Читать книгу Sünk.Pax: 2. raamat - Åsa Larsson - Страница 8

Оглавление

21. PEATÜKK

Geopeitus

ALRIK JOOKSEB TERVE tee kuni koduni välja. Kuigi tegelikult pole see ju kodu. Nad elavad Andersi ja Laylah’ juures. Alrik ja Viggo on kasulapsed. Ent Laylah nimetab neid lisalasteks. „Need on minu lisalapsed!” ütleb ta. See on parem sõna.

Alrik viskab esikus kingad jalast ja kiirustab teisele korrusele oma tuppa.

Viggo lamab voodis teki all, riided seljas. Ta mängib mobiilis „Plants vs. Zombies’t”. Alrik istub oma voodi äärele ja saadab Magnarile tekstisõnumi. Ta kirjutab, et nad on kodus. Natukese aja pärast tuleb vastus.

„See on Magnarilt,” ütleb Alrik. „Nad jõudsid samuti turvaliselt koju.”

„Vasta neile, et nad võivad põrgusse kerida,” sõnab Viggo kalgilt.

Alrik ei tee Viggo kommentaari kuulmagi.

„Magnar kirjutab, et Henry tervitab sind.”

Viggo tulistab mobiilis zombisid hernestega, nii et neil lendavad käed ja pead küljest.

„Kirjuta vastu, et ma vihkan nende idioodist venda. See on ju täitsa lollakas!”

Alrik jätkab sõnumite kirjutamist.

„Magnar vastab, et Henry on veidi omamoodi, aga tegelikult väga hea südamega.”

Viggo ei lausu rohkem sõnagi. Ta kisub omal riided seljast, viskab need põrandale ja hüppab uuesti voodisse.

„Magnari meelest me võiksime nüüd magama minna,” jätkab Alrik. „Ta ei usu, et täna öösel veel midagi toimuks.”

Ent Magnar eksib.

Mariefredi linna piiril kõrguvad künka otsas vanad varemed. Üks vanem mees teeb seal õhtust jalutuskäiku. See pole loomulikult mingi tavaline jalutuskäik, sest mehel on kindel eesmärk. Ta mängib geopeitust või „aaretejahti GPS-i abil”, nagu ta seda seletab sõpradele ja tuttavatele, kes asjaga kursis ei ole. Pensionile minekust alates on see tema uus hobi. Talle on tekkinud geopeituse mängijatest sõpru Rootsis ja kogu maailmas. Nad peidavad üksteise jaoks väikesi aardeid, mida teised klubi kodulehele pandud vihjete ja koordinaatide abil üles püüavad leida.

„Mis siin siis on?” pomiseb ta endamisi ja uurib oma nutitelefoni ekraani. „GPS-i järgi peaks aare kuskil siin olema.”

Mees vaatab ringi. Kuu valgustab tontlikke varemeid. Üle künka lõõtsub külm tuuleiil. Mees võdistab õlgu ja tõstab jopekrae üles.

Siis ta kummardub ja hakkab taskulambiga valgust näidates otsima. Ta lükkab põõsaoksad kõrvale, vajutab koltunud rohukõrred maha, libistab pilgu üle maapinna aukude ja lohkude. Kobab sõrmedega kivide vahelt ja ... talle jääb midagi pihku. Aare.

Ta tõmbab välja väikese plastmassist karbi. Teeb kaane lahti ja võtab sealt logiraamatu, mis lisaks muudele väikestele asjadele alati säärases karbis peab olema. Ta kirjutab logiraamatusse oma nime, kuupäeva ja kellaaja. Nendib rahulolevalt, et ta on esimene, kes selle aarde leidis.


Lähedusest kostab murduva oksa praksatus. Mis see oli? Ta vaatab ringi, kuid näha pole midagi.

Ta jätkab karbis olevate asjade uurimist. Lõpuks valib ta välja Rubiku kuubiku ja pistab selle jopetaskusse. Teisest taskust võtab ta kaardipaki ja paneb selle karpi. Niimoodi mängitaksegi geopeitust. Kui võtad ühe asja, tuleb selle asemele midagi muud panna. Lõpuks torkab ta karbi samasse kohta tagasi.

„Niimoodi,” ütleb ta ja pühib käed puhtaks.

Samal ajal tunneb ta torkivat lõhna. Võeh, kas see tuleb tema kätest? Mida ta küll on puudutanud? Ta tõstab sõrmed nina alla. Ei, see hais tuleb kuskilt mujalt.

Siis kostab selja tagant heli, justkui puruneks mingi kõva asi. Otsekui purustataks suures veskis kive.

Ta tardub paigale. Keegi seisab tema selja taga. Või õigemini – MISKI seisab tema selja taga. Ta pillab taskulambi maha. Ta ei julge ümber pöörata. Ragisev heli täidab teda jäise õudusega.

Seejärel tormab muru talle kohutava kiirusega vastu. Ent ta saab aru, et see on tema ise, kes ettepoole kukub. Tema selga rõhub raskus.

Ja ümberringi muutub kõik mustaks.


Sünk.Pax: 2. raamat

Подняться наверх