Читать книгу Toimiv armastuse teooria - Scott Hutchins - Страница 4

MÕNE PÄEVA EEST peatusid tuletõrjeauto ja kiirabi mu koduks oleva korterelamu ees, mis asub lõunakünkal, vaatega Dolorese pargile. Kiirabitöötajad astusid autost välja ning toekaim neist kandis musta tooli, millel olid küljes punased rihmad ja pandlad. Nad tulid mu ülemise korruse naabri Fredi pärast, kes on joodik ja erak, kuid keda ma olen millegipärast alati austanud. Ma ei tahaks olla tema asemel: ta veedab suurema osa ajast köögilaua tagumisse nurka lükatud väikest lameekraaniga televiisorit vaadates. Ta suitsetab aeglaselt ja teatud kindlapärasusega (mu endine abikaasa vingus tavaliselt haisu pärast), ise kui liimitud tennisematšide, korvpalliturniiride ja kõiksugu jalgpallide, ka tavalise ette. Mängud ise ei paku talle huvi, vaid hoopis kihlveod, mida ta on nende peale sõlminud. Tema ainus pidev külastaja on postiljon, kes on ühtlasi ka tema kihlvedude vahendaja. Ka Fred ise on endine postitöötaja.

Nagu ütlesin, ei tahaks ma olla tema asemel. Tema päevi täitev üksindus ja ühenäolisus pole kuigi peibutav. Sellest hoolimata on ta alati olnud täiuslik näide iseseisvusest. Ta joob ja suitsetab liiga palju ning kui ta üldse midagi sööb, siis purgitäie ülessoojendatud Chunky’t2. Aga ta läheb ja toob kõik ise – suitsud, joogi, Chunky –, nõksutab end kangete jalgadega mäest alla nurgapoodi ja naaseb siis, kaasas ääreni täis paberkott. Seejärel ronib ta neli korrust ülespoole oma korterisse, mis on minu oma räpasem ja spartalikum koopia ning milles ta elab ihuüksinda, mis pole sugugi paha, kui võtta arvesse San Francisco karmi üüriturgu. Ta on trepikojas alati sõbralik ning hoidis minust viisakalt eemale ka siis, kui olid käes mu lahutuse järgsed masendavad kuud, mil üks teine naaber soovitas, et muretseksin korterile pöördukse (et anda peavarju kõigile läbitraavijatele – täiesti ülbe kommentaar). Ta koputas kord mu uksele, et öelda vaid seda, et annaksin märku, kui kuulen teda üleval kobistamas. Ta teab, et on „raske jalaga”. Tõlgendasin seda nii, et oleme vaid naabrid, ei midagi muud, aga tänu minule võib ta end kindlalt tunda. Ehk läksin liigagi kaugele.

Kui meedikud ülemisele korrusele jõudsid, kostis summutatud hääli ning Fred tõi kuuldavale midagi huilge ja karjatuse vahepealset. Astusin koridori ning selleks ajaks olid meedikud asunud teda alla transportima ja hüüdsid talle käsklusi nagu rivisammu õpetajad. „Härra, hoidke käed koomal. Härra, hoidke käed koomal. Seome teie käed kinni, härra.” Tõrelemine tundus vana mehe jaoks pisut liig olevat, aga kui nad ta istetoolile kõvasti kinniseotuna alla tõid, nägin, milles asi. Fred püüdis haarata käsipuid, et laskumist peatada. Ta nägu oli katki, uimased silmad ekslevad ja hirmul, pisarad voolamas.

„Vabandust, Neill,” ütles ta, kui mind nägi. Ta sirutas käed anuvalt minu poole. „Palun vabandust, palun vabandust.”

Ütlesin talle, et ärgu olgu naeruväärne. Pole ju midagi, mille pärast vabandada. Ent ta ei jätnud ka siis, kui meedikud ta minu uksest mööda kandsid, patsient jätkuvalt arstide surnuraami külge aheldatud.

Tuli välja, et ta oli paari päeva eest kukkunud ja puusaluu murdnud, kuid kiirabisse helistas ta alles nüüd. Eelnevad nelikümmend kaheksa tundi vedas ta end mööda põrandat ringi ja ootas jumal teab mida – et valu ära läheks? Et keegi uksele koputaks? Sain teada, kuhu Fred viidi ning et tal oli operatsioon ja ta paraneb kenas taastusravikeskuses. Nii et see osa loost lahenes kenasti. Aga ma ei saa mõtteid sellelt vabanduselt. „Palun vabandust, palun vabandust.” Kas ta vabandas, et üldse siin maailmas eksisteerib, et tema elamine ja hingamine tekitab ebamugavusi? Ta oli segaduses, seda küll, aga see ei muuda midagi. Fred pole iseseisev, ta on lihtsalt üksinda. Säärane avaldus ei peaks mulle korda minema ega mu elu kuidagiviisi mõjutama, ent ometi keeb see kusagil sügaval sisemuses. Oleksin justkui toetunud Fredi eeskujule. Mu isa, kes polnud küll suuremat sorti intellektuaal, kordas ikka oma lemmiktsitaati Pascalilt: kõik inimeste hädad tulevad sellest, et nad pole võimelised üksinda ja vaikselt toas istuma. Minu jaoks oli Fred see, kes istus vaikselt oma toas.

Mitte igaühe elus pole suurt armulugu. Tean seda. Mu esimene abielu läks lõhki paari aasta eest ning kui jätta kõrvale need paar pöörduksekuud, olen pärast seda suurema osa ajast üksinda olnud. Käisin küll vahetevahel selle või tolle neiuga väljas ning otsisin juhuslikku lohutust üheöösuhetest, mis võivad õige suhtumise korral tõepoolest tröösti pakkuda. Vahel jõin küllaltki palju, seejärel piirasin joomist. On minu enda teha, milliseks elutee kujuneb. Sain teada, et poissmeheelu nõuab rutiini, väikeseid nähtamatuid rituaale. Mõtlen seda vähimagi enesehaletsuseta. Keda peakski huvitama, et valan täpselt kaks törtsu koort esimesse kohvisse, aga teise (ja ühtlasi ka viimasesse) vaid ühe? Mitte kedagi, aga ometi on need kolm törtsu koort minu hommikutes olulised.

Rutiini tõttu ei saa ma ka joomisega liialdada ning seepärast olen kolmekümne kuue aastase poissmehena vähem spontaanne kui noorema abielumehena. Toidan kassi hommikul kella seitsme ajal. Küpsetan hommikusöögiks tako – munapuder, viil vürtsikat ürtidega juustu, maisijahust tortilja, salsa verde3 – ja keedan pliidil kohvi. Söön püstijalu. Seejärel istub kass mul süles kella 7.40-ni ning mina loen samal ajal e-kirju ja uurin eripakkumisi, mis on öö jooksul postkasti potsatanud. Ühepäevased allahindlused, tasuta proovimine, kakskümmend protsenti soodust. Kustutan need kirjad, käin duši all ja astun uksest välja kell kaheksa ning asun viiekümne minuti pikkusele teekonnale uksest ukseni, San Franciscost lõunas asuvasse Menlo parki.

Töötan Amiante Systemsile, suurejoonelise lingvistilise arvutiprojekti juures. Ettevõttena pole firma kuigi korralikult läbi mõeldud (asutaja arvas, et amiante tähendab ladina keeles magnetismi, kuid minu endine naine teatas, et see on hoopis prantsuse keeles asbest), ent on hästi rahastatud ja seaduslik. Töötajaid on kolm ning koos õpetame keerulisele programmile – mis põhineb „lõunast pärit Samuel Pepyse” (nii nimetas teda kummaline ajalooajakiri, mis trükkis ära ainsa koopia) kahekümne aasta päevikumaterjalidel –, kuidas töödelda usutavalt inimkeelt. Teisisõnu, püüame arvutiga vestelda. Juttu ajada. Neis päevikutes on kirjas hunnikute viisi mõtteid ja mõjutusi, üle viie tuhande lehekülje hoiakuid, lugusid, ütlusi, elufilosoofiaid, meditsiinilisi nõuandeid. Mõte on selles, et sissekannete peidetud ühendused, näiteks nende iseloom, annavad meile seoseid, mis on seni puudunud kõigil eelnevatel kõneprojektidel, näiteks hobidega seotud ülesanded, „digitaalsed assistendid”. Päevikupidaja, Arkansasest pärit arst, oli tegelikult minu isa, nõnda saingi kummalistel asjaoludel tööd. Päevikud kuuluvad seaduslikult minule. Sellegipoolest on ülemus minuga lahke. Tean arvutitest väga vähe – veetsin kahekümnendad eluaastad reklaamtekste kirjutades –, kuid olen kolmest töötajast ainuke, kes räägib inglise keelt emakeelena ning minust on olnud suur abi, et programmil oleks pärisinimese häälekõla, ehkki sisu jääb jätkuvalt arusaamatuks.

Kui koju tulen, toidan kassi ja teen endale õhtusööki. Istun uuel diivanil. Kui on reede, joon klaasi veini ja vaatan filmi. Kui on nädalavahetus, saan ehk kokku mõne vana või uue sõbraga (kuigi mul on vähe uusi ja veel vähem vanu sõpru) või planeerin midagi mõne naistuttavaga (teen alati plaane ega jäta midagi viimasele hetkele). Vahetevahel lähen kohalikku pubisse, kus on usaldusväärsed baarmanid. Minu jaoks on see pillamine, ent väikesed kulutused on poissmehe elu aluseks. Näiteks parkimine – kolmsada dollarit ja ma saan vältida lõputut kodukvartali ümber tiirutamist! Aga ma tellin ka ajakirju, mul käib kaks korda kuus majapidaja, mu baarikapp on hästi varustatud ja köetud mullivannis võin liguneda, kaua tahan. Kui tunnen, et olen ületöötanud, saadan riided pesumajja, ning paar korda aastas käin näiteks sügavkudede massaažis. Tellin kord nädalas õhtusöögi koju ning mõnikord, kui olen piisavalt kindlameelne, võtan kenasse restorani raamatu kaasa ja õhtustan üksinda.

Kasvasin üles lõunas, kuid San Franciscosse lõin kodu eelkõige elustiili hüvede pärast. Mulle meeldivad vihmast puhtaks uhutud tänavad, selge vaade kesklinnale, üheselt mõistetavad pakkumised restoranides (praegu pakutakse sisikonda) ning nurgapoodidest, turult ja pakiautodelt saadav värske kraam. Minusuguseid on siin palju – vallalised ellu sukeldunud inimesed, kelle suhted sõprade ja tüdrukutega on alati lühiajalised. Pärast abielu lõppemist otsisin kui pöörane endale korterit Silicon Valleysse, mis oleks tööle lähemal, ent nägin peagi, mis minust sedasi saaks. Üsna varsti ei paistaks ma maja, kodutööde ja muruniitmise tagant väljagi. Minust saaks viirastus ning see on üks poissmehepõlve suurimaid ohte – muutuda nõnda õhukeseks ja olematuks, et inimesed vaatavad sinust läbi.

Võtsin teise suuna (osaliselt Fredist inspireerituna). Otsustasin, et jään linna, korterisse, mida Eriniga jagasime, ning õpin poissmeeste loogikat. Tegemist on selge süsteemiga, kus tunnete jaoks kohta pole. Mõistetakse, et poissmees jääb pidevalt kuhugi vahepeale. Üldlevinud tavad vajuvad siis unustusse. Nii hommikusöögi, inimsuhete kui ka armastuse puhul tuleb keerukuse asemel lihtsust eelistada, selles pole midagi julma. Poissmehed, keda olen kohanud – ajutised sõbrad – on olnud toredad kutid. Ma pole kunagi seedinud mehi, kes ütlevad naiste kohta litsid või piprad, kuigi sellised tüübid on olemas nii San Franciscos kui ka terves ülejäänud maailmas. Mind ei häiri niivõrd nende naistevihkamine, kuivõrd enesepettus. Nad on kohatud, eksinud, kitsarinnalised. Edukad poissmehed, need, kes pole kibestunud, on õpetanud mulle paljutki: inimsuhteid tuleb planeerida ning korraga ei tasu kasutada lusikat ja kahvlit, kui saaks hakkama vaid ühega neist. Tean kutti, kes magab võrkkiiges, kutti, kes ei luba korterisse midagi orgaanilist, ka toitu mitte, meest, kes on nõnda veendunud, et jääb elu lõpuni lastetuks poissmeheks, et laskis endale vasektoomia teha (tema andiski mulle hommikusöögitako retsepti). Üks teine poissmees rääkis mulle oma strateegiast, mida ta kasutab füüsilise üksinduse korral. Kui tal polnud parasjagu tuju tantsida või kellegagi kohtuda ja kui ta tahtis lihtsalt meeldivat õhtut võõra kehaga, tuulealust külge, millele kinnitada oma hinge beduiinitelk, võttis ta toa linna mõnes suures noortehostelis. Ütlesin, et mulle tundub see jube, ent ta tõi välja, et jubedus on teisejärguline. Tema teguviis on eetiline ning see on ainus, mis loeb. Ta otsib ajutist leevendust ning reisijad jagavad temaga kõige tõenäolisemalt sama eesmärki. Ta ei pea kellelegi jahti, tegelikult pakub ta oma põhjalikke teadmisi linna kohta ja avatud rahakotti. Hämaraks võib pidada vaid tõsiasja, et noortehostelis viibimise põhjendamiseks tuleb välja mõelda mingisugune alibi: kodus on külas vanaldased sugulased, vett pole. Võib ka võtta kaasa passi või isikutunnistuse ja teeselda, et oled läbisõidul.

„See on segu ihaldatud tulemustest,” sõnas ta. Mul jäi üle vaid imetleda poissmehe loogikat.

Ent on see rumalus? Kas see sõber, tore mees, lõpetab samuti kandetoolile kinnitatult, käed haaramas üüritud kodu seinte järele?

Palun vabandust, Neill.

Minu isa – ma ei nimetanud teda enam papsiks pärast ta enesetappu, see oleks olnud liialt sentimentaalne – oleks leidnud sellele loole kindla ja ilmse moraali. Ta oli nõnda suur traditsioonide austaja, et ma imestasin, miks ta ei käi ringi vastavas rüüs. Talle meeldis korrata vanemate hauakivile graveeritud tsitaati: „Rikkust siin oli, samuti võis märgata katset ilumeelt rahuldada, kuid mugavust leidus vähe ja et seda tol ajal palju ei tuntud, siis ei märgatudki selle puudumist.” See on „Ivanhoest”. Oleme „vanast” lõunast pärit perekond ning lisaks sellele ka roomakatoliku usku, nõnda oleks ta tõenäoliselt käskinud, et täidaksin oma kohust, mis oli tavaliselt mingisugune versioon „teistele elamisest”. Tema enesetapu ajal käisin ma juba ülikoolis. Võtsin seda raskelt, kuid vabanesin teatavast murest, ühesuunalisest maailmavaatest. Tulin Californiasse, kus ütlesin lahti „vana” perekonna pärija kohustustest. (Võinuksin panna sõnade „kohustused” ja „perekond” vahele võrdusmärgi.) Selle asemel võtsin endale tubli kodaniku kohustused: taaskäitlemine, jalgrattasõit, annetused keskkonnakaitserühmitustele ja Glide Memoriali varjupaigale. Kuulun SFMOMA’sse4 ja filmiklubisse. Need olid mu ümberkorraldused, mis on olnud mitmelgi viisil vastupidavad. Nad on samad head kui mu venna valge lippaiaga elu Michiganis ning tema lõputud püüdlused kõige banaalse poole. Ja need on kardetavasti paremadki ema püüdlustest ühekorraga nii hoolitseda kui ka põgeneda Arkansase maja eest, tulemuseks kompromiss, mis viib teda pidevatele harivatele laevareisidele mööda maailma ebapopulaarseid rannikuid.

Terve minu elu oleks isa jaoks arusaamatu, kui mitte hullemgi. Aga isa päevik – doktor Bassett, nagu talle Amiantes viidatakse – võtab käsitlusse iga küsimuse. Kuna tegemist on küllaltki algelise programmiga, päevikutest otsimise versiooniga, millel varuks mõni vestlemise nipp, ei saa ma öelda, et ta midagi „mõistaks”. Ta ei suuda jälgida mõtet ega eristada, kes temaga räägib. (Programm ei tea näiteks, et olen doktor Bassetti poeg.) Aga mõnikord trükin mõne sõna ja arvuti vastab omapärasel maagilise 8 palli5 viisil mõne lausega, mille taga hästi varjatud taip. Sel hommikul oli meie vahel säärane vestlus:

frnd1: kas peaksin täna koju jääma või välja minema?

drbas: reeded on sõprade päevad

frnd1: täna on neljapäev, aga see on kena mõte

drbas: ????

Kui ütlen rohkem kui üheainsa sõna – kasutan ja-d või aga-t –, jääb ta tihti toppama.

frnd1: sinu suhtumine oli kena mõte

drbas: mida sa arvad minu suhtumisest kui heast mõttest?

frnd1: kõik on hästi. kas peaksin siis täna koju jääma või välja minema?

drbas: oled piisavalt kaua norutanud. on aeg elust rõõmu tunda.

Pidin tema vastust korrigeerima, sest mitte miski meie varasemast vestlusest ei viidanud minu norutamisele, kuid sellest hoolimata oli tal õigus. Hämarus laskub taevale kui lihunikukirves. Kui ma ei suuda end diivanilt üles raputada, jään lõksu, silmad ainiti mustal, halastamatul linnal, kus veedan oma kolmekümnendaid eluaastaid. Allapoole jääv tänav möirgab vaevukuuldavast naerust nagu alati.

Kalurite kail – kiire taksosõidu kaugusel – näen Ghirardelli kirjaga tulukest tööle vilgatamas. Mu kaaslasteks on pikk blondiin Rachel ja täidlane brünett Lexie, kes on pärit Tel Avivist. Kumbki neist pole eriline iludus, ent nad on nooruslikult veetlevad. See on ka loomulik, sest tutvusin nendega noortehostelis. Kõik oli täpselt nii lihtne, nagu mu sõber kirjeldas – lähme linna peale, pakkusin. Olgu, olid nemad nõus. Täpselt selle pärast olingi siia tulnud, kuid ometi pani kogu üritus mul kõhu valutama. Oleksin pidanud valima lihtsama alibi – et vett pole –, selle asemel et turistina esineda, kuid tahtsin kõigest eemale pääseda ja nüüd ongi mu silme ees postkaardilik San Francisco. Jahedas õhus on tunda aurutatud krabide lõhna ning T-särgi-poodide lettidelt kumab hämaruses plaatina tooni. Udu on Kuldvärava silla6 enesesse mähkinud ning Alcatraz seisab tuledesäras ja üksinduses kesk vett. Polekski osanud midagi paremat tahta, kui korraga heliseb köisraudtee vaguni kelluke, sedasi nagu ikka – king-king. Hyde’i ja Larkini tänava liin.

Tüdrukud on õhukeselt riides, justkui suunduksime Miami klubidesse: lühikesed seelikud, Uggi saapad, kehasse töödeldud pluusid ja vastav näokirtsutus. Nad värisevad. Blondiin Rachel – neist kahest kenam, kuid mitte armsam – läks jäisest külmast punaseks ja plekiliseks.

„Milline vaade,” ütlen. Tüdrukud on San Franciscos esimest korda.

„Vägev,” vastab Rachel.

„Ma ei suuda uskuda, et see ongi kuradima California,” sõnab Lexie ja hõõrub käsivarsi. Ta on täidlane, puuderdatud ja noor, ent tal on sügav ja kärisev hääl nagu kopsuhaigel. „Noh, aga kus siin siis pidu on?”

„Kas me ei võiks kolm sekunditki lihtsalt ringi vaadata?” lausub Rachel.

„See on viimane linn, mida me külastame.” Lexie saadab minu suunas tähendusliku pilgu. Tunnen selle ära: ta tahab minust lahti saada. Pean näima võimalikult kurb.

„Ja sa tahad teha selles linnas sama, mida kõigis teistes,” ütleb tema sõbranna.

„Siiani on ju kõlvanud, või mis?” nähvab Lexie. „Meil on olnud lõbus, eks?”

Rachel raputab pead, näol vastikust väljendav ilme.

„Huvitav, et sina üksinda reisid,” ütleb Lexie.

Üksinda. Aiman seda sõna suuga järele, nagu mul oleks hammas välja tõmmatud. „Üksindusel on omad eelised,” vastan.

„Sedasi ütlevad pigem sõpradeta luuserid.”

Hästi öeldud. „Sõpradeta luuseril võib siiski õigus olla,” sõnan.

„Kas oled mõni neist abielumeestest?” pärib Lexie. „Neist, kes hiilivad ringi ja otsivad seksi?”

„Ma pole abielus.”

„Kõnnid küll nagu abielumees,” sõnab ta, surub käed keha ligidale ja hüppab kõnniteel robotlikult ringi nagu üleskeeratud mänguasi.

„Ma arvan, et sa ajad kaks asja omavahel segamini,” sõnan, „abielus või puudega.”

„Ta ajab paljutki segamini,” lausub Rachel.

„Ta ajab paljutki segamini,” ahvib Lexie teda titahäälel – sel beebil on tõenäoliselt mustad kopsud –, huuled torus.

Tuul tõuseb ning puhub krabilettide poolt tossu ja meie näod lausa auravad. Tuletan endale meelde, et peaksin praegu lõbutsema. Peaksin hoopis pulli tegema, vabadust tähistama. Mu ülemus Henry Livorno rõhutab tihtilugu, et näivusel ja olemusel pole empiirilist erinevust. Sellele on rajatud ka meie projekt (operatsionalism), ent tänase õhtu raames on tegemist hindamatu tarkusega. Kui mul õnnestub tekitada endas tunne, et mul on lõbus, siis ehk hakkabki lõbus.

„Kuidas vallalised kõnnivad?” küsin.

Tüdrukud ei tee minust välja. Lexie vaatab kaugusesse, justkui näeks seal inimesi, keda otsib. Racheli tähelepanu on suunatud lähedal asuvale mereandide letile. Ta jälgib, kuidas jässakas teenindaja sätib oma mütsi ja võtab siis keevast potist välja ühe aurava krabi teise järel.

„Need elukad on ilmatuma suured,” ütleb ta.

„Need on Dungenessi krabid,” selgitan. Kuigi Rachelil on tantsija nõtke kehakuju ja ta ei ole jumestatud, ei sobi talle klubiriided. Need istuvad ta seljas kehvasti nagu maskeering. „Tahad proovida?”

„Rachel on koššer,” ütleb Lexie. Ta lausa irvitab mulle näkku.

„Mind ei tohiks täna rohkem tagant sundida,” ütleb Rachel ja hoiab kätega küünarnukkidest kinni. „Mul on külm ja ma olen väga lähedal tagasiminekule.”

„Mark Twain ütles kord, et …” alustan.

„Nii kuradi külm on,” ütleb Lexie nüüd tõsisemalt. „Tahad minna riideid vahetama?”

„Jah, tõenäoliselt,” vastab Rachel.

See poleks mul esimene kord, kui õhtu libiseb peost. Ma pole mõni neist meestest, keda on õnnistatud erilise kirglikkusega ning kes toovad mängu nimega elu hindamatu visaduse. Aga kui mõtlen Fredile, saan jõudu. Kutsun tüdrukud lähima T-särgi-poe katuse alla – „OLDE TIME SOURDOUGH SUVENIIRID” – ja pakun, et ostan neile ühesugused naljakate kirjadega särgid. Need hoiaksid tüdrukuid soojas. Ja minuga.

„Ma ei tahaks nagu,” ütleb Rachel vabandavalt. „Lihtsusta, lihtsusta.”

„Sa loed Thoreau’d?” küsin, millele ta vastab uue näoilmega, seekord küll üllatunud või ehk tänulikuga.

Meie beebisinised t-särgid hakkavad Marina hämaras baaris kergelt kumama. Lexie on David. Rachel on José. Mina olen Gina. Must vaip lõhnab õlle järele ning minagi olen mõne joonud. Tunnen ennast paremini. Õhk on millestki paks, võib-olla on kusagile peidetud tossumasin. Istume Racheliga baaripukkidel. Lexie hoiab kinni peaaegu lõuani ulatuvast lauast. Tal on tobe prantsuse maniküür, küüned pärlikarva nagu plastikust ja peitliga kandiliseks raiutud. Kostab tümpsu ja ta õõtsutab end vastumeelselt, justkui oleks keegi talle augu pähe rääkinud. Ta pole küll maailma võluvaim, kuid demonstreerib nelja või viit põhilist seksile omast puusaliigutust. Kes see tüdruk on? Ta on kindlasti mingit tüüpi, kuid mina pole selliseid varem kohanud. Ta on ilmselgelt konformist, tema suhtumine on hullem kui võiks (mis on konformismist egalitaarsem?), aga ma pole kindel, mis see on, mille suhtes ta mugandub. Tõenäoliselt on olemas mingi telesaade, mida mina ainsana siit baarist pole näinud. Mingisugune hittsaade. Midagi sellist, mis lülitub siinse publiku unenägudesse – Lexiele saab osaks väga palju tähelepanu meestelt, kes istuvad lauas, baari ääres või plaadimasina taga hämaruses. Nad on rannas hängivate kuttide tüüpi – pikemad kui muidu, käivad tihti jõusaalis, kannavad terava ninaga kingi. Konformisti haruldasem väljalase.

Lexie pöördub poole keerutuse pealt minu poole. „Kas ostad meile veel juua?” hüüab ta.

„Sa ei räägi küll sedasi, nagu oleksid Tel Avivist.”

„Sest räägin inglise keelt? Mis sa oled mingi juudivihkaja või?”

Rachel pistab käe reisikotti, mida kasutab käekotina, ning ulatab Lexiele kahekümnese. „Osta ise.”

„Sellest ei piisa,” ütleb Lexie. „Tahan Sambuca napsu.”

Ulatan veel ühe kahekümnelise. „Osta, mida tahad,” ütlen.

„Sa oled libe sell,” sõnab Lexie. „Ma olen kindel, et ta on mingi korgijoogivägistaja.”

„Vaata,” ütleb Rachel. Ta hoiab peopesa õllepudeli kohal ning näitab sedasi, et tema jooki ei saa midagi sokutada.

„Sa ju tead, et oleme tüdruksõbrad,” ütleb Lexie, „aga ma ei mõtle selle all, et oleme sedasorti tüdruksõbrad.” Ta teeb oma mõtte ilustamiseks kahe sõrme ja keele abil küllaltki ropu žesti. Rachel hakkab seepeale köhima. Usun, et ta tunneb õudu. „Nii et ma küll ei tea, mis sina arvad, et juhtuma hakkab, aga igatahes mitte see.”

Viipan baari suunas. „Jäta jootraha ka.”

Lexie patsutab Racheli kätt, mis on endiselt pudelisuul. „Kuni tagasi olen,” sõnab ta ja kõnnib rahvasumma. Ta hoiab kaht sõrme silme kõrgusel ja näitab minu poole. Jälgin sind.

„Ta teab, et jootraha peab jätma.” Rachel jälgib sõbrannat kulmukortsutusega. Väljas olid Racheli silmad kristalselt rohelised ja heledad, ent siin on need tumedad ja säratud, vana laimi värvi. Tema nahk on vahavalge, põsest lõuani jookseb noorest verest õhetav pale. Mu isa ütles ikka, et veri on nii elav kui ka surelik. Ta oli ju lõppude lõpuks arst. „Me pole Iisraelist, oleme New Yerseyst. Ja me pole tüdruksõbrad. Ma ei tea, miks ta peab seda jama ajama.”

Mõistan. „Teinekord on tore oma tõelist mina varjata.”

„Arvasin, et ennast tuleb hoopis leida.” Ta koputab sõrmedega lauale ja lükkab püstiseid juukseid tagasi. „Ma ei kavatse su plaane segada. Tean, et ta on kuum.”

Olen üllatunud. Kas olen näidanud välja, et tunnen tema sõbranna vastu huvi? Kas ma tunnen tema sõbranna vastu huvi? Jälgisin, kuidas Lexie vehib baarmanile midagi kätega, seelik nõnda kõrgel, et pisut laiad reied välja pungitavad. Temas on tõepoolest midagi lihtsat.

„Miks sa arvad, et olen temast huvitatud?” pärin.

Rachel joob õlut. „Tal on tõeliselt head rinnad. Need on nii ümmargused. Ja päris.”

„Parem küsimus: miks sa arvad, et ta on minust huvitatud?”

„Sa oled tema jaoks parajalt keskmine.”

Parajalt keskmine. Ma ei teagi, kas mind on kunagi varem täpsemalt kirjeldatud. See tähendab tõenäoliselt, et Rachel ei suhtu minusse kuigi hästi. Ta on olnud kena, kuid ehk liigagi kena. Ta on seda tüüpi, kellel on poiss-sõbrad. Jälgin, kuidas Lexie naaseb, ühes käes kolm pudelit ja teises kolm pitsi, kõik tänu soodsale pakkumisele.

„Ameeriklased karjuvad nii palju.” Ta lükkab juuksed taha. „Ja seisavad niisama.”

„Kas Tel Avivis inimesed ei seisagi?” küsin.

Ta saadab mu suunas välkuva naeratuse, esimese sellel õhtul. See on peaaegu flirtiv. „Nad tantsivad, rumaluke. Meil on parimad klubid. Dome. Vox.”

„Kas kannataksite mu külaskäigu välja?”

Ta kortsutab kulmu ja vaatab rahva poole ning hakkab taas hoogsalt puusi liigutama. Kui ta on minust huvitatud, siis mitte kuigi palju. Või olin ehk liiga pealetükkiv. Või ta tahab mind armukadedaks muuta. Ta seirab pimedas teisi kandidaate, kuid ta ei jälgi neid, vaid seda, kuidas nemad teda jälgivad. Meeste näod on ilmetud ja vaenulikud. Nad vaatavad Lexiet, Rachelit ja teisi naisi ähvardavalt, justkui võiksid neil ühe liigutusega kõri läbi lõigata. See on kõik näitemäng, mille süžee laenatud vampiiriromaanist, kus metslase taltsutavad naiselikud võlud. Ent ometi on siinses kogunemises midagi magusat. Siin on turvalisem kui džässiarmastajate ja humanistidega – minu inimestega –, kes joovad ja lõksutavad lõugu, et anda kinnitust tõsiasjale: nad võiksid sellest inimesest väga hoolida, aga nad lihtsalt ei tee seda. Siin on mängureeglid paigas, sama selged kui oleksid noolemängu kõrvale üles riputatud, ning ettevõte teenib lisa ka ausa kauba pakkumisega. Riided ripuvad rindade, õlalihaste, tuharate ja kõhulihaste peal. Nad teavad, et oleme kõik kui kinnisvara, ning kuigi külastajad loodavad, et leiavad viimaks armastuse superpakkumise, on nad enne valmis end välja üürima. See kõik on ärevakstegevalt loogiline, see lihaturu otsejooneline tarkus.

„Võid minu juures peatuda,” ütleb Rachel. „Käime Dome’is ja Boxis peol.”

„Kas see on üks koht või kaks?”

„Pead meie bossilt küsima.”

„Ma ei teadnudki, et sa boss oled,” hüüan Lexiele.

„Mida?” näib ta solvuvat. „Ma ei tea, millest sa räägid.”

Millest ma räägin? Ma ei tea. Mõtlen taas sellele telesaatele, mida mina pole siit ainsana näinud. Millest see räägib? Kahest hullust tüdrukust, kes reisivad mööda maad, seljas vaid õlapaeltega pluusid? Millised on meestegelased? Mitte nagu mina, seda kindlasti, mina ei sobi rolli. Aga äkki nagu need kutid siin, nagu see noor profisportlane, kes seisab tualeti juures, jalas terava ninaga kingad, laiad lõhkised teksad, juuksed keskele kokku lükatud, justkui oleks keegi tal palja persega peas istunud. Kes tema olema peaks?

Lükkan end toolilt püsti. „Tualetti,” hüüan tüdrukutele.

Lähedalt vaadates on profisportlane pikka kasvu, jõusaalis vormi pumbatud, paljal (raseeritud?) rinnal pikk tätoveering, mis näib ühilduvat tema särgi mustriga. Loodetavasti sain valesti aru. Ta lõhnab mingi tundmatu odekolonni järele, mis on kummaliselt lilleline. Ta käed on rinnal risti, õllepudel käes nagu nui. Tal on sama tõsine pokkerinägu nagu psühhopaadil.

Heidan pilgu tüdrukute poole. Nad põrnitsevad eri suundades ega räägi teineteisega. Reis on teinud oma töö.

„Mida sa brünettidest arvad?” küsin.

Noor profisportlane silmitseb mind ülevalt alla, justkui otsiks killukestki, mida austada. Või ehk on tegemist hoopis klassivahega – kas see pole mitte sõna, mis temasugustele meeldib?

„Tood õed baar, vennike,” sõnab ta, „nad võidakse ära süüa.”

„Mulle meeldib sõna vennike,” vastan. Klassivahe. Vennike. Need inimesed on millelgi jälil. „Need pole mu õed.”

„Su nimi Gina?” pärib ta.

„Ha!” ütlen. „Gina! Ei, ma räägin brünetist. Äkki lähed ja, tead küll, kasutad tema peal oma oskusi?”

„See väike?” Mehe nägu lõdvestub, justkui ta tunneks mu ära kui vana sõbra, keda on terve elu tundnud. Ta lööb mind vastu kätt, kõvasti. Tema naeratab, mina naeratan. Meeste sõprus ennekõike, siis alles naised. „Mulle meeldivad väikesed,” ütleb ta.

„Super,” vastan. Ja mõtlen tualetis, et see on tõesti super. See näib super ja ongi super. On neljapäeva õhtu. Neljapäev! Ja siin ma olen, kodulinnas, seiklev võõras, seltsiks kaks tüdrukut, kes teel New Jerseyst Tel Avivi. Ja leidsin võõra kuti, kes näeb välja, nagu oleks kuulus – telesaatest, mida mina ainsana pole näinud! –, ning lööb kaasa, et olukorda päästa. Ehk mängib ta peaosa. Loomulikult. Enda arvates. Kõik on vaatenurga küsimus! Raputan pead, pilk tualetipeeglil, ja nühin käsi. Nii palju elu – vaatenurga küsimus!

Kui baari tagasi jõuan, istub Rachel seal üksinda. Viipan kätega kõrvadele, et vihjata kurdistavale muusikale. Ta noogutab ja viipab samuti kõrvadele.

„Kus Lexie on?” pärin.

„Mootorratas,” hüüab ta.

„See käis küll kähku.” Vaatan lillaka tooniga aknast välja, kuid ei näe midagi.

„Oleksid pidanud teda Phoenixis nägema,” ütleb Rachel. „See on haletsusväärne.” Ta pudistab sõnu: see’n aletsusväärne.

„Phoenixis?”

„Tucsonis. Austinis. Santa Fes.”

„Okei,” sõnan. Tucson, Austin, Santa Fe – nagu raudtee tunnusmeloodia. Püüan rõõmu tunda.

„Seda me kord juba teeme,” sõnab Rachel, „tüdrukud, kes sealt pärit.”

„Ma olen tundnud küllalt New Jersey tüdrukuid. Lugu ei paistnud sugugi nii hull.” Ta asetab küünarnukid lauale.

„Aga kas nad olid vabad?”

„Nad näisid küllaltki vabanenud.”

„Ma ei mõtle vabanemist.”

Vaatan taas aknast välja. „Lexie näib vaba olevat.”

„Oled segaduses, mu sõber. Vaba versus lihtne.”

Hosteliks on vana sõjaväekasarmu, mis on külm ning laseb tuult ja helisid läbi. Kuulen mõnd ühisruumist kostvat juhuslikku häält, samme, mis viivad hilisele jalutuskäigule tualetti. Rachel istub mu pisikese toa voodil ja sikutab saapaid jalast nagu kurnatud põllutööline. „Rääkivad arvutid,” ütleb ta ja vaarub laes rippuva pirni all. Püüdsin jäise jalutuskäigu ajal oma tööd kirjeldada (kuid ei rääkinud asukohast). Ta ütles, et tahab teada, kuid talle pole kuigi palju meelde jäänud. Ta on nii purjus, et tundub lödi olevat.

„Vett tahad?” pakun. Hoian tema sääremarja peos ja tõmban saapa jalast. Seejärel teise. Vabalt ja lihtsalt. Tahaksin juba öelda, et me ei pea seda tegema, aga miks ka mitte. Mida muud teekski kaks inimest, kes on niisuguses olukorras? Libistan käe ta särgi tihke serva alla ja aitan tal selle seljast tõmmata, peo all ribide kurvid. Klavikord, merekarp. Tema deodorant lõhnab soojalt nelgi järele.

„Üks veel,” ütleb ta ja ma rullin tema särgiku üles nagu sisemise toru.

„Kas oled kurb, et teda pole?” pärib ta.

„Keda?”

„Hea vastus.”

Tõusen püsti ja kustutan tule. Sausalito õrn kuma fokuseerub äkilises sinavas pimeduses ning vilgub puude okstel. Astun akna juurde ja toetan otsaesise vastu jahedat klaasi. Olen küll väikeses laheäärses linnakeses, kuid nüüd näib see kauguses kui püha linn, miraaž.

„Sinu arvuti,” ütleb Rachel. „Kas sellel on imelik roboti hääl?”

„Tegelikult ta otseselt ei räägi. Ta kirjutab sõnumeid.”

„Kas räägid talle kõigest? Kas räägid talle ka oma reisist?”

„Ma ei tea.” Tuul lõõtsub läbi puude justkui tuhat nuga vastu luisku. Sausalitot ei paista enam. Pööran pilgu tema poole. „Mida olekski mul talle rääkida?”

„Võiksid talle öelda, et kohtusid tõeliselt laheda tüdrukuga,” ütleb ta. „Kes kolib Californiasse, et alustada uut elu.”

„Sa kolid SF-i.”

„Bolinasesse. Kolin tädi ja onu juurde Bolinasesse. Lõpetan siin keskkooli.”

Tuul vaibub, nagu tapp oleks ette pandud. Hosteli helid selginevad – televiisorist kostuv pomin, pudelite kõlisemine.

„Jessake. Kui vana sa oled?”

„Kakskümmend. Ära küsi, miks ma pole veel lõpetanud.”

„Kakskümmend,” kordan.

Ta vajub mütsatuse saatel madratsile. Vedrud krigisevad. „Luba mulle, et ütled talle seda. Et tõeliselt lahe tüdruk kolib Californiasse. Alustab uut elu.”

„Alustab uut elu.”

„Just nii.” Ta lükkab end püsti, sirutab käe minu poole ning annab märku, et tuleksin lähemale. „Pean sulle midagi rääkima.”

„Ma loodan, et võin seda ka arvutile rääkida.” Lükkan end akna juurest eemale. Ta on soe tume kogu valgel voodil ja ma tunnen tema lõhna nõnda lähedal, saan puudutada ta lainelisi juukseid. Rachel vaatab mulle tõsiselt otsa, justkui sõlmiksime kohe pakti.

„Kõigepealt pead rääkima mulle oma fantaasiast.” Ta kõneleb vaikselt, aga kindlameelselt – ei häbi ega kohmetust. Tema keha on pimeduses must ja valge kui elevandiluu, selgelt näha. Tema väikesed rinnad, pisut punnis kõht, pikad jalad, matjas pruun aluspesu. Aga ma ei suuda eristada tema nägu. Ülevalpool kaela jääb kõik varju.

„Võid rääkida mulle mida aga tahad,” ütlen. Hoian tema saladust – võõrad saavad seda teineteise heaks teha.

„Sinu fantaasia. Räägi enda omast.”

Naaldun lähemale. Ta põskedel pole punastust, ta silmad pole rohelised. Tema nägu on valge, must, hall – mask. Fantaasia, mõtlen. Ükskõik missugune vana fantaasia. See, millest unistan üksinda voodis, viis, kuidas tahaksin, et mind puudutatakse. Kuhu tahan tema käsi, suud, mida tahan, et ta ütleks. Midagi. Pean vähemalt midagigi välja mõtlema.