Читать книгу Praktiline nõiakunst - Reeli Reinaus - Страница 9

Mul on sageli silme ees pilt, kuidas ma suviti maal vanaema ja vanaisa juures hiilin vaikselt köögiukse taha ja kuulatan. Ma olen hiirvaikselt, sest vanaema arvates pean ma juba ammu magama. Kuid see, mida kööki kogunenud külanaised räägivad, on kohati väga põnev. Enamik aega lobisetakse küll niisama – loomadest ja sellest, kes kellega käib, kes on surnud või sündinud, või kuidas küla hääbub, sest nooremad inimesed kolivad linna. Kuid ma tean, et kord tasub mu ootamine ära.

Ja siis ühel hetkel tasandavad naised oma hääle sosinaks nagu kartuses, et keegi võib neid pealt kuulata. Nüüd pean ma kõvasti pingutama, et üldse midagi sõnadest aru saada. Ja mulle tundub, et kogu eelnev klatš oli vaid soojendus selleks, millest nüüd ärevalt sosistatakse.

Mu vanaema ja teised külanaised räägivad, et Anna on hea ja Lisette halb nõid. Tema kohta kasutatakse tagaselja koguni nime Must Maadam. Ta on tõmmu ja kuivetunud, lisaks sellele on tal terav sirge nina, kullipilk ja süsimustad juuksed. Ja mitte miski, mida ta oma kurja silmaga vaatab, ei jäävat enam endiseks. Inimesed kardavad nii teda kui tema needusi. Needusi, mida ta ise tunnistab end inimestele saatvat. Tundub, et kogu küla on tema hirmuvalitsuse all.

Tema mõju all on ka Anna – hea ravitseja, kellelt Lisette võtab energiat, nii et too on jäänud juba päris vanaks ja põduraks ning pidavat oma energia ja ravivõime taastamiseks palju vaeva nägema. Seetõttu ta peaaegu ei jõuagi enam inimesi aidata. Räägitakse, et Lisette olevat sattunud Anna juurde mingite osavate perekondlike intriigide ja mahhinatsioonide tulemusel ning Anna võtnud ta heasüdamlikult endale õpilaseks. Pärast seda, kui Lisette abiellus ühe samast külast pärit mehega – kahtlustatakse, et too langes lihtsalt nõiduse ohvriks –, on ta hakanud Anna käest õpitut kasutama hoopis vastupidistel eesmärkidel.

Naised köögis sosistavad, et inimesed kardavad temaga suhelda ning tema majastki ei käida mööda ilma hirmu tundmata. Isegi naised, kes vanaema köögis on, vaatavad aeg-ajalt üksteist kahtlustava pilguga. Kardetakse, et kui Lisette sellest jutust kuidagi peaks teada saama, võib nendega juhtuda midagi hirmsat. Ja õnnetusi on selles külas juhtunud sellest ajast, kui Lisette sinna sattus, kahtlaselt palju.

Külas liigub jutt, kuidas Lisette suutvat võtta mõne looma, sagedamini musta kassi kuju ja käivat sedasi inimeste järele luuramas ja neile õnnetusi toomas. Kardetakse koguni, et järsku suudab ta ka oma ohvreid hiirteks muundada, et need siis kassina nahka pista. Isegi koerad pidavat teda kartma ja hirmunult kuuti pugema, kui Lisette mööda läheb.

Kui kaks aastat tagasi Mäearu Elviira seenele läks ja kadunuks jäi, kahtlustati kõigepealt Lisettet. Keegi ei tea, mis tegelikult juhtus. Tema lähemad sõbrad väitsid, et ta tundis metsa taha jäävat raba nagu oma viit sõrme. Tema laipa ei leidnud isegi politseikoerad, seega pidi ta kas rabalaukasse kukkuma või oli siin Musta Maadami käsi mängus. Ja isegi lauka puhul polnud viimase needus välistatud.

Nende vahel lahvatanud tülist teadsid kõik. Õigupoolest oligi Elviira ainus, kes julges Lisettele vastu astuda. Tol sügisel, kui Elviira oli kuulnud jutte sellest, kuidas Lisette olevat teinud ümber Kõrgemäe Olavi lauda puupulkadest mingeid kujundeid, mille peale Olavi kümnest lehmast kaheksa olid hinge heitnud, oli ta avalikult poolte külanaiste nähes keeldunud Lisettele mett müümast ja teatanud, et tema Lisettet ei karda. Tema nõidust ei usu ja on ennegi näinud Lisette-taolisi kibestunud vanamoore. Kui järgmisel hommikul lebas Elviira suur kaukaasia lambakoer keset õue siruli ja ei liigutanud kõrvagi, kahtlustas Elviira, et Lisette on koera mürgitanud. Loomaarst aga kehitas õlgu ja ütles, et ta ei leidnud mürgist jälgegi. Ent koera salapärast surma ta ka seletada ei osanud. Keegi ei kahelnud, et see oli nõidus. Ilmselt mitte ka Elviira ise. „Kelle sa järgmisena tapad, vana nõid?” oli ta ühel päeval Lisettelt küsinud. Kaks päeva hiljem ta aga õhtul seenelt tagasi ei tulnudki.

Naisi paelub eriti tõsiasi, et peaaegu mitte keegi ei teadvat Lisette kohta mitte midagi. Ei seda, kus ta varem elanud on, mida õppinud või kus töötanud. Tundub, nagu oleks ta sinna külla sattunud nagu välk selgest taevast. Selleks et külvata oma ilmumisega hirmu ja õudust. Osa inimesi teadis rääkida, et tal olevat kari lapsi, kes on kõik mööda lastekodusid laiali. Osa jälle väitis, et ta ei saavat üldse lapsi ning ta olevat tegelikult hoopis Saatana endaga abielus ja talle oma hinge maha müünud. Igal täiskuuajal hiilivat ta salamisi maja lähedal asuvasse metsa, kus ta siis metsa keskel väikesel lagendikul kuradiga armatsevat. Kord olevat sellele isegi üks jahil olev mees peale sattunud, ja seetõttu kõnevõime kaotanud. Selle kohta ei tea keegi öelda, et see tõde on, aga räägitakse, et siit paar küla edasi tõesti elavat mees – Kasearu Viktor –, kes pärast üht jahilkäiku tummaks jäi.

Pärast iga kohtumist Saatanaga olevat aga Lisette eluenergiast nii tühjaks imetud, et lamavat kolm päeva haigena voodis. Kodakondsetele põhjendavat ta seda migreenihooga ning sel ajal saavat Anna ennast koguda ja ka küla peal liikuda, sest Lisette valvsa pilgu all olevat see pea võimatu.

Kui ma millalgi kuuendas või seitsmendas klassis kõigest sellest koolikirjandis kirjutasin, kutsus õpetaja mind pärast enda juurde. Ta ei riielnud minuga ega lasknud vanemaid kooli kutsuda. Ta lihtsalt vaatas mulle tungivalt otsa ja sõnas, et mul on hea fantaasia. Aga et ma olen liiga palju muinasjutte lugenud. „Sa ju mõistad, et kellelgi ei saa olla võimeid, millega kedagi teist saaks mõjutada,” manitses ta. See oli ühteaegu käsk ja palve. Lõpetagu ma selline jama ära, mõtles ta ilmselt. Ja samas nägin ma tema silmis siirast küsimust. Ma taipasin, et minu kirjand oli parem kui kõik eelmised kokku. Ja õpetaja teadis seda. Ta adus, et ma polnud seda välja mõelnud. Aga et see võiks tõsi olla, keeldus tema mõistus ilmselt samuti uskumast.

Ma ei teadnud, mis õigupoolest oli saanud Annast ja Lisettest. Vanaema müüs peale vanaisa surma talu maha ja tuli linna elama. Ta ei rääkinud külas toimunust mitte kunagi. Ma ei julgenud ka küsida.

Nõidu ei ole olemas, kajasid mul kõrvus õpetaja sõnad. Loomulikult ei olnud Tiina libahunt, kirjutasin ma kaheksanda klassi kirjandis ja sain viie. Hiljem olen ma sageli mõelnud Anna ja Lisette peale. Ka sel hetkel, kui ma Viljandimaa nõia ja ravitseja Kassitamme Taali juures üle läve astusin.