Читать книгу Selgelt mõtlemise kunst - Rolf Dobelli - Страница 7

Miks te ei tohiks lasta endale ühtegi jooki välja teha?

Mõne aastakümne eest – hipikultuuri õitseajal – võis raudteejaamades ja lennujaamades kohata ringi patseerivaid roosasse riietunud Krišna sekti kuuluvaid noori. Nad kinkisid igale neist mööda kiirustavale reisijale väikese lilleõie. Usujüngrid ei rääkinud palju – tervitus, naeratus ja kogu lugu. Isegi ärimees, kes ei leidnud väikesele lilleõiele mingit otstarvet, võttis selle siiski vastu – keegi ei tahtnud ju olla ebaviisakas. Neile, kes kingitusest loobusid, öeldi vaikselt: „Võtke ikka, see on meie kingitus teile.“

Kes õie järgmisel käänakul prügikasti viskas, võis näha, et seal lebas neid juba mitu. Aga sellega lugu veel ei lõppenud. Just siis, kui inimene kannatas südametunnistuse piinade käes, kõnetas teda üks Krišna jünger ning palus temalt annetust. Paljudel juhtudel edukalt. Annetuste kogumine sel moel oli sedavõrd viljakas, et paljud lennujaamad keelasid sektil oma aladel tegutsemise. Teadlane Robert Cialdini uuris samaga vastamise ehk retsiprooksuse fenomeni lähemalt ja leidis, et inimesed ei suuda peaaegu üldse taluda teistele võlgu olemist.

Mõne aasta eest kutsus üks abielupaar minu ja mu naise õhtusöögile. Me tundsime neid juba pikemat aega, nad olid kenad inimesed, aga kõike muud kui inspireerivad. Meil ei tulnud pähe ühtegi ettekäänet ja nii vastasimegi kutsele jaatavalt. Juhtus see, mis juhtuma pidi: veetsime nende pool igava õhtu. Sellest hoolimata tundsime endal kohustust nemad mõne kuu pärast enda juurde külla kutsuda. Samaga vastamise sunduse tõttu saime kahe troostitu õhtu osaliseks. Nemad aga nähtavasti mitte, sest juba mõne nädala pärast saime neilt järjekordse küllakutse. Ma saan hästi aru sellest, kui inimesed aastate jooksul samaga vastamise põhimõtte alusel ikka teatud aja tagant kokku saavad, isegi siis, kui nad juba ammu tahaksid sellest nõiaringist välja astuda.

Paljud mittetulundusühingud koguvad raha krišnaiitide eeskujul: kõigepealt teevad väikese kingituse, siis nõuavad vastuteenet. Eelmisel nädalal sain ühelt looduskaitseorganisatsioonilt kingituseks terve ümbrikutäie kauneid idülliliste maastikega postkaarte. Kaasapandud kirjas seisis, et postkaardid olla kingitus minule. Sõltumata sellest, kas teen annetuse või mitte, võin kaardid endale jätta. Muidugi nõudis kaartide prügiämbrisse viskamine minult teatud pingutust ja külma verd. Selline leebe väljapressimine, mida võiks nimetada ka korruptsiooniks, on äris laialt levinud. Kruvide tarnija kutsub potentsiaalsed kliendid meistriliiga mängu vaatama. Kuu aega hiljem jõuab kätte kruvide tellimise aeg. Soov mitte võlglase ossa jääda on nii tugev, et ostja annab järele.

Samaga vastamine on igivana programm. Põhimõtteliselt tähendab see: „Mina aitan sind, sina aitad mind. Käsi peseb kätt.“ Vastastikust üksteisele teenete osutamist kohtame kõigi nende loomaliikide juures, kelle toiduvarud aeg-ajalt drastiliselt kokku kuivavad. Kujutage ette, et olete kütt ja korilane ning ühel päeval on teil õnne ja te saate kätte hirve. Seda on palju rohkem, kui te ühe päevaga suudate süüa. Külmkappe aga ei ole veel olemas. Seega jagate hirveliha oma kogukonna liikmetega. See annab teile võimaluse teiste saagist osa saada siis, kui teil endal kitsas käes. Teiste inimeste kõht on teile külmkapi eest. See on geniaalne ellujäämisstrateegia. Samaga vastamine on riskide maandamine. Ilma selle põhimõtteta oleks inimkond ja lugematu hulk loomaliike juba ammu välja surnud.