Читать книгу Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1 - Raul Sulbi - Страница 2

SCIENCE FICTION ADVENTURES, veebruar 1957

Kunagi ammu (enam kui kuuskümmend aastat tagasi) ühes kauges, kauges galaktikas (tegelikult juhtus see Brooklynis, mis aga asubki üsna kaugel kohast, kus ma praegu elan) andis üks keskkoolisõber mulle pulpajakirja Planet Stories kapsastunud numbri. Mul oli just esimene ulmeajakirjade avastamise peadpööritamapaneva ekstaasi periood ning ta arvas õigesti, et ma tahaksin endale seda ajakirja 1942. aasta suvenumbrit, mille ta oli oma majast leidnud ja mida tema isa oli ilmselt lugenud ning äraviskamise vääriliseks pidanud.

Olin juba ajakirjade Astounding Science Fiction, Amazing Stories ja Fantastic Adventures (Fantastilised Seiklused) ustav lugeja, kuid Planet Stories oli minu jaoks midagi uut. Sukeldusin sellesse ekstaatilise õhinaga. Ajakirjanumber oli seitse aastat vana, sellel puudus esikaas ning ülejäänud vihikki oli halvas korras ja kulunud, kuid minu jaoks oli see imede varakamber. Millalgi hiljem hankisin selle asemele suurepärases korras läikiva eksemplari, mis lebab praegu, kui ma neid ridu kirjutan, mu ees laual, nii et ma saan täpselt öelda, mis seal sees oli: kolm jutustust Ross Rocklynne’ilt, Ray Cummingsilt ja Manly Wade Wellmanilt, viis lühijuttu ning 11-leheküljeline fännide täidetud lugejakirjade rubriik (millest mõne hetke pärast pikemalt).

Planet Storiesi eripäraks olid põnevus- ja seikluslood, värvikad jutud, mille tegevus toimus võõrastes maailmades. Numbri põhilugu, Ross Rocklynne’i «Lahri ülesanne» (Task to Lahri), mida illustreeris kaheleheküljeline kena atmosfäärikas pilt Leydenfrostilt, rääkis Maalt pärit kosmoseränduri reisist päikesesüsteemi kümnendale planeedile, mille õõnsas sisemuses elas kadunud rahvas. Wellmani «Orjastatud Veenus» (Venus Enslaved) jutustas kosmosehädalisest maalase ja arbalettidega relvastatud amatsoonide konfliktist Veenuse hiiglaslike ja elajalike Konnaisandatega. Nelson Bondi «Operatsioon «Kaos»» (Operation Chaos) rääkis katsest murda läbi kosmoseteede blokaad, mille Välisplaneetide Allianss oli tekitanud.

Peaksite aimu saama küll. Kosmoseooperid, pöörased, kiired ja metsikud. Ma armastasin neid. Ma olin neljateistaastane. Kiirustasin ajalehekioskisse, et välja uurida, kas Planet Stories ikka veel ilmub, ja seal see oligi: 1949. aasta talvenumber, mille peamisteks lugudeks olid «Surnud tähe piraat» (The Dead-Star Rover), Robert Abernathy «jahmatav romaan», nagu kiri numbri kaanel teatas, ning «Tulemõõk» (Sword of Fire), mida kirjeldati kui «jutustust orjastatud universumist» Emmett McDowelli sulest. Maksin selle numbri eest kakskümmend senti. Paar päeva hiljem külastasin vanaraamatute kauplust, kust sain kümne sendi eest eelmise, 1949. aasta sügisnumbri omanikuks, numbri, mille vahendusel leidis aset mu esmatutvus Leigh Bracketti loominguga («Veenuse nõiatar» (Enchantress of Venus)). Järgmise paari aasta jooksul omandasin ma ülipüüdlikult kõik ajakirja vanad numbrid kuni selle ilmuma hakkamiseni 1939. aastal, ning ostsin ustavalt ja lugesin läbi kõik värsked numbrid, mis ilmusid kuni väljaande sulgemiseni suvel 1955.

Suveks 1955 olin ma varaküpse noorukina alustanud juba omaenda kirjanikukarjääriga, olles müünud mõned lood 1954. aastal ning juba terve hunniku 1955. aastal. Üks ajakiri, mille veergudele ma tahtsin kindlasti pääseda, oli Planet Stories, aga ma jäin napilt hiljaks. Olin oma esimesed lood sinna saatnud juba 1950. aastal ning ajakirja tolleaegne toimetaja Jerome Bixby oli need kaastundlikult läbi lugenud ning kinnitanud, et näeb nende lugude taga kedagi, kellest võib kunagi saada edukas kirjanik, kuid ta ei ostnud ühtki neist lugudest. Minu jutud ei küündinud tõepoolest enne 1954. aastat veel professionaalse tasemeni ning selleks ajaks oli Planet Stories – minu igaveseks kurvastuseks – vaarumas oma huku poole ega võtnud enam uut materjali vastu. Nii ei avanenudki mul kunagi võimalust avaldada mõnd suursugust ja maitsetult toredat kosmoseseiklust selles suursuguses ja maitsetult toredas ajakirjas.

Aga naaseme selle päevinäinud ja esikaaneta 1942. aasta ajakirjanumbri, mille mu koolikaaslane oli mulle 1949. aastal kinkinud, lugejakirjade rubriigi juurde. Fännide hulgas, kelle kirjad seal ilmusid, oli keegi Larry Shaw Schenectady’st New Yorgi osariigist. Ulmeajakirjade vanu numbreid uurides sain ma peagi teada, et Shaw oli sage lugejakirjade kirjutaja ning oli ulmefännide seas tuntud kui nutikas ja teravlõikava stiiliga kirjanduskriitik. Lõpuks lahkus ta muidugi Schenectady’st ning sai ümberehitatud autodest kirjutava ajakirja toimetajaks. 1953. aastaks oli ta juba ühe tollase parima SF-ajakirja If (Kui) tegevtoimetaja. Me kohtusime esmakordselt mu esimesel ulmeconventionil Philadelphias septembris 1953 ning meist said kohe head sõbrad. Mina olin siis alles oma kirjanikutee lävepakul ning tema andis mulle mitmeid kasulikke ja julgustavaid nõuandeid.

1955. aasta suveks oli Larry If’ist lahkunud ning saanud teise uue ulmeajakirja Infinity Science Fiction (Lõpmatus. Teaduslik Fantastika) toimetajaks. Tol sügisel külastasin ma Infinity toimetust Manhattanil, rääkisin Larry’le mind ootamatult tabanud edust ulmekirjanikuna ning pakkusin talle kaastööd, mille ta vastu võttis ning ajakirja neljandas numbris (august 1956) avaldas. Ta ostis järgmisegi ning avaldas selle viiendas numbris. Sellest ajast kuni ajakirja ilmumise lõpuni 1958. aastal olin ma Infinity regulaarne kaastööline.

Ning ühel päeval 1956. aasta suvel ütles Larry mulle: «Me kavatseme taaselustada Planet Storiesi. Kuidas sulle meeldiks mõte kirjutada meile mõned kosmosepõnevikud?»

Ajakirja nimeks ei pidanud mõistagi saama Planet Stories. Sel ajal kuulus see kaubamärk ikka veel kirjastusele, mis oli ajakirja varem välja andnud. Ta ei kavatsenud trükkida ajakirja ka vanas karedate servadega pulpformaafis (18×25 cm), mis oli tolleks ajaks oma aja ära elanud. Uue ajakirja nimeks pidi saama asjakohaselt ja selgesõnaliselt Science Fiction Adventures (Ulmeseiklused) ning see pidi hakkama ilmuma tolleks ajaks standardseks muutunud jutuajakirjade digestformaadis (13×19 cm).

Loomulikult haarasin ma sellest võimalusest kinni. Rääkisin Larry’le, kuidas ma olin vana ajakirja armastanud ja kui sügavalt kahetsesin seda, et ei olnud kunagi saanud šanssi sinna kaastööd teha, ning siis istusin juulis 1956 maha ja kirjutasin valmis 20 000-sõnalise loo Planet Storiesi stiilis kõlava pealkirjaga «Lahing tuhande päikese pärast» (Battle for the Thousand Suns). Larry ostis selle kohe ning tellis samas mahus uue loo, mille ma kirjutasin nädal hiljem kahasse tollase kirjandusliku partneri Randall Garrettiga ning mis sai pealkirjaks «Roheliste anastajate saladus» (Secret of the Green Invaders). Kui Science Fiction Adventuresi esimene number septembris 1956 ilmus, olin vastutav poole numbri täiskirjutamise eest. (Number sisaldas veel Edmond Hamiltoni lühiromaani ja kolmeleheküljelise loo uuelt autorilt nimega Harlan Ellison.)

Selline oli mu pikaajalise ja viljaka suhte algus Larry Shaw ajakirjaga Science Fiction Adventures, ajakirjaga, millel polnud küll Planet Storiesi pulpilikku kirev-leegitsevat väljanägemist, kuid mis jõudis väga lähedale tolle vaimsuse taaselustamisele. Järgneva paari aasta jooksul kirjutasin täis suurema osa selle ajakirja numbritest, nautides võimalust jutustada ennekuulmatult põnevaid lugusid kosmoseradadelt ning mõned parimad näited neist on käesolevas raamatus teie ees.

Juba enne, kui ajakirja esimene number jõudis ilmuda, andis Larry mulle visandi kaanepildist, millel oli kujutatud hiiglaslikku tulnukat (sedasorti teravate otstega kõrvadega, mida hakati hiljem seostama mr Spockiga), kellel oli käes katseklaas, milles olid mees ja napis riides naine. «Kirjuta teise numbrisse selle kaanepildiga sobiv lühiromaan,» ütles Larry ning septembris 1956 – umbes nädal pärast seda, kui olin võitnud oma esimese Hugo auhinna kui aasta kõige paljulubavam noor autor – kirjutasin valmis «Tähehiiglaste orjad» (Slaves of the Star Giants), pigem aja- kui kosmosereisist rääkiva pala, mis ilmus ajakirja 1957. aasta veebruarinumbris.