Читать книгу Lummutis. PAX: 5. raamat - Åsa Larsson Ja Ingela Korsell - Страница 10

IRIS PAHVATAB NAERMA.

„Rahune maha!” ütleb ta Estridile. „Ma ei kavatse kedagi tappa. „Tõepoolest, sul on sama palju huumorimeelt nagu hullusärgis laternapostil.”

„Väga naljakas!” ütleb Estrid hapult. „Oma jalga sa raamatukokku ei tõsta!”

Magnar tõuseb püsti.

„Võta veel üks pontšik,” ütleb ta Irisele sõbralikult. „Ma pean Estridi ja oma noorte sõpradega natuke rääkima.”

Magnar, Viggo, Alrik ja Estrid lähevad aeda. Alrik lõdiseb. Õhus heljub üksikuid lumehelbeid.

„Sul peab sellele kõigele väga hea seletus olema,” ütleb Estrid Magnarile kurjalt. „Mis tema siin teeb?”

„Kuula,” vastab Magnar. „Aeg tiksub ja pimedus murrab sisse. Sind tuleb treenida, Estrid. Seda ütles ka Damir.”

„Tema peaks mind treenima?” kähvab Estrid. „Kas sa oled mõistuse kaotanud?”

„Ta on ju musta nõia poolel,” hüüab Viggo.

„Ta püüdis mind tappa,” ütleb Alrik karmilt. „Kui see ikka midagi loeb?”

„Aga ta tuli tagasi, et sind päästa,” ütleb Magnar rahulikult. „Kuulge, kas te võtsite nõiakroonid kaasa, nagu ma palusin?”

„Need on seal,” ütleb Estrid ja osutab mustale prügikotile trepi kõrval.

„Ma olen nõiakroonidest lugenud,” ütleb Magnar. „Need, mis tema madratsi kohal rippusid, on niisugused, mis kaitsevad kurjade jõudude eest. Tal oli võib-olla hirm seal magada ... selles mahajäetud restoranis. Aga üks nõiakroon oli tehtud kurbuse ja igatsuse minema peletamiseks.”

„Ja siis?” küsib Estrid.

„Keegi ei tee kurbuse ja igatsuse peletamise nõiakrooni, kui tema südames ei ole kurbust ja igatsust. Ta jätab võib-olla karmi mulje. Aga tema elu ei ole vist kuigi lihtne olnud. See, mis ta sinuga tegi, Alrik, oli muidugi väga halb. Aga kes ei oleks oma elus rumalaid ja ohtlikke asju teinud?”

„Aga me pole püüdnud kedagi tappa!” hüüatab Viggo.

Estrid vaatab maha.

„See ei ole juhus, et ta meie teele sattus,” jätkab Magnar. „Ta oskab sind õpetada, Estrid.”

„Ei!” lausub Estrid kindlalt.

„Kas te tõesti arvate, et meil on mingit muud võimalust?” küsib Magnar leebelt. „Kas me pole juba piisavalt palju surma lähedal olnud?”

Nad seisavad vaikides pimeduses. Alrik tunneb, kuidas kogu tema keha pärast krati surmaembust valutab. Lõpuks ütleb Estrid: