Читать книгу 1001 ööd. Valimik muinasjutte - Rahvasuu - Страница 5

Kord elas kaupmees, kel oli palju raha, hulk sulaseid ja veiseid ning kaameleid. Tal oli ka naine ja perekond ja ta elas maal, sest ta armastas põllupidamist ja oli taibukas peremees.

Ja Allah, see kõrge, oli andnud talle ande mõista loomade ja iga seltsi lindude kõnet, kuid ta ei tohtinud seda kellelegi avaldada, kui ta ei tahtnud surra. Selle hirmu pärast ta pidas seda saladuses.

Lehmalaudas oli tal ühe sõime külge seotud härg ja eesel. Kui nüüd kaupmees ühel päeval istus seal oma sulastega ja lapsed mängisid ta ümber, kuulis ta härga ütlevat eeslile: „Rahu ja rõõmu sulle, ärkamise isa, kuna sina naudid puhkust ja head hoolitsust; sinu alune on puhtaks pühitud, sulased teenivad ja söödavad sind, ja sinu toiduks on tuulatud oder ning joogiks puhas kaevuvesi, selle vastu aga mind, armetut olendit, viiakse südaöösel laudast välja, pannakse mu taha ader ja mu turjale riist, mida nimetatakse ikkeks; ja ma pean koidust loojakuni kündes vaevlema. Ma pean tegema rohkem kui suudan ning ööst öösse taluma alandavat kohtlemist. Ja siis talutavad nad mu tagasi pekstud kintsude ja vaevatud turjaga, valutavate jalgade ja pisaraist kibedate silmadega. Siis sulevad nad mu lauta ja viskavad mulle ette ube ning heksleid, koos pühkmete ja jätistega. Ja mina laman ööd otsa haisval sõnnikul. Ent sina seisad alati rahus oma pühitud puhtas latris, või olgu siis, et isandal harva juhtub olema mõni käik äri asjus; siis ta ratsutab sinu seljas läbi linna ja tuleb varsti jälle tagasi. Nii olen mina hädas ja vaevas, kuna sina mõnusasti puhkad; sina magad, kui minul pole und; mina nälgin, kui sina sööd kõhu täis; ja minu osaks on põlgus, kuna sind hästi koheldakse.”

Kui härg oli lõpetanud, pöördus eesel tema poole ja ütles: „Oh lailaup, oh sina kadunu! Ei valetanud see, kes nimetas su veiselojuseks, sest sinul, härjaisa, pole ei aru ega leidlikkust. Oled narrim narride seas ega tunne sa häid nõuandjaid. Sina, narr, oled innuga vaeva nägemas oma isanda ees; ja sa kisud ja kulutad ning tapad end teiste heaks. Sa lähed välja, kui kutsutakse hommikupalvusele, ega tule tagasi enne päikeseloojakut; ja kogu pika päeva sa kannatad võimalikke alandusi, hoope, peksu ja sõimu. Siis kuula mind, isand härg! Kui nad sind seovad su haisva sõime külge, siis kaabid sa esijalaga maad ja lööd tagusõrgadega ning müksad neid sarvedega ja mürad valjusti, nii et nad arvavad, et oled rahul; ja kui sulle visatakse toitu ette, siis sa asud ahnelt ja kiiruga täitma oma kaunist rasvast magu. Aga kui sa kuulad minu nõu, siis läheb su põli paremaks ja sa saad tunda kergemat elu kui mina. Kui lähed põllule ja nad panevad sulle turjale selle riista, mida nimetatakse ikkeks, siis heida pikali ja ära tõuse ka siis üles, kui sulle antakse piitsa; ja kui sa tõused, siis heida uuesti maha; ja kui nad viivad su koju ja viskavad sulle ette ube, siis tõmbu tagasi ja purista oma toidu poole ning ära võta seda suhu, vaid lepi põhu ja hekslitega; ja näita, nagu oleksid haige, ning toimi niiviisi järjest kaks või kolm päeva, ja sa saad rahu tööst ja vaevast.”