Читать книгу Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu - Philip Parker - Страница 8

Viikingiaja nimede kirjutamine valmistab palju probleeme. Ühe ja sama isiku nime võidi kirjutada eri allikates (iiri, anglosaksi, islandi, kreeka või isegi araabia) erinevalt, mistõttu päris ühest kirjapilti polegi võimalik esitada. Üldiselt olen Skandinaavia ja Lääne-Euroopa kohanimede puhul eelistanud variante, mida kasutatakse enamasti vastavates riikides tänapäeval. Muudel juhtudel olen kasutanud tavaliselt viikingite nimede vanapõhja vorme, välja arvatud nende nimetavas käändes lõpus olnud r (niisiis Harald, mitte Haraldr), kuid mõnevõrra lihtsustatud diakriitiliste märkide tarvitamist. Kaks vanapõhja ja islandi keele tähte võivad olla lugejatele tundmatud: ð ehk, kui kasutada inglise keelele omast hääldust, heliline th (nagu sõnas father), ning þ ehk helitu th (nagu sõnas think).^[1.]

1 Nagu autor originaalis inglise keele tavasid arvestades, on ka tõlkes mõningaid eesti keeles kodunenud koha- ja isikunimesid kasutatud „harjumuspärases” vormis, näiteks Kopenhaagen Køvenhavni, Odin Óðinni ja Thor Þórri asemel. Samuti on erinevalt saagade publitseerimise traditsioonist jäetud ära nimede nimetavas käändes olev lõpp (tavaliselt r, ka topelduv l või n), küll on aga eelkõige Islandi ja Gröönimaaga seotud nimede puhul kasutatud originaalist ohtramalt diakriitilisi märke ning Põhjala keeltele eriomaseid tähti ð ja þ. See võib tekitada ühtlasi mõningaid lahknevusi üksikute juba eestikeelses kirjasõnas vähemal või rohkemal määral levinud nimede osas, mispuhul tasub tähele panna eriti seda, et üldjuhul käesolevas raamatus rõhumärgiga esitatud vokaalid vastavad pikale vokaalile, ð tähele d ja þ tähekombinatsioonile th. Samuti on võib-olla harjumuspärasest enam kasutatud nii põhjalaste kui ka anglosaksi nimedes tähekombinatsiooni ae asemel tähte æ. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]