Читать книгу Külmutatud - Quentin Bates - Страница 5

Teisipäev, 26. august

Vesi loksus vastu sadamavaiu ja auto rattad veeresid krudinal üle raskete palkide. Ühe kai külge kinnitatud veoõngega laeval podises generaator.

Juht seiskas automootori ja lülitas tuled välja, enne kui väljus, ning hingas sügavate sõõmudega sisse tuuletut ja tugevalt adru järele lõhnavat suveõhku. Ta vaatas hoolikalt enda ümber ringi ja kõndis siis mööda kaid edasi, jälgides, kas paatides on liikumist.

Nähtuga rahul, avas ta auto kõrvalukse. Kõigepealt tõstis ta reisija jalad välja ja kummardas siis, et tolle käsi üle oma õla heita. Pingutusest ähkides tõmbas ta reisija püsti.

„Miiss toimub?” lalises reisija, samal ajal kui juht tasakaalu otsides oma jalad harki ajas. Ta pooleldi toetas, pooleldi lohistas reisija mõne meetri jagu lähima paaditrapi juurde.

„Tule! Oleme peaaegu kohal.”

Reisija vajus vastu juhti. „K-k-kus me oleme?”

„Peaaegu kohal,” pomises juht sama palju endale kui talle.

Ta toetas ühe oma saabastes jala kai serval olevale tugevale puitpiirdele ja ajas siis kiiresti selja sirgu, lükkas reisija all valitsevasse pimedusse. Plartsatus pakkus hetkeks konkurentsi lähedalasuva paadi generaatorimürale ning juht seisis tardunult, kuulates pingsalt ümbrust. Kui alt midagi kuulda polnud, noogutas ta endamisi ja sammus tagasi auto juurde.

Hetk hiljem käivitus mootor ja auto kadus öhe.

Telefon helises ägedalt. Gunna kobas pimeduses toru järele ja haugatas sellesse:

„Gunnhildur!”

„Tere hommikust! Vabandust, et sind üles ajasin. Ma ju ajasin su üles, eks?” küsis tuttav hääl, samal ajal kui naine üritas sellega kokku käivat nägu meenutada.

„Ajasid jah,” haigutas ta. „Kes räägib?”

„Albert Jónasson.”

Gunna sirutas käe kardina poole ja tõmbas selle kõrvale, et varahommikust päikesevalgust tuppa lasta.

„Ja kuidas ma saan sulle sellisel varasel tunnil kasulik olla?” küsis ta, teades, et Albert Jónasson pole mees, kes hea põhjuseta polit­seinikku tülitaks, eriti veel sellist, kes oli ta kõigest mõne nädala eest vahistanud.

„Ma leidsin, et kõige parem oleks sellest sinuga rääkida. Kai juures on üks mees.”

„Sa ajasid mu üles, et rääkida kai juures olevast võõrast?” urises Gunna.

„Jah. Võõrast, kes on surnud.”

Naine ärkas kohe ja hüppas külmale põrandale püsti. „Kus?”

„Rannas pontoonsildade juures. Ma nägin lainetes midagi ja läksin vaatama.”

„Olgu. Jää sinna! Ma tulen kohe!”

Gunna sõitis mööda poolest tosinast kai külge kinnitatud veoõngega laevast ja aeglustas, kui auto väikese paadisilla juurde viivale mustale kruusateele veeres. Ta nägi ainsa seal oleva paadi kõrval üksikut inimkuju, habetunud ja tursket meest oranžides õliriidest pükstes sammumas pontoon­sillal, mille kõrval hulpis podiseva mootoriga kalapaat.

Gunna parkis auto kai ette, kalurite pikapite kõrvale, ja Albert Jónasson jalutas talle vastu, osutades kühmule, mis lebas lainetes, paari meetri kaugusel mustast rannaliivast.

„Seal,” ütles mees süngelt, järgnedes Gunnale, kes ettevaatlikult kõndis ja jälgis, et asitõendeid ei rikuks.

„Kas sa käisid siin all, Albert?” hüüdis naine üle õla.

„Ära muretse! Jätsin ta heaga sinnapaika.”

„Sa polegi talle veel pilku peale visanud? Kuidas sa siis teadsid, et see laip on?”

„Ma jõudsin siia veidi hiljavõitu. Kõik teised lahkusid juba enne koitu. Hakkasin paadimootorit käivitama ja nägin midagi hulpimas, nii et võtsin binokli ja nägin, millega tegemist. Leidsin, et parem on sulle helistada.”

Gunna võttis oma töövahendite vöökotist välja kummikindad ja tõmbas need kätte, enne kui kükitas kühmu kõrvale ja lükkas tagasi ta sassis punased juuksed, mis rahulikule, kuid elutule näole olid kleepunud. Ta vajutas raadiosaatja nupule ja rääkis väikesesse mikrofoni oma krael.

„Üheksa kaheksa neli üks, üheksa viis viis null. Oled sa seal, Haddi?”

Ta eemaldus ja võttis taskust telefoni.

„Albert, kas sa lähed täna merele?” küsis ta, samal ajal kui telefonis kõlas kutsuv toon.

„Kavatsesin küll.”

„Olgu. Ah, Haddi, lõpuks ometi,” sõnas ta, pöörates tähelepanu telefoni­vestlusele. „Kuule, jäta kõik sinnapaika, meil on väikese paadisilla kõrval tundmatu laip. Parem saada üksus kohale.”

Albert vaatas, kuidas Gunna noogutas, samal ajal kui edasi-tagasi kõndis, imetledes naise tugevat kehaehitust, mida vormiriided piisavalt ei rõhutanud.

„Ei,” jätkas Gunna. „Kiirabi ja tehniline osakond, diskreetselt, kui võimalik. Kutsu Keflavíki krimiosakonnast Bjössi, kui ta just Baltikumi maffiaga liiga rakkes pole. Eks?”

Ta lõpetas kõne ja vaatas Alberti poole, kes kannatlikult ta järel ootas.

„Kas ma võin siis täna merele minna?”

„Millal sa tagasi jõuad?”

„Kolmeks. Võib-olla neljaks.”

„Mine siis. Aga sa pead tunnistuse andma, kui oled kalapüügiga ühel pool.”

„Pole probleemi,” vastas Albert tänulikult, hakkas juba mööda pontoonsilda kõndima ning viskas paadi kinnitusköied pardale.

„Hiljem näeme, Gunna!” hüüdis ta, samal ajal kui paat kai juurest minema kihutas.

Ja mina jään siia ootama, kuni asjatundjad välja ilmuvad, mõtles Gunna, avas auto pakiruumi, et võtta välja kuriteopaika eraldav lint. Ta arutles, kas seda linti oligi üldse kunagi varem Hvalvíkis kasutatud, sest see oli küla, kus kiiruse ületamine või ametivõimudele vastuhakk purjus­päi olid kõige rängemad kuriteod, millega temal ja Haddil oli tulnud rinda pista.

26.08.2008, 0944

Skandaaliblogija kirjutab:

Te ei saa head blogi maas hoida!

Niisiis oleme tagasi ja taas kord on Islandi skandaaliblogil uhiuus kodu! Meid on materdatud ja alandatud, seega oleme tugevamad kui iial varem, asudes ühes toredas kohas siin maamunal, kus austatakse Hr Visat, mitte võimude katseid sõna­vabadust piirata. Hurraa tiigrihüppe teinud majanduskasvuga riiki­dele! Sõnavabadus on neile, kes on valmis selle eest maksma!

Uusi sõpru leidma ja inimesi mõjutama!

Aga, rahvas, ja me mõtleme seda tõsiselt, meie lemmikud on endiselt oma vanade trikkidega platsis. Majandus­ministeeriumi Gunni Benedikts, olles kahtlemata enne söönud lõunat oma vana semu, põllumajandusministri Óliga, on teada andnud, et tõkestab Uus-Meremaa lammaste importimise meie kaunile maale. Mõnel teist on seda kindlasti veidi raske mõista, sest need tüübid on aastate jooksul ladranud vabast turust, kõige konkurentsivõimelisema pakkumise peale minekust ja muud säärast jama. Kuid meenutagem, milline erakond enda peos majandust hoiab? Ja põllumajandust? Loomulikult meie vanad semud Progressiparteist! Me ei tohi ju endast välja ajada talunikke või vähemalt neid poolt tosinat, kes sellega endiselt tegelevad ja Progressipartei poolt hääletavad, lastes odaval võõramaisel importkaubal neid õõnestada. See poleks ju aus, mis?

(Era) Võim (vaid vähestele valitud) Inimestele!

Mis aga puutub kõikide lemmikministrisse... Bjarni Jón, räägi meile oma uutest sõpradest! Ja me ei pea silmas mitte neid tüüpe InterAlust, vaid hoopis nende sõpru kaugemalt idast. Üks linnuke siristas meile kõrva, et tegemist on naftainimestega. Energiainimestega. Rahainimestega. Mõjukate inimestega. Vaata ette, BJB, kui oled nendega kätt surunud, siis loe oma sõrmed üle, nii igaks juhuks!

Oleme kuulnud keskkonna, majanduse ja peaministri kabinettide kohta kuulujutte, mida ei taha uskuda, sest me teame, kui tore mees sa tegelikult oled. Oleme täiesti kindlad, et sa ei mehkeldaks iial Riigienergia Ameti selja taga, kutsudes võõramaise ettevõtte eraenergiajaama ehitama ja InterAlule elektrit müüma. Nii et palun, BJB, ütle, et see pole nii!

Hoidke meil silm peal, homme tuleb lisa!

Bæjó!¹

Haddi uskus kindlalt, et Hvalvíki ja selle väikese politseijaoskonna kohale on laskunud põhjendamatu tähelepanutorm. Keskhommikuks oleks jaoskonna vanim nooremkonstaablina töötav mees eelistanud minna oma harjumus­pärasele külaringile jaoskonna parima Volvoga, juua kohvi, kuulata kõmujutte ning süüa ära mõned sõõrikud koos võrgukuuri meestega või siis ehk ühe oma nõoga soolakalatehase sööklas. Selle asemel aga leidis ta end tõrjumas tervet laviini küsimusi, mida esitati nii telefonitsi kui ka väljas ootavate ajalehe- ja televisioonitöötajate poolt.

Õue mururibal näitas üks paksu parkat moekal kostüümil kandev tõsise­ilmeline noor naine võte võtte järel väikest sadamat ja taustal olevaid Hvalvíki pastelltoonides maju, nagu tahaks veenduda, et Reykjavíki vaatajad ikka mõistavad, et uudis tuleb väljastpoolt linna piire.

Morgunbladid, DV, Fréttabladid, riigitelevisioon ja -raadio, Kanal 2, Kanal 3 ja veel mõned Haddile tundmatud kanalid nõudsid temalt infot ning said vastuseks, et avalikku teadaannet veel pole ja neil tuleb oodata. Ta pani parajasti telefonitoru hargile, olles kohalikule ajalehele sama vastuse andnud, kui üks noormees heledate geelitatud juustega, mis näisid eiravat gravitatsiooni ja väljas puhuvat tuult, ukse vahelt läbi trügis ja jaoskonna ootesaali sammus.

„Jah?” küsis Haddi järsult, käed laua taga vaheliti.

„Hm. Tere! Mina olen Skúli Snædal Dagurinnist.”

Haddi pööritas silmi. „Vaata, poju, ma olen juba kõigile öelnud, et avalik teadaanne tuleb pärastlõunal. Jah, me leidsime tundmatu isiku. Ei, ma ei saa öelda, kust. Ei, ma ei saa rohkem infot anda.”

„Aga ma...”

„Vabandust. See on kõik, mida ma praegu öelda saan.”

„Aga ma pole siin sellepärast. Ma tulin Gunnhilduri juurde. Ma olen talle mõneks ajaks töövarjuks. Dagurinni jaoks,” lisas noormees.

Haddi hingas sügavalt sisse. „Nii et sa polegi siin selle surnukeha pärast?”

„Ei. Mis surnukeha?”

„Vahet pole. Pealik pole praegu siin ja arvatavasti jõuab ta tagasi alles tunni või kahe pärast.”

„Kas sa ei saaks talle helistada? Meil on aeg kokku lepitud.”

Haddi tõmbas prillid oma lokkis juustelt ninale ja piilus üle nende.

„Kui asi oleks tähtis, siis küll,” nõustus ta. „Aga sellisel päeval nagu täna peaks see olema rohkem kui lihtsalt tähtis asi.”

Skúli üritas uuesti. „See on kokkulepitud kohtumine. Ma võin politsei peakorterisse pressiesindajale helistada ja selle üle kinnitada.”

„Vabandust. Mitte praegu. Vaata, meil on käsil väga tähtis juhtum, nii et oleksin tänulik, kui helistaksid Reykjavíkki ja klaariksid asju nendega. Meil on praegu veidi kiire. Mh?”

Haddi kulmukortsutus ei jätnud kahtlust, et edasine kauplemine ei tule kõne allagi, ja noormees näis kaotusega leppivat.

„Olgu siis. Aga oskad sa öelda, et millal ta tagasi tuleb?”

„Tavaliselt tuleks ta juba nüüd. Täna aga...” Haddi kehitas õlgu.

Noormees noogutas pahuralt ja läks ukse poole. Tema pettunud näoilme tekitas Haddis süütunde ja kui noormees oli ukse pooleldi lahti tõmmanud, hüüdis mees talle järele:

„Sa pole vist siitkandist, mis?”

„Ei. Reykjavíkist.”

„Tead sa Hafnarkaffi?”

„Mis see veel on?”

„See on üks sadama kõrval olev pood. Varsti on lõunaaeg ja suure tõenäosusega läheb pealik sinna. Aga minult sa seda ei kuulnud, eks?”

Noormees muigas rõõmsalt. „Aitäh! See oleks tore. Kuidas ma ta ära tunnen?”

„Gunna? Teda pole võimalik mitte märgata. Ta on üks suur ja paks neiu, kelle nägu hirmutab ka hobused ära.”

Hafnarkaffi asus kalajahutehase ja Jói Beni masinapoe vahel. Alguses kasutati seda kuurina, milles suviti hoiti tõrvatud veoõngesid, ent kolmekümne aasta eest muudeti see sissesõidukioskiks ja sealt edasi kasvas see poeks, millele ehitati juurde väike kohvik sadamatööliste ja kalurite jaoks. Viimaseks lisaks sai hoovil olev bensiinipump; nüüdseks polnud algsest rihvelplekk-kuurist näha enam midagi ja kohast oli saanud õudusunenägu linnaplaneerijatele, kelle nägemuses oleks see pidanud asuma kusagil maantee ääres.

Skúli vaatas läbi auruseks tõmbunud ukseklaaspaneelide ja nägi laudade ääres inimesi istumas. Ta lükkas ukse lahti, astus sisse, mõtles hetke ja jõudis siis otsusele, et tal on tõepoolest kõht tühi.

Ta võttis pika leti lõpust kandiku ning lükkas seda enda ees, võttis veepudeli ja peatus siis auravate teraskausside ees.

„Kala või liha?” küsis leti taga seisev halli näoga naine.

„Hm... mis teil pakkuda on?”

„Kala või liha.”

„Millisel kujul?”

„Täna on teisipäev. Soolakala või soolaliha.”

Skúli süda vajus saapasäärde ja ta hakkas soovima, et poleks kandikut võtnud.

„Soolakala, palun,” otsustas ta, teades, et kahetseb oma otsust.

Naine kühveldas talle taldrikule kala ja kartuleid. „Rasva?”

„Vabandust? Mida?”

„Kas tahate rasva ka peale?”

„Oh, hm, ei. Aitäh!”

Naine pillas lusika tagasi sularasvanõusse ja osutas potile. „Suppi?”

„Oh, ei, aitäh.”

„See on hinna sees.”

„Ei, tänan sellegipoolest.”

„Eks te ise tea. See on seal, kui ümber mõtlete. Kohv on samuti hinna sees. See teeb kokku kaheksasada. Tšekki?”

Skúli ulatas rahatähe ning sai vastu vahetusraha ja tšeki. Ta silmitses ruumi ja märkas peagi selle kaugemas otsas laua kohal küürutamas vormi­riietes kogukat kuju. Eemalt oli raske öelda, kas tegemist oli mehe või naisega, kuid Skúli lootis, et oli leidnud õige inimese. Ta põikas laudade vahelt läbi, sundides sinistes tunkedes töömehi oma kõhtusid sisse tõmbama ja toole nihutama, enne kui kandiku õigele lauale asetas.

„Kas ma tohin siia istuda?”

Kogukas kuju tõstis pilgu ja Skúli nägi, et laiadest õlgadest hoolimata polnud lühikeste heledate juustega tugev naine sugugi selline riiukukk, nagu Haddi oli teda kirjeldanud. Ehkki temast ei saaks kunagi kaunitari, oli tal nurgeline ja kena nägu, millest õhkus autoriteetsust. Noormees arutles põgusalt, kas see oli kaasasündinud või politseinikuna töötamise tulemus.

„Lase aga käia,” vastas naine, helpides lusikaga umbmäärast värvi suppi.

„Sina oled vist Gunnhildur?”

Naine noogutas, kaapides taldrikupõhjast suppi. „Tuntud paljude hulgas ka kui võmm Gunna,” parandas ta. „Ja sina oled ilmselt see tüüp Dagurinnist. Küllap Haddi ütles sulle, et ma siin olen, mis?”

Skúli võttis enda ees olevalt taldrikult kala. Tema kodus ei olnud kunagi sellist traditsioonilist toitu pakutud ja esimesest kahvlitäiest pahvatav soolalõhn jahmatas teda.

„Nii. Nüüd kui sa siin oled, siis mida sa täpselt tahad?”

„Ei midagi erilist. Asja mõte on laupäevases väljaandes avaldada rida artikleid maapiirkondade politseinike tööst. Ma ei otsi midagi ebatavalist, tegelikult suisa vastupidi.”

„Nii et sa pole siin tänahommikuste sündmuste pärast?”

„Ei...” vastas Skúli venitades.

„Nii et sa siis ei teagi,” sõnas naine rahulolevalt, näol lai naeratus. „Noh, siis oled sa ainus Islandi ajakirjanik, kes pole kuulnud tundmatu inimese laibast, mis täna hommikul siit lähedalt leiti. Ainus, sest põhimõtteliselt iga teine selle riigi ajakirjanik on siia kohale tulnud või siis jaoskonda helistanud ja teadaannet nõudnud. Vaene vana Haddi on maruvihane.”

„Oh, ma mõistan.”

Skúli pani söögiriistad käest ja võttis oma mantlitaskust mobiili. Ta lülitas selle sisse ja juba mõne sekundi pärast hakkas see ägedalt hääl- ja tekstsõnumitest sumisema.

„Kurat! Unustasin selle hommikul lahkudes sisse lülitada ja mul pole autos raadiot,” tunnistas ta. „Vabandust, ma ei teadnud sellest midagi.”

„Noh, nüüd kui sa juba siin oled, on ilmselt parem, kui lähed tagasi koos looga.”

„See oleks... suurepärane.”

„Sa tahtsid öelda, et see päästaks su naha?”

„Hm, jah, ilmselt küll.”

„Täna pärastlõunal antakse avalik teadaanne, nii et sa saad selle pool tundi enne ametlikku avaldamist. See vist ei tule sugugi kahjuks, mis?”

„Tänan! See on suurepärane.”

„Just. Aga sa jääd mulle teene võlgu. Kui vana sa oled?”

„Kakskümmend viis.”

„Kes sa selles ajalehes siis oled, nooremajakirjanik või mis?”

„Ei. Ma olen krimitoimetaja.”

„Mida? Siin on pirakas lugu käimas ja sa ei teadnud sellest midagi, härra Krimitoimetaja?” küsis Gunna, naeratades kavalalt juba teist korda.

Skúli nokkis taldrikul kala. „Tegelikult olen ma krimitoimetaja olnud alles nädal aega. Ja sedagi selle tõttu, et keegi pani selle nime mulle nalja­viluks, kui Kringlani ostukeskuses vahele jäänud vargast kirjutasin. See jäi kogemata lehte, nii et nüüd olen ma uus krimitoimetaja.”

„Kui kaua sa oled Dagurinnis töötanud?”

Skúlile hakkasid Gunna tulistatud küsimused vastumeelseks muutuma, meenutades talle, et hoopis tema peaks neid esitama. „Mõned kuud. Dagurinn alustas ilmumist alles jaanuaris.”

„Millega sa enne seda tegelesid?”

„Lõpetasin oma magistrikraadi, siis töötasin mõned kuud prakti­kandina Jyllands Postenis, kuni koju naasin.”

„Taanis. Kus?”

„Århusis. Kui kaua sina politseis töötanud oled?” küsis Skúli, üritades vestlust teistpidi keerata, nii et hoopis tema saaks küsimusi esitada.

„Liigagi kaua. Ja mis su perenimi on?”

„Snædal.”

„Oh! Koorekiht.”

„Mu onu oli aastaid tagasi valitsuses.”

„Ma tean. Ma vist isegi hääletasin tema poolt.”

„Tore teada. Ma ütlen talle edasi.”

„Ma pole veel nii vana,” vastas Gunna jahedalt. „Nüüd aga keera see asi endale keresse ja hakkame peale. Mul on palju tööd ja kui sa mul sabas kavatsed joosta, pead sammu pidama ja eelistatavalt vait olema. Sobib?”

„Sobib,” vastas Skúli, pannes halba aimates noa ja kahvli käest. Ta taipas, et ajakirjanikuna polnud ta esitanud ühtki küsimust ega teadnud peaaegu midagi inimese kohta, keda pidi kirjeldama, samal ajal kui too oli tema kohta teada saanud peaaegu kõik. „Me võime minna, kui sa soovid. Soolakala ei meeldi mulle eriti,” tunnistas noormees.

„Siis ei saa sul suureks saades ka lokkis juukseid olema. Eks lähme siis,” ütles naine muiates, tõusis püsti ja tõmbas oma pintsakutaskust telefoni välja, kui see helisema hakkas.

„Tere, kullake, oota üks hetk,” sõnas ta õrnal häälel.

„Parem vii oma kandik letile tagasi ja võta siis juba minu oma ka. Saame minuti pärast õues kokku,” juhendas ta Skúlit, sammudes ukse poole, telefon kõrva ääres. Skúli aga arutles, kellele naine „kullake” oli öelnud.

„Mida üks krimitoimetaja siis õieti teeb?”

Jaoskonna paremuselt teine Volvo sõitis jõnksatusega asfaldilt maha ja veeres krudinal pontoonsilla juurde. Skúli istus kõrvalistmel, sülearvuti põlvedel, kirjutades üles nii palju infot, kui Gunna oli valmis talle andma.

„Enamasti kontrollin ma igal hommikul politsei veebilehti. Sa ütlesid, et tundmatu isik? Mees või naine?”

„Mees.”

„Vanus?”

„Seda on liiga vara öelda.”

„Mida sa veel saad mulle rääkida?”

„Praegu on kõik,” vastas Gunna, peatades auto kruusakrudinal valge kaubiku taga. Skúli järgnes naisele, kes kerge vaevaga kivide vahelt rannale sammus, samal ajal kui tema jalad libisema kippusid.

Kaks valgetes tunkedes inimest kükitasid liival, kuhu mõõn mehe laiba oli jätnud, üks pikk vormiriietes politseinik seisis ja vaatas, kuidas fotograaf sündmuspaigast pilte tegi. Gunna tõstis piirdelinti ja ronis selle alt läbi.

„Tere, Snorri, mis uut?” küsis Gunna vormiriietes mehelt.

„Praegu ei midagi. Nad pole siin kuigi kaua olnud.”

„Ja Bjössi?”

„Käis siin ja läks ümbrust uurima. Ütles, et saab sinuga mõne aja pärast jaoskonnas kokku.”

„Sobib. Oh, muide, see on Snorri,” teatas Gunna, vaatas Skúli poole ja osutas pöidlaga politseinikule. Sama pöidlaga näitas ta ka Skúli poole. „See on Skúli. Ta on mu töövari. Ajalehest, nii et vaata ette, mida sa talle ütled.”

Skúli nägi, kuidas naine taas naeratas, samal ajal kui Snorri näis kahtlustav olevat.

„Kaamera?” küsis Gunna.

„Mida?”

„On sul kaamera kaasas?”

„Ei, noh, ainult telefonis.”

„Olgu. Üksainus pilt ja ma pistan su luku taha.”

Gunna läks laiba kõrval kükitavale valgetes tööriietes paari juurde ja küürutas nende kohale. Skúli nägi noort nägu, elutud silmad poolavatud, ja tundis tohutut kurbust.

„Gunnhildur,” tutvustas Gunna end tõredalt.

„Sigmar. See on Selma,” vastas mees hajameelselt, samal ajal kui naine isegi pilku ei tõstnud.

„Midagi kasulikku?”

„Tegelikult mitte. Ta pole siin kaua olnud. Mitte miski ei viita vigastustele. Tõenäoliselt on tegemist vettekukkumisega, millele järgnes alajahtumine või uppumine.”

„Mingeid isikutuvastamise märke?”

„Siiani mitte. Ta taskud on tühjad. Pole sõrmuseid ega ühtegi ehet. Me teame rohkem, kui oleme saanud teda korralikult lahkamislaual vaadata. Kui ta on Islandi päritolu, siis suudame ta tõenäoliselt ühe või kahe päevaga tuvastada, kui tal on toimik, siis varemgi. Kui ta on välismaalane...”

Mees kehitas õlgu, sügas habemetüügast lõual ja haigutas.

„Maaõhk on ikka hoopis teine tera,” märkis ta kerge muigega.

„Te võtate ta endaga kaasa, mis?”

„Jah. Tegelikult olemegi siin peaaegu lõpetanud. Arvatavasti lahkume tunni aja pärast ja saadame sulle päeva või kahe pärast raporti. Vägivallatunnuseid pole, nii et kui pakiline asi see ikka olla saab?”

„Mis puutub minusse, siis mida varem, seda parem. Siin ei juhtu selli­seid asju iga päev.”

„Olgu. Teeme, mis võimalik,” sõnas Sigmar, tõmmates maski tagasi suu ja nina ette.

„On sinuga kõik korras, semu?” küsis Gunna Skúlilt sõbralikult. „Sa pole enne surnut näinud?”

Skúli nägu oli kahvatust valgeks muutunud. Ta raputas pead.

„Kõik on korras. Sellega harjub ära. Aga kui kavatsed oksele hakata, siis palun mitte siin, kus võib asitõendeid olla.”

Noormehe laip viidi kiirabiga Reykjavíkis asuvasse riikliku haigla surnukuuri, enne kui paadid pärastlõunal naasid ja pontoonsild kihama lõi. Gunna nägi uudishimulikke nägusid ja teadis, et Albert Jónasson on arvatavasti pärast hommikust mereletuiskamist raadioside abil lobisenud.

„Siin pole näha midagi, rahvas,” pomises ta endamisi, kui Skúliga viimaste hulgas minema sõitma hakkas, jättes ranna tõusulainete päralt.

„Ma hakkan parem tagasi linna sõitma,” sõnas Skúli, kui Gunna jaoskonna ees linnapea kohale parkis.

„Olgu. Ma loodan, et tänane päev osutus sulle kasulikuks, ehkki surnukeha leidmine on üsna ebatavaline. Tegelikult pole seda juba aastaid juhtunud. Nii et see tähendab sinu jaoks veidi põnevust.”

„Kas sa tead, kes see mees on?”

„Pole aimugi. Võib-olla kalur, võib-olla keegi võõras. Kes ta ka polnud, usun ma, et ta oli liiga palju napsitanud ja kukkus vette, üritades paati ronida.”

„Millal sa täpsemalt teada saad?”

Gunna kehitas õlgu. „Kes seda teab. Aga seda sa ju kirja ei pane, eks? Täna pärastlõunal avaldatakse pressiteadaanne kõige kohta, mida saame enne ta isiku kindlakstegemist öelda. Asjad muutuvad veidi delikaatseks, kui mängus on sugulased. Sa ju mõistad seda?”

„Ei, muidugi. Ma tahtsin öelda, et jah. Ma tulen nädalalõpul tagasi, kui see sobib.”

„Mulle sobib. Aga siis pole siin enam nii huvitav. Enamasti tegeleme siin liiklusega. See on ainus, mis siin Hvalvíkis on, nii et mul pole aimugi, miks nad su siia saatsid.”

Gunna avas autoukse ja tõstis jalad välja. „Helista, kui tulla tahad! See ei tohiks probleem olla.”

„Haddi!”

„Siin.”

Gunna pistis oma pea kabinetiukse vahelt sisse, nähes ühel toolil Haddit ja oma kirjutuslaua taga, jalad aknalaual, sünge näoga Bjössit krimiosakonnast.

„Ah, Bjössi! Siin sa oledki. Tunne end nagu kodus, eks!”

Bjössi pani oma käed laisalt kuklale. „Teen seda, Gunna. Mulle kahe suhkruga, kui sa pahaks ei pane, ja mõned sõõrikud kuluksid samuti marjaks ära.”

„Kao ära! Ma ei taha su ummistunud veresooni oma südametunnistusele. Aga Haddil on siin kusagil kindlasti kohvi?”

„Olgu,” torises Haddi püsti tõustes Gunna osutas Bjössile Haddist vabanenud kohale ja istus ise oma kirjutuslaua taha.

„Olgu siis. Mis meil on?”

Bjössi ohkas. „Tupik. Välimust arvestades hilistes kahekümnendates kuni varastes kolmekümnendates. Mitu tundi vees olnud, aga mitte väga kaua. Taskud olid tühjad. Ei sõrmuseid, käekella ega midagi ümber kaela, ei ühtegi augustust, mida näha oleks olnud. Silmaga nähtavaid vägivallatunnuseid polnud.”

Ta hingas sügavalt sisse ja jätkas: „Habe oli ära aetud, arvatavasti eile. Punakad juuksed, sõrmeküüned lõigatud, kingi polnud, mustad teksad ja pikkade varrukatega must särk. Lühidalt öeldes kõik. Arvatavasti on ta praegu lahkamislaual korraliku vaatluse all. Kui veab, võime homme midagi uut teada saada.”

„Ta pole kohalik, aga pidi vette minema siin. Tõusuvesi poleks teda ju kusagilt mujalt siia toonud?”

„Ei. Ta pole selleks piisavalt kaua vees olnud. Oleks teda mööda ranni­kut siiapoole uhutud, poleks ta nii hästi säilinud.”

Haddi naasis termose ja tassidega.

„Ilmselt tahad sa piima, Bjössi?” porises ta.

„Must kohv sobib ka.”

„Vahet pole, sest meil nagunii pole siin piima. On sul mind vaja, mis?”

„Ei, parem lase nüüd jalga, Haddi,” vastas Gunna. „Hommikul näeme.”

Haddi lehvitas, lastes uksel enda järel sulguda, ja Gunna kuulis, kuidas ta tervitas majast lahkudes naist, kes nende kõrval oleva postkontori leti taga hommikust lehte luges.

„Bjössi, kui palju abi mul on krimiosakonnalt oodata?”

„Kardan, et mitte palju. Mulle näib asi üsna selge. Kui surnukeha isik on tuvastatud, teavita sellest sugulasi ja liigu edasi. Arvatavasti tuleb uurimine, aga mind üllataks, kui nad tuleksid lagedale millegi muuga peale surma õnnetusjuhtumi, uppumise või alajahtumise tõttu.”

„Ilmselt küll,” nõustus Gunna. „Siiani pole kuritööst märkigi. Ma kontrol­lin täna enne tööpäeva lõpetamist kadunud inimeste nimekirja, uurin patoloogiat ja vaatan, mida neil meile öelda on.”

Ta haigutas.

„Pikk päev?” küsis Bjössi.

„Jah. Ja parem oleks, kui siit varsti minema saan. Kuidas Dóral läheb?”

„Ah, temaga on kõik korras. Viriseb, aga selles pole midagi ebatavalist. Kuidas sinu lastel läheb?”

„Laufey peaks varsti koolist tagasi jõudma, nii et lähen parem selleks ajaks koju. Gísli on merel, ta on jaanuarist saati Snæfuglil olnud ja see meeldib talle või siis vähemasti meeldib talle raha.”

„Su poisil on nutti,” muigas Bjössi. „Ei tea, kellelt ta selle veel pärinud on.”

„Oma emalt muidugi,” ütles Gunna otsustavalt. „Ta isa perel pole mõistuse­raasugi.”

„Ah, sellest ei tea ma midagi. Aga kui asjad lähevad edasi nii nagu praegu, siis kalastamine on su poisi jaoks parim, mis olla saab. Intressimäärad ja hinnad tõusevad kogu aeg. Aga see ei tundu õige asi olevat.” Bjössi laubal olevad vaod süvenesid.

„Jah, midagi on mäda. Kuid kalurid ja võmmid saavad hakkama, küll näed,” kinnitas Gunna talle.

Bjössi täitis termosest oma tassi. Ta pistis kõva suhkrutüki hammaste vahele ja rüüpas värsket kohvi peale.

„Ma loodan, et kellelgi läheb hästi,” pomises mees, suhkrutükk endiselt hammaste vahel. „Vahetuskurss kõigub. Mul ükskõik, mida valitsus meile öelda üritab, mina näen, et kõik hinnad tõusevad ja Dóra ütleb, et praegu on elatuskulud kõrgemad. Pooled poolakad on siit juba jalga lasknud, välja arvatud need, kes siin tulusat narkoäri ajavad.”

„Küllap on sul õigus, aga mis siin muutumas on? Mitte midagi. Ja üldse, mis sind seal Keflavikis nii rakkes hoiab, et sa ei saa vanale töökaaslasele paariks tunniks appi tulla?”

„Narkootikumid, narkootikumid ja veel kord narkootikumid.” Bjössi ohkas. „See ei lõpe kunagi ja mul on sellest kõrini. Kogu aeg tuleb kõntsa­kihiga tegelda ja mul on sellest siiber, kogu aeg sama vana jama.”

„Noh, sellisel juhul poleks sa pidanud politseijõududega ühinema.”

„Ilmselt on sul õigus,” sõnas Bjössi, tõustes püsti. „Aga mulle tundub, et oleme mõlemad selles kinni, Gunna. Otsi mind üles, kui homme Keflavikis oled. Muide, kes see ilueedi on?”

„Mida?”

„Su noormees.”

„Oh, tema! Ta on Dagurinni ajakirjanik, pidavat kirjutama loo maakoha politseijaoskonnast.”

„Kui lõbus.” Bjössi kihistas naerda, samal ajal kui Gunna kulmu kortsutas.

„See määriti mulle kaela,” ütles naine. „Kurat, see tuletab mulle meelde.”

„Mida?”

„Ma pidin täna hommikul Vilhjálmur Traustasoniga kokku saama.”

„Ära selle pärast muretse, kullake! Ma ütlesin meie imelisele juhile, et sul on täna veidi kiire.”

1 (Märkus: bæjó – nägemist, islandi k, tõlkija.)