Читать книгу Salamõrtsuka teekond. I osa - Робин Хобб - Страница 3

Kalheedi riikides peetakse orje. Nemad teevad raskemaid töid. Nad on kaevurid, abitöölised sepikodades, sõudjad laevades, jäätmevankrite ajajad, põllutöölised ja hoorad.

Imelikul kombel on orjad ka lapsehoidjad, õpetajad, kokad, kirjutajad ja osavad käsitöölised.

Kogu Kalheedi särav tsivilisatsioon, alates Jepi suurtest raamatukogudest kuni Sinjoni kuulsate purskkaevude ja saunadeni, tugineb orjade olemasolule.

Peamised orjadega varustajad on Bingtowni kaupmehed. Kunagi moodustasid valdava osa orjadest sõjavangid ja ametlikult kinnitatakse Kalheedis nüüdki, et see on nii. Viimastel aastatel pole aga olnud piisavalt sõdu, et katta vajadust haritud orjade järele. Bingtowni kaubaisandad on väga leidlikud muude allikate leidmisel ja sageli mainitakse sellega seoses kasvanud piraatlust Kaubasaartel. Kuni orjad on terved, ei tunne Kalheedi orjapidajad nende päritolu vastu erilist huvi.

Kuues Hertsogkonnas ei ole orjandus kunagi juurdunud. Isegi kui kuriteo sooritanud mees määrati töötama selle heaks, keda ta oli kahjustanud, oli see alati seotud kindla ajavahemikuga, ning keegi ei pidanud oma tegu lunastavat meest seepärast veel alamaks. Kui kuritegu oli liiga ränk, et selle eest tööga tasuda, maksis tegija oma eluga. Kuues Hertsogkonnas ei mõistetud kedagi orjusse, samuti ei lubanud seadus oma majapidamisse orje tuua, et neid orjadeks jättagi. Paljud Kalheedi orjad, kes olid ühel või teisel moel vabaks saanud, otsisid seepärast just Kuuest Hertsogkonnast endale uue kodu.

Need endised orjad tõid endaga kaugete maade traditsioone ja oma kodumaa folkloori. Ühes neist lugudest, mille ma meelde jätsin, räägiti tüdrukust, kes olivecci ehk siis meie mõistes vaistuga. Ta tahtis lahkuda vanemate juurest, järgneda mehele, keda ta armastas, ning saada tema naiseks. Vanemad ei pidanud meest aga vääriliseks ega andnud selleks luba. Tüdruk, kellel ei lubatud lahkuda, oli liiga kohusetundlik, et vanemate keelust üle astuda. Samas oli ta ka liiga kirglik, et elada ilma oma tõelise armastuseta. Ta heitis voodisse ja suri kurvastusest. Vanemad matsid ta suuresti kurvastades ja kahetsesid, et polnud lubanud tal kuulata oma südame häält. Kuid nad ei teadnud, et tüdruk oli oma vaistu kaudu seotud emakaruga. Ja kui tüdruk suri, võttis emakaru tema hinge oma hoolde, et see siit ilmast ei lahkuks. Kolm ööd pärast matuseid kaevas karu haua lahti ja taastas hinge tema kehas. Hauast sündimine tegi tüdrukust uue inimese, kel polnud enam kohustusi vanemate ees. Nii jättis ta oma lõhutud kirstu ja läks armastatut otsima. Lool oli kurb lõpp, sest kuna tüdruk oli mõnda aega olnud karu, polnud ta enam läbinisti inimene ja ta armastatu ei võtnud teda enda juurde.

Selle loo põhjal otsustas Burrich proovida mind prints Regali vangikongist vabastada ja mürgitas mu.

Tuba oli liiga palav. Ja liiga väike. Lõõtsutamine ei jahutanud mind enam. Tõusin laua tagant ja läksin nurgas seisva veepange juurde. Tõstsin kaane pealt ja jõin pikalt. Karja Süda ütles peaaegu lõrisedes: „Kasuta kruusi, Fitz.”

Vesi jooksis mööda mu lõuga. Vaatasin talle rahulikult otsa, jälgisin teda.

„Pühi nägu kuivaks.” Karja Süda pööras pilgu minult tagasi oma kätele. Ta kätel oli rasv, mida ta hõõrus mingitele rihmadele. Nuusutasin seda. Limpsisin huuli.

„Mul on kõht tühi,” ütlesin talle.

„Istu ja lõpeta oma töö. Siis sööme.”

Püüdsin meenutada, mida ta minust tahtis. Ta viipas käega laua suunas ja mulle meenus. Minu lauapoolel olid samuti rihmad. Läksin tagasi ja istusin kõvale toolile.

„Mul on praegu kõht tühi,” seletasin. Ta vaatas mind jälle niiviisi, et kuigi ta ei paljastanud hambaid, oli see ikkagi lõrin. Karja Süda oskas silmadega lõriseda. Ohkasin. Rasv, mida ta kasutas, lõhnas väga hästi. Ma neelatasin. Siis langetasin pilgu. Minu ees laual olid nahkrihmad ja metallitükid. Vaatasin neid mõnda aega. Siis pani Karja Süda oma rihmad käest ja pühkis lapiga käsi. Ta tuli ja jäi mu kõrvale seisma ning ma pidin ennast pöörama, et teda näha. „Vaata,” ütles ta mu ees olevat rihma puudutades. „Sa parandasid seda.” Ta seisis minu kohal, kuni ma rihma kätte võtsin. Kummardusin seda nuusutama ja ta lõi vastu mu õlga. „Ära tee nii!”

Mu huul tuksatas, kuid ma ei urisenud. Tema peale urisemine tegi ta väga, väga kurjaks. Hoidsin rihmu veidi aega käes. Siis tundus, et mu kätele meenus enne, kui mu mõistusele. Vaatasin, kuidas mu sõrmed nahaga töötasid. Kui see oli valmis, tõstsin selle tema ette ja sikutasin kõvasti, näidates, et see peab vastu isegi siis, kui hobune pea kuklasse heidab. „Aga hobuseid ei ole,” meenutasin valjusti. „Kõik hobused on läinud.”

Vend? Ma tulin. Tõusin toolilt püsti. Läksin ukse juurde.

„Tule tagasi ja istu,” ütles Karja Süda.

Öösilm ootab, ütlesin talle. Siis tuli meelde, et ta ei kuule mind. Mõtlesin, et ta võiks kuulda, kui ta püüaks, aga ta ei proovigi. Teadsin, et kui ma temaga veel niiviisi räägin, siis ta tõukab mind. Ta ei lase mul ka Öösilmaga palju niiviisi rääkida. Ta tõukaks isegi Öösilma, kui hunt minuga liiga palju räägib. See tundus väga veidrana. „Öösilm ootab,” ütlesin talle suuga.

„Ma tean.”

„Praegu on hea aeg jahipidamiseks.”

„Veel parem aeg sul tuppa jäämiseks. Meil on siin sinu jaoks toitu.”

„Me leiaksime Öösilmaga värsket liha.” Mu suu hakkas sellest mõttest vett jooksma. Lõhki rebitud, talveöös veel aurav jänes. Just seda ma oleksin tahtnud.

„Öösilmal tuleb täna öösel üksi jahti pidada,” ütles Karja Süda mulle. Ta läks akna juurde ja lükkas aknaluugi pisut irvakile. Külm õhk pahises sisse. Tundsin Öösilma lõhna ja kusagil kaugel lumekassi lõhna.

Öösilm vingus. „Mine ära,” ütles Karja Süda talle. „Mine nüüd, mine jahile, mine otsi endale süüa. Mul pole nii palju, et sind siin sööta.”

Öösilm läks akna valgusvihust eemale. Aga ta ei läinud kuigi kaugele. Ta ootas seal mind, aga ma teadsin, et ta ei saa kaua oodata. Ta oli näljane nagu minagi.

Karja Süda läks tule juurde, mis tegi toa liiga palavaks. Selle juures oli kastrul, ta tõmbas kastruli tulest eemale ja võttis kaane pealt. Välja tuli aur ning ka lõhnad. Viljaterad ja juurikad ja õige pisut liha lõhna, mis oli peaaegu ära keenud. Aga ma olin nii näljane, et ma nuuskisin seda. Hakkasin vinguma, aga Karja Süda lõrises jälle silmadega. Nii et ma läksin tooli juurde tagasi. Istusin. Ootasin.

Ta ei kiirustanud sugugi. Ta võttis kõik nahkrihmad laualt ja riputas konksu otsa. Siis ta pani rasvapoti ära. Siis tõi kuuma kastruli lauale. Siis pani lauale kaks kaussi ja kaks kruusi. Ta pani kruusidesse vett. Ta pani lauale noa ja kaks lusikat. Kapist tõi ta leiba ja väikese purgi moosi. Ta asetas minu ette kausi toiduga, aga ma teadsin, et ei tohi seda puudutada. Ma pidin istuma sööma hakkamata, kuni ta lõikab leiba ja ulatab mulle tüki. Ma võisin leivatükki hoida, aga ma ei tohtinud süüa enne, kui tema on oma kausi ja toidu ja leivaga samuti istunud.

„Võta lusikas,” tuletas ta mulle meelde. Siis istus ta aeglaselt oma toolile, otse minu kõrvale. Ma hoidsin lusikat ja leiba ning ootasin, ootasin, ootasin. Ma ei pööranud temalt pilku, aga ma ei saanud hoida oma suud paigal. See tegi ta vihaseks. Ma panin suu jälle kinni. „Nüüd sööme,” ütles ta viimaks.

Aga ootamine polnud sellega lõppenud. Ma tohtisin võtta ainult ühe suutäie. Siis pidin seda närima ja alla neelama, enne kui ma järgmise võisin võtta, või muidu ta lõi mind. Ma tohtisin võtta ainult nii palju toitu, kui mahtus lusikasse. Võtsin kruusi ja jõin sellest. Ta naeratas. „Tubli, Fitz. Tubli poiss.”

Ma naeratasin vastu, aga siis ma võtsin liiga suure suutäie leiba ja ta kortsutas kulmu. Püüdsin aeglaselt närida, aga selleks ajaks olin ma juba väga näljane, söök oli sealsamas ja ma ei mõistnud, miks ta ei luba mul nüüd lihtsalt seda süüa. Söömine võttis palju aega. Ta oli teinud toidu nii kuumaks selleks, et see põletaks mu suud, kui ma liiga suure suutäie võtan. Ma mõtlesin sellele veidi aega. Siis ütlesin: „Sa tegid meelega toidu liiga kuumaks. Et ma ennast kõrvetaksin, kui ma liiga kiiresti söön.”

Ta naeratus ilmus aeglasemalt näole. Ta noogutas mulle.

Ikkagi lõpetasin mina söömise enne teda. Ma pidin toolil istuma, kuni ka tema oli lõpetanud.

„Noh, Fitz,” ütles ta lõpuks. „Täna polnudki kõige halvem päev. Kuule, poiss?”

Vaatasin tema poole.

„Vasta mulle,” ütles ta.

„Mida?” küsisin.

„Ükskõik mida.”

„Ükskõik mida.”

Ta kortsutas mulle kulmu ja ma oleksin tahtnud uriseda, sest ma olin teinud just nii, nagu ta ütles. Veidi aja pärast tõusis ta püsti ja võttis pudeli. Ta valas midagi oma kruusi. Sirutas siis pudeli minu poole. „Tahad ka?”

Tõmbusin eemale. Juba lõhn torkis mu sõõrmeid.

„Vasta,” tuletas ta mulle meelde.

„Ei. Ei, see on halb vesi.”

„Ei. See on halb brändi. Põldmarjabrändi, väga odav. Vanasti ma vihkasin seda, aga sulle see meeldis.”

Turtsatasin, et lõhnast vabaneda. „Meile pole see kunagi meeldinud.”

Ta asetas pudeli ja kruusi lauale. Tõusis püsti ja läks akna juurde. Ta avas selle jälle. „Mine jahile, ütlesin ma!” Tundsin, kuidas Öösilm püsti hüppas ja ära jooksis. Öösilm kartis Karja Südant just nagu minagi. Kord ma läksin Karja Südamele kallale. Ma olin kaua aega haige olnud, aga siis mul oli parem. Ma tahtsin välja jahile minna, aga ta ei lasknud. Ta seisis ukse ees ja ma hüppasin talle kallale. Ta lõi mind rusikaga ja hoidis siis mind maas kinni. Ta ei ole minust suurem. Aga ta on kurjem ja kavalam. Ta teab palju viise, kuidas kinni hoida, ja enamasti teevad need haiget. Ta hoidis mind põrandal selja peal, mu paljas kõri oli kaua, kaua aega ta hammaste ootel. Iga kord, kui ma liigutasin, lõi ta mind. Öösilm oli väljas urisenud, aga mitte ukse lähedal, ja sisse polnud ta proovinudki tulla. Kui ma halastust paludes kiunatasin, lõi ta mind veel kord. „Ole vait!” ütles ta. Kui ma vait olin, ütles ta: „Sina oled noorem. Mina olen vanem ja tean rohkem. Ma võitlen paremini kui sina, ma pean paremini jahti kui sina. Ma olen alati sinust üle. Sa teed kõike, mida ma tahan. Sa teed kõike, mida ma käsin. Said aru?”

Jah, olin ma öelnud. Jah, jah, see on kari, ma mõistan, ma mõistan. Aga ta lõi mind uuesti ja hoidis mind seal, mu kõri kaitsmata, kuni ma ütlesin talle suuga: „Jah, ma sain aru.”

Kui Karja Süda tagasi laua juurde tuli, valas ta minu kruusi brändit. Ta pani selle minu ette, nii et ma tundsin selle lõhna. Ma turtsatasin.

„Proovi,” nõudis ta. „Ainult natuke. See meeldis sulle. Sa jõid seda linnas käies – kui sa noorem olid ja poleks tohtinud ilma minuta kõrtsis käia. Ja siis sa närisid piparmünti peale, arvates, et ma ei saa aru, mida sa oled teinud.”

Raputasin seepeale pead. „Ma ei teeks seda, mida sa oled keelanud mul teha. Ma saan aru.”

Ta tegi häält, mis meenutas lämbumist ja aevastamist. „Oh, sa tegid väga sageli seda, mida ma olin sul keelanud teha. Väga sageli.”

Raputasin jälle pead. „Ma ei mäleta seda.”

„Veel mitte. Aga küll see sulle meelde tuleb.” Ta osutas jälle brändile. „Lase käia. Maitse. Õige natuke. See võib sulle head teha.”

Ja kuna ta oli öelnud, et ma pean seda tegema, ma maitsesin. Jook kõrvetas mu suud ja nina ning ma ei saanud turtsudes sellest maitsest lahti. Mis veel kruusi oli jäänud, selle ma valasin maha.

„No nii. Küll nüüd Patience alles rõõmustaks,” ütles ta ainult. Ning käskis mul lapi võtta ja ära pühkida, mis ma maha olin valanud. Ning pesta nõud veega ja siis need ka lapiga ära kuivatada.

Vahel ma hakkan värisema ja kukun maha. Ilma põhjuseta. Karja Süda püüab siis mind paigal hoida. Vahel paneb see värisemine mind magama. Kui ma pärast ärkan, on mul valus. Rind valutab, selg valutab. Vahel ma hammustan keelde. Niisugused asjad ei meeldinud mulle. Need hirmutasid Öösilma.

Ja vahel oli seal veel keegi koos Öösilma ja minuga, veel keegi, kes mõtles koos meiega. Väga väike, aga olemas. Ma ei tahtnud, et ta seal oleks. Ma ei tahtnud, et seal oleks eales keegi lisaks Öösilmale ja minule. Ta teadis seda ja tegi end nii väikeseks, et enamasti teda polnudki seal.

Pärast tuli üks mees.

„Üks mees tuleb,” ütlesin Karja Südamele. Oli pime ja tuli põles madalalt. Hea jahiaeg oli möödas. Täispimedus oli kohal. Varsti saadab ta meid magama. Ta ei vastanud mulle. Tõusis kiiresti ja vaikselt ning võttis suure noa, mis alati laual seisis. Ta näitas, et ma läheksin eest ära nurka. Ta astus vaikselt ukse juurde ja ootas.

Kuulsin väljast mehe samme lumel. Siis tundsin ta lõhna. „See on see hall,” ütlesin. „Chade.”

Ta avas väga kiiresti ukse ja hall mees tuli sisse. Lõhnad, mida ta endaga kaasa tõi, panid mu aevastama. Ta lõhnas alati kuivanud lehtede pulbri ja mitmesuguste suitsude järele. Ta oli kõhn ja vana, aga Karja Süda käitus alati nii, nagu oleks tegemist karjas kõrgemal seisjaga. Karja Süda lisas tulle puid. Toas läks valgemaks ja palavamaks. Hall lükkas kapuutsi peast. Ta vaatas mind veidi aega oma heledate silmadega, nagu ootaks midagi. Siis pöördus ta Karja Südame poole. „Kuidas temaga on? Läheb paremaks?”

Karja Süda liigutas õlgu. „Sinu lõhna tundes nimetas ta su nime. Krampe pole viimasel nädalal olnud. Kolme päeva eest parandas mul rakmeid. Tegi korraliku töö.”

„Nii et ei püüa enam nahka närida?”

„Ei. Vähemalt mitte minu silma all. Pealegi on see töö, mida ta hästi tunneb. Võib-olla puudutab see temas midagi.” Karja Süda naeris lühidalt. „Kui muud kasu ei ole, siis on parandatud rakmed asi, mille saab maha müüa.”

Hall mees läks tule juurde ja seisis, käed tule poole sirutatud. Ta käed olid laigulised.

Karja Süda võttis välja oma brändipudeli. Nende kruusides oli brändi. Ta käskis mul hoida kruusi, mille põhjas oli veidi brändit, kuid ei käskinud mul seda maitsta. Nad rääkisid kaua, kaua, kaua asjadest, millel polnud midagi tegemist söömise, magamise või jahipidamisega. Hall oli kuulnud midagi mingi naise kohta. Et see võis olla otsustav hetk hertsogkondade koondamiseks. Karja Süda ütles: „Ma ei räägi sellest Fitzi juuresolekul. Ma lubasin.” Hall küsis, kas ta arvab, et ma saan aru, ja Karja Süda ütles, et sel pole tähtsust, kui ta on oma sõna andnud. Ma tahtsin magama minna, kuid nad nõudsid, et ma toolil paigal istuksin. Kui vana mees hakkas ära minema, ütles Karja Süda: „Sul on väga ohtlik siia tulla. See on sinu jaoks pikk kõndimine. Pääsed sa ikka tagasi?”

Hall ainult naeris. „Mul on oma vahendid, Burrich,” ütles ta. Ka mina naersin, sest mäletasin, kui uhke ta oli alati olnud oma saladuste üle.

Ühel päeval läks Karja Süda välja ning jättis mu üksi. Ta ei sidunud mind kinni. Ta ütles ainult: „Seal on kaerahelbed. Kui sa minu äraolekul süüa tahad, pead sa meelde tuletama, kuidas neid keeta. Kui sa lähed uksest või aknast välja ehk isegi ainult avad ukse või akna, saan ma sellest teada. Ja peksan su surnuks. Kas sa said aru?”

„Sain,” vastasin. Ta näis olevat minu peale väga vihane, aga ma ei mäletanud, et oleksin teinud midagi sellist, mida ta keelas mul teha. Ta avas karbi ja võttis sealt asju. Suurem osa olid ümmargused ja metallist. Mündid. Ühte asja ma mäletasin. See säras ja oli kõver nagu kuu – ja kui ma selle endale olin saanud, oli see lõhnanud vere järele. Ma olin selle pärast kellegagi võidelnud. Ma ei mäletanud, et ma oleksin seda endale tahtnud, aga ma olin võidelnud ja võitnud. Nüüd ma seda enam ei tahtnud. Ta tõstis selle kettipidi üles ja vaatas ning pistis siis kukrusse. Mind jättis külmaks, et ta selle ära viis.

Enne, kui ta tagasi jõudis, oli kõht väga, väga tühi. Kui ta tuli, siis oli tal küljes lõhn. Naise lõhn. Mitte tugev, ja segamini aasa lõhnadega. Aga see oli hea lõhn ja pani mu tahtma midagi, mis polnud toit ega vesi ega jahipidamine. Ma läksin tema juurde, et seda lõhna tunda, aga ta ei pannud tähele. Ta keetis putru ja me sõime. Siis ta lihtsalt istus tule ees ja paistis väga, väga kurb. Tõusin püsti ja võtsin brändipudeli. Tõin selle talle ja kruusi samuti. Ta võttis need minu käest vastu, aga ei naeratanud.

„Võib-olla ma homme õpetan su asju tooma,” ütles ta mulle. „Võib-olla see oleks asi, millega sa hakkama saaksid.” Siis jõi ta ära kogu pudelis olnud brändi ja avas pärast teise pudeli. Ma istusin ja vaatasin. Kui ta magama oli jäänud, võtsin ma ta mantli, millel oli lõhn. Panin selle maha, heitsin selle peale ja nuusutasin, kuni jäin magama.

Ma nägin und, aga ei saanud aru. Oli olnud emane, kes lõhnas nagu Burrichi mantel, ja ma polnud tahtnud, et ta ära läheks. Ta oli minu emane, aga kui ta läks, ei järgnenud ma talle. See oli ainus, mida ma mäletasin. Selle mäletamine ei olnud hea, just nagu näljane või janune olemine ei ole hea.

Ta käskis mul toas olla. Ta oli käskinud mul toas olla juba kaua, kaua aega, ainus aga, mida mina tahtsin, oli välja minna. Aga seekord sadas vihma, väga kõvasti, nii kõvasti, et lumi oli peaaegu ära sulanud. Järsku tundus hea mitte välja minna. „Burrich,” ütlesin, ja ta vaatas väga järsku minu poole. Mõtlesin, et ta ründab mind, sest ta oli liikunud nii kiiresti. Püüdsin mitte kössi tõmbuda. Lömitamine tegi ta vahel kurjaks.

„Mis on, Fitz?” küsis ta, ja ta hääl oli lahke.

„Mul on kõht tühi,” ütlesin. „Praegu.”

Ta andis mulle suure tüki liha. See oli keedetud, aga ikkagi suur tükk. Ma sõin liiga kiiresti ja ta vaatas mind, aga ta ei riielnud minuga ega löönud mind. Sel korral mitte.

Ma kraapisin alatasa oma nägu. Oma habet. Lõpuks ma läksin ja seisin Burrichi ees. Kraapisin seda tema ees. „See ei meeldi mulle,” ütlesin talle. Ta näis üllatuvat. Aga ta andis mulle väga kuuma vett, seepi ja väga terava noa. Ta andis mulle ümmarguse klaasi, mille sees oli mees. Ma vaatasin seda tükk aega. See pani mu värisema. Mehe silmad olid nagu Burrichil, ümmargused ja valge ümber, aga veel tumedamad. Mitte hundi silmad. Karvad olid tumedad nagu Burrichil, aga lõugade peal olid karvad ebaühtlased ja karedad. Katsusin oma habet ja nägin sõrmi mehe näol. See oli imelik.

„Aja habe maha, aga ettevaatlikult,” ütles Burrich mulle.

Ma peaaegu mäletasin, kuidas see käis. Seebi lõhna ja kuuma vett oma näol. Aga see terav, terav nuga muudkui lõikas mind. Väikesi haavu, mis kipitasid. Pärast ma nägin välja nagu see mees seal ümmarguses klaasis. Fitz, mõtlesin ma. Peaaegu nagu Fitz. Ma jooksin verd. „Ma jooksen igalt poolt verd,” ütlesin ma Burrichile.

Ta naeris minu üle. „Sa jooksed alati verd, kui sa habet ajad. Alati sa kiirustad liialt.” Ta võttis terava, terava noa. „Istu paigal,” ütles ta mulle. „Sa jätsid mõned kohad vahele.”

Istusin väga vaikselt ja ta ei lõiganud mind. Väga raske oli liikumatult olla, kui ta tuli mulle nii lähedale ja vaatas mind nii hoolega. Kui ta lõpetas, võttis ta mu lõua pihku. Ta pööras mu näo ülespoole ja vaatas mulle otsa. Ta vaatas pingsalt. „Fitz?” ütles ta. Pööras pead ja naeratas mulle, aga ta naeratus hajus, kui ma talle lihtsalt vastu vaatasin. Ta andis mulle harja.

„Siin ei ole hobuseid, keda harjata,” ütlesin.

Ta paistis peaaegu rahul olevat. „Harja neid,” ütles ta ja sasis mu juukseid. Ta nõudis, et ma harjaksin, kuni juuksed olid siledad. Mõned kohad pea peal olid valusad. Burrich kortsutas kulmu, kui märkas mind nägu krimpsutamas. Ta võttis harja oma kätte ja sundis mind liikumatult seisma, kuni ta vaatas ja puudutas nahka mu juuste all. „Värdjas!” ütles ta vihaselt, ja kui ma kössi tõmbusin, siis lisas: „Mitte sina.” Ta raputas aeglaselt pead. Siis patsutas mulle õlale. „Valu läheb aja jooksul ära,” ütles ta. Näitas siis, kuidas juuksed kukla taha tõmmata ja naharibaga kinni siduda. Juuksed olid selleks just parasjagu pikad. „Nii on parem,” ütles ta. „Nüüd näed sa jälle inimese moodi välja.”

Ma ärkasin viseldes ja kiunudes unenäost. Tõusin istuma ja hakkasin nutma. Ta tõusis oma voodist ja tuli minu juurde. „Mis juhtus, Fitz? On sul midagi viga?”

„Ta võttis mu ema juurest ära!” ütlesin ma. „Võttis mu tema juurest ära. Ma olin liiga noor, et tema juurest ära tulla.”

„Ma tean,” vastas ta. „Ma tean. Aga see oli palju aega tagasi. Nüüd oled sa siin ja väljaspool ohtu.” Ta enda ilme oli peaaegu kohkunud.

„Ta ajas uru suitsu täis,” ütlesin. „Ta tegi mu emast ja vendadest nahad.”

Ta ilme muutus ja ta hääl polnud enam lahke. „Ei, Fitz. See polnud sinu ema. See oli hundi unenägu. Öösilma oma. See võis juhtuda Öösilmaga. Aga mitte sinuga.”

„Oh, juhtus küll,” ütlesin talle ja sain järsku vihaseks. „Oh, juhtus küll, ja praegu oli täpselt sama tunne. Täpselt sama.” Tõusin voodist ja käisin toas ringi. Ma käisin väga kaua, enne kui ma lõpuks sellest tundest lahti sain. Ta istus ja vaatas mind. Ta jõi palju brändit, kuni ma käisin.

Ühel kevadpäeval seisin akna all ja vaatasin välja. Maailmal oli hea lõhn, elus ja värske. Ringutasin ja liigutasin õlgu. Kuulsin, kuidas mu luud ragisesid. „See oleks kena hommik ratsutama minekuks,” ütlesin. Pöördusin Burrichi poole vaatama. Ta seisis tule juures ja segas potis putru. Ta tuli ja jäi minu kõrvale seisma.

„Mägedes on veel talv,” ütles ta vaikselt. „Ei tea, kas Kettricken jõudis ikka turvaliselt koju.”

„Kui mitte, siis polnud see igatahes Tahmiku süü,” ütlesin. Siis pööras midagi end minu sees ja tegi haiget, nii et ma ei saanud enam hingata. Püüdsin mõelda, mis see oli, aga see põgenes mu eest. Ma ei tahtnud seda taga ajada, aga teadsin, et see on asi, mida ma peaksin jahtima. See oleks nagu karu jahtimine. Kui ma selle lähedale jõuan, pöördub see mulle vastu ja püüab mulle haiget teha. Aga miski pani mu siiski tahtma sellele järgneda. Hingasin sügavalt sisse ja värinaga välja. Hingasin veel kord, häälega, mis jäi mulle kurku kinni.

Burrich oli mu kõrval väga liikumatu ja vaikne. Ootas, mida ma teen.

Vend, sa oled hunt. Tule tagasi, tule selle juurest ära, see teeb sulle haiget, hoiatas Öösilm.

Kargasin selle juurest tagasi.

Siis hakkas Burrich toas ringi trampima ja vanduma, lastes pudrul kõrbema minna. Aga sööma pidime seda ikka, sest muud ei olnud.

Mõnda aega Burrich tüütas mind. „Kas sa mäletad?” küsis ta alatasa. Ta ei jätnud mind rahule. Ta nimetas mulle nimesid ja tahtis, et ma ütleksin, kes need on. Vahel ma natuke teadsin. „Naine,” vastasin, kui ta nimetas Patience’i. „Naine, kelle toas olid taimed.” Ma küll püüdsin, aga ta oli ikka minu peale pahane.

Öösiti magades olid mul unenäod. Neis oli värisev valgus, tantsiv valguskiir kiviseinal. Ja silmad, mis mind väikesest aknast vaatasid. Need unenäod sundisid mind liikumatult lebama ja hinge kinni hoidma. Kui ma sain piisavalt õhku, et karjatada, siis ma ärkasin üles. Mõnikord võttis õhu saamine pikalt aega. Burrich ärkas samuti ja haaras laualt suure noa. „Mis on, mis on?” küsis ta minult. Aga ma ei osanud talle vastata.

Turvalisem oli magada päeval väljas, kus oli rohu ja mulla lõhn. Siis ei tulnud unenäod kivimüüridest. Selle asemel tuli naine, kes surus end armsalt minu vastu. Ta lõhnas aasalillede moodi ja ta suu maitses nagu mesi. Nende unenägude valu tuli siis, kui ma ärkasin ja teadsin, et ta on igaveseks läinud, kellegi teisega. Öösiti ma istusin ja vaatasin tuld. Püüdsin mitte mõelda külmadele kiviseintele, nutvatele tumedatele silmadele ega magusale suule, mis oli järsku raske kibedatest sõnadest. Ma ei maganud. Ma ei julgenud isegi pikali heita. Burrich ei sundinud ka.

Ühel päeval tuli jälle Chade. Ta habe oli pikaks kasvanud ja ta kandis laia äärega kübarat nagu kerjus, aga ma tundsin ta ikkagi ära. Burrich polnud kodus, kui ta tuli, aga ma lasin ta sisse. Ma ei teadnud, miks ta oli tulnud. „Kas sa tahad brändit?” küsisin, arvates, et võib-olla tuli ta selle pärast. Ta uuris mind ja peaaegu naeratas.

„Fitz?” ütles ta. Pööras pead ja vaatas mulle näkku. „Noh. Kuidas sul on läinud?”

Ma ei teadnud sellele küsimusele vastust ja seepärast ainult vaatasin talle otsa. Veidi aja pärast pani ta katla tulele.

Ta võttis oma kotist asjad välja. Ta oli toonud vürtsist teed, veidi juustu ja suitsukala. Ta võttis välja pakikesed ravimtaimedega ja seadis need lauale ritta. Siis võttis ta välja nahast kukru. Selle sees oli paks kollane kristall, nii suur, et täitis kogu ta pihu. Koti põhjas oli lai lame kauss, mille sisekülg oli kaetud sinise glasuuriga. Ta oli kausi lauale asetanud ja puhta veega täitnud, kui Burrich tagasi jõudis.

Burrich oli käinud kalal. Tal oli nööri otsas kuus väikest kala. Need olid jõekalad, mitte ookeanist.

Kalad olid libedad ja läikisid. Ta oli sisikonnad juba välja võtnud.

„Sa jätad ta nüüd üksi?” küsis Chade Burrichilt, kui nad olid teineteist tervitanud.

„Tuleb jätta, kui ma toitu hankimas käin.”

„Nii et nüüd sa usaldad teda?”

Burrich ei vaadanud vastates Chade’ile otsa. „Ma olen palju loomi välja õpetanud. Looma õpetamine tegema seda, mida sa talle ütled, on midagi muud kui inimese usaldamine.”

Burrich küpsetas kalad panni peal ja me sõime. Juustu ja teed võtsime ka. Siis, kui mina panni ja nõusid pesin, istusid nemad vestlema.

„Ma tahan ürte proovida,” ütles Chade Burrichile. „Või vett või kristalli. Midagi. Ükskõik mida. Mulle hakkab tunduma, et ta pole tegelikult… seal kohal.”

„On küll,” kinnitas Burrich vaikselt. „Anna talle aega. Ma ei usu, et ürdid oleks tema puhul hea mõte. Enne, kui ta… muutus, meeldisid ürdid talle liigagi hästi. Kui ta polnud parajasti sügavas masenduses, oli ta kurnatud võitlemisest või kuninga meheks olemisest, olgu siis Verity või Shrewdi jaoks. Siis võttis ta puhkamise asemel haldjakoort. Ta oli ära unustanud, kuidas puhata ja oma kehal taastuda lasta. Ta ei kannatanud oodata. Sel viimasel ööl… sa andsid talle pöörirohu seemneid, eks ole? Foxglove ütles, et polnud midagi taolist enne näinud. Ma arvan, et rohkem rahvast oleks talle appi tulnud, kui nad poleks teda peljanud. Va’ vaene Blade arvas, et ta on täiesti hulluks läinud. Blade pole endale seniajani andeks andnud, et poisi maha võttis. Kui ta vaid teaks, et poiss pole tegelikult surnud.”

„Siis polnud aega otsida ja valida. Andsin talle seda, mida mul käepärast oli. Ma ei teadnud, et ta pöörirohu seemnetest hulluks läheb.”

„Sa oleksid võinud keelduda,” ütles Burrich vaikselt.

„See poleks teda peatanud. Ta oleks läinud kurnatuna, nagu oli, ja ta oleks sealsamas tapetud.”

Läksin ja istusin kolde juurde. Burrich ei jälginud mind. Heitsin pikali, siis keerasin end selili ja ringutasin. See tundus mõnus. Sulgesin silmad ja tundsin tule soojust oma küljel.

„Tõuse üles ja istu järi peale, Fitz,” ütles Burrich.

Ma ohkasin, kuid kuuletusin. Chade ei vaadanud minu poole. Burrich hakkas uuesti rääkima. „Ma tahaksin hoida teda ühtlastes tingimustes. Ma arvan, et ta vajab lihtsalt aega, et sellega ise hakkama saada. Ta mäletab. Vahel. Ja siis ta peletab neid mälestusi. Ma arvan, et ta ei taha mäletada, Chade. Ma ei usu, et ta tahaks jälle FitzChivalry olla. Võib-olla talle meeldis hunt olla. Võib-olla meeldis sedavõrd, et ta ei tule enam kunagi tagasi.”

„Ta peab tulema,” ütles Chade vaikselt. „Meil on teda vaja.”

Burrich ajas end sirgu. Seni oli ta jalgu puuvirnal hoidnud, kuid seadis need nüüd põrandale. Ta kallutas end Chade’i poole. „Said sa sõna?”

„Mina mitte. Aga Patience vist sai. Vahel on väga masendav roti kombel seina taga elada.”

„Mida sa siis kuulsid?”

„Ainult seda, kuidas Patience ja Lacey villast rääkisid.”

„Miks see oluline on?”

„Nad tahtsid villa, et hästi pehmet kangast kududa. Imiku või väikese lapse jaoks. „Ta sünnib meie lõikusaja lõpus, aga mägedes on sel ajal juba talve algus. Nii et teeme parem paksu,” ütles Patience. Võib-olla Kettrickeni lapse jaoks.”

Burrich näis jahmuvat. „Patience teab Kettrickeni kohta?”

Chade naeris. „Ma ei tea. Kes oskaks öelda, mida see naine teab? Ta on viimasel ajal väga muutunud. Ta kogub Hirvelossi kaitsemeeskonna enda pihku, isand Bright aga isegi ei märka seda. Tagantjärele arvan ma, et me oleksime pidanud ta algusest peale oma plaani pühendama, teda kaasama. Aga võib-olla ka mitte.”

„Mulle oleks see võinud kergem olla, kui me oleksime seda teinud.” Burrich põrnitses süngelt tuld.

Chade raputas pead. „Anna andeks. Ta pidi uskuma, et sa oled Fitzi maha jätnud, temast vaistu kasutamise pärast lahti öelnud. Kui sina oleksid laiba järele läinud, oleks Regal võinud midagi kahtlustada. Me pidime Regali uskuma panema, et Patience on ainus, kes temast nii paljukestki hoolib, et ta maha matta.”

„Nüüd Patience vihkab mind. Ta ütles mulle, et mul pole ustavust ega julgust.” Burrich vaatas oma käsi ja ta hääles oli pinge. „Ma teadsin, et ta armastus minu vastu kadus aastaid tagasi. Siis, kui ta oma südame Chivalryle andis. Sellega ma leppisin. Chivalry oli mees, kes teda vääris. Ja mina olin ise temast loobunud. Mind ei häirinud, et ta mind ei armasta, sest teadsin, et ta peab minust siiski lugu. Aga nüüd ta põlgab mind. Ma…” Ta raputas pead ja surus siis silmad kõvasti kinni. Hetkeks oli kõik vaikne. Siis ajas Burrich end aeglaselt sirgu ja pöördus Chade’i poole. Ta hääl oli rahulik, kui ta küsis: „Niisiis sinu meelest Patience teab, et Kettricken põgenes mägedesse?”

„See ei üllataks mind. Ametlikult pole muidugi midagi öeldud. Regal saatis kuningas Eyodile sõnumeid, küsides, kas Kettricken on sinna põgenenud, aga Eyod vastas ainult, et Kettricken on Kuue Hertogkonna kuninganna ja pole Mäestiku mure, mida ta teeb. Regal vihastas sedavõrd, et lõpetas kaubavahetuse Mäestikuga. Aga näib, et Patience teab päris palju sellest, mis väljaspool lossi toimub. Võib-olla teab ta sedagi, mis toimub Mäestiku Kuningriigis. Mis minusse puutub, siis mind huvitaks kangesti, kuidas ta kavatseb teki Mäestiku Kuningriiki saata. See on pikk ja raske tee.”

Burrich oli tükk aega vait. Ütles siis: „Ma oleksin pidanud leidma võimaluse Kettrickeni ja Narriga kaasa minna. Aga oli ainult kaks hobust ja ka varustust vaid kahele. Rohkem ma ei suutnud hankida. Ja nii nad kahekesi läksidki.” Ta põrnitses tuld ja küsis siis: „Ega keegi ilmselt noorkuningas Verityst kuulnud ei ole?”

Chade raputas aeglaselt pead. „Kuningas Verityst,” meenutas ta vaikselt Burrichile. „Kui ta siin oleks.” Siis pööras ta pilgu kaugusse. „Ma mõtlen, kui ta oleks tagasi tulemas, oleks ta nüüd juba siin,” lisas ta tasa. „Mõned sellised pehme ilmaga päevad veel ja punalaevnikud on igas lahes. Ma ei usu enam, et Verity tagasi tuleks.”

„Siis on Regal tõepoolest kuningas,” ütles Burrich hapult. „Vähemalt kuni Kettrickeni laps sünnib ja täisealiseks saab. Ja kui see laps peaks trooni nõudma, siis ootab meid kodusõda. Kui üldse on veel Kuut Hertsogkonda, mida valitseda. Verity. Praegu ma soovin, et ta poleks läinud Elderlinge otsima. Kuni ta elas, oli meil vähemalt mingisugune kaitse punalaevnike vastu. Nüüd, kui Verity on läinud ja kevad kogub jõudu, pole meie ja punalaevnike vahel enam midagi…”

Verity. Tundsin külmavärinaid. Püüdsin külma peletada. See tuli tagasi ja ma tõukasin selle kaugele ära. Hoidsin seda endast kaugel. Hetke pärast hingasin sügavalt sisse.

„Nii et siis ainult vett?” küsis Chade Burrichilt ja ma teadsin, et nad on rääkinud, kuid mina polnud kuulnud.

Burrich kehitas õlgu. „Lase käia. Mida see ikka teha saab? Kas ta oskas vees tulevikku näha?”

„Ma ei ole seda proovinud. Ma arvasin alati, et ta oskaks, kui prooviks. Tal on taid ja vaist. Miks ei peaks tal siis ka seda oskust olema?”

„Kui mees midagi oskab, ei tähenda see veel, et ta peaks seda tegema.”

Veidi aega vaatasid nad teineteisele otsa. Siis kehitas Chade õlgu. „Võibolla minu amet ei võimalda mul sinu kombel kõigile neile süümepeensustele mõelda,” ütles ta jäigalt.”

Hetke pärast ütles Burrich pahuralt: „Palun vabandust, isand. Me kõik teenisime oma kuningat, nagu meie oskused seda määrasid.”

Seepeale Chade noogutas. Ja naeratas.

Chade koristas laualt kõik muu peale veekausi ja mõne küünla. „Tule siia,” ütles ta mulle vaikselt, nii et ma läksin tagasi laua äärde. Ta lasi mul toolile istuda ja seadis kausi mu ette. „Vaata vette,” ütles ta. „Räägi meile, mida sa näed.”

Nägin vett kausis. Nägin kausi sinist põhja. Kumbki vastus ei rõõmustanud teda. Ta käskis mul veel vaadata, aga ma nägin ikka sedasama. Ta nihutas mitu korda küünlaid ja nõudis, et ma iga kord uuesti vaataksin. Lõpuks ütles ta Burrichile: „Noh, vähemasti ta nüüd vastab, kui teda kõnetada.”

Burrich noogutas, kuid paistis pettununa. „Jah. Ehk aja jooksul,” ütles ta.

Teadsin, et nad on minuga lõpetanud ja lõdvestusin.

Chade küsis, kas ta võib ööseks meie juurde jääda. Burrich vastas, et muidugi. Siis ta läks ja võttis brändi välja. Ta valas seda kahte kruusi. Chade tõmbas mu järi laua äärde ja istus. Ma istusin ja ootasin, aga nad hakkasid jälle omavahel rääkima.

„Aga mina?” küsisin viimaks.

Nad jäid vait ja vaatasid minu poole. „Mis sinuga on?” küsis Burrich.

„Kas mina brändit ei saa?”

Nad vaatasid mind. „Kas sa tahad ka?” küsis Burrich ettevaatlikult. „Ma arvasin, et see sulle ei maitse.”

„Ei, ei maitse. Pole kunagi maitsenud.” Mõtlesin hetke. „Aga see oli odav.”

Burrich silmitses mind. Chade muigas endamisi, pilk kätele langetatud. Siis võttis Burrich veel ühe kruusi ja valas mulle natuke. Veidi aega nad istusid ja jälgisid mind, aga ma ei teinud midagi.

Viimaks hakkasid nad jälle vestlema. Võtsin väikese lonksu brändit. See kõrvetas endiselt mu suud ja nina, aga tegi mu seest soojaks. Ma ei teadnud, kas tahan rohkem. Siis mõtlesin, et ikkagi tahan. Jõin veel pisut. See oli samamoodi ebameeldiv. Nagu midagi sellist, mida Patience sundis mind jooma köha vastu. Ei. Tõrjusin ka selle mälestuse eemale. Panin kruusi käest.

Burrich ei vaadanud minu poole. Ta jätkas jutuajamist Chade’iga. „Hirve jahtides võid sageli pääseda palju lähemale, teeseldes, et ei näe teda. Ta seisab paigal, jälgib su lähenemist, ei liiguta jalgagi, kuni sa otse tema poole ei vaata.” Ta võttis pudeli ja valas mu kruusi brändit juurde. Selle lõhn tõusis mulle ninna ja ma turtsatasin. Mulle näis, et tundsin mingit liikumist. Mõtet oma teadvuses. Sirutusin oma hundi poole.

Öösilm?

Mu vend? Ma magan, Muutja. Praegu pole jahtimiseks veel hea aeg.

Burrich vaatas mind altkulmu. Ma lõpetasin.

Teadsin, et ei taha rohkem brändit. Aga keegi teine arvas, et tahan. Keegi teine ässitas mind kruusi võtma, seda lihtsalt hoidma. Keerutasin kruusi. Verityl oli komme oma veinikruusi keerutada, sellesse vaadata. Vaatasin tumedasse kruusi.

Fitz.

Panin kruusi käest. Tõusin ja käisin toas ringi. Oleksin tahtnud välja minna, kuid Burrich ei lubanud mind kunagi üksi välja, saati siis veel öösel. Nii et käisin toas ringi, kuni tulin tagasi oma tooli juurde. Võtsin jälle istet. Kruus brändiga oli endises kohas. Veidi aja pärast võtsin selle kätte, lihtsalt et vabaneda tahtmisest see kätte võtta. Aga kui see oli mu käes, siis tunne muutus. Pani joomisele mõtlema. Kui soe see mu kõhus tunduks. Et kui kiiresti juua, ei kestaks maitse kaua, jääks ainult hea soe tunne mu kõhus.

Ma teadsin, mida ta teeb. Ma hakkasin vihaseks saama.

Ainult üks väike lonks siis. Lohutavalt. Sosinal. Mis aitaks sul lõdvestuda, Fitz. Tuli on soe, sa oled söönud. Burrich kaitseb sind. Chade on sealsamas. Sa ei pea nii pingul olema. Ainult üks lonks. Üks lonks veel.

Ei.

Siis ainult nii tilluke lonks, mis niisutaks suud.

Võtsin lonksu ainult selleks, et ta mind enam ei sunniks. Aga ta ei lõpetanud, nii et ma võtsin veel ühe. Võtsin suu täis ja neelasin alla. Ikka raskem ja raskem oli vastu puigelda. Ta väsitas mu ära. Ja Burrich valas mu kruusi ikka lisa.

Fitz. Ütle: „Verity on elus.” See on kõik. Ütle ainult seda.

Ei.

Kas brändi ei tundu kõhus mõnus? Nii soe. Võta veel veidi.

„Ma tean, mida sa püüad teha. Sa püüad mind purju joota. Et ma ei saaks sind eemal hoida. Aga ma ei lase sul seda teha.” Mu nägu oli märg.

Burrich ja Chade vaatasid minu poole. „Varem ta purjus peaga ei nutnud,” täheldas Burrich. „Vähemalt mitte minu nähes.” See tundus neile huvitav.

Ütle välja. Ütle: „Verity on elus.” Siis ma jätan su rahule. Ma luban. Ainult ütle seda. Ainult üks kord. Kas või sosinal. Ütle. Ütle.

Langetasin pilgu lauale. Ütlesin väga vaikselt: „Verity on elus.”

„Oh?” tegi Burrich. Kuidagi liiga pealiskaudselt. Ta kummardus liiga kiiresti, et mu kruusi brändit juurde valada. Pudel oli tühi. Ta valas mulle oma kruusist.

Järsku ma tahtsin seda. Tahtsin päris ise. Võtsin kruusi ja jõin selle tühjaks. Siis tõusin püsti.

„Verity on elus,” ütlesin. „Tal on külm, aga ta on elus. Ja see on kõik, mis mul on öelda.” Läksin ukse juurde, logistasin riivi ja astusin välja öösse. Nad ei püüdnud mind peatada.

Burrichil oli õigus. Kõik oli olemas, just nagu laul, mida sa oled liiga palju kuulnud ega saa enam oma peast välja. See jooksis kõigi mu mõtete kannul ja värvis kõiki mu unenägusid. See tuli tagasi mind tõukama ega andnud mulle rahu. Kevadest sai suvi. Vanad mälestused hakkasid katma uusi. Mu elud hakkasid endid kokku traageldama. Ühenduskohas oli tühikuid ning kortse, aga teadmisest oli ikka raskem ja raskem keelduda. Nimedele lisandusid jälle tähendused ja näod. Patience, Lacey, Celerity ja Tahmik polnud enam lihtsalt sõnad, vaid nende kõla helises mälestustest ja tunnetest. „Molly,” ütlesin ühel päeval lõpuks endale valjusti välja. Burrich pöördus seepeale järsult minu poole vaatama ja oleks peaaegu lahti lasknud sooltest õngenööri, mida ta parajasti punus. Kuulsin, kuidas ta sisse hingas, nagu tahaks mulle midagi öelda, aga ta oli vait ja ootas, et ma veel midagi ütleksin. Ma ei öelnud. Selle asemel sulgesin silmad, surusin näo käte vahele ja soovisin vaid unustada.

Veetsin palju aega akna all seistes ja välja luhale vaadates. Seal polnud mitte midagi näha. Aga Burrich ei keelanud mind ega käskinud mul oma töödega jätkata, nagu ta varem oleks teinud. Ühel päeval küsisin Burrichilt, ise rammusat rohtu vaadates: „Mida me siis teeme, kui karjused siia jõuavad? Kus me siis elama hakkame?”

„Mõtle selle peale.” Ta oli jänesenaha põrandale kinnitanud ning kraapis seda lihast ja rasvast puhtaks. „Nad ei tule. Ei ole enam karju, mida suvekarjamaale tuua. Suurem osa korralikust karjast läks koos Regaliga sisemaale. Ta röövis Hirvelossi tühjaks kõigest, mis kõndis või mida sai vankriga vedada. Ma võin kihla vedada, et lammastest, mis ta Hirvelossi jättis, sai talve jooksul lambaliha.”

„Tõenäoliselt,” nõustusin. Ja siis pressis miski end mu teadvusse, midagi veel hirmsamat kui kõik need asjad, mida ma teadsin, kuid ei tahtnud mäletada. Need olid kõik need asjad, mida ma ei teadnud, kõik need küsimused, mis olid jäänud vastuseta. Läksin välja ning kõndisin luhal. Läksin edasigi, jõekaldani välja ning seda mööda edasi, soise kohani, kus kasvasid hundinuiad. Korjasin hundinuiade rohelisi tähkusid, et neid keeta koos pudruga. Järsku ma teadsin jälle kõigi taimede nimesid. Ma ei tahtnud seda, kuid teadsin ka seda, millised taimed võivad inimese tappa ja kuidas neist mürke valmistada. Kõik vanad teadmised olid tagasi, valmis mind tagasi võtma, tahtsin ma seda või mitte.

Kui ma tähkudega tagasi jõudsin, keetis ta viljateri. Asetasin need lauale ja võtsin kastruliga tünnist vett. Kui olin hundinuiad loputanud ja puhastanud, küsisin viimaks: „Mis sel ööl juhtus?”

Ta pööras väga aeglaselt minu poole, nagu oleksin uluk, kes võiks äkilise liigutuse peale põgeneda. „Sel ööl?”

„Sel ööl, mil kuningas Shrewd ja Kettricken põgenema pidid. Miks sul polnud hobuseid ja kanderaami ootamas?”

„Oh. Et sel ööl.” Ta ohkas nagu vana valu meenutades. Ta rääkis väga aeglaselt ja rahulikult, nagu kartes mind ehmatada. „Meil peeti silma peal, Fitz. Kogu aeg. Regal teadis kõike. Sel päeval poleks ma saanud kaerakottigi salaja tallist välja tuua, rääkimata kolmest hobusest, kanderaamist ja muulast. Kõik kohad olid Farrow sõdureid täis, selliste nägudega, nagu oleksid tulnud alla tühja talli vaatama. Ma ei söandanud tulla sulle ütlema. Nii et lõpuks ma ootasin, kuni pidusöök oli alanud, Royal oli end krooninud ja arvas, et on võitnud. Siis lipsasin välja ning läksin nende kahe hobuse järele, kes olid mulle veel jäänud. Tahmik ja Ruddy. Ma olin nad sepa juurde peitnud, et Regal neidki maha ei saaks müüa. Toitu oli ainult nii palju, kui mul õnnestus vahtkonnaruumist näpata. Midagi muud ei osanud ma välja mõelda.”

„Ning kuninganna Kettricken ja Narr pääsesid nendega minema.” Nimede kõla langes kummaliselt mu keelelt. Ma ei tahtnud neist mõelda, neid üldse meenutada. Kui ma Narri viimati nägin, oli ta nutnud ja süüdistanud mind tema kuninga tapmises. Olin käinud peale, et ta põgeneks kuninga asemel, päästaks oma elu. See polnud just parim lahkumismälestus kellestki, keda olin nimetanud oma sõbraks.

„Jah.” Burrich tõi pudrupoti lauale ja jättis pudru paksenema. „Chade ja hunt juhatasid nad minu juurde. Ma tahtsin nendega kaasa minna, aga ei saanud. Ma oleksin ainult nende liikumist pidurdanud. Mu jalg… Ma teadsin, et poleks jaksanud kuigi kaua hobustega sammu pidada ja selle ilmaga kahekesi ratsutamine oleks hobused ära kurnanud. Mul ei jäänud muud üle kui neil minna lasta.” Vaikus. Siis ta urahtas, madalamalt kui hundi urin. „Kui ma saaksin kunagi teada, kes meid Regalile reetis…”

„Mina.”

Ta pilk keskendus mulle, ta näol oli õudus ja umbusk. Vaatasin oma käsi. Need hakkasid värisema.

„Ma olin loll. See oli minu viga. Kuninganna väike toatüdruk Rosemary. Alati kohal, alati jalus. Ta pidi olema Regali spioon. Ta kuulis, kui ma palusin kuningannal valmis olla ja ütlesin, et kuningas Shrewd tuleb koos temaga. Kuulis, kui ma soovitasin kuningannal soojalt riidesse panna. Selle põhjal võis Regal kergesti taibata, et Kettricken kavatseb Hirvelossist põgeneda. Võis teada, et selleks on vaja hobuseid. Ja võib-olla polnud ta ainult spioon. Võib-olla viis tema korviga vanale naisele mürgitatud toidupalu. Võib-olla määris tema rasvaga trepiastmeid, mida mööda ta kuninganna pidi peagi laskuma.”

Sundisin end hundinuiadelt pilku tõstma ja jahmunud Burrichile otsa vaatama. „Ning mida ei kuulanud pealt Rosemary, seda kuulsid Justin ja Serene. Nad olid kaanidena kuninga küljes, imesid temast taiujõudu ja teadsid kõike, mida ta taiuga Verityle teatas või temalt kuulis. Kui nad teada said, mida ma kuninga mehena teen, hakkasid nad taiuga ka minu järele luurama. Ma ei teadnud, et selline asi on võimalik. Aga Galen oli avastanud, kuidas seda teha, ning õpetanud seda oma õpilastele. Kas sa mäletad Hostleri poega Willi? Kildkonna liiget? Ta oli neist kõige osavam. Ta suutis su uskuma panna, et teda pole seal, kus ta tegelikult oli.”

Raputasin pead, püüdes peletada hirmuäratavaid mälestusi Willist. Ta tõi tagasi vangikongi varjud, asjad, mida ma ikka veel keeldusin meenutamast. Mõtlesin, kas ma olin ta tapnud. Kahtlesin selles. Ma ei uskunud, et olin jõudnud talle piisavalt mürki anda. Tõstsin pilgu ja nägin, et Burrich jälgib mind pingsalt.

„Kuningas keeldus sel ööl päris viimasel hetkel lahkumast,” ütlesin vaikselt. „Ma olin mõelnud Regalist kui reeturist juba nii kaua, et olin unustanud – Shrewd näeb temas endiselt oma poega. Kui aga Regal võttis Verity krooni, teades, et vend on elus… Kuningas Shrewd ei tahtnud enam elada, kui sai teada, et Regal on võimeline selliseks teoks. Ta tahtis, et ma oleksin kuninga meheks, laenaksin talle nii palju taiujõudu, et ta saaks Verityga hüvasti jätta. Aga Serene ja Justin ootasid.” Vaikisin hetke, piltmõistatuse järgmised tükid läksid paika. „Ma oleksin pidanud aru saama, et kõik oli liiga lihtne. Kuninga juures polnud valvet. Miks? Sest Regalil polnud seda vaja. Sest Serene ja Justin olid kaanidena tema küljes. Isaga oli Regal selleks ajaks lõpetanud. Ta oli end noorkuningaks krooninud, Shrewdilt polnud tal enam midagi saada. Nii et nad imesid kuningas Shrewdi taiujõust tühjaks. Nad tapsid ta. Enne, kui ta oleks jõudnud Verityga hüvasti jätta. Tõenäoliselt oli Regal käskinud neil tagada, et Shrewd ei saaks enam Verityga taiduda. Nii et siis ma tapsin Serene ja Justini. Tapsin nad samal moel, nagu nad olid tapnud mu kuninga. Andmata neile võimalust vastu hakata, hetkekski halastust tundmata.”

„Rahu. Rahu nüüd.” Burrich tuli kiiresti minu juurde, toetas käed mu õlgadele ja surus mu tagasi toolile. „Sa värised, nagu algaksid sul kohe krambid. Rahune.”

Ma ei suutnud midagi öelda.

„Seda me Chade’iga ei osanudki välja mõelda,” ütles Burrich. „Kes oli meie plaani reetnud? Mõtlesime kõigile. Isegi Narrile. Mõnda aega kartsime, et saatsime Kettrickeni minema reeturi hoole all.”

„Kuidas te saite seda mõelda? Narr armastas kuningas Shrewdi rohkem kui keegi teine.”

„Meil ei tulnud enam pähe kedagi muud, kes oleks meie plaanidest teadnud,” vastas Burrich lihtsalt.

„See polnud Narr, kes meile saatuslikuks sai. See olin mina.” Ja ma arvan, et see oligi hetk, mil ma täielikult endasse tagasi tulin. Olin öelnud seda, mida oli kõige raskem öelda, olin vastamisi kõige rängema tõega. Olin reetnud nad kõik. „Narr hoiatas mind. Ütles, et minust saab kuningate surm, kui ma ei õpi sekkumist jätma. Chade hoiatas mind. Püüdis panna mind lubama, et ma ei käivita enam ühtegi protsessi. Aga ma ei lubanud. Nii mu tegevus tappiski mu kuninga. Kui ma poleks teda taiu juures aidanud, poleks ta olnud mõrtsukatele nii avatud. Mina avasin ta, otsides Verityd. Tulid aga hoopis need kaks kaani. Kuninga salamõrtsukas. Oh, nii mitmes, mitmes tähenduses, Shrewd. Anna andeks, mu kuningas. Anna mulle andeks, mu kuningas. Mul on kahju, et see nii läks. Kui poleks olnud mind, poleks Regalil olnud põhjust sind tappa.”

„Fitz.” Burrichi toon oli kindel. „Regal ei vajanud oma isa tapmiseks põhjust. Ainult seda, et põhjused tema elus hoidmiseks otsa saaksid. Ja sinna ei saanud sa vähimatki parata.” Järsku kortsutas ta kulmu. „Miks nad tapsid ta just siis? Miks nad ei oodanud, kuni nad oleksid saanud ka kuninganna?”

Ma naeratasin. „Sina päästsid ta. Regal arvas, et kuninganna on neil käes. Nad mõtlesid, et on meie plaanile lõpu peale teinud, kui takistasid sul tallist hobuste võtmist. Regal isegi uhkustas sellega, kui minu kongis käis. Et Kettricken pidi lahkuma ilma hobusteta. Ja ilma soojade talveriieteta.”

Burrich muigas mõrult. „Tema ja Narr lahkusid Shrewdi jaoks valmis pandud varustusega. Ja nad said kaks kõige paremat Hirvelossi tallist pärit hobust. Poiss, ma võin kihla vedada, et nad jõudsid turvaliselt mägedesse. Tõenäoliselt söövad must ja punane praegu mägikarjamaal rohtu.”

See polnud suurem asi lohutus. Sel ööl läksin ma välja ning jooksin koos hundiga, Burrich aga ei hakanud mind keelama. Kuid me ei jooksnud piisavalt kaugele ega piisavalt kiiresti ning veri, mida me valasime, polnud veri, mida ma oleksin tahtnud voolamas näha, ja soe värske liha ei suutnud täita tühjust minu sees.

Nii et ma mäletasin oma elu ja seda, kes ma olin olnud. Päevad möödusid ja me hakkasime Burrichiga jälle sõprade kombel avameelselt rääkima. Ta loobus oma üleolevast suhtumisest minusse, jätmata aga nöökamisi nimetamata, kui kahju tal oli seda teha. Meenutasime vanu koosoldud aegu, ühiseid naerusid ja kunagisi vaidlusi. Aga mida püsivamaks ja normaalsemaks meie suhted said, seda teravamalt tundsime mõlemad kõike, mida meil enam polnud.

Polnud piisavalt tööd, et Burrichi päevi täita. Ta oli valitsenud Hirvelossi tallide, kõigi neis elanud hobuste, jahikoerte ja pistrike üle. Nüüd nägin, kuidas ta mõtles endale välja tegevusi, millega tunde täita, ja teadsin, kui väga ta igatses loomade järele, kelle eest ta oli nii kaua hoolitsenud. Ka mina tundsin puudust askeldustest ja lossi inimestest, kõige teravamalt janunesin aga Molly järele. Kujutlesin vestlusi, mida ma temaga peaksin, korjasin enelaid ja päevapiirililli, sest need lõhnasid nagu tema, ning õhtul magama jäädes meenutasin ta käe puudutust oma näol. Aga nendest asjadest me ei rääkinud. Selle asemel klapitasime oma servi kokku, et saada midagi tervikule sarnanevat. Burrich püüdis kala ja mina pidasin jahti, oli vaja nahku puhastada, särke pesta ja parandada, vett tuua. See oli elu. Üks kord proovis ta mulle rääkida sellest, kuidas ta tuli vangikoopasse mind vaatama, et mulle mürki tuua. Ta käed tegid väikesi tõmblevaid liigutusi, kui ta rääkis, kuidas ta oli mind kongi jättes eemale kõndinud. Ma ei saanud lasta tal jätkata. „Lähme kalale,” pakkusin järsku. Ta hingas sügavalt ja noogutas. Me läksime kalale ja sel päeval rohkem ei rääkinud.

Aga mind oli puuri pandud, näljutatud ja surnuks pekstud. Teadsin, et kui ta vahel minu poole vaatas, nägi ta arme. Habet ajasin ma põsel oleva armi ümbert ja seal olid mu juuksed lauba kohal valged, kus mu peanahk oli lõhki olnud. Me ei rääkinud sellest. Ma keeldusin sellele mõtlemast. Aga ükski mees ei jää selliseid asju läbi tehes muutumata.

Hakkasin öösiti jälle unenägusid nägema. Lühikesi värvikaid unenägusid, tardunud hetki tulest, kõrvetavast valust, lootusetust hirmust. Ärkasin, juuksed külmast higist märjad, hirm ajas iiveldama. Kui ma end pimedas istuli ajasin, ei jäänud neist unedest midagi järele, mitte ainukestki niiti, millest tõmmates neid lahti harutada. Ainult valu, hirm, viha, masendus. Eelkõige siiski hirm. Kõikehaarav hirm, mis pani mu värisedes õhku ahmima, silmad vett jooksmas, sapi maik kurgus.

Kui see esimest korda juhtus – kui ma esimest korda end sõnatu karjega tikksirgelt istuma ajasin, veeretas Burrich end voodist välja, toetas käe mu õlale ja küsis, kas kõik on korras. Tõukasin ta nii jõuliselt eemale, et ta põrkas vastu lauda ja oleks selle peaaegu ümber lükanud. Hirmust ja vihast sai kokku hetkeline raev, mille jooksul ma oleksin võinud ta tappa ainult seepärast, et ta oli mu käeulatuses. Sel hetkel tõrjusin ja põlgasin ma ennast nii täielikult, et ihaldasin hävitada kõike, mis oli mina või piirnes minuga. Ma tõukasin kogu maailma ja oleksin peaaegu oma teadvuse pigast nihutanud. Vend, vend, vend, kiunatas Öösilm meeleheitlikult minu sees ja Burrich tuikus ebamääraselt hüüatades tagasi. Hetke pärast suutsin neelatada ja Burrichile pomiseda: „Luupainaja, muud ei midagi. Anna andeks. Ma nägin und edasi, lihtsalt luupainaja.”

„Ma mõistan,” ütles ta järsult ja kordas siis mõtlikumalt: „Ma mõistan.” Ta läks tagasi oma voodisse. Teadsin aga, mida ta oli mõistnud – ainult seda, et ta ei saa mind kuidagi aidata.

Luupainajad ei käinud igal ööl, kuid siiski nii sageli, et hakkasin oma voodit pelgama. Burrich teeskles magamist, kuid ma teadsin, et ta lamas ärkvel, kui ma üksi oma öiseid võitlusi pidasin. Ma ei mäletanud unenägude üksikasju, ainult piinavat õudust, mida need minus tekitasid. Hirmu olin ma ennegi tundnud. Sageli. Hirmu sepistatutega võideldes, hirmu lahingus punalaevnikega, hirmu, kui olin vastamisi Serenega. Hirmu, mis hoiatas, kannustas, andis tillukese eelise, et ellu jääda. Aga see öine hirm oli jõuetukstegev, jättes vaid lootuse, et surm tuleb ja lõpetab selle, sest ma olin murdunud ja teadsin, et annaksin sellest valust pääsemiseks ära kõik.

Miski ei saa vastu sellisele hirmule või häbile, mis sellele järgneb. Ma proovisin viha ja proovisin vihkamist. Seda ei suutnud uputada pisarad ega brändi. See imbus minusse nagu paha lõhn ja andis tooni kõigile mu mälestustele, varjutas mu ettekujutust iseendast. Ükski neist rõõmu, kire või vapruse hetkedest, mida ma suutsin meenutada, ei olnud enam päris see, mis see oli olnud, sest mu mõistus lisas reetlikult: „Jah, nii võis see korraks ju olla, siis tuli aga see ja nüüd oled sa niisugune.” Lolliksajav hirm kükitas lakkamatult minu sees. Teadsin mingi haiglase kindlusega, et pingelises olukorras jääb minust alles ainult hirm. Ma polnud enam FitzChivalry. Olin see, mis jäi järele, kui hirm oli ta kehast välja ajanud.

*

Teisel päeval pärast seda, kui Burrichil oli brändi otsa saanud, ütlesin talle: „Ma saan siin hakkama, kui sa tahad Hirvelossi linnas käia.”

„Meil ei ole raha, et midagi osta, ja pole enam ka midagi maha müüa.” Ta ütles seda teravalt, nagu oleks see minu süü. Ta istus tule ees. Ta oli käed kokku pannud ja põlvede vahele surunud. Käed olid värisenud – õige pisut. „Nüüdsest peale peame omal jõul hakkama saama. Ulukeid on siin piisavalt. Kui me ei suuda endid ära toita, siis olemegi nälga väärt.”

„Saad sa hakkama?” küsisin vaikselt.

Ta vaatas mind silmi kissitades. „Mis mõttes?” küsis ta.

„Selles mõttes, et brändit ei ole,” ütlesin otse välja.

„Ja sa arvad, et ma ei saa ilma elada?” Ta hakkas juba ärrituma. Brändi lõppemisest saadik juhtus see järjest sagedamini.

Kehitasin põgusalt õlgu. „Ma lihtsalt küsisin. Muud ei midagi.” Istusin hästi liikumatult ega vaadanud tema poole, lootes, et ta ei plahvata.

Veidi aja pärast ütles ta väga vaikselt: „Noh, küllap see on asi, milles me peame koos selgust saama.”

Lasin ajal mööda libiseda. Lõpuks küsisin: „Mida me tegema hakkame?”

Ta vaatas mind pahaselt. „Ma ju ütlesin. Jahti pidama, et ennast ära toita. See on ometi asi, millest sa peaksid aru saama.”

Vaatasin kõrvale ja noogutasin pead. „Ma mõistan. Ma mõtlesin… pärast seda. Pärast homset.”

„Noh. Me peame jahti, et liha saada. Mõnda aega tuleme niiviisi toime. Aga varem või hiljem hakkame tahtma midagi sellist, mida me ei saa ega oska ka ise teha. Midagi toob meile Chade – kui saab. Hirveloss on nüüdseks nagu paljaksnäritud kont. Ma pean minema linna tööd otsima, kui see õnnestub. Aga esialgu…”

„Ei,” ütlesin vaikselt. „Ma mõtlesin… me ei saa alatiseks siia peitu jääda, Burrich. Mis saab pärast seda?”

Nüüd oli tema kord mõnda aega vaikida. „Ma arvan, et pole sellele pikemalt mõelnud. Esialgu oli see lihtsalt koht, kuhu sind tuua, kuni sa taastud. Siis tundus mõnda aega, et sa ei…”

„Aga nüüd olen ma siin.” Kõhklesin. „Patience,” alustasin.

„Usub, et sa oled surnud,” lõikas Burrich vahele, ehk karmimalt, kui oli kavatsenud. „Meie Chade’iga oleme ainsad, kes teavad vastupidist. Enne, kui me su kirstust välja tõmbasime, polnud meiegi kindlad. Kas doos oli liiga kange, nii et sa suridki seetõttu, või külmusid nende päevadega seal maa sees? Ma nägin, mida nad olid sinuga teinud.” Ta peatus ja silmitses mind hetke. Ta näis kurjast vaimust vaevatuna. Ta raputas lühidalt pead. „Ma ei arvanud, et sa selle üle elad, ja siis veel mürk. Nii et me ei andnud kellelegi lootust. Ja siis, kui me su sealt kätte saime…” Ta raputas jälle pead, nüüd juba kõvemini. „Kõigepealt olid sa nii läbi klopitud. Nad olid tekitanud sulle nii palju vigastusi… Ma ei tea, mis mõttega Patience puhastas ja sidus surnud mehe haavu, aga kui ta poleks seda teinud… Ja seejärel… polnud see sina. Mõne esimese nädala järel ajas sellele mõtlemine, mis me olime sinuga teinud, mul südame pahaks. Mulle näis, et me olime pannud hundi hinge mehe kehasse.”

Ta vaatas mind uuesti ja mälestus tõi ta pilku uskumatuse. „Sa kargasid mulle kõrri. Esimesel päeval, mil sa suutsid omal jõul püsti seista, tahtsid sa ära joosta. Ma ei lasknud, ja sa kargasid mulle kõrri. Ma poleks saanud näidata Patience’ile sellist õrisevat, hammustavat elukat, rääkimata siis…”

„Mis sa arvad, kas Molly… ?” alustasin.

Burrich pööras pilgu kõrvale. „Küllap ta kuulis su surmast.” Veidi aja pärast lisas ta kimbatustundega: „Keegi oli su haual küünalt põletanud. Lumi oli kõrvale lükatud ja vahaküünla ots oli seal sees, kui ma tulin sind välja kaevama.”

„Nagu koer kondi järele.”

„Ma kartsin, et sa ei mõistaks seda.”

„Ei mõistnud. Lihtsalt Öösilm kirjeldas seda nii.”

Sel hetkel tundus mulle, et rohkem ei kannata ma välja. Püüdsin lasta vestlusel hääbuda. Aga Burrich oli järeleandmatu. „Kui sa läheksid tagasi Hirvelossi või linna, siis sind tapetaks. Sind poodaks vee kohal ja laip põletataks. Või raiutaks tükkideks. Aga inimesed tahaksid olla päris kindlad, et sa sel korral surnuks jääksid.”

„Kas nad vihkavad mind nii väga?”

„Vihkavad? Ei. Neile, kes sind tundsid, sa isegi meeldisid. Aga kui sa tuleksid tagasi – kui surnud ja mahamaetud mees tuleks tagasi ja kõnniks nende seas, siis nad kardaksid sind. See ei ole asi, mida saaks kavala trikina ära seletada. Vaist on võlukunst, millest ei arvata hästi. Kui kedagi on selles süüdistatud ning siis ta sureb ja maetakse maha – noh, kui sa tahad, et sind hea sõnaga mäletataks, siis pead sa surnuks jäämagi. Kui nad näevad sind ringi kõndimas, võtavad nad seda kui tõestust, et Regalil oli õigus: sa tegelesid loomamaagiaga ja kasutasid seda kuninga tapmiseks. Neil ei jääks muud üle kui sind uuesti tappa. Teisel korral põhjalikumalt.” Burrich tõusis ja kõndis kaks korda edasi-tagasi. „Olgu ma neetud, aga praegu kuluks küll lonks brändit ära,” ütles ta.

„Mulle ka,” ütlesin vaikselt.

Kümne päeva pärast tuli Chade mööda rada. Vana salamõrtsukas kõndis aeglaselt, toetus kepile ja kandis oma kompsu kukil. Päev oli soe ja ta oli oma mantli kapuutsi peast lükanud. Ta pikad hallid juuksed lehvisid tuules ja ta oli lasknud habemel kasvada, nii et see kattis suurema osa ta näost. Esimesel pilgul näis ta rändkatelsepana. Vana armilise näoga mehena ehk, kuid mitte enam Rõugearmilisena. Tuul ja päike olid ta nägu parkinud. Burrich oli kalale läinud, seda eelistas ta teha üksinda. Öösilm oli tulnud ja Burrichi ära olles meie trepil päikese käes lesinud, kuid ta kadus kohe osmiku taha metsa, kui tundis Chade’i lõhna esimest jälge. Ma olin üksi.

Mõnda aega ma jälgisin ta tulekut. Ta oli talvega vanemaks jäänud, näos oli rohkem kortse ja juuksed olid hallimad. Aga ta astus kindlama sammuga, kui ma mäletasin, just nagu oleks puudus teda karastanud. Lõpuks ma läksin talle vastu, kuigi tundsin end imelikult argliku ja häbelikuna. Kui ta pilgu tõstis ja mind nägi, siis ta peatus ja seisis rajal paigal. Ma läksin tema poole. „Poiss?” küsis ta ettevaatlikult, kui ma lähedale jõudsin. Mul õnnestus noogutada ja naeratada. Vastunaeratus, mis ta näole tekkis, pani mind end alandlikuna tundma. Ta pillas kepi, et mind emmata, ning surus siis põse mu vastu, nagu oleksin ma väike laps. „Oh, Fitz, Fitz, mu poiss,” ütles ta, hääles kergendustunne. „Ma mõtlesin, et me oleme su kaotanud. Ma mõtlesin, et tegime midagi veel halvemat kui oleks olnud sul surra lasta.” Ta vanad käsivarred olid tihedalt ja kõvasti minu ümber.

Olin vana mehe vastu lahke. Ei öelnud talle, et just seda olid nad teinud.