Читать книгу Nõidkapteni needus - Reeli Reinaus - Страница 5

Alex ärkas selle peale, et Anna astus tuppa.

„Hei, miks sa keset päeva magad?” uuris tüdruk.

„See on siesta,” sõnas Alex naerdes, püüdes ise kiiresti meenutada, miks ta oli üldse voodile pikali visanud. „Näe, ma leidsin sulle mõned karbid,” viipas ta viimaks oma öökapi suunas.

„Lahe!” hüüdis Anna, nii kui oli merikarpe märganud. „Ema rääkis jah, et sa olid korjamas käinud. Aitäh!”

„Kus sa ise käisid?” päris Alex.

„Ah, niisama. Näe, ma tegin eelmistest endale ühe laheda kaelaehte.” Ta lehvitas poisi nina all väikestest värvilistest kividest tehtud keed.

Alex heitis sellele viisakusest pilgu ja noogutas.

„Äh, sa ei vaadanudki,” sõnas Anna, kuid üldsegi mitte nördinult. „Kuule, ära uuesti magama jää, on ju. Varsti saab süüa.”

Kui Anna oli lahkunud, lebas Alex veel hetke voodil. Talle tundus, et ta oli midagi kahe silma vahele jätnud. Et midagi oli valesti. Tal polnud aimugi, miks tal selline kummaline tunne oli.

Poiss tõusis, et söögituppa minna, kuid märkas siis midagi maas sädelemas. Ja siis tuli talle kõik meelde. See, et ta oli hommikul leidnud kummalise kullast eseme ja püüdes kindlaks teha, kas see muutub käes olles tuliseks, oli ta ilmselt magama jäänud.

Magama! Alex kangestus. Ta oli näinud und. Ei, see oli selgem kui uni. Selgem ja … Ta vaatas kartlikult eset oma peos. Nüüd ta teadis, et see, mille ta oli leidnud, oli veerand sellest, mis see oli kunagi olnud. Aga mis see oli olnud ja kas see oli tõepoolest neetud? Ja miks oli see ese just tema leidnud? Mingil seletamatul põhjusel ei uskunud poiss enam, nagu oleks see kõik vaid juhus olnud.

Söögilauas oli Alex mõtlikum kui kunagi varem. Emale ei jäänud see muidugi märkamata ja ta küsis poisi tervise kohta. Seda, et Alex oli päeval maganud, selle oli ta Anna kaudu juba teada saanud.

„Kõik on hästi,” ütles Alex ema küsimuse peale ja püüdis näida täiesti tavaline. Viimaks andis ta aga alla. „Ema, mis sa arvad, kas mõni asi võib olla neetud?” päris ta võimalikult ükskõikset nägu tehes.

Ema tõstis pilgu taldrikult. „Miks ka küsid?” uuris ta.

„Niisama,” luiskas Alex hajameelselt oma taldrikul sonkides.

Ema kehitas õlgu. „Ma ei tea,” sõnas ta lõpuks. „Paljud inimesed usuvad, et osal asjadel või mõnedel kohtadel on inimestele halb mõju.”

„Nagu kummitusmajad,” torkas Anna vahele. Alex ei saanud aru, kas õde mõtles seda päriselt või vaid naeris ta üle.

Ema noogutas. „Näiteks kui üks nuga, mida pärandatakse suguvõsas isalt pojale, on mingil põhjusel neetud, siis võib juhtuda, et selle kasutamisel juhtub õnnetusi. Mina küll ise ei usu seda, aga võib-olla pole ma selliste asjadega lihtsalt kokku puutunud. Sellised uskumused ja jutud ei teki ju niisama,” seletas ema.

„Et see siis võib ikkagi võimalik olla?” pomises Alex endale nina alla.

„Vaata, kui midagi väga soovida, siis võib see viimaks tõesti täide minna. Samamoodi on halbade soovidega. Kui soovid kellelegi midagi halba, siis võidki selle esile kutsuda. Heaga on loomulikult samamoodi.”

Alex noogutas. Ta ei osanud korraga enam midagi rohkemat küsida, aga ta oli kindel, et see, mis temaga kullatükki peos hoides oli juhtunud, polnud ühelgi juhul juhus.

Terve ülejäänud päeva mõtles poiss lakkamatult oma leiule. Ta püüdis mõistatada, kas see võib olla seotud piraatidega, keda teati siin lähedal tihti peatuvat. Ja mis rolli mängivad selles loos need neli poissi, keda ta oli näinud oma nägemuses. Alex keeldus seda uneks nimetamast. Ta oli küll maganud, kuid see kõik oli olnud nii selge. Miks pidi ta nägema und inimestest, keda ta ei tunne, ja kohast, kus ta kunagi viibinud pole?

Just praegu soovis ta, et ta isa oleks siin olnud. Tema oleks osanud seda kindlasti seletada. Nende isa oli lahkunud ühel hommikul kahe aasta eest ja polnud enam mitte kunagi tagasi tulnud. Ometi keeldus ema uskumast, et isa on surnud. Ta uskus ikka veel, et isa tuleb ühel päeval kindlasti tagasi.

Ka Alex soovis, et isa poleks surnud, kuid ta ei mõistnud, kuhu ta sai ometi kaduda. Kuhu ta võis minna? Ta ei uskunud hetkekski, et isa oli röövlite ohvriks langenud. Isa oli suur ja tugev ning oleks kindlapeale tervest röövlijõugust jagu saanud. Pealegi oli tal alati välja minnes püstol kaasas. Ja kui ta oligi lahkunud vabatahtlikult, siis miks polnud ta kellelegi selle kohta mingit teadet jätnud? Isa sai emaga hästi läbi. Polnud võimalustki, et ta võis ta kellegi teise pärast maha jätta. Ja ta töö ... Tal läks töö juures suurepäraselt. Miks pidi ta siis lahkuma?

Õhtul enne magamaminekut uuris Alex kullatükki uuesti. Mis asi see võis küll olla, et selle neli tükki ei tohtinud kunagi kokku saada? Ja kas selle peal oli midagi olulist kirjas? Kas see võis olla mingi kaart? Jooned, mis viitasid kaardile ühel pool, ja mingi kiri teisel pool, olid kullal tõesti olemas. Ta oli kuulnud, kuidas mereröövlid joonistasid oma aardekambrite kaardid erinevatele esemetele, mille tükid nad siis ettevaatuse mõttes laiali jagasid. Aga need poisid polnud ju piraadid ... Kuid võib-olla seepärast ei tahtnudki nad, et see saladus avastataks? Ja ... See tundus veel kummalisem, aga üks poiss neist oli tundunud talle natuke tuttavana. Kas see oli võimalik, et nad olid kunagi kohtunud?

Alexi aju tootis aina uusi ja uusi ideid ning lahendusi, kuid tal polnud aimugi, milliseid neist tõsiselt võtta. Ta püüdis arvata, mis võis juhtuda, et see kild uuesti nähtavale ilmus. Poisid olid ju ometi lubanud selle saladuse endaga hauda viia. Tõenäoliselt tähendas see seda, et nad kavatsesid peita need killud nii, et keegi neid kunagi ei leiaks. Samas – ehk viskas keegi neist enda oma merre ja nüüd tõi meri selle jälle nähtavale, leidis Alex.

Poiss pigistas kulda peos ja sulges silmad. Ta püüdis pingsalt selle peale mõelda, kuid midagi ei juhtunud. Seejärel püüdis ta meenutada nägemuses nähtud poisse, kuid ka see ei andnud mingit tulemust. Viimaks ta väsis. Korraga tundusid talle kõik tema mõtted tobedad. Rumal oli arvata, et ta oli leidnud midagi sellist, mille pärast võis kellegi elu ohus olla. Midagi, mis oli ilmatu tähtis, näiteks mingi osa kaardist, mis juhatas mõne varanduse juurde.

Alex teadis, et piraadid hoidsid varandust sageli koobastes, mis olid kusagil saarestikus karide vahel. Koobastes, kuhu võõrad ei osanud sõita või mida oli ilma õige kaardita peaaegu võimatu leida ning mille juurde jõudmiseks tuli käia veel tükk maad tõrvikute valgel mööda käike, mida kaunistasid kutsumata külaliste luud. Siis tuli käigu lõppu jõudes avada raudväravad, mis olid suured ja rasked ning viimaks seista ukse ees, mida asjasse pühendamatu peaks vaid tavaliseks kaljuseinaks. Ainult et seal seinas on tilluke õõnsus, kuhu tuleb suruda väike ümmargune ese ja seda siis keerata. Seepeale tekib kaljusse lõhe. See ongi varakambri uks ja ukse avanud väike ümmargune kullast ese on selle võti. Kui uks avaneb, siis ei suuda keegi esimesel hetkel siseneda, sest tulijail võtab aega, et silmad kulla ja kalliskivide hiilgusega harjuksid.

Seda kõike oli kord Jackile rääkinud vana Florian. Florian nagu Jackki polnud tulnud laevale vabatahtlikult. Aga ta oli sinna jäänud. Ja seda õige paljudeks aastateks. Florian oli üle kuuekümne aasta vana, kui ta suri. Ta oli olnud siis kolmekümne ringis ja sõitnud koos oma naise ja pojaga Vanast Maailmast Barbadosele, et seal hollandlaste koloonias uut elu alustada, kui Finn Garreth nende laeva oli rünnanud. Naised ja väiksemad lapsed heideti üle parda, kuid meestele anti võimalus piraatidega liituda. Florian oli teinud seda kõhklematult. Ta plaanis kätte maksta mehele, kes oli röövinud talt naise ja poja.

Seda rääkides olid olnud vana, kuid võitluses veel endiselt halastamatu ja julma mehe silmis pisarad. „Aga,” jätkas ta murduval häälel, „kohe alguses ma seda teha ei saanud, sest ma polnud kindel, kas ma suudaksin üksi põgeneda, ja hiljem … Hiljem oli juba liiga hilja. Selleks ajaks oli kullahiilgus juba ka mind pimestanud.”

Florianist oli saanud see, keda ta varem üle kõige jälestas – julm ja halastamatu mereröövel. Vaid taplused, rumm ja kullahiilgus suutsid panna ta hetkeks unustama seda valu, mis ta hinge täitis, enne kui ta süda peaaegu lõplikult kalestus.

Kui Jack sattus Musta Hobuse pardale, oli ta vaid paar aastat vanem, kui Floriani poeg oli hukkudes olnud. Poiss tajus otsekohe vana mehe poolehoidu. Alles hiljem sai ta teada, et ta meenutab mehele tema kadunud poega. Florian oli iga oma vaba hetke istunud koos poisiga ja õpetanud talle lugemist ja kirjutamist. „Sul läheb seda kunagi vaja,” oli ta sageli kinnitanud. „Sa ei jää siia ju igaveseks.” Neil hetkil ei teadnud

Jack kunagi, mida Florian sellega täpselt öelda tahtis. Kas ta soovis ärgitada Jacki põgenema või vihjas lihtsalt võimalusele, et kord vahetab poiss nagunii laeva. Jack ei teadnud vana mehe sõnade mõtet kuni viimase hetkeni. Hetkeni, mil Florian andis nende eest oma elu.

Alex ärkas selle peale, et väljas hakkas juba valgeks minema. Ta avastas, et oli voodile koos riietega magama jäänud. Ja siis meenus talle see, mida ta oli unes näinud. Või õigemini öeldes mitte näinud, vaid nagu teadnud. Korraga ta mõistis, kuidas see kõik oli olnud. Kummaline ese, mille ta oli merest leidnud, oli üks neljandik ümmargusest plaadist, mis avas varakambri ukse. Mingil põhjusel olid neli poissi tahtnud, et seda enam kunagi ei avataks, ning selle plaadi katki lõiganud ja omavahel ära jaganud, olgugi et võtmega käis kaasas uskumus, et selle tükid leiavad üksteist üles. Kas tal on lootust neid üles otsida, mõtles Alex. Varakamber võib ju veel kusagil puutumatuna seista!

Minna uuesti mere äärde? Ta raputas pead – ei, pole võimalik, et ta leiaks veel mõne osa. Ja isegi kui leiaks, oleks tõenäosus, et ta saaks kokku kõik neli tükki, ikkagi peaaegu olematu. Teda huvitas pigem see, kas ese näitab talle veel midagi. Alex plaanis seda võimalikult kiiresti proovida.

Pärast hommikusööki kiirustaski ta ookeani poole. Poiss oli võimalikust nägemusest juba ette elevil. Kas ta tõesti näeb veel midagi, mis on seotud aardekambriga, mõtles ta terve tee. Kohale jõudes seadis ta end rannal ühe palmi alla mugavalt istuma ja surus kulla kõvasti pihku.

Midagi ei juhtunud, kui välja arvata vaid see, et päike läks pilve taha ja ootamatu tuulehoog muutis õhu kummaliselt jahedaks. Ta istus veel mõnda aega ja otsustas siis minna ümbrust uurima. Ta polnudki veel kunagi käinud vaatamas, mis asub teisel pool kaljusid. Kaljud sinetasid kaugel natuke kurjakuulutavalt, aga samas ka nii kutsuvalt. Alex vaatas neid lummatult, astudes samal ajal mööda kaldaäärt edasi. Korraga hakkas ta iseendalegi ootamatult jooksma. Tal oli kuidagi hea ja kerge olla.

Pea tund aega hiljem vinnas ta end juba esimesele kivile, mis veest välja ulatus. Kuna kusagilt ei paistnud mitte ühtegi rada, mis teda üle mäekuru viiks, siis pidi ta ilmselt ookeani serval kaljusid mööda edasi turnima.

Kaljud olid märjad ja libedad, kohati olid need kaetud vetikate ja mererohuga. Poiss nägi kurja vaeva, et edasi liikuda. Aeg-ajalt klammerdus ta terve kehaga kivide külge, et mitte vette libiseda.

Umbes tunni pärast hingas Alex kergendatult, kui teiselt poolt kaljusid jällegi rannariba paistma hakkas. Ta oli jõudnud varjulisse lahesoppi. Kõikjal, kuhu ta silm ulatus, oli vaid valge liiv, sinine meri ja palmid. Kuid siis märkas ta enda üllatuseks veel midagi – kaldast eemal, kusagil paarisaja meetri kaugusel, nägi ta ankrus olevat kahemastilist purjekat. Purjeka pardal nägi Alex liikumist. Poiss ei suutnud oma silmi uskuda.

Järgmiseks silmas ta eemal lahesopis kaht kaldaletõmmatud paati. Neist ühe juures askeldasid neli meest. Mehed olid riides nagu tavalised meremehed, kuid kandsid puusal lühikesi laia teraga mõõku ja vööl pistodasid. Ometigi tundus nende juures midagi võõrast ja hirmuäratavat.

Alex võpatas, kui üks neist korraga tema poole vaatas. Mees oleks nagu tunnetanud, et nad pole päris üksi. Poiss teadis, et ta on kalju taga peidus, nii et teda pole võimalik näha, kuid ikkagi hakkas ta süda kaks korda kiiremini lööma. Mehe pilk, mis teda puuris, oli nii läbitungiv, et Alex tundis silmade taga kummalist tuima valu ja ta oli sunnitud pea ära pöörama.

Järgmisel hetkel astus tihnikust välja veel neli meest, kes esimestega elavalt vestlema asusid. Paari minuti pärast lükkasid nad esimese paadi vette ja hakkasid laeva poole aerutama.

Mida nad siin teevad, arutles Alex. Või veel enam – kas nad võisid saarele midagi tuua? Ta peab vaid ootama, kuni mehed on läinud, ning siis minema asja uurima.

Olles elevil oma avastusest ei märganudki poiss, kuidas enne tema asukoha poole vaadanud mees märkamatult tihnikusse kadus. Kümmekond minutit hiljem puudutas kellegi raske käsi Alexit õlast. Poiss karjatas suurest ehmatusest ja pöördus ümber.

Tema selja taga seisis pikka kasvu mees, kes teda ainiti silmitses. Mees kandis põskhabet ning tema õlgadeni ulatuvaid pruune juukseid kattis punane rätik. Paremal põsel oli mehel pikk punakas arm, mida habe ainult osaliselt varjas. Olles meest mõnda aega silmitsenud Alex enam ei kartnudki – mees ei jätnud ebameeldivat ega metsikut muljet. Isegi tema riided olid puhtad ja korralikud. Valgel linasel pluusil polnud mitte ainsamatki plekki, kuigi ta oli sellega ilmselt nii džunglis käinud kui ka kaljudel roninud. Kuid mehe pruunid silmad puurisid Alexit läbitungiva ja jäise pilguga.

„Mida sa siin teed?” küsis mees. Tema hääl ei olnud ebameeldiv, isegi mitte karm.

„Ma ... ei ...” puterdas Alex. Tal polnud tegelikult aimugi, mida ta siin tegi.

„Oled sa üksi?” küsis mees uuesti.

Alex noogutas.

Mees vaatas teda ja muigas. „Tule kaasa,” ütles ta viimaks ja tõmbas poisi püsti.

Kätt ikka veel tugevalt Alexi õlal hoides, nii et poisil poleks võimalik tahtmise korral põgeneda, laskusid nad kaljusid mööda lahesoppi, kus kolm teist meest paadi ümber juba närviliselt ringi vaatasid.

Kui Alex oma saatjaga nende juurde jõudis, jõllitasid mehed neid jahmunult.

„Kust sa ta leidsid, kapten?” küsis üks neist viimaks. See oli pikka kasvu nooremapoolne mustanahaline mees. Ta kandis valget pluusi ja linaseid pükse. Mehe mõlemat kõrva ehtisid suured kullast rõngad, kätel rippusid kullast võrud ning kaelas kandis ta medaljoni. Ka selle mehe pilk puuris poisist läbi.

„Siit samast kaljudelt,” sõnas Alexi leidnud mees. „Hakkame nüüd minema. Poiss tuleb meiega kaasa.”

Alles nüüd mõistis Alex olukorra tõsidust. Ta vaatas mehi enda ees. Lisaks musta põskhabemega mehele, kes ta leidnud oli ja keda teised kapteniks kutsusid, nägid kõik ülejäänud mehed välja palju hirmuäratavamad. Poiss mõistis, et tegu pidi olema tõepoolest mereröövlitega. Lisaks mustanahalisele, kes enne kapteniga rääkinud oli, oli üks neist ilmselt araabia päritolu. Tal oli kollakas nahk ja lai nina, milles ta kandis koguni kolme rõngast. Mehe kitsad kollakad silmad vaatasid Alexit uurivalt. Tema riietus ei erinenud palju teiste omast, kuid peas kandis ta rätiku asemel turbanit. Mees oli lühemat kasvu kui kapten ja mustanahaline, kuid see-eest jässakas.

Neljas mees oli ülejäänutest tunduvalt vanem. Ta nägu katsid rõugearmid ja kui ta suu avas, siis paistsid sealt vaid mõned üksikud kollaseks tõmbunud hambad. Ta jõllitas Alexit tigedalt oma väikeste hallide silmadega.

Alex ei saanud nendega ju kaasa minna. Piraatide laevale? Loomulikult mitte!

„Ei! Ma ei tule,” sõnas ta vaikselt, vaadates kaptenile julgelt silma.

Kapten muigas jälle. Alex tundis kergendust – ta arvas, et ta on pääsenud. Ta oli kindel, et mees mõistab teda. Ent kapteni hea tuju oli vaid petlik.

„Kas tuled kaasa või sured,” ütles mees rahulikult, kuid tema pilk oli kindel. Ta tõmbas vöö vahelt välja püstoli ja surus selle toru Alexile meelekohale. „Loomulikult võid sa ise valida.”

Alex vaatas endast vaid mõne tolli kaugusel olevat püstolitoru ja mõistis, et mees ei tee nalja. „Ma tulen,” sõnas ta tasa.

Hetk hiljem lükkasid mehed paadi vette ja hakkasid vaikides laeva poole aerutama.