Читать книгу Tormidraakon. Muinasjutte draakonitest - Rahvaluule - Страница 1

Oli kord üks padišahh, kelle õnnetuseks varastati temalt kõik ta lapsed kohe, kui nad seitse aastat vanaks said.

Padišahh oli murest täiesti mõistust kaotamas. „Mul on nelikümmend last,” ütles ta, „üks ilusam kui teine, mul ei saanud nende imetlemisest kunagi küllalt. Oh, oleks siis vaid ükski alles jäetud! Oh, poleks parem neid üldse olnud, sest neist on nii palju kurbust.”

Ta mõtles tihti nukralt oma laste kadumisele ning lõpuks, suutmata seda enam taluda, lahkus ühel öösel oma paleest ja hakkas umbropsu astuma.

Hommikuks oli ta oma riigi pealinnast juba tükk maad eemale jõudnud. Ta leidis ühe allika ning oli just enne igapäevast palvetamist käsi pesema asumas, kui märkas äkki taevas enda poole liikumas midagi, mis sarnanes suure musta pilvega.

Kui pilv lähemale jõudis, nägi mees, et see oli hoopis neljakümnest sädistavast ja kudrutavast linnust koosnev parv, mis allika juures maha laskus. Ohtu kartes puges padišahh peitu.

Allikal juues ütles üks lind teistele: “Emapiima pole meile saatusest määratud. Tahes-tahtmata peame allikavett jooma. Ei isa ega ema hoolitse meie eest.”

Seepeale ütles teine: “Isegi kui nad meist mõtlevad, ei või nad ometigi teada, kus me oleme.”

Need sõnad lausutud, lendasid linnud edasi. Padišahh pomises omaette: „Vaesekesed! Paistab, et isegi nii tillukesed olevused igatsevad oma vanemaid.”

Kui ta oli pesnud ja palvetanud, alustas ka päike oma ringkäiku ning lõokesed täitsid taevalaotuse oma imeilusa lauluga.

Kuna padišahh oli terve öö rännanud, ei suutnud ta enam väsimuse tõttu silmi lahti hoida ning vajus unne, endiselt oma kadunud lastest mõeldes.

Unes nägi ta üht kerjusmunka, kes tema juurde tuli. Padišahh pakkus talle enda kõrval istet ning rääkis talle oma kurva loo.

Munk teadis, mis oli valitseja lastega juhtunud, ning ütles: „Mu isand, ära kurvasta. Kuigi sina oma lapsi ei näe, näevad nemad sind ometigi.

Linnud, kes palvetamise ajal allikale lendasid, ongi su lapsed. Kuri haldjas varastas nad ning nende eluase on siit aastase tee kaugusel. Soovi korral võiksid lapsed lausa su paleesse lennata, ent nad kardavad haldja viha. Enne lahkumist joo allikast ja Allah annab sulle su lapsed tagasi.”

Hommikul üles ärgates ning mõnda aega unenägu meelde tuletades meenusid padišahhile kerjuse lausutud sõnad ja ta otsustas allikale suunduda.

Ent missugune pilt talle seal avanes! Allikas voolas vee asemel veri.

Ärevalt üritas mees aru saada, kas ta on unes või ärkvel. Kuna aga hetkel oli päike just tõusmas, sai ta aru, et see pole tavaline unenägu.

Ta sulges silmad ning jõi vastumeelsust maha surudes allikast verd, justkui oleks tegu puhta veega, seejärel asus teele.

Korraga nägi ta eespool midagi, mis meenutas suurt lahinguks rivistunud sõjaväge.

Kuna padišahh ei teadnud, kas need on sõbrad või vaenlased, ei julgenud ta alguses edasi minna, kuid võttis end lõpuks siiski kokku ja otsustas riskeerida.

Lähemale jõudes avastas ta üllatusega, et sõjavägi koosnes igas suuruses lohedest, kõige väiksem neist oli vähemalt kaameli suurune.

„Oh häda!” oigas mees. „Kes oleks võinud ette näha, et unenägu oli hoopis nõidus! Mis ma nüüd teen? Lähemale minnes raiutakse mind kindlasti tükkideks ja tagasi minna ma enam ka ei saa, sest siis mind nähtaks.”

Mees palvetas Allahi poole, et too teda hädas aitaks.

Kuid need lohed juhtusid olema alles äsja sündinud. Neist vanim oli vaid paari päeva vanune. Ühelgi neist polnud silmad veel lahti läinud ja seetõttu rändasid nad hetkel kodu leidmata pimedatena ringi, ise vaistlikult kokku hoides.

See avastus rahustas padišahhi tunduvalt ja ta läks neist puutumatult suure ringiga mööda.

Saabus öö ning mägedes ringi ekseldes kuulis ta korraga kohutavat kurdistavat möiret.

See oli emalohe, kes sel moel oma kadunud lapsukesi otsis.

Padišahh oli suurest hirmust kange ning teda nähes lohe käratas: „Lõpuks oled sa mul peos, oled mu pisikestele kindlasti halba teinud. Põgenema sa ei pääse, sest sa tapsid kõik mu tuhat lapsukest.”

Üle kogu keha värisedes vastas padišahh, et oli tõepoolest noori lohesid näinud, ent polnud neile viga teinud. Kuna ta ei olnud ametilt jahimees, polnud selline mõte talle pähegi tulnud.

„Kui sa tõtt räägid,” ütles emalohe, „siis ütle mulle, mis suunas mu lapsed läksid.”

Valitseja juhataski, kus ta oli pisikesi lohesid kohanud. Seepeale muutis lohe ta tubakatoosiks ja pani selle omale vöö vahele. Sel viisil võttis ta mehe endaga kaasa ning leidiski mõne aja pärast oma lapsukesed, kellega polnud vahepeal õnneks midagi halba juhtunud.

Emalohe ajas oma lapsi enda ees kodu poole, tubakatoosiks muudetud mees endiselt vöö vahel. Lõpuks jõudsid nad keset kõrbe seisva neljakandilise müüriga ümbritsetud lossi juurde.

Lohe võttis vöölt piitsa ning andis sellega kindlusemüüridele vägeva hoobi ja müürid varisesid maha. Nüüd rusudena lebavad müürid olid varjanud imelist paleed, kuhu nad kohe edasi suundusidki.

Pärast padišahhile algse kuju tagasi andmist viis lohe ta ühte palee paljudest tubadest ning küsis: „Inimlaps, miks oled sa nii kaugele rännanud? Näen, et sul ei ole kurje plaane.”

Olles valitseja loo ära kuulanud, arvas lohe: “Selle mure saab kergesti lahendada. Kõik su lapsed on Hüatsintmajakeses. See asub aga üsna kaugel, mistõttu sa väga tõenäoliselt üksinda sinna ei jõuakski. Üle mäe minnes jõuad sa kõrbesse, kus elab mu vend. Tema lapsed on suuremad kui minu omad ja teavad seda majakest hästi.

Mine tema juurde, tervita teda minu poolt ja palu tal ennast Hüatsintmajakesse juhatada.”

Need sõnad lausutud, jättis lohe ta üksi ning padišahh jätkas oma rännakut.

Läks palju aega, enne kui ta üle mäe jõudis sai ning kõrbe nägi. Pärast pikka rännakut läbi kõrbe nägi ta veelgi suuremat lossi kui eelmises peatuspaigas.

Lossi väravate ees seisis lohe, kes oli eelmisest vähemalt kaks korda suurem. Tuhande sammu kauguselt paistsid ta silmad küll suletud olevat, kuid paotunud laugude vahelt kiirgas välja tulekiir, mis oleks kindlasti põletanud tuhaks iga inimese, kes selle pilgu alla oleks sattunud.

Kui padišahh seda nägi mõtles ta: „Siia ma suren.” Kogu jõudu kokku võttes hüüdis mees lohele tema õe tervitused edasi.

Seda kuuldes avas suur lohe silmad, seepeale mattusid kõik ümberkaudsed alad leekide möllu. Padišahh, kes ei suutnud sellist pilku taluda, jooksis oma peidukohta tagasi. Lohele ei paistnud ta aga ei suurema ega tähtsamana kui kirp.

Padišahh pöördus emalohe juurde tagasi ja rääkis oma koledast läbielamisest. Lohe ütles: „Unustasin sulle öelda, et mind kutsutakse Mustaks Loheks ning mu venda Punaseks Loheks. Mine tagasi ja ütle, et Must Lohe saadab tervisi. Kuna keegi teine mu nime ei tea, saab mu vend aru, et oled minu saadetud. Siis pöörab ta sulle selja ning sa võid talle ohutult läheneda. Ole ettevaatlik, et sa ta põletava pilgu alla ei satu.”

Seepeale asus padišahh taas Punase Lohe poole teele ning hüüdis kohale jõudes valjul häälel: „Su õde Must Lohe saadab sulle tervisi!” Seda kuulnud, pööras lohe talle selja. Punasele Lohele lähenedes teatas mees oma soovist leida Hüatsintmajake. Lohe võttis vöölt piitsa ning laksatas sellega vastu maad nii kõvasti, et mägi paistis lausa kaheks lõhenevat. Mõne aja pärast nägi padišahh üsna suurt lohet lähenemas. Kui too lähemale jõudis, tundis mees lohe suurtest silmadest kiirgavat kuumust.

Ka see lohe pööras valitsejale selja. „Mu poeg, kui sa soovid Hüatsintmajakesse siseneda,” ütles Punane Lohe, „hüüa enne sisse astumist „Punane Lohe saatis mind!”. Selle peale ilmub seesama haldjas, kes su lapsed röövis. Kui ta sult uurib, mida sa tahad, ütle talle, et võimas lohe nõuab talt suurimat varastatud last. Peaks ta keelduma, küsi talt väikseimat. Kui ta endiselt ei nõustu, siis ütle, et Punane Lohe nõuab teda ennast. Rohkem ära midagi lausu ja tule siia tagasi.”

Padišahh ronis Punase Lohe poolt kutsutud lohe turjale ja asus teele. Eemal Hüatsintmajakest märgates hüüdis ta: „Punane Lohe saadab tervisi!” Hüüe oli nii võimas, et maa ja taevas paistsid sellest värisevat. Kohe ilmus uksele üks tõmmu morni näoga araablane, käes hiiglaslik nui.

Majast välja tulles uuris araablane, milles asi.

„Punane Lohe,” ütles padišahh, „nõuab sult suurimat varastatud last.”

„Suurim on haige,” vastas kuri haldjas.

„Siis saada kõige väiksem,” sõnas padišahh.

„Ta läks vett tooma,” lausus araablane.

„Kui asjad niimoodi on,” jätkas valitseja, „siis nõuab Punane Lohe sind ennast.”

„Ma lähen majja tagasi,” ütles haldjas ja kadus. Padišahh pöördus Punase Lohe juurde tagasi ja andis teada, et oli ülesande edukalt täitnud.

Vahepeal astus nende juurde araablane, mõlemas käes võimas nui, jalas kolme meetri pikkused puust kingad, peas müts, mis oli kõrge kui torn. Teda nähes lausus Punane Lohe: „Vaata aga! Mu kulla haldjas, sinu käes on padišahhi lapsed, ole nii kena ja anna nad talle tagasi.”

„Ühel tingimusel,” vastas haldjas, „kui padišahh selle täidab, annan ma talle ta lapsed rõõmuga tagasi. Kümme aastat tagasi röövisin ma ühe teatud padišahhi poja, ent kui ta oli kaksteist aastat vanaks saanud, varastas hiidnaine Porsuk ta omakorda minu käest. Iga päev saadab ta poisi allikale vett tooma, toidab teda tuhakookidega ning sunnib teda klaasitäit inimverd jooma.

Kui ma vaid saaksin selle noormehe taas enda juurde, ei sooviks ma enam midagi muud, sest terves maailmas pole ma nii kena noormeest kohanud kui tema. Sellel Porsukil on poeg, kes mind armastab, aga ma ei taha hiidnaise poega röövitud poisi asemele. Ma teadsin, et padišahhi lapsed on julged ja ilusad ning nõnda röövisingi ma nad oma kannatuste leevendamiseks ära. Las padišahh täidab mu soovi, siis täidan mina tema oma.”

Olles need sõnad lausunud, läks araablane minema.

Punane Lohe mõtles veidi ja sõnas siis: „Ära karda, mu poeg. See Porsuk on küll nõiakunstis osav, aga õnneks mitte eriti vapper. Võlukunsti abil teda võita ei saa, ent õnnelikul kombel on tal kombeks ühel päeval aastas maagiat mitte kasutada ja sellel päeval on temast võimalik jagu saada. Sa pead kuu aega ootama, selle aja jooksul teen ma selle päeva kindlaks ja annan sulle teada.”

Padišahh oli sellega nõus ja nii saatiski Punane Lohe oma pojad uurima seda täpset kuupäeva, millal hiidnaine võluväge ei kasutanud. Niipea kui nad olid selle päeva teada saanud, ütlesid nad selle ka padišahhile edasi. Lisaks olid nad veel teada saanud, et sellel päeval hiidnaine alati magab.

„Kui sa kohale jõuad,” andis Punane Lohe padišahhile nõu, „tuleb see noormees, keda ta vangis hoiab, allikalt vett tooma. Võta talt müts ja pane see endale pähe, sest siis ei ole tal võimalik end liigutada ja ta on täielikult sinu võimuses.”

Punane Lohe saatis oma pojad padišahhiga kaasa, et nood mehe Porsuki allika juurde juhataksid, ootaksid, kuni valitseja on oma ülesandega hakkama saanud, ning tooksid ta sealt ka turvaliselt tagasi.

Allikale jõudes pugesid nad peitu ja jäid noormehe saabumist ootama. Kui nooruk oma pudelit täitma hakkas, hüppas padišahh korraga välja, rabas tal mütsi peast, tõmbas selle endale pähe ning kadus välgukiirul oma peidukohta tagasi. Noormees vaatas ringi, aga mitte kedagi nähes ei osanud asjast midagi arvata. Seepeale võtsid noored lohed ta kinni ja viisid ta padišahhi juhtimisel vangina Punase Lohe juurde.

Piitsaga vastu maad lüües kutsus Punane Lohe kohale haldja, kes poissi nähes kohe tema juurde jooksis ning noormeest kallistama ja suudlema asus, samal ajal teisi nooruki päästmise eest tänades.

Haldjas plaksutas käsi ja lõi jalaga vastu maad ning kohemaid ilmusid nähtavale nelikümmend rõõmsasti kädistavat lindu. Araablane võttis vöölt plasku ning piserdas linde selle sisuga – ja ennäe imet, silmapilguga muutusid linnud neljakümneks ilusaks neiuks ja kauniks noormeheks, kes võtsid rivvi ning jäid käsklusi ootama. „Niisiis, mu kulla mees,” ütles araablane, „siin on su lapsed! Vii nad koju ja rõõmusta. Anna mulle andeks kannatused, mis ma olen sulle põhjustatud .”

Oleks keegi tol hetkel padišahhilt tema kõige suuremat varandust küsinud, poleks mees hetkegi kõhelnud seda ära andmast, nii suur oli ta rõõm laste tagasi saamise üle. Rõõmuga andis ta araablasele tema teo andeks. Padišahh oleks haldjale lausa autasu andnud, kui too oleks midagi soovinud.

Pärast seda jättis mees Punase Lohega hüvasti. Lahkumise hetkel tõmbas lohe oma kõrva tagant välja ühe karva ning ütles seda padišahhile andes:

„Võta see kaasa. Hätta sattudes murra see pooleks ja ma tõttan sulle siis appi.”

Nõnda asuski padišahh oma lastega teele ning jõudis lõpuks taas Musta Lohe palee juurde. Ka see lohe tõmbas oma kõrva tagant välja karva, ulatas selle padišahhile ning andis järgnevat nõu: „Lase oma lastel otsekohe abielluda. Kui sa pulmapäeval selle karva põlema paned ja neid selle suitsuga õnnistad, on nad hiidnaine Porsuki võimu eest igavesti kaitstud.”

Padišahh tänas viisakalt, jättis lohega südamlikult jumalaga ning jätkas oma teed.

Tagasiteel lõbustas padišahh lapsi juttudega oma seiklustest ning kuulas ka lugusid oma poegade ja tütarde läbielamistest. Korraga tõusis hirmus torm. Keegi neist ei teadnud, mis neist edasi saab ja ootasidki nüüd hirmuvärinal oma saatust. Mõne aja pärast ütles üks tütardest: „Kallis isa ja käskija, olen kuulnud araablast rääkimas, et millal iganes hiidnaine Porsuk kuhugi teel on, saadab teda alati võimas torm. Ma usun, et see ongi lähenev hiidnaine ja ei keegi muu.”

Julgust kokku võttes võttis padišahh Punase Lohe karva välja ning murdis selle pooleks. Selle peale kukkus hiidnaine taevast mürtsatusega alla ja samal hetkel ilmus nähtavale ka piitsa plaksutav Punane Lohe. Porsuki leidsid nad murtud käte ja lömastatud ninaga maas lebamas. Padišahh kartis koledal kombel, et kaotab jälle mõne oma lastest, ent Punane Lohe julgustas teda järgmiselt: „Ära karda, mu padišahh. Võta see piits.” Mees võttis piitsa vastu, lõi sellega vastu maad ja tundis end äkitselt õhku tõusmas.

Taas maapinnale laskudes leidis ta ennast oma riigi pealinna väravate ees. „Nüüd on sul üsna ohutu olla,” ütles lohe ja kadus. Taas oma sünnipaiga tuttavaid kupleid, minarette ja müüre nähes langesid nad põlvili ja nutsid õnnest. Pärast padišahhi lahkumist oli kõikjal valitsenud pidev hala ja masendus, nüüd tulid kõik pašad ja beid välja, et oma tagasi jõudnud isanda ja tema lastega kokku saada.

Padišahhi naine kallistas ja suudles oma ilusaid poegi ja tütreid ning üliõnnelik valitseja korraldas õnneliku tagasijõudmise auks seitse päeva ja ööd kestvad pidustused.

Pidustused olid vaevalt läbi saanud, kui valitseja poegadele ja tütardele otsiti ning leiti abikaasad. Pärast seda kestsid võimsa pulma auks korraldatud pidustused nelikümmend päeva ja ööd.

Kahjuks unustas padišahh oma lapsi Musta Lohe karva suitsuga õnnistada, mille tulemusel hakkas pärast pulmatseremoonia lõppu kallama vihma justkui oavarrest ning tuul puhus nii kõvasti, et miski ei jäänud sellest puutumata. Alguses arvas padišahh, et see on lihtsalt võimas torm, ent hiljem meenus talle hiidnaine Porsuk ning tema huulilt vallandus seepeale hirmukarje. Kära kuuldes jooksid kõik palee elanikud, kaasa arvatud ka äsja abiellunud printsid ja printsessid, lossist välja, et toimuvast aimu saada.

Ehmunud padišahh andis Musta Lohe karva oma vesiiri kätte ning käskis selle kohe ära põletada. Keegi ei saanud käsu tagamõttest aru ja arvati, et valitseja on mõistuse kaotanud. Siiski see imelik käsk täideti ja karv pandi põlema. Kohe kostis lossiaiast vastuseks hirmunud ulgumine ning hiidnaine Porsuk hüüdis valjul häälel: „Sa põletasid mu ära, oo valitseja! Selle eest ei saa su aias tulevikus rohulibletki kasvama.” Järgmisel hommikul olid aias kõik puud ja lilled põlenud, justkui oleks suur marutuli läbi aia pühkinud.

Padišahh ei lasknud end sellest häirida, oli ta ju äsja oma lapsed tagasi saanud ja see rõõm oli suurem kui kõik võimalikud tulevased õnnetused kokku. Ta rääkis oma lugu ka õukondlastele, kes teda vaevu uskuda suutsid, kuna valitseja seiklused tundusid niivõrd hämmastavad. Rohkem polnud neil midagi karta ja nii elasidki padišahh ning tema perekond koos oma abikaasadega õnnelikult elu lõpuni.