Читать книгу Juba olnud - Rein Põder - Страница 3

Ma ärkasin justkui eimillegi peale. Mu pea asemel oli midagi suurt ja kumisevat. Ihu külmetas. Kobasin kinnisilmi enda ümber, saamata aru, kus viibin. Kuidagi väga vaevaliselt mäletasin eelmist õhtut, ent mitte lõpuni. Millegipärast kartsin silmi lahti teha. Lõpuks siiski söandasin. Ja avastasin, et leban täiesti alasti mingil rohmakal asemel, mida võinuks nimetada kokkuklopsitud nariks. Mind oli katnud mingi linaliru, igal juhul mitte tekk (hiljem osutus see võimatult tolmu täis kardinaks), mis oli nüüd jalgade juures hunnikus.

Kaugemal ümbritses mind neli kaledat, krohvitud seina; kõrgest aknast, mille ees oli võre nagu mõnes kinnipidamiskohas, nirgus tuppa halli valgust, mis justkui pärinenuks sulalumisest hommikust.

Tõusin võbisedes, läksin otsima seda naist, kes ju pidi kusagil olemas olema, kuigi aimasin juba, et olen ärganud vales kohas, et siin teda pole, et olen veelgi sügavamal selles kummalises äraspidisuses, kuhu olin sattunud juba eelmisel õhtul (kui see ikka oli eelmisel õhtul?), aga oli tegelikult alanud ühest totrast telefonikõnest kusagil linnas ja saanud esimese tõuke ühel võsavahelisel teel.

Jah, peagi oli selge, et tegu on mahajäetud korteriga, just nimelt mahajäetuga, milles veendusin kohe, kui olin selle sopist sopini läbi käinud.

Eestuba oli täiesti tühi, kui mitte arvestada kaltsuhunni kut selle nurgas. Samas oli avali suuga ahi, kus oli millalgi midagi põletatud, võib-olla neidsamu kaltse. Ei mingit polee ritud pinnaga sektsiooni, veel vähem raamaturiiulit, mida mu peopesa oli selgesti tundnud.

Köögiseinal oli metalltilaga väike sinine pesunõu, mille all sangadega pesukauss, nagu ma mäletasin neid kuuekümnendatest linnasaunas. Tähendab, vett majas pole. Aga ma tahtsin end pesta. Kõige esmalt, enne kui näljahäda või mingid muud tungid mind oleks rünnanud. Mu jalge vahelt uhkas heeringalehka, ma hõngasin üleni võõralt. Ent seal pesunõus polnud tilkagi vett. Üksnes pisut roostet pudenes mu ruhmikusse. Kööginurgas lösutas külmkapp, ainult et selle uks oli lahti ja seest vastas tühjus. Klõpsasin lülitit – elektrit polnud ka. Või oli pirn läbi põlenud. Kõik ses korteris oli läbi põlenud!

WC-s valitses samasugune unustus, potipõhi oli täiestiroostes. Õnneks oli loputuskastis tilgake vett. Aga selleks pidin jalgadega potiservale ronima, et ketijäänuseni ulatuda.

Läbi kohutava peavalu meenus mulle, uskumatule, kui soe ja hubane oli siin olnud – kas see oli ikka võimalik? – millalgi öösel, kuidas mind oli mähkinud endasse keegi siidine naine, kes oli olnud nii elujõudu täis ja kiimaline, kuidas ta oli mind endaga kaasa kutsunud teadmatusse… Ta oli tõesti kadunud. Kui teda üldse oli olnud! See siin ei saanud olla too korter! Siiski… kellegagi ma ju ometi olin maganud? See ei saanud olla paljas illusioon.

See, kus ma olin ärganud, oli kõige madalamat järku bordell, ei, tõeline klunker, mingi unustatud elula, milles ei ela enam ammu keegi.

Kuid kuidagi pidin ma ometi olema seda väärt. Ma ju olin nooruses joonistanud endale just sääraseid olukordi, kii melnud fantasmagooriate käes. Ma olin vahel õhtuti näiteks meelisklenud tõelisest seksuaalsest möllust, üleüldisest bakha naalist. Siis, jah, olin nii tihti mõelnud, unelenud (kui see on ikka õige sõna) mingist pahelisest seltskonnast, kus on palju huvitavaid neidusid ning kõik on äkki sulle kättesaadavad ja valitavad, olin meelisklenud kõikelubatavusest, kõikevõivu sest, ja seejärel täielikus pimeduses toimuvast intiimaktist, kus sa ei näe, kellega sa neist poolest tosinast neiust just sek sid – ning järgmisel hommikul tõused üles, vaatad öises bak hanaalis osalenute kombekaid ja kordatehtud nägusid ning võid üksnes oletada, kes neist oli su partner. Ja sind, su ihu ja mõtet ründab tagantjärele mingi imelik paheline kõdi, kui sa mõtled, et neist ühe kleidi või kostüümi varjus peitub keha, kes kuulus selles pimeduses üleni, unustavalt sulle, et sa kasu tasid selle kallal mitte üksnes hellust, vaid räsisid seda mingis maskuliinses ägeduses, isegi vihas ja et see oligi oodatud, see oligi selle bakhanaali sisim eesmärk…

Ja nüüd oli üks säärane fantasmagooria, unelus ennast ilmutanud tegelikkuses. Või…oli see kellegi teise fantasmagooria? See kõik… see oli… kuidagi… aieh!.. tuttav olukord. Kus ma olin säärast läbi elanud?.. Meenus, meenus ometi! Mitte mina ise, vaid ühe filmi, jah „Zaragozast leitud käsikirja” nimelise fi lmi peategelane…

Kuid mis oli selle kõige taga, mis oli selle põhjuseks? Kas see põhjus peitus minus või minust väljaspool? Ai-eeh! Miks just mina…?

„Kuradi nõid, kus sa nüüd oled? Ja mida sa mulle sisse jootsid!” karjusin ma ses tühjas korteris edasi-tagasi rabeldes ja korraga sai mulle selgeks, et olen endiselt alasti ja et kõik mu alus- ja pealisriided on kadunud. Kõik, viimane kui üks. Aga ei ole abitumat olevust kui alasti mees. (Alasti naine on tunduvalt väärikam!) Viimases hädas sorisin seal elutoanurga kaltsudes ja leidsingi ühed väljaveninud aluspüksid. Esiku seinakapist sain siiski sinise kuhti ja samasugused püksid, peaaegu roobad, mustusest kroobased. Need võisid kuuluda mõnele töömehele, näiteks katlakütjale, kes siin kunagi elas.

Kiskusin need selga, see oli ebameeldiv, nagu oleksin võtnud teise mehe naha enda omaks. See suurendas juba naguniitunnet, et minust on justkui osa mu minast kadunud.

Ühes kitli küljetaskus tundus midagi – ja kõlises. Seal oli veneaegset raha, paberit ja metalli; lugesin selle harjumuslikult kokku, sain kaheksa rubla ja nelikümmend kuus kopikat. Naeratasin nördinult ja lasin rahal taskusse tagasi libiseda – ei sellega ole mul küll midagi peale hakata!

Esikus, WC ukse kõrval oli pisikeste naeltega seina kinnitatud ebakorrapärane hambuline peeglitükk, kunagise suurema katkilöödud peegli oma, kust mulle vaatas vastu üsna võõras nägu. Sinise kuhti ülestõstetud võidunud krae aitas seda muljet veelgi süvendada. Midagi oli ses näos siiski veel tuttavat või õigemini aimatavat.

Siis langes mu pilk seinale, rebitavale kalendrile – see kuupäev, mis mulle vastu vaatas, oli rohkem kui ehmatav. Viimane, tegelikult pooliti ära rebitud leht oli justkui ajariba ja teatas, et kuupäev on 23. november 1981. Ja kalender ise oma pisikese saatetekstiga oli venekeelne.

Ja mu pea lõhkus edasi kui tõelises pohmellis. Ja ma sain enda olukorra naeruväärsusest veel vähem aru kui ärgates.

Paotasin ettevaatlikult korteri välisust – seal polnud kedagi. See oli pruuni kakavärvi trepimade ja äranäritud trepi käsipuu suundus madalamale ning seintele oli kahe keele tähtedega midagi kirjutatud. Enne ukse sulgemist taipasin ometi paberi riba snepri keele vahele jätta. Polnud välistatud, et mul tuleb siia veel tagasi pöörduda. Kui mu otsingud osutuvad tagajärjetuks.

Selle ukse vastas oli teine uks, teise korteri oma, mille küljes rippus plekist postkast, mis ajas üle. Hädauudishimu sundis mind välja koukima ühe paljudest ajalehtedest. Oli „Edasi”, suured riigijuhtide pildid esileheküljel. Kuid ajalehe kuupäev oli teine – 12. oktoober 1982. Võrreldes korteris olnud rebitava kalendriga oli see siiski aasta võrra lähemal.

Kuid millele, millele!? ei mõistnud ma ikka veel.

Ja mu kõige halvemad aimdused võtsid minus haigest peast hoolimata võimust. Ma ei osanud seda endale kuidagi muudmoodi seletada, kui et olin tõesti sattunud mingi ajaviguri ohvriks. Ja üks mis kindel – see oli toimunud koguni kaks korda üsna lühikese aja jooksul. Esimene seal pimedal teel, ja siis veel… Jah, mis oli olnud teistkordse ajasööstu põhjus? Nüüd võisin seda selgemini öelda. Cherchez la femme!

See avastus isegi ei ehmatanud mind. Midagi taolist olin ma kahtlustanud juba eelmisel õhtul. Ma olin sattunud… ma ei suutnud sellele esialgu nime anda. Mingit laadi ajalõksu igatahes. Ma olin selle ise ära teeninud. Jah, nad olid (kes nad? aga kellegi vandenõu see ometigi oli?), jah, nad olid selgesti andnud mulle pool ööpäeva otsustamiseks. Põgusast lubadusest hoolimata oleks ma võinud sest sõidust loobuda. Jah, kui ma teadnuks, mis mind tegelikult ootab! Aga mul ei olnud võimalust ajas ettepoole näha, isegi mitte aimata. N a d olid mulle andnud niisiis võimaluse ka mitte sõita. Ja nad saanuks läbi ka lühema teatamisajaga – ning ma oleksin ikkagi sõitnud!

Üks oli selge, ma pidin sellest olukorrast välja saama. Nojah, esmalt sellest majast, siis sest ahistavast maakohast minema! Tagasi linna, seal on vähemalt… Ehkki maakoha kohta oli veel vara midagi öelda. Siiski, siiski – nagu olin arvanud, ei erinenud väljas avanev pilt kuigi palju sisemisest. See süvendas mu kahtlusi. See oli tõepoolest üks neid tüü pilisi kolhoosimaju, mida kunagi agarasti ja kümnete kaupa maale ehitati. Hallist kivist vihmaveetorudeta maja, kokku neli korterit, pooleldi hüljatud olekuga, rohi kasvamas katuse servas, akende all äratallatud lillepeenrad, välisuks ripakil, osa alumise korruse aknaid vineertahvlitega kinni löödud. Kuid ühest allesjäänud aknast piilus siiski vana naise sügisõunana krimpsus nägu ja tõmbus kohe tagasi. Ma ei tea mis julgus mind ründas, aga ma viibutasin ta suunas rusikat ja pöördusin ümber.

Nüüd nägin teist majaelanikku – eelmisest küll noorem, aga seejuures eatu naine, pruunikashall rätik peas, riputas majaotsas pesu üles; ta punetavad sõrmed võtsid kaelast puust pesulõkse ja kinnitasid nendega rinnahoidjaid, alusseelikuid, lapsepesu. See oli otsekui detail mingist suuremast pildist, tegelikult elust endast, milles ma ju kunagi olin osalenud, aga nüüdseks unustada jõudnud. Astusin naisele lähemale, köhatasin, mõtlesin algul teda kõnetada vene keeles, milleks andis põhjust naise villane rätik ja juuksekrunn. Ma juba vormisin suus lauset, mis ei tahtnud kuidagi kuju võtta, kui tema ise ümber pöördumata mulle puhtas eesti keeles sõnas:

„Kas said nüüd lõpuks vangist lahti!”

Ehmatasin, kuid kui seepeale pilgu seljas olevatele roobadele heitsin, siis mõistsin, et ta peab mind kellekski teiseks. Ka ta ise ehmatas pisut, kui oma punetava, vesitsevate silmadega näo mind õieti vaatama pööras. Milleski, tabamatult meenutas see naine mulle minu enda ema ta viimastel eluaastatel, kuid ema polnud kunagi olnud nii alistunud olekuga, ta oli elu lõpuski olnud reipam kui see naine siin.

„Ah ei…” kohmas naine. „Kelle külaline te olete?”

„Maigi… ei, Luule!” ei osanud ma midagi paremat leida.

Naine vaatas mulle imelikult otsa.

„Ei ole meil säärast inimest majas. Maret… elas korteris nummer kaks, minu vastas, aga tema on juba mitu aastat surnud. Ei jõudnud oma meest vanglast tagasi oodata… Seepärast ma arvasingi… Te olete siis ülevaltmehe juurest?”

Ma vist noogutasin pead.

„…Seda ma kuulsin öösel kära ja müra, mõtlesin, et keegi on sisse murdnud. Aga meil pole öösel voolu. Seepärast ei julgenud vaatama minna… Te siis olitegi sääl nummer neljandas või? Kes võtme andis?”

Jätsin ta küsimuse tähele panemata, mind huvitas hoopis muu.

„Kuidas ma koolimaja juurde pääsen?”

„Oh, koolimaja pole enam ammu. Pole õieti lapsigi. Mõni üksik. Kool on maanteed mööda kuus kilomeetrit minna…”

Ma ei kuulanudki teda lõpuni. Teadsin vaid, et pean selle koolimaja üles leidma. Hoovist välja astudes kohtasin ajamata habemega meest, kes läks pudelite kõlisedes kuhugi, vististi poe suunas. Küsisin talt teed bussi peale. Ta naeratas mulle oma katkiste hammastega ja lausus irvitades:

„Mida sa veel ei taha!”

Tuul oli maanteel vinge ja vastu, madal taevas puistas aegajalt mõne harva lumehelbe vastu nägu ja mu paljastele kätele. Olin alati vihanud säärast vesist ümbrust, niisugust luitunud ja justkui inertsist kulgevat elu, mitte elu, vaid oleskelu, olin alati vihanud seda aastahetke, kui talv juba koputab taevaservale, aga maapind on veel sula, kui hommikuti on hall ning looduski on üleni justkui alistunud, oodates vaid kõikekangestavat külma ja siis ükskord ka lund. Nüüd oligi säärane ilm, ja ma olin ilmselt maanurgas, millest rusuvamat oli võimatu leida. Kindel see, et ma polnud siin kunagi, ka mitte oma endises elus viibinud. See suurendas veelgi mu haledust enda vastu.

Ja tee oli tühi, liikluseta, ning ehkki nüüd oli päevavalge, ei olnud mu silm kohanud ühtki teeviita või kilomeetriposti. Nii nagu… nagu millal?

Järsku, mõne kilomeetri järel jäin postina seisma. Mu pilk langes esimest korda jalgadele – ma olin seal toas masinli kult midagi varna alt jalga kiskunud. Need olid mulle suured kotad, mustad ja kivisöepuruga koos, mis loksusid iga sammu juures. Ent alles nüüd panin seda tähele. Midagi oli veel? Ja siis meenus mulle, mida too külmetavate kätega naine oli öelnud. Ta oli öelnud: „…see on uus alevi koolimaja.” Ma sammusin vale kooli suunas. Sinna ei saanud viia säärane maantee. See koolimaja, kus mina, kus meie eile õhtul olime pidutsenud… seda polnud ehk olemaski!

Ma pöörasin ümber. Tagasitee oli mõnevõrra kergem, sest tuul puhus selja tagant.

Ja et mul polnud midagi muud teha, siis ma sõimasin astumise taktis, iga sammu järel naissugu ja eriti toda, kes oli end algul Luuleks nimetanud, kes oli mind ära teinud.

Siis, tunni või poolteise järel seisin uuesti tuttava ukse taga. Jalamati naabrusse oli sugenenud pudel. Tegemist oli piimaga, ehkki see polnud laiakaelaline, metallkilega kaetud piimapudel, nagu ma neid mäletasin, vaid tume šampusepudel, millele paberist nutsu peale keeratud. Midagi mõtlemata võtsin pudeli ja jõin selle tühjaks. Tundsin, kuidas piim mu sisikonna korisevana ellu äratas. Alles seejärel panin pudeli käest, aga oma teo varjamiseks tolle teise, postkastiga ukse taha.

Mulle tuttav uks oli kinni lastud, igatahes kalendrileheriba uksekeele vahelt oli kadunud. Trummeldasin nagu õige mees vastu seda. Uks avati üllatavalt kiiresti, nagu oleks too seesolija just mind passinud. Olin kindel, et avaja on nüüd too Luule ja mõnigi mõistatuslik asi asetub oma kohale. Mul oli koguni lausegi valmis, mille tahtsin talle öelda.

„Keda, millist Luulet!” röögatas suurt kasvu – kellegi moodi, aga kelle küll! – mees triibulises madrusesärgis, mida kutsuti vist meremehe hingeks, ja asetas käe uksepiida vastu, nii et mulle sai selgeks nii ta omanikuõigus ja nähtavaks ka käsivarrele tätoveeritud madu, keerdus ümber kortiku või mõõga.

„Siin pole mingit naist. Sellest peale, kui ma selle lipaka minema kihutasin…”

Ja siis, vaadanud mulle otsa, kahmas ta mul rinnust kinni ning tõmbas üle läve sisse.

„Kuule, sina, kust sa mu tööriided selga said… Ahah, sina siis oledki see, kes on minu elamises aelenud… Seda ma tundsin jah, vänged naistelõhnad ja ase segamini nagu seapesa… Mina tulgu töölt ja…”

Sel ajal ilmus ta selja taha teine, samasugune jõmakas. Mitte näo poolest, kuid milleski muus olid nad nii sarnased, nagu vaid vennad võivad olla. Neist levis higi lõhna, see oli piiratud mõistuse ja toore maskuliinse jõu kooslus, millega lähestikku ma pole kunagi end hästi tundnud, nagu ma ei kuulukski meessoo hulka.

Ning just sel hetkel, kui ma neist nõnda mõtlesin, lajatati mulle vägev obadus vastu lõuga ja see paiskas mu varnaalusesse hunnikusse. Ajasin end püsti nagu esimest nokdauni seediv poksija, teesklesin lüüasaanut, koondasin siis välkkiirelt kogu oma jõu ühte lööki, nagu kord kusagil koolipõlves tüütu ja tugevama koolivenna vastu, ning virutasin talle küljelt. Löök tabas jumaka kõrva või koguni meelekohta, suur mees kõikus, vajus siis nagu kott lõdvalt vastu seina ja libises üllatunud ilmel põrandale, samasse kohta, kus mina hetke eest.

Ent ma olin unustanud teise mehe. Kui ma siis kõledale korterisisemusele selja pöörasin ja mõttes teadsin, et siia ruumi ma enam eales ei satu, tabas mu selga tolle tõelise vastvabanenud vangi salakaval löök. Lendasin trepimademele, vastu trepikäsipuud, mis lõikus mulle valusalt selga. Seejärel valgusid mu silme ees laiali kõik vastasseinale kirjutatud roppused, mu silme ees oli veel hetkeks avali uks ja kellegi nimetu irvitav lõust, kuid siis kaotasin aeglaselt taju…

Ma ärkasin võimatult ereda päikese leekimise tõttu näkku. Ajasin end käpakile. See oli metsavahe, mõne sammu kau gusel mu näost oli gudrooni järele lehkav maantee mustkate. Must teelint hakkas juba eemal kaarduma ning möödus minust vaid meetri-poolteise kauguselt. Mind oli ilmselt sel lesse kõrvalisse kohta maha pandud, tõenäoliselt mööduvast autost välja lükatud. Umbes nii võisin arvata ka sellest, et mu kehal leidus hulk helli kohti.

Siis seisin juba kõikudes maanteeservas, käsi hääletamiseks tõstetud. See nõudis mult tohutut pingutust. Kord käe püsti saanud, ei tohtinud ma seda enam langetada. Pea kumises jäledalt, kogu ümbrus kumises, too kumin oli hetkel kogu ilmaruumi põhitoon.

Kuid õige varsti sündis kurvi varjus mürin. Püüdsin silmi rohkem avali hoida, et mürina allikat kindlaks teha. Mu käsi võbises, aga suutsin seda hoida. Kuulsin mürina järgi, et kiirus võeti maha. Siis mürin lakkas. Pingutusega silmad tõstnud, nägin endast kõrgemal kabiiniust ja siis avastasin, et ma mitte ei seisa, vaid üksnes põlvitan teepeenral.

Kusagilt tuli ometi niisugune portsjon jõudu, et suutsin haarata ilmatu kõrgel asuvast kabiiniukse käepidemest ja vinnasin end üles. Aga esimene, mida juhist märkasin, oli, et rooli hoidva parema käe randmele oli tätoveeritud nimi „Vasja”. Ta nägu, ümmargune ja heatahtlik, oli täielik Jevgeni Leonovi portree, võta või jäta. Mäletasin seda nime, teadmata esialgu, kes see Leonov on.

Autojuht Vasja suhtus minusse kõigist kõhklustest hoolimata rahulikult, küsis vaid, kas tahan linna. See jutt käis vene keeles ja ma tundsin, kui puine on mu vastuste keel, nagu oleksin ka omaaegsed kõige lihtsamad sõnad ja fraasid unustanud. Omaaegsed, jah muidugi. Mu sõjaväeaeg tundus olevat tüki maad lähemal, kui see oli olnud siiani. Millise siiani…?

Kabiinis haises õliste kaltsude ning metalli ja mustuse järele, kuid see oli kuidagi tuttav ja olnud.

Sõidu jooksul pani mind imestama teeäärse elu mahajäetus, mingi hooletusevari kõigel. Elu justkui: viltused piirde aiad, rohu seest turritamas hüljatud masinaosad, jalgratta ratastest tehtud piimakäru lükkav vanainimene…

Siis hakkas eespool kerkima pilvevall, all hatune tumedam serv. Ja juba sähvatas selle ning maa vahel sakiline välk, ent kõuemürin ei ulatunud kabiini. See pilv lähenes nüüd kahekordse kiirusega, mõne minuti pärast oli auto valge veetuisu sees, nii et juht pidi kiiruse maha võtma. Siis sähvatas taevatuli uuesti ja välk lõi otse meie ees asfaldisse, samal hetkel kärgatas Taevaisa oma kõige valjemal häälel. Võpatasin, haarasin endapoolsest käepidemest kinni, aga see osutus hoopis aknaklaasi allakeerajaks. Summutatud vihmahääl muutus vaid hetkega valjuks.

„Ära karda, autol on maandus,” lausus vale-Leonov. Ja mulle meenus, et taolistel autodel ribises tõesti alati järele jupp ketti, mille mõttest me lapsepõlves aru ei saanud.

Vasja laskis mind maha Ülemistel, trammipeatuses. Nii ta siis polnud mult selle tunniajalise teekonna jooksul kordagi küsinud, mis minuga juhtus või kes ma üldse olen. Olin talle tagantjärelegi veel tänulik.

Parajasti tuli kolinal tramm, astusin sisse, juba sammus minu poole pruunist dermatiinist kotiga konduktor, kõhu peal neli või viis erivärviliste piletite rulli. Kobasin sinise rooba taskus, sain sealt peotäie peenraha, ja ilma et ma teadnuks, kui palju mult küsitakse, sirutasin peopesa välja, ning konduktor noppis sealt üheainsa kolmekopikase, rebis mulle vaikides kaks piletit. Olin jälle ühe olukorra võrra minevikule lähemale saanud.

Väljusin, õigemini toibusin alles Sitsi mäe peatuses. Mingi ammune harjumus, tugevam kui peatuse nimi, tõstis mind istmelt üles. Samamoodi viisid jalad mu üle trammitee, Balti Manufaktuuri hoonetest mööda. Siis alles meenus põhjus – meil oli Tiia ja lastega selles kandis pikka aega korter. Varem, abielu esimesel aastal olime elanud Lembitu tänavas, seejärel lühikest aega ka Mustamäel. Kõik need mälestused liigutasid end minus nagu uinunud loomad ja püüdsid asuda oma jär jestikustele kohtadele.

Ükskõik mis, aga see maja ja see korter peaksid ju praegugi olemas olema, olgu ma siis millises ajas tahes! Aga just seda uut aega, kuhu ma olin paisatud, seda ma tahtsin hetkel kõige enam teada saada.

Teadsin, et ma leian me vana maja, me vana korteri üles ka käsikaudu, kõige tihedamas pimeduseski – aga praegu oli koguni ilus ja valge suvepäev! Ent, nagu selgus, seda pikka hallist silikaattellistest maja alles ehitati, õigemini, ehitamine oli juba lõppjärgus, ehkki tellinguid polnud veel maha võetud. Mis tähendas, et ma olin meie ajast ette jõudnud – me koosaeg Tiiaga selles majas seisab alles ees! Sellele oli kummaline mõelda, ent ometi oli see nii. Ma olin meist mõlemast, rääkimata me lastest möödunud…

Sedasama meie ajast ettejõudmist kinnitasid ka samas kõrval olevad kaks madalat tumerohelist barakitüüpi puumaja, mille ustest vooris sisse ja välja igas vanuses inimesi, kostis ümberasujate valju kõnet ja uhmas tänavale hapukat kapsalehka. Nüüd mäletasin neidki, kahekorruselisi tsaariaegseid barakke Pjotr Iljitš Tšaikovski nime kandval tänaval, mis lammutati, ei, mis lammutatakse alles aasta pärast meie kolimist sellesse pikka halli majja, mis juhtub tõenäoliselt viis aastat pärast halli maja valmimist.

Nii ma siis seisin meie kunagises, tegelikult tulevases õues ja vaatasin kohta, kus saavad olema meie pidevalt üleajavad prügikastid, silmitsesin puudealust, kus hakkavad rippuma laste jaoks määratud kiik ja kuhu tuleb nende liurenn. Ja kor raga tõusis silme ette üks talvine pilt – lumememmed ja ise tehtud liumägi, ja selle otsast lohiseb kuidagi õnnetult alla me noorem võsu ning murrab oma esihamba. Meenus veel mõnigi üksikasi sellest õuest, kaugemast majaümbrusest… meie tulevikust, meenus ja samas kadus, sest ma olin sellele küll lähedal, kuid see aeg oli habras ja hetkeline ehk see pärast, et see ei olnud veel alanudki. Ma olin sellele lähemal… ta tei sest servast.

Igal juhul olin nüüd täiesti kodutu, absoluutselt asutu. Ning ometi, nagu nüüdsama selgus – ma mäletasin seda oma eelmist elu. Ma igatsesin taga ta lihtsust ja loomulikkust, see siin oli pere alguse aeg.

Majade vahelt paistsid Stroomi metsa männid. Nüüd kiskus mind sinna. Pealegi oli mets alati olnud kui mu truu sõber, lapsepõlvest ja maa-aastatest peale. Tema pidi mind mäletama! On ju puudel oma, ehkki teistsugune mälu.

Seda linnasisest metsa oli võimatu lahutada me lastest, nendega veedetud tundidest. Ma käisin siin, järelikult käin ükskord veel, lükates enda ees lapsevankrit ja kuulates sellesama salapärase Aja sõudu puulatvades, sest kusagil mujal ei saa Aja hääl nii kuuldavaks muutuda kui mereäärses metsas, kui laste seltsis, kes muudavad oma kiire kasvamisega Aja teistmoodi hoiatavalt nähtavaks. Aga need ei olnud, ei saa olema tühjad tunnid, see oli samaaegselt Aja annetus, jah, ma olin siin veetnud tunde mitte ainult samasugusel suveajal, vaid ka sügiseti, koguni talvel, istudes mõnel kännul ja mõtiskledes, samal ajal kui imik, endal õnnis inglinägu ees, vankrikeses oma õnnelikus unustuses iseendaga tegeles.

Männid, need meremännid olid kuidagi vähem kaldu lahe poole, kui siis… kui ma siin uuesti viibin. Seisatasin ühel kõrkjasel kohal. Seal nirises, niriseb minu ajal vaid pisut vett laiast toruotsast, aga praegu saatis too toru haisvat inimsoppa lausa kohinal merre. Ent muu oli tuttav, samasugune – rämps veejoomel ja laialt paljandunud liiv ning üle lahe, kolme või nelja kilomeetri taga paistev rahn, too Kalju Mere Ääres, mis oli vastasrannale nime andnud.

Oh, ma mäletasin seda rahnu ja üht lahte kaanetanud talvekülma! Suur Käsi ei suudaks selliseid seiku meie mälust ka parima pingutuse korral ära pühkida, sest mälu on mõne meenutuse või pildi suhtes jonnakas… Niisiis oli… on käre talveaeg, punetava taevakaarega õhtu, ma tulen oma kahe jõmpsikaga üle jää, kõik kolm suuskadel, Maia kui suurem hoiab teadlikult minu selja varju, aga väiksem rühib meist mõni samm maas, pingutab kõigest jõust, ei tee häältki, nagu oleks just see tulek peamine iseloomuproov. Tuisk käib meile kõigile valusalt vastu nägu, käed käpikuis külmetavad, aga vahemaa kodupoolse metsaga aina väheneb, kuni olemegi ükskord sahinal roos ja Maia kilkab nii mis hirmus. Aga sellele järgneb juba stseen meie köögis – Tiia hõõrub laste valgekstõmbunud kõrvu ja ninaotsi ning vaatab aeg-ajalt mulle etteheitvalt otsa, mina aga lausun totralt: „Me tahtsime teada saada, mis tunne on olla polaaruurijad…”

Imelik, et täna oli siin metsaaluses nii vähe inimesi. Või seda kontingenti polnud veel siia linnaossa saabunud – mitšmaneid ja päris tärnidega mehi, nende prouasid ja lapsi ja laste babuškaid. Ent polnud ka muid logelejaid, isegi mitte joodikuid, polnud ka hipodroomihobuseid, keda siia edaspidi jalutama tuuakse. Mina üksi, üksildane uitaja. Ühes kohas sattus mu pilk põõsa all vedelevatele kahele viina pudelile ja korraga tuli meelde mu lapsepõlvehobi. Mulle meenus mu kehv rahaline seis, korjasin pudelid üles, leidsin neile veel mõned lisaks, seejärel koguni võidunud katkise turukoti ja suundusin taarapunkti otsima. Ka see oli Ranna-nimelise võõrastemaja juures juba olemas ja töötas täie hooga, isegi väike järjekord minusuguseid ulatus uksest välja.

Tund aega hiljem leidsin end juba Paldiski maantee saunast, selle auruselt lavalt.

Mul oli vaja ennast puhtaks saada sellest mustusest, mis oli mulle tahtmatult vahepeal külge kogunenud. Mul oli vaja lahti saada ka tollest libulõhnast, oli tolle öise naise nimi Luule või Lulu.

Mul oli küll taskus pudelite eest saadud raha ja roobaga koos päranduseks saadud raha, aga ma teadsin, et osa sellest kulub kohe ära, kui ostan endale saunanaiselt sündsamad trussikud ja maika. See oli nii-öelda sundkäik, ilma selleta oli mõeldamatu edasi tegutseda, kuigi mul puudus igasugune plaan. Kuid igal olukorral, ka sellisel, kuhu oled vägisi asetatud, on oma loogika. Aga saunanaine, keda ju naiseks ositi ei peetudki, sest ta liikus meeste paljaste kehade hulgas nõnda tundetult, oli ometi halastava olemisega hing ja andis mulle pealekauba ka veel kulunud, kuid puhta särgi ja küünarnukikohtadest nõelutud kampsiku. Küllap mõlemad sauna unustatud rõivaesemed, sest see on koht, kus inimese mälu muutub amorfseks, olemus heldeks.

Sel ajal kui ma selle veidi värskema kihi enda ümber sain, hüüatas üks neist nimetuist meestest minu ligi astudes:

„Artur Kudu, kui ma ei eksi. Vana semu, kas ei tunne mind ära? Ma olen Armin, spordipoiss, noh… Harryks kutsuti veel.”

„?”

„Ei tule tõesti meelde või? Käisime koos Tšiki juures trennis… Pole sind kümme aastat näinud… Ei, ma olen spordi vahepeal maha jätnud… Hehee, kõht ei luba!” Ja ta patsutas oma klassikalist õllekõhtu ning jätkas mind järele ootamata: „Mäletad, sa ju laenasid veel ükskord mulle Balti jaama perroonil viis rubla… Oot-oot, nüüd on paras hetk see sulle tagasi maksta… He-hee, parem hilja kui mitte kunagi… Tule, istu siia minu kõrvale!”

Läksin ja istusin. Nõnda vennastusin selle lõbusa roosata vate ihudega seltskonnaga. Vennastumine pole vist õige sõna, nad lihtsalt halastasid mulle, kui nägid, et mu kõrisõlm jõnk satas. Ja see oli too Armin, kes loovutas teise pudeli Žigulit (ikkagi kolmkümmend kolm kopikat!) suuremeelselt mulle. Nõnda sain minagi sarve soojaks, sest palju ühele tühja kõhuga mehele vaja on.

Midagi ma sellele Arminile ju ka vastu rääkisin, aga vaevalt ennast reetvat, ehkki ta paistis algusest peale olevat neid natuure, kes tahavad kõnelda rohkem endast kui teisi kuulata. Ometi võttis ta mult kindla lubaduse, et ma ta majast, Nõmmelt, mis asub Metsa põik kaheksa, ükskord kindlasti läbi astun. Enne lahkuminekut surus ta mulle tolle laenatud rahatähe pihku. Nõnda oli mu kasin rahavaru päeva jooksul juba teist korda täienenud.

Pärast temaga vahetatud tugevat käepigistust läksin üle Toompea ja laskusin südalinna. Moskva-nimelisest kohvikust möödunud ja kunstihoone klaasakende vastu jõudnud, nõksatasin korraks seisma. Mulle justkui meenus üks naisenägu ja midagi sellega seotut, kuid… ei… see oli nii põgus vilksatus, et ilmselt ei väärinud selginemist.

Silmitsesin tähelepanelikult mulle vastutulevate inimeste ilmeid, nagu püüaks selle kaudu tabada linna üldist iseloomu – olin selles ju täiesti võõras. Minu tegeliku siiajõudmiseni oli mu pealiskaudse hinnangu järgi veel viis aastat aega. Jah, need olid tundmatud kinnised näod, mõnelgi lasumas rusutuse või kiirustamise paine. Aga oli ka meeldivaid naisenägusid. Ja ta, see linn tahtnuks mind hea meelega endast välja heita.

See oli minu poolt vaadatuna sihitu kõndimine. Minu võõrust tunnistas seegi, et mul oli raskusi tänavate, veelgi enam tänavanimede kokkuviimisega. Ja kuhu mul olnukski minna? Kui vaid Nõmmel elavate kaugelt sugulaste ukse taha. Kuid neid ei söandanuks ma tülitada isegi mitte tava lise inimesena. Järelikult pidin otsima neid inimesi, keda ma teadsin hilisemast ajast, kelle juures ma saaksin mingi ette käändega kas või ajutise peatuskoha leida, et ennast koguda, et edasi minna… Ehkki ma ei teadnud, mida need sõnapaa rid „ennast koguma” ja „edasi minna” pidid sisuliselt tähen dama.

Polnud vaja eriti mõtet pingutada, et mõista – siia linna sõit oli olnud asjatu, see oli olnud mingit laadi juhuslikkus.

Äkki kohus mus nimetu viha. Seekord iseenda jõuetuse vastu. Ma ei suutnud midagi selle voo vastu, mis mind praegu kandis. Kõik näis kulgevat aina veidramas tagasisuunas. Ja ma polnud millegagi kaitstud uue ajahüppe eest. Iga mu ponnistus võis olukorda aina halvendada. Ning ma ei teadnud seejuures, millised mu sammudest võiksid just sellele kaasa aidata ja millised olid ehk soodsad…

Ometi ei tahtnud ma olukorrale alla jääda.

Ilma mingite konkreetsete kujutlusteta, rohkem selleks, et veelgi selgemat kinnitust saada oma ajavälisele olekule, sõitsin trammiga Kadriorgu, kulutades veel kord ära kolm kopikat. Tahtsin vaid ära käia kohas, kus ükskord saab olema meie, minu ja Tiia kolmas elukoht Tallinnas. Seal, Suure tiigi vastas haigutas tõesti majaderivis tühi koht. Krundi keskel lebas paraja suurusega kivirahn, mis võinuks hea kujutluse korral sobida koguni muistseks ohvrikiviks. Kivi ümber mängisid lapsed. Püüdsin nende nägudesse vaadata, neid meelde jätta, ehkki mõistsin, et kui me ükskord Tiia ja oma lastega – aga see saab ju tõesti nii olema! – siiakanti elama asume, on nad juba ise soliidsed pereemad-pereisad ja ma ei tunne neist ühtegi ära…

Kuid ma polnud siiani suutnud paika panna seda ajamassiivi, millesse ma seal maantee ääres olin ärganud. Väliste tunde märkide põhjal polnud see kuigi tänuväärne tegevus. Juba ennist Herzeni-nimelise tänava silti ja toda peaaegu valmis maja silmitsedes olin kahtlustanud, et ajatoru on mind palju kaugemale imenud, kui ma ehk arvata oleksin võinud. Kuid see kaugenemine ei pruukinud toimuda vaid hüppeliselt, see võis toimuda ka sujuvalt, mu enda märkamatute silmade all, terve selle päeva jooksul!

Kuid mul oli kohe suurepärane võimalus seekordset aega teada saada. Siinsamas trammipeatuses pidi ju olema ajalehekiosk ja Õhtuleht, nagu ma mäletasin, maksis vaid kaks kopikat. Tulevase ajakirjanikuna vaatasin kõigepealt viimase lehekülje alla – kes on lehe toimetaja. Seal seisis Heino Dengo nimi. See nimi oli mulle ähmaselt tuttav, isegi mehe enda nägu tõusis silme ette – jah, ma olin teda kunagi tundnud, õigemini, ma sain teda ükskord üsna hästi tundma.

Leht kokku murtud, sammusin tagasi Suure tiigi äärde. Vaate maalilisus pani mind unustama, mille vastu olin alles nüüdsama huvi tundnud. Kaks luike libises hääletult üle tiigi vee, rotund keset tiiki meenutas mingit eelmist, üle-eelmist kaunite ja harmooniliste ehitiste aega. Ja see aeg, mis mind ümbritses, näis kaotavat oma kärsitust. Aeglaselt hakkas hämaramaks kiskuma. See toimus kiiremini, kui ma oodanuks. Nagu olnuks ajas tõesti noid libisemishetki. Aga see oli siiski olnud vaid vihmapilv, mis pargi kohale tõusis. Kohe hakkaski vihma tibutama. „Vihm võõras linnas”, tuli mulle kuidagi tuttavana ette üks raamatupealkiri. Mis võinuks veel paremini sobida minu olukorraga!

Vihm sundis mind kuhugi sisse astuma. Ajalehte kaenla alla surudes kõndisin teist korda trammipeatuse suunas. Parajasti tuli kilinal tramm number üks. Kuid ma suutsin vastu seista kiusatusele, et selle peale kiirustada. Kuhu see mind viinuks?! Samal hetkel märkasin tänava vastaspoolel silti Kohvik ja mulle meenus, et tegu on auväärse ja populaarse odava söögikohaga, mis kandis kuni oma kuulsusetu lõpuni rahvapärast nimetust Roheline Konn. Madalast uksest sisse astunud, tundsin, et just nälg oli senini olnud üks mu halva enesetunde peamisi põhjuseid.

Kui soojad vesised viinerid ja hapukapsad mu ees aurasid, sain mahti ka ajalehe sisemusse pilgu heita. Sündmused, mis sealt vastu vaatasid, olid üldiselt ettearvatavad – sotsialism võidutses kogu maailmas, Kuubast kuni Vietnamini, ning muidugi ka siinsamas selles linnas ja maal, mida me ei võinud päris oma nimega kutsuda.

Olin paraku unustanud kõige tähtsama, kuupäeva – või olin selle meelega kõige viimaseks jätnud! Tegu oli 27. augustiga, ja aastanumber oli 1965, mis oli tõesti varasem aeg, kui olin oletanud, ja tähendas ühtlasi seda, et minu enda tõelise, tulevikulise Tallinnasse-tulekuni oli veel mitu head aastat aega – ja see tähendas, et isegi Tiia, mu tulevane naine, pole veel Tallinna õppima jõudnud.

Tiia! See nimi vilksatas korraks nagu päästerõngas. Ta oli ju kusagil selleski reaalsuses olemas, mis sellest, et me teineteist ei tunne, õigemini ei tohigi tunda, sest niisugune oli Aja imperatiiv; jah, tema ja ta ema ja see maja, mis ükskord saab olema ka minu ainus maakodu selle kodu asemel, mille ema aegamööda kaotsi on lasknud minna.

Ning äkki hakkas mul kerge, justkui oleksin just sel hetkel leidnud ainsa ja parima lahenduse oma raskest olukorrast. Mul oli ometi keegi olemas… mu tulevane naine. Ja sest ei olnud midagi, et teda polnud v eel minu jaoks – ma teadsin ometigi, kust ma teda leida võin.

Rotund tiigi keskel hakkas juba hämarusse lahustuma. Öö oli endasse neelamas üht kõige võltsimat päeva mu elus. Aga ma kartsin instinktiivselt seda aeglaselt saabuvat pimedust. Mitte ainult selle kõikekustutavust. Ma kartsin nüüd aina rohkem kandumist tagasisuunas. Ma kartsin seda just kui imevat ajatoru, mille sünonüümiks oli öö, olgu peale et leebe suvelõpuöö – sest sadu oli sedakorda möödas ja parki täitva ritsikate sirina järgi võis öelda, et uus päev tuleb ilus. Öös võis haigutada senisest palju sügavam ja laiem ajakuristik. Mis siis, kui satun väljapoole iseennast, tõeliselt kurja aja kütkesse, mida ma üksnes kaudselt teadsin?

Nüüd ei tundnud ma enam mingit kõhklust, olin korraga, võib-olla vaid oma mõttest, reipust saanud. Ja samas oli mul öö ületamiseks ootamatu lahendus, poolik, aga ometi kõige sobivam – rong!

Viis minutit enne südaööd olin Pihkvasse väljuval rongil. Kusagil Ülemiste tulede aegu sai see veider ja lõputu päev otsa.