Читать книгу Saja sammu teekond - Richard C. Morais - Страница 2

Esimene peatükk

Mina, Hassan Haji, sündisin oma pere kuuest lapsest teisena oma vanaisa restoranist korrus kõrgemal Napean Sea Roadil tolleaegses Lääne-Bombays, kaks aastakümmet varem, kui see suur linn nimetati ümber Mumbaiks. Kahtlustan, et mu saatus oli juba algusest peale ette määratud, sest mu elu esimene tajukogemus oli machli ka salan’i, terava karrikala lõhn, mis hõljus läbi põrandalaudade võrevoodini mu vanemate toas restorani kohal. Mäletan tänini tunnet, mida ajendasid külmad võrelatid mu mudilasenäo vastas, nina võimalikult kaugele sirutatud, püüdes õhust kardemoni, kalapeade ja palmiõli hõrke aroome, mis juba nii õrnas eas näisid mingil moel viitavat, et sealpool, vabas maailmas, on mõõtmatult rikkusi, mida avastada ja maitsta.

Ent lubage mul alustada päris algusest. 1934. aastal saabus Gujaratist Bombaysse mu vanaisa, noor mees, kes sõitis suurde linna auruveduri katusel. Tänapäeval avastavad Indias kuulsad suguvõsad sageli, et nende esivanemad on olnud kõrget päritolu, et nende tuntud sugulased on töötanud koos Mahatma Gandhiga tema varasel tegutsemisajal Lõuna-Aafrikas, minul aga sellist suursugust sünnipära ei ole. Meie olime vaesed moslemid, põllupidamisest elatuvad talupidajad tolmusest Bhāvnagarist. 1930. aastatel tabas puuvillapõlde karm taimehaigus ja mu nälgival seitsmeteistaastasel vanaisal ei olnud muud võimalust, kui rännata Bombaysse, kihavasse suurlinna, kuhu lihtrahvas juba ammusest ajast on suundunud, et edu saavutada.

Ühesõnaga oli minu köögielu kauge ajend mu vanaisa suur nälg. Ja see kolmepäevane sõit rongi katusel, lõõmava päikese käes praadides, elu eest kinni hoides, kui kuum raudmasin üle India tasandike suhises, oli mu pere teekonna vähetõotav algus. Vanaisale ei meeldinud kunagi neist ammustest Bombay aegadest rääkida, aga vanaema Ammilt sain ma teada, et vanaisa elutses pikki aastaid tänavatel ja teenis elatist lõuna einekarpide kohaletoimetamisega India ametnikele, kes Briti impeeriumi tagatubasid valitsesid.

Et mõista, milline oli Bombay, kust ma pärinen, tuleb teil minna tipptunnil raudteejaama Victoria Terminus. Seal on näha India elu põhiolemus. Naised ja mehed sõidavad eraldi vagunites, ja reisijad sõna otseses mõttes ripuvad rongi ustel ja akendel, kui rongid põrkrataste kolisedes Victoria ja Churchgate’i vaksalitesse sisenevad. Rongid on rahvast sedavõrd pungil, et seal pole ruumi isegi sõitjate lõunaeinekarpide jaoks, mis tuuakse kohale eraldi rongidega pärast tipptundi. Need lõunaeinekarbid, üle kahe miljoni kaanetatud mõlkis tinakarbi – mis lõhnavad daal’i, ingverikapsa ja musta pipraga riisi järele ja mille on lähetanud truud naised –, sorteeritakse, kuhjatakse kärudele ja toimetatakse ülima täpsusega igale kindlustusametnikule ja pangatellerile üle kogu Bombay.

See oli mu vanaisa töö. Ta toimetas einekarpe kohale.

Ta oli dabbawallah. Ei midagi enamat. Ei midagi vähemat.

Vanaisa oli üpris karm mees. Meie kutsusime teda Bapajiks. Mäletan, kuidas ta ramadaani ajal päikeseloojangu eel tänaval kükitas, nägu näljast ja raevust kahvatu, ja tõmbas beedi’t. Näen veel praegugi vaimusilmas ta peenikest nina ja terasharja-kulme, väikest plekilist ümmargust mütsi, kurta’t, valget hõredat habet.

Karm oli ta küll, aga ta oli ka kõva töömees. Kahekümne kolme aastasena toimetas ta kohale pea tuhat einekarpi päevas. Tema juures töötas neliteist jooksupoissi, kes oma sportlike jalgade ümber olid mähkinud lungi’d – vaese india mehe seelikud – ja kes lükkasid kärusid mööda Bombay ummikuid täis tänavaid ning laadisid einekarbid Scottish Amicable’i ja Eagle Stari hoonete juures maha.

Vist 1938. aastal kutsus ta lõpuks Ammi enda juurde. Nad olid abielus olnud sellest saadik, kui mõlemad olid neljateistaastased, ja naine sõitis oma odavate käevõrudega Gujaratist rongiga kohale, väikest kasvu ja läikivtumeda nahaga maanaine. Vaksal täitus auruga, jõmpsikad korrastasid rööbastel oma välimust, veekandjad hõikusid, mööda perrooni voogasid väsinud reisijad ja pakikandjad. Rongi tagaosas, kolmandas klassis, oli oma kodinatega minu Ammi.

Vanaisa käratas talle midagi ja nad hakkasid minema, truu külanaine aeglasel sammul oma Bombay mehest aupaklikult mitu sammu tagapool.

Teise maailmasõja eelõhtul seadsid mu vanavanemad Napean Sea Roadi lähedal asuvas slummis sisse laudvooderdisega maja. Bombay oli liitlaste „tagatuba” Aasias ja peagi tuli sinna miljon sõdurit kogu maailmast. Paljude sõdurite jaoks olid need viimased rahulikud hetked enne tuliseid lahinguid Birmas ja Filipiinidel. Noored mehed kepslesid Bombay rannatänavatel, sigaretid hambus, ja heitsid iharaid pilke Chowpatty rannal töötavate prostituutide poole.

Mu vanaemale tuli mõte hakata neile suupisteid müüma, lõpuks jäi vanaisa sellega nõusse ning lisas oma einekarbiärile hulga jalgratastega veetavaid suupistekioskeid, liikuvaid näksibaare, mis tõttasid Juhu rannal suplevate sõdurite juurest reedeõhtuse tipptunni rahvamurdu Churchgate’i vaksali ees. Nad müüsid meest ja pähklitest tehtud maiustusi, piimaga teed, aga ennekõike bhelpuri’t – ohtralt vürtsitatud segu paisriisist, tšatnist, kartulitest, sibulatest, tomatitest, piparmündist ja koriandrist, mis pakiti ajalehepaberist torbikutesse.

See maitses oivaliselt, uskuge mind, ja polnud üllatus, et näksijalgratastega saavutati suurt müügiedu. Olles seeläbi heast õnnest innustust saanud, tegid mu vanavanemad korda ühe mahajäetud maatüki Napean Sea Roadi kaugemas otsas. Nad ehitasid sinna algelise tänavarestorani. Ehitasid kolme tandooriahjuga köögi ja rea söekoldeid, millele asetati lamba-masala jaoks kadai’d – kõik selle ehitasid nad USA sõjaväetelki. Bengali viigipuu varju seadsid nad ka mõne robustse laua ja paar võrkkiike. Vanaema võttis tööle Bappu, ühest Kerala külast pärit koka, ja lisas oma põhjapoolsete retseptide sekka road nagu sibula-theal ja vürtsikad grillitud krevetid.

Sõdurid, meremehed ja õhuväelased pesid vanas naftatünnis inglise seebiga käsi, kuivatasid end neile antud rätikuga ning ronisid siis varjulise puu alla paigutatud võrkkiikedele. Selleks ajaks olid mu vanavanematega liitunud mõned sugulased Gujaratist: need noored mehed olid meie kelneriteks. Nad asetasid hoogsalt üle võrkkiikede lauajupid ja katsid need kiiresti kaussidega, kus olid kanavardad, basmatiriis ning võist ja meest tehtud maiustused.

Rahulikumal ajal jalutas vanaema väljas ringi oma pikas särgis ja pükstes, mida me kutsume salwar kameez’iks, ja võttis suuna lontis võrkkiikede poole ning vestles koduigatsusest vaevatud sõduritega, kes tundsid hõllandust oma kodukandi roogade järele. „Mida teile süüa meeldib?” küsis ta. „Mis teil kodus söödakse?”

Briti sõdurid rääkisid talle lihalõikudega neerupirukatest, aurust, mis õhku tõusis, kui nuga piruka kooriku läbistas ja tõi nähtavale selle kämbulise sisikonna. Iga sõdur püüdis eelmist üle trumbata ning peagi täitus telk ohhetamise ja imestlushüüetega, kirgliku jutuvadaga. Ameeriklased pelgasid, et britid neist üle käivad, ning liitusid vestlusega ja otsisid tulihingeliselt sõnu, et kirjeldada grillitud biifsteeki, mis on saadud Florida soorohuga toidetud veistelt.

Varustanud end neil käikudel klientide juurde sedalaadi luureinfoga, tõmbus Ammi kööki ja leiutas tandooriahjus oma tõlgendusi äsja kuuldust. Ta valmistas näiteks omamoodi india bread-and-butter puding’it, millele oli puistatud värsket muskaatpähklit ja mis saavutas Briti sõdurite seas suurt menu; ameeriklastele aga, nagu Ammi nentis, meeldis iseäranis maapähklikaste ja mangotšatni, mis olid tükikese naan’i vahele keeratud. Nõnda ei läinudki kaua aega, kuni uudis meie köögist levis gurkhadelt Briti sõduriteni, barakkidest sõjalaevadeni, ja päevad läbi peatusid meie Napean Sea Roadi telgi ees džiibid.

Ammi tegi suurepärast tööd ja ma ei suuda teda iial ära tänada selle eest, et ma olen saanud selleks, kes ma praegu olen. Ei ole hõrgumat rooga kui Ammi kirikala, mida ta kastis magusasse tšilli-masala’sse, mähkis banaanilehe sisse ja grillis tawa’l kübekese kookosõliga. Minu jaoks on see roog india kultuuri ja tsivilisatsiooni tipp, ühtaegu lihtne ja peen, ja see on mulle olnud mõõdupuuks kõigi roogade puhul, mida ma iial olen sestpeale valmistanud. See oli mu vanaema lemmiktoit. Ammil oli imetlusväärne võime teha mitut asja korraga nagu professionaalsed kokad. Kasvasin üles, vaadates, kuidas tema väike kogu sööstab paljajalu üle köögi muldpõranda, kastab kiiresti baklažaanilõike kikerhernejahusse ja praeb neid kadai’l, annab kokale võmmu kuklasse, ulatab mulle mandlivahvli, kisendab mu tädi peale.

Igatahes sai Ammi tänavaäärsest telgist kiiresti tõeline kullaauk ja äkitselt olid mu vanavanemad äärmiselt heal järjel, nad olid kokku kogunud terve väikse varanduse tänu stabiilsele valuutale, mida kujutasid endast miljon sõdurit, meremeest ja õhuväelast, kes Bombayst sisse ja välja käisid.

Koos selle olukorraga saabusid aga ka probleemid, mis edukusega kaasas käivad. Bapaji ihnus oli kõigile teada. Ta karjus meie peale pisimategi asjade pärast, näiteks selle pärast, et me panime tawa-pannile liiga palju õli. Ta muutus raha pärast mõnevõrra segaseks. Kahtlustades naabreid ja meie Gujarati sugulasi, hakkas Bapaji sääste kohvipurkidesse peitma ja igal pühapäeval läks ta linna taha salajasse kohta, kus ta oma väärtusliku varanduse maasse kaevas.

Mu vanavanemate jaoks saabus murranguline hetk 1942. aasta sügisel, kui sõjakulutuste tõttu raha vajav Briti administratsioon müüs oksjonil suurtes kogustes Bombay kinnisvara. Enamik kinnisvarast asus Salsette’il, suurel saarel, millele Bombay oli rajatud, ent maha müüdi ka ebasobivaid maatükke ja vabu krunte Colabas. Müüki pandud maa seas oli ka mahajäetud Napean Sea Roadi maatükk, mille oli hõivanud minu perekond.

Bapaji oli olemuselt talumees, ja nagu kõik talumehed, nii tundis ka tema maa vastu suuremat austust kui paberraha vastu. Nõnda kaevaski ta ühel päeval kõik oma maasse peidetud kohvipurgid üles ja läks koos kirjatargast naabriga Standard Chartered Banki. Panga abiga sai vanaisa 1016 Inglise naela, 10 šillingi ja 8 penni eest oksjonil meie Malabar Hilli jalamil asuva Napean Sea Roadi 1,6-hektarilise maatüki omanikuks.

Siis jõudis kätte ainuke kord, kui mu vanavanematel oli õnne laps saada. Ämmaemandad võtsid mu isa Abbas Haji sünni vastu samal õhtul, kui toimus kuulus laskemoonaplahvatus Bombay sadama dokkides. Õhtutaevast valgustasid tulekerad, plahvatused purustasid kogu linnas aknaklaase, ning just sel hetkel tõi mu vanaema kuuldavale verdtarretava karjatuse ja Papa tuli ilmale, karjudes valjemini kui plahvatused, valjemini kui ta ema. Me kõik naersime selle loo peale, kui Ammi seda rääkis, sest kõik, kes mu isa tundsid, nõustuksid, et selline kontekst oli tema ilmatulekuks äärmiselt sobiv.

Jõudis kätte riigi iseseisvumine ja kaheks jaotamine. Mis täpselt meie perega sellel hämaral ajal toimus, on jäänud mõistatuseks; mitte ühelegi küsimusele, mille me Papale esitasime, ei saanud me otsekohest vastust. „Noh, teate, ajad olid keerulised,” ütles ta, kui me talle peale käisime. „Aga me tulime toime. Jätke nüüd see ülekuulamine. Minge tooge mu ajaleht siia.”

Me teame, et mu isa suguvõsa, nii nagu paljud teisedki, lõhenes kaheks. Enamik meie sugulastest põgenes Pakistani, ent Bapaji jäi Mumbaisse ja varjus oma perega ühe hindu äripartneri lao keldrisse. Ammi rääkis mulle kord, et nad magasid päeval, sest öösel hoidsid neid ärkvel karjatused ja inimeste kõride läbilõikamine otse nende keldri ukse taga.

Igatahes kasvas Papa üles hoopis teistsuguses Indias kui see, mida tundis tema isa. Vanaisa oli kirjaoskamatu; Papa käis kohalikus koolis, mis, tuleb nentida, ei olnud küll kuigi kõrgetasemeline, ent ometi võimaldas see tal hiljem õppida Ahmedabadis asuva polütehnikumi toitlustuse instituudis.

Haridus mõistagi muudab vanade hõimutavade jätkamise võimatuks ja just Ahmedabadis kohtus Papa heledanahalise Tahiraga, raamatupidamise üliõpilasega, kellest hiljem sai mu ema. Papa ütles, et kõigepealt armus ta naise aroomi. Ta oli parajasti raamatukogus, süvenenud ühte raamatusse, kui ta korraga tundis chapati ja roosivee ülijoovastavat lõhna.

Temast saigi mu ema, kuulsin Papalt.

Üks mu esimesi mälestusi on päevast, mil Papa hoidis mul tugevasti käest kinni ja me seisime Mahatma Gandhi Roadil, pilgud ainiti suunatud moodsa Hyderabadi restorani poole. Bombay meeletult rikas Banaji perekond ja nende sõbrad astusid parajasti sohvri juhitud Mercedesest kõnniteele. Naised ütlesid midagi kõrge häälega, embasid üksteist ja tegid vastastikku kommentaare kehakaalu kohta; nende ees avas sikhist uksehoidja restorani klaasukse.

Hyderabad ja selle omanik – omamoodi India Douglas Fairbanks juunior, nimega Uday Joshi – figureerisid sageli The Times of India seltskonnakülgedel, ja iga kord, kui mu isa Joshi nime ajalehest luges, hakkas ta vanduma ja ajalehte kortsutama. Kuigi meie enda restoran ei olnud Hyderabadiga samast klassist – meie pakkusime head toitu mõistlike hindadega –, pidas ta Uday Joshit oma suureks rivaaliks. Ja siin see kõrgseltskond oligi, sisenemas restorani, et tähistada mehndi’t, pulmale eelnevat traditsiooni, kus pruut ja tema sõbrannad lebavad patjadel ja lasevad oma kätele, peopesadele ja jalgadele hennaga keerukaid kaunistusi maalida. Ühtlasi tähendas see peeneid toite, tempokat muusikat ja teravat klatši. Ja päris kindlasti tähendas see Joshile järjekordset meediakajastust.

„Vaata,” ütles isa korraga. „Gopan Kalam.”

Papa hammustas oma vuntsiotsa, surudes mu kätt oma niiskesse pihku. Ma ei unusta iialgi tema ilmet. Võinuks arvata, nagu oleks pilved äkitselt kahes suunas lahknenud ja Allah ise seisnuks meie ees. „Ta on miljardär,” sosistas Papa. „Teenib raha naftakeemiaga ja telekommunikatsiooniga. Vaata, vaata selle naise smaragde. Aijee… Suured nagu ploomid.”

Selsamal hetkel tuli klaasustest välja Uday Joshi ning seisis elegantsete virsikukarva saride ja Nehru stiilis siidülikondade keskel, nagu olnuks ta endaga võrdsete seas. Neli-viis ajalehefotograafi hõikasid kohe, et ta pööraks end üht- või teistpidi. Joshile meeldis pööraselt kõik euroopalik ja ta seisis hakkajalt klõpsivate fotoaparaatide ees säravmustas Pierre Cardini salongiülikonnas, kroonidega valged hambad valguse käes sähvimas.

Kuulus restoranipidaja haaras mu tähelepanu juba tolles õrnas eas, just nagu olnuks tegu Bollywoodi filmilegendiga. Mäletan, et Joshil oli kaelas lai kollane kaelaside ja tema hõbedased juuksed olid sirgelt tahapoole kammitud, pudelitäis juukselakki soengut hoidmas. Ma vist ei olnud kunagi kedagi nii elegantset näinud.

„Vaata teda,” sosistas Papa, „Vaata seda väikest kukke!”

Papa ei suutnud enam hetkegi kauem Joshit vaadata ja ta pööras äkiliselt ümber, tõmmates mind järsult Suryodhaya supermarketi poole, kus müüdi erilisi neljakümneliitrilisi taimeõlikanistreid. Ma olin vaevu kaheksa-aastane ja pidin jooksma, et tema pikkadest sammudest ja lehvivast kurta’st mitte maha jääda.

„Kuula mind, Hassan,” karjus ta üle liiklusmüra. „Ühel päeval saab Haji nimi maailmakuulsaks ja seda kukke ei mäleta siis enam keegi. Oota ainult, küll sa näed. Küsi siis inimestelt, küsi neilt, kes on Uday Joshi. „Kesse?” küsivad nemad. „Aga Hajid?” „Hajid,” vastavad nemad, „Hajid on väga kuulsad, väga tuntud perekond.””

Et mitte pikalt keerutada: Papa oli tohutu söögiisuga mees. Ta oli paks, aga indialase kohta pikk, meeter kaheksakümmend. Tal oli priske nägu, lokkis ja hõbedased juuksed ning paksud ja läikivad vuntsid. Ja ta rõivastus alati vanamoodsalt, kandis pükste peal kurta’t.

Ent ei saa öelda, et ta olnuks peente kommetega. Papa sõi nagu kõik moslemi mehed, kätega – tähendab, parema käega; vasakut kätt hoidis ta põlvedel. Ent selle asemel, et sündsalt toitu suu juurde tõsta, surus Papa nina taldrikusse ning kühveldas rasvast lambaliha ja riisi näost sisse, nagu sööks ta elus viimast korda. Söömise ajal higistas ta hullupööra, ta kaenlaalustesse ilmusid praetaldriku suurused märjad laigud. Kui ta lõpuks näo toidu juurest üles tõstis, oli ta pilk klaasistunud nagu joodikul, lõug ja põsed apelsinikarva rasvast nõretamas.

Ma armastasin oma isa, aga isegi mina pean tunnistama, et see oli õõvastav vaatepilt. Pärast einestamist komberdas Papa diivanile, vajus sinna maha ning järgneva poole tunni jooksul tuulutas ennast lehvikuga ja näitas kõigile oma suurt rahulolu valjude krooksude ja kõmiseva peeruga. Mu ema, kes pärines New Delhi lugupeetud ametnikuperest, sulges selle einejärgse rituaali ajal vastikustundest silmad. Kui mees sõi, olid naisel alati etteheited varuks. „Abbas,” ütles ta. „Võta rahulikult! Sa lämbud ära. Taevas hoidku. Nagu istuks eesliga ühes lauas.”

Ent Papat tuli imetleda – karismat ja kindlameelsust tema hoogsa tegutsemise taga. Kui mina 1975. aastal ilmavalgust nägin, oli pererestoran tema kindla käe all, kuna vanaisa vaevles puhituse käes ja piirdus oma parematel päevadel enamasti einekarpide kohaletoimetamise äri juhatamisega, istudes aias sirge seljatoega toolil.

Ammi telgi asemel seisis nüüd hall tsemendist ja telliskividest hoone. Minu perekond elas põhihoone teisel korrusel, meie restorani kohal. Mu vanavanemad ning lastetud tädi ja onu elasid naabermajas, ja neist edasi piiras meie perekrunti rida kahekordseid puust kuure, kus meie Kerala kokk Bappu ja teised teenijad põrandal magasid. Õu oli vana pereäri süda ja hing. Kaugema seina äärde olid kuhjatud einekarbid ja jalgratastel näksibaarid; lontis presentkatte varjus olid katlad karpkalapea-supiga, banaanilehekuhjad ja värsked samosa’d pärgamentpaberil. Suured plekktünnid kirju riisiga, mida oli aromatiseeritud loorberilehtede ja kardemoniga, seisid õue vastaskülje seina ääres, ja nende delikatesside ümber sumises pidevalt kärbseparv. Mõni meessoost teenija istus tavaliselt köögi tagaukse juures presentkotil ja noppis hoolikalt välja mustusekübemeid basmatiriisi terade vahelt; mõni läikivate juustega teenijanna, puusadest kummargil ja sari jalgade vahele tõmmatud, pühkis lühikese luuaga õuest sodi, ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Mäletan, et meie õuel kees alati elu, üha tuldi ja mindi, mille peale kuked ja kanad üha jooksu pistsid, ja nende närviline kõkutamine jäi mu lapsepõlvemälestustesse alatiseks kõlama.

Just siin, koolitundide järel pärastlõunases leitsakus, nägin ma ühtesoodu Ammit ukseesise katuse varjus töötamas. Turnisin kasti otsa ja nuusutasin kuumusest õhkuva näoga tema vürtsist kalasuppi, vestlesime natuke mu koolipäevast ja ma võtsin seejärel katlas podiseva supi segamise enda peale. Mäletan, kuidas ta graatsiliselt oma sari serva koomale tõstis ja läks seina varju raudpiipu popsutama – selle harjumuse oli ta oma Gujarati kodukülast kaasa võtnud.

Mäletan seda sama selgelt nagu eilset päeva: segasin ja segasin suppi linnamelu rütmis, langedes esimest korda elus maagilisse transsi, mis mind hiljem alati on süüa tehes vallanud. Malbe tuuleõhk voogas üle õue, kandes endaga Bombay kaugeid koerahaugatusi, liiklushääli ja heitvee lõhna. Ammi oli ikka oma varjulises nurgas, väikest kortsulist nägu varjamas rahulolust kõnelevad suitsupahvakud; ülaltpoolt langesid meieni tütarlapselikud hääled mu emalt ja tädilt, kes teise korruse verandal voltisid taignaribasse kikerherneid ja tšillit. Ent kõige selgemini mäletan ma oma raudmõla, mis rütmiliselt mööda katla põhja kaapis, tuues supipõhjast nähtavale juveele – luiseid kalapäid ja valgeid silmi, mis rubiinpunastes keeristes pinnale tõusid.

Näen sellest kohast seniajani und. Meie perekonnakrundi turvalisest rüpest välja astudes ootas ees kurikuulus Napean Sea Roadi slumm. Tükkidest kokku pandud katuste meri kipakate laudkuuride kohal, kõikjal voolamas solgiojad. Slummist tõusis söelõkkesuitsu ja mädaneva prügi kirbet vina, ähmane õhk oli tiine kukkede kiremisest, kitsede mökitamisest ja vastu tsementlamikuid pekstavast pesust. Seal roojasid lapsed ja täiskasvanud otse tänavale.

Ent teisel pool meid avanes sootuks teistsugune India. Nagu kasvasin vanemaks mina, nii kasvas ka mu riik. Malabar Hill, mis meie kohal kõrgus, kihas varsti kraanadest, ja vanade väravaehitistega villade vahele kerkisid valged kõrghooned Miramar ja Palm Beach. Ma ei tea, kust nad kõik tulid, aga korraga ilmusid sinna rikkad, võrsusid nagu jumalad otse maapõuest. Jututeemaks olid kõikjal vaid verisulis tarkvarainsenerid, vanarauaärimehed, pashmina-sallide eksportijad, vihmavarjuvabrikandid… Miljonärid – esiotsa sadade, hiljem tuhandete kaupa.

Kord kuus käis Malabar Hillis ka Papa. Ta pani selga äsja pestud kurta ja viis mu käekõrval nõlvakust üles, et me saaksime võimukatele poliitikutele „austust avaldada”. Sammusime ettevaatlikult vanillikarva villade tagauste juurde, kus valgeis kindais teener osutas sõnatult savipotile otse ukseläve taga. Papa heitis oma pruuni paberkoti teiste paberkottide kuhja, uks löödi meie nina ees pauguga kinni ja me suundusime oma ruupiaid täis kottidega edasi, Bombay järjekordse piirkonnakongressi komitee ametniku juurde. Ent kõigel sellel olid oma reeglid. Iial ei tohtinud minna maja ette. Alati tuli minna maja taha.

Seejärel, kui äri oli aetud, ümises Papa omaette ghazal’i ja ma mäletan, et tol korral ostis ta meile mangomahla ja grillitud maisi ning me istusime pingile Malabar Hilli rippaia-pargis. Nägime sealt palmipuude ja bugenvilleate alt ülevoolava roheluse taga sagimist tuliuue Broadwaynimelise korterelamu ees: ärimehed ronisid oma Mercedestesse, lapsed kõndisid koolivormides, naised läksid tennist mängima ja teed jooma. Katkematu rikaste džainausuliste voog – siidkleidid, karvased rinnad, kuldraamidega prillid – suundus meist mööda Jain Mandiri, templisse, kus nad pesid oma iidoleid sandlipuupastaga.

Papa surus oma hambad maisitõlvikusse ja hekseldas selle hoogsalt tühjaks, maisitükid vuntsides, põskedel ja juustes. „Raha nagu raba,” ütles ta huuli matsutades ja äestatud maistõlvikuga üle tee osutades. „Rikkad inimesed.”

Tüdruk ja tema hoidja, teel sünnipäevapeole, ilmusid majast välja ja viipasid endile takso.

„See tüdruk käib minuga samas koolis. Ma näen teda mänguväljakul.”

Papa heitis oma tühjakssöödud maisitõlviku põõsastesse ja pühkis taskurätikuga nägu.

„Tõsi ka?” küsis ta. „Tore tüdruk või?”

„Ei. Ise arvab, et on jube äge.”

Mäletan, et sel hetkel peatus maja uste ees kaubik. See oli kuulus restoranipidaja Uday Joshi, kelle uusim ettevõtmine oli roogade kojutoimetamine nendel ränkadel aegadel, kui teenijatel oli parajasti vaba päev. Kaubiku küljelt piidles meid silma pilgutava Joshi ilmatu suur portree, suu kõrval jutumull: „Ei mingit tüli, ei mingit muret. Me teeme seda ise teie asemel.”.

Uksehoidja hoidis ust lahti ja toidu kohaletoimetaja valges jakis sööstis kaubiku tagaosast maja poole kaante ja fooliumiga kaetud tinakandikutega. Mäletan, kuidas Papa madala häälega kõmistas: „Mida see Joshi nüüd sepitseb?”

Isa oli vanast USA armee telgist ammu vabanenud ja ehitanud selle asemele telliskividest maja plastist söögilaudadega. See oli väga avar ruum, lihtne ja kärarikas. Kui ma olin kaheteistaastane, otsustas Papa pürgida kõrgema taseme poole, lähemale Joshy Hyderabadile, ja kujundas meie vanast pererestoranist 365-kohalise Bollywood Nightsi. Siseruumidesse ehitati kivist purskkaev. Keset restoranisaali lage riputas Papa sätendava peeglitükkidega diskokera, mis pöörles tillukese tantsupõranda kohal. Seinad lasi ta kuldseks värvida ja kattis need seejärel Bollywoodi staaride allkirju kandvate fotodega, võttes eeskuju ühe Hollywoodi restorani piltidest. Seejärel maksis ta verisulis naisstaaridele ja nende abikaasadele, et nood paar korda kuus regulaarselt tema restorani külastaksid, ja imekombel olid Hello Bombay! fotograafid alati täpselt õigel ajal kohal. Nädalavahetustel tellis Papa restorani lauljad, kes nagu kaks tilka vett sarnanesid tohutult kuulsate Alka Yagniki ja Udit Narayaniga.

Kogu ettevõtmine oli sedavõrd edukas, et paar aastat pärast Bollywood Nightsi avamist seadis Papa meie krundil sisse ka Hiina restorani ja tõelise diskoteegi suitsumasinatega, mida minu suureks meelehärmiks tohtis tööle panna vaid mu vanim vend Umar. Olime hõivanud kogu oma pooleteisthektarilise krundi, kus Hiina restoran ja Bollywood Nights kokku 568 kohaga tegutsesid elavalt ja toitlustasid Bombay kõrgemasse ühiskonnakihti pürgijaid.

Restoranid olid küllastunud naerust ja diskotümpsust, tšilli ja praetud kala aroomist niiskes õhus, kus levis mahaläigatatud Kingfisheri õlle lõhn. Papa, keda kõik kutsusid nimega Suur Abbas, oli selle töö jaoks nagu sündinud, ja ta vantsis päevad otsa mööda oma valdusi nagu Bollywoodi produtsent, hõikudes käske, andes kuklahoope lohakatele lauakoristajatele ja tervitades kundesid. Ta hoidis alati jalga gaasipedaalil. „Tööle! Tööle!” hüüdis ta pidevalt. „Mis sa venitad nagu mõni vanamemm!”

Mu ema seevastu oli nagu hädavajalik piduripedaal – alati valmis korraliku annuse terve mõistuse abil tooma isa kahe jalaga maa peale; mäletan, kuidas ta istus rahulikul ilmel oma kabinetis otse Bollywood Nightsi sissepääsu kohal, ja tegi oma kõrges tööruumis pliiatsiga raamatupidamismärkmeid.

Meist kõigist kõrgemal tiirutasid raisakotkad, kes toitusid laipadest Tower of Silence’i kalmistul Malabar Hillil.

Mäletan ka neid raisakotkaid.

Üha tiirlemas ja tiirlemas…

Teine peatükk

Laskem mul mõelda õnnelikke mõtteid. Kui ma oma silmad sulen, näen meie vana kööki, tunnen nelgi ja loorberilehtede lõhna, kuulen kadai särisemist. Bappu gaasipõletid ja tawa-pannid olid sisenedes vasakut kätt, ja sageli võis teda näha rüüpamas piimaga teed, neli India köögi baas-masala’t tema valvsa silma all mulksumas. Peas oli tal kõrge kokamüts, mille üle ta suurt uhkust tundis. Hoogsad prussakad, tundlad õõtsumas, sibasid mööda tooreste koorikloomade ja latikate kandikuid tema küünarvartele; tema sõrmeotste juures olid väiksed kausid tema enda valmistatud küüslauguvee, herneste, kreemja kookospähklist ja India pähklitest tehtud kastmega, tšilli- ja ingveripüreega.

Kui Bappu mind ukselävel nägi, viipas ta mulle, et ma tuleksin vaatama, kuidas vaagen lambaajusid libiseb kadai’le, kuidas see roosa mass maandub keset kudisevaid sibulaid ja raevukalt särisevat sidrunheina. Bappu kõrval seisis kahesajaliitrine terastünn kohupiima ja Kreeka lambaläätsega, mis podises vaikselt ja mille piimjat segu kaks poissi puumõladega regulaarselt segasid; parempoolse tagumise seina ääres askeldasid külg külje kõrval meie kokad Uttar Pradeshist. Vaid need põhjast tulnud mehed – selline oli mu vanaema otsus – tunnetasid õigesti tandoorit, sügavaid söekolde-ahje, kust võeti välja grillvardaid marineeritud baklažaani, kana, rohelise paprika ja krevettidega. Teisel korrusel töötasid minust vaid õige pisut vanemad õpipoisid kollastest lilledest vaniku ja suitseva viiruki all.

Nende töö oli ülejäänud tandoorikana luudelt lahti lõikamine, tünnide kohal aedoakaunade avamine, ingveri riivimine nii peenikeseks, et see muutus vedelaks. Tööst vabal ajal suitsetasid need teismelised teeradadel sigarette ja hõikusid tüdrukuid, ja minu jaoks olid nad iidolid. Veetsin suure osa oma lapsepõlvest koos nendega teise korruse külmköögis taburetil istudes ja vesteldes, samal ajal kui õpipoiss noaga okrat poolitas, määrides sõrmega erepunast tšillipastat aedvilja valgele sisemusele. Haruharva võib näha midagi elegantsemat kui Keralast pärit süsimust poiss, kes hakib koriandrit: nuga liikumas särtsakalt ja kiirelt, tõrksad lehed ja varred surutakse oskuslikult maha ja tükeldatakse udupeeneks roheliseks tolmuks. Võrreldamatult graatsiline pilt.

Üks mu lemmikajaviiteid oli Bappuga hommikuti Bombay Crawfordi turul käimine. Läksin temaga kaasa, sest ta ostis mulle alati jalebi, kääritatud daal’ist ja jahust valmistatud keeritsa, mis kõigepealt frititakse ja seejärel siirupisse kastetakse. Ent lõppude lõpuks jäi mulle neil käikudel külge kokaameti kõige tähtsam oskus – oskus valida värskeid kaupu.

Alustasime Crawfordi puu- ja juurviljalettide juurest, kus kastid olid kitsaste vahekäikude äärde kuhjatud. Puuviljamüüjad ehitasid kauneid granaatõunatorne, mille all oli purpurpunane lootoseõiteks volditud kate. Puuviljakorvid olid täis kookospähkleid, tähtvilju ja vahakarva aedubasid, mis kihiti üksteise otsa asetatuna moodustasid kõrgeid magusalõhnalisi hauakambreid. Vahekäigud olid alati puhtad ja korras, põrandad pühitud, kallihinnalised puuviljad käsitsi vahaläikeliseks hõõrutud.

Minuealine poiss põlvitas kõrgel riiulite otsas, ja kui Bappu peatus, et uut sorti seemneteta viinamarju proovida, vudis poiss veekannu juurde ja pesi kiiresti kolm-neli viinamarja ning ulatas siis need meile alla, et saaksime neid maitsta. „Seemneteta, nagu näete,” hüüdis ülemus leti varjust taburetilt. „Täitsa uus sort. Sulle, Bappu, teeme kilo pealt allahindlust.”

Mõnikord Bappu ostis, mõnikord mitte, pannes müüjad alati rivaalitsema. Läksime otsemat teed pidi lihalettide juurde, möödudes lemmikloomalettidest, kus pungil puurides ähkisid küülikud ja kisasid papagoid. Kanade ja kalkunite lõhn lõi vastu nagu külade välipeldikutes, tukslevad linnupuurid olid täis kaagutamist ja silm tabas lindude tagakeha, kust suled olid kimbuti välja kukkunud.

Linnulihamüüja hõikas kundesid suure veriste noavagudega lõikelaua tagant, jalgade ees korv maharaiutud peade ja lottidega. Seal õpetas Bappu mulle, kuidas vaadata, kas kana nahk on sile ja kuidas painutada ta tiibu ja nokka, et teha kindlaks kana vanus. Maitsva kana kõige olulisem tunnusmärk olid paksud jalad.

Lihaturu külmhalli sisenedes jooksid mul külmavõdinad üle selja, kui mu silmad tasapisi hämara valgusega harjusid. Esimene asi, mida ma seal lehkavas õhus nägin, oli lihunik, kes tohutu suure noaga vintsket liha lahti lõikas. Liikusime lihahakkimise rütmiliste helide saatel edasi, õhk surmalõhnadest tiine, rentslis voolamas verejõgi.

Lambad, kellel oli äsja kõri läbi lõigatud, rippusid ridamisi haakide otsas Akbari halal-liha leti ääres, ja Bappu kõndis nende veidrate puude vahel, kompides lammaste lihakaid kehi. Ta leidis endale sobiva ning Bappu asus lihunik Akbariga tingima, mehed möirgasid ja sülitasid, kuni lõpuks käsipidi kokku läksid. Kui Akbar oma käe tõstis, raius ta abiline kirve looma sisse, mille me äsja ostnud olime, ning korraga voolas üle meie sandaalide erepunane laine ja sinakashallid soolikad varisesid põrandale.

Mäletan, et kui lihunik lammast oskuslikult tükeldas ja selle jalgu pärgamentpaberisse keeras, tõstsin ma pea ja nägin otse meie kohal sinakasmusti kaarnaid, kes meid katusesarikatelt pingsalt jälgisid. Nad kraaksusid kähedalt ja sapsutasid oma tiibu, nende valged sitajoad lendasid vastu tugiposte ja maandusid otse lihal. Kuulen neid veel nüüdki, kui ma oma Pariisi köögis midagi naeruväärselt „kunstipärast” püüan valmistada, kuulen Crawfordi kaarnate kähedat kisa, mis hoiatab, et ma kahe jalaga maa peale jääksin.

Kõige rohkem meeldis mulle Crawfordi kalaturg. Jätsime Bappuga kalaturul käimise alati viimaseks, ja hoolimata oma hommikuste ostude koormast hüppasime üle kalarapetest ummistunud rentslite, kuhu oli tekkinud õline-hallikas meri. Meie eesmärk oli jõuda kalakaupmees Anwari letini turuhoone tagaosas.

Hindud riputasid kalaturu betoonist tugisammastele kollaseid vanikuid ja põletasid Shirdi Sai Baba piltide all viirukit. Mürinaga toodi sisse suuri kalatünne, kus hõbedaselt läikisid suuresilmsed merilatikad, latikad, kirikalad, ja siin-seal seisid vängelt lõhnavad kuhjad Harpadon nehereus’t, läikivat soolakala, mis on India köögi üks põhiartikleid. Kella üheksaks hommikul oli tööliste esimene vahetus oma töö lõpetanud ning nad riietusid tagasihoidlikult hommikumantli varjus lahti, pesid end roostes ämbrites ja hõõrusid oma soomuseid täis lungi’sid Rini seebiga. Turu hämarates soppides vilkus söelõkete kuma, kus leeki ülal hoiti, et nende kohal lihtsat riisi- ja läätserooga valmistada. Pärast einestamist sättisid mehed mürast välja tegemata uinakule riidest kottidel ja papitükkidel.

Vaimustavad kalad. Möödusime rasvastest Atlandi pelamiididest – kehad hõbedased, pead läikivkollased ja lamedad. Mulle meeldisid vaagnatel kalmaarid, nahk purpurpunane ja läikiv nagu sugutilukk, ja punutud korvid merisiilikutega, mis lõigati lahti, et neist oranž mari välja võtta. Kõikjal kogu turu betoonpõrandal olid mehekõrgused jääkuhjad, kust kummalise asetusega kalapead ja uimed välja ulatusid. Crawfordi müra oli kõrvulukustav – kettide kõlin, jääpurustajate kolin, kaarnate kraaksumine katusel, müügimeeste laulev hõikamine. Kuidas saanuks kogu see maailm mulle mitte muljet avaldada?

Seal, Crawfordi tagaosas, laiuski lõpuks Anwari maailm. Üleni valgeis rõivais kalakaupmees istus rätsepaistes kõrgel metallist laual, keset tosinat rinnuni ulatuvat jää ja kala kuhja. Laual olid tema kõrval kolm telefoni: valge, punane ja must. Pidin silmi pingutama, kui teda esimest korda nägin, sest ta silitas midagi oma süles, ja mul kulus natuke aega, enne kui ma mõistsin, et tegu oli kassiga. Siis liigutas veel miski, ja korraga ma taipasin, et kogu ta metallist laua pind oli kaetud poole tosina rahuloleva kassiga, kes laisalt oma sabasid volksutasid, käppasid lakkusid ja meie saabudes kõrgilt oma päid tõstsid.

Ent lubage, ma räägin teile. Anwar ja tema kassid tundsid kalu hästi ja vaatasid kullipilgul kastide lohistamist oma jalge ees. Piisas sellest, et Anwar viipas põgusalt peaga või naksas õrnalt keelega, kui tema töötajad juba sibasid roosa tellimislehe järele või koli rahvusrühmast kalamehe saaki vastu võtma. Anwari töötajad olid pärit Muhammad Ali Roadilt, äärmiselt lojaalsed, ja veetsid kogu päeva tema jalge ees kummargil, sorteerides homaare ja krabisid, tükeldasid lihakat tuunikala ja puhastasid hoogsalt karpkalu soomustest.

Anwar palvetas viis korda päevas palvevaibal, mis ühe samba taga lahti oli rullitud, aga kogu ülejäänud päeva istus ta rätsepaistes oma lömmis metallist laual turu tagaosas. Ta varvaste otsas olid pikad kollased küüned ja tal oli komme päev otsa oma paljaid jalgu masseerida.

„Hassan,” ütles ta oma suurt varvast sikutades. „Oled ikka veel liiga väike. Ütle Suurele Abbasile, et ta sulle rohkem kala annaks. Mul on siin head Goa tuunikala, kas tead.”

„See pole mingi korralik kala, kas tead. Paras kassile anda.”

Kähisev köha ja sisin, millega ta vastas, tähendas, et ta naeris mulle näkku. Neil päevil, kui telefonid helisesid – Bombay hotellid ja restoranid esitasid tellimusi –, pakkus Anwar mulle ja Bappule aupaklikult piimaga teed, aga tavaliselt täitis ta roosasid sedeleid ja vaatas karmil keskendunud pilgul oma töötajaid, kes kaste täitsid. Rahulikumatel päevadel viis ta mind kõrvale äsja saabunud kalakorvi juurde ja näitas mulle, kuidas kala kvaliteeti hinnata.

„Silm peab olema selge, poiss, mitte selline, nagu see siin,” ütles ta musta karva küünega merilatika silma toksides. „Vaata seda. See siin on värske. Märkad erinevust? Silmad selged ja pärani lahti.”

Ta pöördus järgmise kalakorvi juurde. „Vaata siia. See on vana trikk. Pealmine kiht kalu on väga värsked. Eks ole? Aga vaata nüüd.” Ta kaevas käe korvi põhja ja sikutas sealt lõpuseid pidi välja lömastatud kala. „Vaata. Katsu. Kala liha on pehme. Ja vaata lõpuseid: mitte punased nagu sellel värskel kalal, vaid tuhmid. Hallikad. Ja kui sa uime tagasi painutad, peaks see olema jäik, mitte nagu sellel siin.” Anwar viipas käega ja noor kalamees võttis oma korvi ära. „Ja vaata seda. Näed seda tuunikala? Halb, väga halb.”

„Plekiline, nagu oleks teda kõvasti pekstud, eks ole? Mõni niru wallah on lasknud tal kõrgelt veoauto kastist alla kukkuda.”

„Noneh,” ütles Anwar ja võbistas oma pead, tundes heameelt, et ma olin õppetunni meelde jätnud.

Ühel mussoontuulega pärastlõunal istusin Papa ja Ammiga restorani tagaosas laua taga. Nad uurisid orgi otsa torgatud tellimussedelite patakat endi ees, püüdes neilt kritseldatud sedelitelt välja lugeda, millised olid eelmise nädala kõige rohkem ja kõige vähem tellitud road. Bappu istus sirge seljatoega toolil meie vastas nagu kohtusaalis, ja silitas närviliselt oma kolonelivuntsi. See oli restoranis iganädalane rituaal, kus Bapput pidevalt õhutati vanu retsepte täiendama. Nii see kord oli.Tee paremini. Alati saab teha paremini.

Vaidlusalune roog, vaskkauss kanalihaga, seisis nende vahel. Sirutasin käe, torkasin sõrmed kaussi ja pistsin tüki erkpunast liha suhu. Masala voolas mu kurku, õline kaste peenest punasest tšillist, mille maitset leevendas kübeke kardemoni ja kaneeli.

„Ainult kolm korda telliti seda rooga eelmisel nädalal,” ütles Papa, heites pilke kordamööda Bappule ja vanaemale. Ta rüüpas lonksu oma lemmikjooki, lusikatäie garam masala’ga teed. „Me teeme selle kohe paremaks või ma võtan selle menüüst välja.”

Ammi võttis puulusika ja valas tilga kastet oma peopesale, limpsates mõtlikult ja naksates huultega. Ta viibutas sõrmega Bappu poole, kullast käevõrud ähvardavalt kõlisemas.

„Mis asi see on? See ei ole see, mida mina sulle õpetasin.”

„Kuidas nii?” vastas Bappu. „Eelmine kord sa ütlesid, et ma teeksin teisiti. Pane rohkem tähtaniisi. Pane rohkem vanillikaunu. Tee seda, tee teist. Ja nüüd ütled, et sina ei õpetanud mind nii tegema! Kuidas ma siin süüa saan teha, kui sa kogu aeg meelt muudad? Kogu see jantimine ajab mind hulluks. Võib-olla ma lähen üldse Joshi juurde tööle…”

„Aijee,” karjatas vanaema raevust. „Ähvardad mind? Mina teen sinust selle mehe, kes sa praegu oled, ja sina ütled, et lähed tolle mehe juurde tööle? Ma viskan kogu su pere tänavale…”

„Rahune maha, Ammi!” möirgas Papa. „Sina ka, Bappu. Aitab. Ärge ajage jama. Keegi pole milleski süüdi. Ma tahan rooga lihtsalt paremaks teha. See võiks maitsvam olla. Olete nõus?”

Bappu kohendas oma kokamütsi, just nagu oma väärikust tagasi saades, ja rüüpas lonksu teed. „Noneh,” ütles ta.

„Noneh,” ütles ka vanaema.

Nad kõik puurisid pilguga vaidlusalust rooga, püüdes sealt puudusi tuvastada.

„See peaks tummisem olema,” ütlesin mina.

„Tohoh, etskae, nüüd tuleb jõmpsikas mind õpetama?”

„Las ta räägib.”

„Liiga rasvane, Papa. Bappu korjab kastme pinnalt võid ja õli. Palju parem oleks seda peaaegu ilma rasvata praadida. Oleks natuke krõbe.”

„Nüüd ei meeldi minu õli ja rasva kokkukorjamine, on nii, jah? Poiss on targem kui…”

„Rahu, Bappu!” möirgas Papa. „Muudkui latrad. Miks sa kogu aeg selliseid asju räägid? Vanaeit oled või?”

Bappu igatahes tegi, nagu ma olin soovitanud, kui Papa oma verbaalse peapesu lõpetas, ja see oli ainus vihje mu tulevasele karjäärile, sest see kanaroog sai meie restorani üheks kõige populaarsemaks eineks, ja mu isa pani sellele uue nime: Hassani krõbekana.

„Lähme, Hassan.”

Ema võttis mul käest kinni ja me lipsasime tagauksest välja, bussile nr 37.

„Kuhu me läheme?”

Tegelikult me muidugi mõlemad teadsime, aga tegime näo, nagu veel ei teaks. Alati samamoodi.

„Noh, ega mina ka ei tea. Poodidesse võib-olla. Väike kõrvalepõige, et rutiinist välja saada.”

Mu ema oli häbelik, numbrite peale andekas, ent alati oli ta valmis isa ohjeldama, kui ta liialdama kippus. Oma vaiksel moel oli ta perekonna jaoks tõeline tasakaaluhoidja, rohkemgi kui isa, hoolimata sellest, et too oli väga sõnakas. Ema oli see, kes jälgis, et meie, lapsed, oleksime alati korralikult riides ja teeksime oma kodused ülesanded ära.

Ent see ei tähendanud, et emal polnuks oma salakirgi…

…Sallide järele. Mu ema jumaldas dupatta-salle.

Mingil põhjusel – ma ei tea täpselt, miks – võttis ema mind vahel linna oma salajastele varumisretkedele kaasa, just nagu mõistnuks vaid mina tema poodlemishullustust. Tegelikult olid need üsna süütud käigud. Siit-sealt sall või kaks, võib-olla paar kingi, mõnikord harva kallis sari. Ja mulle värvimisraamat või koomiks. Iga poodlemiskäik lõppes meeldejääva einega.

See oli meie väike salajane side, ainuüksi meile kahele mõeldud seiklus – minu arvates pidi see tema jaoks olema viis, kuidas mitte lasta üle pea kasvada kõigil restoraniaskeldustel, Papa nõudmistel, teiste laste lärmitsemisel. ( Ja võib-olla ei olnudki ma nii eriline, nagu mulle meeldib mõelda. Mehtab ütles mulle hiljem, et ema käis temaga salaja kinos, Umari aga viis kartautoga sõitma.)

Mõnikord ei ajendanud neid reise sugugi mitte poodlemiskirg, vaid nälg millegi muu järele, millegi sügavama järele, sest ta peatus mõtlikult poodide ees, maigutas mõtlikult huuli ja viis meid siis hoopis teise suunda, näiteks Walesi printsi muuseumisse mogulite miniatuurmaale vaatama, või Nehru planetaariumisse, mis mulle väljastpoolt tundus alati olevat nagu hiiglaslik filter tööstuslikust turbiinist, mis on põikipidi maasse torgatud.

Tol päeval oli ema just lõpetanud pingelise kaks nädalat kestnud töö restorani raamatupidamise aastalõpuaruande kallal maksuametniku jaoks, ja kuna see ülesanne oli nüüd edukalt täidetud, järjekordne kasumlik aasta kaante vahele saadud, kinkis ta meile preemiaks väikese varumisretke bussiga nr 37. Ent seekord istusime me ümber, reisisime sügavamale linnamelusse ja jõudsime lõpuks Mumbai sellesse ossa, kus bulvarid olid sama laiad nagu Ganges, tänavatel poodide suured klaasseinad, uksehoidjad, säravaks poleeritud tiikpuuriiulid.

Tolle sari-poe nimi oli Hite of Fashion. Mu ema vaatas laeni ulatuvaid särtsakassiniseid ja tondinahkselt halle kangarulle, käed lõua all kokku surutud, imetledes parsi poemüüjat, kes redelilt alla oma abilisele erksaid siidirulle ulatas. Ta silmis sätendasid pisarad, just nagu olnuks pelgalt kanga ilu silmale liiga ere, just nagu vaadanuks ta otse päiksesse. Mulle ostsime tol päeval väga vahva sinise puuvillast jaki, mille hõlmale oli miskipärast tikitud Hong Kongi jahtklubi kuldne embleem.

Kõrvalasuva taimeparfüümipoe riiulid olid tulvil merevaigukarva ja sinist värvi pudeleid, pikkade kaeltega ja elegantsed nagu luiged. Valges kitlis naine piserdas meie randmetele õlisid, milles domineerisid sandlipuu, kohv, ilang-ilang, mesi, jasmiin ja roosi kroonlehed, ja lõpuks hakkas meil neist lõhnadest lausa halb ning me pidime minema värsket õhku hingama. Oli aeg minna kingi vaatama peene paleedekoratsiooniga butiiki, kus me istusime kuldsetele diivanitele, millel olid lõvikujulised kullatud käetoed ja jalad, poe akent raamistamas teemantidega inkrusteeritud oomega, mille alla klaasriiulitele oli paigutatud haruldasi juveele meenutavas paigutuses terava otsaga kontsad, krokodillinahksed libikud ja sügavlillad sandaalid. Mäletan, kuidas kingapoe müügimees põlvitas ema jalge ette, nagu olnuks tegu Seeba kuningannaga, ja mu ema pööras tütarlapselikult oma pahkluud, et ma näeksin kullatud sandaali kõrvaltvaates, ja ütles: „Noh, Hassan, mis sa arvad?”

Ent kõige selgemini mäletan ma seda, kui olime tagasiteel bussile nr 37 ja möödusime kontoriruumidega kõrghoonest, mille esimese korruse äripindadel olid rätsep ja kontoritarvete pood ja kummalise ilmega restoran La Fourchette, mille tsementäärisel lehvis päevinäinud Prantsuse lipp.

„Tule, Hassan,” ütles ema, „lähme ja proovime järele.”

Jooksime naerda kihistades treppidest üles, kotid käe otsas, ja lükkasime raske ukse lahti ja jäime siis sõnatult seisma. Restoran oli hämar ja sünge nagu mošee, seal hõljus ninnatorkavalt hapukas veinis leotatud veiseliha ja välismaiste sigarettide lõhn. Ainsaks valgusallikaks olid iga laua kohal rippuvad madalad ja tuhmi valgust andvad ümmargused lambid. Üks paar istus varjulises nišis, mõned valget päevasärki kandvad kontoritöötajad, käised üles keeratud, sõid ärilõunat ja rüüpasid punast veini, mis noil päevil oli Indias veel eksootiline haruldus. Ei ema ega mina olnud varem Prantsuse restoranis käinud, mistõttu meile tundus restoranisaal ääretult šikk. Võtsime diskreetselt istet saali tagaosas asuvas nišis ja rääkisime teineteisega madalal rippuva vasklambi all sosinal, nagu olnuks me raamatukogus. Tolmust hall pitskardin tõkestas tee sellele vähesele valgusele, mis hoone pruuniks toonitud aknaklaasidest läbi tungis, nii et restoran jättis mulje omamoodi urust, mis on kergelt allakäinud. Meile jättis see võluva mulje.

Vanaldane ja tohutult kõhn kaftanis naine, kätel meeletu hulk käevõrusid, lonkis meie laua juurde, ja temas võis otsekohe ära tunda vananeva eurooplasest hipi, kes kunagi oli külastanud mõnd aašramit ega naasnudki enam koju. Ent aastad ja India parasiidid olid talle oma jälje jätnud ja mulle näis ta kuivetunud putukana. Mäletan, et naise lohkuvajunud silmad olid paksult kohl-pliiatsiga üle tõmmatud, aga kuumaga oli meik jooksnud ta näo kortsudesse, ja millalgi hommiku poole oli ta oma huultele väga värisevate kätega kandnud punast huulepulka. Sestap oli tuhmis valguses tema välimus võrdlemisi hirmutav – just nagu teenindaks sind lõunalauas laip.

Ent naise kare hindi keel kõlas elavalt, ta ulatas meile menüüd ning läks meile seejärel mangolassit valmistama. Koha kummalisus avaldas mulle sügavat muljet. Ma ei teadnud, mida sellest keerukast menüüst valida – road nimedega bouillabaisse ja coq au vin kõlasid väga eksootiliselt – ja ma vaatasin hirmunud pilgu ema poole. Tema aga naeratas lahkelt ja ütles: „Hassan, ära iial pelga midagi uut proovida. See on väga oluline. Annab elule vürtsi.” Ta osutas paberilipikule: „Võiksime võtta päevapakkumise. Oled nõus? Magustoit on hinna sees. Hind on väga mõistlik. Pärast kogu meie poodlemist poleks see sugugi halb valik.”

Mäletan selgelt, et päevapakkumise komplekteine algas sinepivinegretis lehtsalatiga, seejärel kanti ette friikartulid ja kiirelt praetud biifsteek suure tüki Café de Paris’ stiilis maitsetaime- ja küüslauguvõiga, ja järelroaks toodi niiske ja võdisev crème brûlée. Päris kindlasti oli see lõuna kehvapoolne – biifsteek oli sama vintske nagu ema äsja ostetud kingade tallad –, aga see sai otsekohe oma koha mulle meelde jäänud einete seas, sest kogu päev oli sedavõrd eriline.

Brüleekreemi magus karamell, mis mu keelel sulas, on mulle alatiseks meelde jäänud koos ilmega, mis oli tol hetkel ema näol: tema lahkust näis esile tõstvat sisemine nauding meie muretust linnaskäimisest. Veel praegugi näen sädet ta pilgus, kui ta kummardus ettepoole ja sosistas: „Ütleme su isale, et me eelistame nüüd Prantsuse toitu. Eks ole? Ütleme, et see on palju parem kui India toit. See peaks ta ärevile ajama. Mis sa arvad, Hassan?”

Olin neliteist aastat vana.

Kõndisin St. Xavier’ koolist kodu poole, seljas matemaatika ja prantsuse keele õpikud, ja nosisin pabertorbikust bhelpuri’t. Tõstsin pilgu ülespoole ja nägin endavanust mustasilmset poissi, kes jõllitas mind teest eemal asuvate räpaste sarade juurest. Ta pesi end pragudega ämbris ja ta märg pruun nahk näis pimestava päikese käes kohati valge. Tema jalge ees oli lehm kokku varisenud. Poisi õde kükitas lähedal asuvas vesises kraavis ja tuhmi juukseline naine nende taga riputas räbaldunud riideid tsemendiga kaetud veetorule.

Minu ja tolle poisi pilgud ristusid hetkeks, seejärel ta irvitas minu poole, sirutas käe allapoole ja lehvitas mulle oma genitaalidega. See oli üks neid lapsepõlve hetki, mil sa mõistad, et maailm ei ole selline, nagu sa seni oled arvanud. Mõistsin korraga, et on inimesi, kes mind vihkavad, ehkki nad ei tunne mind.

Korraga mürises meist mööda hõbedane Toyota, teel Malabar Hilli poole, ja tegi lõpu poisi halvaendeliselt nõiduslikule pilgule, ning ma pöörasin tänulikult pilgu läikiva auto suunas. Kui ma tagasi vaatasin, oli poiss kadunud. Vaid lehm poris viibutas oma saba ja tüdruk surkis tolle usjat ekskrementi, mille loom oli oma kõhust äsja välja punnitanud.

Veetorust kostus ähmast kolinat.

*

Bapaji oli slummis hinnatud mees. Ta oli üks neist, kes olid elus läbi löönud, ja vaesed lõid käsi kokku, kui ta kõrgilt nende barakkide vahel jalutas, andes sõbralikke hoope vastu pead sealsetele kõige tugevamatele noortele meestele. Valituks osutunud tunglesid läbi käratseva rahvasumma ja kiilusid end istuma ta kolmerattalise motika tagaistmele, mis teeservas tuksus. Bapaji valis oma einekarbi-kullerid alati slummist, ja temast peeti seetõttu väga lugu. „Kõige odavamad töölised, keda ma üldse kusagilt leian,” kähistas ta mulle.

Kui mu isa keskendas äri kõrgema klassi restoranidele, tehti slumminoorte palkamisele lõpp. Papa ütles, et meie keskklassi kliendid tahavad korralikke kelnereid, mitte barakkide rahvarämpsu. Ja sellega asi piirduski. Ent nad tulid üha uuesti ja uuesti, anusid tööd ja surusid oma kõhetud näod vastu tagaust. Papa peletas nad oma möirgava hääle ja kiire plaksuga minema.

Papa oli keeruline mees, keda polnud lihtne üheselt liigitada. Kaugeltki ei olnud ta vaga moslem, ent paradoksaalsel kombel püüdis ta alati Allahi poolehoidu leida. Näiteks toitsid Papa ja ema igal reedel isiklikult viitkümmet sellesama slummi elanikku kateldest restorani tagaukse ees. Ent see oli kõigest kindlustuspoliis eluks teispoolsuses. Kui asi jõudis töötajate palkamiseni, oli Papa armutu. „Kõnts, ei midagi enamat,” ütles ta. „Inimkõnts.”