Читать книгу Kaval madu - Peter Tremayne - Страница 6

Foracha, Ros Ailithiri Rossi rannaäärne barc sõitis kiiresti Iirimaa Mumani kuningriigi lõunaranniku ääres. Laeva purjed olid täis jäist idatuult, mis veesõiduki peaaegu ümber kallutas ja taglase tugevasti pingul köisi nagu harfikeeli mängitas. Ilm oli ilus, kui kaugelt rannalt sööstvad meretuuleiilid välja arvata, merelindude parved tiirlesid väikese laeva kohal ja peksid kohal püsimiseks tiibu vastu tuult ning kajakad kisasid veidralt kaeblikul viisil. Siin-seal sööstsid tugevad kormoranid lainetesse, ilmusid sealt koos saagiga, tegemata väljagi kajakate kadedast kisast ega tormilindudest. Nende merelindude hulgas oli ka linnuliik, kelle järgi Foracha oli oma nime saanud – tumepruuni ülemise osa ja puhasvalge alaosaga tirgud, kes liikusid tihedas rivis ja uurisid veesõidukit, enne kui järskudel kaljunukkidel tihedasti asustatud linnukolooniasse tagasi tiirlesid.

Laeva kapten Ross seisis tüürimehe kõrval roolipinni juures, jalad harkis, et tasakaalus püsida, kui tuul laineid vastu laeva peksis ja seda paremale kallutas, nii et väike barc tundus aegamisi katastroofi poole veerevat. Aga siis kerkis laeva vöör üle laine ja vajus allapoole, suunates laeva jälle tagasi vasakule. Hoolimata laeva rullumisest ei tundnud Ross mingit vajadust toe järele, nelikümmend aastat meremeheelu aitas tal igat kallet ja rullumist ette näha ning keha iseenesest paigal hoida. Kuival maal oli Ross tujukas ja kergestiärrituv, aga merel oli ta omas elemendis ja tunnetas põhjalikult mere kõiki tujusid. Ta muutus oma kiiresti purjetava barc’i lihast ja luust osaks ning tema sügavad rohelised silmad, mis mere muutlikku meelt peegeldasid, jälgisid valvsa tunnustusega, kuidas umbes pool tosinat meeskonnaliiget oma tööd tegid.

Tema terastele silmadele ei jäänud ükski asi märkamata, ei merel ega selle kohal taevas. Ta oli juba märganud peakohal tiirlevaid linde, keda on talvel harva näha, ning pannud nende kohalolu pehme sügisilma arvele, mis alles hiljuti oli talvekülma eest taandunud.

Ross oli lüheldane ja jässakas, lühikeste hallinevate juustega mees, kelle nahk oli meretuultes peaaegu pähkelpruuniks parkunud. Ta oli sünge olemisega mees, valmis alati, kui miski ei meeldinud, valjult käratama.

Pikk madrus, kes oma pahklike kätega roolipinni hoidis, kissitas äkitselt silmi ja heitis pilgu Rossi poole.

«Kapten …» alustas ta.

«Ma näen, Odar,» vastas Ross enne, kui mees oli lauset lõpetadagi jõudnud. «Olen seda juba pool tundi jälginud.»

Tüürimees Odar neelatas kaptenit vaadates üllatunult. Nende kõneteemaks oli kõrge mastiga ookeanilaev, mis asus neist umbes miili kaugusel. Rossi tähelepanekute järgi oli väiksemalt barc’ilt laeva juba mõnda aega näha. Aga alles viimastel minutitel oli tüürimehele tundunud, et selle laevaga ei ole kõik korras. Laev oli täispurjes ja kõrgel veest väljas. Küllap pole laeval eriti suurt lasti, oli tüürimees Odar mõelnud. Aga kõige veidram oli see, et laev ei olnud püsival kursil. See oli lausa kaks korda kurssi muutnud nii ebatavalisel ja kapriissel moel, et tüürimees oli arvanud, et laev läheb kummuli. Ta oli märganud ka seda, et laeva juhiti viletsasti, sest see õõtsus igas suunas. Just siis oligi ta otsustanud kapteni tähelepanu sellele juhtida.

Aga Ross polnud sugugi hoobelnud, kui ütles, et on laeva juba pool tundi jälginud. Teist laeva silmates teadis ta peaaegu kohe, et seda juhtisid kas viletsad meremehed või oli pardal midagi korrast ära. Purjed paisusid tuules ja lasksid tuult välja, neid tabas iga ootamatu tuulepuhang, ilma et pardal oleks laeva suunda paika pandud.

«Kui ta niiviisi liigub,» pomises Odar, «põrkab ta varsti kaljude vastu.»

Ross ei vastanud, sest oli ise samale järeldusele jõudnud. Ta teadis, et umbes miili pärast olid vahutavas veekeerises poolenisti veealused, mustad graniitkaljud, millest meri möirates üle põrutas. Ross teadis ka seda, et graniitbastioni ümber olid rida veealuseid karisid, millest väike süvislaev nagu tema barc vaevata mööda manööverdab, ent temast vasakule jääv merelaev mitte mingil juhul.

Ross ohkas tasakesi.

«Ole valmis laeva poole pöörama, Odar,» ühmas ta tüürimehele ja hüüdis siis meeskonnale: «Olge valmis peapurje lahti päästma!»

Täpselt ja osavalt juhitud Foracha pöördus taganttuulega uuele kursile, lausa lennates üle lainete suure laeva poole. Barc kattis vahemaa suurel kiirusel, kuni oli laevale nii lähedal, et Ross läks reelingu juurde ja pani käed ruuporiks suu ette.

«Hóigh!» hõikas ta. «Hóigh!»

Ees terendavalt tumedalt laevalt ei hõigatud vastu.

Äkitselt muutis heitlik tuul ootamatult suunda. Merelaeva kõrge tume vöör pöördus otse nende suunas, laeva purjed paisusid ja see liikus nagu raevunud merekoletis ähvardavalt nende poole.

Ross hüüdis tüürimehele: «Tugevalt paremale!»

See oli kõik, mida ta teha sai, vaadates abitult, kuidas suurem laev neile armutult läheneb.

Piinarikka aeglusega libises Foracha vöör tõrksalt edasi ning suur laev kriipis ja prõmmis väikese laeva parrast nii, et see vappudes küljele kaldus ja suure laeva keerisjälge hüplema jäi.

Ross seisis vihast värisedes ja vahtis laeva ahtrit. Tuul oli äkki lakanud ning suurema laeva purjed läksid tühjaks ja laev jäi aeglaselt seisma.

«Ärgu selle laeva kapteni silmad enam kunagi kägu ega rukkirääku nähku! Võtku teda merihunt! Surgu ta piinast ulgudes! Mingu ta hauas mädanema!»

Needmissõnad lausa voolasid Rossi suust, kui ta seal raevunult rusikat laeva poole viibutas.

«Surgu ta preestrita linnas, seal, kus polegi vaimulikku …»

«Kapten!» hääl, mis selle sõnavalingu katkestas, oli vaikne, ent võimukas naisehääl. «Minu arvates on Jumal nüüd needmisi kuulnud küll ja teab, et olete endast väljas. Mis on selle vandumise põhjus?»

Ross pööras tuhinal hääle poole. Ta oli unustanud oma reisija, kes kuni praeguse hetkeni oli all Foracha peakajutis puhanud.

Pikk vaimulik seisis nüüd ahtritekil tüürimees Odari kõrval, vaadeldes kaptenit veidi kipras kulmul. See oli noor naine, pikk, kuid väga proportsionaalse kehaga, mida ei varjanud tema tume kleit ega isegi kopranahast äärisega villane keep, mis ta peaaegu täielikult enda sisse mähkis. Naise tõrksad punased juuksesalgud vilksatasid peakatte alt ja lehvisid meretuules. Tema kahvatu nägu oli veetlev ja silmad säravad, kuigi oli raske aru saada, kas need on sinised või rohelised, nii muutlikud olid need vahelduvates tunnetes.

Ross näitas ennast õigustavalt teisele laevale.

«Kahetsen, kui teid solvasin, õde Fidelma,» pomises ta. «Aga see laev oleks meid peaaegu põhja lasknud.»

Ross teadis, et see reisija ei ole mitte üksnes vaimulik, vaid ka Mumani kuninga Colgú õde. Naine, nagu Ross varasemast teadis, oli dálaigh, Iirimaa viie kuningriigi kohtu advokaat, anruth’i kraadiga, mis oli vaid üks kraad madalam kõige kõrgemast kraadist, mida ülikoolid ja vaimulikud kolledžid andsid.

«Te ei solvanud mind, Ross,» vastas Fidelma süngevõitu naeratusega. «Kuid teie needmine võis solvata Jumalat. Mina leian, et vandumine on pahatihti energia raiskamine, selle asemel võiks hoopis midagi positiivsemat teha.»

Ross noogutas vastumeelselt. Ta tundis end naistega alati veidi ebamugavalt. Sellepärast ta oligi valinud meremehe elu. Ta oli küll kunagi abielu proovinud, aga see oli lõppenud sellega, et naine jättis ta maha ja tal tuli oma tütre eest hoolitseda. Tema tütargi, kes olid nüüd õde Fidelma vanune, polnud vastassugupoolega suhtlemist talle sugugi kergemaks teinud. Aga eriti ebamugavalt tundis ta end just selle noore naisega, kelle rahulik autoriteetne olek tekitas temas tunde, et ta on laps, kelle käitumist pidevalt arvustatakse. Kõige hullem on see, taipas ta, et vaimulikul oli õigus. Tundmatu kapteni needmisest polnud kellelegi kasu.

«Mis on selle põhjuseks?» nõudis Fidelma.

Ross selgitas kärmelt, näidates käega suure merelaeva suunas, mis nüüd lühikest aega liikumatult vastutuules seisis.

Fidelma uuris laeva huviga.

«Laeva pardal ei ole näha mingit liikumist, Ross,» täheldas Fidelma. «Kas ma kuulsin teid enne neid hüüdmas?»

«Seda ma tegin,» vastas Ross, «aga mingit vastust ei tulnud.»

Õigupoolest oli Ross isegi jõudnud järeldusele, et laeva pardal poleks tema barc märkamatuks jäänud ning talle poleks vastamata jäetud. Ta pöördus Odari poole: «Vaata, kas saad laeva külje alla sõita,» ühmas ta.

Tüürimees noogutas ja pööras aeglaselt väikese barc’i vööri teises suunas, paludes Jumalat, et püsiks mõõdukas tuul ja laev seisaks kindlalt paigas. Odar oli sõnaaher mees, kes oli Mumani rannikul oma oskuste poolest juba legendaarseks muutunud. Natukese aja pärast põrkusidki nad kõrge laevakere vastu ja Rossi mehed haarasid laeva külgedelt rippuvatest köitest.

Askeldustest eemal nõjatus õde Fidelma Foracha tagumise reelingu vastu ja uuris sügava huviga kõrgemat laeva.

«Välimuse järgi Gallia kaubalaev!» hüüdis ta Rossile. «Kas mitte topsel ei ole ebaturvaliselt kinnitatud?»

Ross heitis vastumeelselt Fidelmale tunnustava pilgu. Noore advokaadi teadmised olid teda üllatamast lakanud. Juba teist korda pakkus ta naisele transporti ja oli nüüdseks juba harjunud, et naise teadmised ületavad tema vanuse.

«Laev on Galliast, täitsa õige,» nõustus ta. «Rasked palgid ja taglas on Morbihani laevade tunnus. Ja teil on ka selles õigus, et topsel ei ole õigesti kinnitatud.»

Ross vaatas murelikult taevasse.

«Andestage, õde. Me peame enne pardale minema, kui tuul jälle tõuseb, ning vaatama, mis seal lahti on.»

Fidelma viipas soostuvalt käega.

Ross käskis Odaril tüüri teise meremehe hooleks jätta ning tulla tema ja veel paari mehega kaasa. Nad hooglesid kergelt üle laevaääre, ronisid köitpidi üles ja kadusid laeva pardale. Fidelma jäi barc’i tekile ootama. Ta kuulis suurema laeva tekilt nende hüüdeid. Seejärel nägi ta, kuidas Rossi madrused kiiresti masti tippu ronisid ja laeva purjed madalamale lasksid, ilmselt selleks, kui tuul jälle tõusma peaks. Ei läinud kaua, kui Ross ilmus laeva reelingu äärde, vinnas end üle selle ja laskus kassi väledusega Foracha tekile. Fidelma nägi Rossi näol nõutust.

«Mis on, Ross?» nõudis ta. «Kas laeval on mõni haigus?»

Ross astus sammu tema poole. Kas ei tabanud ta mehe silmis peale hämmingu ka varjatud hirmu?

«Õde, kas te saaksite Gallia laevale tulla? Ma tahan, et te seda uuriksite.»

Fidelma kortsutas kergelt kulmu.

«Ma ei ole meremees, Ross. Miks peaksin mina seda uurima? Kas pardal on mõni haigus?» kordas ta.

«Ei, õde,» lõi Ross hetkeks kõhklema. Ta paistis väga erutatuna. «Tegelikult … ei ole pardal mitte kedagi.»

Fidelma pilgutas üllatusest vaid silmi. Vaikselt järgnes ta Rossile laeva küljele.

«Las mina lähen esimesena üles, õde, et teid siis selle nööriga üles tõmmata.»

Ta näitas nööri, millesse sidus rääkides silmuse.

«Pange jalg silmusesse ja võtke nöörist kinni, kui ütlen.»

Ross ronis nööri mööda kaubalaeva tekile. Fidelma vinnati see lühike maa ilma viperusteta üles. Tõepoolest ei olnud tekil kedagi peale Rossi ja tema madruste, kes olid purjed selleks ajaks juba korralikult kinnitanud. Üks Rossi meestest oli asunud roolipinni juurde, et laeva juhtida. Fidelma vaatas uudishimulikult mahajäetud, ent korda tehtud ja puhtaks küüritud tekil ringi.

«Olete kindel, et pardal ei ole kedagi?» küsis ta kerge uskumatusega.

Ross raputas pead.

«Minu mehed on kõik kohad läbi otsinud, õde. Kuidas seda mõistatuslikku juhtumit selgitada?»

«Mul ei ole nii palju informatsiooni, et isegi oletusi teha, mu sõber,» vastas Fidelma, jätkates puhta ja korrastatud laeva uurimist. Isegi köied olid korralikult kokku keritud. «Kas miski asub vales kohas? Ega ei ole märke, et laev on vägivallaga ähvardamise tõttu maha jäetud?»

Ross raputas jälle pead.

«Üks väike paat on endiselt laeva keskele kinnitatud,» osutas Ross. «Märkasin otsekohe, et laev on kõrgel veest väljas, nii et põhjamineku ohtu küll polnud. Laev ei ole ka katki, nii palju kui olen praeguseks aru saanud. Ei, ei ole mingit jälge, et laev jäeti maha uppumisohu pärast. Kõik purjed, välja arvatud topsel, olid korras. Mis siis meeskonnaga juhtus?»

«Aga topsel?» küsis Fidelma. «See oli halvasti kinnitatud ja tugev tuul võis selle lahti rebida.»

«Aga see ei ole ju põhjus laeva mahajätmiseks,» vastas Ross.

Fidelma vaatas masti, kuhu topsel oli nüüd kinnitatud. Ta kortsutas kulmu ja kutsus Odari, kes oli purjed kokku rullinud.

«Mis riidetükk seal üleval taglase peal on, kakskümmend jalga meist kõrgemal?» küsis ta.

Odar vaatas kiiresti Rossi poole, enne kui vastas.

«Ma ei tea, õde. Kas te tahate, et ma selle alla tooksin?»

See oli Ross, kes talle korralduse andis.

«Üles nüüd, Odar.»

Mees ronis harjunud kergusega mööda taglast üles ja oli hetke pärast jälle all, rebenenud riidetükk käes.

«See oli masti naela otsa kinni jäänud, õde,» ütles ta.

Fidelma nägi, et see oli kõigest riidetükk, rebitud mingi riietuseseme küljest, mis võis olla särk. Aga Fidelmale pakkus huvi see, et riidetükil oli suhteliselt värske vereplekk, mis ei olnud veel täiesti pruuniks kuivanud, vaid oli säilitanud esialgse värvi.

Fidelma tõstis hetkeks silmad mõtlikult üles, kõndis taglase aluse juurde ja piidles kokkurullitud topslit. Seejärel, silmi topslilt ära pöörates, tabas ta pilk veel midagi. See oli verise peopesa kuivanud jälg reelingul. Fidelma vahtis seda mõtlikult, täheldades endamisi, et see, kes selle jälje sinna jättis, oli reelingust merepoolsest küljest kinni hoidnud. Fidelma ohkas vaikselt ja asetas rebitud riidetüki oma marsupium’i, suurde kotti, mida ta alati vöö peal kandis.

«Viige mind kapteni kajutisse,» juhendas Fidelma, nähes, et tekil ei ole enam midagi uurida.

Ross läks kõrgeneva ahtriteki all olevasse peakajutisse. Õigemini oli seal kaks kajutit. Mõlemad olid puhtad ja korras. Narid olid üles tehtud ja ühes kajutis olid lauale sätitud taldrikud ja tassid veidi kohalt nihkunud. Fidelma pilku tabades selgitas Ross, et need võisid kohalt nihkuda laeva ebaühtlase liikumise tõttu, sest tüürimeheta laev õõtsus tuules.

«Isegi ime, et laev ei ole mõne kalju vastu põrganud,» lisas ta. «Kes teab, kui kaua laev on ilma kurssi hoidva käeta merel ulpinud. Laev on täispurjes ja tugev tuul oleks võinud selle kergesti ümber lükata, kui purjesid ei vähendata ega rehvita.»

Fidelma surus huuled hetkeks mõtlikult kokku.

«Tundub nagu oleks meeskond lihtsalt haihtunud,» lisas Ross. «Nagu oleksid nad saladuslikul moel minema toimetatud …»

Fidelma kergitas sarkastiliselt kulmu.

«Reaalses maailmas selliseid asju ei juhtu, Ross. Kõikidele asjadele on olemas loogiline seletus. Näidake mulle ülejäänud laeva.»

Ross läks ees kajutist välja.

Tekkide all asendus mereõhu mahekirbe lõhn palju umbsema haisuga, mille tekitavad aastaid kitsukeses ruumis koos elavad ja söövad mehed, sest tekkide vaheline ruum oli nii madal, et Fidelma pidi kummarduma, et pead tala vastu mitte ära lüüa. Kopitanud higihais ja imal uriinilõhn, mida polnud isegi soolase veega pesemine hajutanud, levisid piirkonnas, kuhu meremehed kogunesid, kui nad ei pidanud ülal tekil tööülesandeid täitma. Ainus hea asi oli see, et siin all oli soojem kui külmast tuulest räsitud tekkidel.

Meeskonna eluasemed olid üsna puhtad, kuigi mitte nii korras nagu kajutid, mida arvatavasti kasutasid laeva tähtsamad meeskonnaliikmed. Ent sellegipoolest ei olnud seal mingit märki korratusest ega rutakast lahkumisest. Kauba hoiukoht oli ülimalt korras.

Meeskonna ruumidest viis Ross nad laeva kesksesse trümmi. Järjekordne lõhn täitis Fidelma haistmismeele ja meeskonna ruumide imala lõhnaga võrreldes ärritas teda veelgi rohkem. Fidelma jäi kulmu kortsutades seisma, püüdes ära arvata, mis lõhn talle ninasõõrmetesse tungib. Tegemist on mitmete vürtside seguga, mõtles ta, aga miski muu domineeris üle selle. Seiskunud veini lõhn. Ta silmitses pinevalt sünge trümmi sisemust. See paistis tühi olevat.

Ross sehkendas tuletaela ja tulekiviga ning saigi sädemest õlilambi süüdatud ning nad nägid trümmi sisemust paremini. Ta ohkas vaikselt.

«Nagu ütlesin, oli laev kõrgel veest väljas, mis muutis ta ilmaolude suhtes mõnevõrra kohmakamaks. Ma oletasingi, et leiame eest tühja trümmi.»

«Miks ei ole pardal lasti?» nõudis Fidelma ringi vaadates.

Ross oli selgelt hämmingus.

«Pole aimugi, õde.»

«See kaubalaev on pärit Galliast, ütlesite?»

Meremees noogutas.

«Kas laev võis Galliast ilma lastita tulla?»

«Ahah,» Ross tabas otsekohe, mida naine mõtles. «Ei, see laev oleks tulnud lastiga. Ja samamoodi oleks see tagasisõidul mõnest Iiri sadamast kauba peale võtnud.»

«Seega ei ole meil aimugi, millal meeskond laeva hülgas? Laev võis olla teel Iirimaale või tagasiteel Galliasse? Samahästi võis juhtuda, et ka kaup viidi kaasa, kui meeskond laeva hülgas?»

Ross kratsis mõtlikult nina.

«Need on head küsimused, aga meil ei ole vastuseid.»

Fidelma tegi tühjas trümmis paar sammu ja hakkas seda hämaruses uurima.

«Mida selline laev tavaliselt veab?»

«Veini, vürtse ja teisi kaupu, mida siin maal nii tihti ei kohta, õde. Vaadake, need veinirestid on mõeldud vaatide jaoks, aga kõik on tühjad.»

Fidelma jälgis mehe käe suunda. Lisaks tühjadele restidele oli seal ka prahti, katkiseid puutükke ja mingi rauast vankriratas: külili, üks kodar katki. Seal oli veel midagi, mis pani Fidelma veidi kulmu kortsutama. See oli suur puitsilinder, mille ümber oli tihedasti keritud jäme takune lõim. Silinder oli viieteistkümne sentimeetrise läbimõõduga ja viie sentimeetri kõrgune. Fidelma kummardus, puudutas lõime ning tema silmad läksid veidi suuremaks. Tokk oli looma soolikatest.

«Mis see on, Ross?» küsis ta.

Meremees kummardus tokki uurima ja kehitas õlgu.

«Pole aimugi. Laeva peal ei ole sellest mingit kasu. Ja selle vahendiga ei saa ka midagi kinnitada. Soolikad annavad liialt järele, need veniksid iga pinge all.»

Fidelma, ikka veel põlvili, oli hakanud järjekordse leiu vastu huvi tundma. Ta uuris punakaspruune latakaid trümmi puitpõrandal.

«Mis see on, õde?» küsis Ross kätt ettepoole sirutades, et lampi kõrgemal hoida.

Fidelma kraapis veidi ainet sõrmede peale ja uuris seda.

«Ei midagi vist, lihtsalt punakas savi. Oletan, et see toodi kaldalt siia jalgadega, kui trümmi täideti. Aga siin paistab seda rohkelt olevat.»

Fidelma ajas end püsti ja läks üle lageda laoruumi vööri otsa laevaluugi juurde. Äkitselt ta peatus ja pöördus uuesti Rossi poole.

«Kas selle teki all ei saaks keegi end peita?» küsis ta põrandale näidates.

Rossi näole ilmus ruumi hämaruses viril grimass.

«Kui see just merepiraat polnud, siis mitte, õde. Siin all on ainult laevapõhi.»

«Sellegipoolest leian, et selles laevas tuleks kõik kohad läbi otsida.»

«Tegelen sellega otsemaid,» oli Ross päri, nõustudes nurinata naise sundimatu autoriteediga.

«Andke mulle lamp ja ma jätkan.» Fidelma võttis mehe käest lambi ja ronis luugi kaudu laeva esiotsa, Ross aga vaatas närviliselt ringi, sest ta oli meremehe kombel ebausklik, ning kutsus kohale ühe meeskonnaliikme.

Lampi enda ees hoides leidis Fidelma väikese trepi, mis viis läbi ankruotsaruumi, kus suure laeva ankrut hoiti. Trepist üles minnes leidis ta veel kaks kajutit, mõlemad tühjad. Need olid samuti korras. Alles siis taipas Fidelma, mis nendes puudub. Kõik oli korras, liiga korras, sest polnud märkigi isiklikest asjadest, kapteni, tema meeskonnaliikmete või inimeste omadest, kes sellel laeval reisisid. Ei olnud riideid, habemeajamisriistu, ei midagi peale piinlikult puhta laeva.

Fidelma pööras ringi ja läks mööda lühikest kajutitreppi tekile Rossi otsima. Kui ta käsi mööda läikima hõõrutud käsipuud libises, tundis ta peopesaga selle pinnal muutust. Enne kui ta jõudis seda uurima hakata, kuulis ta tekil liikumist ja kuulis oma nime hüütavat. Ta läks üles valguse kätte.

Ross seisis mornil ilmel kajutitrepi ukse juures. Ross nägi, et Fidelma on trepist üles jõudnud ja läks naise juurde.

«Laevapõhjas ei ole midagi, õde, välja arvatud rotid ja mustus, nagu võiski arvata. Ei mingeid inimesi,» kandis ta süngelt ette. «Ei elusaid ega surnuid.»

Fidelma vahtis oma peopesa. See oli õrnalt pruunikas. Fidelma taipas sedamaid, millega on tegu. Ta näitas peopesa Rossile.

«Kuivanud veri, mis on alles hiljuti siia ilmunud. See on juba teine vereplekk laeval. Tulge minuga.» Fidelma hakkas trepist uuesti alla kajutite poole minema, Ross tema kannul. «Ehk tuleks meil surnukeha hoopis alumistest kajutitest otsida?»

Fidelma peatus trepil ja tõstis lambi üles. Trepikäsipuu oli vereplekke täis, aga veel rohkem kuivanud vereplekke oli trepiastmetel ning verd oli sattunud ka kahele poole seintele. Siinne veri oli vanem kui riideräbalal ja laeva käsipuul.

«Tekil ei ole verest jälgegi,» täheldas Ross. «See inimene pidi seda treppi mööda allapoole liikudes haavata saama.»

Fidelma prunditas mõtlikult huuli.

«Või sai all haavata ja tuli üles abi otsima, mõni inimene võis tema haava kinni siduda või mingil muul moel takistada verd tekile tilkumast. Aga vaatame, kuhu see jälg meid viib.»

Trepijalamil Fidelma kummardus, et laterna valgusel tekki uurida. Äkitselt kissitas ta silmi ja surus alla hüüatuse.

«Siin on veel kuivanud verejälgi!»

«See ei meeldi mulle, õde,» pomises Ross murelikult ringi vaadates. «Äkki kummitab sel laeval mingi kuri vaim?»

Fidelma ajas end sirgu.

«Ainus kurjus, mida võib leida, on inimlik kurjus,» sõitles ta Rossi.

«Inimjõud ei suudaks tervet meeskonda ja laevalasti minema toimetada,» protesteeris Ross.

Fidelma naeratas mokaotsast.

«Suudaks ikka küll. Aga nad ei teinud seda veatult, sest jätsid maha vereplekid, mis ütlevad, et see oli tõepoolest inimeste töö. Vaimud, kurjus ja muu selline ei pea verd valama, kui soovib inimkonda hävitada.»

Fidelma pööras ringi, ikka veel laternat üleval hoides, et uurida kaht kajutit trepi kõrval.

Vere hulga järgi, mis võis tulla rängalt haavatud inimeselt, eeldas Fidelma, et ohvrit oli löödud noa või muu terava instrumendiga kas kajutitrepi jalamil või ühes kajutitest. Ta läks esimesse kajutisse, Ross vastu tahtmist tema kannul.

Lävel Fidelma seisatas ja vaatas ringi, püüdes saladuse võtit leida.

«Kapten!»

Üks Rossi meestest ronis nende järel trepist üles.

«Kapten, Odar saatis mind teile ütlema, et tuul on jälle tõusnud ja lainetus veab meid kaljude poole.»

Ross avas suu vandesõnadeks, kuid ta silm tabas Fidelmat ja ta piirdus ühmatusega.

«Mis siis ikka. Pange laevale tross külge ja käskige Odaril valmis olla seda juhtima. Mina viin laeva puksiiris ohutult ankrukohta.»

Mees lippas minema ning Ross pöördus uuesti Fidelma poole.

«Parem oleks tagasi barc’ile minna, õde. Ei ole kerge seda laeva kaldale juhtida. Minu laeva peal on ohutum.»

Fidelma läks vastumeelselt tema järel ning seda tehes silmas ta midagi, mida polnud varem tähele pannud. Avatud kajutiuks oli seda tema pilgu eest varjanud, kui ta kajutis seisis. Nüüd minekule pöördudes nägi ta midagi ebatavalist ukse taga konksu otsas rippumas. Ebatavalist sellepärast, et see oli tiag liubhair, nahast raamatukott. Selle laevakajutis nägemine üllatas Fidelmat. Tavapäraselt hoidsid iirlased oma raamatuid mitte riiulil, vaid raamatukogu seintel konksu otsas või varnas rippuvates kottides, igas kotis oli üks või mitu käsikirjaköidet. Ja selliseid kotte kasutati üldiselt ka raamatute ühest kohast teise viimiseks. Misjonäridest preestritel pidi alati olema evangeelium, palveraamat ning teised raamatud kaasas, nii et raamatukotid oli mõeldud ka raamatute kaasas kandmiseks missioonidel. Tiag liubhair, mis rippus kajuti ukse taga, oli selline, mis tavaliselt rihmaga üle õla visati.

Fidelmal polnud aimugi, et ka Ross oli nüüd seisma jäänud ja ootas kannatamatult kajutitrepi jalamil.

Fidelma võttis koti konksu otsast alla ja pistis käe kotti. Seal oli üks väike pärgamendist käsikiri.

Äkki hakkas ta süda peksma, suu kuivama ja ta jäi nagu soolasammas seisma. Veri peksles ta kõrvades. Mõne silmapilgu jooksul mõtles ta, et minestab. Köide oli väike, silmapaistmatu välimusega käsikiri, mille pärgamentlehed olid köidetud jämedasse vasikanahka ja kujundatud kaunite kaarte ja ringidega. Fidelma oli missaraamatu ära tundnud veel enne, kui selle tiitellehtegi nägi. Ta teadis ka, mis on tiitellehele kirjutatud.

Nüüd oli sellest juba üle aasta, kui õde Fidelma seda raamatut viimati oma käes hoidis. Rohkem kui kaheteistkümne kuu eest, ühel soojal Rooma suveõhtul, taimedest lõhnavas Laterani alle aias oli ta seda väikest raamatut käes hoidnud. See oli olnud õhtul enne tema Roomast Iirimaale pöördumist. Ta oli kinkinud selle raamatu oma sõbrale ja seikluskaaslasele, Seaxmund’s Hami vend Eadulfile lõuna Saksimaalt. Vend Eadulf oli aidanud tal lahendada Etaini abtissi mõrvalugu Whitbys ja hiljem Wighardi, Canterbury peapiiskopi kandidaadi mõrvalugu Roomas.

See raamat, mida Fidelma nüüd sel saladuslikult mahajäetud laeval käes hoidis, oli olnud tema lahkumiskingitus oma lähimale sõbrale ja kaaslasele. Kingitus, mis oli sel emotsionaalsel lahkumisel nii tähendusrikas olnud.

Fidelma tundis, kuidas kajut kõikuma ja tema ümber pöörlema hakkas. Ta püüdis vaigistada oma tormlevaid mõtteid, võtta mõistusega kohutavat hirmu, mis ta rinda lämmatas. Ta kõikus uimaselt tahapoole ja vajus ootamatult kokku, langedes ühele koikule.