Читать книгу Reis Tjan-Šani - Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski - Страница 5

Pariisi rahu sõlmimine. – Minu sõit maale ja tagasipöördumine. – Aleksander II esimesed seadlused. – Toetus, mida minu reisile osutas Geograafia Selts. – Teekond Nižni-Kaasan-Kungur-Uraal ja Jekaterinburg. – Lääne-Siberi madalik. – Sõit läbi Siberi ja kohaliku elanikkonna mõningaid iseärasusi. – Išimi stepp. – Irtõš ja Omsk. – Kindralkuberner Gasfort. – Potanin ja Valihhanov. – Baraba stepp ja Kainsk. – Obi ületamine Berdskoje juures. – Barnaul. – Reis Altaisse. – Kolõvani järv. – Zmeinogorsk. – Uba ja Ulba jõgi ning neid ümbritsevad belokid. – Riddersk ja Ivanovski belok. – Teekond Semipalatinskisse.

Kui ma pärast kaks aastat kestnud välismaareisi 1855. aastal Peterburi tagasi pöördusin, toimusid pealinna kõigis ühiskonnakihtides elavad arutlused, kas tuleb rutata rahu sõlmimisega või, vastupidi, jätkata sõda. Kogu tööstus- ja rahandusmaailm pooldas kõige kiiremat rahu sõlmimist, aga sõjalistes ja patriootlikes ringkondades oli valitsevaks seisukoht sõja jätkamise poolt.

Sellele vaatamata jäi valitsuse sfäärides rahupüüe võitjaks ja vürst Orlov lähetati Pariisi konverentsile. Sügise algul sõitsin ma maale, kus mul oli õnn leida oma juba kolmeaastane poeg täie tervise juures: teda kasvatas tavatu armastuse ja ennastsalgavusega mu abikaasa auväärne kasvatajanna Jekaterina Mihhailovna Karejeva.

1856. aastal, kui ilmusid esimesed kevade tundemärgid, ruttasin tagasi Peterburi, kus mind ootasid paljud tööd. Rahuläbirääkimised Pariisis lähenesid juba lõpule, kuid mingitest reformidest ei olnud veel kuulda kippu ega kõppu, ehkki pealinna eesrindlik intelligents oli kindlalt veendunud, et kõige vältimatum reformidest – talupoegade vabastamine – ei lase end enam kaua oodata. Provintsis, vastupidi, oli kohalik aadelkond veel väga kaugel isegi talupoegade vabastamise võimaluse mõttest. Muidugi, ka Peterburis ei söandanud keegi eelseisvat seadusandlikku reformi nimetada «talupoegade vabastamiseks». Ja kui Aleksander II valitsemisaja esimeseks seadusandlikuks aktiks oli kõige kõrgem käskkiri mingite muudatuste kohta sõjaväemundrites, – kusjuures kindralimundri juurde kehtestati punased püksid –, siis andis see lõbusasse teravmeelsusse kalduvatele isikutele põhjust rääkida: «seadusi oodati, püksid vaid saadi!»

Muidugi, vormiriietuse muutmises väljendus Aleksander II nõrkus riidevormi suhtes, millest ta ei vabanenud oma elu lõpuni. Ükskord, juba oma elu viimastel aastatel, kui talle esitles end noor ohvitser, hiljem tuntud uurimisreisija, kes oli tellinud endale seks puhuks ühelt parimalt Peterburi rätsepalt uue mundri, ei saanud Aleksander II, kes suhtus esitletavasse küll väga heatahtlikult, hoiduda märkusest, et mingi ääris mundri kaelusel on valesti õmmeldud, ja ta küsis ohvitserilt veidi karmi häälega, missuguselt rätsepalt viimane mundri oli tellinud. Kuulnud vastuseks tuntud rätsepa nime, lausus keiser: «Ütle talle, et ta on lollpea.»

Geograafia Seltsis leidsin ma endise aseesimehe Muravjovi juures sekretäri kohal surnud V. A. Miljutini asemel andeka teadlase Jevgeni Ivanovitš Lamanski, kes paistis noorte teadlaste hulgas välja majandusteaduse alal. Ma asusin energiliselt lõpetama oma ulatuslikku täiendust Ritteri «Aasia» esimesele köitele ning sain selles töös elavat ja aktiivset kaasabi Venemaa auväärselt ja parimalt sinoloogilt Vassili Pavlovitš Vassiljevilt, kellega me saime selle aja jooksul lähedasteks sõpradeks ning kes oli tõeliselt helge isiksus ja tuline patrioot. 1855/1856. aasta talvel jõudis minu juba ammu alustatud töö lõpule. Ühes sellega ma lõpetasin ka Ritteri «Aasia» nende osade tõlke, mis ulatusid kuni Tjan-Šani ja Lääne-Siberini ning nõudsid veelgi suuremaid täiendusi. Seda ettekäänet ma kasutasingi, et täide viia oma ihaldatud salajast unistust – reisi Kesk-Aasiasse.

Kuid ma ei võinud oma soovi reisida Tjan-Šani mitte ainult esiplaanile tuua, vaid ei tohtinud isegi üldse kellelegi teatada oma kindlast otsusest sinna tungida: see oleks olnud suur viga, sest taoline kavatsus oleks leidnud ägedat vastuseisu Välisministeeriumi poolt, kes varjas armukadedalt Vene piiride taga asuvaid Aasia maid vene geograafiateaduse sissetungi eest vene uurimisreisijate näol, sellal kui Saksamaa juba avalikult, kogu maailma silme all valmistus saatma Kesk-Aasiasse oma ekspeditsiooni, suunates seda sinna läbi India! Seetõttu ma teatasin ametlikult Geograafia Seltsile diplomaatliku ettevaatlikkusega, et järgnevatele Ritteri «Aasia» köidetele täienduste kirjutamiseks on mul hädavajalik külastada seal kirjeldatud paikkondi, ja nimelt Altaid, Kirgiisi steppe jne. Seejuures ma palusin Seltsilt ainult moraalset toetust teedavavate tõendite, soovituste ja muu kujul ning väikest, 1000 rubla suurust abiraha instrumentide ostmiseks ja üldse ekspeditsiooni varustamiseks, võttes enda kanda kõik reisimisega seotud kulud. Pean jagama tunnustust Mihhail Nikolajevitš Muravjovile, sest ta suhtus omalt poolt mu ettepanekusse suure sümpaatiaga ja osutas reisile igakülgset kaasabi; samuti leidsin elavat toetust nii Geograafia Seltsi sekretärilt, füüsilise geograafia osakonna esimehelt A. D. Ozerskilt kui ka Nõukogu liikmetelt.

1856. aasta kevadel olin ma ekspeditsioonileminekuks juba täiesti valmis, sõitsin raudteel kuni Moskvani, edasi maanteed mööda kuni Nižnini, ostsin seal Kaasanis valmistatud tarantassi ja hakkasin posthobustega sõitma mööda suurt Siberi maanteed.

Poolel teel Nižnist Kaasanisse viibisin ma juba neil aladel, mis XVII ja isegi XVIII sajandi saksa kaartidel kandsid pealiskirja «die grosse Tatarei». Kuivõrd kummaline säärane nimetus meile, venelastele, praegustel põlis-Vene kubermangudel (Volga-äärsetel ja isegi osaliselt kesk-kubermangudel) ka ei näiks, oli saksa geograafidel selleks siiski oma põhjus. Ei ole ju kahtlust, et veel XVI sajandi keskpaiku ei ühtinud Euroopa ja Aasia etnograafiline piir hoopiski nüüdisajal kasutatava mõlema maailmajao vahelise geograafilise piiriga. Kui tõmmata sirgjoon Kišinjovist läbi Dnepri kärestike, Harkovi, Voroneži, Tambovi ja Kaasani Jekaterinburgini, siis elasid Euroopa hõimud (slaavlased ja teised) Ameerika avastamise epohhil sellest joonest üksnes loodes, sellest kagus aga Euroopa rahvastikku ei olnud üldse; kogu see Euroopa geograafide «Suur Tataaria» oli Aasia hõimude valduses ja alates alles suurest maailmaajaloolisest sündmusest – Kaasani langemisest (1552. aastal), mis toimus üheaegselt Atlandi-taguse Lääne, Uue Maailma (Ameerika), koloniseerimisega Euroopa rassi poolt – algas Euroopa idaserval enam-vähem pidev ja järjekindel Aasia koloniseerimine Euroopa-Venemaalt; see koloniseerimine hõlmas algul laialdased Aasia etnograafilised osad Euroopas, seejärel aga levis kiiresti üle kogu palearktilise tsooni kuni Vaikse ookeanini.

Kui mul hiljem, 1897. aastal, pärast kolmekümne kolme aastast visa pealekäimist õnnestus Venemaal läbi viia esimene üldine rahvaloendus, tegin järgmise avastuse: sellal kui kõigi Lääne-Euroopa riikide kolonisatsioon kokku oli Christoph Kolumbuse avastusest alates Uuele Maailmale andnud 90 miljonit Euroopa rassi kuuluvat inimest, siis Vene kolonisatsioon, mis suundus itta ja kagusse, oli Aasia etnograafiliste piiride taha siirdanud vähemalt 46 miljonit Euroopa rassi inimest. Sellele Venemaa ajaloolisele teenele oli mul juhus tähelepanu juhtida rahvusvahelisel Christoph Kolumbuse juubelipidustusel 1892. aastal Genovas.

1856. aasta 15. mai hommikul viibisin ma juba Volga paremal kaldal, Kaasani vastas. Vene jõgede kuninganna oli seal veel täiesti suurvee võimuses. Jõgi oli Kazanka laia oruga liitunud ühtseks veekoguks, mille laius oli kümmekond versta. Ilm oli tormine, ja et kaaluka tarantassi ülevedu pidi kestma õhtuni, otsustasin ma oma raske sõiduki jätta mind saatva pärisorjast teenri valve all tema enese saatuse hooleks, aga ise sõitsin suhteliselt kerges kuue sõudjaga purjepaadis maalilist Kaasanit vaatlema tema välisküljelt, vee poolt.

Me sõitsime keset vahutavaid laineid, mis meid oma pritsmetega üle külvasid ning purunesid taamal kõrge ja massiivse halli püramiidi juures, mille tipus oli vaevaltmärgatav väheldane kullatud rist. See oli alles 1823. aastal püstitatud tagasihoidlik, lihtne mälestussammas vennaskalmule, kus puhkasid need kangelased, kes muutsid Kaasani vallutamisega 1552. aastal suhteliselt alles hiljuti Aasia ikkest vabanenud Moskva riigi üheks suurimaks Euroopa riigiks. Mälestusmärk kerkis vee kohal üksildase kaljuna; selle lähedal tõusis omaette kõrgendikul veepinna kohale maaliline Silantjevi (Zilantovi) klooster, ümbritsetud kevadehtes puude rohelusest, aga kloostrist paremal ilutses Kaasani kreml oma maaliliste kirikute, mošeede, ajaloolise Sumbeki torni ja Voskressenski kloostriga.

Ma maabusin Kaasanis meelega varem, et saaksin tutvuda kõigi linna vaatamisväärsustega. Ööseks jõudis pärale ka minu tarantass, aga teise päeva varahommikul sõitsin ma juba tarantassis mööda iidset Siberi maanteed. Sõitsin kiiresti ja peatumata, nii päeval kui ööl, kuid ikkagi röövis teekond Kaasanist Jekaterinburgi läbi Kaasani, Vjatka ja Permi kubermangu minult kaheksa ööpäeva.

Kogu ääretu tasandik, alates Volgast kuni Permi kubermangus asuva Kunguri maakonnalinnani, koosnes permi ladestu liivakivi ja mergli horisontaalsetest kihtidest, mis olid kaetud üsna ühetaoliste setete paksu kihiga ja mis paljandusid ainult jõgede kallastel.

Kogu tasandiku ulatuses esines laialdasi asulaid, kus elasid eranditult riigi- või mäetööstustalupojad. Asulad olid hästi ehitatud ja hämmastasid mind elanike heaolu ja jõukusega ning hobuste ja üldse koduloomade – talupoegade jõukuse peamise näitaja – rohkuse ja kvaliteediga.

Pärisorjus, mis on avaldanud nii rasket mõju mäetöölistest elanikkonnale selle termini kitsamas mõttes, ei ole mõjustanud talupoegade elutingimusi siinsetes asulates, kus kasutati täiel määral töö suhtelist vabadust. Põllumajanduslikku teoorjust neil ei olnud. Põllumajandusega – eranditult enda jaoks – tegelesid nad ainult põllutööhooajal, aga ülejäänud aastaaegadel, eriti talvel ja üldse põllutöödest vabal ajal, said siinsed talupojad – kusjuures ka loomakasvatus oli tähelepandavalt arenenud – oma tööndusega suuremaid sissetulekuid kui meie Kesk-Venemaa mustmullaalade talupojad. Ehkki siinsed talupojad ei olnud ise siinse maa mineraalirikkuste omanikeks ja ka nende rikkuste ekspluateerimine, s. o. tehase- ja kaevandusetöö toimus kreposteeritud mäetööstuselanikkonnaga, sai talupoegadest maaelanikkond tööstusest otsest või kaudset kasu.

Rääkimata juba sellest, et talupojad leidsid siinsetes tehastes ja kaevandustes head turgu oma põllumajandussaadustele, mis nad olid ümber töötanud vastavalt kohalikele nõudmistele, said nad sissetulekut veel ka tehaste ja kaevanduste abitöödel, nagu näiteks metsaraiumisega, söepõletamisega ning metsatöönduse toodete vedamisega tehastesse ja sadamatesse. Kõik need tööndused, samuti nagu tohutu suure postiliiklusega seotud veotööd mööda suurt Siberi maanteed, andsid siinsele maaelanikkonnale seda suuremat kasu, et need langesid põllutööst vabale ajale.

35 aastat pärast talupoegade vabastamist Venemaal pani Lääne-Euroopa kõrgesti haritud teadlasi, kes sõitsid 1897. aastal esmakordselt Venemaale geoloogide kongressile ja kes olid loonud endale ettekujutuse vene maamehest ainuüksi Berliini huumoriajakirja «Kladderadatsch» järgi, Uraali külastades hämmastama Uraali-äärsete talupoegade tüübi ja kehaehituse ilu, mõistuse omapärasus, samuti nende arenemistase; nendes talupoegades ei leidnud nad mitte kõige vähematki jälge orjusest ja alandatusest. Ja selliseid jälgi ei olnud enam ka pool sajandit varem, minu reisi ajal aastail 1856–1857. Juba siis näis mulle, et Vjatka ja Permi aladel elavad talupojad pärinevad otseselt sellest tugevast ja tervest slaavi hõimust, kes oli ammusel ajal liikunud iidsest Suur-Novgorodist ida suunas ning koloniseerinud oma suva järgi Hlõnovi ja Permi maad kuni Aasia piirini.

Pöördun tagasi oma jutustuse juurde. Esimeses postijaamas pärast Kaasanit, kus mul tuli mitu tundi posthobuseid oodata, sest sõitis läbi üks kindrali aukraadis vürst, oli mul huvitav kohtumine. Tutvusin mäeinsener Vassili Apollonovitš Poletikaga, oma andekuselt ja hariduselt väljapaistva inimesega. Pärast mitmetunnilist elavat mõtetevahetust saime niivõrd sõpradeks, et ma panin talle ette sõita koos minuga mu tarantassis, sest tal ei olnud omaenda sõidukit ja ta sõitis postirakendiga. Poletika võttis minu ettepaneku vastu ainult sel tingimusel, et mina Barnauli jõudes tema kodus peatuksin.

Alles Kunguri taga, teel Jekaterinburgi, me sõitsime lõpuks läbi Uraali mäeaheliku kogu tema laiuses. Geoloogi rõõmuga nägin ma algul kõvade settekivimite paljandeid, mis olid üles kergitatud ja läbi murtud kristalsete kivimite poolt; seejärel ilmusid ka kristalsete kivimite, nimelt graniitide ja dioriitide paljandid; kuid maa reljeefi arvestades võib Uraali Jekaterinburgi paralleelil läbi sõita peaaegu märkamatult. Mäed ei ole siin eriti maalilised; graniitkaljud on lamedad ja ulatuvad setete alt vaevu välja maapinnale; taimestik, mis koosneb okasmetsast, on üsna ühetooniline, ja ainult verstapost, pealiskirjaga ühel pool «Euroopa», teisel pool «Aasia», kujutas naiivselt, kuigi näitlikult, kunstlikku piiri mõlema maailmajao vahel.

Jekaterinburg ületas mu ootused. Ma ei lootnud Uraali Aasia-poolsel küljel leida niisugust nägusat linna, mis oli muidugi oma arenemise eest tänu võlgu Uraali maavaradele.

On tähelepanuväärne, et Uraali mäeahelik, mille ulatus põhjast lõunasse on kolossaalne (peaaegu 20 laiuskraadi), ei lahuta kaht maailmajagu, mille vahel ta asub, ei füüsiliselt ega majanduslikult, vaid aitab luua nende vahel tihedat, püsivat sidet.

Ei kliimalt, ei flooralt ega faunalt ei moodusta Uraal järsku piiri. Mäeaheliku mineraalirikkused, mis ei paikne liiga laia vööndina, peamiselt piki tema idanõlva, seovad tema Aasia- ja Euroopa-poolse nõlva elanikke tugeva, kindla sõlmega; need maapõuevarad meelitavad juurde töökäsi laiadelt Uraali-äärsetelt aladelt Euroopas ja Aasias, aga samuti elustavad ja rikastavad põllumajanduslikku elanikkonda veelgi laiemal alal, pakkudes mitte ainult nende põllusaadustele, vaid ka üldse põllumajandussaadustele kindlat ja tulusat turgu Uraali mäetehastes ja kaevandustes.

Kui ma olin V. A. Poletika kaasabil tutvunud kõigi Jekaterinburgi mäetööstuse iseärasustega, sõitsin sealt välja juba 26. mail. Kolmesaja kolmekümne versta pikkuselt kulges tee piki Isseti jõge läbi Šadrinski, Permi kubermangu viimase maakonnalinna. Mäed või õigemini künkad, mis kujutasid endast Uraali eelmägesid, ulatusid veel paari postijaama võrra Jekaterinburgist edasi, kuid seejärel nad juba tasandusid ja kadusid ning kõvad settekivimid kadusid lõplikult uhete alla; okasmetsades hakkas esinema kaski ja haabu, siis aga tõrjuti okasmetsad välja lehtmetsade poolt, mis vaheldusid laiaulatuslike niitude ja talupoegade põldudega. Šadrinski taga, veelgi enam aga teisel pool Tobolski kubermangu piiri laotus minu ees mõõtmatu Lääne-Siberi madalik, mis on kõige suurem Vanas Maailmas ja mille absoluutne kõrgus ei ületa 200 meetrit ning kus, alates viimastest Uraali eelmägedest kuni esimeste Altai eelmägedeni, ei leidu mitte ainustki kivi ei kõvade kivimite ega isegi munakate kujul; on selge, et ehituskividega see maa just kiidelda ei või.

Ma vaatlesin uudishimulikult Lääne-Siberi madaliku kevadise taimkatte iseloomu ja veendusin varsti, kuivõrd õiged on need märkused, mida oli teinud esimese Siberi floora kuulus autor Gmelin, kes juba XVII sajandil tähendas, et iseloomulik Siberi floora algab suurel Siberi maanteel õigupoolest alles Jenissei taga. Mitte mingit järsku üleminekut tüüpilisest taimestikust, mis rüütab kevadel kogu Slaavi tasandiku Sileesiast kuni Uraalini, ei esinenud. Lilledest, mis elustasid sel ajal (mai lõpus) Lääne-Siberi ulatuslikke niitusid, andsid suurtel aladel taimkattele värvuse helelillad siidkarvalised gratsioosselt päid longutavad karukellad, mis kannavad meil poeetilist nimetust unenäorohi (Pulsatilla albana), kevadadoonise (Adonis vernalis) kuldkollased õied, mis kerkivad esile oma ereroheliste sulgjate lehtede tihedatest kimpudest, ja lasuurse kopsurohu (Pulmonaria azurea) taevassinised õied, ning ainult euroopa kullerkupu kollaste pooltäidisõitega peakeste asendumine sellesama kauni taime aasia liigi (Trollius asiaticus) mitte vähem täidisõieliste tulipunaste õitega, mis on eriti efektsed seal, kus nad katavad välju laia tiheda vaibana, meenutas mulle, et ma juba asun keset Aasia tasandikku. Ent iseäranis hämmastas mind selles taimkattes asjaolu, et tema kõige iseloomulikumad taimed, samuti nagu siinne põllumajanduslik elanikkond, armastavad elada kogukonnana ja annavad oma tihedusega suurtele maa-aladele imekauni ereda värvuse. 1900. aasta Pariisi näitusel minu korraldatud Vene-Aasia osakonnas väljapandud kunstnik Jartsevi maalid, mis kujutasid Siberi, peamiselt Jenissei oru taimkatet, andsid Siberi floora selle iseärasuse väga ilmekalt edasi.

Võrratu kauniduse annavad Lääne-Siberi tasandikule tema heledad hiigeljõed, mis kevaditi on uskumatult veerikkad. Esimene meie teel asuv Uraali-tagune jõgi oli Tobol, mille me ületasime Jalutorovski linna ligidal 28. mail juba enne päikese tõusu, valgel poeetilisel maiööl.

Teisel pool Toboli jõge ei olnud meil enam tarvis peatuda kroonu postijaamades. Uljad postipoisid vedasid tarantassi väga meelsasti troikadega kroonu sõidutariifi eest (1½ kopikat versta ja hobuse pealt), andes sõitjat «käest kätte», ühelt teisele edasi. See vabastas meid tüütust küüdipassi esitamisest, sõidujärjekorda kirjutamisest ja järjekorra ootamisest hobuste vahetamisel ning üldse ebameeldivast läbikäimisest vene ametkonna kõige madalamal astmel asuvate «postijaamaülematega», kes olid viidud kõik, ilma mingit vahet tegemata kõige madalamasse aukraadiklassi (kolleegiumiregistraator) minu mälu järgi Nikolai I valitsemisajal ainuüksi selleks, et kaitsta neid läbisõitvate «kindralite» eest, kes neid julmalt peksid. Siberis muide esines säärast peksmist harva. Et talupoegade hobused olid siin suurepärased ja veotööndus kõrgel arengutasemel, mistõttu sõidukiirus posthobustega võis tõusta kuni 400 ja rohkem verstani ööpäevas (!), siis olid kindralid alati rahul ning ka ärahirmunud ning armetu postijaamatšinovnik jäi täiesti varju ja näis üleliigsena jõuka, omanäolise ja ulja postipoistevanema kõrval, kes oli ise valmis läbematu kindrali pukki istuma, et teda ühe jaamavahe võrra uljalt ja tulise kiirusega edasi küütida. Sõit küüdimeestega läbi Siberi pakkus mulle seda suuremat huvi, et minu peatused ja lühikesed puhkused toimusid mitte igavates, ühe ja sellesama ametliku šablooni järgi ehitatud kroonu postijaamades, vaid varakate, heameelega küütimisega tegelevate Siberi talupoegade taredes. Uljas troika, kes oli rakendatud minu raskekaalulise tarantassi ette, haaras selle lausa õhinal ja kihutas jaamast alates kogu tee traavi, välja arvatud pikad tõusud, kus Siberi postipoiss armastab sammu sõita. Seejuures sugenes nende ja minu vahel väga huvitavaid vestlusi, milles vene talupoeg oli valmis kartuseta kogu oma südame välja puistama (ja selliseid talupoegi me kohtasime palju). Kui hästi ma oma nurga mehi, Rjazani pärisoriseid talupoegi, ka ei tundnud ja kuivõrd usalduslikult nad ka ei suhtunud oma isandasse, kes oli nende lähedal ja nende silme all üles kasvanud, kuid ikkagi jäi jutuajamistes nende elu-olust ja maailmavaatest, samuti nende vajaduste avaldamises midagi lõpuni ütlemata, selles oli midagi sunnitut, ning alati tunda, et nad ei ole täiesti siirad… Siberi vanad elanikud, talupojad, kes olid üles kasvanud ja arenenud tema avarustes, ei tundnud pärisorjuslikku sõltuvust ning neil oli kergem oma südant puistata jutuajamistes inimestega, kes olid tulnud kaugelt ja ei kuulunud nende kohalike bürokraatlike rõhujate-tšinovnikute hulka. Seetõttu ma kasutasin edukalt sõite, veelgi enam aga peatusi Siberi talupoegade taredes selleks, et tutvuda nende elu-olu, agraarolude ja maailmavaatega.

Tobolski kubermangu lõunapoolsete maakondade talupoegade tared hämmastasid mind oma avarusega, võrreldes suurvene mustmullakubermangude talupoegade kitsaste suitsutaredega. Tobolski taredel oli tänava pool küljes tavaliselt kuus, mõnikord aga kuni kaksteistkümmend akent, katused olid sindlitest, vahetevahel aga olid majad kahekordsed. Asulates juhtus nägema ka rikaste talupoegade telliskivist maju plekk-katustega. Talupoegade toit oli ebatavaliselt külluslik. Kõige lihtsamates talutaredes leidsin ma lõunalaual kolm-neli rooga. Lihatoit, mis koosnes looma- ja vasikalihast, kodu- ja metslindudest, aga samuti kaladest, moodustas argipäeva roogadest tervenisti poole. Sellele lisandusid nisu- ja rukkileib, pelmeenid – siberlaste lemmiktoit –, köögivili ja piimasaadused, viimaseid piiramatul hulgal. Arenenud karjandus ning küllaltki laialdane lina- ja kanepikasvatus olid põhjuseks, et vanade Siberi elanike kodutehtud riietus oli Euroopa-Venemaa talupoegade, eriti mustmullavööndi talupoegade riietusest samuti võrratult parem.

Vanad Siberi elanikud ei tahtnud uskuda, et Rjazani kubermangus tuleb mõnikord terve talu peale üksainus kasukas ja nad ei kujutanud ettegi, kuidas on võimalik elada, ilma et igal perekonnaliikmel oleks omaenda sooje riideid; asjaolu, et kõigil olid siin omaenda riided, arendas igaühel üksikisiku individuaalsust ja ettevõtlikkust; sellele aitas kaasa ka nende mitmekesine isetegevus. Avarust oli neil mitte ainult majas, vaid ka karjamaal ja põllul; seetõttu ei olnud põhjust väiklasteks perekonnatülideks ja lahkhelideks, mis nii sageli meie Euroopa-osa talupoegade elu raskeks muudab ning sunnib neid tihti elamute kitsuse tõttu enneaegsetele ja majanduslikult kahjulikele perekonna lõhenemistele.

Kõik need Siberi talupoegade elutingimused tugevdasid ja kindlustasid mitte ainult talu, vaid ka kogukondlikku liitu, mida maaelanikkond tõeliselt vajas, et võidelda looduse stiihiliste jõudude ja välisvaenlaste vastu. Seda, kuidas eri peremehed oma perekannakrunte kasutasid, kitsendas kogukonnaliit teatud piirideni väga vähe. Iga peremees võttis enda valdusse takistamatult nii palju maad, kui ta tahtis, ja harinud selle üles, peremehetses seal nii, nagu süda ihaldas, rajades sageli sellele maale nii püsivaid kui ka liikuvaid farme. Austus teise inimese poolt raadatud maa ja üleüldse võõra majapidamise vastu oli nii suur, et võõra vara omastajaid Siberi talupoegade hulgas ei leidunud, röövliteks ja riisujateks olid üksnes ärakaranud sunnitöölised ja ringihulkuvad sundasujad; kui viimaste kuritegevust esines, korraldasid vanad Siberi elanikud nende peale koertega klaperjahte ja mõistsid omakohut. Ainult siis, kui talupojad, nagu nad väljendasid, kannatasid maakitsikust, s. o. kui neil ei olnud maad küllaldaselt, astus kogukond oma õigustesse ja võttis maasuhete reguleerimiseks tarvitusele sundabinõud; maakitsikuse ajal põhjustasid maasuhted alati eri isikute rahulolematust, mis neutraliseeriti ainuüksi kogukonna otsustega, millele kõik tingimusteta alistusid. Kui halvad ja liigkasuahned Siberi tšinovnikud, kes kujutasid endast vene bürokraatia heidikuid, ka ei olnud, suutsid tugevad kogukonnad nende vastu edukalt võidelda.

Jätkan oma jutustust. Teine tähelepanuväärne Siberi jõgi, mis asus Išimi linna järel meie teel, oli Išim. Selleni me jõudsime läbi Išimi stepi, kus jõgesid esineb harva, kuid mis kujutas endast sel kevadisel ajal madalat niisket tasandikku, kus oli palju seisvat vett ja mis oli täis kasvanud kasevõsa. Läbi Išimi stepi kulgev tee kujutas endast suures ulatuses laia palk- ja risukatet, mida kahelt poolt küljest ääristasid kraavid.

31. mai varahommikul hakkas juba paistma Išimi tulvavesi Abatskoje küla lähedal, mis ilutseb oma kahe kirikuga jõe vasakul kaldal. Tee oli kohutav, tarantass viskus küljelt küljele niivõrd kõvasti, et vaatamata minu püüetele oma baromeetrit tervena hoida, purunes see kildudeks. Veetulvas Išimi jõe laius oli 8 versta, s. o. kaks korda laiem kui Toboli suurvesi, ja seetõttu kulus tema ületamiseks vähemalt viis tundi. Korda neli sõitsime madalaveelistes kohtades madalikele, aga lõpuks kandis tuuleiil meid veealusele seljandikule, s. o. sellele madalikule, mis tähistas jõesängi kallast. Sellel jõesängieelsel madalikul valitsev tugev lainetus muutis meie seisundi kriitiliseks ja meie paat oleks võinud ümber minna, kui mitte vette hüpanud sõudjatel poleks õnnestunud paati üle seljandiku lükata, ning mõni minut hiljem olime juba kiirevoolulises ja tormitsevas Išimis, mille sängi me ületasime kolmveerand tunniga. Taamal meie ees kerkis jõe parema kalda järsk astang, mis oli suurelt osalt kaetud rohukamara ja põõsastega. Jõe ja astangu vahelise vööndi kuival liivapinnasel nägin ma esmakordselt puht aasia taimevormi ulatuslikku, tihedat ja kaunist kolooniat, mis kattis suure ala oma kuldse vaibaga. See taim – kollane võhumõõk (Iris flavissima), mille avastaja ja esimene kirjeldaja oli suur Pallas – kuulub samuti kogukondlikku elu armastava Siberi floora taimede hulka.

Järsu astangu paljandid koosnesid savisetetest, nende all aga horisontaalsetest liivakihtidest ilma mingite munakateta. Roninud astangule, nägin ma jällegi, kuivõrd mõõtmatult laiub Išimi stepp, mis levis veel versta 200, juba läbi Omski maakonna kuni Irtõšini. Kasemetsatukad, niidud ja ulatuslikud seisva vee alad vaheldusid üksteisega. Niiske stepi taimkate kandis ikka veel Euroopa-Vene iseloomu. Pehmekarvaline lilla karukell (Pulsatilla), kuldkollased kevadadoonised (Adonis vernalis), metsülase (Anemone silvestris) suured valged õied, kahvatukollased saledad kuuskjalad (Pedicularis sceptrum-carolinum), kõrged punased tuliürdid (Phlomis tuberosa) ja lõpuks kuivematel kohtadel tuules graatsiliselt lainetav stepirohi (Stipa pennata) olid siin kõige iseloomulikumad stepi taimkattele, millele loendamatud veelinnud andsid uskumatu elevuse. Mitut liiki pardid kõndisid paarikaupa suurel maanteel, tõustes lendu ainult kiirelt kihutava sõiduki ees. Arvurikkad haneparved laskusid kartmatult loendamatutesse väheldastesse veekogudesse, vahetpidamata lendasid soorohust kahinal välja rohukurvitsad ja tikutajad. Veidi eemal keerles tormavate hobuste kõrval kaebliku kisaga suur sirpja nokaga emane koovitaja (Numenius arquatus), nagu oleks ta tahtnud hobuseid peatada oma pikkade tiibade löögiga ja kaitsta nende kapjade eest oma veel abitut järglaskonda, kes peitus kusagil kõrges rohus stepitee ääres. Veelgi edasi, kahe sammu kaugusel suurest teest, võitles kurgede paar hirmukisaga ja laialiaetud tiibadega stepipistriku vastu, laskmata end segada hobuste jooksust. Emakurg kukub, olles pistriku kiirest rünnakust maha paisatud, kuid isakurg viskub meeleheitlikult viimasele peale ning pistrik, hüpanud pealejooksvate hobuste vahelt välja, tõuseb tiireldes kõrgemale ja liugleb stepi kohal edasi, varitsedes hõlpsamat saaki.

Esimese juuni hommikul jõudsime Krasnõi Jari juures Lääne-Siberi madaliku kolmanda ja kõige hiiglaslikuma jõeni – Irtõšini. Paljandid, mis ma siin nägin, ei koosnenud enam uhetest, vaid rahulikest ladestustest, mis vaheldusid kõige uuemate formatsioonide mageveebasseini liivakihtidega. Kõik need liivakihtide paljandid piki Irtõši jõge sisaldasid arvutul hulgal teokarpe, mida ma kogusin ja kirjeldasin hiljem esmakordselt ajakirjas «Zeitschrift der deutschen geologischen Gesellschaft». Alles hiljem sain ma teada, et need ei olnud jäänud kahe silma vahele ka suurel XVIII sajandi reisijal Pallasel, kuid tema muide märgib neid, ilma et oleks kirjeldanud.

Krasnõi Jari juures läksin ma lahku oma teekaaslasest V. A. Poletikast, kes ei sõitnud Omskisse, vaid jätkas oma teed Barnauli; ta võttis minult sõna, et peatun tema juures Barnaulis, kuhu ma pidin sõitma pärast seda, kui olen oma asjad Omskis ära õiendanud.

Üleminekukohast Irtõšil Krasnõi Jari juures, kus kolossaalse jõe suurvee kõrgpunkt oli juba möödas, jäi Omskini veel nelikümmend viis versta. Ma jõudsin sinna esimese juuni õhtuks ja pidin seal viibima päeva paar, et end esitleda kindralkubernerile, kellega läbirääkimistest sõltus, kas saab teoks minu palavalt ihaldatud salajane kavatsus tungida maksku mis maksab sügavale tundmatusse Tjan-Šani, mille nime tollal Omskis vaevalt et keegi isegi teadis, sest siin ei olnud keegi tuttav ei Humboldti kuulsa teosega «Asie Centrale» ega Ritteri «Aasia» köitega, mis käsitlesid Tjan-Šani.

Omsk, kus praegu elab üle saja tuhande inimese, mahutas tollal oma suurele halduslikule tähtsusele vaatamata mitte rohkem kui kuusteist tuhat hinge ja sarnanes rohkem ajutise sõjalis-administratiivse laagri kui linnataolise tööstuslik-kaubandusliku asulaga. Linn oli ehitatud Omi jõe mõlemale kaldale kohas, kus jõgi voolas Irtõšši, Omi paremal kaldal asus kindlus, mille sees olid kirik ja mõned kroonu hooned, nende vahel aga tolleaegne puust kindralkuberneri maja; väljaspool kindlust seisis suur peavalitsuse hoone, mille juurest viis alla Irtõši suunas tänav; selle tänava ääres seisid enamikus neljateistkümne tol ajal Omskis elava sõjaväe- ja tsiviilkindrali elumajad. Need majad olid kõik puust, väga näotud ja nende ümber ei olnud ei aiakesi ega puid. Igal majal oli ainult suur veranda, mis avanes laiale ja tolmusele sillutamata tänavale. Omi jõe kõrgel vasakul kaldal asus suurem osa linnast ühes kahe kiriku, kaubahoovi, postkontori, poodide, kahe väljaku ja väga viletsa pajualleega. Seevastu linna taga, kaks versta linna tollastest piiridest allpool, jõe kõrgel paremal kaldal laius suur tore park – Omski elanike mõnus ja armastatud jalutamiskoht.

Mulle oli siis Omskis kõige huvipakkuvamaks isikuks muidugi kindralkuberner ise, kellest sõltus kogu minu reisi saatus. Selliseks kindralkuberneriks oli tollal eakas jalaväekindral Gustav Ivanovitš Gasfort, kes oli omandanud väljapaistva väejuhi kuulsuse Ungari sõjaretke ajal. Vaatamata mõningatele oma veidrustele ja inimlikele nõrkustele, oli Gustav Ivanovitš Gasfort harukordne isiksus ja muidugi ei ole ta oma hiilgava karjääri eest tänu võlgu mitte ainult juhustele, vaid veelgi enam oma isiklikele omadustele.

Lõpetanud teaduste kursuse Königsbergi kõrgemas veterinaarõppeasutuses, astus Gasfort XIX sajandi algul teenima loomaarstina Preisi sõjaväkke, aga ühes Napoleoni vastu toimunud sõjas, mida me pidasime liidus Preisimaaga, komandeeriti ta Vene sõjaväe juurde, kus vajati veterinaare, sest meie ratsaväes oli avastatud loomataud.

Ühes lahingus prantslaste vastu, arvatavasti Preussisch-Eylau juures, kus langes palju vene ohvitsere, paistis ohvitseri kohuseid täitev Gasfort lahingumöllus oma vaprusega niivõrd silma, et ta tõsteti ohvitseri auastmesse ja jäi alatiseks Vene sõjaväe ridadesse. Seejärel, pärast Isamaasõja lõppu, aastail 1812–1815, õppis Gasfort äsjaavatud kolonnijuhtide õppeasutuses, selles Vene peastaabi ohvitseride hällis. Lõpetanud seal teaduste kursuse hiilgava eduga, läks Gasfort üle Vene kodakondsusse ja temast sai Peastaabi ohvitser.

1849. aasta Ungari-kampaania ajal juhtis Gasfort juba diviisi ja sai kuulsaks oma tõepoolest osava taandumisega Hermannstadti (Sibiu) juurde Transilvaanias, millega viis kõrvale Görgey peajõud ja andis sellega teistele väeosadele võimaluse viimase armee ümberhaaramiseks, mis ka otsustas sõja saatuse.

Gasfort oli väga uhke oma Hermannstadti juurde taandumise üle. Ta rääkis, et kogu maailma sõjaajaloos on olnud ainult kolm taolist taandumist: üks – Ksenofonil, teine – Rajevski taandumine Smolenski all ja kolmas – tema enda taandumine Hermannstadti (Sibiu) juurde.

Kui 1853. aastal Lääne-Siberi kindralkuberner Pjotr Dmitrijevitš Gortšakov, seoses sellega, et tema vend vürst Mihhail Dmitrijevitš määrati tegevarmee ülemjuhatajaks Krimmis, avaldas soovi Sevastoopoli sõjast osa võtta ja sai oma komando alla ühe tegevarmee korpuse, ei leidnud Nikolai I talle Lääne-Siberi kindralkuberneri kohale väärilisemat järglast kui kindral Gasfort, kelle ta nimetas ühtlasi kogu Siberi sõjavägede juhatajaks.

Ei saa öelda, et see valik oleks olnud eriti ebaõnnestunud. Gasfort kuulus Vene sõjaväe kõige valgustatumate ohvitseride hulka, tal oli täiesti teaduslik sõjaväeline haridus, suured kogemused ja kaheldamatud võimed sõjaasjanduses, ta oli isiklikult vapper ja laitmatult aus. Halduslikke võimeid Gasfordil kahjuks ei olnud, aga see-eest ei olnud ta bürokraat ega rutiini kammitsais, vaid vastupidi, avaldas isiklikku initsiatiivi, eriti asjades, milles pidas end mõnevõrra kompetentseks.

Siberi kindralkuberneride olukord ei olnud XIX sajandi keskel muide kuigi kerge ja selleks, et oma haldusaluse maa heaks midagi tõeliselt kasulikku korda saata, pidi omama kas Speranski riiklikku mõistust või Muravjov-Amurski vankumatut tahet.

Lääne-Siberi kindralkuberneri seisund ei olnud kergem kui Ida-Siberi kindralkuberneri seisund. Esimese halduses oli Siberi piirides kaks tohutu suurt kubermangu Tobolski ja Tomski kubermang – ning nendega lõunas sõjalise piiriliinina külgnevad stepioblastid: Siberi kirgiiside oblast ja Semipalatinski oblast. Tobolski kubermangule ei suutnud Gasfort avaldada peaaegu mitte mingit mõju. Seda kubermangu valitses harilikus administratiivses korras Tobolski kubermangulinnast tark ja kogenud kuberner Viktor Antonovitš Artsimovitš. Tomski kubermang oli kindral Gasfordi tegeliku valitsemise alt peaaegu et veelgi rohkem ära võetud. Kubermangu raskuspunkt asetses Altai mägiringkonnas, mille mäeülem (selleks määrati alati mõni mäeinsener) elas Barnaulis ja oli ringkonna kogu majanduse asjus vahetult allutatud Kabinetile ning õukonna ja Tsaari Perekonna Kinnisvarade Ministeeriumile, asudes ainult teatud piirini Tomski kuberneri järelevalve all, nii et Tomski kubermangus olid kindralkuberneri kui kogu Siberi sõjavägede juhataja otseses korralduses ainuüksi väikesearvulised seal paiknevad sõjaväeosad.

Kindralkuberneri otseses käsutuses olid aga kaks stepioblastit: Siberi kirgiiside oblast ja Semipalatinski oblast ühes sealse tollal peaaegu eranditult kirgiisi elanikkonnaga, Ent temale kui kogu Siberi sõjavägede juhatajale allusid Siberi korpuse väed, aga kui Siberi kasakavägede atamanile – kogu lai kasakate maade vöönd, alates Orenburgi kubermangu piiridest, läbi Petropavlovski, piki kogu Irtõši joont kuni Zaissani järveni.

See territoorium vastas hiljem moodustatud Stepi kindralkubernerkonnale, enne kui sellest eraldati Semiretšje oblast, mis liideti Turkestani kindralkubernerkonnaga.

Kuid ka selle ulatusliku piirkonna valitsemisel piiras kindralkuberneri tugevasti Lääne-Siberi Peavalitsuse Nõukogu, seda enam, et see Nõukogu ei olnud mitte lihtsalt nõuandev kolleegium, vaid tõeliselt administratiivne asutus, kus igal liikmel oli juhtida oma osakond, nagu näiteks majandus-, rahandus-, haridus-, kohtu-, muulaste jne. osakond. Seejuures ei saanud kindralkuberner Nõukogu liikmete määramisele avaldada otsest mõju.

Gasfort leidis Peavalitsuse Nõukogus ees juba väljakujunenud, tihedasti kokkuliitunud riisujate ja altkäemaksuvõtjate kamba (kui mina 1856. aastal Omskit külastasin, oli Nõukogus ainult üks liige, kes ei võtnud neist kuritarvitustest otseselt osa), keda ta, vaatamata suurele võimule, mida seadus annab kindralkuberneridele, ei olnud suuteline purustama, sest neid isikuid sidus omavahel ja mingite tumedate jõududega pealinna asutustes kuldne kett… See ei takistanud Peavalitsuse Nõukogu liikmeid ära kasutamast kõiki kindralkuberneri nõrkusi, mis viisid ta kohe suure veani kantseleiülema valikul.

Üheks Gasfordi nõrkuseks oli tema kademeelne konkurents kahe naaberkindralkuberneriga, eriti aga N. N. Muravjoviga, kes, ehkki oli teeninud temast hoopis vähem aega, oli juba saanud krahv Amurski tiitli. Gasfort suhtus Muravjovisse niivõrd vaenulikult, et tema silmis oli ametnikule kõige paremaks soovituseks see teade, et viimane oli lahkunud teenistusest Ida-Siberis pahanduste tõttu sealse kindralkuberneriga… Ja nii võttiski Gasfort oma kantseleiülemaks Muravjov-Amurski endise kantseleiülema, kelle kindralkuberner oli välja tõrjunud altkäemaksuvõtmise pärast. Arukas ja kogenud Potšekunin (ametnik, kes oli Gasfordi kantseleiülemaks) viis kogu Lääne-Siberi valitsemise Nõukogu, nii palju kui võimalik oli, ühe mütsi alla ning juhtis osavalt ja aktiivselt kõiki riisumisi, mida teostasid Nõukogu liikmed, igaüks oma osakonnas. Gasfort tunnistas hiljem, et ta oli neist kuritarvitustest teadlik olnud, aga et ta ohjeldas neid riisujaid, tehes aeg-ajalt nende hirmutamiseks ja korralekutsumiseks «välku ja müristamist». See välk ja müristamine seisid selles, et kogunud oma väga õnnestunult valitud käsundusametnikelt mõned andmed mingi suurema kuritarvituse kohta, noomis ta süüdlase karmilt kõikide juuresolekul läbi, säästmata isegi teravaid väljendusi, mille peale süüdlased sügavalt kummardusid, eitamata oma süüd. Kuid asi sellega lõppeski ja needsamad süüdlased, veidi oodanud, jätkasid oma kuritarvitusi, mida kantseleiülem osavalt varjas. Rääkimata juba kuritarvitustest seoses viinamüügiõigustega, mis Nõukogu andis röövellikesse kätesse, oli Peavalitsuse Nõukogu liikmetele veelgi suuremaks priskete tulude allikaks leivahankimine sõjaväele ning Semiretšje ja Ili-tagusesse piirkonda ümberasujatele. Sinna tellitud leiva hankeõigus anti vähempakkumisel eelnevalt välja valitud isikutele, kes said leiva setverdist 11 ja 12 rubla sel ettekäändel, et leiva kohalevedu mööda Irtõši joont stepi sügavusse ja Ili-tagusesse on kulukas, ise aga ostsid nad seda alles äsja saabunud ümberasujatelt, makstes setverdist 90 kopikat kuni 1 rubla. Säherduste tuludega, mida hankijad jaotasid Nõukogu liikmetega, ongi seletatav lainetav šampanjameri kõrgete Omski ametnike pidusöökidel ja nende toored, küünilised orgiad…

Ent ka tollal tungis läbi Lääne-Siberi administratiivse maailma helgete isiksuste värskendav juga. Rääkimata juba Tobolski kubernerist (hiljem senaatorist) Artsimovitšist, kes oskas korra maksma panna kogu Tobolski kubermanguvalitsuses, osutusid peaaegu kõik Gasfordi enda poolt valitud käsundusametnikud laitmatuteks.

Juba oma ametissemääramise esimesest aastast alates, veendunud oma jõuetuses teostada mistahes reforme Lääne-Siberi vene elanikkonna valitsemise alal, pööras Gasfort kogu oma tähelepanu tema alluvuses olevatele kirgiisi oblastitele. Kuid Siberi kirgiiside oblastis, mis oli asustatud eranditult Keskhordi kirgiisidega, häiris teda väga asjaolu, et see hord oli jaotatud Lääne-Siberi ja Orenburgi kindralkubernerkonna vahel. Milliste kurbade tagajärgedeni viis krooniline vastuolu ja vaenulikkus, mis valitses peaaegu kogu XIX sajandi jooksul kahe naaberkindralkuberneri vahel, kelle kätes olid Venemaa kõige kallimad huvid temaga piirnevate maade suhtes, näitab kõige ilmekamalt kirgiisi sultani Kenessarõ Kassimovi pidevate ülestõusude ajalugu selle sajandi esimesel poolel. See Kirgiisi stepi julge Mitridates võitles edukalt aastakümneid Vene ülevõimu vastu sel kombel, et kui temast saadi jagu Siberi kirgiiside oblastis, kolis ta üle Orenburgi kindralkubernerkonda, kus talle anti kindralkuberneri ettepanekul mitte ainult amnestia, vaid ka autasusid. Seejärel, läinud tülli viimasega, kolis Kenessarõ jälle Lääne-Siberi piiridesse, kus vahepeal meelt muutnud kindralkuberner teda auga vastu võttis. Ainult harvadel juhtudel, kui mõlemad kindralkubernerid tema vastu vaenujalale asusid, rändas Kenessarõ Kokandi khaaniriigi piiridesse, khaani kaitse alla, kes oli mõlema kindralkuberneri vastu peaaegu niisama vaenulik, kui viimased olid omavahel.

Ja mitte venelastel, vaid Kokandi alamatel karakirgiisidel õnnestus Kenessarõ ühe sellise Kokandi piiridesse ümberkolimise ajal purustada, mis oli toimunud vähe aega enne kindralkuberner Gasfordi ametissemääramist.

Kui Gasfort saabus temale usaldatud piirkonda, oli tema esimeseks mureks tutvuda kirgiisi rahva elu-oluga ja püüda kindlaks määrata mõnevõrragi järjekindlat ja püsivat poliitikat, millest Vene võimud peaksid juhinduma kirgiisi hordide ja üldse rändrahvastiku valitsemisel. Väärib märkimist, et Gasfort sai kohe aru, et tema eelkäijad ja naabrid (Lääne-Siberi ja Orenburgi kindralkuberner) olid teinud väga suure vea, pookides intensiivselt ja kunstlikult muhameedlust kirgiisidele, kes ei olnud oma iidsetest šamaaniuskumustest veel täiesti loobunud ja olid veel vähe süvenenud Muhamedi õpetusse, ning varustades nende sultaneid ja auule Kaasanist pärinevate tatari mulladega.

Kuid oma täiesti õigest kaalutlusest jõudis Gasfort imelikule ja ootamatule järeldusele, mis õigustab mõnevõrra seda hüüdnime, mille talle olid andnud tema eakaaslased.

See järeldus, mis on väljendatud 1854. aastal Nikolai I-le esitatud märgukirjas, seisis järgmises. Tema, Gasfordi arvates ei saa ristiusu jutlustamisel kirgiiside hulgas edu olla, sest paljud rändeluviisi tavad ja tingimused, nagu näiteks ränd-mitmenaisepidamine, ei ole kokku sobitatavad ristiusu dogmadega. Teisest küljest on väga suurearvulise kirgiisi rahva pööramine muhamedi usku vastuolus Vene riiklike huvidega. Seetõttu tuleb kirgiisidele anda uus usund, mis on kohandatud nende elutingimustele ja on Vene riiklike huvidega kooskõlas. Selle uue usundi õpetuslauseid kindlaks määrates tuleb võtta lähtekohaks vana testament ja nimelt juudi usund, olles selle puhastanud talmudistlikest tõlgendustest ja reformeerinud kristluse vaimus, s. o. olles liitnud Moosese õpetustele ja pühadele käskudele paljud ristiusu dogmad. Selle usundi täieliku projekti, milles kajastusid tema ulatuslikud teoloogilised teadmised, esitas Gasfort Nikolai I-le, kes, nagu räägitakse, oli kirjutanud märgukirjale resolutsiooni: «Usundeid ei koostata nagu seadustekogu paragrahve» ja tagastanud selle autorile, andes seega tema tööle mitte just meelitava hinnangu.

Leidmata endale rahuldust arvuka vene elanikkonna haldurina ja mitte vähem arvuka kirgiisi elanikkonna seadusandjana, pühendas Gasfort kogu jõu oma kindralkubernerkonna kõige kaugemate ääremaade – polaarse Berjozovo piirkonna ja tol ajal meie kõige lõunapoolsema Aasia valduse Semiretšjemaa eest hoolitsemisele. Esimesena Lääne-Siberi kindralkuberneridest külastas ta isiklikult neid mõlemaid Lääne-Siberi soppisid, mida teineteisest lahutab 30 laiuskraadi.

Berjozovo- ja Obdorskimaal leidis ta selle ulatusliku ala targa ja hea peremehe Berjozovo ispravniku näol. Kellele ka ei kuulunud selle oma halduslikelt võimetelt väljapaistva isiku määramise au kõigile tundmatust tagasihoidlikust sõjaväeohvitserist Berjozovo ispravniku ametikohale, kas Tobolski kubernerile Artsimovitšile või kindralkuberner Gasfordile, aga igal juhul oli valik ülimal määral õnnestunud. Hiljem sai Berjozovo ispravnikust G. A. Kolpakovskist, kes töötas järgemööda Suurhordi pristavi, Semiretšje oblasti kuberneri ja Turkestani kindralkuberneri asetäitja ametkohal, Stepi kindralkuberner ning kõigis neis ametites osutas ta oma isamaale unustamatuid teeneid. Igal juhul on aga Gasfordi teene see, et ta sellise väärtusliku inimese esimesena esile nihutas.

Jäädes Berjozovomaaga rahule, keskendas Gasfort kogu oma tähelepanu Semiretšjemaale ja siin tundis ta end juba täieliku peremehena. Ta ei kohanud mitte mingit vastutegevust Lääne-Siberi Peavalitsuses, sest selle liikmetele oli Gasfordi tegevus kaugel ääremaal meele järele. Edasiliikumine Aasia sügavusse ja Semiretšje koloniseerimine, sinna teede ehitamine olid aluseks rohkearvulistele töö- ja hankelepingutele, mille täitjaks oli Peavalitsus ja mis andis selle liikmetele rikkalikku saaki.

Kopali linnas, mille oli rajanud vürst Gortšakov, leidis Gasfort samuti hea peremehe väljapaistvalt andeka ja energilise Siberi kasakavägede alampolkovniku Abakumovi näol, kes oskas ülal hoida esimese suure vene põllumajandusliku asula prestiiži kirgiisi Suurhordi territooriumil. Ent ka Gasfordi külaskäik Semiretšjemaale ei jäänud jäljetuks. Kirka ja kirves käes hakkas ta ehitama parimat teed Kopalisse läbi Semiretšje Alatau ühe aheliku mäekuru, millele anti Gasfordi nimi, seejärel aga rajati sinna tema kaasabil uued staniitsad: Lepsinski staniitsa Alatau kõrgorgu ja Urdžari staniitsa Alakoli suubuva jõe äärde, Hiina linna Tšugutšaki lähedale. Nende staniitsade asukohad olid õnnestunult valitud ja kõik need kolm tähelepanuväärset vene asulat kujunesid Vene valitsusvõimu tugevateks tugipunktideks Semiretšjes. Pärast Gasfordi külaskäiku Semiretšjesse seati täiesti korda ka Semipalatinskist Ili jõeni viiv tee, mille äärde paigutati iga 20–25 versta järel küllaldase hulga kasakate ja hobustega varustatud postijaamad (piketid).

Ent Gasfordi kõige suuremaks teeneks oli Ili-taguse piirkonna vallutamine. See kliimalt ja mulla viljakuselt (niisutamisvõimaluse tõttu) kõige parem Lääne-Siberi kindralkubernerkonna nurgake, mis kujutas endast Ili-äärse tasandikuga piirnevat hiiglasliku mäeaheliku (Ili-taguse Alatau) põhjanõlva, oli ammust ajast vaidlusaluseks territooriumiks meie alamate Suurhordi kirgiiside ning karakirgiisi suguharude – Hiina alamate boginetside ja Kokandi alamate sarõbagiššide – vahel. Julged ja ettevõtlikud Suurhordi sultanid pakkusid end meelsasti meie pioneerideks nende ja karakirgiiside vahelise vaidlusaluse mäealuse vallutamisel. Ja sellest ajast alates, kui nad tundsid Vene kolonisatsioonis Semiretšjemaal endale tugevat seljatagust, külastasid nad selle mäealuse alpi niite meelsasti. Selle piirkonna esimesel külastamisel otsustas kindral Gasfort lõplikult kogu Ili-taguse Alatau põhjanõlva vallutada. Kogenud väejuhina veendus ta, et kahe eri riigi alamluses olevad ja omavahel vaenulikud suguharud ei suuda talle Ili-taguse piirkonna vallutamisel olla tõsiseks takistuseks, kuid tõkkeid oma eesmärgi saavutamisel ta võib leida üksnes Peterburis, kus tal ei olnud ei sääraseid sidemeid ega seda autoriteeti, mis andsid Muravjov-Amurskile tema jõu.

Kõike seda arvestades otsustas Gasfort saata 1854. aasta sügisel Ili jõe taha luuresalga, mis koosnes ühest jalaväepataljonist ja kolmest kasakasotnjast. Ekspeditsioon õnnestus hästi. See valis Ili jõest seitsmekümne versta kaugusel, otse Ili-taguse Alatau jalamil, kohal, kus mägedest väljub Almatõ jõeke, ideaalse koha Vene asundusele. Ühtlasi pandi siis asundusele ka alus: siia rajati Zailiiski kindlus, mis nimetati järgmisel aastal ümber Vernõiks. Ehkki sellel mäealusel ei kasvanud ühtki puud, oli sellesse väljuv org rikas metsataimestikult, oru veeküllus aga võimaldas kogu mäealust ala kunstlikult niisutada. Edasisel luurekäigul piki mäeaheliku jalamit läände piirati salk sisse arvutu hulga karakirgiiside, Kokandi alamate poolt, kuid siiski pöördus see ilma kaotusteta Ili jõe äärde tagasi.

1856. aasta suvel hõivati mäealus juba lõplikult. Sõjaväeosad ja kasakad saabusid kohale, mis oli Vernõi kindluse rajamiseks välja valitud, ja hakkasid Almatõ orus raiuma metsa esimeste hädavajalike hoonete tarvis. Vene ümberasujate esimene kohtumine metsikute primitiivsete kirgiisidega, kes olid kolinud edelasse, oli väga vaenulik. Juba venelaste saabumise esimesel ööl röövis tugev karakirgiiside baranta viieteistkümne versta kaugusel Vernõist venelaste tabuuni, tapnud eelnevalt 12 kasakat, kes seda valvasid; viimaste pead leiti piikide otsas kohtades, kus nad olid tabuuni valvanud. Sügisel külastas Gasfort ise esmakordselt hõivatud mäealust. Ent tõeline perekondadega kasakate ja talupoegade koloniseerimine algas alles 1857. aasta kevadel.

Pöördun tagasi meenutama oma tutvumise esimest päeva kindral Gasfordiga Omskis. Ta võttis mind vastu väga lahkelt; ei ole kahtlust, et neis tingimustes, milles ta tollal asus, vastas tema piirkonda komandeeritud tollal juba suurt autoriteeti omava Geograafia Seltsi liikme saabumine just kindralkuberneri huvidele, sest ta otsis oma üritustes mistahes toetust oma tegevuse sõltumatutelt, erapooletutelt ja mõnevõrragi autoriteetsetelt tunnistajatelt.

Kui mind Gasfordile esitleti, olin ma küllalt ettevaatlik, et mitte lausuda sõnakestki oma Tjan-Šani-sõidu peamisest eesmärgist… Ma väljendasin ainult Geograafia Seltsi suurt poolehoidu Gasfordi tegevusele Kirgiisi stepi kaguservas ja iseäranis koloniseerimisliikumisele Ili-tagusesse ja Semiretšjemaale ning teatasin talle, et Selts tegi mulle ülesandeks uurida tema poolt rahulikult vallutatud maa loodust kui ka Vene kolonisatsiooni edusamme seal. Selle tõttu me ei kahtlegi, laususin ma, et Kesk-Aasiasse suunduva pealetungiliikumise initsiaator mitte ainult võimaldab mul külastada Vernõid, vaid lubab ka võimalust mööda uurida selle maa geoloogilist ehitust, tema floorat ja faunat, aga samuti ka naabruses asuva mägismaa elanikkonda.

Vastuseks sellele avaldas Gasfort lootust, et tema kui Kesk-Aasiasse valguse ja hariduse tooja tegevus võib tuua Venemaale rohkem kasu, kui tema arvates ennatlik võõrast riiki läbiva veetee vallutamine, millega oli hakkama saanud tema kuulus naabrist ametivend, ja et looduse poolt rikkalikult õnnistatud maa rahulikule vallutamisele annab ajalugu tulevikus väärilise hinnangu, aga praegu on tal juba rõõm, et kogu Euroopas lugupeetud Vene Geograafia Selts pööras oma tähelepanu sellele maale, mille ta alles äsja oli hõivanud, ning seetõttu ta tervitab ka noort teadlast, kes seda püüab tundma õppida. Ühtlasi lubas Gasfort viivitamatult täita minu soovi ja teha kohalikele võimudele korralduse osutada minu uurimistele kõige laiemat kaasabi ning anda mulle küllaldane kaitsesalk sõiduks Ili-taguse mägedesse, ja samuti saata mulle järele topograafe, et kõiki minu marsruute võimaluse järgi kaardistada.

Siinsamas tutvustas Gasfort mind sel ajal tema juures asuva kõigi Lääne-Siberi topograafiliste tööde ülema kindralmajor parun Silvergelmiga ja tegi talle ülesandeks näidata mulle mitte ainult kõiki koondkaarte, vaid ka kõiki kaardistusplanšette, mis olid tehtud Kirgiisi oblastites Gasfordi haldusajal.

Aus ja heasüdamlik soomlane täitis kindralkuberneri korralduse heameelega, seda enam, et ta lootis, et Geograafia Selts oma sidemete tõttu Peastaabiga tuletab viimasele meelde vajadust kiiremini varustada Omskit heade instrumentidega. Selgus, et Omski topograafide planšetid ja üldse instrumentaalsed visandid olid suurepäraselt tehtud ning ainult nende koondkaartides leidus suuri vigu, mis olid seletatavad sellega, et sääraste tohutute maa-alade kaardistamist ei olnud võimalik teostada ei üheaegselt ega ühelaadiliselt. Eri maa-alad olid kaardistatud eri topograafide poolt ja seejuures erineval ajal, ühed instrumentaalselt, teised silmamõõduliselt, kolmandad aga olid kantud koondkaartidele ainuüksi küsitluste alusel ning kogu selle ebaühtlase materjali kokkuvõtmine oli toimunud kiirustades ja enneaegselt kindralkuberneri ootamatul nõudmisel, tema meeleheaks. Aga missugust osa etendas see meelehea, seda selgitasid mulle Omski kartograafid.

Ükskord oli Gasfordile tema nõudmisel toodud mitu uut planšetti. Neid väga tähelepanelikult silmitsedes märkas ta, et Kirgiisi stepi jõgede mõnel veelahkmel mäed hoopiski puuduvad ja küsis, miks ei ole seal kujutatud mägesid. Kuulnud vastuseks, et selles paikkonnas mingeid mägesid ei ole, tegi Gasfort märkuse, et topograafidel nende ebakultuursuse juures puudub oma tegevuse suhtes igasugune kriteerium, ja et siin peavad tema, Gasfordi arvates olema mäed. Mõni päev hiljem esitati Gasfordile Kirgiisi stepi Siberi ala koondkaart, kuhu tema oletatavad mäed olidki peale kantud (!). Gasfort oli jäänud väga rahule, et mäed olid seal, kus tema neid eeldas. Kui ma aga parun Silvergelmilt küsisin, et mis sai siis õigetest planšettidest, sain ma vastuseks: «Planšette me muidugi ei parandanud, vaid peitsime need ainult ära. Aga miks me siis koondkaardi koostamisel poleks pidanud vanakest lõbustama?»

Minu lühikese Omskis viibimise ajal jõudsin ma tutvuda, ehkki üsna pealiskaudselt, linna väljapaistvamate tegelastega, keda ma juba eespool olen nimetanud. Ent minu erilist tähelepanu köitsid kaks andekat noort ohvitseri, kes olid alles hiljaaegu lõpetanud kursuse Omski kadetikorpuses ja kes otsisid ise juhust minuga tutvuda.

Üks neist, päritolult kasakas, hämmastas mind mitte ainult oma teadmishimu ja tööarmastusega, vaid ka ebatavalise, täiesti ideaalse hingelise puhtusega ning oma kindlate veendumuste aususega; see oli hiljem uurimisreisijana ning Siberi ja Kesk-Aasia uurijana kuulsaks saanud Grigori Nikolajevitš Potanin. Tema isa oli väga andekas ja teadmishimuline kasakaohvitser, keda XIX sajandi esimesel veerandil oli sageli komandeeritud Kirgiisi steppidesse. Reisides seal Siberi kirgiiside (praeguse Akmolinski) oblasti piirides, jõudis ta Tšu jõe kallasteni ja Kokandi khaaniriigi rajadeni. Mõned Potanini isa huvitavatest marsruutidest ja silmamõõdulistest kaardistustest ulatusid Humboldtini ning viimane kasutas neid ära oma «Kesk-Aasias». Oma elu lõpul, vaatamata oma kuulsusele ja teenetele, degradeeriti Potanini isa lihtkasakaks, aga tema poeg võeti vastu Omski kadetikorpusse ja lõpetas selle kursuse väga edukalt. Tollal oli horunži auastmes kasakaohvitseride aastapalk vaid 90 rubla ja nad täiendasid oma büdžetti kergeltsaadavate ülemääraste maksudega, mida nad hankisid Kirgiisi stepis komandeeringul viibides ja teenistuskohustusi täites. Ent ainult G. N. Potanin oli selles suhtes erand. Tegutsedes kõrvalekaldumatult oma puhaste ja ausate veendumuste järgi, ei võtnud ta kirgiisidelt mitte mingeid üleliigseid makse ja püüdis toime tulla oma 90 rublaga. Kõrgemate ülemuste loal tegeles ta Omski arhiivide sorteerimisega ning hankis sealt Siberi ja Siberi kasakavägede ajaloo kohta väärtuslikke andmeid. Endastmõistetavalt tundsin ma noore ohvitseri saatuse vastu mitte ainult huvi, vaid temaga edasiselt tutvudes püüdsin temas arendada armastust looduse ja loodusteaduse vastu, mis hiljem viiski väljapaistva noormehe Peterburi ülikooli ning tegi temast suurepärase uurimisreisija, etnograafi ja naturalisti.

Teine isik, kes mind Omskis eriti huvitas, oli Tšokan Tšingissovitš Valihhanov. Päritolult Keskhordi kirgiis, oli ta viimse kirgiisi khaani Vali pojapoeg ja kuulsa Ablai-khaani, Tšingis-khaani järeltulija pojapojapoeg. Tema ema oli kirgiisi rahva «Mitridatese» Kenessarõ Kassimovi lihane õde. Tema lihane isa poolt vanaema – khaan Vali lesk – jäi koos oma lastega Venemaale ustavaks, kuna tema ülejäänud sugulased, khaan Vali lapsed esimesest abielust ja tema vennad, ei tahtnud tunnistada seda, et khaan Vali oli vastu võtnud Vene alamluse. Aleksander I suhtus khaan Vali lesesse väga tähelepanelikult ja käskis talle ehitada kirgiisi steppi esimese maja, kus sündiski Tšokan Valihhanov. Väga väljapaistvate võimete tõttu lõpetas Valihhanov kursuse Omski kadetikorpuses suure eduga, aga hiljem, juba Peterburis, kuulas minu mõjutusel loenguid ülikoolis ja õppis niivõrd hästi selgeks prantsuse ja saksa keele, et temast sai silmapaistev erudiit Ida ajaloo, eriti aga kirgiisi hõimude ajaloo alal. Temast oleks kujunenud väljapaistev teadlane, kui mitte surm tiisikusse poleks teda tema kahekümne kaheksandal eluaastal enneaegselt röövinud. Iseenesestki mõista lugesin oma kohuseks juhtida sellele andekale noormehele kindral Gasfordi erilist tähelepanu ja pärast oma Tjan-Šani-reisilt tagasipöördumist avaldasin mõtte komandeerida Valihhanov kirgiisi riietuses kaubakaravaniga Kašgarisse. Hiljem Valihhanov teostaski selle plaani väga edukalt.

Minu kahepäevase Omskis viibimise eesmärk oli täielikult saavutatud ja kolmandal juunil sõitsin ma Omskist välja Barnauli suunas.

Teel Barnauli, Irtõši ja Obi vahel levis umbes 700 versta ulatuses laialdane ja huvipakkuv Barabinski ehk Baraba stepp, mis oli tollal veel vähe köitnud Vene kolonisatsiooni tähelepanu. Minu tee Kainski linnani, 480 versta, kulges piki Omi jõge. Esimesed kolmkümmend versta sõitsin ma mööda metsatut steppi, aga seejärel, jõudnud jõe paremale kaldale, kohtasin jälle väikeste kasetukkadega alasid – «kolokeid». Omi kõrge vasaku kalda uhtvagudes paistis veel sulamata lumehangesid. Stepis endas olid kõige iseloomulikumateks rohttaimedeks stepirohi (Stipa pennata) ja tuliürt (Phlomis tuberosa).

Neljandal juunil oli ilm tormine ja külm, sadas rahet. Maastik oli väsitavalt ühetooniline. Tee ääres olevad külad olid halvemini hoonestatud ja näisid vaesemana kui Tobolski kubermangus. Kainski linn, kuhu me neljanda juuni õhtuks sisse sõitsime, erines vähe suurtest Siberi asulatest: seal leidus vaid üksainus kirik, ehkki küla koosnes 470-st talumajandist ja seal elas ligi 2700 inimest.

Kainski taga läksin ma Omi jõest lõplikult lahku ja viienda juuni hommikul jõudsin juba Baraba stepi kõige iseloomulikuma osani, millele annavad peamiselt ilme järvede rohkus ja vooluvete peaaegu täielik puudumine. Teisel pool Uba jaama jäi teest vasakule taamale suur Uba järv. Madalat soist steppi kattis kase- ja pajuvõsa. Mõningaid metsalagendikke kaunistasid siberi kullerkuppude (Trollius asiaticus) tumeoranžid, tulevärvi kimbud. Steppi ilmus meie Euroopa-Vene tasandikule võõras roosa nurmenukk (Primula cortusoides). Kõige levinumaks põõsaks oli meie harilik läätspuu ehk kollane akaatsia (Caragana arborescens), mis, olles XVI sajandil Siberist toodud, täitis meie esiisade aedu.