Читать книгу Minu ema saladus. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Sheila O'Flanagan - Страница 10

Lend Kopenhaagenist oli saabunud kümme minutit enne plaanikohast aega, aga meeskond teatas, et trapiga on probleem ja see põhjustab väljumisel väikese viivituse. Suurem osa reisijaid, kes juba seisid oma kaasavõetud pagasiga vahekäigus, torisesid kannatamatult, aga Camilla, kes alles istus, kehitas lihtsalt õlgu.

„Meil on alati mingid paganama jamad,” kurtis Davey mobiili sisse lülitades. „Lihtsalt piinlik.”

„Sellised asjad võivad igal pool juhtuda,” märkis Camilla.

„Aga juhtuvad ikka siin.”

„Ära ole rumal. Mina küll ei hinda sinu riiki ühe rikkis trapi järgi. Ega sinu järgi.”

„Mina hindan sinu riiki küll sinu järgi,” ütles Davey Camillale. „Lahe, šikk ja kompetentne.”

„Tõsi,” nõustus Camilla.

Davey telefon piiksatas, Roisinilt tuli sõnum ja Davey mühatas. Kas õde arvas, et ta oma meile ei loegi või? Roisin oli saatnud talle eelmisel päeval üksikasjalikud juhtnöörid, mille hulgas korraldus parkida auto spordiklubi juurde oli paksus kirjas esile tõstetud. Davey tahtis juba pahase napisõnalise vastuse saata, kui lennuki eesosas algas äkki sagimine ja viimaks ometi avanes uks.

„Näed,” ütles Camilla. „Viieminutiline viivitus. Järelikult jõudsime täpselt õigel ajal.”

„Nad on kindlasti juba sellest paanikas, et me varem jõudsime.” Davey loobus mõttest Roisinile sõnum saata ja pistis telefoni taskusse. „Hea küll, lähme siis.”

Nad väljusid lennukist, käisid läbi immigratsiooniametniku juurest ja läksid siis otse autorendilaua juurde. Davey oli üürinud Wexfordi sõiduks VW Golfi. Ta tahtis Camillale luua muljet, et Iirimaa on tõhusalt asjalik riik, ja õnneks oligi rendifirma täiesti kompetentne ning juba vähem kui kahekümne minuti pärast sõitsid nad parkimisplatsilt minema.

„Uskumatu, et ilm on nii soe.” Davey võttis jakitaskust päikeseprillid ja pani ette. „Tavaliselt küll ei ole.”

„Kliimamuutus,” ütles Camilla.

„Iirimaal meeldiks kliimamuutus kõigile, kui see tähendaks soojemaid suvesid,” märkis Davey. „Kuigi ilmselt mitte see niiskus, jumala eest, see on juba nagu Singapuris!”

„Mitte päris,” vaidles Camilla. „Singapuris on temperatuur…”

„See oli ainult kujundlik väljend!” käratas Davey. „Ma tean küll, et siin pole päris seesama. Aga ikkagi kuum ja lämbe.”

Camilla kergitas kulmu.

„Vabandust,” ütles Davey. „Ma olen natuke pinges.”

Camilla vajus vastu istme seljatuge ja vaatas huviga ringi. Ta oli Iirimaal esimest korda ja teda üllatas, kuivõrd palju see paistis Daveyle korda minevat, et ta selle heaks kiidaks. Sellest saadik, kui Davey sai kutse vanemate aastapäevapeole, oli ta oma kodumaad võrdselt kiitnud ja halvustanud.

„Me oleme väga sõbralikud,” oli Davey korduvalt öelnud. „Jutukamad, avatumad. Aga mõnes asjas ikka täiesti lootusetud. Loodame, et küll asjad kujunevad, mitte ei võta midagi ette, et ikka kujuneksid. Kuigi tavaliselt läheb lõpuks kõik hästi.”

Camilla naeratas.

„See pole nii nagu Taanis.”

Camilla ei suutnud enam kokku lugeda, mitu korda Davey seda ütles. Justkui oleks Taani kõige õige, targa ja eelkõige tõhusa särav majakas, aga Iirimaa lihtsalt mingi korratu keeris, kus asjad saavad korda pigem tänu vedamisele kui sihipärasele tegevusele. Siiski polnud Camilla siiani näinud muud kui kompetentsust ja head tuju ning Davey kompleks oma kodumaa suhtes intrigeeris teda.

Camilla Rasmussen tundis Davey Sheehanit umbes kuus kuud ja hoolis temast väga. Ta ei lubanud endal küll kasutada sellist sõna nagu armastus, sest see andis edasi tundeid, mida ta polnud veel valmis tunnistama, kui asi Daveysse puutus, aga Davey oli võluv kaaslane, Camilla nautis tema seltskonda ja ta oli tore. Nad mõlemad tundsid huvi taastuva energia vastu (Camilla töötas jätkusuutliku energia organisatsioonis ja Davey firma tootis tuuleparkide turbiine), mõlemale meeldis malet mängida ja nad olid lausa sõltuvuses interneti mõistatusmängudest. Camilla ütles endale, et kui ta otsiks pikaajalist suhet…, kui ta kunagi üldse mõtleks abiellumisele, oleks Davey Sheehan kandidaatide nimekirjas kõrgel üleval. Camilla oli üllatunud, et Davey polnud veel abielus olnudki. Kolmekümne seitsmeselt oli suurem osa mehi, keda ta tundis, vähemalt korra kellegagi paaris olnud. Aga Davey polnud abielus olnud ega niisama kellegagi koos elanud, mis oli nii eelis kui ka puudus. Camilla oli ära silunud suurema osa puudusi, nagu näiteks Davey esialgne suutmatus arvestada sellega, et majas on veel teinegi inimene ja et ta peab õppima tegema kompromisse telesaadete, muusika ja sisustuse osas, samuti Davey komme unustada, et neil on olemas nii pesumasin kui ka nõudepesumasin, Davey endast välja minemine, kui miski oli pandud mujale sealt, kuhu tema selle pani, eriti kui ta oli selle pannud valesse kohta. Ja kõige tähtsam – Davey täielik teadmatus sellest, mida õieti tähendab kodune toit. Temast polnud köögis eriti asja ja kui toitu ei saanud mikrolaineahjus soojendada, siis ta seda ei söönud. Noh, esialgu ei söönud, nüüd olid asjad teisiti.

Siiski olid sellel, kui elada koos kellegagi, kelle teadvusse polnud sööbinud mõne teise naise eelistused ja vastumeelsused, ilmsed eelised. Daveyl polnud teda kellegagi võrrelda, kui mitte arvestada tema ema, aga teda polnud vaja arvestada, sest Jenny Sheehan polnud, nii palju kui Camilla aru sai, mitte mingil juhul eriline koduhaldjas. Camilla arvas, et Davey on peaaegu et tänulik, kui tal on kodus naine, kes, kuigi sada protsenti pühendunud oma tööle, teab tervisliku toitumise ja mugava elu põhimõtteid ja on muidugi voodis hea. Camilla naeratas omaette. Ta teadis, et on voodis väga hea ja et Davey lõikab tema kogemustest kasu. Naisena oli tore tunda, et oled see, kellel on mitmekesisem minevik, samuti oli tore, et Daveyl polnud vajadust teda selle koha pealt küsitleda. Loomulikult ei sõltunud seks Daveyga ainult Camilla enda annetest, mees oli helde ja kohanemisvõimeline armastaja, ta hoolis Camilla naudingutest palju rohkem, kui tema varasemad kaaslased olid teinud, ja see oli väga värskendav vaheldus. Aga päris kindlasti olid Camilla voodioskused suuremad.

Siiski oli Davey Sheehan Camilla seisukohast vedamine ning ta jagas mehega meeleldi ruumikat pööningukorterit Østerbros. Camilla meelest oli armas, et Davey tahtis ikka veel talle muljet avaldada. Ja ta teadis, et Davey tahaks, et Camillale meeldiks tema pere ja et Camilla meeldiks tema perele. Camilla nõjatas pea korraks Davey õlale. Davey võttis ühe käe roolilt ja pigistas naise põlve, enne kui too ennast uuesti sirgu ajas.

Davey pani käe roolile tagasi ja heitis pilgu Camillale. Vahel ta lausa näpistas ennast, olemaks kindel, et ta ei näe und, sest tema meelest oli lihtsalt käsitamatu, et temal, Davey Sheehanil, kellel polnud mingeid erilisi silmapaistvaid väärtusi, oli kuidagi õnnestunud õnge võtta selline kaunitar nagu Camilla Rasmussen. Esimesest hetkest alates, kui ta Camillat alternatiivsete energiaallikate konverentsil nägi, oli ta võlutud naise tasakaalukast käitumisest, loomulikult heast välimusest ja vabast vestlusoskusest. Davey oli lausa rabatud, kui Camilla nõustus temaga õhtusöögile tulema. Ja ta ei saanud siiani aru, miks Camilla oli nõustunud temaga kokku kolima. Davey tunnistas endale, et on töös edukas. Jah, võrreldes mõnede tööstusinimestega oli Davey muretu – Camilla ütles, et see meeldib talle. Aga ikkagi. Tema juuksed olid õhemad kui kümne aasta eest ja seal oli juba halli. Kõhulihased polnud just parimas vormis. (Ja polnud ka siis, kui ta oli alla kolmekümne, aga tollal oleks ta võinud veel fantaseerida.) Ehkki ta teadis, et oli paari viimase kuu jooksul oma seisu parandanud, ei saaks temast mitte kunagi nii tapvalt hoolitsetud meest kui Ivar Nygaard – puha mustad džemprid, mustad püksid ja hõberaamiga disaineriprillid –, kes töötas samas firmas kui Camilla ja kellega Camillal oli olnud aastapikkune suhe, mis lõppes veidi enne seda, kui Davey Camillaga konverentsil tuttavaks sai.

Davey kartis, et on Camillale lihtsalt hädaabimees. Ta kartis, et pakub Camillale ainult ajutist huvi, sest on lihtsalt Ivarist nii erinev. Ta kartis, et jääb Camillast ilma ja seda ta ei tahtnud. Ta tahtis Camillaga abielluda. Oli juba kihlasõrmusegi ära ostnud.

Davey patsutas pintsaku rinnataskut. Tegelikult oli pintsakuga käimiseks liiga soe, aga ta ei olnud tahtnud seda ära võtta, sest äkki kukub kaunisti paigutatud teemandiga sõrmust varjav karbike veel välja. Sõrmuse oli Davey ostnud paari nädala eest enesekindluse ja entusiasmi hetkel, mõeldes, et oma kallimale romantilise abieluettepaneku tegemine on suur žest. Aga ta oli kartma löönud. Camilla polnud suurte žestide inimene. Ja mis siis, kui Davey palub Camillat naiseks, aga tema ütleb ei?

Tüdrukutel on ikka hea, mõtles Davey ja keeras konditsioneeri veidi jahedamaks, neil on kõik need raamatud ja filmid, mis räägivad, mida nad väärt on, ja et nad väärivad parimat. Nad võivad pabistada, lootes, et mees ikka teeb abieluettepaneku, aga ise nad seda ju tegema ei pea. Nad ei pea oma hinge välja valama, riskima ja ootama, kas vastus on jah või ei. Võim on tüdrukute käes. Nad lihtsalt ei taipa seda.

Davey oli sõrmuse kaasa võtnud, sest arvas, et kui Camilla näeb, kuidas Davey vanemad on pärast neljakümmend aastat koos nii õnnelikud, on ta ehk valmis abieluettepanekut vastu võtma. Ja ta lootis, et Aranbegis on ehk sobivalt romantiline võimalus see ettepanek ära teha. Nad olid väga otsekohesel ja põhjamaisel viisil abielust rääkinud. Camilla ütles, et see on õigus, mitte kohustus, Davey proovis ka otsekohesust ning küsis, milline on Camilla enda seisukoht selles suhtes, ja Camilla vastas, et kindlasti abiellub ta kellegagi, kui leiab, et on õige aeg, aga ta pole selleks kohustatud – ei nüüd ega üldse kunagi. See pani Davey mõtlema, milline on siis tema koht keset kõike seda. Aga Davey armastas Camillat kõigist oma puudustest hoolimata. Nii tuli ainult leida õige aeg ettepanekut teha. Davey lootis.

Ta tahtis Camillaga abielluda. Tahtis temaga lapsi saada. Tahtis olla sama õnnelik kui ema ja isa ja tahtis, et tema lapsed oleksid sama õnnelikud kui tema.

Ta lootis, et seda pole liiga palju paluda.

„Räägi mulle oma vanematest,” ütles Camilla, kui nad olid juba peaaegu tund aega teel olnud ja telefonist oli muusika kuulatud. „Nelikümmend aastat koos on ikka saavutus.”

„Ma tean,” kostis Davey. „Huvitav, kui paljud sellega veel üldse hakkama saavad?”

„Ega eriti ei saadagi, ma arvan. Mis sinu ema ja isa siis nii eriliseks teeb?”

„Nad sobivad hästi kokku,” ütles Davey pärast pausi. „Nad täiendavad teineteist. Ema on alati olnud veidi unistav kunstiinimene ja isa hoolitseb, et asjad tehtud saaksid.”

„Sa rääkisid, et su ema on maalikunstnik. Kas ta on Iirimaal tuntud?”

„Oh, ega ta sellega nüüd nii tõsiselt ka ei tegele,” selgitas Davey. „See on rohkem hobi kui töö.”

„See on anne,” märkis Camilla.

„Jah, on küll. Aga see pole tema karjäär ega midagi. Kuigi…” Davey hääl vaibus, kui ta mälestustes soris.

„Ta käis mingil näitusel või kursusel, kui ma väike olin. Ma tegelikult päris täpselt ei mäleta. Tundus, et ta oli nädalate viisi ära. Tegelikult ilmselt siiski ainult paar päeva.”

„Ja kas ta müüs mõne maali ka seal näitusel?”

„Pole aimugi.” Davey heitis Camillale häbeneva pilgu. „Ma polnud ilmselt kunagi piisavalt huvitatud, et küsida. Kohutav, eks?”

Camilla raputas pead. „Sa olid laps. Sul olid oma probleemid.”

„Jah, aga kui ma vanemaks sain, oleksin võinud rohkem huvi tunda. Aga hea küll, ma võin ju täna küsida.”

„Kas su vanematele meeldib see üllatus?” küsis Camilla.

„Ma väga loodan,” vastas Davey. „Mu õde Steffie on kindel, et emale ei meeldi see kohe üldse. Aga kui Roisin midagi pähe võtab, tuleb meil kõigil nõus olla.”

Camilla teadis üht-teist Sheehani tüdrukute kohta, ta oli Davey käest korduvalt tema pere kohta küsinud. Aga nagu kõik mehed, keda ta teadis, oli Davey kitsi infot jagama. Mitte tahtmisest olla salapärane, vaid lihtsalt sellepärast, et see polnud talle eriti tähtis.

„Ma olen alati Steffiega paremini läbi saanud,” ütles Davey nüüd Camillale. „Võib-olla sellepärast, et tema on pesamuna ja me elasime kaua kodus koos. Pealegi on ta väga naerumaias. Roisin võtab kõike hirmus tõsiselt ja ootab kogu aeg, et kõik teeksid tema tahtmist.”

„Sel juhul on ilmselt Roisin see, kellega mina kõige paremini läbi hakkan saama.” Camilla heitis Daveyle üleannetu pilgu. „Sa ju ka räägid mulle, et ma olen vahel liiga tõsine. Ja et ma kamandan sind.”

„Issand jumal, räägin või?” Davey vaatas Camillale jahmunult otsa. „Sa ei ole üldsegi selline nagu Roisin. Sina oled hoopis teistmoodi tõsine. Ja kamandav sa ei ole. Sa oled… ee… sa oled perfektsionist.”

„Ja see võib ju hea olla,” arvas Camilla lõbusalt.

„Ongi hea.” Davey noogutas.

„Nii,” ütles Camilla oma otsekohesel moel, „palun siis nüüd veel midagi sinu vanemate kohta. Tahan võimalikult palju teada, enne kui me kohale jõuame.”

Davey ohkas. Need olid tema ema ja isa. Mõlemad üle kuuekümne. Elasid tavalist elu. Armastasid teineteist ikka veel. Polnud rohkem midagi rääkida, kuigi Camilla tundis selgesti, et peab ju olema. Võib-olla hakkab ta arvama, et ma olen sama igav kui nemad, mõtles Davey ja näperdas taas konditsioneeri. Võib-olla polnud üldse hea mõte Camilla kaasa võtta.