Читать книгу Sõda Venemaaga - Richard Shirreff - Страница 6

On 2017. aasta mai. USA uus president astus jaanuaris ametisse ja tühistas viivitamatult president Obama „käed eemale” poliitika Venemaa suhtes. Esimene välispoliitiline otsus oli relvastada Ukraina õhutõrjeradarite, droonide, elektroonilise sõja tehnika ja turvaliste sidevahendite, soomustatud HUMVEE-maasturite ja meditsiinivarustusega, mida Kiiev hädasti vajas, et kaitsta end separatistide vastu, keda toetasid Vene regulaarväed. Kuid varustusest üksi piisab harva ning kindralite soovitusel saadeti USA sõjaväelased õpetama Ukraina armee sõdureid ülimoodsa varustusega töötama.

See võimaldab presidendil maailmale öelda, et ameeriklased ei ole Ukrainas sõdimas, vaid instruktoritena – hämamine, mis pidi Ameerika presidendi arvates venelasi ja nende käsilasi heidutama, samas pingeid ülearu tagant õhutamata.

Ent see, et kohapeal ei ole USA sõdureid, kes „instruktoreid” kaitseksid, teeb nad kergesti haavatavaks. Kompromiss on pakkuda USA hävitajate õhutoetust, kuigi kindralid hoiatavad, et ka ülimoodne hävitaja ei suuda kuigipalju ära teha, et kaitsta paari meest seitsme tuhande meetri kõrguselt. Mõistes liigagi hästi, et Ameerika rahvas üldiselt ning Esindajatekoda ja Senat iseäranis ei kiidaks heaks lahingusõdurite saatmist Ukrainasse, ütleb president kindralitele, et need lõpetaksid hädaldamise ja paneksid asja toimima. Igatahes 2014. aasta Minski rahuleping peab endiselt ja isegi kõige sõjakam USA kindral ei väida, et Venemaa kavatseb rünnata.

Varustus ja instruktorid on kohale saadetud, nende ülesanne on konkreetne: varustus tuleb paigaldada ja tööle panna, ukrainlased välja õpetada ja siis võimalikult kiiresti lahkuda.

Suurbritannias tõmbavad peaministri tähelepanu kõrvale 2016. aasta juunis Euroopa Liidu liikmesuse üle korraldatud referendumi tagajärjed. Tagatipuks ähvardab Šoti Rahvuspartei juht Nicola Sturgeon Šotimaa ühepoolse iseseisvusdeklaratsiooniga. Üritades uuesti üles ehitada oma „erisuhet” USA-ga, saatis Suurbritannia 2015. aastal arglikult väikese meedikute ja tugiohvitseride rühma appi Ukraina armeed välja õpetama. Kuid selle asemel, et saata signaali jõust ja otsustavusest, tundub Suurbritannia panus nõrk ja meeskond võib jääda muutuva olukorra pantvangiks. Halb on seegi, et Suurbritannia samm tugevdab Venemaa narratiivi, mille kohaselt NATO instruktorid on Ukrainas „võõrleegion” – solvang, mis kõlab eriti hästi koduste natsionalistlike jõudude kõrvus.

Ukrainas on 2014. aasta Minski relvarahuleppe poliitilisest ebamäärasusest hoolimata suurem vaenutegevus lakanud ja sõda settinud poolkülmunud konfliktiks; mõlemad pooled – Ukraina armee ja „vene separatistid”, keda toetavad Vene regulaarväed – on end oma positsioonidel kindlustanud. Ukraina valitsuse aladel on kujunenud teatud normaalsus, mis võimaldab USA ja Briti instruktoritel töötada Ukraina armeega peaaegu rahuaegsetes tingimustes. Kremli kahe aasta tagune räme propaganda, mis kujutas instruktorite saatmist tõendina NATO ohust Venemaale, on hiljuti seletamatul kombel vaikinud, milles kahtlemata on abiks Venemaa, Ameerika, Prantsusmaa ja Suurbritannia üha tihenev koostöö õhurünnakute korraldamisel Süürias. Süüdistuste ja ähvarduste puudumine lisab USA presidendile enesekindlust saata Ukrainasse veel rohkem USA varustust ja instruktoreid, kuid endiselt ei ole neil kohapeal piisavat sõjalist kaitset.

Venemaal on majandusraskuste, jätkuvate sanktsioonide tõttu üha suurema surve all kukkuva rubla ja Venemaa peamise välistuluallika – nafta hinna heitlikkuse tõttu presidendi populaarsus hakanud kahanema. Sisemajanduse kogutoodang on alates 2014. aastast vähenenud umbes neli protsenti aastas. Sellest hoolimata on kaitsekulutused suurenenud viimase kolme aasta jooksul plaanitult neljakümne protsendi võrra. Presidendi populaarsus ei olegi päriselt toibunud 2015. aasta alandusest, kui pühasõdalased lasid Siinai kohal alla Vene reisilennuki, Türgi õhujõud tulistasid alla Vene sõjalennuki, ning Venemaa suutmatusest kätte maksta. President teab, et peab majandusseisu stabiliseerima või tegema midagi märkimisväärset, et taastada meeletu toetus uimastavail päevil pärast edukat invasiooni Krimmi 2014. aasta kevadel.

Tema lahendus: klaarida lõplikult Ukraina probleem ja täita erutav lubadus, mille ta andis 2014. aastal oma Krimmi võidukõnes Vene inimestele: Venemaa ja Ukraina on „üks natsioon” ning „Kiiev Vene linnade ema”. Nüüd peab president lavastama olukorra, mis võimaldaks tal seda teha.

Potentsiaalselt ohtlik olukord on muutunud veel palju hullemaks, kuna president on saanud julgust lääneriikide jätkuvast ühtsusetusest ja nõrkusest viimase kolme aasta jooksul pärast seda, kui ta annekteeris Krimmi ja vallutas osa Ukrainast. Sellises olukorras on president, selle asemel, et lasta end veenda rahvusvahelistest seadustest kinni pidama, otsustanud uute välisavantüüride kasuks, eriti kui tema analüütikud välisluureametis ja KGB järeltulijas FSB-s talle kinnitavad, et 2014. aasta NATO tippkohtumisel antud ja 2016. aastal Varssavis ratifitseeritud lubadusi „kollektiivkaitset tugevdada” ei ole täidetud. Nad kinnitavad, et usutava heidutuse asemel rajab NATO Potjomkini küla.

Lühidalt, NATO ei ole suutnud saata piisavalt jõulist signaali, et allianss on valmis ja võimeline rakendama kollektiivkaitset ning kriisiolukorras NATO nurgakiviks oleva artikkel 5 garantiid, mille kohaselt ühe NATO liikme ründamine on rünnak kõigi vastu.

Presidendi peamine sõjaline nõuandja, Venemaa Kindralstaabi ülem on talle pealegi kinnitanud, et NATO-l ei ole teadmisi, võimekust ega rasketehnikat, mis oleks võrdväärne Venemaa pidevalt paraneva tavavõimekusega. Ameeriklased on saatnud laiali kaks oma raskebrigaadi Saksamaal, vähendanud Euroopas baseeruvaid vägesid käputäieni ning oleksid suurtes raskustes, kui Euroopasse oleks vaja vägesid juurde saata piisavalt kiiresti, selleks et reageerida NATO territooriumi ohustamisele Venemaa poolt.

Kindralstaabi ülem märkis ka, et isegi kui ameeriklastel on Ida-Euroopas ja Balti riikides eelpositsioneeritud tankid ja muu sõjatehnika, on võimatu mehitada neid väljaõppinud meeskondadega piisavalt kiiresti, et hoida ära Baltimaade hõivamist Venemaa poolt. Venelased võivad saata Riia peale õhudessantbrigaadi Pihkva õhujõudude baasist, mis asub Riiast vaid viieteistkümne lennuminuti kaugusel. Nad kontrolliksid Läti pealinna, enne kui ameeriklased jõuaksid oma Texase Fort Hoodi baasist õhkugi tõusta. Kui kontroll on venelaste käes, on mäng läbi. Üks asi on heidutada rünnakut usutava jõuga, hoopis teine asi aga korraldada invasiooni tuhandete kilomeetrite kauguselt.

Pealegi võib Vene armee – teravas kontrastis NATO vananevate, suuremas osas 1980. ja 1990. aastatest pärit ründekopterite, tankide ja suurtükkidega – hoobelda nüüd varustusega, mille näiteks on esmakordselt 2015. aasta mais Punase väljaku võiduparaadil näidatud uus tank T-14 Armata.

Kuid Kindralstaabi ülem on presidendile ka kinnitanud, et Venemaa tavavõimekus on mõeldud vaid ähvardama ja hirmutama. Niisama tähtis ja hoopis peenem on Venemaa jätkuv asümmeetriline ehk, nagu venelased ise nimetavad, maskirovka (pette)taktika, mida kasutati edukalt kolme aasta eest Krimmis ning mis õõnestab sihtriiki seestpoolt, vältides samal ajal piiri ületamist, mis võiks vallandada NATO reaktsiooni.

Hoolimata nüüdseks väga murelike Balti riikide hoiatustest ei ole NATO isegi tunnistanud, et tema liikmesriikide vastu kasutatakse aktiivselt maskirovkat ja salaoperatsioone. Nad on ilmsed järgmised sihtmärgid ning neile on ülimalt selge, mis käimas on. Kuid enamikule USA ja Lääne-Euroopa poliitikutest on need lihtsalt ärritavad vahejuhtumid Euroopa kaugetel piiridel, intsidendid, mis haruharva nende ajakirjanduses mainimistki väärivad. Nende vahetum mure on olla meele järele oma valijatele ja püsida võimul. President ja tema Kremli nõunikud on seda Lääne aina süvenevat haigust jälginud ja selle teadmiseks võtnud. Nii ongi loodud tingimused, et president saaks viia lõpule oma strateegilise kava: taasühendada etnilised venelased endistes liiduvabariikides loosungi alla „Emake Venemaa”.