Читать книгу Õed-vennad Tannerid - Robert Walser - Страница 3

Ühel hommikul astus raamatukauplusse poisiohtu noormees ja palus kokkusaamist juhatajaga. Korraldati, nagu ta soovis. Raamatukaupluse juhataja, väga väärika välimusega vana mees, vaatas pisut pelglikku enda ees seisjat teraselt ja palus tal rääkida. „Ma tahan raamatukaupmeheks saada,” ütles nooruke algaja, „nimelt selle järele tunnen ma igatsust ja ma ei tea, mis võiks mind takistada oma kavatsust ellu viimast. Mu meelest on raamatuäri kütkestav ja ma ei mõista õieti, kuidas on juhtunud, et pean ikka veel ilma selle armsa ja ilusata vaevlema. Vaadake, mu härra, mulle paistab, et mina, nii kuidas ma praegu siin teie ees seisan, sobin erakordselt hästi teie poest raamatuid müüma, ja just nii palju, kui te iganes müüa tahaksite. Ma olen nagu müüjaks sündinud – rüütellik, elava­loomuline, viisakas, kiire, täpne, otsustav, arvestav, tähelepanelik, aus ja ometi mitte nii rumalalt aus, kui ma ehk paistan. Küllap oskan ma hinda alandada, kui mu ees seisab mõni vaene õnnetu üliõpilane, ja hinda üles kruvida, et teha head meelt rikastele, kes ju nii mõnigi kord ei tea, mida oma rahaga peale hakata. Ma usun, et kuigi olen veel noor, tunnen ma juba mõnevõrra inimesi, pealegi armastan ma neid, kui tahes erinevad nad ka poleks; niisiis ei annaks ma oma inimesetundmist kunagi pettuse teenistusse, ja niisama vähe mõtlen ma teie väärtuslikku äri kahjustada, hoolitsedes liialt mõnede vaeste õnnetute eest. Ühesõnaga – minu inimesearmastust tasakaalustab ärivaist, mis on samavõrd kaalukas ja paistab mulle samavõrd elutähtis kui armastusega täidetud hing – ma pean ilusasti mõõtu, selles võite juba ette kindel olla.” Raamatukaupmees vaatas noormeest tähelepanelikult ja imestusega. Ta paistis kahtlevat, kas tema vis-à-vis, kes nii kenasti kõneles, jättis talle hea mulje või mitte. Ta ei osanud seda selgesti hinnata, see viis teda pisut segadusse ja seetõttu küsis ta peaaegu kohmetuna, kuid leebelt: „Võin ma siis, noorhärra, pisut teie tausta uurida, nagu on kombeks?” Ja kõnetatav vastas: „Nagu on kombeks? Ma ei mõista, mida te sellega mõtlete! Mulle meeldiks, kui te midagi uurida ei sooviks. Ja üldse – kelle käest ja kustkohast, ja mis eesmärk võiks sellel olla? Teile jutustataks minust kõiksugu asju, aga kas siis sellest piisaks, et te minuga rahule jääksite? Mida teaksite te minust, kui teile näiteks öeldaks, et ma olen väga heast perekonnast, mu isa on lugupeetud mees, mu vennad võimekad, lootustandvad inimesed ja ma ise pigem tarvitamiskõlblik, pisut püsimatu, aga loodetavasti mitte liialt, pisut võiks mind ikkagi usaldada, ja nii edasi? Te ei teaks minust siiski mitte midagi ja teil poleks vähimatki põhjust mind seepeale suurema rahuga oma ärisse müüjaks võtta. Ei, härra, uurimisest ei ole harilikult mingit kasu, ma soovitan teile, kui tohin teile kui vanemale härrale nõu anda: jätke see, sest ma tean, et kui võiksin ja suudaksin teid petta ja mitte õigustada lootusi, mida te nende teadete toel minule asetaksite, petaksin teid sedavõrd enam, kuivõrd paremini kõlaksid need soovitused, mis oleksid siis ju vaid valetanud, kuna need rääkisid minust head. Ei, austatud härra, kui te mõtlete mind tööle võtta, siis palun ma teid ilmutada pisut enam julgust kui enamik teisi juhatajaid, kellega olen tegemist teinud, ja võtta mind tööle lihtsalt selle mulje põhjal, mille ma teile siin jätan. Pealegi, kui otse tõtt öelda, kõlaksid teated minu kohta üksnes kehvasti.”

„Nii? Mispärast siis?”

„Ma olen ju igalt poolt, kus ma iganes olen viibinud,” jätkas noormees, „peagi edasi läinud, mulle ei meeldinud lasta oma noorel jõul hapneda kitsastes ja umbsetes kirjutustubades, kui need ka üldise arvamuse kohaselt olid kõige eeskujulikumad kirjutustoad, näiteks pangad. Ära aetud ei ole mind seni veel kusagilt, ikka olen ma läinud vabast minnatahtmisest, kõigist ametitest ja positsioonidelt, mis lubasid küll karjääri ja tont teab mida veel, mis aga oleksid mu tapnud, kui oleksin paigale jäänud. Igal pool, kus ma olen viibinud, on kahetsetud mu lahkumist, kurdetud mu teguviisi üle ja ennustatud raskusi mu edaspidisel teel, aga ometi on alati sündsaks peetud mulle õnn kaasa soovida. Teie juures,” (ja noormehe hääl muutus korraga truusüdamlikuks) „härra raamatukaupmees, siin võiksin ma kindlasti aastaid püsida. Igatahes räägib paljugi selle poolt, et anda teile põhjust minuga katset teha.” Ja raamatukaupmees ütles: „Teie avameelsus meeldib mulle, ma võtan teid nädalaks oma kauplusse proovi peale. Kui te sobite, ja kui olete siis veel seda nägu, et tahate kauemaks minu juurde jääda, siis räägime edasi.” Nende sõnadega, mis noorel kohaotsijal ühtlasi lahkuda lubasid, helistas vanahärra elektrikella, mispeale nagu voolust kohale kantuna ilmus keegi väike vanemapoolne prillidega mees.

„Andke sellele noorhärrale midagi teha!”

Prill noogutas. Nii oligi Simon saanud raamatukaupluses abiliseks. Simon, jah, see oli ta nimi.

Umbkaudu samal ajal tundis üks Simoni vendadest, kes elas pealinnas ja oli seal tuntud doktor Klausi nime all, oma noore venna käitumise pärast muret. Ta oli hea, tasane, kohusetruu inimene, kes oleks väga meelsasti näinud, et tema vennad, nii nagu tema ise, kõige vanem, oleksid elus kindla väärika pinna jalge alla saanud. Nii aga ei olnud läinud, vähemalt praeguseni mitte, asi oli läinud hoopiski vastupidi, nii et doktor Klaus hakkas südamepõhjas endale etteheiteid tegema. Ta ütles endale näiteks nii: „Õieti oleksin pidanud mina olema see, kel juba ammu pidanuks olema kõigiti põhjust oma vendi õigele teele juhatada. Seni olen ma selle tegemata jätnud. Kuidas võisin ma küll selle kohustuse täitmata jätta…” ja nõnda edasi. Doktor Klaus tundis tuhandeid väikesi ja suuri kohustusi, ja mõnikord paistis, nagu igatseks ta veel rohkemate kohustuste järele. Ta kuulus nende inimeste hulka, kes kohusetäitmise vajaduse tõttu viskuvad mõnda üksnes kibedatest kohustustest koosnevasse, kokkuvarisemise äärel olevasse hoonesse, puhtast hirmust, et mõni vähem silmatorkav kohustus libiseb neil käest ja jääb märkamata. Nad veedavad palju rahutuid tunde seesuguste täitmata kohustuste pärast, mõtlemata, et iga kohustus kutsub ikka välja ka järgmised, ja usuvad ehk, et on mõnegi kohustuse juba täitnud, kui nad tema tumeda kohalolu ees ahistust ja rahutust tunnevad. Nad sekkuvad kergesti asjusse, mis neisse üldse ei puutuks, kui nad pisut vähema murega järele mõtleksid, ja meelsasti tahaksid nad teisigi näha niisama murelikena. Nad vaatavad kadedusega kohustustest vabu inimesi ja sõimavad neid kergemeelseteks, kuna nood luusivad läbi elu nii ilusasti, nii kergelt ja püstipäi. Doktor Klaus sundis endale mõnikord peale natuke väikest mõõdukat muretust, aga ikka jälle pöördus ta tagasi hallide süngete kohustuste juurde, mille lummas ta närbus nagu hämaras vangikongis. Ehk oli temalgi kunagi igatsus välja murda, kui ta veel noor oli, aga tal puudus jõud, et midagigi, mis nõudliku kohustuse moodi välja nägi, lahendamata jätta ja sellest äraviskamisnaeratusega mööda astuda. Äraviskamine? Oo, tema ei visanud kunagi midagi ära! Kui ta seda kunagi proovinuks, oleks see ta pealaest jalatallani lõhki rebinud, nii ta tundis; äravisatule oleks ta alati pidanud valuga mõtlema jääma. Ta ei visanud kunagi midagi ära, ja ta kulutas oma noort elu, korraldades ja uurides asju, mis kunagi uurimist, hindamist, armastust ja tähelepanu väärt ei olnud. Nii oli ta vanemaks saanud, ja kuna ta seejuures ometi ei olnud täiesti tundetu ega fantaasiavaene inimene, tegi ta endale sageli raskeid etteheiteid, et oli jätnud hooletusse kohustuse ise pisut õnnelik olla. Seegi ju oli uus hooletusse jäetud kohustus, ja näitas kõigiti tabavalt, et ka kohuseinimestel ei õnnestu kunagi kõiki oma kohustusi täita, ja et seesugustel võib veel kõige kergemini juhtuda, et nad oma põhikohustustest mööda vaatavad ja ehk alles hiljem, kui on juba liig hilja, kord jälle nende peale mõtlevad. Doktor Klaus kurvastas korduvalt enda pärast, kui mõtles kenale õnnele, mis oli temast mööda läinud, õnnele olla seotud mõne noore armsa tüdrukuga, kes loomulikult pidi olema tüdruk veatust perekonnast. Umbkaudu sel ajal, kui ta sedasi raskel meelel iseenda peale mõtles, kirjutas ta oma vennale Simonile, keda pidas tõesti kalliks ja kelle käitumine ses maailmas teda rahutuks tegi, kirja, mis kõlas umbkaudu järgnevalt:

„Kallis vend. Sa ei taha üldsegi endast kirjutada. Võib-olla ei lähe Sul hästi, ja seepärast Sa ei kirjuta. Sa oled jälle, nagu juba nii sageli, ilma korraliku kindla tegevuseta, olen pidanud seda kahetsusega kuulma, ja veel võõrastelt inimestelt. Paistab, et ma ei tohigi Sinult enam otsekoheseid teateid oodata. Usu, see teeb mulle valu. Nii palju on praegu asju, mis mind ainult ebameeldivalt puudutavad, pead siis ka Sina, kellest ma olen alati palju oodanud, veelgi tumestama minu meeleolu, mis paljudel põhjustel sugugi roosiline ei ole? Ma loodan veel, aga luba mul, kui Su vend on Sulle veel pisutki armas, mitte liiga kaua asjatult Sinu peale loota. Tee ometi kord midagi, mis võiks anda põhjust Sinusse veel ühes või teises suhtes uskuda. Sul on annet, ja Sul on, nagu mulle meeldib mõelda, helge pea, pealegi oled Sa arukas ja kõiges Sinu öeldus peegeldus ikka vastu see hea tuum, millest olen alati tundnud Sinu hinge. Mispärast aga nüüd, kui Sa selle maailma asju juba tunned, ikka jälle nii vähe püsivust, nii tormakalt jälle hüpe kuhugi mujale? Kas Sind siis Su enda käitumine ei hirmuta? Sinus peab jõudu olema, et Sa taluda jaksad seda alatist ametite vahetamist, mis kuhugi ei vii. Mina Sinu asemel oleksin ammu meelt heitnud. Ma tõesti ei mõista Sind selles asjas, aga just selsamal põhjusel ei loobu ma ka lootusest näha Sind kord energiliselt karjääri tegemas, kui Sa juba piisavalt peaksid olema kogenud, et ilma kannatlikkuse ja hea tahteta ei saavuta maailmas midagi. Ja Sina tahad ju ometi kindlasti midagi saavutada. Nii täiesti auahnuseta Sa minu teada küll ei ole. Minu nõuanne on niisiis: pea vastu, tee kolm või neli lühikest aastat rasket tööd, kuula oma ülemaid, näita, et Sa võid midagi saavutada, aga ka seda, et Sul on iseloomu, siis avaneb Sulle tee, mis viib Sind läbi kogu tuntud maailma, kui Sul reisimise tuju on. Ilm ja inimesed annavad end Sulle hoopis teisel viisil tunda, kui Sa tõesti ka keegi oled, kui Sa teistele midagi tähendada võid. Niiviisi, paistab mulle, võid Sa elust ehk palju enam rahuldust leida kui õpetlane, kes, kuigi ta täpselt tunneb neid niite, mille otsas ripub kõik elu ja tegevus, jääb ometi aheldatuks oma kitsasse töötuppa, kus sageli ei ole just kuigi hubane ja meeldiv, nagu ma omaenda kogemuse põhjal võin öelda. Veel on aega, et Sinust võiks saada silmapaistvalt võimekas kaupmees, ja õieti ei tea Sa ju, mil määral on kaupmehel võimalusi oma elu tõesti külluslikult sisse seada. Nii, nagu Sa praegu elad, nii luusid Sa vaid elu seinaääri ja pragusid mööda: see peab lõppema. Ehk oleksin ma pidanud varem, palju varem sekkuma, Sind pigem tegudega kui manitsustega üles aitama, aga ma ei tea, Sinu uhke meele juures, mis tahab alati ja kõikjal ise toime tulla, ehk oleksin ma Sulle pigem viga teinud kui Sind tõesti veenda suutnud. Mida teed Sa nüüd oma päevadega? Jutusta mulle ometi sellest. Ma olen ehk ära teeninud, mure tõttu, mida ma Sinu pärast tunnen, et Sa minuga pisut usaldavam ja jutukam oleksid. Mida on minus siis sellist, et Sa peaksid hoiduma mind vabalt ja usaldavalt enda lähedale lubamast? Olen ma siis kuidagi kardetav? Mida on minus vältida? Seda seisukorda ehk, et ma olen „vanem” ja tean võib-olla mõnevõrra rohkem kui Sina? Võta teadmiseks, et ma oleksin rõõmus, kui võiksin veel noor olla, ja vastutustundetu ja teadmatuses. Ma ei ole just nii rõõmus, kallis vend, kui inimene olema peaks. Ma ei ole õnnelik. Ehk on minu jaoks juba liialt hilja, et veel õnnelikuks saada. Ma olen nüüd sellises vanuses, mil mees, kel veel oma kodu ei ole, ei saa valusa igatsuseta mõelda neile õnnelikele, kes võivad oma majapidamise mõne noore naise kätesse usaldada. Mõnd tüdrukut armastada on ilus, vend. Ja see ei ole mul õnnestunud. – Ei, Sul pole vaja mind sugugi karta, mina ju olen see, kes Su jälle üles otsib, kes Sulle kirjutab, kes loodab, et talle vastatakse sõbralikult ja usaldavalt. Sina oled ehk minust rikkamgi, Sul on rohkem lootusi ja palju rohkem õigust neid hellitada, Sul on plaane ja väljavaateid, millest mina unistadagi ei või, ma ei tunne Sind enam kuigivõrd, ja kuidas see olekski võimalik nende lahusolekuaastate järel. Luba mul Sind jälle tundma õppida ja sunni end mulle kirjutama. Ehk võin ma veel näha kõiki oma vendi õnnelikena; Sinust ootaksin igal juhul rõõmsaid teateid. Mida teeb Kaspar? Kirjutate te teineteisele? Kuidas elab tema kunst? Tahaksin hea meelega ka temast midagi kuulda. Ela hästi, vend. Ehk räägime juba varsti. Sinu Klaus.”

Nädal hiljem astus Simon õhtu eel juhataja kabinetti ja esines järgmise kõnega: „Te valmistasite mulle pettumuse, ärge tehke nii imestunud nägu, seda ei anna muuta, ma lahkun täna teie ärist ja palun, et te minu palga välja maksaksite. Palun lubage mul lõpuni kõnelda. Ma tean liiga täpselt, mida ma tahan. Nädalaga on kogu raamatuäri minu jaoks vastikuks muutunud, kui see peab koosnema sellest, et varahommikust hilise õhtuni, kui väljas paistab kõige leebem talvepäike, seista puldi taga, selg küürus, sest pult on minu kehale liiga väike, kirjutada nagu mõni kuradima esimene ettejuhtuv kirjutaja ja täita ametikohta, mis minu vaimule ei sobi. Ma oskan hoopis muud teha, kui siin heaks arvatakse minu osaks jätta, härra raamatukaupmees. Ma arvasin, et võin teie juures raamatuid müüa, elegantseid inimesi teenindada, kummardusi teha ja ostjatele hüvasti öelda, kui nad kauplusest lahkuvad. Ka mõtlesin ma, et saan võimaluse heita pilk raamatuäri saladuslikku olemusse ja tabada äri ilmes ja käekäigus kogu maailma. Aga ei midagi seesugust. Kas arvate, et minu noorusega on nõnda kehvasti, et mul on vaja see vangistada ja lämmatada mõnes täiesti kasutus raamatupoes? Te eksite näiteks ka, kui arvate, et noorel inimesel on selg vaid küüru tõmbamiseks. Miks ei andnud te mulle istumiseks või seismiseks head, korralikku, minule sobivat kirjutuspulti? Kas ei ole siis suurepäraseid Ameerika lõikega kirjutuspulte? Kui juba soovitakse töötajat, arvan ma, tuleb ka teada, kuidas teda hoida. Seda te, nagu paistab, ei teadnud. Jumal teab, et noorelt algajalt nõutakse kõike: usinust, truudust, täpsust, taktitunnet, kainust, tagasihoidlikkust, mõõdutunnet ja sihikindlust ja kes teab, mida kõike veel. Kellele aga tuleks pähe härra juhatajalt mingisuguseid voorusi nõuda. Kas ma peaksin oma jõu, oma teotahte, oma rõõmu ja ande, mis mul on nii säravalt käes, mõne vana, kehva, kitsa raamatupoepuldi taha viskama? Ei, enne kui ma seda teen, võiksin pigem soldatiks minna ja oma vabaduse täiesti ära müüa, nii et mul seda enam ei olekski. Ma ei talu hästi midagi poolikut, auväärt härra, parem ärgu olgu mul üldse mitte midagi, siis kuulub mulle veel vähemasti mu hing. Küllap te mõtlete, et nii tormakalt kõnelda ei ole kuigi sobilik, ja see siin ei ole ka kõnelemise koht – olgu, ma vaikin, makske mulle välja, mis on mulle ette nähtud, ja enam te mu nägu ei näe.”

Vana raamatukaupmees oli väga imestunud, kui kuulis noort, tasast, pelglikku inimest, kes oli nädala jooksul nii usaldusväärselt töötanud, nüüd seesugusel viisil kõnelemas. Kõrvalruumist vaatasid ja kuulsid seda stseeni pealt nii umbes viis kokkupistetud pead, ametnike ja käskjalgade omad. Vanahärra ütles: „Kui ma midagi sellist kahtlustada oleksin osanud, härra Simon, oleksin ma kauem kaalunud, kas teile oma äris tööd anda. Te paistate olevat ju lausa kummaliselt heitliku meelega. Kuna teile kirjutuspult ei sobi, ei sobi teile siin miski. Millisest maailmanurgast teie siis tulete, ja kas seal on palju teiesuguseid noori inimesi? Vaadake, kuidas te nüüd seisate minu, vana mehe ees. Te ei tea ju isegi, mida te oma ebaküpses peas õieti tahate. Ei, ma ei hoia teid kinni, siin on teie raha, aga, ausalt öeldes, see ei teinud mulle rõõmu.” Raamatukaupmees maksis talle tema raha välja, Simon pani selle taskusse.

Koju jõudnud, nägi ta laual venna kirja, luges seda ja mõtles omaette: „Ta on hea inimene, aga ma ei kirjuta talle. Ma ei oska oma olukorda kirjeldada, see ei ole ka kirjeldamist väärt. Kurtmiseks ei ole mul põhjust, rõõmuhõiseteks samuti mitte, vaikimiseks on igati. See on tõsi, mis ta kirjutab, aga just seetõttu tahan ma selle nii jätta. Et ta on õnnetu, selle on ta ise korraldanud, aga ma ei usu õieti, et ta nii väga õnnetu oleks. See kõlab kirjades nii. Kirjutamine lihtsalt ahvatleb inimese ettevaatamatutele väljendustele. Kirjades tahab ikka hing sõnadesse tulla ja reeglina kompromiteerib end. Niisiis, parem ma ei kirjuta.” – Sellega oli asi otsustatud. Simon oli tulvil mõtteid, ilusaid mõtteid. Kui ta mõtles, tuli ta täiesti tahtmatult ikka ilusate mõtete peale. Järgmisel hommikul, kui päike heledasti säras, ilmus ta tööbüroosse. Ametnik, kes seal istus ja kirjutas, tõusis püsti. See mees tundis Simonit väga hästi ja hoidis temaga teatavat pilkavat, kena, usalduslikku tooni. „Ah, härra Simon! Te olete jälle siin! Mispärast te siis tulete?”

„Ma otsin kohta.”

„Te olete juba korduvalt meie juures kohta otsinud, võiks lausa öelda, et te otsite kohutava kiirusega kohti.” Mees naeris, aga vaikselt, sest toorelt naerda ta ei osanud. „Kus te siis viimati töötasite, kui tohib küsida?”

Simon vastas: „Ma olin põetaja, ja paistis, et mul on kõik vajalikud omadused, et haigete eest hoolitseda. Miks te nii imestate seda kuuldes? On see siis nii kohutavalt kentsakas, kui minuvanune mees peab erinevaid ameteid, kui ta otsib, kuidas kõige erinevamatele inimestele kasulik olla. Mulle tundub, et see on minust kena, sest ma teen midagi, mis nõuab teatavat vaprust. Minu uhkust ei haava see vähimalgi määral, vastupidi, ma olen lausa uhke, et oskan lahendada kõiksugu elulisi ülesandeid ja ei löö värisema raskuste ees, millest enamik inimesi tagasi kohkub. Minust on kasu, sellest kinnitusest piisab mulle, et minu uhkus rahule jääks. Ma tahan kasulik olla.”

„Miks te siis põetajaameti juurde ei jäänud?” küsis mees.

„Mul ei ole aega, et ühe ja sama ameti juurde jääda,” vastas Simon, „ja kunagi ei tuleks mulle pähe ühte ametisse puhkama heita nagu vedruvoodisse, nagu nii paljud teised. Ei, seda minuga ei juhtu, kui ma ka tuhandeaastaseks elan. Meelsamini lähen ma soldatiks.”

„Vaadake ette, et teiega asi niikaugele ei läheks.”

„On ka teisi väljapääse. Soldatiks minek on vaid üks, millega mul on kombeks oma juttu lõpetada. Kuidas siis poleks väljapääsu minusugusel noorel mehel. Kui on suvi, võin minna kuhugi talusse, aidata põllul, et saak õigel ajal katuse alla saaks, mulle öeldaks tere tulemast ja hinnataks minu jõudu. Mulle antaks süüa, head toitu, sest maal osatakse hästi süüa teha; kui ma edasi läheksin, antaks mulle pisut raha kaasa, ja taluperemehe noor tütar, värske piltilus tüdruk, naerataks mulle lahkumisel niiviisi, et ma edasi rännates veel kaua sellele mõtleksin. Mis viga on rännata, sadagu kas või vihma või lausa lund, kui liikmed on terved ja muu muret ei tee. Teie oma kitsas nurgakeses siin ei või ettegi kujutada, kui õnnis on kõndida maanteel. Kui olete tolmune, siis lihtsalt oletegi, kes sellest hoolib. Hiljem otsite metsaservas jaheda paigakese, kus lebades naudib pilk kõige oivalisemat väljavaadet, kus meeled leiavad loomulikul viisil rahu ja mõtted võivad minna nii, kuidas just lusti ja maitset on. Te väidate, et seda võib mõni teinegi, näiteks teie ise, samuti kogeda oma puhkuse ajal. Aga puhkus, mis see ka on! Selle üle võin ma vaid naerda. Ma ei taha mingit puhkust. Ma lausa vihkan puhkust. Ärge mulle ainult puhkusega kohta muretsege. Sel ei ole minu jaoks vähimatki võlu, ja kui ma saaksin puhkuse, ma sureksin. Ma tahan eluga võidelda, kuni upun, minugipoolest, ma ei taha ei vabadust ega mugavusi, ma vihkan vabadust, kui see mulle visatakse nagu koerale kont. Sedasi on selle teie puhkusega. Kui te ehk mõtlete, et minu näol on teie ees inimene, kes igatseb puhkust, siis te eksite, aga mul on kahjuks igati põhjust kahtlustada, et just niiviisi te minust mõtlete.”

„Siin on advokaadi abilise koht, umbes kuuks ajaks. Sobib see teile?”

„Kindlasti, mu härra.”

Nii sattus Simon advokaadi juurde. Ta teenis seal päris kena raha ja oli päris õnnelik. Kunagi varem polnud maailm talle nii ilus paistnud kui sel ajal advokaadi juures. Tal tekkis meeldivaid tutvusi, ta kirjutas kergelt ja väsimatult terved päevad, arvutas arvutusi üle, kirjutas dikteerimise järgi, mida ta mõistis ebatavaliselt hästi, käitus endagi imestuseks päris võluvalt, nii et ülemus hakkas teda väga hoidma, ta jõi igal pärastlõunal tassikese teed ja unistas, vaadates kirjutamise ajal kõrgest heledast aknast välja. Unistada ja ometi oma kohustust mitte unarusse jätta, seda pidas ta suurejooneliseks. „Ma teenin nii palju raha,” mõtles ta omaette, „et sedasi võiks mul olla noor nainegi.” Vahel paistis töötamise ajal aknast sisse kuu, see kütkestas teda väga.

Oma väikesele sõbrannale Rosale aga ütles Simon niiviisi: „Minu advokaadil on pikk punane nina ja ta on türann, aga me saame väga hästi läbi. Tema pahur käsutamine on mu meelest pigem naljakas ja ikka pean ma imestama, kui hästi ma kõikidele tema sageli ebaõiglastele käskudele allun. Mulle meeldib, kui asjad pisut teravaks lähevad, see sobib mulle, see tõstab mu kõrgele üles ja sütitab minus töötahet. Tal on ilus sihvakas naine, keda ma tahaksin maalida, kui oleksin kunstnik. Temal on, uskuge, imeliselt suured silmad ja oivalised käed. Sageli teeb ta kontorisse asja; kuidas küll peab ta vaatama seal mind, vaest õnnetut kirjutajat. Ma värisen, kui näen seesuguseid naisi, ja olen ometi õnnelik. Te naerate? Teiega olen ma kahjuks harjunud piiritult avameelne olema, ja ma loodan, et see teile minus meeldib.”

Rosale tõesti meeldis, kui temaga avameelne oldi. Ta oli tähelepanuväärne tüdruk. Tema silmadel oli imetabane sära ja tema huuled olid lihtsalt ilusad.

Simon jätkas: „Kui ma hommikul kell kaheksa tööle lähen, tunnen ma end nii ilusasti suguluses olevat kõigi nendega, kes on samuti kell kaheksa hommikul välja tulnud. Milline suur kasarmu, see tänapäeva elu! Ja ometi, kui ilus ja tähenduslik on just see ühelaadsus. Igatsetakse aina millegi järele, mis peaks juhtuma, mõne kohtumise järele. Inimesel ei ole üldse mitte midagi, ta on nii pagana vaene, tunneb end nii kaotsis olevat, ümbritsetuna kõigest sellest haritusest, korraldatusest ja täpsusest. Ma lähen neljast trepist üles ja astun sisse, ütlen tere päevast ja asun tööle. Hea jumal, kui vähe tuleb mul teha, kui vähe teadmisi minult nõutakse. Kui vähe paistavad nad aimavat, et oleksin ka hoopis muuks võimeline. Aga mulle sobib praegu hästi see minu tööandja nii võluv vähenõudlikkus. Ma saan töö ajal mõelda, mul on kõik väljavaated mõtlejaks saada. Ma mõtlen sageli teie peale!”

Rosa naeris: „Te olete kelm! Aga jätkake, mind huvitab, mis te räägite.”

„Maailm on õieti oivaline,” rääkis Simon edasi, „ma võin sedasi teie juures istuda, ja keegi ei takista mind teiega tundide kaupa juttu ajamast. Tean, et te kuulate mind meelsasti. Te leiate, et minu jutus on sarmi, ja nüüd ajab mind küll kohutaval kombel omaette naerma, et ma niimoodi ütlesin. Aga ma ütlen samamoodi kõike, mis mulle pähe tuleb, olgu see ka näiteks otse enesekiitmine. Võin end sama kergusega ka laita, ja mulle teeb lausa rõõmu, kui mul on selleks juhust. Kas ei peaks siis inimene tohtima kõike välja öelda? Kui palju läheb kaduma, kui esmalt aega võtta ja kaaluda. Mulle ei meeldi enne rääkimist kaua järele mõelda, ja sobib see siis või mitte, see peab kohe välja pääsema. Kui olen edev, siis peab minu edevus paratamatult välja paistma, oleksin ma ahne, kõneleks ahnus mu sõnades, olen ma korralik, siis kostab ausus kahtlemata mu suust, ja kui jumal teeks mind tubliks inimeseks, kõneleks minus ikka tublidus, mida iganes ka ma ei räägiks. Ses asjas olen ma päris muretu, sest ma tunnen pisut ennast ja meid ja mul on piinlik kõneldes hirmu näidata. Kui ma näiteks sõnadega kedagi kahjustan, vigastan, haavan või pahandan, kas ei või ma seda kurja mõju mõne järgmise sõnaga jälle heastada? Ma mõtlen oma jutu üle järele alles siis, kui näen oma kuulaja näol pahameelekortsusid, nagu praegu teie näol, Rosa.”

„See on millestki muust.”

„Olete te väsinud?”

„Minge nüüd koju, jah, Simon. Ma olen tõesti väsinud. Te räägite kenasti. Te meeldite mulle väga.”

Rosa ulatas oma noorele sõbrale oma väikese käe, noormees suudles kätt, ütles head ööd ja läks. Kui ta läinud oli, nuttis väike Rosa veel kaua vaikselt omaette. Ta nuttis oma armsama pärast, noore lokkispäise mehe pärast, kel elegantne samm, õilsa lõikega suu, aga kergemeelne eluviis. „Nii armastatakse neid, kes seda väärt ei ole,” ütles ta endale, „ja ometi, kas armastab siis keegi sellepärast, et tahab midagi vääriliselt hinnata? Kui naeruväärne. Mis puutub minusse väärtuslik, kui ma armastan.” Siis läks ta voodisse.