Читать книгу Elavad surnud: Kuberneri tõus - Robert Kirkman - Страница 5
ÜKS
ОглавлениеBrian Blake kössitab läppunud pimeduses, hirmust hingetu, põlved valusalt tuikamas, ja mõtleb, et kui tal oleks veel teine kätepaar, võiks ta ka omaenda kõrvad kinni katta ja purunevate inimpeade hääli summutada. Kahjuks on ainsad Briani käsutuses olevad käed parajasti hõivatud tema kõrval kapis seisva tüdruku väikeste kõrvade katmisega.
Seitsmeaastane laps väriseb ta käte vahel ja võpatab pidevalt, kui kapiukse tagant kostab järjekordne MATS-GAAHH-TÜMPS. Siis võtab maad vaikus, mida katkestavad vaid saabastatud jalgade kleepuvad sammud plaaditud põrandal ja kiired vihased sosinad vestibüülist.
Brian hakkab jälle köhima. Ta ei saa sinna midagi parata. Ta võitleb selle neetud külmetusega juba mitu päeva, aga kangekaelne tõbi ei taha kuidagi ta liigeseid ja põsekoopaid rahule jätta. Nii juhtub temaga igal sügisel, kui Georgia ilmad muutuvad rõskeks ja hämaraks. Niiskus imbub kontidesse, röövib jõu ja muudab hingetuks. Nüüd tunneb ta iga köhahooga palaviku tukslevat survet.
Ta surub käed kindlamalt väikese Penny kõrvadele, kui läkastades ja hingeldades kägarasse tõmbub. Ta teab, et tema ragisev köha äratab teisel pool kapiust ja maja sügavamates soppides palju tähelepanu, aga ta ei saa midagi teha. Iga läkastusega lahvatavad ta silme ees eredad sädemed nagu tilluke ilutulestik pimedatel sarvkestadel.
Vaevu üle meetri lai ja ehk meetri sügavune kapp on pime nagu öö ja lehkab koirohu, hiiresita ning vana seedripuu järele.
Hämaruses rippuvad plastikust ülikonnakotid riivavad Briani nägu. Briani noorem vend Philip ütles, et kapis võib köhida küll. Brianil oli vaba voli kas või pea otsast köhida – see meelitakski koletisi välja tulema – peaasi, et ta Philipi väikest tütart oma neetud haigusse ei nakata. Vastasel juhul lubas Philip hoopis Briani pea puruks lüüa.
Köhahoog möödub.
Mõni hetk hiljem häirivad vaikust uued luusivad sammud ukse taga: veel üks surnud olevus siseneb tapatsooni. Brian surub käed kõvemini Penny kõrvadele ja tüdruk võpatab, kui Koljupurustamise sümfoonia D-mollis uuesti esitusele tuleb.
Kui Brian Blake’il oleks palutud seda heli kirjeldada, oleks ta ammutanud inspiratsiooni oma läbikukkunud muusikapoe omaniku karjäärist ja öelnud, et peade purustamise hääled meenutavad põrgulikku löökpillisümfooniat, mingit sürreaalset Edgard Varèse’i katkendit või John Bonhami pilves trummisoolot. Selles on korduvad värsid ja refräänid: inimeste raske hingeldamine, järjekordse elava laiba lohisevad sammud, kirve vihin, tuhm mütsatus, kui tera lihasse tungib…
Ja viimaks suur lõppmäng, niiske surnud raskuse plartsatus ligasel parketil.
Järgmisel puhkehetkel raputavad Briani keha palavikuvärinad. Vaikus on kurdistav. Briani silmad on nüüd pimedusega harjunud ja ta märkab ukseprao alt sisse imbuva paksu arteriaalse vere esimest helki. See meenutab mootoriõli. Ta tõmbab oma vennatütre laienevast loigust eemale, kapi tagaossa saabaste ja vihmavarjude vahele.
Penny Blake’i väikese teksakleidikese serv puudutab verd. Ta tõmbab selle kähku ära ja hakkab plekki paaniliselt hõõruma, nagu võiks vere sisseimbumine teda kuidagi nakatada.
Brian tõmbub järgmise krampliku köhahoo all kägarasse. Ta võitleb sellega. Ta neelatab – valulik kurk oleks nagu klaasikilde täis – ja haarab väikese tüdruku oma embusse. Ta ei tea, mida öelda või teha. Ta tahaks vennatütart aidata. Tahaks sosistada midagi lohutavat, aga ühtki sobivat mõtet ei tule pähe.
Tüdruku isa teaks, mida öelda. Philip juba teaks. Tema leiab alati sobivad sõnad. Kui Philip Blake midagi ütleb, soovivad teised salamisi, et oleksid ise selle peale tulnud. Tema ütleb ja teeb alati seda, mis vaja. Nagu praegugi. Ta on koos Bobby või Nickiga seal väljas ja teeb, mis vaja… Samal ajal kui Brian kössitab pimeduses nagu hirmunud jänes ja soovib, et teaks, mida vennatütrele öelda.
Arvestades sellega, et Brian Blake on kahest vennast vanem, tundub imelik, et ta on alati olnud nõrgem. Brian Blake on koos saapataldadega vaevu 170 sentimeetrit pikk kondine hernehirmutis, kes paistab oma kitsastest mustadest teksadest ja rebenenud Weezeri T-särgist vaevu välja. Kidur kitsehabe, punutud käevõrud ja Ichabod Crane’i tume juuksepahmakas loovad pildi 35-aastasest igavesti peeterpaanlikku limbosse mõistetud boheemlaslikust kõrendist, kes nüüd koirohulõhnalises pimeduses põlvitab.
Brian hingab kähinal sisse ja vaatab alla Penny suurtesse silmadesse ning tüdruku tumma, kapihämaruses kummituslikult kahvatusse ja õudusest moonutatud näkku. Tüdruk on alati vaikne olnud ja tema portselannuku jume muudab ta peaaegu ebamaiseks. Pärast ema surma on ta jäänud veel kinnisemaks, kahvatumaks ja tundetumaks, nii et ta näib lausa läbipaistev, ronkmustad juuksesalgud suuri silmi varjamas.
Viimased kolm päeva pole ta peaaegu sõnagi lausunud. Muidugi on need olnud erakordsed päevad ja trauma mõjub lastele teistmoodi kui täiskasvanutele, aga Brian kardab, et Penny võib olla šokki saamas.
«Kõik saab korda, pisike,» sosistab Brian ja paneb sellele punkti väikese hädise köhatusega.
Tüdruk vastab midagi tema poole vaatamata. Ta pomiseb seda vaikselt, silmad maha löödud, pisar määrdunud põsel helkimas.
«Kuidas palun, Pen?» Brian surub ta enda vastu ja pühib pisara ära.
Tüdruk kordab seda veel kord ja veel kord ja veel, aga mitte otseselt Brianile. See on pigem nagu mantra, palve või loits: «Miski ei saa enam kunagi korda. Mitte kunagi, mitte kunagi.»
«Kuss.» Ta surub tüdruku pea õrnalt vastu oma T-särki. Lapse nägu on Briani ribide vastas soe ja niiske. Brian katab ta kõrvad, sest kuuleb väljastpoolt järjekordset kirvelöögi mütsatust, kui tera purustab pealuu ja tungib läbi kõvakesta välimiste kihtide kuklasagara halli tarretisse.
See on lirtsuv hääl, nagu löödaks pesapallikurikaga märga palli. Verine tomp langeb põrandale märja mopina, tuues kuuldavale kohutava niiske nätaka. Veidral kombel on just see heli Briani jaoks kõige hullem: õõnes niiske mütsatus, mis teatab surnukeha kukkumisest kallile keraamilisele plaatpõrandale. Plaadid on eritellimusel valmistatud, keerukate kaunistuste ja asteegi mustriga. See on kaunis maja… Või vähemalt kunagi oli.
Müra lakkab jälle.
Taas järgneb kohutav tilkuv vaikus. Brian summutab köhahoo, ta hoiab seda kinni nagu kohe lõhkevat raketti, et kuulda väljastpoolt vaevumärgatavaid muutuseid hingamises või luusivaid samme verest ja sisikonnast libedal põrandal. Nüüd aga valitseb haudvaikus.
Brian tunneb, kuidas laps tema kõrval pingule tõmbub – väike Penny valmistub veel üheks kirvehoopide seeriaks – aga vaikus aina venib.
Paari sentimeetri kaugusel klõpsatab lukk ja kapi uksenupp pöördub. Brianil tuleb kananahk ihule. Uks avaneb.
«Hästi, kõik korras.» See suitsune viskihõnguline bariton kuulub mehele, kes nüüd kapihämarusse piilub. Philip Blake pilgutab pimeduses silmi, nägu higine ja zombide kõrvaldamisest punane, verest määrdunud kirves tugevas töölisekäes.
«Oled sa kindel?» pomiseb Brian.
Philip ei pane venda tähele ja vaatab alla oma tütre poole. «Kõik on hüva, pisike. Issi on terve.»
«Oled sa kindel?» kordab Brian köhides.
Philip silmitseb oma venda. «Kata suu kinni, semu.»
«Oled sa kindel, et õhk on puhas?» kähiseb Brian.
«Pisike?» Philip Blake räägib oma tütrega väga õrnalt ja tema kerge lõunaosariikide aktsent varjutab ereda vägivallasädeme, mis alles nüüd ta pilgus kustuma hakkab. «Jää nüüd korra siia, selge? Püsi siin, kuni issi ütleb, et võid välja tulla. Saad aru?»
Kahvatu tüdrukuke noogutab arusaamise märgiks nõrgalt.
«Lähme, semu,» kutsub Philip oma vanemat venda peidukohast välja. «Koristamisel oleks su abi vaja.»
Brian ajab end raskustega jalule ja tungib mantlite vahelt läbi.
Kapist välja astudes paneb vestibüüli ere valgus silmi pilgutama. Ta vahib ringi, köhib ja vahib veel natuke. Hetkeks tundub, et kahekorruselise koloniaalstiilis häärberi uhkes eeskojas, mida valgustavad peened vasklühtrid, käib halvatud remondimeeste renoveerimistöö. Seinte sinakasrohelist krohvi määrivad suured baklažaanlillad laigud. Põrandaliiste ja simsse kaunistavad mustad ja tumepunased tindilaigud. Siis haarab ta pilk põrandal lebavaid kogusid.
Kuus laipa vedelevad veristes hunnikutes, käed-jalad laiali. Vanust ja sugu on kohutava tapatöö, plekilise kahvatu naha ja moonutatud peade tõttu võimatu eristada. Kõige suurem lebab suure paraadtrepi jalamil aeglaselt suurenevas sapiloigus. Teine, võib-olla kunagine majaperenaine, sõbralik võõrustaja, kes pakkus omal ajal virsikukooki ja Lõuna külalislahkust, on nüüd kaunile valgele parkettpõrandale pikali sirutatud ja tema katkisest kolbast siugleb välja peen riba hallollust.
Brian Blake tunneb tugevat iiveldust ja neelatab kramplikult.
«Hästi, härrased, tööd on siin palju,» pöördub Philip kahe kambajõmmi Nicki ja Bobby ning oma venna poole, aga Brian peaaegu ei kuulegi teda üle oma pööritava südame tuksete.
Viimase kahe päeva jooksul on Philip hakanud hävitatuid «kaks korda küpsetatud sealihaks» kutsuma. Brian märkab veel mõne jäänuseid tumedatel poleeritud põrandalaudadel elutoa lävel. Võib-olla teismelised, kes siin kunagi elasid, või võõrad, keda võeti vastu täiesti külalislahkusetu nakatunud hammustusega. Nüüd ümbritsevad neid kiirtena arteriaalse vere jäljed. Üks poiss või tüdruk, lömastatud pea näoga põranda poole nagu ümberläinud supipott, pumpab ikka veel katkise tuletõrjehüdrandina põrandale punast verd. Mõnede teiste kolpades turritavad käepidemeni sisse tunginud väikesed kirved nagu maadeavastajate uhked lipukesed kunagi kättesaamatutes mäetippudes.
Brian tõstab kiiresti käe suu ette, nagu saaks ta kõhust üles tulvavat tõusulainet tagasi hoida. Ta tunneb pealael õrna puudutust, nagu sibliks seal mõni koiliblikas. Ta vaatab üles.
Lühtrilt tema pea kohal tilgub verd. Üks piisk tabab Briani nina.
«Nick, mine too õige need katteriided, mida me nägime…»
Brian langeb põlvili, naaldub ettepoole ja oksendab häälekalt parketile. Aurav helepruun mass ujutab põrandaplaadid üle ja seguneb langenud surnute roojaga.
Pisarad kõrvetavad Briani silmi, kui ta nelja päeva ahastuse endast välja laseb.
Philip Blake toob kuuldavale pingsa ohke. Adrenaliin pumpab endiselt ta soontes. Hetkeks ei püüagi ta vennale appi minna, vaid lihtsalt seisab, paneb verise kirve käest ja pööritab silmi. Ime, et Philipi silmamunad pole aastate jooksul venna peale silmade pööritamisest ära kulunud. Aga mida ta siis tegema peaks? See vaene hoorapoeg on ta pereliige ja perekond on perekond, eriti sellistel erakordsetel aegadel nagu praegu.
Nende sarnasus on silmaga näha, seda ei saa Philip eitada. Philip Blake on pikk, sihvakas ja sitke mees töölise tugevate lihastega, aga tal on samasugused tumepruunid silmad ja süsimustad juuksed nagu ta vennal, päritud Mehhiko-Ameerika segapäritolu emalt. Mamma Rose’i neiupõlvenimi oli Garcia. Lapsed olid läinud tema nägu ega sarnanenud sugugi oma isale, suurele ja jämedale šoti-iiri päritolu alkohoolikule Ed Blake’ile. Brianist kolm aastat noorem Philip oli aga pärinud kõik perekonna lihased.
Nüüd on ta üle 180 sentimeetri pikk mees tatari vuntside ja ratturi vanglatätoveeringutega, kulunud teksades, töösaabastes ja puuvillases särgis. Ta mõtleb parajasti oma aukartustäratava koguga ropsiva venna kohal kõrguda ja öelda paar karmi sõna, aga peatub siis. Ta kuuleb vestibüüli teisest otsast midagi, mis talle sugugi ei meeldi.
Bobby Marsh, Philipi vana sõber keskkoolist, seisab trepijalamil ja pühib kirvetera oma XXL-suuruses teksadesse puhtaks. Bobby Marsh on tüse 32-aastane ülikooli pooleli jätnud eluheidik, pikad rasvased juuksed patsi seotud, mitte just haiglaselt ülekaaluline, aga ikkagi üsna paks, just selline kutt, keda ta Burke’i keskkooli kaasõpilased oleksid rasvarulliks kutsunud. Nüüd jälgib ta Brian Blake’i oksendamist ja itsitab närviliselt, nii et vats vabiseb. See on rõõmutu ja õõnes naer, mida Bobby ei näi suutvat tagasi hoida.
Tema pinev itsitamine sai alguse kolme päeva eest, kui üks esimesi ebasurnuid Augusta lennujaama lähedal tankla töökojast välja tuikus. Verest läbi imbunud tunkedes õlinäpp loivas varjust välja, tualettpaberi riba talla külge kleepunud, ja üritas hambad Bobby paksu kaela lüüa, enne kui Philip vahele astus ja elukale sõrgkangiga virutas.
See avastus, et tugevast löögist pähe üldjuhul piisab, pani Bobby veelgi närvilisemalt naerda turtsuma – kindlasti kaitsemehhanism – ja ärevalt patrama, kuidas «vees on midagi kahtlast, mees, täpselt nagu kuradi musta surma ajal». Aga Philip ei tahtnud juba tollal selle pasatormi põhjuseid teada ja see ei huvitanud teda ka nüüd.
«Hei,» hõikab Philip kogukale sellile. «On see sinu meelest ikka veel naljakas?»
Bobby naer katkeb.
Toa teises servas, hetkel öösse mattunud hämara tagaaia poole avaneva akna all peab ärevalt vahti neljas kogu. Nick Parsons, veel üks sõber Philipi tormakast lapsepõlvest, on sitke ja sihvakas 30-ndates mees igavese spordipoisi lakutud välimuse ja sõjaväelise lühikese soenguga. Seltskonna kõige usklikuma mehena on Nickil olnud eriti raske kunagiste inimolendite hävitamisega harjuda. Nüüd on tema püksid ja tossud verepritsmeid täis ja ta jälgib šokist punaste silmadega, kuidas Philip Bobbyle lähemale astub.
«Vabandust, mees,» pomiseb Bobby.
«Mu tütar on seal sees,» lausub Philip Marshile ebamugavalt lähedale seistes. Philip Blake’i soontes süttib hetkega raevu, paanika ja valu plahvatusohtlik segu.
Bobby lööb silmad verega määritud põrandale. «Vabandust. Vabandust.»
«Too katteriided ära, Bobby.»
Paari meetri kaugusel on Brian Blake endiselt põlvili, purskab välja viimasegi maosopis leiduva ja jääb siis kuivalt kõõksuma.
Philip astub oma vanema venna kõrvale ja põlvitab. «Lase kõik välja.»
«Ma… Ee…» kähistab Brian ninaga tõmmates ja üritab terviklikke mõtteid moodustada.
Philipi suur, määrdunud ja pahklik käsi langeb venna kössi vajunud õlgadele. «Pole midagi, vennas. Lihtsalt lase kõik välja.»
«A-anna andeks.»
«Pole midagi.»
Brian võtab ennast kokku ja pühib käeseljaga suud. «K-kas te võtsite nad kõik maha?»
«Jah.»
«Oled kindel?»
«Jep.»
«Otsisite ikka igalt poolt? Keldrist ka?»
«Just nii. Kõigist magamistubadest samuti, isegi pööningult. Viimane ronis peidust välja sinu neetud köha peale, see ärataks isegi surnud. Teismeline plika, üritas üht Bobby lõugadest lõunaks süüa.»
Brian neelatab valusalt. «Need inimesed… Nad… Elasid siin.»
Philip ohkab. «Enam mitte.»
Brianil õnnestub viimaks ringi vaadata. Siis tõstab ta pilgu venna poole. Ta nägu on pisaratest märg. «Aga nad olid ju nagu… Perekond.»
Philip noogutab sõnagi lausumata. Ja mis siis sellest, tahaks ta õlgu kehitada, aga piirdub lihtsalt noogutamisega. Ta ei mõtle äsja maha löödud zombiperele ega viimase kolme päeva jooksul korda saadetud rabava veretöö tagamaadele, talle ei tule pähe, et ta tapab inimesi, kes olid alles äsja jalkaemad, postiljonid ja bensiinijaama töötajad. Eelmisel päeval oli Brian alustanud mingit debiilset intellektuaalset tiraadi moraali ja eetika erinevustest: moraalses mõttes ei tohiks mitte kunagi kedagi tappa, eetika seisukohast aga, mis on midagi pisut erinevat, võiks elu võtta ainult enesekaitseks. Philip aga ei pea nende tegevust tapmiseks. Pole ju võimalik tappa midagi, mis on juba surnud. Nad tuleb puruks litsuda nagu putukad ja sealjuures ei tohi nii palju mõelda.
Praegu ei mõtle Philip isegi oma väikese kamba järgmisele sammule, mis jääb tõenäoliselt tema otsustada (pole mõtet eitada, et temast on saanud seltskonna de facto juht). Praegu on Philip keskendunud ainult ühele eesmärgile. Sellest ajast peale, kui nende õudusunenägu vähem kui seitsmekümne kahe tunni eest algas – siiani teadmata põhjustel –, pole Philip Blake suutnud mõelda millelegi muule peale Penny kaitsmise. Just seepärast ta kaks päeva tagasi oma kodulinnast Waynesborost lahkuski.
Väike talunike linnake Kesk-Georgia idaosas vajus kiiresti kaosesse, kui inimesed hakkasid surema ja tagasi tulema, aga just Penny turvalisus veenis Philipit lõpuks kodust põgenema. Just Penny pärast kutsus ta appi oma keskkoolisõbrad ja asus teele Atlanta poole, kus pandi uudiste järgi püsti põgenikekeskuseid. Ta tegi seda kõike Penny pärast. Philip Blake’il pole enam kedagi peale Penny. Ainult tütar annab talle jõudu jätkata ja leevendab südamevalu.
Juba ammu enne seletamatu epideemia puhkemist katkestas Philipi unetuid öid kella kolme paiku valusööst murtud südames. Just sel ajal kaotas ta vihmamärjal maanteel Athensist lõunas oma naise – uskumatu, et juba peaaegu nelja aasta eest. Sarah läks külla sõbrale Georgia ülikoolis, napsitas pisut ja tema auto kaotas Wilkesi maakonnas käänulisel teel juhitavuse.
Kohe, kui Philip laiba tuvastas, mõistis ta, et ta elu on igaveseks muutunud. Ta ei kahelnud hetkekski, mis olnuks õige otsus, ja hankis endale kaks töökohta, et Pennyt toita, riietada ja tema eest hoolt kanda, aga ta ise polnud enam kunagi endine. Võib-olla sellepärast see kõik juhtuski. Jumala väike nali. Kui tirtsuparved lähenevad ja jõgede vesi vereks muutub, saab juhiks mees, kellel on kõige rohkem kaotada.
«Enam pole tähtis, kes nad olid,» ütleb Philip oma vennale. «Või mis nad olid.»
«Jah. Küllap sul on õigus.» Brian on nüüd suutnud end istukile ajada, ta kössitab rätsepistmes ja hingab sügavalt ning kähinal. Ta jälgib Bobbyt ja Nicki, kes toa teises otsas suuri koormakatteid lahti rullivad ja prügikotte raputavad. Nad hakkavad ikka veel verest tilkuvaid laipu katteriietele veeretama.
«Tähtis on ainult see, et me lõime siin platsi puhtaks,» sõnab Philip. «Täna õhtuks võime siia jääda ja kui hommikul bensiini leiame, jõuame homme Atlantasse.»
«Aga see pole üldse loogiline,» pomiseb Brian ühelt laibalt teisele vaadates.
«Millest sa räägid?»
«Vaata neid.»
«Mida?» Philip heidab üleõlapilgu pereema jõledatele jäänustele, mida parajasti riide sisse keeratakse. «Mis nendega on?»
«Ainult nende perekond.»
«Ja siis?»
Brian köhib varrukasse ja pühib suud. «Ma mõtlen… Siin oli ema, isa, neli teismelist last… Ja ongi kõik.»
«Ja mis sellest?»
Brian vaatab üles Philipi poole. «Kuidas pagan see juhtuda sai? Kas nad kõik… muutusid koos? Kas üks sai hammustada ja tõi nakkuse sisse?»
Philip mõtleb hetkeks järele, sest lõppude lõpuks üritab ka tema alles sellest hullumeelsusest sotti saada, aga viimaks väsib ta juurdlemisest ja käsutab: «Tule nüüd, aja oma laisk perse maast lahti ja aita meid.»
Neil kulub maja koristamiseks umbes tund aega. Penny istub kogu selle aja kapis. Philip toob talle ühest lastetoast pehme mängulooma ja lubab, et varsti võib välja tulla. Brian küürib aeg-ajalt köhahoogude käes vappudes põrandalt verd, samal ajal kui ülejäänud kolm meest riidega kaetud laibad minema tassivad: kaks suuremat ja neli väiksemat, tagumisest terrassiuksest välja ja üle seedripuust veranda.
Septembrilõpu öötaevas on pea kohal selge ja külm nagu mustav ookean, mille särav tähekülv narritab neid oma kõigutamatult lõbusa sädelusega. Kolme mehe hingeõhk aurab pimeduses, kui nad oma kandameid üle härmatisega kaetud terrassi lohistavad. Nad kannavad vööl kirkasid. Philipil on püksivärvli vahele torgatud püstol, vana 22-kaliibriline Ruger, mille ta aastate eest kirbuturult ostis, aga praegu ei taha keegi laskudega koolnute tähelepanu äratada. Tuul kannab nendeni elavate surnute iseäraliku mantra, katkendlikud oigavad hääled ja lohisevad sammud, mis kostavad kusagilt naaberaedade pimedusest.
Varasügis on Georgias olnud ebatavaliselt külm ja täna peaks elavhõbedasammas jääma napilt üle nulli, võib-olla näitama paari miinuskraadigi. Vähemalt nii ennustas kohalik raadiojaam, enne kui ülekanne äkki staatilise müra puhanguga katkes. Siiani on Philip ja tema kaaslased Briani BlackBerry kaudu televiisoril, raadiol ja internetil silma peal hoidnud.
Keset üleüldist kaost üritavad uudistesaated inimestele kinnitada, et kõik on kõige paremas korras, vanal heal valitsusel on kõik kontrolli all ja see väike ebameeldiv vahejuhtum saab vaid mõne tunniga lahendatud. Tsiviilkaitse kanalitel edastatakse regulaarselt hoiatusi, mis manitsevad inimesi kodudesse jääma, hõredalt asustatud piirkondadest hoiduma, sageli käsi pesema, ainult pudelivett jooma ja bla-bla-bla.
Muidugi ei tea keegi vastuseid. Kõige kurjakuulutavamaks endeks on üha kasvav vaikivate jaamade arv. Õnneks on tanklates veel kütust, poodides leidub küllaga kaupa ja elektriliinid, valgusfoorid, politseijaoskonnad ning muu tsiviliseeritud maailma infrastruktuur näib vastu pidavat.
Philip aga kardab, et elektrivoolu katkemine tõstab panused kujuteldamatult suureks.
«Viskame nad garaaži taha prügikasti,» ütleb Philip väga tasa, peaaegu sosinal ja veab kaks riidesse mässitud tompu kolme autoga garaaži kõrvale puitaiani. Ta tahab sellega kiiresti ja vaikselt ühele poole saada, et zombisid mitte ligi meelitada. Ei mingit tuld, valju müra või laske, kui tema sinna midagi parata saab.
Kahemeetrise seedripuust aia taga on kitsas kruusatee, mis viib tagaaedade ruumikate garaažide reani. Nick lohistab oma koorma tugeva raudriiviga puitväravani. Ta paneb pambu käest ja avab värava.
Teisel pool ootab teda seisev laip.
«ETTEVAATUST, POISID!» hüüatab Bobby Marsh.
«Jää vait, kurat,» sisistab Philip, kes on juba poolel teel väravani, käsi kirka järele sirutumas.
Nick põrkab tagasi.
Zombi sööstab matsutades tema poole ja Nicki rinnast jääb puudu vaid paar millimeetrit. Kollased hambad klõbisevad jõuetult nagu kastanjetid. Kuuvalgel näeb Nick, et tegu on eaka vanamehega räbaldunud sviitris, golfipükstes ja kallistes naelkingades. Tema piimjatest kataraktidega kaetud silmadest peegeldub kuu kahvatu helk. Kellegi vanaisa.
Nick jõuab talle ainult ühe pilgu heita, enne kui ta komistab ja lopsakale aasnurmikavaibale istukile kukub. Just siis, kui surnud golfimängija läbi avause aiamurule koperdab, välgatab läbi õhu roostes teras.
Philipi kirka tungib otse koletise pähe, purustab vanamehe kolju nagu kookospähkli, läbistab kõvakesta tiheda membraani ja tungib tarretiselaadsesse kiirusagarasse. Kostab selleri murdmist meenutav hääl ja hoop pritsib laiali musta roiskunud vedelikku. Palavikuline ind vanaisa näol kustub kohe nagu multifilm, mille prožektor on välja lülitatud.
Zombi vajub maha ja kukub kokku kohmakalt nagu tühi kartulikott.
Sügavale koljusse tunginud kirka tõmbab Philipi endaga kaasa. Ta sikutab. Teravik on kinni jäänud. «Pange see pagana värav kinni, pange see kinni ja vaikselt, kurat võtaks,» käsib Philip ikka veel äreval lavasosinal ja surub oma vasaku jala terasninaga raidurisaapa laiba katkisele koljule.
Tema kaks kaaslast liiguvad korraga nagu mingis veidras tantsus. Bobby pillab oma kandami maha ja kiirustab värava juurde. Nick rabeleb püsti ja taganeb õudusest juhmina. Bobby lööb kiiresti rauast riivi kinni. Selle metalne kolksatus on nii vali, et kajab pimedatest aedadest vastu.
Lõpuks kisub Philip oma kirka zombi kangekaelsest koljust lahti – see teeb pehmelt lirtsuvat häält – ja pöördub parajasti majaelanike jäänuste poole, pea paanikast huugamas, kui kuuleb maja poolt midagi veidrat ja ootamatut.
Ta tõstab pilgu ja näeb koloniaalstiilis maja tagakülge, mille aknas põleb ere valgus.
Klaasist verandaukse taga seisab Brian ja viipab Philipile ja teistele neid kiiresti tagasi kutsudes. Briani näost paistab ärevus. Philip mõistab, et asi pole surnud golfimängijas – midagi on valesti.
Armas jumal, tee nii, et see poleks Penny.
Philip pillab kirka käest ja tormab mõne sekundiga üle muru.
«Aga need laibad?» hõikab Bobby Marsh talle järele.
«Jäta sinna,» karjub Philip, hüppab verandatrepist üles ja jookseb ukse juurde.
Paokil liugukse peal ootab teda Brian. «Ma pean sulle midagi näitama,» ütleb ta.
«Milles asi? Kas Pennys? On ta terve?» Philip lipsab hingetuna sisse. Ka Bobby ja Nick tulevad tema järel üle veranda ja poevad sooja tuppa.
«Pennyga on korras,» lausub Brian. Tal on käes raamitud foto. «Kõik on hästi. Ta ütles, et jääb hea meelega veel mõneks ajaks kappi.»
«Judas Priest, Brian, mida kuradit?» Philip tõmbab hinge, käed rusikasse surutud.
«Ma pean sulle midagi näitama. Tahad täna ööseks siia jääda?» Brian pöördub klaasukse poole. «Vaata. Kogu pere suri siin sees, kõik koos, eks? Kõik kuuekesi? Kuuekesi?»
Philip pühib laupa. «Jõua juba asjani.»
«Vaata. Millegipärast muutusid nad kõik koos. Terve perega, eks?» Brian köhib ja osutab siis kuuele kahvatule tombule garaaži kõrval. «Neid on seal väljas kuus. Vaata. Ema, isa ja neli last.»
«Ja mis siis?»
Brian näitab talle raamitud portreefotot: sama perekond õnnelikumatel päevadel, nägudel sätitud naeratused, seljas viisakad pühapäevariided. «Ma leidsin selle klaverilt,» sõnab ta.
«Ja…?»
Brian osutab noorimale lapsele fotol, üheteist- või kaheteistaastasele meresinises ülikonnas poisile blondide lokkide ja kange naeratusega.
Ta vaatab oma vennale otsa ja lausub väga tõsiselt: «Fotol on seitse inimest.»
