Читать книгу Täielik skandaal II osa - Penny Vincenzi - Страница 3

Juuli 1990

„Oh issand,” ohkas Debbie. „Oh issand, issand, issand küll.”

Ta tundis – mida ta siis õieti tundis? Hirmu. Väga suurt hirmu. Rabatud sellest, mida ta teinud oli. Suutmata uskuda, et ta seda teinud oli. Erutatud muidugi. Emotsionaalselt ja seksuaalselt.

Ja ta oli õnnelik. Säravalt, palavikuliselt, vabisevalt õnnelik.

Debbie istus oma laua taga, sellesama laua taga oli ta olnud kakskümmend neli tundi tagasi, samas kabinetis, juba seda oli raske uskuda, et ta seal ikka istus ja töötas – või vähemalt eeldatavasti töötas –, et maailm pöörles ikka ümber oma telje, aeg polnud kiiremini liikuma hakanud ega seisma jäänud, et kõikjal Debbie ümber inimesed töötasid, lobisesid, naersid ja pabistasid, tegid kõike ja samamoodi, kui Debbie pidi tegema. Ja Debbie nägi välja ikka samasugune – ta muudkui kontrollis seda sahtlist võetud peeglist, et päris kindel olla, ta vaatas endale näkku ja kartis, mis peeglist paista võib.

Ja tema hääl kõlas samamoodi, ta kuulas, kuidas ta ütleb tavalisi asju nagu „Tänan, hästi”, „Ma saadan selle teate täna välja”, „Jah, muidugi võin ma selle esitlusdokumendi välja printida”.

Ja ometi oli kõik muutunud.

Ta polnud enam meeldiv – või üsna meeldiv – lugupeetud Debbie Fielding, õnnelikult – või üsna õnnelikult – abielus Richardiga, kolme lapse ema, kes püüab hoida koos oma lapsi, tööd ja meest. Ta oli nüüd abielurikkuja Debbie Fielding, tal oli armuke, ta oli käinud voodis mehega, kes polnud tema abikaasa, ning ta ei jõudnud ära oodata, millal ta seda uuesti teha saab, ta tundis ennast tõesti halvana ja lausa suurepäraselt – mõlemat ühepalju ja ühekorraga…

Joel oli Debbiet Criterionis oodanud. Püüdes hoolikalt oma haletsusväärset olekut varjata, oli Debbie ennast kõvasti meikinud, tormanud välja ja ostnud endale Nextist uue pluusi selle niru T-särgi asemele, mille ta oli üle pisaraplekilise näo tõmmanud, ja oli valmis muretu variandiga oma loost. Joel oli küsinud, mida ta juua tahab, ta oli öelnud: „Valge veini spritzer, palun,” (neid kuluks ikka palju, et purju jääda) ning kui mees oli tellinud selle ja endale õlut, oli ta lihtsalt istunud, Debbiet minut aega vaadanud ja siis öelnud: „Te näete suurepärane välja.”

„Ei usu.”

„Näete küll. Ma mõtlen seda tõsiselt. Nii… kas te tahate sellest rääkida? Sellest, mis teile nii väga muret teeb?”

„Ei, tegelikult ei taha.”

„Sel juhul,” ütles Joel laialt naeratades, „kutsusite mu pettusega siia, proua Fielding…”

„Ärge nimetage mind niimoodi. Proua Fielding on minu ämm.”

„Vabandust. Hea küll, millest me siis räägime?”

„Mm… ma ei tea.” See oli kohutav, tema pea oli täiesti tühi, ta ei suutnud välja mõelda midagi, mida öelda, ta lihtsalt põrnitses oma klaasi, tundes vaheldumisi külma ja kuuma ning oli üdini õnnetu. Ta poleks mingil juhul tohtinud siia tulla, nüüd ta joob lihtsalt selle spritzeri ära, lahkub ja…

„Vaadake ometi ette, mida paganat te teete.”

See oli saatus – saatus, mis oli võtnud mehe kuju, kes oli juba oma tund aega baaris veetnud ja trügis nüüd neist mööda, müksates Joeli kätt, nii et Joeli õllepudeli sisu valgus Debbiele peale. Üsna igale poole, aga eriti märgatavalt rinnale.

„Oh issand, palun väga vabandust,” pomises mees. „Issand küll. Ma lähen toon teile baarist rätiku, oodake siin…” Mees kadus.

Joel vaatas Debbiele üsna kahetsevalt otsa, võttis siis taskurätiku ja hakkas Debbie pluusi tupsutama. „Mu on kahju. Kui kohutav.”

„Oh, pole midagi. Ausalt. See on vana pluus.” Umbes kolm tundi vana ja täiesti rikutud.

Mees tuli tagasi kahe puhta nõuderätiga.

„Andke siia,” ütles Debbie ja läks tualettruumi, kus ta kasutas rohkesti külma vett, aga plekk oli ikka päris hull. Ja see hais. Noh, kõige mõistlikum oli end vabandada ja lahkuda. Ta läks tagasi baari, kus Joel üsna rusutult istus.

„Teate, ma arvan, et kõige parem on, kui ma lähen lihtsalt koju. Ma ei saa ju siin õhtu läbi istuda ja haiseda nagu Budweiser või mis iganes see oli.”

„Oh, hea küll.” Joel oli täiesti ilmselt õnnetu, et õhtu selliseks kujunes. Ta jõi oma klaasi tühjaks. „Ma saadan teid metroojaama.”

Nad kõndisid õhtuses päikesepaistes või pigem bensiiniauruses hämus, mis Piccadilly Circuse kohal päeva lõpus hõljus.

Neist möödus naerdes ja lobisedes punt tüdrukuid, käes Miss Selfridge’i kotid, Joel vaatas neile järele. Debbie tundis ärritust ja vajus veel suuremasse masendusse – tüdrukud olid kõik noored, ilusad, kindlasti polnud nad vaevatud abikaasast või lastest.

„Ostuteraapia vastu ei saa miski,” märkis Joel.

„Nojah,” arvas Debbie.

„Teate, mul pole poodlemise vastu midagi. Maggie – tema on minu tüdruk – väidab, et see on üks minu vähestest voorustest.”

Hea küll, tal oli oma tüdruk. Hästi. Loomulikult oli tal oma tüdruk.

„Ma tahan öelda seda, et millisele kutile see ei meeldiks,” jätkas Joel. „Veeta aega hulga naiste seas, eelistatult proovikabiini lähedal. Tore ju.”

„Minu mees küll sellele nii ei vaata,” arvas Debbie. Ta mõtles, et küll nende jutuajamine on ikka mõistlikuks keeranud – Joel räägib oma tüdrukust, tema oma mehest.

„Tegelikult,” ütles Joel ja vaatas naeratades Debbiet, „on ju neljapäev, eks? Hilisõhtune ostmine. Las ma ostan teile uue pluusi.”

„Oi, Joel, ei.”

„Oi, Debbie, jaa. Tulge nüüd, teil hakkab sellest parem, pole enam nii süüdlaslik tunne. Mis teie lemmikpood on? Aitan teil hea meelega valida. Ja kõõlun proovikabiini juures.”

Korraga tundis Debbie ennast rõõmsamana. See oleks ju tore. Joel oli tore.

„Hea küll,” nõustus ta, „olen nõus. Aga teie selle eest ei maksa.”

„Maksan küll. Aga selle üle võime hiljem vaielda.”

*

Nad läksid Miss Selfridge’isse, sellesse suurde, mis asus kaubamajas. Pood oli täis ilusaid seksikaid toppe, ribalisi T-särke, teksapluuse, korsettpluuse, millest ükski poleks kaugeltki sobinud tema pluusi asendama. See oli täis ka noori tüdrukuid, kelle rind tungis topi seest välja ja kelle pikad sääred olid paljad. Joelil hakkas pea kergelt ringi käima.

„See on kena,” osutas Joel väga-väga lühikesele liibuvale õlapaelteta kleidile.

„On küll,” nõustus Debbie, „see on lihtsalt vaimustav, aga kontorisse sellega ei lähe.”

„No ma ei tea. Ehk tõmbab just kliente ligi. Proovige selga. No proovige ometi.”

Debbie väljus proovikabiinist naeratades. Tal oli hämmastav naeratus – põhjuseks tema suur suu ja täiuslikud valged hambad. Ta sarnanes natuke Julia Robertsiga… Joel! Jäta järele!

Kleit oli Debbie seljas vapustav. Ta oli väga kõhn ja kleit varjas ainult neljandikku reitest, nii et Joel nägi rohkem jalgu. Tal olid tõesti suurepärased jalad.

„Peaksite selle võtma.”

„Arvate?”

„Kindlasti. Pöörake ennast. Keerutage ringi.”

Debbie keerutas naerdes ja siis see juhtuski: kleit, mis eeldas kandjalt suuremat rinda, kui temal oli, libises alla ja hetke – võib-olla viis hetke – vaatas Joel ainiti Debbie rindu. Mis olid, hea küll, väikesed, aga absoluutselt täiuslikud: pringid, tumedate nibudega… Joelile polnud kunagi suured rinnad meeldinud. Noh, mitte nii väga, kui talle väikesed meeldisid. Ta neelatas ja tundis erutust, väga tugevat erutust, see ähvardas lausa piinlikuks muutuda ja ta püüdis pilku lahti rebida. Siis tõmbas Debbie kleidi üles, nende pilgud kohtusid, pooleldi ehmunult, pooleldi lõbustatult ja – midagi oli veel, aga mis? midagi lihalikku – ning Debbie kadus proovikabiini. Uuesti välja ilmudes oli tal seljas valge puuvillane pluus, pisut suur, selline, nagu printsess Diana oli möödunud aastal kandnud ja kuulsaks teinud fotol koos printsidega.

„Ma arvan, et see on veidi sobivam,” ütles ta.

„Noh, see on suurepärane,” nentis Joel, „aga ma arvan siiski, et te peaksite selle kleidi ostma.”

„Aga ma ei osta,” väitis Debbie kindlalt. „See ei ole sobiv kleit – emale.”

„Debbie, te ei näegi välja nagu ema.”

„Ma olen ema. Ma ei häbene seda.”

„Ma tean, et ei häbene. Aga emad on nii mammalikud. Teie olete… noh, nagu väga seksikas tütarlaps. Peaksite seda kleiti kandma. Ostke see ära.”

„Joel, ma ei osta seda.”

„Hea küll. Andke see pluus siia. Mina maksan.”

„Ei maksa.”

„Maksan küll. Ma tõesti tahan seda teha. Kas jätate selle selga?”

„Jätan küll. Et saaks sellest õllehaisust lahti.”

„See polnud tavaline õlu,” teatas Joel. „Mul on ikka oma uhkus ka. See oli Michelob.”

„Kas see on moeõlu?”

„Vägagi. Küsige oma abikaasalt.”

„Ta ei tunneks moeõlut ka siis ära, kui see… kui see talle kaela kallataks,” lõpetas Debbie lause ja lisas siis: „Ma ei öelnud seda.”

„Ütlesite küll. Vabandust.”

Debbiel oli nüüd õnnelik ja kerge tunne, osturetke tekitatud intiimsus.

„Tulge,” kutsus Joe, „ostame piknikueine ja lähme parki.”

Joel nägi, et Debbie võitleb, ta teadis, et poleks pidanud naist kutsuma, ja peaaegu lootis, et Debbie keeldub.

Ei keeldunud, Debbie hoopis naeratas Joelile laialt. „Hea küll,” ütles ta.

Nii läksid nad Selfridge’isse tagasi, ostsid pika saia, pasteeti, maasikaid ja pudeli valget veini ning sõitsid taksoga Regent’s Parki. Kui nad tiigi lähedusse murule istusid, Joel veinipudeli lahti tegi ja päikesekiired soojalt ja viltu puude vahelt alla langesid, võtsid nad piknikuasjad välja, lobisedes vabalt tööst, kolleegidest, nähtud filmidest, oma ambitsioonidest ja isegi oma partneritest ning Joel mõtles, kui ilus Debbie on ja kui tore – läbisegi mõtetega sellest, kui ilusad rinnad tal on, kui suurepärased jalad ja kui väga talle meeldiks see, mis nende jalgade vahele jääb, aga ilmselt jääb see tal nägemata. Ja ta arvas, et see õhtu peakski niimoodi lõppema – õnnelikult, flirtivalt, turvaliselt.

Siis heitis Debbie rohule pikali, olles ilmselt kergelt napsine, sirutas käed laiali ja ohkas: „Oh, see on nii tore.”

Korraga tahtis Joel Debbiest rohkem teada. Ta kummardus Debbie kohale, naeratas talle ja küsis: „Niiii… Mis siis viga on? Täna?”

Debbie poleks pidanud ka seda talle ütlema, ta poleks pidanud olema nii rahulik, nii õnnelikult hooletu.

„Oh, see on kõik nii tobe,” ütles ta. „Ma ei taha sellesse süveneda. Aga… me läksime Richardiga juba mitme nädala eest tülli – tema uue töö pärast, ta sai Šotimaalt pakkumise.”

„Ja las ma arvan – te ei taha Šotimaale minna?”

„Noh, eriti ei taha jah. Õnnetuseks ütlesin ma selle välja ka. Ja siis nägi ta ühel päeval, kuidas ma väljusin hotellist koos Simoniga…”

„Simoniga?”

„Jah.”

„Mis hotellist?”

„Royal Gardenist. Ja… ja Richard arvas, et meil on romaan. See on lihtsalt naeruväärne!”

„Kas on?”

„Loomulikult on.”

„Teate mis,” ütles Joel, „kui mina näeksin teid koos Simon Beaumontiga väljumas Royal Gardeni hotellist, arvaksin mina ka, et teil on romaan.”

„Aga miks?”

„Te ei saa ju nii rumal olla.”

„Aga ta on minust kohutavalt palju vanem, talle meeldivad hobused, ta sõidab Range Roveriga ja…”

„Armas jumal küll,” ohkas Joel ja hakkas naerma. „Kui teil pole muud enda kaitseks öelda, siis hakkab mul teie abikaasast tõesti väga kahju.”

„Aga miks?”

„Debbie, Simon Beaumont on äärmiselt võluv ja suurepärase välimusega, peale selle veel libe suller ja…”

„Seda ta ei ole,” vaidles Debbie ägedalt vastu.

„Teie abikaasa meelest on. Ja ta on edukas…”

„Enam ei ole.”

„No olgu, enam ei ole. Aga ikkagi haavab see kõik teie abikaasat.”

„Aga see oli päise päeva ajal ja me võtsime ainult koos napsi.”

„Kas teate, et pooled abielurikkumistest pannakse toime lõunaajal? Hotellides. See on ju tavaliselt päise päeva ajal, peab märkima. Oh heldeke küll. Vaene vana Richard. Te olete nii ilus, seksikas, vaimukas ja tore – muidugi on vaene mees armukade. Iga mehe peale, kes teie lähedusse satub. Te peate sellest aru saama. Seal oli pealegi tegemist eriti uhke eksemplariga. Ma pean silmas meest, mitte hotelli. Ärge kiusake oma vaest abikaasat.”

Debbie tundis ennast korraga väga imelikult. Imelikult ja häiritult. Aga kõige rohkem oli ta pahane.

„Joel, mul on tunne, et te ei mõista sugugi,” ütles ta, püüdes rahulikuks jääda. „Ja see ei puutu tegelikult üldse teisse. Nii palju kui mina aru saan. Teate, hakkame parem minema, aeg kisub juba hiliseks ja…”

„See puutub minusse küll,” katkestas teda Joel. „Sest ühel hetkel te ju olite nõus mulle sellest rääkima. Sest te nutsite täna, seega olete ilmselt endast väljas. Ja te meeldite mulle nii palju, et ma hoolin sellest. Sest ma arvan, et olete olnud üsna tobe. Tegelikult.”

„Jääge õige vait, eks. Ma ei taha, et te mind siin manitsete, seda on juba küllalt tehtud. Kõik muudkui õpetavad…”

„Noh, see mind ei üllata,” ütles Joel, „tegelikult. Kui te olete nii… nii juhm.”

„Ma ei ole juhm!”

„Olete küll. Vastupandamatult, seksikalt, vaimustavalt juhm.”

Debbie vahtis Joeli vihaselt, Joel vaatas omakorda Debbiet, mehe tumedad silmad särasid lõbusalt. „Te olete nii… nii…” alustas Debbie.

„Mida? Mis ma olen?”

„Ebaviisakas,” lõpetas Debbie. „Ikka kohe väga ebaviisakas. Ma ei tea, mida ma siin teen. Miks ma teiega üldse välja tulin.”

Joel hakkas naerma, siis sirutas käe ja võttis Debbiel käest kinni.

Debbie püüdis kätt vabaks tõmmata. „Jätke järele.”

Joel ei lasknud lahti ja naeris ikka edasi, siis korraga ütles ta tõsisemalt: „Ma ütlen teile, mida te siin teete ja miks te minuga välja tulite. Sest te lihtsalt tahtsite. Tahtsite minuga olla, nii nagu mina tahan olla teiega. Te ei tahtnud seda võib-olla sama palju kui mina, aga ma arvan, et te teadsite täpselt, mida te teete – pagan võtku, Debbie, ärge jõllitage mind niimoodi.”

„Mis ma siis teie meelest peaksin tegema?” küsis ta raevukalt. „Teile jumaldavalt naeratama või?”

„Võiksite proovida küll,” arvas Joel, kummardus ettepoole ja suudles Debbiet. Otse suule. Päris tugevasti.

Debbie istus ja tahtis teda ära tõugata, talle virutada, vihaselt mööda teed minema marssida ja taksosse istuda – aga ei suutnud. Sest mehe suu, mis tema suul oli, mehe keel, mis tema oma otsis, avaldasid talle erakordset mõju. Debbie tundis seda suud, tundis seda terves oma peas, mis korraga tuikama hakkas. Ja oma rindades – kuidas oli võimalik, et suudlus, suule antud suudlus, jõuab sulle rindadesse, aga jõudis, ja rinnad hakkasid meeletult igatsema puudutusi, hellitusi, suudlusi, ja Debbie suutis vaevu jätta oma käsi välja sirutamata ja mitte suunata mehe kätt oma rinnale. Siis liikus tunne edasi, allapoole, veel allapoole, kuhugi kõhu kanti või koguni, oh issand, jah, koguni sinna, ja Debbie tundis, kuidas ta muutub meeldivalt pehmeks ja niiskeks, naudingunooled liikusid ikka edasi otsekui teravad läbitungivad kiud, otse läbi tema, surudes, haarates, lõhestades teda oma teel, kuni nad olid ta täielikult endasse haaranud ja Debbie ei suutnud mõelda muust kui sellest, kui ruttu ta saaks neile vastata, ning kui Joel küsis: „Kas lähme siis minu poole?”, oli mõeldamatu vastata midagi muud kui: „Jah.” See oli lihtsalt täiesti, vaimustavalt ja ühemõtteliselt mõeldamatu.