Читать книгу Hüvastijätt - Peeter Urm - Страница 1

Lahkumised

Оглавление

Nad istusid kahekesi kupees ning jutuajamine muutus üha ägedamaks.

„Kes teab, siiski päris samasugune ju ei olnud,” arvas noorem mees.

„Ainult raskem ja kohmakam. See, kes talle selle tegi, ei arvutanud ju üle, kartis tugevuse pärast ning lisas metalli, aga konstruktsioonilt täiesti minu aparaat. Ta demonstreeris seal varastatud aparaati, professor Lobov varastas selle meilt.” Hinnov nõjatus vastu kupeenurka ning vaatas tigedalt enda ette. Dotsent oli vihane, tema vastas istuv Paul Jõgi tajus seda selgelt. Vihane ja nördinud. See luuaparaat siis oligi tõeline põhjus, nende kongressilt kiire lahkumise põhjus ning eilse imeliku raevuhoo põhjus. Nüüd oli see avanenud, kuid miks jälle tema arvel? Just nii ta enesele ütleski. Miks ta minu kallal närib, tõusnud püsti ja öelnud seal kõigi kuuldes. Seal oli ta vaikinud nagu teisedki, vaikinud tunnustavalt ning heakskiitvalt. Ja seletas alles nüüd siin rongis, miks ta sundis tedagi enneaegselt lahkuma sellelt huvitavalt kongressilt.

„Täna oli Leningradi traumato­loogidelt väga huvitav ettekanne ning õhtul on Lobovi suvilas bankett,” sõnas ta ettevaatlikult. „Lobov kutsus sind ju veel eraldi. Oleksid saanud seal temaga rääkida.” Paul vaatas murelikult oma osakonnajuhatajat. „Lobov on Nõukogude Liidu peatraumatoioog, pealegi väga hea kirurg, nagu sa ütlesid. Minna lihtsalt varastama, tema positsiooniga?”

„Just nii nad varastavad, naeratades ning sul kätt surudes.” Hinnov ühmatas põlglikult. „Mõni kutsub peale seda isegi banketile. Ja sina oleksid joonud pärast kõike seda temaga konjakit. Need seal on meie aparaadi matused, Paul, mõistad? Kõik need kuud, mis me ootasime, lootsin ma ta peale, aga ta vajas aega, et viksida meie pealt oma aparaat valmis ning nüüd võeti see robinal üldise heakskiiduga vastu.” Hinnovi sinised silmad piidlesid süngelt tema vastas istuvat tüsedat nooremat meest. „Ta on lihtsalt varas, Paul. Kas sa oleksid joonud konjakit selle vargaga?”

Dotsent kasutas imelikke sõnu, sõnu, mis Pauli kõrvadele näisid äärmiselt ebasobivad. Süüdistada akadeemikut ja peatraumatoloogi varguses? Pealegi, milline suurepärane kirurg, Paul oli näinud kaht tema demonstratsioon­operatsiooni. Ühe tegid nad isegi kolmekesi Tallinnas. Nad olid ju nähtavasti teineteisega sõbrad ning Hinnov kiitis teda alati. Ta ütles luufiksaatori kohta „meie aparaat”, nüüd siis meie, muidu alati minu.

„Lobov pole selline,” sõnas ta rahulikult, „ja aparaatki nägi välja teistsugune ning käes hoides tundus palju raskem.”

„Konstruktsiooni­elemendid olid täpselt samad. Muuseas, ta ise ütles mulle, et leidis minu teatud konstruktsiooni­elementidele väga huvitava lahenduse, hmm, „huvitava lahenduse”.”

„No näete, ega neid elemente väga valida olegi. Majugi ehitatakse ühtedest ja samadest kividest, aga ükski arhitekt ei kaeba teise peale.”

„See on rumal võrdlus, Paul, ja ma ei kaeba, ainult ütlen, et keegi viksis minu pealt maha ja kõik, ja nüüd kiitleb sellega pealegi. Võin sellele Lobovile näkku öelda, et ta on närakas.”

Dotsendi hääl oli järsk ning siniste silmade vaade oli uuesti tõmbunud kalgiks. Paul ootas uut vihapurset. Ta oli valinud ebasobiva sõna. Dotsent loomulikult ei kaeba, ta ähvardab ning hirmu ei tunne tema dotsent kah kellegi ees. Peatraumatoloogi kõlav tiitel mõjub talle pigem nagu härjale punane rätt.

„Aga seda on raske tõestada,” sõnas ta ettevaatlikult. „Päris sama see aparaat ju ka ei olnud.”

„Mis siis muud?” lõpetas Hinnov jutuajamise ära ning mõni aeg vaikisid mõlemad. Mida ta sai teha, mida võis ta üldse ette võtta selle mehe vastu, kes ühe käega sõbralikult kätt surudes teisega samas sinu taskutes soris? Mida sai ta teha, kuidas tõestada?

Noorem mees jälgis teda silmanurgast, tundes pigem tülpimust. Šefi uus probleem ei liigutanud teda eriti. Aparaat võetakse nüüd peatraumatoloogi eestkostel kiiresti laialdaselt kasutusele, mida ju Hinnov alati väitiski end tahtvat. Kuulugu see ühele või teisele, haiged ainult võidavad sellest. Paulil olid omad probleemid. Kivimäe uues haiglas avatakse varsti suur kirurgiaosakond, mille juhataja kohal näeks linna tervishoiuosakond meeleldi teda, Paul Jõge. Ta peaks Hinnoviga rääkima, tuleb ju lõpuks ometi otsustada. Aga oma praeguse osakonnajuhataja reaktsiooni aimab ta üsna üheselt ette.

See, et ta Loboviga otse sõber oli, olnuks liialdus, kuid nad tundsid teineteist hästi. Lobov oli siberlane, pärit Irkutski lähedalt. Oma tõmmu vere ning veidi pilukil hoidvad silmad oli ta pärinud sugulusest sealse põlisrahvaga. Peale kohaliku meditsiini­instituudi lõpetamist töötas ta mõned aastad reakirurgina. Alanud sõja tõttu mobiliseeritud, jätkas ta Hinnovi kombel medsanbatis. Sõja teisel aastal algas tema tähelend. Lobovi edukad operatsioonid tõmbasid endale armee peakirurgi tähelepanu. Järgnesid armee- ning rindehospidalid. Energiline ja kiiresti sõbrunev, leidis Lobov kergesti toetajaid. Sõja lõpetas ta juba kindralmajori auastmes suure Moskva sõjaväehospidali ülemana. Ta oli kirjutanud kaks raamatut — välikirurgiast ja traumatoloogiast — ning neid peeti omal alal parimateks. Peale sõda oli ta kaitsnud doktorikraadi, valitud professoriks ning akadeemikuks ja tema täiustatud luunaelad võeti kirurgide poolt laialt kasutusele. Ta oli pälvinud valitsuse kõrgeid autasusid, kuid isegi Liidu peatraumatoloogi kõrgele ametikohale valituna jätkas ta opereerimist. „Ma olen lihtsalt kirurg,” tavatses ta öelda enda kohta, „läbinisti praktik, teoreetik ainult hädavajadusel.” Hinnoviga tutvudes juhatas ta Moskva suurimat, Sklifossovski-nimelist haiglat. Nad kohtusid kirurgide konverentsil. Lobov astus vaheajal tema juurde, rida professoreid sabas, ning esitas mõned asjatundlikud küsimused Hinnovi osteo­müeliidiravi käsitlenud ettekande kohta. Vestluse lõpus tegi ta Hinnovile ettepaneku külastada tema kliinikut. Hinnov tegigi seda. Teda hämmastas haigla mastaapsus. Kakskümmend operatsiooni­tuba, viisteist tuhat operatsiooni aastas. Kõik parim, millest tavaline kirurg ainult unistada võis, oli Lobovil iga päev käe-jala juures. Seepärast tundus Hinnovile veidi imelikki Lobovi huvi tema töö vastu. Ta kutsus Lobovit vastukülaskäigule Tallinna ning oli sisimas kindel, et Lobov selle ajapuudusel tagasi lükkab. Veidi kavaldades sidus ta kutse demonstra­tsioon­operatsiooniga, mille käigus Lobov tutvustaks oma luunaela. Manööver õnnestus hiilgavalt, lepiti kokku ajas ning Lobov nõustus isegi pidama kohalikus kirurgide seltsis loengu uutest seisukohtadest traumatoloogias. Need seisukohad ning ravivõtted hõlmasid kõiki Lobovi leiutisi, mida, nagu selgus, polnudki nii vähe. Külaskäik toimus pool aastat hiljem. Peatraumatoloogi kaaskond osutus küll oodatust suuremaks, aga Marta abiga laabus kõik rahuldavalt. Nad pidasid Lobovit ehk tõesti tema sõbraks, aga see oli muidugi liialdus, saadi omavahel lihtsalt hästi läbi. Lobov tundis tema tegemiste vastu nähtavat huvi, tutvus põhjalikult tema haiglaga ning koos tehti ka üks operatsioon. Kirurgide seltsis peetud loengus rääkis ta tunnustavalt ka Hinnovi saavutustest, tema sõbra uutest ravivõtetest, mainides muuhulgas ka Hinnovi luufiksaator­aparaati, mida teatud täiustuste järel ootab kahtlemata suur tulevik. Jah, Lobov nimetas ise teda oma sõbraks, sealt see arvamus tuligi. Ära sõites tegi ta Hinnovile ootamatult ettepaneku tulla tööle tema juurde Moskvasse. Lobov tegi selle ettepaneku täiesti ootamatult alles lennujaamas. Tegi seda temale ilmselt omasel üpris imelikul viisil. Tema saatjaskond — mõned assistendid ja kaks professorit tegelesid juba oma pagasiga. Lobov jälgis neid tusasel ükskõiksel ilmel, andis siis lähedal seisvale Hinnovile märku ning nad astusid eemale akna juurde. Lobov jäi seisma väga lähedale otse tema ette.

„Kuule, tead, mis ma praegu välja mõtlesin?” ütles ta Hinnovit oma tumedate silmade pilgu haardes hoides. „Sina pane õige kah oma asjad kokku ja sõida ära minu juurde.”

„Milleks?” Hinnov vaatas üllatunult enda vastas seisvat meest. Nad olid umbes ühepikkused, mõlemad jässakad, kuid tumedavereline rohke karvakasvuga Lobov näis Hinnoviga võrreldes iseteadvam ja jõulisem.

„Kuidas milleks?” Lobovgi paistis üllatunud, aga naeratas samas. „Milleks see siin sinule?” küsis ta vastu. „Siin, vennas, minnakse hallitama, hapnetakse ära, vaat mis. Jälgisin sind, tark mees oled, aga sihukeses kohas, mis on sest kasu, et tark? Taolises kohas on kõik targad, kõik ühtmoodi, aga jõuetud, midagi ei tee ära, mitte midagi. Aga minu juures teeksid. Au ja kuulsust, kõike pakun. Paljudele pole pakkunud, paljudele olen ära öelnud, aga sinule pakun, nii jah, mõtle.”

Lobov ootas, oli ilmselt kindel tema nõustumises, heakskiidus ja tänuski, aga tema vaikis. Ta vaatas läbi vihmast märja klaasi õhtuhämaruses lennuvälja enda ees, mille ühele maandumisrajale oli ilmunud kandepindadel tulesid vilgutav lennuk. Vaatas ja ei tundnud midagi, ei rõõmu ootamatu pakkumise üle ega üllatustki. Ilmselt peegeldas seda tema nägugi, sest Lobovi ilme tõmbus solvunult turri.

„Sa mõtle järele,” sundis ta käskivalt, „ära praegu ütle, mõtle järgi, kui siit koju lähed, ja helista. Meie seal võime palju korda saata, aga siin …” Ta süütas sigareti ning viskas tiku järsu liigutusega kõrvalseisvasse prügikasti. „Siin ei muutu midagi ka saja aasta pärast. Täpselt, ka saja aasta pärast. Istud ja hallitad, aga ülevalt taovad sinu pähe raudnaelu. Paki asjad ja tule ära.”

Ta ei helistanud. Saatnud Lobovi ära, vaatas ta kaua sedasama hallis õhtus tühja lennuvälja ning teadis, et ei helista. See oli aeg, mida ta seal endas tundis, sama hall nagu vihmane õhtugi, sama tühjaksjooksev. Kuid kurbus, mida ta sealjuures tajus, polnudki nii valus.

Aga Lobov, kes oli tulnud sõbra kombel, polnud talitanud nagu sõber.

Aga need olid traumatoloogia­osakonna juhataja isiklikud probleemid. Neist teadsid vähesed ning elu haiglas kulges oma tavalist rada. Talv sai läbi ning Marta muretses remondi pärast. Remont oli plaaniline, tervishoiuosakond eraldas raha, aga Marta arvates täiesti ebapiisavalt. Korraliku remondi korral jätkus seda vaid kahe korruse tarvis. Aga neid oli tervelt neli. Muidugi, kui jätta palatid rahule ning teha pinnapealne sanitaarremont ainult koridorides ja esimesel korrusel vastuvõtutoas, tuli sellegagi välja. Nii olnuks kõige lihtsam ja üldmuljetki parandav. Seda soovitati Martale ka tervishoiu­osakonnas.

„Aga see on ju sulaselge puru silmaajamine,” kurtis ta Hinnovile. „Tegelikult tuleks välja vahetada kogu maja torudesüsteem ning radiaatorid. Talvel hoidsid sanitarid mitmes palatis radiaatorite all juba pesukausse.”

„Muidugi,” nõustus Hinnov, aga tema näoilme väljendas pigem ükskõiksust ning ta viis jutu kohe vajadusele ehitada eraldi operatsioonituba trauma­toloogia­osakonnale. Seda oligi Marta kartnud, kindlasti hakkab teda selle jutuga pommitama ka üldkirurgia osakonna juhataja Veimer. Mõlemad tahavad, et saaks lõplikult eraldi. Jah, kaks osakonda vanas majas veel oligi. Siseosakond asus nüüd kolmandat aastat haiglaks ümber ehitatud vanas koolimajas. Muret jätkus küllaga ning loomulikult jäid need kõik peaarsti kanda. Küllap oligi see õige. Ei tahtnud Martagi teisiti, tema teadis oma kohust. Aga arutada kellegagi oleks tahtnud küll. Varem tegi ta seda abikaasaga, aga Levin viibis nüüd enamasti merel kaugesõidus. Aasta tagasi oli Levin vahetanud oma sadamahaigla peaarsti koha lihtsa laevaarsti koha vastu. Oli teinud seda naisegagi nõu pidamata. Oli astunud jälle sammu trepist alla, tööst ja kodust kaugemale. Eemale kõigest, võib-olla ka iseendast. Ning sammukese pudelile lähemale. Kui keegi oleks kakskümmend viis aastat tagasi midagi taolist Martale ennustanud, oleks Marta ütleja lihtsalt välja naernud. Kodus laua taga konutav Levin, tursunud punase riiaka näoga Levin, rasvunud, lõdvalt toolile vajunud, kõige vastu ükskõikne Levin. Kuidas sai selliseks muutuda see tarmukas asjalik mees, keda ta kunagi oli tundnud, kes õrna ja tähelepanelikuna kodus oskas süüdata soojuse Martagi hinges. Mehe käedki olid muutunud, sedagi pani Marta tähele. Hommikuti need värisesid. Küllap värisesid need haiglas ja ministeeriumis nõupidamistelgi. Ja ehk polnudki Levin väga valesti talitanud, oli Marta lõpuks andnud talle õiguse. Tõesti parem, et silma alt ära. Seda, mis ta seal laevas teeb, ei tea Marta ega tahagi teada. Jah, nii oli neil läinud. Võis ju minna mitmel viisil. Ja ehk oli siin osake ka Marta süüd? Küllap oli. Nende teed ei kulgenud enam kõrvuti. Ta oli tundnud endas võõristust mehe vastu, kelle oli ise valinud. Oli tundnud päev-päevalt kasvamas endas murega segunenud vastumeelsust. Sa ei salli mind, oli öelnud talle Levin. Oli öelnud seda läbi purjus inimese vimma. Kuidas sain ma siis sinuga nii kaua koos elatud, oli ta vastu küsinud. Aga seegi võib juhtuda, kui sa nii palju jood. Mees oli tõusnud laua tagant, tuli talle kööki järele ning viis pudeli tagasi lauale enda ette. Võttis selle Martalt nii järsu liigutusega, et naine oli arvanud, et mees lööb teda. Võib-olla Levin olekski tahtnud teda lüüa ning hetkeks oli Marta tundnud hirmu selle võimaluse ees. Aga mees oli võtnud ainult pudeli ja istus tagasi elutuppa.

„Sa ei salli mind, pole kunagi sallinud,” korrutas mees viina valades, istudes lõdvalt nende tigudiivanil.

„Ei salli jah, võib-olla tõesti ei salli ma seda sinu lodevust,” nähvas ta tõusva vihaga vastu. „Olete end käest ära lasknud, seltsimees Levin, kõvasti käest ära lasknud.” Nii nad tülitsesid. Kuid olles tõsiselt vihane oma mehe peale, oli Marta tundnud seejuures ka süütunnet. Nüri, juba tuimenenud valuna liigutas see end kõhukoopas. Tundis ka Levin seda, nii pikkade aastate järel, küsis ta endalt, diivanile vajunud suurt rasvunud meest silmitsedes. Nii pikkade aastate järel, mil nad ainult jahtunud tuhaasemeid endas võisid kanda? Need mõtted lahjendasid viha, voolisid seda pigem nukruseks umbesõlmuva elu pärast, ehk mõrkjaks kaastundekski. Jah, mehe järsku tehtud otsus süvendas võõristust. See oli selge põgenemine ning pakku jooksid vaid arad. Levin oli muutunud araks. Võib-olla oli ta seda kogu aeg olnud? Nüüd oli ta enda arvates leidnud lahenduse. Ehk oli see isegi õige? Komistades, trepist alla veeredes oli ta jõudu kokku võttes hüpanud nurka. Nüüd tuli tal end kaitsta, tuli midagi ette võtta, ning ennastki hämmastava rahuga pakkis Marta tema asjad. Arutas koos mehega isegi laeva marsruuti.

„Esimese reisi teen ma kalalaeval,” lubas Levin, „siis lähen üle kaubalaevale. Nende otsad on lühemad. Norra ranniku lähedalt siirdume Las Palmasesse. Seal tuleb lennukiga uus meeskond peale. Pikk reis muidugi, oma viis kuud tuleb ära, see-eest on ka puhkus pikem.” Nii olid läinud need asjad. Aastavahetuseks Levin koju siiski ei jõudnud. Kas ei saadud uut meeskonda õigeks ajaks kokku või otsiti veel kuskil avamerel kala, sadamahaigla uus peaarst lubas ebamäärase kuupäeva jaanuari keskel ning Marta ei helistanud enam. Päris üksi Marta uut aastat siiski vastu võtta ei kavatsenud. Ta tahtis lõbutseda, tahtis näha enda ümber inimesi ja mingist trotsist ajendatud õhinaga asus Marta organiseerima enda juures aastavahetuse pidu. Kutsutud oli kogu haigla tuumik, arstid, kelle keskel oli möödunud nii palju aastaid Marta elust. Marta avar, nüüd nii tühjana tunduv korter oleks neid kõiki mahutanud, aga ta oli hiljaks jäänud. Doktor Veimer keeldus viisakalt. Ta kavatses veeta aastavahetuse koos perega kodus. Aasta tagasi abiellunud Paul Jõgi teatas kohmetunult, et nad pidid sõitma naise vanemate juurde maale. Ära ütlesid mitmed teisedki ja nii jäi Marta juurde kogunenud seltskond üsna väikeseks. Tulid ainult Toomas Hinnov, Veimeri osakonnast kirurg Nigol ja Eva Soone. Kõik üksikud inimesed, nagu Marta endale nukralt muiates tähendas. Hiljem liitus nendega veel läheduses elav anestesioloog Mati Vihma koos abikaasaga. Marta jäi õhtuga siiski rahule. Istuti lauas, söödi ning joodi šampanjat. Pärast südaööd tantsiti. Marta tantsis vaheldumisi Nigoli ja Hinnoviga, hiljem tantsis Hinnov ainult Eva Soonega. Aga Marta polnud kade. Noorus pidigi võitma ning Marta polnud ometi mingi õel vanamutt. Diivaninurgas istudes, šampanjaklaas käes, jälgis ta rahulolevalt neid kõrvalt. Hea et nad üles sulasid. Mõlemad tulid eraldi. Reserveeritud, lauaski tükk aega omaette kinnised. Hea jah, mõlemal oma suur mure, mida Marta ainult ähmaselt aimab. Või on see lihtsalt üksinduse raske koorem? Koorem, mis nüüd aina rängemalt rõhub Martagi õlgu. Telegrammis, mille Marta täna hommikul kuskilt Aafrika rannikult sai, oli ainult kolm sõna. Jah, inimesed võõrduvad abieluski aastaid koos elades, kuid ometi pole see võrreldav tühjusega, mis tekib äkitselt sinu ümber, kui lõpevad sammud sinu kõrval, kui lõpevad kasvõi needsamad tüütud jutuajamised ja tülid. Eks nemadki tunne selle maitset, mõtleb Marta neid jälgides. Toomas on tugev, too ehk ei märkagi, elab ainult oma tööle, aga Eva tunneb seda kindlasti. See neljakümnele lähenev naine, veel kena, kuid juustes juba märgatavalt halli. Tantsivad, aga teineteisele võõrad. Hea et pole vähemalt enam tüliski. Köhahoog tuli peale. Kuskilt sügavalt rinnast esile tungides ja hoogudena justkui midagi katki rebides piinas see Martat. Jälle oli ta end külmetanud. Nii tihti viimasel ajal. Pead kõrvale pöörates köhis ta pikalt. Seejärel taskurätiga suud pühkides märkas ta enda vastas istuva Nigoli murelikku vaadet ning naeratas vabandavalt.

„Käisin Tartus ema haual ja sõitsin tagasi kütmata vagunis. Õrn nagu kõrbelill, päris häbi kohe.”

Nigol noogutas mõistvalt ning valas endale pitsi viina. Nahk tema üleni hallide hõredate juustega kolbal oli kollakashall. Ta oli viiekümne kahe aastane, aga nägi välja kümmekond aastat vanem. Kitsal, üsna peente joontega näol püsis pidevalt mingi tardunud ükskõikne ilme, mis oma osavõtmatuses näis peaaegu pilkav. Kui poleks olnud silmi, kuulunuks see nägu pigem surnule. Ta põdes rasket parandamatut maksahaigust ja tarvitas pidevalt tugevaid rahusteid, et ära hoida epilepsiahooge. Need polnudki kordunud juba mitu aastat. Ilmselt olid rohud hävitanud maksa ning tal polnud enam kaua elada. Nigol tegi kah oma valiku, mõtles Marta. Kõigele vaatamata on ta tubli mees ning kui see juhtub, korraldan ma talle täiesti viisakad matused. Seda ma teen.

Toomas Hinnov kõndis doktor Eva Soone kõrval taksopeatuse poole. Ta oli kohmakalt kutsunud naist enda poole, aga viimane oli kindlalt keeldunud. Ja temagi oli kärmelt järele andnud. Praegu kinnitas ta endale juba, et oli kutsunud lihtsalt sellepärast, et oli kindlasti raske leida uusaastaööl kusagilt taksot. Lisaks elas ta siinsamas lähedal. Ta oli vahetanud oma suure kolmetoalise korteri ühetoalise vastu, mis asus haiglast ainult pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Evat enda poole kutsudes ei andnud ta sellele tõepoolest erilist tähendust, aga vaikivat endassetõmbunud naist kõrvalt silmitsedes taipas ta korraga, et see võis Evat ka solvata. Seda polnud ta tahtnud. Juba vihane enda peale, kiirendas ta naise kõrval sammu. Mõlemad vaikisid. Taksopeatuses lookleski pikk järjekord. Inimesed käratsesid lõbusalt ning lähedal lasti rakette. Otse nende ees seisis paarike. Hallis jopes, kootud villase suusamütsiga noormees ja odavat kapuutsiga talvemantlit kandev neiu. Neiu seisis noormehe ees ja viimane hoidis teda selja tagant oma käte vahel. Noormees rääkis midagi summutatud toonil ning mõlemad naersid. Siis tõmbas noormees taskust välja terve paki säraküünlaid ning süütas neid üksteise järel. Tüdruk võttis ühe mõlemasse kätte ning tantsis saapakontsadega tümpsutades ümber poisi.

„Taksopidu talverokk,” hõiskas poiss, „kõik siia talverokile!”

Nende ülemeelikus nakatas ja inimesi järjekorrast koguneski nende ümber. Keegi keskealine purjus mees hakkas oma lõbust kiljuva daamiga tantsu vihtuma. Hinnov nägi säraküünla valgel Eva liikumatut pinevil nägu. Ta on ikka veel vihane, mõtles Hinnov. Ja ometi alles tund aega tagasi oli ta tundnud end Eva seltsis hästi. Nad tantsisid ning ta polnud märganud Eva silmis mingit vastumeelsust. Aga küllap oli ta eksinud. Nüüd on kõige parem, kui ta paneb Eva takso peale ning ei pakugi end talle kaugemale saatjaks. Läheb lihtsalt koju. Homme, ei, ülehomme töötavad nad edasi. Haiglas Eva kõrval töötades ei tunne ta sellist ebameeldivat pinget oma kehas nagu praegu. Tahaks öelda midagi Evale, selgitada, aga iga sõna tundub kohmakas ning Hinnov kardab, et rikub sellega veelgi rohkem ära. Mida rikub? Nad on lihtsalt sõbrad. Või kas sedagi? Lihtsalt töökaaslased. See ei kõla kuigi lohutavalt, kuigi lootustandvalt. Siis meenus talle Tartust tulnud postkaart kirjutuslaua nurgal. Olga ja Sven on praegu vist Lange juures. Nad käivad jälle tihedalt läbi. Aga võib-olla pidutsevad hoopis kuskil teatris? Temal pole siin kedagi, ei perekonda ega sõpru. Ei, siiski, tal on Marta. Vana hea Marta, kes pingutas nende tänasegi õhtu nimel. Jah Marta … „Vana hea Marta,” pomises ta endamisi, aga küllalt kõvasti, et Evagi seda kuulis.

„Jah, Marta on suurepärane,” sõnas naine tasa ning naeratas korraga. „Kuidas sa ütlesidki — vana hea Marta … vana hea Marta, nii öeldakse ainult heade sõprade kohta.”

„Ta ongi seda, kuigi me pole sellest just palju rääkinud.”

„Ei peagi rääkima. Aga ta kardab, tal on mingi hirm. Ma täna kohe vaatasin, et temaga on justkui midagi lahti. Sa ei tea, mis see on, Toomas?”

Mees vaatas teda imestunult, ei, ta ei teadnud.

Hinnov silmitses tähelepanelikult paremale poole teed jäävat noort tihedat männimetsa. Harutee keeras metsa vahele üsna varsti peale käänakut ning Hinnov ei lisanudki kiirust. Sealt tee läkski. Pilk püüdis kinni üksiku kadakapõõsa ning liivapealsesse kulusse sissesõidetud rööpad. Kui ta pidurdas ning pöörama hakkas, tõstis kõrvalistuv tukkuma jäänud Marta pea ning avas silmad.

„Puhh, jäingi magama,” sõnas ta süüdlaslikult ning vaatas üle õla taga istuvate Eva ning Paul Jõe suunas. „Ise olete süüdi, nii surmvaiksed, sõidate matustele või mis? Sina käsutasid nad vaikseks või?” Marta vaatas, pea viltu, muigavat Hinnovit. „Ütle nüüd lõpuks ometi, kuhu sa meid viid?” nõudis ta tehtud karmusega.

„Metsa,” vastati napilt.

„Päris metsa?”

„Nojah, vaata ise,” kinnitati häirimatult. Hinnov viipas peaga auto külgakna suunas. Teda ei häirinud vaikus, aga nüüd, kus Marta sellele tähelepanu juhtis, mõtles ta järsku, et oli ehk teinud vea. Paul oli nõustunud peaaegu et vastumeelselt. Oli silmnähtavalt kõhelnud. Tegelikult oligi Pauli kaasa sõitma veennud Eva. Aga ka Eva ise oli praegu pigem morn. Ta ju nägi tahavaatepeeglist tema tusast ilmet. Tema osakonnas oli miski liimist lahti. Kui noored, Rein ja Taavet, oleksid kaasa sõitnud, kajaks auto praegu lärmist. Aga tema, Hinnov, tahtiski ainult vanu, peab sünnipäeva oma kaardiväe keskel.

„Tahan teada, Eva, mis ta meiega seal metsas peale hakkab?” Marta vaatas üle õla Eva suunas ning pilgutas silma. „Igatahes istumise alla tahan ma kuiva.”

„Teeme lõkke üles ja saame ka kuiva.”

Tee oli kohati päris pehme ning Hinnov kartis, et rattad kaevavad end liiva, aga nad pääsesid läbi ka kõige ohtlikumast kohast. Ning oligi lagendik. Peatanud selle servas, suretas Hinnov mootori välja, otsis sigaretipaki, süütas suitsu ning vaatas küünarnukke roolile toetades otse enda ette.

„Lõpp-peatus,” kuulutas ta rahulikult. „Vaadake ringi, kui ei meeldi, sõidame kohe tagasi.”

„Et oma sünnipäeval inimesi lausa metsa vedama hakatakse, näen küll esimest korda,” torises Marta tema kõrval, aga avas siis otsustavalt autoukse. „Vähemalt ei saja ja saab raasu suitsupuhast õhku.”

Hinnovi selja taga püsis vaikus, siis avati ka seal uksed ning lõpuks istus Hinnov üksi autos. Jah, võõras tusk on nakkav. Läbi pika tee oli see imbunud temassegi. Kogu see tulek oli sulaselge rumalus, kinnitas ta endale. Olgu, ta raiskas nende aega, mida nad näivad kiivalt hoidvat, aga ta tahtis kõige paremat. Tahtis neidki ära sealt seinte vahelt, et lepitada, sest kas polnud nende tusa taga lihtsalt väsimus? Olgu, las ta eksis pealegi, kohe sõidavad nad tagasi, kohe saavad oma, mõtles ta tülpinult, vaadates läbi esiklaasi avarat lagendikku enda ees. Kas polnud see siiski tore? Päikesest juba tahenenud, lausa sädelev põdrasammal laikudena kadakate, hõredate mändide ning madala kulurohu vahel. Ümber täies jõus männimets oma nagisevas vaikuses. Möödunud sügisel korjas metsavaht Lentsman siit murtud jalaga metskitsetalle. Metsavaht Mart Lentsman oli olnud tema patsient raietöödel saadud kirvehaava tõttu. See oli juhtunud enam kui aasta tagasi, talvel. Luuni ulatuv mädanev haav jalas oli visalt paranenud, nii et ta oli mehel kahtlustanud isegi diabeeti. Veresuhkur oligi veidi kõrgem normist, aga õigeks diabeediks sellest terapeudi arvates ei piisanud. Lõpuks oli ta saanud mehe korda ja juba unustanudki. Aga selsamal sügisel oli tulnud Hinnovi nimele haiglasse kiri. Imelik kiri. Metsavaht Mart Lentsman tänas Hinnovit ravi eest, mis iseenesest oli üsna tavaline. Hinnov sai taolisi kirju üsna sageli. Aga imelikuks tegi kirja selle lõpus sisalduv tungiv palve, milles teda kutsuti ravima metskitse murtud esijalga. „Eks ta kuskil tuulemurrus kalpsates selle katki teinud,” kirjutas metsavaht. „ja ma tahtsin ta kohe maha lasta, aga lapsed nutavad ja ei lase. Ehk tulete ja vaatate üle. Saite minu jala korda, mis see kitsegi oma siis ära pole. Muidu pean jah maha laskma, koerad murravad nagunii. Seni on ta meie lehma kõrval laudas ja väga sõbralik.” Veidi imestanud ja kõhelnud, istus Hinnov nädalalõpul autosse ja sõitiski kohale. Ta eksis teega mitu korda, vaatamata kirja lõppu lisatud, metsavahi enda käega joonistatud plaanile, ning jõudis sihtkohta alles hilisel pärastlõunal. Metskond asus Loksa lähedal. Ta meisterdas pererahva silmade all kitse jalale sobiva lahase ning sidus kahe sidemerulli abil paigale. Õhtul tehti sauna ning nad käisid lähedalasuvas järves ujumas. Merigi oli kümmekonna minuti jalutuskäigu kaugusel, kuid selle vesi oli juba külm. Õhtul hilja õuel seistes kuulas ta mere kohinat. Talle oli seal meeldinud. Hilissügisel tuli ta uuesti, käis koos Lentsmaniga jahil ja vaatas kitsegi üle. Ta oli teinud kitse jalale lahase pigem laste rahustamiseks, ise paranemisse suurt lootmata, kuid ometi oli luu kokku kasvanud ning ta võis lahase eemaldada. Kits talvituski metsavahi laudas ning kevadel lasti ta metsa. Hinnov külastas neid vahetevahel edaspidigi. Perekond oli sõbralik ja kui Hinnovil rohkem aega oli, läks ta metsavahiga meeleldi kaasa tolle igapäevastele kontrollkäikudele mööda ümberkaudseid metsi. Sellel lagendikul siin oli ta korduvalt käinud koos metsavahiga ja ka üksi. Korra tegid nad siin koos lõketki. Jah, kui neile siin ei meeldi, viib ta nad tagasi linna. Ta vaatas rahulikul ilmel Martat, kes tegi ringi lagendikul ning suundus nüüd tagasi auto juurde. Ta ütles midagi Evale ja Paulile, kes seisid niisama ning kõnelesid millestki omavahel.

„Uhh, oled sa üks imelik inimene küll, Toomas. Pole just sageli kohanud inimesi, kes oma neljakümne viiendat sünnipäeva metsas peaksid. Aga mingi plaan pidi sul olema, lao siis välja.” Marta tõmbas autoukse lahti ning vaatas teda naeratades. „Noored igatahes kõhklevad, kui sa mind oma kampa ei meelita, oled igatahes põhja kõrbenud. Noh …”

„Mida sa arvad ühest lõkkest ning vardas praetud šašlõkist?”

„Ei kõlagi kõige halvemini, aga see nõuab teatud asjade olemasolu. Sa oleksid pidanud kasvõi mindki ette hoiatama.”

„Kõik on olemas, Marta.”

„Kus?”

„Pagasiruumis.” Hinnov ronis autost välja ja sirutas end mõnuga. See oli ju sõgedus, kuidas nad ei pannud tähele ergavat päikest pea kohal ning mahedas vaigulõhnases tuules end kerivat päeva. Istuda taolise ilmaga kuskil umbses toas! Vihastagu, kui tahavad, saavad siis tagasi oma toad.

„Olgu, vähemalt ilm on täna hea,” nõustus Martagi ning vaatas Eva ja Pauli suunas. „Tea mis neil seal omavahel jagada on,” pomises ta ning käratas heatujuliselt: „Kohe hakkame lõket tegema, igaüks korjab hagu.”

Päike kõrvetas tuulepluusi seljal. Hinnov vaatas Evat, kes istus päevitusriietes teisel pool lõket ning valmistas koos Martaga võileibu. Arvestades maikuud, oli see muidugi liigne hulljulgus ja silmas pidades Eva tervist, isegi ohtlik julgus. Nad kõik sarjasid teda, aga Eva ainult naeris. Muidugi, kes pole hoolinud elust, ei pea kartma jahedat tuultki. Paul püüdis talle seada õlgadele oma kuube, aga Eva puges sellest välja. Ometi saavad nad Pauliga hästi läbi, mida ei saa öelda tema, Hinnovi kohta. Paul hoiab temast viimasel ajal eemale, nähtavalt väldib. Kui on põhjust, öelgu otse. Võib-olla ta küsibki pärast just nii otse. Hinnov ei kannata hõõrumist oma osakonnas. Neid on ju nii vähe. Kui pikk on arm Eva kõhul. Ulatub kõrgele pükstest välja. Algul ta häbenes seda armi. Hinnov mäletab hästi, kuidas häbenes. See oli teisel suvel peale operatsiooni, kui Marta korraldas haigla personalile kahepäevase ekskursiooni bussiga mööda mereäärset teed kuni Läti kuurordi Jurmalani. Ilmaga vedas, kõik päevitasid ja käisid meres, aga Eva istus kõik need päevad, kleit seljas, öeldes end valvavat nende asju. Nad käisid talle peale, aga ta keeldus, tuues ettekäändeks kehva tervise. Aga hilisõhtul sügavas hämaras käis ta päris ihuüksi meres. Hinnov sattus talle jalutades peale. Nüüd ta enam ei karda, Hinnov näeb hästi armi jämedat punakat triipu. Nad vananevad ja hirmudki muutuvad. Aga Eva on veel küllalt noor naine. Tema, Hinnov, saab täna nelikümmend viis, aga Eva on temast kümme aastat noorem. Kolmekümne viie aastane naine võiks veel rajada perekonna. Ehk temagi, Hinnov, võiks veel seda? Imelik, nad on siin kõik üksikud peale Pauli. Paul on juba kahe lapse isa. Võib-olla tuleb tal neid rohkemgi, võttis endale naiseks tubli ja terve maakooli õpetaja. Aga Olga saatis enda ja Sveni poolt ainult kaardi. Kaks aastat ühtmoodi — mõned kirjad-kaardid aastas. Vahel tunneb ta ängi, kuid on juba leppinud. Ja küllap on Eva ja Martagi leppinud. Ei lepita ainult sellega, mida loodetakse muuta. Aga Loboviga ta ei lepi. Ei anna oma aparaati nõnda lihtsalt käest. Ei loobu oma õigusest, kuigi kõik on väga keeruline. Ta käis leiutiste ja avastuste komitees, aga seal laiutati käsi. Mis nad teha saavad? Kuigi talle on väljastatud diplom, mis kinnitab autorsust, ei keela see lähedasi samatüübilisi leiutisi. Ning kui Lobov registreeris selle otse Moskvas (kus siis mujal), siis on võimalik, et talle on antud seal juba ka täiesti kehtiv tunnistus. Pole midagi parata, paberid liiguvad praegu aeglaselt ja esinevat üsna sageli ka dubleerimisi, öeldi talle komitees. Aga see on tema, mitte Lobovi aparaat, nii ta ütleski neile. Lobov varastas selle, mis sest et peatraumatoloog. Aga nad kehitasid ainult mõistvalt õlgu. Muidugi võivat ta sõita Moskvasse leiutiste ja avastuste peakomiteesse ning seal taotleda Lobovi autoritunnistuse tühistamist. Aga see olevat väga keeruline, lisasid nad samas. Moskva vastavad instantsid ei armasta oma otsuseid muuta, pealegi sellisel tasemel. Kas see tasuvat kogu vaeva? Pealegi on ju tegemist autorsusega meditsiinialal — ei kavatse ju Toomas nõuda nende aparaatide ärakorjamist haiglatest. Kui haigetel on nendest kasu, seda parem. Ei, ta ei kavatse seda nõuda, aga ärgu Lobov sidugu ka oma nime tema aparaadiga. Kui tarvis, sõidab ta Moskvasse, küllap sõidabki. Leidub Lobovigi vastu rohtu. Ta võtab oma aparaadi kaasa, las vaatavad ja võrdlevad …

„Toomas, kui ilus päev. See oli sinust küll tubli.”

Marta astub tema juurde, ulatab talle vardaga šašlõkiportsu ning valab kruusi teed, seab end siis istuma Tooma lähedale. Temagi on soojas jopes, ei usalda veel kevadist päikest, on ainult hõlmad lahti nööpinud.

„Söö, Toomas.”

„Aitäh … üks moment.” Hinnov läheb auto juurde ning avab pagasiluugi. See on vana „Pobeda”, mis pool aastat tagasi vahetas välja „Moskvitši”. Suurem, aga samuti päevinäinud ning vajab sageli remonti. Ta võtab tekki pakitud šampusepudeli ning läheb tagasi teiste juurde. Tee juuakse kähku ära ning asemele valatakse šampanja.

„Õnne, Toomas … õnne sünnipäeva puhul …”

Ta lööb nendega kokku. Täna on laupäev. Eile oli kabinet lilli täis. Ta oli tellinud terve kasti šampust ja arstide tuba oli inimestest tulvil. Pärast läksid nad hulgakesi Marta juurde ning tantsisid. Ta oli tantsinud nende uue anestesioloogi Natalja Käoga ja hiljem Marta ja Evaga. Ja ta oli purjus peaga püüdnud suudelda Evat ning oli vist suudelnudki. Võib-olla peab Eva sellepärast tema peale viha? Aga ta ei näi siiski vihane, vestleb elavalt millestki Paul Jõega.

„Toomas, miks on meil naistel üksi elada nii raske? Loodus on siingi nii ebaõiglane, on teid selleks paremini ette valmistanud.” Marta joob aeglaselt oma kruusi tühjaks. Aga ta ei vaata rääkides mitte Toomast, vaid teisel pool lõket end päikese ja tule vastu seadnud Evat, kelle kõrval Paul Jõgi mugib rahulikult võileiba. Ja Marta ei ootagi vastust. Ta räägib aeglaselt edasi, võib-olla tulele ja iseendale. „Teie mõtlete ja räägite rohkem tööst ja meie armastusest. See on meil kogu aeg südames ja silmades ning väga sageli tõrjub peaski muu tagaplaanile. Aga te võidate meid siingi, võtate sellestki suurema osa.”

„Aga te oskate end ka kaitsta.” Toomas Hinnov naeratas.

„Seda muidugi, mis meil muud üle jääb.” Marta muigas samuti. „Sa oled jäänud liiga kaua üksi, Toomas, ja tema samuti.” Uuesti vaatas ta Evat, kes tõusis nüüd ja tõmbas selga pikad püksid ja džempri. „Teie võiksite üksteist hästi mõista.”

„Ma ei tea,” kohmas mees, „pole sellele mõelnud.” Toomas vaatas tusaselt enda ette. Marta jutt miskipärast ärritas teda.

„Siiski võiksite,” kordas naine, „isegi ilma armastuseta. Ka nii pole kõige hullem.”

Nad sõitsid tagasi hilisel pärastlõunal. Ilm püsis ilus. Taevas pea kohal oli siravvalus teda täitvast päikesest, aga tuul, mis mere poolt puhus, oli jahe. Kuni Marta pesi nõusid ning mehed kustutasid lõket, käis Eva metsas ning ilmus tagasi, peos suur pihlakaoks, millel punetas veel mulluseid marju. Marjad olid suured, lindudest millegipärast puutumata ning magusmõrkjad. Eva jagas neid peoga teistelegi. „Sööge vitamiine,” käskis ta. Tema tuju näis paranenud. Ta aitas Martal pakkida toidunõud ning mehed kandsid need tagasi autosse. Uuesti istus Eva tagaistmele Pauli kõrvale ning Hinnov pööras auto lagendikul ringi. Hommikul veel porised teerööpad olid juba kuivad ja paakunud. Kahel pool teed laius kilomeetrite kaupa võsavaba noor männimets. Kõrged siledad tüved tõusid tihedast ühtlasest põdrasamblast nagu hõbedasest vahust.

„Nagu park, jumalik park.” Marta vaatas vaimustatult läbi külgakna.

„Sa vaata, milline puhas sammal, nagu samet. Tahaks heita sinna pikali ja puhata, magada suure-suure peatäie.” Marta puudutas Toomas Hinnovi rooli hoidvat kätt. „Sa tegid meile suure kingituse, Toomas. Ja mina olin algul isegi nördinud. Ei viitsi külaliste eest hoolitseda ning veab nad eest ära metsa. Aga ma ei teadnud, et Eestimaal on veel nii ilusat metsa. Tänan sind, Toomas, meie kõigi eest tänan, eks ole, Eva ja Paul?”

„See pole mets, vaid lausa park,” toetas teda Eva, „ja see viib otse mereni. Imeilusad liivaluited ja puhas valge liiv, ainult okastraat oli ees. Me peame vaatama läbi okastraadi merd, imelik, eks?”

„Need on pannud piirivalve,” sõnas Paul, „randaminek ja ujumine on siin kindlapeale keelatud.”

Ta ütles seda Hinnovile uudsel järsul teraval toonil. Hinnov nägi tahavaatepeeglist tema pingul kinnise ilmega nägu. Korraks kohtus nende vaade ning üle Pauli näo libises vari, mis näis väljendavat justkui piina. Kuid see kestis ainult hetke ja võib-olla Hinnov ka eksis, sest pea pöörati samas kõrvale ja Paul silmitses läbi külgakna juba ükskõikselt möödavilksatavat metsa. Mis temaga on, küsis Hinnov endalt teab juba mitmendat korda sel päeval.

„Paul läheb meilt ära,” kordas Eva tasa. Nad istusid kahekesi autos Eva maja ees. Paul lahkus neist esimesena keskturu lähedal. Hinnov pakkus, et viib ta otse koju, aga Paul keeldus kohmakalt ning palus peatada turu juures. Ta käitus nii, et Martagi vaatas talle imestunult järele.

„Võib-olla on Paulil midagi kodus lahti?” sõnas ta ebakindlalt.

„Paul läheb meilt ära,” teataski Eva siis neile esimest korda.

„Miks ta mulle sellest midagi pole rääkinud?” küsis Hinnov miskipärast järsku vihastades. Ta lülitas käigu sisse ning juhtis auto tagasi liiklusvoolu. Eva vaikis mõni hetk, vaadates üksisilmi enda ette.

„Ta veel kõhkleb,” sõnas ta aeglaselt, „sellepärast ei öelnudki, aga ma arvan, et ta siiski läheb. Talle pakutakse osakonnajuhataja kohta uues haiglas.”

„Pelgulinnas siis.” Marta noogutas mõtlikult. „Ta on muidugi seda väärt. Ilmselt pakkus seda kohta talle Veimer, isegi mulle ei öelnud.”

„Veimer?” Hinnov vaatas naist imestunult. „Mis on Veimeril sellega asja?”

„Kuidas ei ole, Veimer on ju linna peakirurg. Ministeeriumis arvestavad temaga kõvasti.”

„Vaikis, salatseb minu eest,” pahvatas Hinnov järsku vihastades. „Muidugi, Veimer teeb kõik, et minult häid töötajaid ära meelitada.”

„Sa pole õiglane, Toomas.” Marta vaatas teda murelikult. „Paul on lihtsalt seda väärt ning varem või hiljem oleks see nagunii juhtunud. Tal on juba aeg olla omaette, kaua ta sörgib sinu sabas? Nii on lood.” Marta ohkas. „Nad avavad umbes kuu aja pärast. Ma pean siis sulle kellegi asemele leidma. Või kes teab, ehk läheb rohkemgi?” Marta pilk peatus hetkeks uurivalt Eval, aga too vaikis, huuled tihedalt kokku surutud. „Peame jah valmis olema, kust nad mujalt oma personali saavad, ikka meilt vanadest haiglatest, nii see pereheitmine käib.”

„Aga ta oleks pidanud mulle sellest kohe rääkima,” sõnas Hinnov solvunult, „see pole meeste moodi, tagaselja ja vargsi.”

„Ta ei tea ju veel päris kindlalt,” kaitses Eva Pauli, „talle anti otsustamiseks aega ning ta pole veel oma jah-sõna öelnud.”

„Ta vahest ei taha, et sina talle selle lahkumise liiga lihtsaks teed.” Marta silmitses Toomas Hinnovit muiates kõrvalt. „Aga küllap sa teed.”

„Siin haiglas on mitu inimest, kes juhataksid seda uut osakonda mitte halvemini kui Paul,” jätkas Hinnov ärritatult. „Miks peab see olema just tema? Veimer pakkus seda kohta talle minu pärast, kättemaksuks.”

„Ei, usun, et Veimer tegi seda kõvasti kaaludes,” sõnas Marta jahedalt. „Veimer on väga hea kirurg ja tahtis saada sinna väga head kirurgi. Ära unusta, Veimer on õpetanud Pauli sama palju kui sina. Eks ta ole teie mõlema õpilane. Aga võimekaid ja piisavalt noori, et seda koormat kanda, polegi meie hulgas teabmis palju. Ta peab ju alustama nullist.”

„Jah, Paulgi kardab, kas ta ikka suudab,” sõnas Eva järsku miskipärast punastades. „Ta ütles seda mulle seal lõkke ääres.”

„Just nimelt, ta on hea kirurg, aga vilets organisaator.” Hinnov noogutas veendunult pead. „Õieti kardab. Tubli, aga laseb õdedel kasvada üle pea. Sihukesel kohal punastamisega midagi ära ei tee. Püsigu parem paigal jah. Kümne aasta pärast pistan talle ise sihukese osakonna pihku et hoidku. Ma räägin ise temaga.”

„Pole tarvis sul midagi rääkida, Toomas,” sekkus Marta otsustavalt. „Mina toetan Pauli. See on tõesti ehk parim võimalus tema jaoks. Sinu selja taga on raske kasvada juhiks. Las ta minna kui tahab.”

„Mingu, mingu minugipärast.” Hinnov vaatas vimmakalt tänavat enda ees. Siis Martagi toetab Pauli reetlikku otsust. Olgu, mingu siis, mida rutem, seda parem, saavad tematagi hakkama. Tal on Eva, on Rein ja küllap kasvatab ta endale veel uue osakonnajuhataja ning palju häid kirurge. Mingu see, kes tahab. Tema, Toomas, ei hoia kedagi vägisi tagasi. Mitte kedagi. Nii jah, mingu aga …

„Ta kutsus mind endaga sinna kaasa,” sõnas Eva tasa. Marta koju saatnud, istus ta ette Toomas Hinnovi kõrvale. Aga nüüd, juba kodu ees, ei kiirustanud ta autost väljuma. Istus, käed süles, ning vaatas umbselt enda ette. „Veimer ajab talle peale, aga ta kardab tõesti, et ei saa hakkama, ning ütles, et minu seltsis oleks tal kindlam. Nii ta ütles, minuga koos ei kardaks ta kohe midagi.”

„Paul on alati argpüks olnud,” kinnitas Hinnov irooniliselt muiates. „Keegi teda vägisi sinna koha peale panna ei saa. Kui kardab, on parem mitte minna.”

„Ta läheb ära,” kordas Eva tasa, „kui mitte sinna, siis kuhugi mujale ja ma saan vist temast aru.”

„Saad aru?” Hinnov vaatas naist imestunult. „Ma pole Paulile kunagi midagi keelanud. Ta on võinud teha mis tahab. Tal on minu täielik usaldus. Mida ta, kurat võtku, siis veel tahab? Kas nende mõne kõva sõna pärast? Kurat, ma võin ju ka päris vakka olla.”

Võib-olla just need viimased sõnad väljendasid kogu solvumust, mida ta tundis. Eva vaatas teda murelikult. Siis tõusis naise käsi sülest ning laskus ebalevalt Hinnovi roolile toetuvale käele.

„Toomas, aga minu pärast, kas sa minu pärast ei tunnegi muret?” küsis ta vaikselt.

Hinnov vaikis ja põrnitses tusasel ilmel tänavat enda ees, justkui märkamatagi naise kätt.

„Ma ei hoia mitte kedagi kinni,” sõnas ta siis veidi kähedal toonil.

Naine tõmbas oma käe ettevaatlikult ära. „Jah ma tean seda,” sõnas ta rahulikult. „Ka see on vastus, hea vastus.”

Hinnov pööras nüüd pead. Vimma tema näol oli segunenud juba ka rahutus. „Aga ma ei taha, et sa ära lähed,” ütles mees ikka kähedal ja veidi ebakindlal toonil.

Nädalalõpul kohtus Hinnov pojaga. Aga enne seda, reede pärastlõunal oli Hinnovil ebameeldiv jutuajamine doktor Paul Jõega. Paul Jõgi tuli tema juurde kabinetti kohe pärast operatsiooni. Hinnov valmistus juba lahkuma. Ta oli eelmisel õhtul saanud telegrammi Olgalt, milles naine teatas, et sõidab seoses etendustega Tallinna ning võtab poja kaasa. Nad tulevad lõunase rongiga ning kui Toomale sobib, võiksid nad kohtuda raudteejaamas kell kolm. Kell oli kaks ning Hinnov juba ümber riietunud, kui Paul Jõgi koputas ning sisse astus. Nähes Hinnovit ülikonnas, valmis lahkuma, kohmetus ta järsku.

„Ma tulin ainult viivuks,” sõnas ta ilmses segaduses. „Seda et … ma tulin ütlema, dotsent, et ma lahkun, lahkun haiglast.”

Hinnov vaatas teda vaikides. Sellest, millest praegu oli jutt, teadsid nad juba mõlemad. Ja ometi, läbi uuesti kobrutava solvumispaine tundis ta ka soojust, peaaegu isalikku õrnust selle noore mehe vastu. Või siiski, päris noor ta enam polegi, mõne aasta pärast nelikümmend, mõtles ta järsku. Juba tüsedavõitu keskealine mees, meelekohtadeski halli. Aga lähedane, nii valutegevalt lähedane. Samas soliidne ja ikka veel poisike punetavate ärevuslaikudega noorukipõskedel. Aga tumm tõrjuvus silmis. Ta tahaks minu vastas olla tugev. Miks ta ei salli mind? Kus ma olen temaga eksinud?

„Millal sa pead minema?” küsis Hinnov ainult, sundides oma hääle rahulikuks. Ja see kõlaski asjalikult, peaaegu ükskõikselt. Ärgu ta lootku minult muud, mitte midagi muud, ärkas solvumus temas. Aga miks, oleks ta tahtnud küsida, miks sa lähed minu juurest?

„Ma mõtlesin …” Paul Jõgi kohmetus uuesti, sõnadki takerdusid. „Ma mõtlen, et ehk nädala pärast. Nädalaplaan on operatsioonituppa antud, eks ma opereeri oma haiged ära.”

„Nii … opereerid ära ning jätad nad siia teiste kaela. Keegi vedagu lõpuni.” Hinnovi toon oli korraga jäine ja terav. Ei, ta ei tee Paulile lahkumist kergeks, ärgu lootkugi. Ei mingeid kaisutusi ega sõbralikku seebivahtu. Ta lihtsalt jookseb minu juurest ära, tümistas sisemuses solvumus. Ja mitte minu, vaid oma haigete juurest …

„Kui sa pead ära minema, siis pole tarvis neid ka opereerida,” paiskas ta ärritunult, „opereerigu see, kes peab neid lõpuni.”

„Ma arvasin, et …” Paul Jõgi vaatas oma osakonnajuhatajat hämmeldunult. Seda polnud ta arvanud. Ta tahtis ju aidata nii palju kui saab. Lükkas äramineku niigi viimase peale. Kas siis Hinnov ei saa aru? Paljukest neid siia jääb? Eval ja Reinul läheb raskeks. Või ta ise? Tahab see neetud puuslik kõik ise?

„Tahad, siis mine, mine kohe … kohe …” kobrutas Hinnov juba vahkvihas. „Mine siis, kus sul see avaldus on … anna siia.”

Paul kobas, üleni segaduses, käega valge kitli taskus. Aga ta polegi ju veel avaldust kirjutanud … terve nädal veel ju …

„Ma kohe kirjutan,” pomises ta näost üleni punetades, „mõtlesin siiski need haiged …”

„Saame hakkama. Istu sinna, jah, minu laua taha ja kirjuta. Kui tahad lahkuda, siis kirjutagi … ja tänasest, siis juba täna … küll me hakkama saame.”

Teine läheb, istubki laua taha. Hinnov rebib ühe ja teise sahtli lahti, otsib puhast paberit. Leidnud viimaks, asetab Pauli ette lauale ning ootab. Seisab kõrval, kuni viimane kirjutabki. See kõik on kui sööst, rabelev ning valus mõlemale. Lõpp peaks tooma kergendust, nii nad kiirustavad mõlemad. Hinnov jälgib üle õla, siis kummardub ning kirjutab alla. Paul sõnab pomisedes midagi, aga see ei oma praegu tähtsust. Siis ta lahkub, jättes Hinnovi üksi laua kõrvale seisma. Ning viimane seisab, sirgelt, veidi isegi kangelt, põrnitsedes tühja lauda. Ta ei tahtnud nii, mitte sinnapoolegi. Kas polnud see, kes praegu lahkus, tema järglane? Õpilane, kel kohustus võtta kunagi üle tema töö, see kabinet siin. Ta kaotas praegu kõik, kaotas parima, mis aastatega loodud. Ei, nad peavad rääkima omavahel. Ta läheb räägib temaga. Toob tagasi ja jätab selle laua taha. Kui Paulile on tähtis, siis saab ta selle laua kohe praegu. Ta räägib temaga, ei lase minna. Paul ei tohi siit minna. Ta sirutab käe telefoni järele. Kohe helistab ta Martale, ütleb et pidagu kinni, saatku tagasi. Ta annab üle, annab kõik üle. Käsi laskub telefonile, aga ei tõuse. Uuesti on kohal viha, pressib end üle tõkete valgudes. Nii ta seisab ja kõhkleb, võitleb endaga, kuni väsimus teeb tuimaks. Pilk kellale ajab teda uuesti liikvele. Ebakindlate liigutustega, aga juba kiirustades võtab ta kapist kerge mantli ning suleb nööpe. Ta kindlasti näeb veel ju teda ja nad räägivad omavahel, kindlapeale räägivad, mõtleb ta.

Ta jõudis kohale viimasel hetkel. Perrooni ees seisev diiselrong oli juba tühjenenud. Hinnov nägi neid seismas väikeses inimrühmas perrooni keskel. Olga kandis erkvalget, vööga tugevalt taljesse kroogitud kevadmantlit ja kõrge kontsaga punaseid lakk-kingi. Perroonil puhuv tuul sasis tema tuhkblondiks pleegitatud seljale langevaid lokkis juukseid ning ta seadis neid vahetevahel oma hoolitsetud käega. Ta paistis kaugelt silma, näis nooruslik ja efektne ning Hinnov tundis teda vaadates järsku, et imetleb teda. Sven seisis ema kõrval, kes rääkis enda vastas seisva tugevalt puuderdatud ja värvitud huultega viiekümnendates aastates naisega. Hinnov astus lähemale ja Sven märkas teda, viipas käega ja naeratas. Ütles siis midagi emale ja Olgagi vaatas. Poiss on suureks kasvanud, mõtles Hinnov. Ja veel märkas ta, et Olgal polnud kaasas pagasit. Olga noogutas naisele ja tuli koos pojaga talle vastu. Nad teretasid ja Hinnov suudles poissi põsele.

„Kindlapeale tulid otse haiglast.” Olga vaatas teda naeratades. „Kiirustasid nii, et riideidki ei jõudnud vahetada,” märkis ta muiates.

Tõepoolest, ta oli unustanud püksid vahetada. Kohmetunult vaatas ta oma halli tolmumantli alt paistvatele sündsusetult helevalgetele kottis püksisäärtele. „Jah, haiglast,” tunnistas ta segaduses, „aga ma olen autoga ja sellest pole midagi. Suvigi peaaegu käes.”

„Kevad, mitte suvi, ja sa oled üle töötanud, sul on kohutavalt probleeme, oled end käest ära lasknud ja kiirustad vananema. Oi Toomas, Toomas.” Naine vangutas pead. „Ja sul pole kindlapeale naist, kes sinu eest hoolitseks. Muidugi, sul poleks tema jaoks kindlasti ka aega,” lisas ta irooniliselt.

„Ma näen, et sul neid probleeme pole,” torkas mees tusanedes. „Kus su kohvrid on?”

„Saatsin juba ära. Sven tuleb sinuga kaasa ja jääb sinu juurde, kui sobib. Mina pean minema otse teatrisse. Meil on siin võõrusetendused, terve nädal. Kohad on kinni pandud hotellis, nii et minust pole sul muret.” Naine vaatas teda, kuid tema ilus nägu oli kaotanud veidi oma enesekindlust.

„Hästi, tee nagu tahad,” sõnas mees järsult. Ta võttis poisil käest. „Tule, Sven, meil on terve pikk nädal.”

„Vaata et sa leiad tema jaoks ka aega.” Olga kõhkles järsku. „Ja muidugi tulen ma teid kindlasti ka vaatama,” lubas ta kärmelt.

Me räägime nagu võõrad, mõtles Hinnov tusaselt. Ta on ilus ja enesekindel ning kahtlemata läheb tal hästi. Ta tundis ängistust. Kohates oma endist naist, tundis ta seda peaaegu alati. Nagu pigistus kõris, lämmatav kraapiv janutunne, peaaegu nagu valu, meeleheitlik ja täis üksindustuska. Kas ta ikka veel armastab seda naist? Seda hoolimatut kangekaelset ilusat naist, kes nii vastupandamatu kergusega näis võitvat oma aastaid.

„Toomas, sul oli ju sünnipäev, las ma õnnitlen sind.” Olga torkas käigult käe mantlitaskusse ning tõmbas välja väikese paberisse mähitud ja sinise paelaga seotud pakikese. Ta ulatas selle mehele. „Ära praegu siin, kodus vaatate,” lisas ta kiirustades. „Otsisin poodidest, tahtsin leida midagi sinule isikupärast, aga ma ei tunne sind ju enam sugugi. Ja küllalt palju oled sa selles ise süüdi.”

Jah, ei tunne, mõtles Hinnov, aga valu teha me veel oskame. „Sven, kuidas sul koolis läheb?” Ta vaatas kõrval astuvat poega, kes ulatus talle juba üle õla. Vana ta nüüd on — neliteist, märtsis sai neliteist.

„Koolis läheb hästi.” Sven heitis kõhkleva pilgu ema suunas. „Matis neli, keemia ja füüsika samuti neljad, geograafia viis, laulmine ja kehaline kolmed. Aga vene ja eesti keel mõlemad viied ja bioloogia ka. Ma ei taha saada lauljaks ega mingiks jooksukutiks,” teatas ta resoluutselt. „Tahan saada arstiks, kirurgiks nagu sina.”

„Kirurgiks?” Hinnov muigas. „See on üsna tänamatu amet,” sõnas ta, „ja kuulsaks sellega ei saa.”

„Aga sina ju, sina oled kuulus, ema ütles.” Sven vaatas abiotsivalt ema suunas.

„On, on, Sven. Millest selline tagasihoidlikkus, Toomas?” Olga hääles kõlas iroonia. „Aga tänamatu jah, matad sinagi sellesse kõik, perekonnagi matad.” Ta jäi seisma. „Ma lähen nüüd tagasi, Toomas. Meile tuleb buss järele. Katsuge siis kahekesi hakkama saada. Homme õhtul tulen ehk siis läbi.”

„Homme ma valvan haiglas.” Hinnov seisis naise ees ja tundis tema vastu järsku seletamatut vimma. Või oli see pettumus või ehk mõlemad koos. Ja ilmselt tajus seda Olgagi. Tema hetkeks kõhklev ilme kogus juba trotsi.

„Siis võib Sven minna minu ema juurde,” teatas ta jahedalt. „Mine vanaema juurde jah. Ma helistasin ja ta ootab kindlasti.”

„Ta tuleb minuga kaasa haiglasse,” sõnas Hinnov kindlalt. „Ma näitan sulle haiglat, Sven, ja kui sa tahad arstiks saada …”

„Olgu, tehke mis tahate,” katkestas Olga teda närviliselt. „Ma lähen nüüd. Ma võib-olla helistan sulle ja ehk leiame aega?”

„Kui sa seda soovid?”

„Ja sina?”

Sven seisis nende vahel ja vaikis. Hinnovil hakkas korraga häbi. Ja veel olid kahjutunne ja ängistus, kraapiv janu kurgus.

„Ma ootan,” sõnas ta tasa ning teadis, et nainegi mõistis teda. Nad seisid kahekesi pojaga ja vaatasid Olgale järele, kuni too kadus jaamahoone taha. Seejärel läksid nad edasi. Hinnov tundis sõrmede all vaikselt pihku siginenud poja kätt.

„Elame siis nagu poissmehed ja teeme ise endale süüa, Sven. Praeme kartuleid ning lööme muna peale. Mul peaks neid siin olema.” Hinnov avas külmkapi ukse ning uuris selle sisu. Ta pidi kahetsusega tunnistama selle vaesust. Muidugi oli ta unustanud, või õigemini polnud jälle mahti leidnud. Olgu, kartuleid nad siiski saavad ja ta käib vahepeal ligidal asuvas poes ära. Toob leiba, mune ja vorsti.

„Isa, ema ütles, et sinust kirjutati ajalehes, suures Moskva ajalehes. Sa ütlesid seal, et sinult varastati sinu aparaat, mingi luuaparaat, on see tõsi?” Sven seisis toauksel, flanellsärk topitud teksapükstesse, ning vaatas teda murelikult, kuid ka mingi uhkusega.

„Mitte päris et varastati, aga midagi sinnapoole jah.”

„Ema ütles, et see oli ilmatu vägev artikkel ja väga tähtsas ajalehes. Sina leiutasid ja tema võttis endale, tegi ennast selle läbi kuulsaks, jah?”

„Ta oli ennegi kuulus, Sven, kuulus ja väga hea kirurg.”

Hinnov oli lugenud seda „Pravda” artiklit. Too Leningradi ajakirjanik, kes ta üles otsis, oli oma lubadust pidanud. Aga Lobovi nime polnud seal mainitud, see ei läinud ilmselt läbi. Kogu lugu oli seega kokku üsna hambutu. Mingis provintsihaiglas suudetakse teha leiutisi, mis ei jää alla maailmakuulsate haiglate omadele. Ei jää alla? Totter ja vale artikkel. Tehakse leiutisi, mida röövivad endale maailmakuulsad kliinikud. Nii oleks pidanud olema. Aga too ajakirjanik on kindlasti uhke oma nuditud-väänatud artikli üle. Ta ju saatis talle telegrammigi — „meie võit, läks läbi”. Mis läks läbi — vale, puhas vale, hambutu ja totter.

„Isa, sa oled kuulus, jah?”

Ta tunneb endal poja tungivalt uurivat vaadet. Siis Olgagi loeb neid ajalehti, tunneb muret tema pärast. Ei, ei tunne muret, küllap kogemata, küllap Lange torkas ette.

„Kuulus? Ma ei tea, ei usu. Kirurgid ei ole nii kuulsad kui … kui filminäitlejad, Sven.”

„Ema on kuulus.” Poiss noogutas rahulolevalt pead. „Tartus hirmus kuulus kohe. Koolis ka kõik teavad ja eesti keele õpsile hangin ma ema kaudu esietendustele pileteid. Õps peab meie emast hirmsalt lugu. Sinust ei tea ta midagi.”

„See polegi tähtis, Sven. Ma käin nüüd poes korra ära ja sina vaatad kartulite järele, eks?”

„Selge, kuule, sul on siin päris lahe, aga meil on seal vägevam. Mutil on kõik viimse peal. Algul oli kitsas, aga nüüd on kaks tuba ja minul on oma. Meil käib igasugu rahvast. Ema teatri näitlejaid tean ma kõiki peast.”

Hinnov vaatas teda mõtlikult. „Jah ema on sul hea näitleja, Sven,” sõnas ta rahulikult. Ta oleks tahtnud veel midagi küsida, aga loobus. Poiss ei pea seda teadma, ütles ta endale, ja kui teabki, ei anna see mulle midagi. Me oleme juba täiesti võõrad. Tehku, mis tahab.

„Ema on hirmus närviline. Kui tujus ei ole, säristab nii et kõrvetab kohe. Kuule, see on ema foto, eks?”

Sven jäi seisma raamaturiiulil oleva raamitud foto ees.

„Jah ema, ta on seal päris noor, varsti pärast meie tutvumist.”

„Ta on siin hirmus peenike, hirmsalt ühe meie õpsi moodi. Te olite siis näljas, eks? Meie bioloogiaõpetaja ütles, et kogu rahvas oli siis näljas.”

„Kitsam oli, aga kas päris näljas? Aga eks oli neid ka, ja natuke on neid ka praegu. Vaesust on igal ajal.”

„Sa armastasid teda vist väga?” Sven võttis riiulilt foto ning uuris seda oma käes. „Ema ütles, et armastasid väga.”

Hinnov seisis ukse juures, valmis lahkuma. Sven vaatas nüüd tema poole ja ta nägi, kui pinevil oli poja pilk.

„Küllap oli tal õigus,” sõnas ta aeglaselt. „Jah armastasin, armastasin väga, Sven.”

„Ja ikkagi läksite lahku?” Poiss hoidis fotot oma peos ning uuris seda tähelepanelikult, pani siis ettevaatlikult tagasi riiulile. „Miks te siis lahku läksite? Mina arvan, et te armastasite rohkem oma tööd ja kuulsust, rohkem kui teineteist. Aga mina ei taha kuulus olla.”

Poja toon oli korraga vaenulik. Hinnov vaatas teda imestunult.

„Mina ei taha kuulus olla,” kordas poiss tõredalt, „ma vilistan selle peale.”

Järgnevad päevad võttis kogu tema tähelepanu endale Marta haigus. Tagantjärele mõeldes oli Marta olnud juba kaua haige. Köhinud oli ta kuid, aga nad polnud pööranud sellele tõsist tähelepanu. Marta isegi ei pööranud. Aga nädal tagasi oli lisandunud palavik. Ja kui ilmusid pisted paremasse külge, kahtlustas Marta endal kopsupõletikku, tegi kopsuröntgeni ja lasi terapeudil kuulata oma kopse. Sisearst diagnoosiski paremas kopsus põletikku ning kirjutas välja antibiootikumid. Martat raviti mõned päevad kodus, aga kui röntgenfilmil leiti ulatuslik varjustus, suunati ta haiglasse. Aga Marta ei nõustunud minema siseosakonda teise haiglasse, laskis kiirabil sõidutada end oma haigla ette ning marssis ise vastuvõtuosakonda. Doktor Eva Soone oli valves ning valveõde kutsus ta alla. Marta oli kange, ei lugenud mingi rääkimine. Ta oli kiirabi ära lasknud ning kössitas toolil, mantel ümber. Evagi püüdis teda ümber veenda, aga kõik oli asjatu.

„Ei lähe ma siit kuhugi, pange mind oma palatisse,” nõudis Marta. „Meil on samad antibiootikumid ja kopsupõletikke oleme siingi ravinud, paranen siin täpselt samamoodi, ja kui te kardate, ajage kõik minu kaela,” lisas ta virilalt naeratades, „öelge et nõudis hull vanaeit ja kõik. Lõppude lõpuks olen ma siin veel peaarst.”

Eva vaatas hingeldavat, sinakaks tõmbunud huultega Martat, vaatas murega, ja et mitte lasta tal end oma ägedusega kurnata, andis alla. Marta paigutati väikesesse palatisse koridori lõpus, paigutati operatsioonijärgsete paranejate hulka, mille pärast Eva sai hommikul Hinnovilt hirmsa peapesu. Kuulanud süngel ilmel Eva hommikuse valveettekande ära, tuli Hinnov kohe pärast seda tema juurde.

„Mida sa mõtlesid?” nõudis ta Evalt raevutsedes. „Kuidas võisid sa panna raske kopsuhaige puhtasse operatsioonijärgsesse palatisse?”

„Aga see on ju Marta,” tõrkus Eva, „Marta, meie peaarst.”

„Ükskõik, olgu ükskõik kes, see on infektsioon, mõistad? Sa viisid sinna infektsiooni. Infektsioon paranejate hulka — kuidas sa võisid seda teha?”

Jah muidugi oli see andestamatu rumalus. Eva taipas seda isegi. Aga teiselt poolt oli see ju Marta, nende oma raskelt haige Marta. Ja see palat oli parim, mis tal oli. Ta ei saanud ju kopsupõletikus Martat panna välivoodile koridori. Kuidas Hinnov seda ei taipa?

„Ma saan aru, aga mul ei olnud ühtki teist vaba kohta palatites,” sõnas Eva vaikselt. Ta ei tahtnud äratada tähelepanu. Õnneks olid nad juba haigetest eemal koridori lõpus. Pahandagu nüüd Toomas nagu heaks arvab. Tema, Eva, tegi nagu oskas. Aga muidugi oli see paha. Ta polnud mõelnud nagu arst teiste haigete peale.

„Ma ei saanud panna teda ju koridori,” sõnas ta ohates ja vaikis.

Hinnovgi vaikis. Raevu välja tuulutanud, mõistis ta nüüd paremini Evatki. Aga selge oli ka see, et Marta tuli sealt välja tõsta. Tuli teha seda silmapilk. Käsi juba ukselingil, pööras ta end naise poole.

„Viime ta sealt mujale, sa ütled talle tõtt, ta on kirurg ja mõistab.”

„Kuhu siis? Võtsin eile valves täis ka koridorivoodid.”

„Kuhu? Loomulikult siseosakonda.”

„Toomas, doktor Hinnov, ta pole sellega ilmaski nõus. Me rääkisime sellest temaga juba eile. Ta tahab, nõuab, et me jätaksime ta siia.”

„Kuidas pole nõus?” Hinnovi kulmud tõmbusid ähvardavalt koomale. „Tal on kopsupõletik ja neid ravitakse siseosakonnas, selge? Pole nõus …”

„Ma ütlesin eile talle sama, aga ta on ju Marta ja meie peaarst, muuhulgas. Ta tuletas ise seda mulle meelde.”

„Sooh …” Hinnov silmitses juba murelikult koridori, torkas siis käed endale kitlitaskutesse ning näis pidavat aru. „Olgu, ma räägin temaga ise,” andis ta järele, „lähme.”

Nad sisenesid palatisse. See oli väike kolme inimese palat akendega õue suunas. Marta lamas kohe ukseäärses voodis. Tekk lõuani tõmmatud, näis ta tukkuvat. Kuid vaevalt olid tulijad seisatanud voodi kõrval, kui ta silmad avas. Hetkeks riivas nende vaade Evat, kuid kinnitus kohe ahnelt Hinnovile.

„Tere hommikut, Marta,” kõnetas Hinnov teda lahkelt. „Mis siis sinuga järsku juhtus?” päris ta. Marta sügavalt haige välimus hämmastas teda. Alles eile näis Marta pigem väsinud. Jah, ta köhis, köhis ehk rohkem kui tavaliselt. Aga praegu see kahvatu hallika jumega nägu ning tõmblevad, õhku ahmivad sinakad huuled. Kuidas nad selle maha magasid? Raskekujuline kiirelt arenev infektsioon, kindlasti bakteriaalne — aga see on ju ülimalt ohtlik kõigile teistelegi siin palatis. Kasvõi tollele akna juures lamavale opereeritud puusaga naisele. Ja see teine, autoavariist saadud kõhutraumaga naine, kellel ta eemaldas rebenenud põrna … Marta tuleb kiiresti ümber paigutada. Eva on mõtlematu, mõtlematu nagu sageli. Ta leiab koha ja Marta mõistab, et nii peab.

Naine vaikis ning vaatas teda, tumedad silmad pärani. Aga Hinnovile tundus järsku, et Marta siiski ei näe teda. Ning korraga teda haaranud imelikus hirmuhoos kummardus ta sügavalt naise kohale.

„Marta,” sõnas ta tungivalt, „Marta, kuuled mind?”

„Jah.” Marta huuled liikusid. „Toomas, mul on halb … ma olen vist haige … Toomas, mis on minuga lahti?” Hääl oli nõrk, kuid tumedad silmad hoidsid Hinnovit ahnelt oma vangis.

„Sul on kopsupõletik,” sõnas Hinnov, muutes oma hääle võimalikult rahulikuks. „Me viime su üle sisehaiguste osakonda.”

Naine vaikis mõni hetk, kuid keha teki all oli tõmbunud pingule ning rappus siis raskes köhahoos. Huuled liikusid nüüd kiirelt, ahmides õhku. Siis vaibus kõik sama ruttu.

„Kopsupõletik?” kordas Marta. Tema hääl oli nüüd tugevam, aga oli näha, et see nõudis temalt vaeva. „Ma ei tea, võib-olla, aga sa ei tohi mind ära saata. Ma tahan siia jääda, Toomas.”

„Siia ei saa, siin on kirurgilised,” vaidles mees vastu. „See on puhaste lõikuste palat. Sa ju tead ise, Marta.”

Naine kuulas teda ja noogutas pead. Korraga huuled kõverdusid, Marta pilk libises uuesti üle kahe voodi ees seisva arsti ning Hinnov oleks võinud pea anda, et naine naeratas. Tõesti veidi imelik ja abitu oli see naeratus, pigem haletsusväärne kui rõõmustav.

„Sa siis … lõika midagi minust välja, kui sa muidu ei saa,” sõnas ta huuli vaevu kuuletuma sundides, „aga ma ei taha siit ära minna, ei lähe ka, kuuled …”

„Hästi, Marta, hästi,” nõustus Hinnov murelikult, „aga me paigutame su ümber.”

„Paigutage või tehke mis tahate, aga siit ei lähe ma kuhugi, te ei vii mind ära … ma ei luba … ma olen veel peaarst, Toomas. See on minu haigla.”

„Muidugi, sinu haigla ja sa jääd siia, Marta.”

Tal oli tulnud idee, iseenesest lihtne ja suurepärane. Muidugi, nad viivad Marta tema enda kabinetti. Muudavad lühiajaliselt selle palatiks. Andnud Evale märku, astusid nad koridori.

„Mida me teeme?” päris Eva murelikult. „Kuulsid, ta ei luba end ära viia ja jumala eest, ma ei mõista teda hukka. Ta on väga haige, Toomas. Kui ma ei teaks, et tal on kopsupõletik, mõtleks ma jumalteab mida. Kas üks kopsupõletik võib olla nii hull?”

„Nagu näed, aga me ei viigi teda ära. See võib kesta oma paar nädalat, eks? Hästi, ja seniks paneme ta omaenda kabinetti. Muudame peaarsti kabineti üheks korralikuks palatiks, paneme õeposti ja kõik. Mis sa sellest arvad? Vaevalt et ta sellele vastu hakkab.”

Eva mõtles järele ning noogutas elavalt. „Kindlapeale meeldib see Martale. Ta on oma kabinetiga väga harjunud. Me peame kokku kutsuma konsiiliumi, Toomas, see on väga raske kopsupõletik ja ma kardan tema pärast.”

„Raske muidugi, hästi, organiseeri siis oma konsiilium. Ma lähen nüüd operatsioonile. Aga kutsu sinna häid terapeute kokku.”

„Toomas, mul oleks palju parem meel, kui ta viibiks ühes korralikus siseosakonnas, aga me ei räägi talle auku pähe. Ta ei kuula mitte kedagi.”

Nad seisid teineteise vastas ja see oli imelik lähedustunne, mida mure neis tekitas. Mees noogutas teda silmitsedes.

„Jah, selleks on temas liiga palju Martat.”

Arstlik konsiilium toimus sama päeva pärastlõunal. Kuna haige viibis trauma­toloogia­osakonnas, koguneti Hinnovi kabinetti. Konsultantidena olid kohale kutsutud Keskhaigla siseosakonna juhataja Lukas, pulmonoloog doktor Liiberg ja röntgenoloog Anti Viirmaa. Doktor Veimer, Eva Soone ja Hinnov ise olid samuti kohal. Uuriti röntgenfilmi ning käidi ka haiget vaatamas. Doktor Simon Lukas kuulas kaua Marta kopse, laskis köhida, pööras teda küljelt küljele ning tõmbus siis teistele ruumi tehes omaette nohisedes vaikselt eemale. Teisedki uurisid Martat, seejärel mindi tagasi kabinetti, kus üsna pea puhkes äge vaidlus.

„See on raske juhus ning ma ei saa üldse aru, miks haige siia toodi, täiesti valesse osakonda,” sõnas ägedaloomuline siseosakonna juhataja doktor Lukas teravalt. „Kui ta toodi valve ajal, oli valvearsti kohus parandada kiirabi viga ning saata ta kohe edasi. Pealegi, nagu me kuulsime, oli diagnoos kohe selge.”

Talle selgitati asja, aga Lukas kehitas ainult õlgu. „Ka peaarstid on haigetena meie jaoks eeskätt haiged,” ei lasknud ta end veenda. „Tuleb olla lihtsalt resoluutne.”

„See on raske laatuv kesksagara pneumoonia, ulatub ka alasagarasse. Need on tihti väga raske kuluga ja siin teda ravida on mõeldamatu,” toetas Lukast doktor Liiberg. „Kindlasti kaks antibiootikumi kõrgetes doosides ning vajadusel hapnik. Ma ei tea, kuidas siin sellega on?”

„Täiesti normaalne,” katkestas Hinnov teda rahulolematult, „on head õed, antibiootikumid, kupud ja hapnik — kõik on. Aga loomulikult pole see normaalne. Muuseas, ka kirurgilised haiged põevad vahel kopsupõletikku. Me tahtsime teda üle viia, aga ta keeldub ja käsi me väänama ei hakka.”

„Ma ei tea,” sekkus Veimer rahulikul toonil, „mulle teeb muret, et doktor Levin köhis juba pikka aega.”

„Mis seal’s ikka erilist, külmetas, sai bronhiidi ja lõpuks kopsupõletiku.” Doktor Lukas kehitas õlgu. „Asjade loomulik käik, kui ei võeta õigel ajal sinist lehte ega heideta voodisse. Minu kogemuse järgi on kõige distsiplineeri­matumad haiged sageli just juhtkonna hulgast.”

„Ja ometi on tema seisund liiga järsku halvenenud ühe kopsupõletiku kohta,” jätkas doktor Veimer häirimatult, „nägin teda eile, täielik murrang ja kahjuks halvenemise suunas.”

„Kopsupõletikust piisab selleks täiesti.” Doktor Lukas muigas. „Kolleegid kirurgid kipuvad unustama, et kopsupõletik on tõsine haigus, sellesse võidakse ka surra. Seepärast ma kordan, siin sellist haiget hoida on lubamatu ning ohtlik.”

„Kes keelab, palun võtke viige ta üle,” ärritus Hinnov nüüd tõsiselt, „haiged on mul niigi koridoris.”

„Doktor Marta Levin väga palus, et teda ravitaks siin,” sekkus Eva, „ta ei nõustu lahkuma oma haiglast.”

„Võtame talt siis allkirja ja kõik,” arvas pulmonoloog Liiberg, „ega päris vägisi muidugi saa. Suur risk küll.”

„Kui te teda kuulasite, panite tähele, ka kopsukelme on haaratud, kuigi üsna piiratud alal,” ütles doktor Lukas. „Praegu röntgenfilm vedelikku kopsus ei näita, aga peab jälgima. Muidugi, kui hästi korraldada, saab ravida ka kohapeal, mis parata. Hea oleks kui omaette palat ja õevalve.”

„Mõtlesime teha palatiks tema enda kabineti,” seletas Eva.

„Noh siis tuleb telefonid küll välja lülitada,” muigas Lukas.

„Aga igal juhul tuleb võtta haigelt allkiri, et keeldus üleviimisest,” andis doktor Liiberg vastumeelselt järele, „vastutagu ise.”

„Teate, see röntgenfilm tekitab minus siiski teatud kõhklusi.” Röntgenoloog hoidis filmi enda ees ning koputas sõrmega selle pihta. „Varju piirid ja kuju on liiga rõhutatud. Kopsutippudes on ka lubikoldeid. Ta on põdenud tuberkuloosi. Ehk on see raske retsidiiv, lagunev tuberkuloosikolle? Pikk köha ka.”

„Ma mõtlesin sellele, aga liiga ebatüüpiline,” doktor Liiberg raputas pead, „kaverni koobast pole näha. Ei usu, aga proovid tuleb muidugi teha. Kõige tõenäosem on siiski kopsupõletik üldise kurnatuse foonil.”

„Mina olen ka selle poolt, et kopsupõletik,” toetas doktor Lukas, „kanname siis konsiiliumi otsuse haiguslukku ja hakkame ravima. Tööd siin jätkub. Kes siis hakkab sekretäriks?”

„Ma võin kirjutada,” pakkus Eva ennast.

„Sobib, istuge siis siia laua juurde ja kirjutage, konsiilium koosseisus doktor see ja see …”

Üleviimisega enda kabinetti nõustus Marta kohe. Sisse tõsteti voodi, tilgasüsteemid, veeretati kohale hapnikuballoonid ning määrati õde. Marta hakkas saama süste ja kaks korda päevas tilgutati veeni ravimlahuseid. Doktor Lukas külastas Martat üle päeva ning kontrollis ravi. Aga haige seisund muutus visalt, püsis kaua raske. Mitu korda vahetati antibiootikume. Uus konsiilium arutas taas Marta üleviimist ning uuesti loobuti haige keeldumise tõttu. Paljusid pani imestama Marta taoline põikpäisus. Aga tema tõrjus kindlameelselt kõik katsed teda ümber veenda.

„Kui te mind kehvasti ravite, jääb matminegi teie hooleks,” sõnas ta vahel Hinnovile pooleldi naljatades. Nii kestis see tubli kuu. Lõpuks ilmusid esimesed paranemise tundemärgid, vähenes õhupuudus ning hall rusuv kahvatus haige näol. Marta muutus elavamaks, isugi paranes ja ühel hommikul leidis Hinnov Marta juba voodiäärel istumas.

„Nüüd võtan asja ise käsile,” kinnitas ta Hinnovile reipalt, „ja pole neid õdesid enam nõnda palju siia sagima tarvis. Saan ise hakkama.”

Aga ta oli veel väga nõrk. Ja kui Hinnov viivuks tema kõrvale istus, toetus Marta meelsasti tema õla najale. Jah, Marta hakkas paranema, kuid haigus andis oma võimu visalt käest. Kuigi põletikukolle sulas kopsus vähehaaval kokku, püsisid palavikud ja vähe langes ka veresete. Hinnov ja Lukas arutasid seda omavahel. Tuberkuloosi­proovid olid kõik olnud negatiivsed ja see langes ära. Otsustati teha veelkord korralik kopsuröntgen koos tomogrammidega. Röntgen tehtigi järgmisel hommikul. Pärastlõunal peale operatsiooni läks Hinnov röntgenikabinetti Anti Viirmaa juurde seda vaatama. Filmid olid juba kuivanud ja tõstetud negatoskoobi peale, röntgenoloog seisis nende ees ja uuris neid tähelepanelikult. Hinnovit märgates pööras ta end ümber.

„Minus tekitab see teatud kõhklusi, tule vaata,” kutsus ta Hinnovit, loovutades viimasele oma koha. Anti Viirmaa kasutas sageli seda väljendit ning teda mitte tundev inimene oleks pidanud seda lihtsalt otsustus­võimetuse tunnuseks, kuigi see polnud sugugi nii. Pigem tähendas see huvitavat ja keerulist olukorda, mida Anti Viirmaa pigem nautis kui kartis. Ta oli linna parimaid röntgenolooge ja keegi ei kahelnud tema kompetentsis. Nad uurisid röntgenfilme mõnda aega kõrvuti vaikides, siis tõusis Anti Viirmaa käsi ning osutas pliiatsiga kopsuväratis hargnevale bronhile. „Kolle on vähenenud, eks ole, aga kuidagi nihkunud tsentrisse peabronhile. Tead, mul on kogu aeg üks vastik mõte peas. Juba seal esimene kord konsiiliumi ajal kihvatas korraks vastukaaluks sellele tuberkuloosi­mõttele, mille te ilusti kooris maha hääletasite.”

Hüvastijätt

Подняться наверх