Читать книгу Unustuse piir - Сергей Лебедев - Страница 2

Seisan Euroopa piiril. Iga ookeani kohal kõrguv järsak paljastab siin kivide kollase luu ning inimihuga sarnaneva ookrikarva ja ergavpunase pinnase; luu mureneb lainelöökide toimel, tõusulaine õgib mulla ihu.

Ookean on aga nii ääretu, et silmad ei suuda seda haarata; näib, nagu langeks ta kohe vaatajale ja suruks pupillid nagu illuminaatorid sisse, paiskuks üha edasi, uputaks mõistuse täielikult. Ning ainult harvad mõtted, nagu Madeira või Kanaari saarte teravad vulkaanilised tipud, kõrguvad veel lainete kohal; need on mõtted eemaloleku ülevast külgetõmbest, silmapiiri tühjusest, mis kutsub seda ületama, kujutlusvõime jõul veest kergitama nagu Atlantist – uut mandrit, kus kõik on tundmatu, kus avarus ei tunne kartograafi kompassi ega sirklit.

Siin lõpeb Euroopa, kallas kahaneb, nagu tõmbuks kontinent kärbudes kokku, ja sa tunned nüüd esimest korda, et Maailmasaar pole möödunud sajandi alguse inglaslikult romantiliste geopoliitikute väljamõeldis; sa tunnetad selle kaldajoonega kokkusulavat piiri.

Sa tulid siia taigast ja tundrast, et näha Heraklese sambaid, tundma õppida maailma, kus sündisid atlandid, kes nüüd kannavad oma õlgadel sinu kodumaa sünget taevavõlvi, et hingata Gibraltari väravas kopse elustavat Vahemere õhku, kuid sa ei kohanud selle maailma vaheseina, vaid selle lõppu: Venemaal sündinule on siin endiselt oikumeeni äär, nagu arvasid vanad kreeklased.

See äär kätkeb endas väljakutset: ainult niisuguste surmaga võrdväärsete ilmetute vete taga asub uus, teistsugune elu; maismaa, maapind – järkjärgulisus, aga ookean tähendab selle järkjärgulisuse katkemist, nõuab vaimset pingutust, ülevat eesmärki, mille nimel võiks lahti öelda maapinna harjumuspärasest kindlusest ja astuda õõtsuvale laevalaele.

Seisan joonel, kus tundub, nagu saaks sealt edasi minna, kuid selleks tuleb sinna astuda kerge südame ja vaba hingega. Aga minu hing ja süda on tulvil mälestusi polaarjoone poole pürgivast otsatust avarusest, tulvil hauavaikust, mis ihaldab ainsatki sõna; tulvil silmisöövitavat lumeheledust – puutumatu lehe valevust – ja pimedust, mis sarnaneb leegilõõsaks muutumist ootava läikivmusta söe otsekui häilitud pinnaga – see on must nagu öö, must nagu kaevandus, kust hingamine on õhu välja kurnanud ja kus ei teata, mis on koiduvalgus.

Seetõttu ei peitu minu – maailma servale jõudnu – siht eespool, vaid taga: mul on vaja naasta. Minu teekond on lõppenud ja ma pean alustama tagasiteed – sõnas.

Tunnetan – see haarab mind äkki, ehkki on küpsenud juba ammu –, et ma olen rohkem eurooplane kui selle maa elanikud, kes vaatavad Atlandi ookeanile nagu rõdult tänavale.

Ma viibisin Euroopa vastasserval, mis langeb kaljuastangutena Lääne-Siberi soodesse; nägin Mandri-Euroopa sünget tagahoovi, sealseid soome-ugri kolikambreid, tema tagalat, tema vundamenti; ma seisin Euroopa ja Aasia piiril kõrguva Uurali aheliku polaarjoonetagustel mägedel: Euroopa-poolsel nõlval kasvavad ainult madalad, tuultes väändunud polaarkased, aga Aasia pool – kõrged, võimsad, juurtega kaljusid lõhestavad seedermännid ja taevas mägede kohal tuuseldavad üksteist kahelt suurelt tasandikult kerkivad äikesefrondid.

Just seal, kus nõrgeneb Euroopa elujõud, kus seda jätkub ainult põdrasamblikule ja sammaldele, ning mäeaheliku tagant ähvardavad sinna valguda Aasia laaned ja tihe taimestik – just seal tunnetasin ma ennast esimest korda eurooplasena. Aeglaselt arenevates pilveheitlustes viibisin oma sisemuses nendega, kes olid saabunud läänest, Inta ja Petšora poolt; maailmade õmblus – Uurali ahelik – õpetas mind ära tundma oma ja võõrast, sest õmbluse kohal, kokkupuutejoonel, teravnevad tunded, leiavad aset hingelised, koguni füsioloogilised kirgastumised: kõri, mao, kogu oma soolestikuga koged, et jood nüüd sulle võõra Aasia jõe vett, kuid see võõras vesi ei segune selle veega, mida su keha juba sisaldab.

Seal, keset mäeahelikku mõtiskledes või rääkides, püüdes midagi üles kirjutada, mõistad äkki: oled jõudnud keele servale. Aasia pool tuleb asjade nimetamiseks juba pisut pingutada; need otsekui hoiduvad nimepidi mainimisest. Või teisiti öelduna – nimetuse ja asja vahele tekib õhuke ja pingul kelme nagu „särk”, mis ümbritseb loodet ema üsas; siinsed asjad nagu poleks veel sündinud selle keele jaoks, milles sa räägid. Keel saab neid juhtida, võib muuta nende nime ning need kuuletuvad, aga see, kes tunnetab, kas keel on elus või surnud, saab aru, et tegemist on lingvistilise koloniseerimisega. Nulg ja mänd saavad sinu jaoks nuluks ja männiks, kuid need nimed jäävad võõraks nende olemusele, mis nõuab mingeid teistsuguseid kooskõlasid ning vastab harmooniliselt ainult neile.

Keele piir, euroopaliku maailma ääreala; kaugemal on ainult Siberi soode lamedus. Siin õpid mõistma, mis on tegelikult tummus: sa võid rääkida, kuid maailm ei vasta su sõnadele. Ja sa mõistad, et su kodumaa on sinu keel, selle väärikus ja hääbuvus on sinu enda lahutamatu väärikus ja hääbuvus; väljaspool keelt pole sind olemas.

Mäletan, kuidas kord pakaselisel varakevadel käisin ühes külas: tihedaks vajunud halli lumekoorma alla surutud tared, tardunud vildi- ja reejäljed teel; vastumeelne virgumine pärast talve – tare õhus heljub ikka veel pulstunud talviseid unenägusid, lubja- ja vildihõngulisi.

Külas suleti hiljuti kool, sest õpilasi oli liiga vähe. Koolihoone, vana härrastemaja, löödi laudadega kinni. Kool oli asunud juba eemalt paistval künkal ja küla elas nüüd mitmendat kuud, taamal otsekui taganemisel maha jäetud endine mõisahäärber.

Kooli eesaias vedeles kosmonaudi ausammas, nagu oleks too siin maandunud ning majapidamises tarbetuna pjedestaalile seatud ja skafandriga samas toonis hõbedaseks värvitud. Hoolimata pakasest, mis tarretas lõhnad, lehkas koolis rõske tapeedi ja hiirte järgi. Koridoris ahju kõrval taburetil istus valvur – viltidest, vatipükstest, vatikuuest ja läkiläkist koosnev mehike; põrandalauad kääksusid ning tundus, nagu krigiseks kriit tahvlil; lukuaugust piiludes võis näha koolilaudu ja toole – sama kohmakaid ja raskeid nagu õpilaste ranitsad; ühel pingil vedeles joonlaud, nagu oleks õpetaja selle sinna unustanud ja tuleks peagi ära võtma.

Valvur istus ahju kõrval, seina ääres vedeles virnadesse laotud räbaldunud, täissoditud, paljudest kätest läbi käinud õpikuid – „Родная речь1”, neljas klass. Valvur võttis ükshaaval raamatuid, rebis kaaned ära, kortsutas lehed kokku, et leek paremini külge hakkaks, ja viskas ahju. „Kool pandi kinni,” ütles ta. „Puid ei tooda. Nõnda siis kütame, külmuda ei tohi. Raamatukogu on suur, jätkub aprillini.”

Suletud koolis köeti ahju vene keelega. Kuidas sa küll vihkasid lapsepõlves neid raamatuid, neid „küsimusi teksti kohta”, allajoonitud „kontrolli ennast“ lõikusid, seda suurt, leebet, ümarat – nagu pinginurgad, et lapsed ennast ei vigastaks – käekirja! Ja sul tuleb nutt silma, sest nüüd polnud sel kõigil enam mingit tähtsust, nagu ka solvumine on tõelise murega võrreldes tühine.

Seal, Volga-äärses külas, keset kasevõsaga kirjatud põlde, mõistsin ma, mida tähendab inimesele tema emakeel, nüüd juba ilma jutumärkideta, ilma koolitundide manitsuseta.

Kased, lumi, küttepuud, taevas, tee, tuli, suits, pakane – ma kordasin endamisi sõnu, mida mäletasin õige vähe lühemat aega kui iseennast. Kased, lumi, küttepuud, taevas, tee, tuli, suits, pakane – sõnad vohasid, nagu oleksid nad midagi materiaalset, nagu materiaalne energia; sõnad kõlasid sümfooniana, üksteisega põimudes, kuid mitte segunedes, ja pakane oli pakaseline, tuli – tuline, suits – suitsune; sõnad muutusid läbipaistvaks, paljunesid nagu ehe leek, nende foneetilised kestad kaotasid jäiga selgepiirilisuse ja pilgule avanes tähenduste puhas aine – nagu õhumullike kalliskivis, mis murrab valgust teistmoodi.

Õhumullike, mis küll kõigest hetke võrra, aga siiski on vanem kivist endast – õhk oli juba siis olemas, kui mineraal polnud veel tekkinud. Just see tilluke sõõm vanemat õhku, sõna lahutamatu hing – just see muutis sõna tõeliseks, elu ja surmaga seotuks; nõnda ma nägin ja tundsin tookord lummemattunud külas, kus koolimaja valgele katusele langes raamatutuha laike – õpikud põlesid räpaselt, paksu suitsuga ning tuhk oli paksust trükivärvist metalselt rasvane.

Ma sain teada, et vene keel on minu kodu, minu isamaa; need, kes asustavad vene keelt, on minu kaaskodanikud ja kaaslased. Ja seda, mida ma praegu kirjutan, ei jäädvusta ma mitte mälu, vaid keele õigusega; keel elab sellest, mis peab temas väljenduma. Ma näen ja mäletan; need read on mulle hädavajalikud, nii nagu pianist peab puudutama klahve, kontrollides vaikuse järeleandlikkust, enne kui alustab mängu; nende taga kuulen ma pimedusest saabuvate tähtede häält.

Siin, Euroopa serval, näen ma plaažil inimesi, kauneid nagu nereiidid või drüaadid Kreeka mütoloogias, mis liitis inimesi loomade ja taimedega, et saada surematu olend. Ainult inimesele omases ilus peitub haavatavus, suremise eelaimus, mis määrabki tema ainulaadsuse. Taime või looma ilus puudub traagiline noot, liigi üldtunnus asendab selles individuaalsuse. Ning plaažilt vette läinud suplejad on lähedasemad delfiinidele või orhideedele: liikumine, õitsemine, rahu, muretus, puhkus. Ent vaevalt jõuab päike kaduda, kui nad lahkuvad ega saa kunagi teada, et hämaruses sarnaneb plaaž liigagi palju Pompei põrmuga – tõusulaine silub jahtunud liiva, kaotades puusade, küünarnukkide, jalalabade jäljed.

Näen golfimängijaid, kes lakkamatult kordavad Descartes’i geomeetria õppetundi, ruumi artikuleerimise õpetust, selle püüdmist koordinaatide võrku. Kujutan neid oma palli ja keppidega ette keset tundrat ja mulle tundub, et nad tarduvad rabatult paigale: on alasid, kus leidub sellist avarust, mida ei saa aduda isegi ettekujutuses; nad jätavad oma mängu sinnapaika, hargnevad eri suunas, veendumaks, et nähtu ei ole dekoratsioon – ega saa enam kunagi kokku, sest seal, kus statistikaandmete järgi tuleb ruutkilomeetri kohta vähem kui sajandik inimest, killustuvad nad nendeks sajandikeks, tuhandikeks, muutuvad arvutusveaks, kaovad nagu kolmandad või neljandad numbrid pärast koma, millest võib arvutustes loobuda.

Näen siledat asfaltteed ja mulle meenub põhjala trass, mida mööda pääses kullakaevandustesse. Sel teel sõitsid töövahetuste Uralid ja Kamazid, maastikumasinad, buldooserid; selle pervedesse imbus diislikütuse heitgaase, tuul limpsis neile õlija kooriku, mis ragises saapatalla all. Võimsad masinad liikusid üksinda või kolonnidena, kõrgest kabiinist oli näha, kuidas pagevad mootorimürinast heidutatud tundrajänesed, viskuvad lendu lumepüüd, kalad ojades sööstavad vett puurides ülesvoolu; näib, nagu oleks ainult kiduraid puid sünnitav madalik tardunud, nähes vorbilisi rattaid ja läikivad buldooserisahku, mis on valmis puruks tallama samblad ja marjamaa, lõhestama õhukese pinnasekihi.

Ent äkki avanes järsu languse taga Tsaar-Mülgas: nõnda nimetasid seda kõik autojuhid. Ühed rääkisid, et sellele paigale on pannud needuse šamaanid, kes maksvat kätte selle eest, et pühasse mäkke läbindati kullakaevanduse stollid, teised rääkisid seal märatsenud põdrataudist, kolmandate jutu järgi olevat seal lumetormis surnuks külmunud terve vangitapp, mitusada vahialust, keda neljakümnendatel kullakaevandustesse aeti. Üldiselt olid autojuhid paksust ja vedelast läbi käinud mehed, ebausk neid ei heidutanud, nad ei uskunud jumalat ega kuradit, kuid sellegipoolest ei suutnud inimmõistus Tsaar-Mülgast hoomata: näis, nagu oleks see paik märgistatud erilise pitseriga, nagu oleks sel mingi kohutav ja kättemaksuhimuline iseloom, mis magab talvel ja kuival suvel, ent ärkab siis, kui lumi sulab või algavad lakkamatud vihmasajud.

Tsaar-Mülkast polnud võimalik mööda sõita: kevadel igikeltsa sulamisest tekkinud veest läbi imbunud pikk soine maariba venis kahe küngastikurea vahel sadakond kilomeetrit. Ja kui autod enne Tsaar-Mülka servani jõudmist peatusid, avanes pilgule selle paiga ränkus: maa ümberringi näis podisevat nagu katel, kõik oli kaetud roiskuva roostekarva veega, kust kerkis roomikute all hatuseks rebitud, pilbastatud turris palke ja laudu, metalliga kriimustatud kive, laiaks litsutud pontoone, millega sapöörid olid tahtnud Mülgast sillutada, kadunud kruusa- ja liivasaarekeste jälgi – need tunnistasid, et kunagi oli püütud üle sealse põhjatu maa rajada muldkeha. Kõrval paistis sohu vajunud viimasegi värvi kaotanud traktorikabiini kolp, kerkis tõstekraana kõverdunud poom. Mülgast ääristas kummaline mets: kümned pinnasesse rammitud raudtorud ja betoonvaiad, millest osa oli jõuga välja väänatud – neile heideti kinnijäänud masinate vintsisilmused. Samas vedeles läbisegi rebenenud säigmetega trosse, igaüks kümneid kordi kokku sõlmitud, kõik katkenud võitluses Mülka surmahaardega. Lähemale minnes, ettevaatlikult astudes, et saabas ei satuks tardunud kleepuvasse lögasse, võis näha teiste, väiksemate draamade jälgi, mis tunnistasid meeleheitlikke katseid sealt üle pääseda siis, kui kaevandustes katkes töö; oli vaja kütust, lõhkeainet, toitu, aga lennujaamas oli halb ilm kopterid vastu betooni surunud. Ülemused saatsid teele paar-kolm masinat, lubades juhtidele kõike, mida nad iganes tahavad, kui ainult last sihtkohta jõuaks.

Nõnda sündis autojuhtide hulgas Mülka tundjate kast, põhjala augurid, kes oskasid ennustada veepinna kõrguse ja Mülka pinnale jäänud loomajälgede järgi – arvati, et põder või metskits valib kõige kuivema raja; ühed sõitsid kõrvale, et riskida uues kohas, nende autosid tuli pärast pikka aega traktoriga kaldale vedada; suurem osa aga püüdis mööda senist rada läbi pääseda. Nende ülesõitude jäljed olid Mülka servalt näha: laialipuistatud konservid, rataste alla surutud vatikuued, veokasti küljest murtud plangud, vahikorrafurgoonidelt rebitud katteplekk, pingid, raudahjud – kõik see loobiti rattaroobastesse, et auto liikuma pääseks, aga Mülgas neelas väsimatult iga pala. Mõnikord Mülgas puhitus, selle pinnale ilmus pehkinud, maa seedemahlades lagunenud surnud asju; otsekui öögiks ülemäära kugistanud Mülgas endast puldanit, eterniiti, puurtorusid, kõik üksteise küljes kinni nagu hiiglaslik väljajuuritud kändude kogum; sülitas välja sinna loobitud prahti, pudeleid, karpe, pressis koos mullakämbuga pinnale söögijäätmeid himustanud rebase skeleti, ning seejärel päeva-paari pärast neelas taas kõik, mille oli äsja välja tõuganud.

Kui kolonn jõudis Mülkani, pahvisid autojuhid kaua suitsu, kaassõitjad aga hajusid laiali: Mülgas tõmbas kummalise jõuga enda poole, sundis ennast lakkamatult vaatama nagu purskavat vulkaani või pahisevat koske. Selles avanes maa niiske, õõtsuv, vastuvõtlik olemus; neel ilma suuta, avatud süli; Mülgas ei vaadanud inimesi, vastupidi, see imes endasse pilke nagu ka inimeste pingutusi ja masinate tööd. Näis, nagu puuduks Mülkal põhi, sest vastasel juhul kõrgunuks selle kohal juba ammu palkide, liiva ja kruusa mägi. Ja seal, sügavuses, liikusid vesise maa hoovustes uppunud traktoriroomikud, autorattad, vaadid, trossid, tungrauad, plangud, labidad, kangid, pumbavoolikud, võidunud vatijoped ja puldankindad – terve maetud asjade kosmos, mille rangesse vormi oli inimmõistus kätkenud kõik, mis võinuks Mülka vormi eitavale stiihiale vastu seista, andis kuju ja paiskas lahingusse – ning taganes kurnatult, kuid Mülka vats ainult paisus allaneelatust.

Näen lambakoera, keda mees kaldapealsel rihma otsas talutab; penil on palav, ta astub kohmakalt kuumadel kiviplaatidel, hingeldab ägedalt, lillade veresoontega roosa keel ripakil; ta on armetu, see koer, ületoidetud ja vana, harjunud kaelarihmaga, ükskõikne rasvunud tuvide vastu, kes otsivad plaatide liitekohalt palakesi, kuid minul pole temast kahju: ma mäletan teisi lambakoeri, mäletan nende ülemistelt kihvadelt venivat paksu, kleepuvat ila, lõugade vahelt paistmas roosa ribiline suulagi nagu lahtiraiutud rümp lihaletil; mäletan haukumist, milles polnud enam midagi koeralikku.

Tavaliselt meenutab haukumine, olgu see kui tahes raevukas, linnaparki või külatanumat – öösel metsast või soost kostva penikarja kauge klähvimise järgi mõistad, et kuskil lähedal on eluase, inimesed, öömaja. Ent konvoid valvavate hundikoerte haukumine on sootuks midagi muud kui see, mis kostab koerakarja omavahelisel jagelemisel, karvakiskumisel, jooksuajal, jahil. Vahialusele ei tarvitse järele joosta, tema on antud koera täielikku meelevalda, ent ponnistusest pungil silmades, kõrist paiskuvates hääleklompides, klompides, mis sarnanevad lämmatatud sõnaalgetega, heiastub sedavõrd koletu vihkamine, milles loom jõuab juba inimtunnete tasandile; inimese looduslik tunne – vihkamine – osutub koera külge poogituna temast endast suuremaks ja jõulisemaks ning too on sunnitud selle vahialusele välja valama; kui ta ei jõua seda teha, purustab vihkamine hapra mõistuse, rebestab häälepaelad, veab lõuad krampi. Just sellepärast meenutab otsekui suitsetamisest kollaste kihvadega konvoikoerte nõrk haukumine – isegi raudteejaama kaugemas otsas, kus kahte viirgu rivistatud sõdurid, koer rihma otsas, ajavad vange autost vagunisse – otsekohe vihkamist, mis lahutab inimest ja looma sügavamalt kui inimest inimesest, sest loom läheb selles lõpuni, kuni enesekaotuseni, kõõluste rebenemise ja selgroolülide murdumiseni; vihkamist, mis paiskub haukumise saatel õhku tuhandetest kohtadest ja mis ei kao kuhugi, vaid elab edasi koerte ja inimeste järgmistes põlvkondades, mida on toidetud napi emapiima, puruks näritud kontide üdiga.

Ma näen kalamehi, kelle pikkade spinningute otsad välgatlevad hämaruses, otsekui püütaks lendkalade rohekat helendust; pärast kalastamist minnakse väikesse rannarestorani, juuakse õlut või veini, kuni köögis kalu puhastatakse ja roogitakse.

Saaki kaldale tirivate kalameeste spinninguridvad võbelevad ja painduvad ning neis kooldunud peentes rooskades on aimata põhjala jõe kallast katvate metsikute sõstrapuhmaste samasuguseid nõtkeid oksi, mis on kahvatute, roosakalt läbikumavate vesiste marjakobarate raskusest lookas; igas valkjate soonekestega läbistatud marjas valmivad haprad seemneterakesed, aga seni veel haljas sõstraleht on juba närbumas. Jõevesi loputab lehti ja marjakobaraid voolutõtus, eemal muutub läbipaistvus sügavamalt tumedaks: seal on hauakoht, vesi keerleb aeglasemalt, püdelamalt, ja selle pinnal püsivad tardunud, otsekui vedelast klaasist langenud tilkade haprad ringikujulised jäljed – harjused2 haaravad putukaid.

Suvi kaldub sügisesse, hämarus laskub varem, hommikud muutuvad jahedamaks ja tuul paiskab nagu aknaraamide vahelt prahti – soomuseid, tiibu –, pühkides habraste tiibadega kiile vette; harjus – röövkala, jõekütt, kes neelab kärbseid, sääski, kiile, et peagi laskuda allavoolu, jõepõhjas aukudesse peituda, tarduda uimaselt kuni kevadeni; kirevad putukatiivad välgatavad ja küütlevad kalad läbistavad vett.

Puhkepeatus. Latile riputatud katlakesest kerkib auru, keeb uhhaa; harjus on õrna lihaga, seda ei tohi kaua keeta. Hõrgutav delikatess – soola ja pipraga hõõrutud värske kala, kivi all hautatud, sellest nõrgub mahla. Seejärel sammute piki jõge edasi, rada hüppab kaldalt teisele ja ühel koolmekohal astub kellegi jalg kivide vahele takerdunud, libeda roheka vetikakõntsaga kaetud kolbale.

Inimese pealuu. Kolp vees. Pisut ülesvoolu on jõevoolust uhutud püstloodis järsak, must turbamass. Turbas on veel kolpasid, luid, poolenisti pehkinud liha, närbunud nagu terve talve lume all lebanud jõhvikas; laagri surnuaed, mida voolusängi muutnud ja uude harusse suundunud jõgi nüüd lagedale uhub. Sa oksendad söödud kala välja, harjuses on seda inimliha, juba oled sa inimsööja, kõik te olete inimsööjad, sest sõite seda kala ja jõite vett, milles on lahustunud laibad. Iiveldus võtab su üle võimust, aga rüvedus ei kao, see jääb igaveseks sinu kehasse ja verre.

Ja sa nead spinningut, nööri ja sööta, huulde on juba tunginud kidaline konks, sa neelasid landi, mis rebestab soolikaid. Jõkke visatud kalakondid ja inimluud – sa tunnetad äkki, et oled alati olnud söögiahela lüli, sinu mälu on teeninud tapariistana: selles on liiga palju sind ennast koos oma eluga, täisverelise ja tugevaga, sa otsekui rõhutasid, et pole olemas kurbust, et olemisele ei tehta midagi halba – elu saab kõigest jagu, leevendab kõik.

Ja siis sa mõistad, et nüüd on sulle antud viimast korda armulauda ning et see pole juhuslik. Selle kaudu, nagu taasomandatud nägemisande kaudu, näed sa oma keha, oma mälu, oma saatust nagu ettevalmistust: verepärand, mälestuste pärand, võõraste elude pärand – kõik ihaldab sõna, otsib väljendusvõimalust, püüab tõeks saada, lõpuni kulgeda, olla tunnustatud ja leinatud.

Sa näed ja jätad meelde; ning see tekst on nagu mälestussammas, nagu nutumüür, kui surnutel ja taganutetuil pole kuskil mujal kohtuda kui selle surnuid ja elavaid ühendava sõnamüüri juures.