Читать книгу Armastuse ja sõja laulud - Santa Montefiore - Страница 8

Maud Deverill istus vaikides abikaasa kõrval tõllas. Tema kinnastatud käed olid sülle laotatud teki all kokku pandud, karuskasukas soojendas rinda ja selga, aga ta värises ikka. Öö oli selge ja külm, aga siiski hõljus õhus igavene niiskus, mis kerkis märjalt maapinnalt, kandus soolase meretuulega sisemaale ja oli küllalt pealetükkiv, et kontideni tungida. Bertie oli tagasi tulnud varasel õhtul, nagu tal kombeks oli, lõhnates hobuste ja higi järele. Ta oli leedi Rowan-Hamptonit soojalt tervitanud, aga Maud ei lasknud ennast nende näilisest aupaklikkusest lollitada. Ta oli sageli mehe krael oma sõbranna lõhnaõli tundnud ja märganud ulakaid pilke, mida nad teineteisele heitsid, kui arvasid, et neid ei jälgita. Võiks küsida, miks oli Maud nii lähedases suhtes oma abikaasa armukesega? Sest ta uskus, võib-olla küll ekslikult, et sõbrad tuleb hoida enda lähedal, aga vaenlased veel lähemal. Nii oligi see Grace’i, tema ohtlikema vaenlasega, keda polnud lihtsalt võimalik veel lähemale tuua.

Tõld kolistas mööda mõisamaadel tiirutavat külateed, üle loikude ja aukude, kuni jõudis lossi juurde, nii et sõitjad olid üsna läbi raputatud. Teener avas ukse ja ulatas proua Deverillile käe, too võttis selle vastu, sirutas ebakindlalt välja ühe jala ja kobas ülemist astet otsida. Viimaks astus ta tõllatrepist alla ja toetus abikaasa käsivarrele. Bertie oli linavalgete juustega nägus mees laia proportsionaalse näo ja hallide silmadega, mis olid heledad nagu pardimuna. Tal oli kuiv huumorimeel ja nõrkus ilusate naiste vastu. Bertie oli tõepoolest terves Corki krahvkonnas kuulus oma tasase sarmi ja leebe südamlikkuse poolest ning oli iga daami lemmikmees, kuigi loomulikult mitte Maudi oma, sest tema oli haavunud tõsiasjast, et abikaasa polnud kunagi jagamatult talle kuulunud.

Et teed valgustada, olid mõlemal pool lossiukse kõrval läidetud tõrvikud. Bertie ja Maud Deverill olid lähimad naabrid, aga saabusid Maudi pideva venitamise tõttu alati viimasena. Naine lootis alateadlikult, et kui ta muudkui jorutab ja aega viidab, läheb mees ilma temata.

„Kui ma pean jälle kirikuõpetaja kõrval istuma, siis ma lasen ennast maha,” turtsus Maud ja tema erepunased huuled näisid pimeduses mustad.

„Mu kallis, sa istud alati kirikuõpetaja kõrval, aga pole ennast veel maha lasknud,” vastas Bertie kannatlikult.

„Su ema teeb seda meelega, et mulle närvidele käia.”

„Miks ta seda peaks tahtma?”

„Sest ta põlgab mind.”

„Jama. Mamma ei põlga kedagi. Te olete lihtsalt väga erinevad. Ma ei mõista, miks te omavahel läbi ei saa.”

„Mu pea valutab. Ma poleks pidanud üldse tulemagi.

„Aga kui sa juba tulid, siis võiksid natuke lõbutseda ka.”

„Sulle see muidugi sobib, Bertie. Sina oled alati iga peo hing. Sa meeldid kõigile. Mina olen siin lihtsalt selleks, et sinu lõbutsemisele kaasa aidata.”

„Ära ole rumal, Maud. Tule nüüd, sa külmud siin väljas surnuks. Mul on vaja midagi juua.” Nad astusid halli, Maud võttis vastu tahtmist kasuka seljast ja kindad käest ning ulatas need O’Flynnile.

Maud oli kaunis, kuigi karmiilmeline naine. Teda oli õnnistatud kõrgete põsesarnade, sümmeetrilise südamekujulise näo, suurte kahvatusiniste silmade ja kena sirge ninaga. Tal olid täidlased huuled ning tema blondid juuksed olid paksud ja läikivad, üles pandud nii, et lokid ja lained olid täpselt seal, kus peab. Maudi nahk oli piimjasvalge, käed ja jalad väikesed. Õigupoolest oli ta nagu meeldiv marmorkuju, mille on tahunud heasoovlik looja, aga siiski oli ta külm ja karm, ilma igasuguse meelelisuseta. Ainus omadus, mis andis talle kröömikese iseloomu, oli võimetus näha oma ninaotsast kaugemale.

Täna õhtul oli Maudil seljas kahvatusinine maani ulatuv kleit, mis näitas tema saledat keha parimast küljest, tihedalt ümber kaela oli tal pärlikee, sädelev teemantpannal kurgu all. Kui Maud võõrastetuppa astus, käis sealt läbi vaimustuseohe, mis teda tohutult rõõmustas. Ta hõljus sisse, tundes ennast eesootava õhtu suhtes palju paremini, ja kohe astusid tema juurde Adeline’i ekstsentrilised vanatüdrukutest õed Hazel ja Laurel.

„Mu kallis Maud, sa näed nii kaunis välja,” alustas Hazel. „Eks ole ju tõsi, Laurel? Maud näeb nii kaunis välja.”

Laurel, kes väga harva oma õest eemal oli, naeratas talle pontsakatesse punastesse põskedesse. „Näeb küll, Hazel. Tõesti näeb. Lihtsalt kaunis.” Maud vaatas alla kahe ümmarguse näo poole, mis talle innukalt vastu särasid, ja naeratas viisakalt, enne kui eemaldus neist nii kiiresti kui võimalik, tuues ettekäändeks, et peab minema kirikuõpetajat tervitama. „Vaene proua Daunt on haigeks jäänud,” ütles Hazel õpetaja naise kohta.

„Palume Maryl homme koogi küpsetada ja viime selle talle,” tegi Laurel ettepaneku, viidates teenijannale.

„Suurepärane mõte, Hazel. Kui koogi sisse natuke brändit panna, toob see talle tervise tagasi, on ju nii?”

„Oh, päris kindlasti!” hüüatas igirõõmus Laurel ja plaksutas erutatult oma väikesi käsi.

Kirikuõpetaja oli tüse pikkade turris vurrude ja punaste tursunud põskedega ennast täis mees, kes nautis elumõnusid nii, nagu oleks see üks jumala vähem tuntud käskudest. Ta pidas isukalt jahti, oli hea laskur ja innukas kalamees. Tihti liikus ta oma lambukeste hulgas võiduajamistel ega jätnud seal kunagi kasutamata võimalust jutlust pidada, otsekui õigustaks pidev moraalilugemine tema viibimist selles patupesas. Maud oli usklik naisterahvas, kui see talle sobis, ja ta jälestas kirikuõpetajat tolle eputamise pärast. Selles Inglismaa linnas, kust tema pärit oli, oli vikaar olnud lihtne inimene, kellele meeldisid tavalised ja napid naudingud, ning sellised pididki usumehed Maudi meelest olema. Aga Maud sirutas käe välja ja teretas kirikuõpetajat, peites tõelised tunded jaheda viisakuse maski taha. „No kas see pole mitte kaunis proua Deverill,” ütles kirikuõpetaja, võttis naise saleda käe oma käsnjasse pihku ja surus seda tugevasti. „Kas Victoria sai homseks teenistuseks kirjakoha?”

„Sai küll,” vastas Maud. „Harjutasin seda koos temaga, aga te ju teate neid noori, nad loevad liiga kiiresti.”

„Ma saan aru, et ta jätab meid varsti maha ja läheb Londonisse?”

„Ma ei tea, mida ma ilma temata peale hakkan,” kurtis Maud, kellel õnnestus alati kõik vestlused enda ümber keerlema panna. „Olen ikka väga üksildane, kui mulle ainult Elspeth seltsiks jääb.”

„Aga Harry tuleb ju varsti vaheajale ja teil on ju ikka veel…” Õpetaja hakkas just Kittyt nimetama, kui Maud teda kiiresti katkestas.

„Hea hariduse eest tuleb maksta kõrget hinda,” kuulutas ta tõsiselt. „Aga sedasi need asjad käivad ja Harry on Etonis õnnelik, nii et ma ei tohiks kurta. Igatsen teda kohutavalt. Ta on kümmet tütart väärt. Jumal ei pidanud vajalikuks mulle rohkem poegi anda,” lisas ta etteheitvalt, otsekui oleks kirikuõpetaja kuidagi vastutav.

„Tütred hoolitsevad teie eest, kui te vanaks jääte,” lausus õpetaja abivalmilt ja tegi oma šerriklaasile põhja peale.

„Harry hoolitseb minu eest, kui ma vanaks jään. Tütardel on siis oma lastega liiga palju tegemist, et minu peale mõelda.”

Sel hetkel astus nende juurde Adeline ning tema armsat naeratust ja säravaid silmi nähes tundis õpetaja sooja kergendustunnet. „Me siin rääkisime just, leedi Deverill, et tütred on emale vanaduspäevil suureks lohutuseks.”

„Ei oska öelda, sest minu tütar purjetas üle ookeani ega vaadanud tagasigi,” ütles Adeline, kuid mitte ebasõbralikult. „Aga ma olen kindel, et teil on õigus. Maudil on kõvasti vedanud, et tal on kolm tütart.” Maud pööras pilgu kõrvale. Adeline’il oli rahutuks tegev komme temast otse läbi vaadata, otsekui mõistaks ta täpselt kõiki Maudi puudusi ja need teeksid talle isegi pisut nalja.

„On vägagi võimalik, et Victoria ja Elspeth abielluvad inglastega ja lahkuvad igaveseks Iirimaalt. Mina loodan Harry peale, sest ükskõik kelle ta naiseks võtab, tema jääb ikka siia elama.”

Adeline vaatas kindlalt Maudile otsa. „Sa unustad Kitty, mu kallis.”

Kirikuõpetaja naeratas laialt, ta oli noorimasse Deverilli väga kiindunud. „No tema juba Iirimaalt ei lahku, mitte mingil juhul. Vean suure summa peale kihla, et Kitty abiellub iirlasega.” Maud püüdis naeratada, kuid tema veripunased huuled tõmbusid lihtsalt grimassiks.

Adeline vangutas pead ega püüdnudki varjata erilist kiindumust, mida ta Kitty vastu tundis. „Kitty on kartmatu. Kindla peale teeb ta midagi üllatavat. Vaat selle peale olen mina nõus suure summa mängu panema.” Maud tundis, et peaks omalt poolt ka midagi lisama, aga ta ei teadnudki õieti, missugune tema tütar on. Ainult seda, et tal on samasugused leekivpunased juuksed nagu Adeline’il ja samasugune rahutuks tegevalt läbinägelik pilk.

Viimaks ilmus uksele O’Flynn ja teatas, et õhtusöök on nüüd valmis. Maud leidis oma abikaasa arutamas järgmist jahilkäiku isaga, kellel oli käes juba kolmas klaas šerrit. Lord Deverill nägi alati kuidagi koitanud välja. Tema hallid juuksed olid metsikud, otsekui oleks ta just ratsutamast tulnud, ja pintsak nägi välja, nagu oleksid hiired selle küünarnukke nakitsenud. Kui väga Skiddy ka ei püüdnud, et isanda rõivad oleksid puhtad ja pressitud, ikka nägid need välja nii, nagu oleksid äsja alumisest sahtlist välja tõmmatud – ja ta keeldus jäärapäiselt uusi riideid ostmast. „Kas sa teeksid mulle seda rõõmu ja lubaksid ennast lauda juhatada, Maud?” küsis Hubert naudinguga minia ilusat nägu vaadates. Maud, kes võis alati äia toetuse peale kindel olla, pistis käe talle käevangu ja lubas ennast söögituppa saata.

Bertie ulatas käsivarre Põõsastele ja nende erutatud lobisemine mässis ta endasse nagu märkamatu linnuvidin. Kirikuõpetaja astus söögituppa koos Adeline’iga ja nende vestlus piirdus õpetajapoolse loenguga naiste valimisõigusest, mida Adeline kuulas ainult poole kõrvaga ja huvitult.

Kõik seisid söögipalve ajal, Hubert laua ülemises, Adeline alumises otsas, õpetaja Adeline’i paremal käel marutava Maudi kõrval. Langetati pead ning õpetaja kõneles madala ja ähvardava kantslihäälega. Samal hetkel, kui söögipalve oli lõpetatud, paiskus uks lahti ja, käed piidale toetatud, ilmus lävele Bertie noorem vend Rupert, korratu välimusega ja ilmselt purjus. „Kas mulle ka kohta on?” küsis ta ema poole pöördudes.

Adeline ei olnud sugugi üllatunud, nähes oma keskmist last, kes elas umbes miili kaugusel merevaatega majas, mis oli varem kuulunud tema kadunud ämmale, lesestunud leedi Deverillile. „Mine istu oma tädide vahele,” lausus Adeline toolileenile nõjatudes.

Hubert, kes polnud oma lootusetu pojaga nii kannatlik ja uskus, et olnuks parem, kui ta oleks koos noorema õega ära Ameerikasse sõitnud, seal naise leidud ja oma eluga ehk midagi peale hakanud, uratas valjusti ja ütles: „Kokal on vaba päev, jah?”

Rupert naeratas oma kõige sarmikamat naeratust. „Kuulsin, et mu kallid tädid Hazel ja Laurel tulevad õhtust sööma, papa, ega suutnud kiusatusele vastu panna.” Põõsad punastasid rõõmust, tajumata Ruperti kergelt tögavat tooni, ja nihkusid teineteisest eemale, nii et O’Flynn sai tooli nende vahele lükata.

„Kui meeldiv õhtu sellest kujuneb,” rõõmustas Laurel. „Kas sa ei arva, Hazel?”

„Oi, päris kindlasti arvan, Laurel. Tule istu, Rupert-kallis, ja räägi meile, mis asju sa ajad. Sa elad nii põnevat elu. Tegelikult rääkisime alles eile, et mis tunne küll oleks olla noor, eks ju, Laurel?”

„Oi jaa, muidugi rääkisime. Hazel ja mina – me oleme nii vanad ja meil ei jää muud üle, kui rõõmustada nende väikeste uudisjupikeste üle, mida sinult saame, Rupert, nagu palukesi rikka mehe laualt.”

Rupert võttis istet ja voltis salvräti lahti. „Mida proua Doyle on siis meile täna õhtuks valmistanud?” küsis ta.

Oli juba üle südaöö, kui Bertie ja Maud sõitsid tagasi Jahimajja. Maud valas oma raevu välja väsinud ja meeldivalt napsise abikaasa peale. „Ruperti käitumine on lihtsalt teotav – niimoodi kutsumata kohale ilmuda! Maani täis oli ta ka ja kehvasti riides. Arvestades seda rahasummat, mille isa tema peale magama paneb, võiks arvata, et tal on niigi palju sündsustunnet, et ennast õhtusöögiks korralikult riidesse panna.” Maud kaldus ettepoole, kui tõld läbi teeaugu sõitis.

„Mamma ja papa ei hooli sellistest asjadest,” vastas Hubert haigutades.

„Aga peaksid. Tsivilisatsioon eeldab teatud taset. See maa vajuks metslusse, kui meietaolised inimesed ei hoiaks taset üleval. Väline viisakus loeb, Bertie. Sinu vanemad peaksid eeskuju näitama.”

„Kas sa püüad väita, et nad olid kehvasti riides, Maud?”

„Su isa on koitanud. Mida halba see teeks, kui ta vahel Londonisse läheks ja rätsepa juures käiks?”

„Tal on tähtsamaid asju, mille peale mõelda.”

„Ma oletan, et jaht, laskmine ja kalapüük?”

„Täpselt nii. Ta on vana. Jäta talle tema mõnud.”

„Ja sinu tädid on lihtsalt naeruväärsed.”

„Nad on õnnelikud, head ja lahked. Sa otsustad inimeste üle väga karmilt, Maud. Kas sulle üldse keegi meeldib ka?”

„Rupertile on naist vaja,” lisas Maud teemat vahetades.

„Eks leia siis talle naine.”

„Ta peaks minema Londonisse ja otsima endale kena inglise tüdruku, kellel on head kombed ja kindel käsi, et teda ohjes hoida.”

„Sa oled kibestunud, Maud. Kas tänane õhtu oli siis tõesti nii hull?”

„No sinul oli söögitoas muidugi väga tore portveini juua ja sigareid suitsetada, samal ajal kui meie pidime võõrastetoas igavlema. Kas sa tead, et su ema ja tema õed kavatsevad lossis spiritistliku seansi korraldada? Kolm nõida. See on absurdne!”

„Oh, jäta neile ka mingit rõõmu. Mida see sulle teeb, kui nad tahavad surnutega suhelda?”

Maud taipas, et tema väited olid nõrgad. „See on jumalavallatu,” lisas ta salvavalt. „Ma ei usu, et kirikuõpetaja seda heaks kiidaks – sellest ei tule midagi head välja, pane mu sõnu tähele.”

„Ma ei saa ikka aru, mida see sulle teeb, Maud.”

„Sinu ema avaldab Kittyle halba mõju,” andis Maud vastu, teades, et Kitty nimel on rohkem kaalu.

Bertie kibrutas laupa ja hõõrus habemetüükas lõuga. „Ah Kittyle,” ohkas ta ja tundis süütundepistet.

„Tüdruk veedab liiga palju aega vanaemaga igasugu lollusi rääkides.”

„Kas ehk sellepärast, et sina ei veeda temaga koos üldse aega?”

Maud istus hetke solvunult vaikides. Bertie polnud kunagi varem kaevanud selle üle, et naisel ei olnud täiesti ilmselt mingit huvi nende noorima lapse vastu. Pealegi oli ju kombeks, et lapsed hoitakse silma alt ära, guvernandiga lastetoas. Siis tuli Maudile valusa teadmisena pähe, et seda on mehele maininud Grace Rowan-Hampton. Hoides vaenlast enda lähedal, oli ta lasknud koju nuhi.

Tõld keeras Jahimaja ette ja peatus välisukse juures. Tibutas pisut, kohalikud nimetasid seda pehmeks vihmaks. Üle maa puhus tugev tuul, ulgudes läbi hobukastanite raagus okste tormates tontlikult. Ülemteener ootas saabujaid hallis ja valgustas õlilambiga nende teed ülakorrusele. Maud läks abikaasa kannul trepist üles, tundes ennast rahulolematumana kui kunagi varem ning lootes, et mees märkab tema vaikimist ja küsib, mis talle muret teeb. „Head ööd, mu kallis,” ütles Bertie talle otsagi vaatamata. Maud nägi, kuidas mees oma tuppa kadus ja ukse enda järel kinni pani. Vihaselt läks Maud oma tuppa, kus toatüdruk ootas, et tema kleit lahti haakida. Sõnagi lausumata keeras ta selja ootavalt tüdruku poole.

Järgmisel hommikul sõi Kitty lastetoas koos preili Grieve’iga hommikust ja riietus siis kirikusse minekuks. Pühapäevane jumalateenistus Ballinakelly Püha Patricku kirikus oli ainus aeg, kus kogu perekond kokku sai. Ainus aeg, kus Kitty nägi oma vanemaid. Preili Grieve oli pannud valmis puhta valge põlle ja viksitud mustad saapad ning kulutas palju rohkem aega kui tingimata tarvis, et pusasid Kitty juustest välja kammida, hoolimata vähimatki valust, mida see põhjustas. Aga Kitty vahtis ainiti halle pilvi, mis akna taga üle taeva kihutasid, ja hoidis tahtejõuga silma kippuvaid pisaraid tagasi, nii et ükski neist ei pääsenud voolama.

Kui Kitty vanemad ja vanavanemad sõitsid tõllas, siis Kitty istus koos õdedega ponivankris, mille eesotsas ohje hoidva härra Millsi kõrval oli preili Grieve. Victoria oli ema moodi kenake – laia südamekujulise näo ja pika sirge ninaga, siniste silmade pilk rahulolematu. Tema blondid juuksed ulatusid läikivate lokkidena vööni, ta istus sirge seljaga ja pea kuklas, olles liigagi teadlik oma ilust ja ennast saatvatest imetlevatest pilkudest. Elspeth oli tagasihoidlikum ja silmapaistmatum kui vanem õde. Tema juuksed olid hiirepruunid, nina lihav nöps, ilme allaheitlik ja juhm nagu sülekoeral. Vanemad tüdrukud ei teinud Kittyst väljagi ja rääkisid ainult omavahel. Kitty sellest ei hoolinud, tal oli ülearugi tegemist väljadel söövate lehmade ja lammaste vaatamisega. „Ema ütleb, et ma pean laskma Londonisse minekuks uusi kleite õmmelda,” kuulutas Victoria õnnelikult, hoides käega kübarat kinni, et see tuulega minema ei lendaks. „Ta saatis juba mu mõõdud nõbu Beatrice’ile. Ma ei suuda ära oodata. Kleidid tulevad kindlasti äärmiselt moodsad.”

„Küll sul ikka veab,” ohkas Elspeth, kellel oli kombeks täishäälikuid venitada, nii et tema jutt kõlas nagu vingumine. „Tahaksin, et saaksin sinuga kaasa tulla. Aga ma jään hoopis täiesti üksi siia, nii et mul pole rääkidagi mitte kellegagi peale mamma. Ilma sinuta hakkab siin olema kohutavalt igav.”

„Harju sellega parem ära, Elspeth. Ma kavatsen kindlasti endale abikaasa leida.”

„Eks see kõik vist selleks korraldatagi.”

„Mamma ütles, et kui tüdruk ei leia abikaasat, siis on ta kas inetu või nürimeelne või mõlemat.”

„Sina pole ei inetu ega nürimeelne,” kinnitas Elspeth. „Õnneks pole me kumbki pärinud vanaema punaseid juukseid.”

„Need pole punased,” sekkus Kitty tanu varjust. „Hoopis kuldpruunid.”

Õed itsitasid. „Mamma ütleb, et punased,” väitis Victoria õelalt.

„Täielik ebaõnn, kui sul on punased juuksed,” lisas Elspeth. „Kalamehed pöörduvad koju tagasi, kui näevad kalale minnes punapäist naist. Clodagh ütles,” teatas ühele toatüdrukule viidates.

„Hoia siis parem juuksed tanu all peidus,” käskis Victoria. Ta vaatas noorima õe poole ning Kitty tõstis hallide silmade pilgu ja vahtis talle julgesti vastu. Victoria jättis naermise ja hakkas korraga kartma. Õe vaates oli midagi hirmutavat, otsekui võiks ta ainult vaadates kellelegi needuse peale panna. „Ärme ole õelad,” ütles ta rahutult, tahtmata õhutada Kitty raevu, et õde ei saaks kuidagi tema esimest Londoni-hooaega ära rikkuda. „Punastel juustel pole viga midagi, kui need ümbritsevad ilusat nägu, on ju nii, Elspeth?” Ta müksas õde küünarnukiga ribidesse.

„Jah,” nõustus Elspeth kuulekalt. Aga Kitty ei kuulanud enam. Ta vaatas missalt tulevaid kohalikke katoliiklastest lapsi, otsides nende seast Bridiet ja Jack O’Learyt.