Читать книгу Veatu. Valelikud võrgutajad. 2. raamat - Сара Шепард - Страница 5

Mona Vanderwaal seiskas vanemate Hummeri teeservas, kuid jättis mootori tööle. Ta heitis oma mobiiltelefoni ülisuurde konjakivärvi Lauren Merkini kandekotti ja naeratas laialt oma parimale sõbrannale Hannale. „Ma üritasin sulle helistada.”

Hanna peatus valvsalt keset kõnniteed. „Miks sa siin oled?”

„Millest sa räägid?”

„Noh, ma ei palunud sult küüti.” Hanna osutas värisedes oma Toyota Priusele parkimisplatsil. „Mu auto on seal. Kas keegi ütles sulle, et ma olen siin, või …?”

Mona keris pika valkjasblondi juuksesalgu sõrme ümber. „Täitsa hull, ma hakkasin kirikust koju sõitma. Nägin sind, jätsin auto seisma.” Ta tõi kuuldavale kerge naeruturtsatuse. „Võtad ema tagant vaaliumi või? Paistad kuidagi omadega segi.”

Hanna tõmbas oma mustast banaanikujulisest Prada kotist välja paki Camel Ultra Lighti ja süütas sigareti. Loomulikult oli ta omadega segi. Ta kunagine parim sõbranna oli mõrvatud ja juba nädal otsa saabusid judinaid tekitavad sõnumid kelleltki A. – nimeliselt. Iga hetk tänasest päevast – Ali matusteks valmistudes, Wawast dieetkoolat ostes, Rosewoodi kiriku suunas viivale maanteele pöörates – oli ta kindel, et keegi jälgib teda. „Ma ei näinud sind kirikus,” pobises ta.

Mona võttis päikeseprillid eest, paljastades oma ümmargused sinised silmad. „Sa vaatasid mulle veel otsa. Ma lehvitasin sulle. Tuleb ehk tuttav ette?”

Hanna kehitas õlgu. „Ma … ei mäleta.”

„Noh, ju sul oli oma vanade sõpradega nii palju tegemist,” tulistas Mona vastu.

Hanna tõmbus turri. Tema vanad sõbrad oli ebamugav teema – miljon aastat tagasi oli Mona üks neist tüdrukutest, keda Ali, Hanna ja teised narrisid. Pärast Jenna õnnetust sai Monast nende põhiline pilkeobjekt. „Anna andeks. Kirik oli ülerahvastatud.”

„Justkui ma oleks ennast peitnud.” Mona hääl kõlas solvunult. „Ma istusin Seani taga.”

Hanna hingas järsult sisse. Sean.

Sean Ackard oli nüüdseks vaid tema endine poiss; nende suhe oli eelmisel reedel Noel Kahni tere-tulemast-tagasikooli aasapeol lõhki läinud. Hanna oli võtnud vastu otsuse, et reedest saab öö, mil ta oma süütuse kaotab, aga kui ta Seani võrgutama hakkas, jättis poiss ta maha ja pidas talle jutluse, et oma keha peab austama. Kättemaksuks viis Hanna koos Monaga Ackardite perekonna BMW lõbusõidule ja kortsutas auto Home Depot’ ees telefoniposti ümber.

Mona vajutas oma lahtise varbaga kontsakinga Hummeri gaasipedaalile, auto miljardisilindriline mootor keris tuurid üles. „Niisiis, kuule. Meil on hädaolukord – meil ei ole veel kaaslasi.”

„Mille jaoks?” Hanna pilgutas silmi.

Mona kergitas üht täiuslikult vahatatud blondidest kulmudest. „Halloo, Hanna? Foxyle! See on sel nädalavahetusel. Nüüd, kui sa Seani maha jätsid, võid mõne laheda kuti kutsuda.”

Hanna jõllitas väikesi võililli, mis kõnniteepragudest välja kasvasid. Foxy oli iga-aastane heategevusball „Rosewoodi seltskonna noortele liikmetele”, mida sponsoreeris Rosewood Foxhunting League1, sellest ka nimi. 250-dollariline annetus liidu valitud heategevusorganisatsioonile sisaldas endas õhtusööki, tantsu, võimalust näha enda fotot Philadelphia Inquireris ja veebilehel glam-R5.com – piirkondliku seltsielu blogis – ja see oli hea ettekääne end üles lüüa, klaasi kummutada ja kellegi teise poiss ära sebida. Hanna oli ostnud pileti juba juulis, mõeldes, et läheb Seaniga. „Ma isegi ei tea, kas ma lähen,” pomises ta süngelt.

„Loomulikult lähed.” Mona pööritas oma siniseid silmi ja ohkas sügavalt. „Kuule, eks sa helista, kui lobotoomiast veits toibud.” Ja siis pani ta auto uuesti liikvele ning kihutas minema.

Hanna jalutas aeglaselt tagasi oma Priuse juurde. Sõbrad olid läinud ja hõbedane auto nägi tühjas parklas üksildane välja. Teda painas rahutu tunne. Mona oli ta parim sõbranna, kuid oli tohutu hulk asju, mida Hanna talle praegu ei rääkinud. Näiteks A. sõnumid. Või see, kuidas ta laupäeva hommikul härra Ackardi auto varastamise eest arreteeriti. Või see, et Sean jättis tema maha ja mitte vastupidi. Sean oli nii diplomaatiline, et oli oma sõpradele öelnud vaid niipaljukest, et nad olid „otsustanud uute inimestega kohtuda”. Hanna arvestas võimalusega seda lugu enda kasuks töödelda, nii et tõde ei tulekski välja.

Aga kui ta Monale kasvõi ühestki neist asjust räägiks, näitaks see talle, et Hanna elu on kontrolli alt väljumas. Hanna ja Mona olid end koos taasloonud ja reeglikohaselt pidid nad kooli kaasdiivadena täiuslikud olema. See tähendas piitspeenikesena püsimist, esimesena Paige’i teksapükste ostmist ja igas olukorras kontrolli säilitamist. Väiksemgi pragu soomusrüüs võis nad uuesti maotuteks nohikuteks taandada ja seda ei tahtnud nad mitte mingil juhul. Iialgi. Niisiis pidi Hanna teesklema, et ühtki viimase nädala õudustest pole juhtunud, olgugi et juhtunud oli nii mõndagi.

Hanna polnud kunagi tundnud kedagi, kes oleks ära surnud, veel vähem kedagi, kes oleks mõrvatud. Ja tõsiasi, et selleks oli Ali – ja kõige tipuks veel teated A. – lt –, oli veelgi jubedam. Kui keegi tõepoolest Jenna-loost teab … ja võis kaevata … ja juhul, kui see keegi on kuidagi Ali surmaga seotud, siis pole Hanna enam oma elu määraja.

Hanna jäi oma kodu – tohutu telliskivist klassitsistlikus stiilis mäevaatega maja – ees seisma. Ennast auto tahavaatepeeglist silmitsedes nägi ta õudusega, et nahk on laiguline ja läigib ning poorid paistavad lausa tohutud. Ta kummardus peeglile lähemale, ja siis äkitselt … oli nahk puhas. Enne autost väljumist hingas Hanna paar korda katkendlikult sisse ja välja. Viimasel ajal tuli selliseid hallutsinatsioone tihti ette.

Rööpast väljas, lipsas ta majja ja suundus köögi poole. Ta astus klaasustest pika sammuga sisse ja tardus.

Hanna ema istus köögilaua ääres, ees taldrik juustu ja küpsistega. Tumedad punakaspruunid juuksed olid krunnis ja teemantidega kaunistatud Chopardi käekell helkis pärastlõunapäikeses. Ema kõrva küljes rippus Motorola telefoni peakomplekt, mis jättis käed vabaks.

Ja tema kõrval … istus Hanna isa.

„Me ootasime sind,” ütles isa.

Hanna astus sammu eemale. Isa juustes oli rohkem halli ja ta kandis uusi traatraamidega prille, kuid muidu nägi ta endine välja: pikk kasv, silmanurgas kurrukesed, sinine polokampsun. Häälgi oli endine – madal ja rahulik nagu NPR-i2 raadioreporteril. Hanna polnud peaaegu neli aastat isa näinud ega temaga rääkinud. „Mida sina siin teed?” pahvatas ta.

„Olen mõningate tööasjade pärast Phillys,” ütles härra Marin ning ta hääl tegi sõna „töö” juures närvilise viunatuse. Ta tõstis oma dobermanipildiga kohvitassi. Sama kruusi, mida isa nende juures elades vankumatult kasutas; Hanna pidas aru, kas ta oli selle leidmiseks terve kapi läbi tuhlanud. „Su ema helistas ja rääkis mulle Alisonist. Mul on nii kahju, Hanna.”

„Jah,” lausus Hanna. Tal käis pea ringi.

„Kas sul on vaja millestki rääkida?” Ema näkitses tükikest Cheddari juustu.

Hanna kallutas segadusse aetult pead. Proua Marini ja Hanna vahel olid pigem ülemuse ja praktikandi kui ema ja tütre suhted. Ashley Marin oli Philly reklaamiagentuuris McManus & Tate küünte ja hammastega karjääriredeli tippu roninud ja kohtles kõiki nagu oma alluvaid. Hanna ei mäletanud, millal ema talle viimati mõne südamest tuleva küsimuse esitas. Võimalik, et seda polnudki juhtunud. „Ee … pole viga. Aga aitäh,” lisas ta natuke nohuse häälega.

Kas nad said talle tõemeeli süüks panna, et ta on veidi kibestunud? Pärast vanemate lahutust kolis isa Annapolisse, hakkas kohtuma Isabeli-nimelise naisega ja sai päranduseks imeilusa kasutütre Kate’i. Isa muutis oma uue elu nii külalislahkusetuks, et Hanna käis tal külas kõigest üheainsa korra. Juba aastaid polnud isa püüdnud talle helistada, e-kirju saata, mitte kui midagi. Ta ei saatnud enam isegi sünnipäevakingitusi – ainult pangatšekke.

Isa ohkas. „Täna ei ole asjade selgeks rääkimiseks arvatavasti parim päev.”

Hanna silmitses teda. „Mis asjade selgeks rääkimiseks?”

Härra Marin köhatas kurgu puhtaks. „Noh, su ema helistas mulle ka ühel teisel põhjusel.” Ta langetas pilgu. „Auto.”

Hanna kortsutas kulmu. Auto? Mis auto? Ah see.

„On piisavalt halb, et sa härra Ackardi auto ärandasid,” ütles isa. „Aga sa lahkusid õnnetuspaigalt?”

Hanna vaatas emale otsa. „Ma arvasin, et see asi sai korda aetud.”

„Korras pole siin midagi.” Proua Marin vaatas teda ainitisel pilgul.

Mulle paistis küll teisiti, tahtis Hanna öelda. Kui võmmid tal laupäeval minna lasksid, lubas ema mõistatuslikult, et „ajab asjad joonde”, nii et Hannale pahandusi ei tule. Saladus lahenes järgmisel õhtul, kui Hanna avastas ema noore politseiniku Darren Wildeniga köögist enam-vähem seksimas.

„Ma räägin tõsiselt,” ütles proua Marin ja Hanna lõpetas irveldamise. „Politsei oli jah nõus juhtumit mitte menetlema, aga see ei muuda seda, mis sinuga toimub, Hanna. Esmalt varastad Tiffanyst, nüüd siis see. Ma ei teadnud, mida teha. Niisiis helistasin su isale.”

Hanna tuiutas juustutaldrikut, liiga häiritud, et emmalekummale vanemale silma vaadata. Niisiis on isale seegi ära räägitud, et ta Tiffanyst varastamisega vahele jäi?

Härra Marin köhatas kurgu puhtaks. „Kuigi politsei asja uurimise lõpetas, tahab härra Ackard eraviisiliselt kokkuleppele jõuda, kohtuväliselt.”

Hanna hammustas suuõõnt. „Kas kindlustus selliste asjade eest ei maksa?”

„Päris nii see ei käi,” vastas härra Marin. „Härra Ackard tegi su emale pakkumise.”

„Seani isa on ilukirurg,” selgitas ema, „kuid tema kõige südamelähedasemaks projektiks on põletushaavadega patsientide taastusravikliinik. Ta tahab, et sa homme kella poole neljaks sinna ilmuksid.”