Читать книгу Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik - Peter Pomerantsev - Страница 7

„Äriteooria annab meile ühe olulise õppetunni,” ütleb juhendaja. „Uuri alati põhjalikult välja, mida tarbija ihaldab. Kasutage seda põhimõtet, kui otsite endale rikast meest. Esimesel kohtamisel on üks reegel: ära kunagi räägi iseendast. Kuula teda. Leia, et ta on ülimalt huvitav. Uuri välja tema soovid. Õpi tundma tema hobisid, seejärel muuda end vastavalt õpitule.”

Kullakaevajate Akadeemia. Terve toatäis tõsiseid blonde tütarlapsi hoolikalt märkmeid tegemas. Sponsori leidmine on kunst, amet. Akadeemias on võltsmarmorist koridorid, kõrged peeglid ja kuldvärviga maalitud detailid. Kõrval asuvad spaa ja ilusalong. Kõigepealt käid ära oma kullakaevaja kursusel, siis lähed vahatama ja päevitama. Õpetaja on neljakümnendates punapea, tal on magistrikraad äripsühholoogias ja kiiskav naeratus, tema hääl on kõrge ning peps, ta on tõeline miniseelikus preili Jean Brodie. „Esimesel kohtumisel ärge kunagi ehteid kandke, mees peab arvama, et te olete vaene. Pange ta tahtma teile ehteid osta. Minge kohale autologuga – pange ta tahtma endale parem auto osta.”

Õpilased teevad korralikus käekirjas märkmeid. Nad on iga kursusenädala eest umbes 750 eurot^[1.] maksnud. Selliseid „akadeemiaid” on Moskvas ja Peterburis jalaga segada, need kannavad nimesid nagu „Geišade kool” või „Kuidas olla tõeline naine”.

„Minge jõukasse linnaossa,” jätkab juhendaja. „Seiske seal, kaart käes, ja teeselge, et olete eksinud. Ehk läheneb teile mõni rikas mees, et teid aidata.”

„Ma tahan sellist meest, kes suudab kindlalt oma jalgel seista. Kes tekitab minus nii turvalise tunde, nagu oleksin ma kivimüüri taga,” ütleb Oliona, hiljutine lõpetaja, võttes appi kullakaevajate paralleelkeele (ta peab silmas, et tahab rikast meest). Tavaliselt Oliona isegi ei mõtleks selle peale, et minuga rääkida, ta on üks neist tüdrukutest, kellele on võimatu läheneda, kes saadaks mind pikalt vaid ripsmepilgutusega. Aga ma tahan teda telekas näidata ja see muudab kõik. Saate nimeks saab „Kuidas abielluda miljonäriga”. Ma arvasin, et Olionat on keeruline rääkima panna, et ta häbeneb oma elu. Risti vastupidi: ta ei jõua ära oodata, et saaks oma lugu kogu maailmale rääkida, kullakaevajate elust on saanud üks selle riigi lemmikmüüt. Raamatupoed on tulvil eneseabiraamatuid, mis jutustavad tüdrukutele, kuidas miljonäri kotti ajada. Trullakas sutenöör Peter Listerman on televisioonis kuulus. Ta ise ei nimeta end sutenööriks (see oleks seadusevastane), vaid „kosjasobitajaks”. Tüdrukud maksavad talle selle eest, et ta neid rikastele meestele tutvustab. Rikkad mehed maksavad talle selle eest, et ta neid tüdrukutele tutvustab. Tema agendid, homoseksuaalsed teismelised poisid, käivad läbi raudteejaamasid, otsides pikajalgseid siresäärseid noorukesi neide, kes on tulnud Moskvasse mingitki elu otsima. Listerman kutsub neid tüdrukuid oma „tibukesteks”; ta poseerib fotodel koos kebabivarda otsa lükitud grilltibudega: „Tule minu juurde, kui soovid tibukesi,” on kirjas tema reklaamidel.

Oliona elab väikeses sädelevuues korteris koos oma väikese närvilise koeraga. Korter asub ühel peateedest, mis viib miljardäride teele, Rubljovkale. Rikkad mehed panevad sinna elama oma armukesed, et saaks koduteel nende juurest läbi põigata. Oliona tuli Moskvasse Donbassist, Ukraina kaevanduspiirkonnast, mille 1990-ndatel võtsid üle maffiabossid. Tema ema oli juuksur. Oliona õppis sama ametit, aga ema väike salong läks pankrotti. Oliona tuli Moskvasse kahekümneaastaselt tühjade taskutega ja alustas stripparina ühes kasiinos nimega Kuldsed Tüdrukud. Ta tantsis hästi ja kohtas nii ka oma sponsorit. Nüüd on tema sissetulekuks Moskva armukese põhiteenistus: korter, 3200 eurot kuus, auto ja nädalane puhkus Türgis või Egiptuses kaks korda aastas. Vastutasuks saab sponsor temalt nõtke ja päevitunud keha täpselt siis, kui soovib, olgu päeval või öösel, alati päikeseliselt rõõmsana, alati valmis parimaks soorituseks.

„Sa peaksid nägema, millise pilguga tüdrukud kodus mind vaatavad. Nad on hirmkadedad,” räägib Oliona. „„Oo, su aktsent on muutunud, sa räägid nüüd nagu moskvalane,” ütlevad nad. Noh, kerigu nad kuradile – mina olen selle üle ainult uhke.”

„Kas sa võiksid kunagi sinna tagasi minna?”

„Mitte iialgi. See tähendaks, et ma olen läbi kukkunud. Koju emme juurde tagasi läinud.”

Ent sponsor lubas talle uut autot juba kolm kuud tagasi, ei ole aga siiamaani oma lubadust pidanud, ja tüdruk muretseb, et mees tahab temast loobuda.

„Kõik, mida sa siin korteris näed, on tema oma, minul endal ei ole mitte midagi,” ütleb Oliona, silmitsedes oma korterit nagu oleks see lihtsalt dekoratsioon, nagu elaks seal tegelikult keegi teine. Selsamal hetkel, kui sponsor temast tüdineb, visatakse ta välja. Ta on tagasi tänaval koos oma väikese närvilise koerakese ja tosina sädeleva kleidiga. Niisiis otsib Oliona endale uut sponsorit. Siit ka mõte minna Kullakaevajate Akadeemiasse, mingis mõttes täiskasvanute koolituskeskusse.

„Aga kuidas sa teiste meestega kohtuda saad?” küsin mina. „Kas su praegune sponsor ei jälgi sind?”

„Nojaa, ma pean olema ettevaatlik, üks tema ihukaitsjatest käib mind aeg-ajalt kontrollimas. Ta teeb seda meeldivalt, tuleb alati koos sisseostudega. Aga ma tean, et ta kontrollib, ega siin ei teisi mehi pole olnud. Ta püüab seda diskreetselt teha. Minu arvates on see päris armas. Teistel tüdrukutel on palju hullem. Kaamerad. Eradetektiivid.”

Oliona mänguväljakuks on terve hulk ööklubisid ja restorane, mis on loodud peaaegu ainult selleks, et sponsorid saaksid leida tüdrukuid ja tüdrukud sponsoreid. Mehi kutsutakse Forbesideks (nagu ajakirja Forbes rikaste edetabel); tüdrukuid tjolki’deks^[2.], tibideks. See turg kuulub ostjale: iga Forbesi kohta on saadaval tosinaid, ei, lausa sadu tibisid.

Me alustame õhtut Galerias. Selle vastas asub punastest tellistest klooster, mis kõhutab lumes nagu ookeaniristleja. Restorani ees on mustad autod kitsal kõnniteel ja tänaval neljakaupa kinni pargitud; kulm kortsus, ootavad suitsetavad ihukaitsjad oma peremehi, kes istuvad sees. Galeriale pani aluse Arkadi Novikov, tema restoranidesse tasub Moskvas minna (tema toitlustab ka Kremlit). Igal restoranil on oma stiil: Lähis-Ida, Aasia. Stiilile viitab mitte niivõrd selle imiteerimine kui teadmine, et see on nii. Galeria on tsitaatide kollaaž: sambad, kroommustad lauad, britiliku neerumustrilise kangaga kaetud seinapaneelid. Lauda valgustab kinolik rambivalgus. Istutakse nii, et oleks näha inimesi teistes orvades. Ja peamiselt on väljanäitusele pandud naised. Nad istuvad baarileti ääres, tellides hoolikalt vaid Vossi vett, et meelitada üht Forbesi ennast kokteilile kutsuma.

„Haa, nad on nii naiivsed,” ütleb Oliona. „Seda trikki teavad nüüdseks juba kõik.”

Ta tellib kokteili ja sushi’t. „Mina teesklen alati, et mul ei ole mehelt mitte midagi vaja. See tõmbab neid ligi.”

Keskööl suundub Oliona kõige uuemasse ööklubisse. Ussina vonkleb mustade (alati mustade) kuulikindlate Bentleyte ja Mercedeste rivi aeglaselt sissepääsu poole. Ukse lähedal liuglevad ja sahisevad tuhanded tikk-kontsad mustal jääl, hoides imekombel alati laitmatult tasakaalu. (Oo, baleriinide rahvas!) Tuhanded plaatinablondid lakad riivavad paljaid püsipäevitusega selgasid, mis on lumest niisked. Talveõhku lõhestavad hüüded tuhandetelt iseteadlikelt huultelt, mis anuvad sisselaskmist. Asi ei ole moes või lahe olemises, asi on töös. Täna õhtul on tüdrukutel võimalus tantsida ja heita tavaliselt võimatu pilk üle raha, eraarmeede, turvamüüride barjääri. Ühel õhtul nädalas avab põhjapoolkera kõige jäigemate taradega linn, kus ülirikkad elavad täiuslikus eraldatuses oma isiklikus siidises tsivilisatsioonis, kitsa lüüsi paradiisi. Ja tüdrukud jooksevad sellele pisikesele lüüsile tormi, trügivad ja roomavad, teades väga hästi, et see on avatud vaid üheks õhtuks, enne kui sulgub ja jätab nad uuesti välja, õelasse Moskvasse.

Oliona astub kergel sammul järjekorra etteotsa. Ta on VIPnimekirjas. Iga aasta alguses maksab ta turvamehele mitu tuhat dollarit, et kindlustada endale alati sissepääs. See on tema ametis hädavajalik maks.

Klubi sisemus näeb välja nagu barokkteater, mille keskel on tantsupõrand ning seinu mööda üles tõusevad lodžade read^[3.]. Forbesid istuvad hämarates lodžades (nad maksavad selle lõbu eest tuhandeid dollareid), samal ajal kui Oliona ja sajad teised tüdrukud tantsivad all, heites harjutatud pilkusid üles, lootuses, et neid kutsutaks sinna. Lodžad on pimedad. Tüdrukutel ei ole aimugi, kes seal istuvad; nad flirdivad varjudega.

„Nii palju kaheksateistkümneaastaseid tüdrukuid,” ütleb Oliona, „kes kõik mulle kuklasse hingavad.” Ta on kõigest kakskümmend kaks, aga see on juba Moskva armukesekarjääri lõpu lähedal. „Ma tean, et pean hakkama varsti oma latti allapoole laskma,” räägib ta mulle pigem lõbustatult kui hirmunult. Nüüd, kui Oliona on võtnud mind oma usaldusaluseks, leian, et ta ei ole sugugi selline, nagu ma ootasin. Mitte karm, vaid elav ja rõõmsameelne. Tema jaoks on see kõik mäng. Ilmselt ongi just see tema edu saladus: ruum tundub kohe särama löövat, kui tema sisse astub. „Muidugi loodan ma endiselt tõelist Forbesi saada,” ütleb ta, „aga kui elu läheb teisiti, lepin ka mõne miljonärist puupeaga, kes on provintsist siia tulnud, või siis ühega neist igavatest ekspatriantidest. Või mõne vastiku vanamehega.” Aga keegi ei tea, mida tulevik kullakaevajale tegelikult toob – see on esimene põlvkond, kes on niisugusest elust oma karjääri teinud. Oliona seljataha on jäänud mafioosode kaevanduslinn ning jumal üksi teab, mis teda ees ootab, ta naerab ja tantsib kuristiku kohal.

Uuesti akadeemias, jätkame õppetundidega.

„Täna õpime kingituste saamise algoritmi,” räägib juhendaja õpilastele. „Kui soovite mehelt kingitust, võtke koht sisse temast vasakul, tema irratsionaalsel, emotsionaalsel poolel. Parem pool on tema ratsionaalne pool: kui arutate äriprojekte, seiske tema paremal käel. Aga kui ihkate kingitust, asuge temast vasakule. Kui ta istub, kükitage maha, et ta tunneks end pikemana, nagu teie oleksite lapsed. Suruge kokku lihased oma vagiinas. Jah, vagiinas. See paneb pupillid laienema, muutes teid atraktiivsemaks. Kui ta midagi ütleb, noogutage. Selline noogutamine ajendab teda teiega nõustuma. Ja lõpuks, kui palute endale autot, kleiti, mida iganes te parasjagu soovite, silitage tema kätt. Hellalt. Nüüd korrake: vaata! nooguta! silita!”

Tüdrukud leelotavad unisoonis: „Vaata. Nooguta. Silita ... Vaata, nooguta, silita.”

(„Nad arvavad, et on midagi võitnud, kui pressivad meilt kleidi välja,” räägib mulle üks miljonärist tuttav, kui jutustan talle akadeemias toimuvatest tundidest. „Ma lasen neil mõnikord võita. Aga ole nüüd: mida sellist saaksid nemad meilt võtta, mida meie ise ei ole neile lubanud?” „Kas tead, kuidas mina neid nimetan?” räägib teine. „Ma nimetan neid kajakateks, sest nad tiirlevad nagu kajakad prügikastide kohal. Ja kas tead, nad teevad kajaka häält ka, kui istuvad baaris koos ja klatšivad: „Kaijak-kaijak!” Kajakad! On ju naljakas?”)

Etendust lähemalt uurides õpin tundma teisigi akadeemiate lõpetajaid. Nataša räägib täiesti korralikult saksa keelt. Ta töötab välismaa ärimeeste tõlgina. Tõlkebüroo võtab tööle ainult tüdrukuid, kes on „kompleksivabad”, mis on koodsõna selle kohta, et nad on valmis kliendiga ka voodisse minema. Kõikjal töökuulutustes, milles otsitakse sekretäre või assistente, on väikeses kirjas lõppu kirjutatud „kompleksivaba”. See sõna muudaks alanduse nagu mingiks isikliku vabaduse väljenduseks. Nataša töötab ühe Saksa energiaärimehe juures. Ta loodab, et mees võtab ta endaga Münchenisse kaasa.

„Vene mehed on valikuga täiesti ära hellitatud, Lääne mehi on palju lihtsam saada,” ütleb ta tõsimeelselt, nagu viiks läbi turu-uuringut. „Aga Lääne meestega on see probleem, et nad ei osta sulle kingitusi, nad ei maksa kunagi õhtusöögi eest. Minu Saksa mehe kallal on vaja veel pisut tööd teha.”

Lena tahab saada popstaariks. Moskvas kutsutakse neid „laulvateks aluspüksteks” – need on tüdrukud, kellel ei ole annet, aga on rikas sponsor. Lena teab väga hästi, et ta ei oska laulda, aga ta teab ka, et see ei loe midagi.

„Ma ei saa üldse aru mingist 24 tundi ööpäevas 7 päeva nädalas kontoris töötamisest. See on ju alandav, kui sa pead niiviisi töötama. Mees on nagu lift üles ja mina kavatsen sellega igatahes sõita.”

Punapäine magistrikraadiga juhendaja nõustub: „Feminism on vale. Miks peaks naine end tööga tapma? See on mehe roll. Meie asi on end naistena täiustada.”

„Aga sina ise?” küsin ma temalt, kui õpilased on ruumist väljunud. „Sina ju töötad, akadeemia toob sulle raha sisse.”

Juhendaja naeratab kergelt ja vahetab teemat: „Järgmiseks teen ma ühe kliiniku, mis aitab vananemist peatada: kas te soovite ka seda filmima tulla?”

Tund jätkub. Juhendaja joonistab valgele tahvlile ringdiagrammi. Ta jagab ringi kolmeks.

„Mehi on kolme sorti,” räägib ta õpilastele. „Loov. Analüütik. Need meid ei huvita. See, keda meie tahame, on „omaja”.” Ja siis kordab ta vanglale vihjavat fraasi, mis ütleb kõik: „Mees, kelle selja taga tunned end nagu kivimüüri taga. Me kõik teame, kuidas teda ära tunda. See on tugev, vaikiv mees. Tal on seljas tume ülikond. Tal on madal hääl. Ta mõtleb tõsiselt kõike, mida ütleb. See on mees on huvitatud võimust. Ta ei taha jõulist naist. Jõulisust on tal endalgi piisavalt. Ta tahab tüdrukut, kes oleks kaunis lilleke.”

Kas ma pean üldse mainima, et Oliona kasvas ilma isata? Nagu ka Lena, Nataša ja kõik teised kullakaevajad, keda mina olen kohanud. Kõik ilma isadeta. Terve põlvkond orvuks jäänud kõrgetel kontsadel tüdrukuid, kes otsivad endale sama palju issit kui sponsorit. Ja see ongi nii Oliona kui teiste õpilaste puhul kummaline: ühtaegu kaval, kuid unistab samas muinasjutust, kus täna või homme või ülehomme tuleb tsaar ja sõidutab ta oma majesteetlikku Maybachi-kuningriiki. Ja muidugi koondab selle kujutluspildi oma isikusse nimelt härra President. Kõik need särgita fotod tiigrijahil ja vaalapüügil on armastuskirjad lõputule rodule isata tüdrukutele. President kui sponsorite sponsor, kaitsjate kaitsja, kellega saad end tunda, nagu oleksid sa „kivimüüri taga”.

Kui ma Olionaga tema korteris kohtun, võtab ta välja Puškini teose. Ta kohtus ühel õhtul klubis ühe Forbesiga, kellele meeldib kirjandus. Ta õpib pähe värsse „Jevgeni Oneginist”:

Kuid keda, keda armastada?

Kus on siis usalduse pant?

Kes mõõdab kõik me arssinaga

aupaklikult kui truu trabant?

... Niihästi sõbrast kui ka vennast

võib saada teie sugeja.

... Te armastage iseennast ... ^[4.]

„Ma poetan need read vestlusse just siis, kui ta seda kõige vähem ootab.” Oliona pilgutab mulle silma, tahtes väga näidata, kui kaval ta on.

Forbes viis ta juba korra oma eralennukiga sõitma. „Suudad sa seda uskuda: seal võib suitsetada, seal võib juua, jalad diivani peale tõsta. Ei mingeid turvavöösid! Vabadus! See on kõik tõsi, selline elu on tõesti võimalik, see ei juhtu ainult filmides!”

Ta kohtas Forbesi, kui läks üles VIP-ruumi.

„Ta on ilus nagu jumal,” räägib Oliona erutatud sosinal. „Ta jagas tüdrukutele sajadollarilisi suuseksi eest. Ta tegi seda kogu öö. Kujutad ette, kui vastupidav ta on! Ja need vaesed tüdrukud, nad ei tee seda ainult raha pärast, kas tead; iga viimane kui üks neist arvab, et tema jääb meelde, et tema on eriline, sellepärast pingutavad nad eriti hoolega. Loomulikult ma keeldusin, kui ta pakkus – mina ei ole nagu nemad ... Nüüd me käime kohtamas. Soovi mulle edu!”

Üks, kelleks Oliona end mitte iialgi pidama ei hakka, on prostituut. Vahe on selge: prostituudid peavad seksima kõigiga, kellega sutenöör käsib. Oliona jahib oma saaki ise.

„Ükskord, kui ma veel tantsijana töötasin, ütles boss, et pean ühe kliendiga kaasa minema. See oli püsiklient. Mõjukas. Paks. Mitte eriti noor. „Kas ma tõesti pean temaga minema?” küsisin. „Jah.” Ma läksin selle mehega hotellituppa. Kui ta parasjagu ei vaadanud, siis poetasin ta joogi sisse Rufinoli ja jooksin minema.”

Oliona räägib seda uhkusega. See on eraldusmärk.

„Aga kuidas armastusega jääb?” küsin ma Olionalt. On juba hilja, me salvestame tema korteris intervjuud. Me joome kleepuvat magusat Proseccot. Tema lemmikut. Närviline väike koer norskab diivani kõrval.

„Minu esimene kavaler. Kodus Donbassis. See oli armastus. Ta oli kohalik autoriteet.”

„Autoriteet” on ilus sõna gängsteri kohta.

„Miks te kokku ei jäänud?”

„Ta oli sõjas ühe teise kambaga. Nad kasutasid mind ära, et temani jõuda. Ma seisin nurga peal. Ma arvan, et ootasin trammi. Siis tuli kaks tüüpi, suured, haarasid minust kinni ja hakkasid autosse toppima. Ma peksin neid ja karjusin. Aga nad ütlesid möödujatele, et ma olen lihtsalt üks purjus sõber. Mitte keegi ei taha selliste tüüpidega jamada. Nad viisid mind mingisse korterisse. Sidusid mu käed tooli külge kinni. Hoidsid mind seal nädal aega.”

„Kas nad vägistasid sind?”

Oliona mekutab oma magusat Proseccot. Naeratab edasi. Tal on ikka veel seljas sädelev kleit. Kõrged kontsad on ta vahetanud roosade tupsukestega susside vastu. Ta suitsetab peenikesi lõhnastatud sigarette. Ta räägib kõigest asjalikult, isegi lõbustatult: lugu väga halvast, aga kuidagi nagu pisut naljakast tööpäevast.

„Kordamööda. Nädala jooksul. Aeg-ajalt läks üks välja marineeritud kala ja viina järele. Terve tuba haises marineeritud kalast ja viinast. Ma mäletan ikka veel seda tuba. See oli tühi. Puust laud. Hantlid.Treeningpink: nad tõstsid vahepeal hantleid, kui nad parasjagu minu kallal ei olnud. Ma mäletan, et seinal oli Nõukogude Liidu lipp. Ma vahtisin seda lippu, kui nad minu kallal oma asju ajasid. Lõpuks üks neist halastas mulle. Kui teine läks viina järele, lasi ta mul minna.”

„Ja sinu „autoriteet”?”

„Kui ma rääkisin talle, mis juhtus, läks ta närvi, lubas nad ära tappa. Aga siis sõlmis ta selle teise kambaga rahu. Ja nii jäigi, ta ei võtnudki midagi ette. Neid kahte meest nägin ma tihti. Üks, see kes mul minna lasi, isegi vabandas. Tuli välja, et ta on täitsa tore tüüp. Teine irvitas alati, kui ma teda nägin. Ma tulin sealt linnast tulema.”

Kui me asju kokku pakime, on Oliona mõtlikum, kui ma teda seni näinud olen: „Kuule, kas sa võiksid seda, mis seal toas juhtus, oma saates mitte kasutada?”

„Loomulikult. See võib olla ohtlik.”

„Ohtlik? Ei, asi ei ole selles. Aga ma tundun niiviisi äkki kuidagi, noh, kurb. Masendav. Ma ei taha, et inimesed minust sedasi arvaksid. Inimesed peavad mind rõõmust pulbitsevaks. See on hea.”

Ma tunnen end halvasti, sest sundisin teda juhtunust rääkima. „Palun vabandust, et ma selle jutuks võtsin. See ei olnud mul plaanis. Kõike seda meelde tuletada on kindlasti õudne.”

Oliona kehitab õlgu. „Kuule, see on normaalne. Kõigi tüdrukutega juhtub. Ei midagi erilist.”

Oliona suhe Puškinit armastava Forbesiga ei kestnud kaua. „Ma arvasin alguses, et ta tahab bitch’i. Nii et ma siis mängisin seda. Nüüd ei ole ma enam kindel, võib-olla ta ei tahagi bitch’i. Võib-olla tahab ta toredat tüdrukut. Tead, mõnikord ma satun segadusse, ei saa enam isegi aru, kumb ma olen, hea tüdruk või bitch.” Oliona ei ütle seda nukralt, vaid nagu alati, pisut eemalolevalt, nagu mõtleks ta iseendast kolmandas isikus. Alati, kui ma otsin temas kurbusenooti, libiseb see mul käest. Režissöörina on mu ülesanne teda tabada, leida üles nõrk koht, vajutada emotsionaalseid nuppe, mille peale tema fassaad kokku variseks ning ta murduks ja nutma hakkaks. Aga ta lihtsalt keerleb ja pöörleb ja naeratab ja sädeleb kõigis värvides. Ta ei karda vaesust, alandust. Kui ta oma sponsorist ilma jääb, alustab ta lihtsalt otsast, loob end uuesti ja vajutab taaskäivitusnuppu.

Kell 5 hommikul saavad klubid alles tõelise hoo sisse. Kõikuval sammul purjus irvega Forbesid komberdavad oma lodžadest alla. Nad on kõik ühtmoodi kallites triibulistes siidsärkides, mis on topitud disaineriteksadesse, kõik päevitunud ja prisked, hiilates rahast ja enesega rahulolust. Nad liituvad tantsupõrandal tibidega. Kõik on jokkis ja kõiguvad higistades tantsida, see tundub lausa stoppkaadrite jadana. Nad vahetavad armsaid, lihtsaid pilke, nagu oleksid kõik maskid eest heitnud ja nad kõik oleksid osalised ühes suures naljas. Ja siis mõistad sa ühtäkki, kui võrdsed need Forbesid ja tüdrukud tegelikult on. Nad kõik on end Nõukogude maailmast vaevaliselt välja punnitanud. Naftapuuraugud on lennutanud nad erinevatesse finantsuniversumitesse, aga nad mõistavad üksteist endiselt täielikult. Ja nende armsad, lihtsad pilgud näivad ütlevat, kui lõbustav on kogu see maskeraad: eile elasime me kõik kommunaalkorterites ja laulsime Nõukogude Liidu hümni ja arvasime, et Levised ja piimapulber on luksuse tipp, aga nüüd ümbritsevad meid luksusautod ja eralennukid ja kleepuv Prosecco. Ja kuigi paljud Lääne inimesed räägivad mulle, et nende arvates on raha venelastele kinnisideeks, arvan mina, et nad eksivad: raha on tulnud nii kiiresti nagu klaaskuuli raputades lumena langev sädelus, see tundub täiesti ebareaalne: mitte miski, mida kokku kuhjata ja säästa, vaid mille sees keerutada ja tantsida nagu sulgedes pärast padjasõda, ja mida lõigata nagu papjeemašeed erinevateks kiirestivahetuvateks maskideks. Kell 5 hommikul muutub muusika üha kiiremaks ja kiiremaks ja tukslevas lumises öös muutuvad tibi Forbesideks ja Forbesid tibideks, liikudes nüüd juba nii kiiresti, et neil on võimalik näha iseennast vilksatamas tantsupõranda teises otsas. Noormehed ja neiud vaatavad end ja mõtlevad: „Kas see tõesti juhtus minuga? Kas see seal olen mina? Kõigi nende Maybachide ja vägistamiste ja gängsterite ja massihaudade ja katusekorterite ja sädelevate kleitide keskel?”

1 Kergema võrdluse huvides on Inglise naelad arvutatud ümber eurodesse. Toim [ ↵ ]

2 Тёлка – otsetõlkes mullikas. Toim. [ ↵ ]

3 Autor peab siin silmas lodžat selle esialgses tähenduses – Itaalia arhitektuuristiili elemendina on lodža ühest või mitmest küljest lahtine sammasrõdu või kaaristu. Toim. [ ↵ ]

4 Betti Alveri tõlge. [ ↵ ]