Читать книгу Revolutsiooni lapsed - Peter Robinson - Страница 6

Uurija-üleminspektor Alan Banks kujutles mööda mahajäetud raudteeharu kõndides tahtmatult, kuidas eespool paistval jalakäijate ülekäigusillal kaks noort armastajat vedurisuitsu pilves suudlevad. Täpselt nagu „Lühikeses kohtumises”.^[1.] Kuid auruvedurite aeg oli ammu möödas ja ta ei kõndinud mitte armastuse, vaid kahtlase surmajuhtumi poole.

Banks võttis suuna otse silla taha püstitatud telgi ees seisvate valgetes rõivastes kriminalistide poole. Telgist paistis valgust. Osa kriminaliste tegutses sillal. Roostes raudpiirded olid nii kõrged, et Banks nägi vaid nende päid ja õlgu.

Kuriteopaik asus Covertoni külast pool miili lõuna pool, üsna Põhja-Yorkshire’i maakonna piiril Yorkshire Dalesi rahvuspargi servas ja jäi Barnard Castle’ist teisele poole A66 maanteed. Banksile oli telefonis öeldud, et laiba juurde pääseb vaid kas mööda vana raudteed või läbi umbes viiskümmend jardi raudteest ida poole jääva metsariba.

Raudtee kulges nöörsirgelt läbi kitsa ja madala, U-kujulise oru. Mõlemal pool olid orunõlvad järsud ja rohtu kasvanud, ja kuigi kõikjal laiutas umbrohi, polnud keegi erinevalt linnastunumatest piirkondadest sinna lapsevankreid, jalgrattaraame ega vanu külmikuid sokutanud. Rööpad ja liiprid olid juba ammu üles võetud ning raudteetamm kiviplaatidega kaetud, ehkki paljud plaadid olid katki või vildakad ja visa umbrohi trügis pragudest välja. Banksile tundus poolemiiline teekond päris pikk, eriti kuna vihm ja tuul teda selles inimkätega loodud orus halastamatult piitsutasid. Ainus eluase, mida Banks oma teekonnal nägi, asus paremat kätt otse enne silda: väike kuubikujuline majake oruserval.

Kohale jõudes näitas ta valvepolitseinikule oma töötõendit. Too laskis ta piirdelindi alt läbi ning andis kapuutsiga türbi ja kilesussid. Inspektor võttis kohmakalt oma vihmamantli seljast ja tõmbas kaitseülikonna riiete peale. Siin ootasid kriminalistid ja teised politseinikud, keda sündmuskohal parajasti ei vajatud, millal neid kutsutakse. Ainult kõige hädavajalikumad isikud tohtisid läbi seesmise piirdelindi telki minna, ja korraga lubati seal viibida võimalikult vähestel.

Kriminalistid sättisid juba lisavalgustust üles, sest novembrikuu varahommik oli vihmane ja lauspilves. Banks pistis pea telgiklapi alt sisse ja nägi seal tavapäraselt laitmatut, ja kuiva, kriminalistide juhti Stefan Novakit koos politseiarst doktor Burnsi ja uurija-seersant Winsome Jackmaniga. Kõik kandsid valgeid türpe. Politseifotograaf Peter Darby kükitas laiba kõrval ja klõpsis päevinäinud vana Pentaxiga pilte, moodne videokaamera rippus tal veekindlas vutlaris üle õla. Kõik peale Darby pöördusid Banksi tervitama. Äkki tundus, et telk on rahvast pungil täis, selle niiske sisemus lõhnas nagu märg koer.

Banks nägi kõhetu vanamehe kägaras laipa. Mehel oli seljas hall anorak ning jalas sinised teksapüksid. Kael oli ebaloomuliku nurga all kõveras, üks käsi tagurpidi väändunud ja parema reie siseküljest turritas läbi pükste terav luuots. Riided oli vihm läbi leotanud. Banks mõtles, kui kaua see laip siin võis olla lebanud.

„Hüva,” lausus Banks Winsome’ile. „Mis siin juhtus? Rääkige lühidalt.”

„Koerajalutaja leidis laiba,” vastas Winsome märkmikusse vaatamata. „Õigemini leidis selle koer. Kui täpne olla, siis kell kaheksa kolmkümmend seitse.”

Banks vaatas kella. See näitas viis minutit kümme läbi. „See on küll väga täpne kellaaeg.”

„Koera perenaine on pensionil õpetaja. Ta on ilmselt harjunud pidevalt kella vaatama, et näha, palju tunni lõpuni aega on jäänud.”

Banks hakkas naerma. „Ma pole kunagi mõelnud, et õpetajad võivad koolitunde samamoodi vihata, kui meie vihkasime. Uskusin, et nende ainus eesmärk on meid tüüdata ja terroriseerida.”

„Lastel on tihti väga enesekeskne maailmavaade.”

„Söör, õpetaja nimi on Margery Halton,” ütles keegi telgi sissepääsu juurest. „Vabandust, et vahele segan. Mina olen konstaabel Barry Kirwan, Covertoni patrullpiirkonna ülem. Olin esimene, kes sündmuskohale jõudis. Margery tunneb mind. Ta tuli otse minu juurde, kõndisime koos siia üles ja kui nägin, kellega tegu, andsin häiret.”

Banks puges telgiklapi alt välja tagasi. „Kus see naine praegu on?”

„Üks konstaablitest viis ta koju. Ta oli mõnevõrra endast väljas.”

„See ei üllata mind,” sõnas Banks. „Kes see mees on?”

„Tema nimi on Gavin Miller.”

„Kohalik?”

Konstaabel Kirwan osutas nõlvale. „Ta elas seal üleval teisel pool silda, raudteevahi majakeses. Küllap nägite seda siia tulles.”

Banks pöördus ja silmitses madalat majakest, millest ta oli just mööda kõmpinud. Seda võinuks paremal juhul suvilaks nimetada. „Mida te mehest teate? Millega ta elatist teenis?”

„Ei tea eriti midagi. Polnud seltsiv inimene. Hoidus omaette. Kohalikud pidasid teda väheke veidraks. Eraklik. Väljas käis vähe. Millega ta elatist teenis, ma ei tea.”

„Sugulasi on?”

„Pole aimugi, söör. Ma mõtlen, ta elas ju üksinda. Küllap keegi ikka on...”

„Kui kaua ta siin elas?”

„Ta ostis selle maja kolm või neli aastat tagasi. Maja oli juba tükk aega müügis olnud. Kinnisvaraturg oli tollal väga passiivne, nii et minu meelest pidi ta selle üsna odavalt kätte saama. Nagu ise näete, pole see eriti suur.”

Banks silmitses nõlva ja kiviplaatidega kaetud raudteetammi. „Milline on selle koha ajalugu, konstaabel Kirwan? Mis saladusi see paik varjab? Kui tihti siin rahvast liigub? Kuidas siia pääseb?”

„See raudteeharu oli kasutuses, kuni doktor Beeching^[2.] kuuekümnendate alguses selle sulges. Muidugi toimus see enne minu aega. Igatahes sestpeale on sellest järel... nojah, näete isegi. Ilusa ilmaga käivad mõned siin kõndimas, sest me pole Rannast Rannani matkarajast^[3.] kuigi kaugel. Mõnikord liigub siin raudteefänne, aga niisuguse ilmaga pole peaaegu üldse rahvast. Nagu isegi näete, on see üsna üksildane paik ega vii ka kuhugi.” Ta osutas telgi taha. „Kui siit edasi lõuna poole lähete, jõuate umbes miili pärast kokkuvarisenud raudteesillani. Ida pool katab nõlva Larki mets, kust metsarada viib mööda jõekallast lõpuks küla parkimisplatsile. Te ei pääse autoga siia lähemale kui pool miili, kui seda kanti just väga hästi ei tunne. Siin on igasuguseid põlluvaheteid ja radu, nagu näiteks see, mida mööda jõuab raudteevahi majani, aga neid üldiselt ei teata, ja ükski neist ei lähe otse Covertoni või muusse antud juhul olulisse kohta.”

„Niisiis võis mees siin enne leidmist juba mõnda aega lamada?”

„Ma usun küll. Kuid pakun, et mitte rohkem kui päeva.”

„Aga näiteks terve öö?”

„Vabalt.”

Banks tänas konstaabel Kirwanit, läks telki tagasi ja pöördus Winsome’i poole. „Mida teie mulle räägite?”

„Konstaabel Kirwan helistas, et teatada kahtlasest surmast, ja arvas, et peaksime siia kähku mingi varjualuse tooma juhuks, kui on veel säilinud asitõendeid. Kui ma kohale jõudsin, oli üsna ilmselge, et see mees polnud tervisejooksu tehes südamerikke tõttu kokku kukkunud, nii et... nojah, näete ju ise.”

Peter Darby ajas end püsti. „Praeguseks kõik,” sõnas ta ja läks telgist välja.

Banks pöördus nüüd doktor Burnsi poole. „Doktor, kas oskate öelda, millega meil on tegemist?”

Burns osutas läbi lahtise telgiklapi silla poole. „Vigastused ja keha asend näitavad, et ta kukkus sillalt alla. Ma ei usu, et laipa on liigutatud, aga ma pole veel jõudnud koolnulaike korralikult uurida. Doktor Glendenning oskab teile pärast lahkamist põhjalikuma vastuse anda. Nagu näete, on sillapiirded üpris kõrged – tõenäoliselt silda ületavate või kunagi ületanud kariloomade ohutuse tagamiseks –, nii et kogemata allakukkumine on vägagi kaheldav. Kukkumine toimus umbes kolmekümne jala kõrguselt ja kiviplaatidega kaetud teepind on selliste vigastuste tekitamiseks täiesti piisav. Mees murdis kaela ja mitu muud luud. Peahaavast kaotas ta ka palju verd. Muidugi ka jalaluumurrust.”

„Kas kõik need vigastused pärinevad kukkumisest?”

Doktor Burns vaikis hetke. „Võimalik. Enamik kindlasti.”

„Ahhaa,” sõnas Banks. „Te pole veel päris kindel?”

„Veel mitte.”

„Kas on põhjust oletada, et keegi võis teda tõugata?” uuris Banks. „Ehk löödi teda enne pähe? Või kaldute pigem enesetappu kahtlustama?”

„Ühesõnaga te tahate teada, miks ma teid sel närusel esmaspäeva hommikul kauge maa tagant siia vedasin?”

„Midagi sellist.”

„Noh, pole veel midagi kindlat,” tunnistas Burns. „Tahan vaid seda öelda, et minu meelest pole tegu õnnetusega. Kui ta ise ei hüpanud, pidi keegi ta üle sillapiirde tõukama.”

„Kas ta kukkus piisavalt kõrgelt, et ta ise või siis keegi teine võis kindel olla, et see on tappev?”

„Ei,” kostis Burns. „Hea vedamise korral oleks ta pääsenud paari väiksemat sorti luumurruga. Kukkumise puhul ei saa iial ette kindel olla. Me kõik oleme kuulnud kellestki, kes kukkus kõrgelt ja jäi ellu. Aga see mees kukkus väga õnnetult. Nagu ma juba mainisin, murdis ta kaela ja puusaluu ja see määras ta saatuse. Reieluu lõikas reiearteri läbi. Väga vastik lugu. Ta jooksis lihtsalt verest tühjaks. Ilmselt tuli surm kiiresti ja kaelaluumurru tõttu oli ta tõenäoliselt teadvuseta, võib-olla isegi halvatud. Ilmselt ei tundnud ta mingit valu, keha muutus ainult üha tuimemaks.”

Banks tõstis häält, et ka konstaabel Kirwan telgi ees teda kuuleks. „Kas sillalt saab siia alla ka kuidagi muudmoodi kui hüpates?”

„Saab,” vastas Kirwan. „Väheke järsk on küll, aga mõlemalt poolt saab nõlva mööda alla ronida. Sellise ilmaga muidugi läbitakse suurem osa teekonnast tagumikul libisedes. Natuke parem rada viib maja juurde. Seal on nõlva sisse mõned astmed kaevatud.”

„Niisiis, kui tegu on tahtliku teoga, teadis mõrvar tõenäoliselt, et kui ohver kukkumisest ei sure, võib ta iga kell alla minna ja asja lõpule viia? Isegi kui ta pidi selleks end istmikul nõlvast alla libistama?”

„Jah, söör,” kinnitas Kirwan.

„Mingit märki hüvastijätukirjast?” küsis Banks arstilt.

„Ei mingit.”

„Keegi maja juba uuris?”

„Veel mitte,” vastas Winsome. „Me ootasime teid.”

Banks vaatas Nowaki poole. „Stefan, mida teie arvate?”

„Ma ei tea,” kostis Nowak oma veatus ja pisut pedantseks kippuvas inglise keeles, mille poola aktsent tuli kuuldavale vaid mõnes kindlas lauserütmis. „Selline ilm teeb meie töö raskeks. Me töötame selle kallal veel, kuid siiani pole sillalt ühtegi sõrmejälge ega jalajälge leitud. Võiks arvata, et mees ronis ise üle piirde ja hüppas alla, kuid vihm võis kergesti kõik jäljed minema uhtuda. Öösel oli sadu aeg-ajalt väga tugev. Silla piirded on roostetanud rauast ja sild ise puust, nii et pärast öist vihma midagi leida oleks suur vedamine.”

„Kui palju mees teie arvates kaalus?” uuris Banks.

„Pakun, et umbes sada kümme naela^[4.],” vastas Burns.

Banks mõtles hetke ja küsis siis Nowakilt: „Kas on üldse tõenäoline siit veel mingeid asitõendeid leida?”

„Mingi tõenäosus on alati olemas,” vastas Nowak. „Isegi praeguse ilmaga. Sõrme- ja jalajälgi muidugi mitte, kui keegi just mööda metsarada ei liikunud. Seal pakuvad puud vihma eest mõningat kaitset.”

„Aga rehvijälgi?”

„Sama lugu. Vihm leotab maapinna pehmeks ja mingid hägused jäljed võivad jääda, aga öö läbi sadas paduvihma, ning ma pakun, et kõik, mis oli enne vihma, on praeguseks minema uhutud. Sellegipoolest teeme oma parima.”

„Selles ma ei kahtlegi. Kuidas on vere ja DNA-ga?”

„Võimalik. Vesi küll lahjendas seda kõvasti ja tegi leidmise raskeks, aga ehk pole see veel täielikult kadunud.”

„Ma näen, et olete juba ta käsi uurinud,” pöördus Banks uuesti arsti poole. „Leidsite midagi? Näiteks nahaosakesi küüne alt?”

„Põgusa uurimise põhjal on raske vastata,” kostis doktor Burns. „Mees armastas küüsi närida.”

Banks seisis veidi aega, kuulas tihedat vihmarabinat telgiriidel ja seedis olukorda. Telk lekkis. Paar vihmapiiska nirises mööda ta kukalt alla. Oleks pidanud kapuutsi pähe tõmbama, mõtles ta tagantjärele targana.

Muidugi võis mees ise alla hüpata. Selles pärapõrgus tuli mõrvu harva ette. Teisalt, kui ta tahtis tõesti enesetappu sooritada, siis miks valis ta viisi, mis doktor Burnsi sõnade järgi ei pruukinud üldsegi soovitud tulemust anda ja võis lõppeda hoopis hirmsate piinade või halvatusega?

„Oskab keegi öelda, kui kaua võib ta siin lamanud olla?” päris Banks. „Kui kaua ta juba surnud on?”

„Öö oli jahe,” vastas doktor Burns. „See võis aeglustada koolnukangestuse ja koolnulaikude tekkimist. Nii palju kui mina näen, on kivid laiba all üsna kuivad ja loomade tegevusest pole samuti jälgi. Ma pakuksin, et ta oli siin terve öö, umbes kaksteist tundi, midagi sinnakanti.”

„Millal siin sadama hakkas?”

„Eile või? Kesköö paiku, söör,” ütles konstaabel Kirwan väljast.

„Oletame, et ta suri eile kella kümne ja kesköö vahel,” sõnas Banks. „Kui ta ei tulnud siia enesetappu sooritama, siis mida tegi ta siin üksildasel sillal üsna oma maja ukse lähedal koos isikuga, kes tahtis teda tappa?”

„Äkki ta ei teadnud, et teda tahetakse tappa, söör,” pakkus Winsome. „Võis ju ka lihtsalt tüli käigus kakluseks minna. Või siis varitseti teda. Mehel oli anorak seljas. Ta oli väljaminekuks valmistunud.”

„Õige märkus. Aga sild on tema majast lõuna pool. Mitte küll kaugel, aga kui ta kavatses külasse minna, siis miks ta oleks pidanud üldse lõuna poole sillale tulema? Konstaabel Kirwan ütles, et jalgrada viib maja juures nõlvalt alla. Ilmselgelt oleks ta läinud mööda seda rada, kui ta just läbi metsa ei tahtnud minna. Ja kui ta ei kavatsenud Covertoni minna, siis kuhu ta üldse teel oli?” Banks pöördus konstaabel Kirwani poole. „Ütlesite, et siit lõuna pool pole midagi peale silla varemete. On kellelgi oletusi?”

„Ei, söör,” ütles Kirwan. „Pole üldse loogiline. Tal poleks mingit vajadust olnud minna lõuna poole ja üle silla selleks, et põhja poole suunduda. Seal on vaid miilide kaupa asustamata maad. Paar talu muidugi ka.”

„Mis mehe taskutes leidus?” uuris Banks.

„Ma juba mõtlesin, millal te selleni jõuate,” vastas Winsome. Ta tõstis enda kõrvalt kastist välja asitõenditega kilekoti. „Enamjaolt tavaline kraam. Kõik on kenasti pakitud, pitseeritud ja sildistatud. Rahakotis oli üks krediitkaart ja aegunud juhiluba Gavin Milleri nimele, siis veel üks viienaelane rahatäht ja mõned Covertoni Spari toidupoe ja Eastvale’is asuva Bargain Booze’i alkoholipoe tšekid. Lisaks mobiiltelefon, võtmed, väike taskunuga, peenraha, pakk Silk Cuti sigarette ja odav välgumihkel. Aga olid ka sellised asjad...” Pisut teatraalse liigutusega tõmbas ta välja paksu ümbriku ja näitas selle sisu Banksile. Seal oli pakk uhiuusi viiekümnenaelaseid, neid, mille tagaküljel on Boulton ja Watt. „Sularaha,” jätkas Winsome. „Siin on viis tuhat naela. Ma lugesin üle. Ütleks, et metsas jalutades küll sellist summat vaja ei lähe. Just sellepärast, söör, me teid sel närusel esmaspäeva hommikul siia kutsusimegi.”

Banks vilistas. „Tõepoolest. Ma pakun, et röövkallaletungi võime nüüd välistada, või mis?”

Gavin Milleri maja juures polnud garaaži, kuid selle kõrval oli mõõtude poolest väikesele autole täpselt paras sillutatud plats. Autot seal polnud. Banks mõtles, et peab kontrollima, kas Milleril üldse oli auto. Sild oli liiga kitsas, et isegi kõige saledam sportauto sellel sõitma mahuks, kuid maja juures läks ebatasane rada laiemaks ning Banks oletas, et küllap viib see mõnele kohalikule põlluvaheteele, nagu konstaabel Kirwan oli pakkunud. Selle kandi radadest nägi see igatahes kõige rohkem sõidutee moodi välja. Inimesed, kes seda teed mööda Gavin Milleri poole sõitsid, pidid tee olemasolust teadma, millest võis omakorda järeldada, et kui teed kasutati, siis oli võimalik, et Milleri mõrvar tundis teda ja oli tal varemgi külas käinud. Ent sedasorti arutlused tuli lükata tulevikku ja oodata, millal kriminalistid on talle uurimiseks rohkem materjali andnud ja ta teab kindlalt, kas Miller sooritas enesetapu või oli asjasse segatud teine isik. Esmapilgul ei jäänud Banksile küll silma mingeid märke, et sel rajal hiljuti mõni auto oleks liikunud.

Tibatillukesel aialapil kasvasid üksnes maitsetaimed. Banks oli suvel ka ise sarnast lapikest harinud ning tundis ära aed-liivatee, tilli, peterselli, rosmariini ja murulaugu. Võti keeras lukuaugus kergesti ja vihma käest tuppa pääseda oli kergendus. Banksil ja Winsome’il olid ikka veel kindad käes ja türp üll, et Gavin Milleri majale pilk peale heita ilma paika rikkumata, enne kui kriminalistid seal kõik pea peale keeravad.

Banks kobas lüliti järele ja leidis selle uksest paremal. Laearmatuuri varjust valgustas pirn väikest elutuba, kuhu mahtusid ära paar kulunud kastanpruuni tugitooli, väike raamaturiiul ning plaaditud kolde ja simsiga kamin. Kirjutuslaud seisis akna all, kust läbi räpaste ja koidest puretud päevakardinate paistsid jalgrada ning lõunapoolsed väljad koos raudteevallide ja metsaga, vasakul oli natuke näha ka silda. Seinast seina ulatuval kreemikal vaibal laiutasid kaks suurt veini- või kohviplekki, üks neist Austraalia, teine Aafrika kujuga, tapeet koorus lae alt, ja roosimustrilisel seinal rippusid odavates raamides abstraktsed trükipildid. Ei kaminasimsil ega laual olnud ühtegi perefotot. Jahe ruum lõhnas läppunud suitsu järele, nagu poleks siin ammu tuulutatud ega tolmu imetud. Simssi ja lauda kattev tolmukiht kinnitas neid kahtlusi. Banksile meenus, et Milleril oli taskus olnud pakk Silk Cuti sigarette.

Kirjutuslauda oli hiljuti kasutatud, seda näitasid selgelt jäljed tolmukihis, ja laual oleval arvutil polnud tolmukübetki. See oli sisse lülitatud ja ekraanisäästja näitas psühhedeelselt keerlevaid kujutisi, aknalaual seisis aga süsimust wifi ruuter, sinised tulukesed säramas. Selle kõrval oli John Smith’s Bitteri õlle reklaamiga roheline plekktuhatoos, milles vedeles hulk laiaks vajutatud pruuniplekiliste filtritega sigaretikonisid. Banks vahtis ahnelt arvutit. Seal võis olla infot, mis aitaks välja selgitada, mis Gavin Milleriga juhtus, kuid ta oli liiga tark, et seda näppima hakata. Võimaliku kuriteoga seotud paigast arvutit leides ei tohi minna ise kasutaja brauseri ajalugu uurima, see töö tuleb ekspertidele jätta.

Banks ja Winsome otsisid kirjutuslaua sahtlid läbi ja leidsid kontoritarbeid, USB-pulkasid, vanu varundus-CD-sid, laadijaid ja mitmesuguseid ühendusjuhtmeid. Ühest külgmisest sahtlist avastas Banks terve ümbrikutäie vanu fotosid: mingi popmuusikafestival, taustal paistmas lava; kähmlus piletijärjekorras, märulivarustuses politseinikud; üliõpilaste meeleavaldus; Banksile tundmatu linn, kõrged hooned päikese käes valendamas; seltskond seismas modernse hoone ees; veel seltskondi restoranides ja randades; mäed ja varjuline lahesopp; sügavsinine järv, millel peegeldusid seda ümbritsevatel mägedel kasvavad nulud, kaugemal kõrgumas lumiste tippudega mäed. Oligi kõik. Mõned pildid olid mustvalged, teised värvilised, polnud ühtegi portreed, ühtegi kuupäeva ega ühtegi märki sellest, millal Miller need ülesvõtted oli teinud.

Raamatud olid enamasti pehmekaanelised ning esindasid briti ja euroopa kirjandusklassikat „Robinson Crusoest” „Võõrani”. Kirjanduskriitikale ja mitteilukirjandusele oli eraldi riiul. Sartre’i „Olemine ja eimiski”, Kierkegaard’i „Surmatõbi”, F. R. Leavise „Suur traditsioon”. Raske lugemine, mõtles Banks.

Katkise lingiga uksest pääses kööki, mille taga olid väike allkorruse kemps ja pesukauss. Köök oli üllatavalt korras, nõud pestud ja kraanikausi kõrval restil kuivamas, kõik pinnad puhtaks pühitud. Külmikus oli vaid närbunud spargelkapsas ja indiapärase kanahautise jääkidega plastkarp. Banks oli viimane, kes sellist menüüd kommenteerima tikkus. Tema enda külmikust võis tihtipeale täpselt sama toitu leida, ainult et tema ei vaevunud jääke karpi pakkima. Ukse kõrval oli roheline kast täis tühje veinipudeleid – Banks pani tähele, et odava veini pudeleid – ja lisaks mõned viskipudelid, samuti odav kraam, mida Bargain Booze tihtipeale müüs. Tundus, et Miller eelistas kodus juua. Kui ta oli tõepoolest nii eraklik, nagu konstaabel Kirwan arvas, jõi ta ilmselt üksi.

Kitsast paljaste astmetega treppi mööda üles minnes pääses ülakorruse kahte magamistuppa ja väikese dušikabiiniga vannituppa. Vannitoa kapi põgus uurimine näitas vaid tavalist kraami: pardel, habemeajamisvaht, plaastrid ja mõningad käsimüügiravimid, nagu paratsetamool, Alka-Seltzer ja kõrvetiste leevendajad. Kapis oli ka kaks retseptiravimit: vana pooltühi karp tugevat valuvaigistit ja värskem purk keele alla pandavat Ativani. Banks ei leidnud märkigi hambaharjast, hambapastast ega deodorandist. Üks magamistubadest oli piisavalt suur, et sinna mahuksid kaheinimesevoodi, riidekapp ja kummut, ja oli selge, et Miller oli maganud just selles toas. Voodi oli üles tegemata ja sellel vedeles aluspesu, sokke ja särke. Öökapil seisis MP3-mängija kõrval veeklaas, milles ligunes surnud kärbes, ja kellraadio. Banks lülitas raadio sisse. See mängis Raadio Kahte.

Winsome judistas ennast. „Siin on jahedavõitu, kas pole?”

„Küte pole sisse lülitatud,” vastas Banks. „Näib, et ta pidi hoolikalt raha lugema.”

„Kuigi taskus oli tal viis tuhat.”

Banks kehitas õlgu.

Teine magamistuba paistis olevat Milleri pesapaik, mis omal moel sarnanes Banksi enda Newhope Cottage’i elutoaga. Seal oli odav sülearvuti ja kohustuslik lameekraaniga televiisor koos kalli surround-helisüsteemiga, millega oli ühendatud ka grammofon. Banksile jäi silma, et enamjaolt oli kodutehnika üsna vana, vähemalt kolm või neli aastat, mis on elektroonika jaoks soliidne iga. Gavin Milleri muusikakogu algas ja lõppes kuuekümnendate aastate ja seitsmekümnendate alguse muusikaga ning enamjaolt oli tegu vinüülplaatidega. Rikkalikult olid esindatud Soft Machine, Pink Floyd ning Jimi Hendrix, ja tublisti leidus ka Grateful Deadi plaate, millest mõnda polnud veel kileümbrisest väljagi võetud.

„Surnud Pea,” pomises Banks endamisi.

„Kuidas palun?” küsis Winsome.

Banks osutas albumite, CD-plaatide ja DVD-de ridadele ning seinale kinnitatud „American Beauty” ja „Live Deadi” plaadiümbriste suurendustele. „Niiviisi kutsutakse Grateful Deadi^[5.] fänne. Täpsemalt neid, kes bändi kannul ühelt kontserdilt teisele sõitsid. Kui vana Miller õieti oli? Kas vaatasite järele?”

„Viiekümne üheksa aastane,” vastas Winsome.

„Oh sa tont!” ütles Banks, šokeeritud sellest, et Miller oli temaga peaaegu üheealine. „Ta nägi välja nagu seitsekümmend.”

„Söör, see tuleb karmist elust.”

Banks silmitses naist uudishimulikult ja juurdles, kas tegu võib olla ühega tema delikaatsetest hoiatustest. „Siis oli see mees umbes õiges vanuses,” lausus ta viimaks. „Grateful Deadi ja kõige muu jaoks.”

„Söör, kas teie olete samuti üks Surnud Peadest?”

Banks pahvatas naerma. „Mina? Ei. Mulle lihtsalt meeldib neid mõnikord kuulata. Ja ei maksa ninakas olla. Viiekümne üheksa aastane ma ka pole. Igatahes ei paista sedamoodi, et keegi võiks olla siia sisse murdnud, või mis? Ust pole lõhutud ja elektroonika on alles. See on küll vana, aga täikal saaks selle eest kindlasti paar naela. Mõne plaadi eest annaks kollektsionäär šillingi või kaks.”

„Kui palju murdvargaid te olete kohanud, kes väärtusliku muusikaplaadi ära tunneksid?” küsis Winsome.

„Võib-olla on Covertoni kandis haritumad murdvargad?”

Winsome piidles teda altkulmu. „Kui siin keegi üldse sees käis, siis hoopis tõenäolisemalt otsiti midagi kindlat ja vanade vinüülplaatide ja postrite hunnik ei pakkunud huvi. Ja nad olid piisavalt nutikad, et käia sees jälgi jätmata.”

Banks vaatas DVD-sid ja nentis, et Miller oli tõsine filmifriik. Tema riiulitele oli kogutud suur kollektsioon välismaist filmikunsti sellistelt režissööridelt nagu Tarkovski, Almodóvar, Fellini, Kurosawa, Truffaut, Ozu ja Godard. Seal seisid ka virnas ajakirja Sight & Sound numbrid, värskeim neist eelmise kuu oma.

Winsome osutas filmikogu poole. „Söör, kas siin on midagi teile tuttavat? Olete neid filme näinud?”

„Mõnda olen tõesti näinud,” vastas Banks. „Mulle meeldib aeg-ajalt Mizoguchi või Chabroli filme vaadata. Aga kõiki ma küll ei tea.”

„Kas mõni neist võiks mingeid vihjeid anda?” uuris Winsome. „Ma mõtlen, juurdluse hõlbustamiseks?”

„Filmid? Ma ei tea,” vastas Banks. „Kuigi kahtlen väga. Need on lihtsalt raamatud ja filmid, mis Gavin Millerile meeldisid. Ta tahtis ilmselgelt mingisugune kunstiinimene olla. Sama hästi võinuks siin olla Rogersi ja Hammersteini muusikalid või Disney multifilmid. Ma lihtsalt proovin mingit pilti saada, Winsome, mõista, milline inimene ta oli ja kas ta oli seda sorti mees, kes võiks enesetapu sooritada – kui niisugust sorti üldse on olemas –, kust ta võis saada viis tuhat naela ja mida sellega teha kavatses. Kuuekümnendate vinüülplaadid võivad küll midagi tähendada. Need võivad vihjata uimastitele. Grateful Dead oli varasemate meelemürkidega üsna tuttav ja nende fännid olid samamoodi narkootikumide, eriti LSD tarvitamise tõttu kuulsad.”

„Äkki siis juhtuski kõik narkootikumide pärast,” pakkus Winsome. „See seletaks taskust leitud raha. Ma mõtlen, et hüvastijätukirja ju pole, või siis pole me seda lihtsalt üles leidnud.”

„Kõik enesetapjad ei kirjuta hüvastijätukirja. Kui mehel oli narkotehing käsil ja keegi röövis ta kraami ära, miks ei laskunud mõrvar sel juhul nõlvast alla, et oma raha tagasi võtta? Viis tuhat naela on liiga suur summa, et seda kuhugi vedelema jätta. Ma ei suuda ette kujutada ühtki diilerit ega ostjat, kes seda teeks.”

„Ma ei tea, söör. Äkki ta arvas, et kuuleb kedagi tulemas, ja tegi sääred? Või ta nägi, et Miller on surnud, ega tahtnud riskida jälgi jätta?”

„Võimalik. Kuigi konstaabel Kirwan väidab, et seda teed ei kasutata peaaegu üldse, eriti veel praegusel aastaajal ja öösel. Nii ehk naa on see üks võimalikest variantidest.”

Banks uuris mõnda kirjutuslaua sahtlit ja leidis kassetihunniku tagant vana Golden Virginia tubakakarbi. Avades leidis ta karbist paki punaseid Rizla sigaretipabereid ja umbes veerand untsi hõbepaberitüki sisse keeratud liivakarva puru, mis lõhnas kahtlaselt kanepi moodi. Kilekotikeses olid kaks väikest sinist märgistamata tabletti.

„Paistab, et leidsimegi narkootikume,” sõnas Winsome.

„Hea küll,” ütles Banks karpi naise kätte andes. „Ma lähen nüüd jaoskonda tagasi. Madame Gervaise tahab värskeid uudiseid. Teie jääge koos Stefani ja ta rühmaga siia, kuni nad selle maja korralikult läbi uurivad. Las analüüsivad karbi sisu ja andke neile teada, et siin võib tegemist olla narkoäriga. Majas võib veelgi narkootikume olla. Nemad teavad, kuhu seda kraami tavaliselt peidetakse. Lasen Gerry Mastersonil välja otsida kõik, mida mister Gavin Milleri kohta on võimalik leida. Tahan tema elulugu. Hällist hauani.”

„Võtame asja lühidalt kokku,” ütles operatiivjuht Catherine Gervaise. „Te ei tea, kas Gavin Miller sooritas enesetapu, muutus kurjategijast ohvriks või oli algusest peale planeeritud ohvriks saama?”

„Ei tea,” tunnistas Banks. „Kuidas see võimalik oleks? Peame sellest mehest palju rohkem teada saama, välja uurima tema tausta, tegutsemisajendid ja kõik põhjused, mis võisid teda innustada otsi kokku tõmbama. Uurija-konstaabel Masterson tegeleb sellega praegu.”

„Ja te ei tea sedagi, kas ta ostis või müüs narkootikume ning kas tehing toimus või mitte?”

„Täpselt nii. Teame vaid, et ta hukkus kahtlastel asjaoludel, et tema majas oli narkootikume ning et tal oli taskus viis tuhat naela.”

„Te ei tea ka seda, kas ta tapeti kogemata või kakluses? Oli see mõrv või tapmine?”

„Silla piire on liiga kõrge, et ta oleks võinud sealt alla kukkuda. Keegi pidi ta üle serva tõstma või siis hüppas ta ise.”

„Asi seegi. Ärme meediale praegu veel viit tuhandet naela maini. Korraldan õhtul pressikonverentsi, kui see lugu kedagi huvitama peaks.”

„Kuigi tegu võib olla enesetapuga, on paar raisakulli juba kindlasti passimas? Rahast me igatahes ei räägi. See ei tohiks keeruline olla.” Banks sügas oimukohta. „Mina olen esimene, kes tunnistab, et isegi juurdluse alustamiseks oleks palju rohkem teadmisi tarvis, aga kui asjasse on segatud narkootikumid, siis olen kindel, et tema mobiilikõnede nimekiri ja arvutite sisu aitab loo kähku ja korralikult ära lahendada.”

„Loodan seda. Kiire tulemus kuluks praegusel pennide lugemise ajal meile marjaks ära. Kuidas uurija-inspektor Cabbotil läheb?”

„Anniel? Kenasti. Tõmbab praegu teise loo otsi kokku. Võtan ta mängu, kui selgub, et seda on vaja.”

Tegelikult ei läinud Anniel Banksi meelest üldsegi kenasti. Pärast seda, kui teda veidi üle aasta tagasi tulistati, oli ta muutunud hulljulgemaks, salatsevamaks ja isegi kalgimaks. Temaga oli hoopis raskem rääkida ja vestlused kippusid lõppema vaidluse või väiksemat sorti tüliga hulga tihemini, kui see normaalne oleks. Banks muretses Annie pärast, kuid too ei lasknud endale ligi.

„Uurija-konstaabel Masterson saab kenasti hakkama?”

Geraldine Masterson oli kõige värskem uurija-konstaabel, kelle katseaeg just läbi sai. „Gerry? Jaa, ta on tubli. Pisut rohkem enesekindlust ei teeks halba, aga see tuleb tihti koos kogemustega. Tema oskused on paganama kasulikud, aga minu meelest oleme teda liiga vähe rakendanud, et ta enesekindlus saaks kasvada. Igatahes probleeme pole.”

„Tore.”

Gervaise’i espressoautomaadi kohvi nautides sai Banks aru, et kokkuhoiupoliitika polnud veel nii karmiks muutunud, et jõuda ülemuste väikeste lõbude kärpimiseni. Ta tundis Gervaise’i järgmise pikema jutupausi ajal, et teema on vahetumas.

„Alan, kas te olete kunagi mõelnud pensionile mineku peale?” küsis naine mõni hetk hiljem.

See tabas Banksi ootamatult. „Pensionile? Selleni on mul ju veel mõni aasta aega?”

„Muidugi-muidugi. Loomulikult on selleni aega. Aga üldise arengu ja kõigi nende eelarvekärbete juures... kes teab? Paljudel juhtudel soovitatakse koondamise asemel pigem pensioni.”

„Ja mina tulin jutuks?”

„Ei, muidugi mitte konkreetselt teie. Mitte veel. Ma lihtsalt annan teada, et nii võib juhtuda. Te olete kolmkümmend aastat teenistuses olnud. Pealegi ootab teid korralik pensioniraha.”

„Asi pole rahas,” ütles Banks. „Te teate seda ise ka. Mida ma pensionil peale hakkaksin?”

Gervaise naeratas. „Oh, Alan, ma olen täiesti kindel, et te leiate endale tegevust. Võib-olla hakkate aiandusega tegelema? Või siis õpite mõnda pilli mängima? Te ju armastate muusikat? Õpite klaverit mängima. Tegelete heategevusega, käite vanadekodus või haiglas abiks. Toidate kiriku keldris vaeseid või midagi muud sellist. Hakkate elama!”

Banks niheles oma toolil. „Kas ma olen midagi maha maganud? Teie jutt hakkab mind närvi ajama. Kas te üritate mulle läbi lillede öelda midagi, millest ma kuulda ei taha?”

Gervaise naeratas salapäraselt. „Te mõtlete sellest niiviisi? Alan, kas mõte pensionileminekust tekitab teis kõhedust?”

„Otse välja öeldes – jah. See ajab mulle hirmu nahka.”

Gervaise vaikis taas hetke. „Soovite veel kohvi?”

„Tänan, ei. Ma olen praegu niigi närvis. Kogu selle pensionijutu peale.”

„See on vaid üks variant. Kas te ametikõrgendusele olete mõelnud?”

„Nalja teete? Mina? Ma olen ju täiesti edutamiskõlbmatu?”

„Sugugi mitte. Aastate jooksul olete teinud mõne vea ja hankinud endale mõne vaenlase, kellest, tõsi küll, paljud on oma eluga edasi läinud. Teid toetab palju mõjuvõimsaid isikuid.”

„Isegi pärast seda MI5 lugu?”

„Isegi pärast seda. Millal me enne MI5 pilli järgi tantsinud oleme?”

„Ma küll ei märganud, et keegi oleks ratsaväe päästma saatnud, kui mind kirbule võeti.”

„Selles saate küll vaid iseennast süüdistada. Te ju ei rääkinud oma plaanidest kellelegi, või kuidas? See on teie suurim puudus. Kuid hoolimata teie isemõtleja kalduvustest on teil ikkagi tugev toetus selja taga.”

„Mida te mulle tegelikult vihjata proovite?”

„Tegelikult on asi lihtne.” Gervaise ajas käed laiali, et näidata oma avalust. „Loodus tühja kohta ei salli. Kui minust sai ülemkomissar, tekkis tühi koht, mis tuleb täita. Mõrvade ja raskete kuritegude osakond vajab hädasti ühte uurija-komissari neid juhtima. Ma ei oskaks sellele kohale kedagi paremat soovitada kui teie.” Gervaise oli hiljutise ametikõrgendusega ka Eastvale’i piirkonna operatiivjuhiks saanud.

„Uurija-komissar! Pidage nüüd hoogu. Oodake üks hetk. Te meelitate mind, aga...”

„See pole mingi meelitus. Alan, mõelge selle peale. Rohkemat ma ei palugi. Jah, paberitööd tuleb rohkem, vastutust niisamuti, rohkem koosolekuid, aruandeid ja eelarveprobleeme, palju sedasorti tööd, mida te ei salli. Peate ka ettevaatlikumalt tegutsema ja vaatama, et liiga palju kellegi varvastel ei tallaks. Teisest küljest tooks see töö rohkem raha, rohkem puhkepäevi, ja keegi ei takistaks teil tööd teha just nii, nagu tahate, isegi kui peate aeg-ajalt käed mustaks tegema. Keegi ei taha teid takistada töötamast just nii, nagu see teil kõige paremini välja tuleb. Mõned väga kõrge positsiooniga inimesed on selle üle arutlemisele hulga aega kulutanud.”

„Ja mina veel mõtlesin, et miks ma viimasel ajal nii tihti luksuma kipun. Te tahate öelda, et ma võin edaspidigi lahendada juhtumeid just nii, nagu õigeks pean?”

„Mõistlikkuse piires võite tegutseda nagu alati. Kui küsite, kas võite kabinetist väljas käia ja sündmuskohal tööd teha, siis vastus on jaatav. See tähendab muidugi tasustamata ületunde, et rahaasjade, ettekannete ja muu paberitööga toime tulla.”

Banks jäi hetkeks mõttesse. Ta polnud kunagi ahne olnud, kuid lisaraha tähendas rohkem CD-sid ja DVD-sid, võib-olla isegi paremat helisüsteemi ning kvaliteetset grammofoni nagu Milleril, nii et saaks mängida vanu vinüülplaate, mis ta hiljuti Peterborough’st vanematekodust ära oli toonud. Lisaraha tähendas võimalust majja keskküte sisse ehitada, võib-olla siiasinna ka mõnda pintslitäit värvi. Rohkem puhkepäevi tähendas võimalust aeg-ajalt veeta nädalalõpp Pariisis, Roomas või Barcelonas. Aga ta teadis, et ei tohi oma mõtetega hoogu minna. Igal asjal on oma hind. Banks nägi end vaimusilmas sedavõrd bürokraatiasse ja rahastamisküsimustesse mattununa, et tal ei jääks kabinetist lahkumiseks mingit aega, et minna ja teha tööd, mida ta kõige paremini oskas.

„Mida te arvate?” uuris Gervaise.

„Ma tõesti ei tea, mida kosta.”

Gervaise tõusis püsti ja kummardus ettepoole, toetades peopesad lauaplaadile. „Te ei pea otsust kohe praegu tegema. Mõelge paar päeva. Aga mõelge ka sellele, et komissarina ei pea te enne kuuekümne viiendat eluaastat pensionile minema.”

„Ma luban, et mõtlen,” vastas Banks.

„Tubli,” lõi Gervaise’i nägu särama. „Ma teadsin, et te kaalute asja. Jätame selle teema kõrvale, kuni Milleri juhtum lahendatud saab, ja siis arutame edasi, nõus? Kui veab, on teie kübaral selleks ajaks üks sulg rohkem. Kui te just midagi üle vindi ei keera.”

Banks pani espressotassi alustassile tagasi ja tõusis, et lahkuda. „Kui te nii ütlete.”

*

Nagu sel aastaajal ikka, läks ilm juba pärastlõunal pimedaks. Kuna mingeid uudiseid polnud ja Winsome oli alles koos kriminalistidega sündmuskohal, võttis Banks veidi enne kella kuut lahkudes Gerry Mastersoni poolt Gavin Milleri kohta hangitud materjalid kaasa ning ostis koduteel Helmthorpe High Streetilt kala ja friikartuleid. Ta riputas vihmamantli ukse kõrvale nagisse ning viis oma eine ja paberimapi läbi esiku kööki, kus keetis endale kannutäie teed, istus laua taha ja vaatas süües televiisorist õhtuseid uudiseid. Need olid tavapärane masendav segu ilmast, poliitikast ja majanduskriisist.

Kui ta oli mustad nõud nõudepesumasinasse pannud – veel paar päeva ja sinna koguneb piisavalt kraami, et see neetud seadeldis tööle lülitada –, kallas ta endale klaasikese Layersit, seda austraallaste punast veini, mida oli viimasel ajal nautima hakanud, siis läks ta elutuppa muusikat valima.

Oma plaadikogu lapates tundis ta äkki tõmmet Grateful Deadi poole. Ta polnud ammu ühtegi nende plaati mänginud. Nooremana oli ta nende muusikat palju rohkem kuulanud ja 1972. aastal oli ta käinud isegi Wembleys Empire Poolis nende kontserdil. Banks mäletas, et Jerry Garcia kitarrimäng oli talle sügava mulje jätnud. Üsna hiljuti oli ta nautinud Norma Watersoni tõlgendust palast „Black Muddy River”. Kahtlemata sobiks see bänd mängima tema praeguse lugemismaterjali juurde taustamuusikat. Nagu selgus, polnud valik just suur ja ta võttis „American Beauty”.

Banksile meeldis kuulata vihmarabinat veranda katusel ja ta otsustaski jääda sinna lugema Gerry Mastersoni ülevaadet Gavin Milleri kohta. Kui ta rühmatuppa Gerry juurde oli läinud, oli too väga häbelikult vabandanud, et nii vähe materjali sai. Gerry seletas, et kõik kulgeb teosammul ning kogutud materjal on väga visandlik ja toores. Tavaliselt sai ta sama ajaga hulga rohkem kokku. Banks oli käskinud tal mitte muretseda ja edasi töötada.

Ta võttis oma veini ja paberimapi ning sättis end oma lemmikkorvtooli istuma. Kui lugemislamp oli põlema pandud, ei näinud ta enam aknataguses pimeduses midagi, ainult omaenese peegeldust klaasil ja selja taga riiulil seisvate raamatute selgi. Vihm oli leebunud ja valju trummeldamise asemel kahises vaikselt. Banksile meenus, et ta oli kusagilt lugenud või filmi näinud, et W.C. Fields^[6.] ei saanud magada, kui väljas ei sadanud, ning et ta lamas ja ootas mõnda aega surivoodil, kuni vihma hakkas sadama. Alles siis ta suri. Banks mõtles, et ka talle meeldiks surra vihmasabina saatel ja mitte talviste jääpurikate või suve särava soojuse või värviliste sügislehtede langemise ajal, vaid kevadel, kui aprillikuine vihm ladiseb veranda klaaskatusele ja seintele. Selles mõttes polnud kübetki morbiidsust, vaid see rahustas teda samamoodi kui vihmasabin. Ta võttis lonksu veini, ja taustal mängimas „Box of Rain”, hakkas lugema paarile lehele kiiruga kirja pandud märkmeid, mille uurija-konstaabel Masterson oli lahkesti talle paljundanud, et ta saaks need koju kaasa võtta.

Mastersoni aruanne oli väga napp, ehkki Banks märkas, et info hõlmas üpris laia valdkonna, ja lugedes suutis tema kujutlusvõime mõne tühja koha ära täita. Gavin Miller oli sündinud Oxfordshire’is Banbury lähedal 29. novembril 1953 ehk siis peaaegu kuuskümmend aastat tagasi. Tema isa oli kohalikus üldhariduskoolis õpetaja ja Miller ise oli samas koolis käinud, ema oli kodune. Miller oli pere ainus laps ja kasvas üles majakeses, mis asus päris linnaservas pika lehtpuuallee lõpus, kus polnud läheduses ühtki naabrit.

Miller oli koolis käies ilmutanud mõningast akadeemilist võimekust, ehkki õpitulemused polnud nii head, et pääseda Oxfordi või Cambridge’i. Kuid ta sooritas keskkooli lõpueksamid hästi ja sai sisse Essexi ülikooli inglise keelt õppima, mida ta tegigi aastatel 1971–1974, ja lahkus ta sealt akadeemilise kraadi ning kiitusega. Miller rabas tööd teha, et koguda võimalikult palju raha, ja sõitis siis 1977. aastal Kanadasse, et Vancouveri lähedal Simon Fraseri ülikoolis filmikunsti ja kirjandust õppida. Gerry Mastersoni kogutud andmetest paistis, et Miller püsis seal järgmised kuus aastat paigal. Banks mõtles, et see annaks seletuse ka Milleri sahtlist leitud linnavaadete ja mägimaastikega fotodele. Ta oli Kanadast varemgi seesuguseid pilte näinud.

Gerry oli tunnistanud, et kaotas jälje Milleri liikumiste kohta nelja-aastasel perioodil alates sellest, kui ta 1979 lõpetas Simon Fraseri ülikooli, kuni aastani 1983 – „kaotsis aastad” –, ning et ta peab ühendust võtma konsulaatide ja immigratsioonitalitustega, registrivaldajate ja administratiivtöötajatega. See oli aeganõudev töö isegi värsket infot otsides. 1983. aastal ilmus Miller tagasi koju Banburysse. Banks arvutas, et selleks ajaks oli mees vanuselt kolmekümne ringis, ja tol ajal ei elanud noor põlvkond nii pikalt kodus kui praegu.

Siiani paistis, et Gavin Miller oli noormees, kes nagu paljud teisedki ei suutnud oma vaimset potentsiaali täielikult ära kasutada, või siis ei osutunud ta tegelikkuses nii võimekaks, kui ise arvas end olevat. Mingil moel polnudki ta vist täiskasvanuks saanud, vaid oli takerdunud oma noorusaja huvidesse ja eelistustesse. Isegi viiekümne üheksa aastaselt oli tal väike majake täis raamatuid eksistentsiaalsest filosoofiast ja riiulitel seisid noorpõlve psühhedeelse muusikaga vinüülplaadid.

Nüüdseks oli vihm järele jäänud, ehkki veenired voolasid endiselt klaasi mööda alla. Järgmine päev tõotas tulla ilus, kuigi sel aastaajal ei saanud ilmateadet uskuda. Selles võis muidugi kindel olla, et pigem varem kui hiljem hakkab jälle sadama.

Grateful Deadi plaadilt tuli laul „Ripple”. Banks mõtles, et mõnda sedasorti lugu võiks tema matustel mängida. Kerge müstitsism meeldis talle, samuti mõte sellest, et elu on nagu pinnavirvendus seisval veel, kuhu pole kivi visatud. Viis ja harmoonia olid samuti kaunid. Banks ohkas. Aitab mõtlemisest surmale, vihmale ja pinnavirvendusele seisval veel. Miks just täna kippusid tema mõtted sellistel radadel liikuma?

Banks taipas, et ilmselt oli põhjuseks tema mõningane sarnasus Gavin Milleriga. Kui sarnased nad siis olid? Tõsi, muusika- ja filmimaitse oli neil osaliselt samasugune, seesama, mis nooruspõlves, aga mis selles imelikku oli? Nad olid ju peaaegu ühevanused, kasvasid üles sama popkultuuri sees: biitlid, James Bond, „Pühak”, Bob Dylan ja nii edasi. Banksi isa kuulas siiani Henry Halli, Nat Gonellat ja Glenn Millerit, kelle muusikaga ta sõja ajal kokku oli puutunud. Mineviku eelistustes polnud ju midagi veidrat. Paljud inimesed nautisid siiani ABBA-t ja Bay City Rollersit.

Banks pidi ka seda tunnistama, et temagi eelistas üksinda kodus muusikat kuulata ja veini juua, selle asemel et laupäeva õhtul pubisse minna. Miks teda ikkagi selline tunne kiusas?

Ta mõtles, et Newhope Cottage võis ju olla suurem ja paremini sisustatud elupaik kui raudteevahi majake, kus Miller oli elanud, ent tegelikult oli see just samasugune erakla, kuhu Banks oli vabatahtlikult kolinud pärast lahutust Sandrast. Kas ka Miller oli põgenenud millegi eest, mis talle lõpuks siiski järele jõudis? Muidugi võis mees proovida iseenda eest pageda ja sooritas enesetapu, kui aru sai, et see pole võimalik. Banks kahtles selles. Surmaviis ei tundunud enesetapuversiooniga üldsegi klappivat, eriti kuna vannitoa kapis leidus piisavalt tablette, mis oleksid töö hoopis kindlamalt ära teinud, ja kuna Milleri taskus oli surmahetkel viis tuhat naela.

Banks luges Mastersoni nappe märkmeid edasi. Umbes aasta pärast Kanadast naasmist oli Miller hakanud tegema mitmesuguseid töid Inglismaa kõrgkoolides, kus ta rügas ligi kakskümmend aastat, õpetades Exeteris, Granthamis ja Barrow-in-Furnessis kunstiteadust, meediat, filmikunsti ja inglise kirjandust, püsimata kusagil pikemalt paigal, kuni jõudis 2006. aastal Eastvale’i kolledžisse.

Sellest koolist lahkus Miller aastal 2009, ütles oma Eastvale’i rendikorteri üles ja maksis käsiraha Covertoni lähedal asuva raudteevahimaja eest. Ei paistnud, et ta oleks püüdnud uut tööd leida. Gerry oli märganud, et kui ta rääkis telefonis Trevor Lomaxiga, kes oli ülikoolis selle osakonna dekaan, kus Miller oli õppejõuna töötanud, muutus mees kuidagi puiklevaks, kui kuulis, kellest jutt. Banks otsustas, et järgmisel hommikul peab keegi minema kohale ja Lomaxiga rääkima.

Nii palju kui Gerry teada sai, oli Miller olnud vaid ühe korra abielus, mis kestis kuus aastat ja lõppes aastal 1996. Kaks aastat hiljem abiellus Milleri naine uuesti ja kolis Uus-Meremaale. Gavini isa oli surnud kolm aastat tagasi ning ema elas Banbury maja müügist saadud raha ja Millerite enam-vähem terve elu jooksul kogutud säästude eest Oxfordi lähedal vanadekodus. Enne surma oli Miller jäänud võlgu kaks laenumakset, kommunaalteenuste firmad käisid ta uksele kolkimas ja krediitkaardi limiit oli lõhki.

Gavin Milleri lootusetu rahaline seis pani Banksi mõtlema, et loosse on segatud midagi rohkemat kui narkootikumid. Inimesed suhtusid narkootikumidesse tihtipeale kui kiiresse ja ohtrat kasu tõotavasse investeeringusse. Nii meeleheitlikus olukorras inimene võis muidugi kuritegelikule teele pöörata. Viis tuhat naela oli Milleri-taolisele mehele suur summa, mille abil oleks ta suutnud oma finantslõksust välja ronida, ja heal juhul oleks isegi pisut üle jäänud.

Teine variant oli väljapressimine, aga tavaliselt ei tapa ohvrid oma väljapressijaid, kes kipuvad asju korraldama nii, et kui nendega midagi juhtuma peaks, lobiseb keegi teine saladuse välja. Samuti polnud keegi Milleri majja sisse murdnud, et vaadata, ega sinna mingeid süütõendeid pole jäänud. Kui Miller oleks kedagi šantažeerinud, siis vaevalt oleks ta kogu materjali viie tuhande naela vastu vahetanud. Väljapressijad jätavad alati midagi endale ja ilmuvad uuesti välja, et veel rohkem nõuda.

Banks pani paberid kõrvale, masseeris meelekohti ja hõõrus silmi. Oli juba hiline õhtutund. „American Beauty” oli mõne aja eest lõppenud ja maja oli hiirvaikne. Aeg-ajalt kuulis Banks kerget tuulehoogu puuvõrades kahistamas või kauget automürinat Helmthorpe’i maanteel, muid helisid polnud. Ta kallas klaasi täis, pani elutoas „Live Deadi” mängima ja läks õue. Oja ääres oli väike müürieend, kus talle meeldis seista, kuiva ilmaga isegi istuda, ööd vaadelda ja õhtu viimast jooki nautida. Vanasti armastas ta selles paigas suitsetada, aga need päevad olid ammu möödas.

Hallide pilveräbalate vahelt vilkusid juba tähed ja õhus oli mõnus värske mulla lõhn nagu ikka pärast maad piitsutanud paduvihma. Väljas oli pisut jahe, kuid ta ei kavatsenud kauaks jääda. Ta kõmpis piki müüri Gratly oja äärde ja seadis end sisse oma tavalises kohas, vaadates vett, mis voolas üle astangute alla Helmthorpe High Streeti äärsete kivikatuste ja veski tagant paistva kirikutorni, põldude ja kalmistu poole. Veetase oli kõrge ja pärast vihma oli ojast saanud käredavooluline jõgi. See langes kiiresti ja mürinal allapoole ja vee kohal heljus jahe pritsmetest udu. Banksile meeldis kihutavate voogude kohina saatel uinuda.

Vasakul laiusid tumedad metsad. Kui tuul oksi liigutas, pudenes ülemistelt lehtedelt alumistele vihmapiisku. Swaini jõgi vonkles hõbelindina umbes miilijagu eemal tasase oru põhjas. Garcia „Dark Stari” lüüriline kitarrimeloodia sulandus oja vulinasse ja tilkuvate lehtede sabinasse, kui Banks vastu müüri nõjatus, mõeldes, kui väga ta seda kohta armastab, ning et pensionile jäämine ei pruugigi olla halb plaan.

Ta mõtles veel pisut aega Gavin Milleri kõhna lömastatud keha peale, mis nägi välja, nagu kuuluks see muldvanale mehele, kummutas veiniklaasi põhjani, judistas ennast ja läks tuppa tagasi.

1 „Brief encounter” – David Leani 1946. aastal valminud film kahe inimese põgusast tulevikuta armastusloost raudteejaamas (siin ja edaspidi tõlkija märkused). [ ↵ ]

2 Doktor Beeching – Richard Beeching, kompanii British Railways juht, kes kujundas ümber Inglismaa raudteevõrgustiku, likvideerides vähemtasuvad raudteed, kokku umbes neljandiku Inglismaa raudteede kogupikkusest. [ ↵ ]

3 Coast-to-Coast – 192 miili (309 km) pikkune mitteametlik ja enamjaolt tähistamata matkarada Põhja-Inglismaal Iiri merest Põhjamereni. Rada läbib kolme rahvusparki. [ ↵ ]

4 Hukkunu kaal oleks seega umbes 50 kg. [ ↵ ]

5 Grateful Dead – Tänulik Surnu (ingl). [ ↵ ]

6 W. C. Fields ehk William Claude Dukenfield – USA näitleja ja kirjanik (1880–1946). [ ↵ ]