Читать книгу Pax 8: Hõbemadu - Åsa Larsson - Страница 9

„UHHUUU! VAATA MIND, Alrik!” hüüab Viggo ja kihutab Taevamäel kelgutavate laste vahel slaalomit sõites lumetõukekaga mäest alla.

Lumi lendab laias kaares ja mõned lapsevanemad karjuvad Viggole, et ta RAHULIKUMALT võtaks, TEISEDKI lapsed tahavad siin sõita, aga lapsed on PEHMED ja lumetõukekad KÕVAD. Päike särab selges sinises taevas, lumi sätendab. Nagu tavaliselt, on jõululaupäeva hommikupoolikul Taevamäe nõlvale kogunenud palju lastega perekondi, et siin kelgutada, grillida ja suhelda.

Alrik ja Freja seisavad mäe all koos ülejäänud Nygreni perekonnaga. Laylah ja Tarek soojendavad end grilli ääres, kus Anders ja Max lambalihast vorste küpsetavad.

Kõik on täna eriliselt rõõmsad, sest „Mariefredi katku” põdejad pääsesid haiglast koju. Selgus, et müstiline haigus polegi haigus, vaid pliimürgitus, mille põhjustas jõululaadal müüdud keraamika. Uudis levis sotsiaalmeedias kulutulena.

„Kõige parem jõulukink on see, et sa saad terveks, vennas,” ütleb Max ja osutab grillinäpitsatega Tarekile.

Tarek naeratab. Ta on pliimürgituse pärast ikka veel kahvatu ja veidi nõrk. Aga sellest saadik, kui ta hommikul haiglast koju jõudis, käis ta peale, et nad peavad tingimata Taevamäele minema. Muidu polegi jõulud õiged jõulud.

„Suur kangelane on muidugi professor Axel Zimmerman,” ütleb Anders. „See oli ju tema, kes taipas, millega on tegemist, ja eile õhtul haiglasse helistas. Mees on geenius!”

Iris samuti, mõtleb Alrik vastutahtsi. Tõsi, ta on sitta moodi ninakas, ent ometi geenius. Tema ja Viggo teavad, et Mariefredi katku saladuse lahendas eile õhtul Iris. Aga selle kohta ei lausu ta loomulikult sõnagi.

„Oh kuidas ma end süüdi tunnen, et laadalt selle keraamilise kannu ostsin,” ütleb Laylah ja kallistab Tarekit juba tuhandendat korda. „Ma olen mürgitaja!”

„Pole midagi, ema!” ütleb Tarek. „Ma annan sulle andeks, kui saan kaks korda rohkem kingitusi kui Max. Ei, tõsiselt, sa ei võinud ju teada, et kannul on mürgine pliiglasuur. Keegi ei teadnud seda.”

„Sa pead puhkama,” ütleb Laylah teeseldud rangusega. „Istu siia matkatoolile, mille isa kaasa vedas. Ja mässi end pleedi sisse. Niimoodi!”

Kui Alrik näeb, kuidas Laylah oma poja ümber askeldab, mõtleb ta tahtmatult oma ema peale. Kus ta praegu võiks olla? Kuidas ta jõule tähistab? Kuidas ta ennast tunneb? Alrikul on küll kama, aga oleks hea, kui ema endast märku annaks ... Viggo pärast. Ema ei vastanud Viggo SMS-ile. Sellepärast Viggo ongi nii pöörane. Täiesti arusaamatu, et ta pole Laylah’t ja Andersit veel hulluks ajanud. Aga praegu on Anders ja Laylah Tareki haiglast pääsemise üle üliõnnelikud. Võib-olla kujunevad jõulud veel täitsa normaalseks. Muidugi, kui ei oleks Tere-Henry surma. Alrikul hakkab rinnus pitsitama, kui ta Tere-Henry peale mõtleb.

„ETTEVAATUST!” kostab tema selja tagant kisa.

Alrik jõuab viimasel hetkel kõrvale hüpata, enne kui neli tüdrukut vanal vahariidel mäest alla kihutavad. Nad kisavad ja naeravad ja lendavad tema jalge ees hunnikusse. Freja meelest on see tore mäng ja ta hüppab muudkui üles-alla.

Alrik tunneb kahte neist tüdrukuist. Üks on tema klassiõde Sara, teine Sara täditütar Rutt, kes käib Gripsholmi koolis. Kahte ülejäänud tüdrukut näeb ta esimest korda. Üks on temavanune, tüdruku nägu on üleni tedretähti täis. Teine on kõige rohkem viiene ja tal on seljas roosa kombinesoon.