Читать книгу Kadunud naine - Sheila O'Flanagan - Страница 10

Tagasi Atlantique’i hotelli poole kõndides ostis Imogen endale jäätise. Ta ei mäletanudki enam, millal oli viimati jalutanud tänaval, jäätisetops käes. Võib-olla juhtus see siis, kui ta viimati siin elas. Ehk ostis Carol talle rohkem kui kakskümmend aastat tagasi jäätise siitsamast poest ja Imogen kõndis oma tuutuga mööda sedasama kõnniteed. Muidugi polnud see eriti usutav. Praegune pood oli uus ja särav, samal ajal kui tema mälestustes olid muljed, värvid ja helid, valgus ja varjud ähmastunud. Nagu inimesedki, kes olid Imogeni sülle võtnud, temaga rääkinud, talle põsele musi andnud ja kinnitanud, et ta on très, très jolie.

Sellest, mismoodi nad Villa Martine’i saabusid, oli Imogenil siiski ikka veel ere mälestus. Ta küll ei mäletanud, et Denis Delissandes temal ja Carolil lennujaamas vastas oli, ega sedagi, kuidas nad tema autosse istusid (ehkki magus tubakalõhn tõi talle sestpeale alati vaimusilma ette tumerohelise Renault Espace’i), aga see-eest oli tal hästi meeles, kuidas auto värava taga peatus ning monsieur Delissandes selle puldiga avas. Sel hetkel oli Carol tema kätt pigistanud, ent Imogen oli end lahti tõmmanud, täis tahtmist näha, kuidas väravapooled nagu nõiaväel laiali tõmbuvad.

Auto oli edasi liikunud, ent jäänud peaaegu kohe jälle seisma, sest vastu tuuleklaasi lendas jalgpall, mispeale monsieur Delissandes piduri põhja vajutas ja välja läks, jättes Imogeni ja ema tagaistmele istuma ja teineteisele otsa vaatama.

„Kas te olete arust ära!” kuulsid nad meest hüüdmas. „Silmapilk majja! Ja oodake mind seal!”

Siis tuli ta tagasi, sõitis sõnagi lausumata maja ette, jättis auto seisma ja väljus uuesti. Ta avas Carolile ukse ning Imogen ukerdas ema kannul välja.

„Andke andeks,” ütles monsieur Delissandes. „See vastuvõtt ei kukkunud just kõige paremini välja. Poisid teavad, et ei tohi aia selles osas jalgpalli mängida. Tegelen nendega hiljem.”

Imogen oli vaadanud kartlikult ema poole ja arutlenud endamisi, mismoodi poistega – kes nood ka iganes polnud – tegelema hakatakse. Carol oli vastuseks silma pilgutanud ja tal uuesti kätt pigistanud. Siis oli avanenud maja välisuks ning trepile oli ilmunud neid tervitama Lucie Delissandes. Imogeni esimene mõte oli, et ta meenutab inglit, sest naine oli blond ja sinisilmne ning kandis broderiipitsiga ääristatud pikka valget kleiti, mis huljus vaikses tuules tema säärte ümber. Ta oli paljajalu, varbaküüned säravkuldseks lakitud.

Naine suudles meest mõlemale põsele ning rääkis temaga millestki vaikselt ja kiiresti. Ei Carol ega Imogen kuulnud, mida ta ütles, aga Denis Delissandes mühatas ja marssis majja. Siis sirutas Lucie Carolile käe, suudles teda samamoodi, kui oli suudelnud oma abikaasat, ja laskus siis Imogeni ees põlvili.

„Sa oled kõige ilusam tüdruk, keda ma iial näinud olen,” ütles ta. „Hea, et selles mehi täis majas on nüüd ka üks ilus tüdruk. Tulge sisse, tulge sisse! Olete mõlemad väga teretulnud.”

Toona polnud Imogen endale aru andnud, missugust rolli nad Delissandes’ide majapidamises õieti mängivad. Ta oli arvanud, et seal on samamoodi kui Provence’is Maison Lavande’is. Siis olid nad elanud Caroli meheõe Agnese, tolle elukaaslase Berthe’i ning Berthe’i lesestunud emaga, kes pidas seal väikest külalismaja. Nad olid pereliikmed ja nõnda neid suuresti ka koheldi, ehkki ainult Berthe ise ütles oma emale maman, kõik teised, sealhulgas Imogen, kutsusid teda madame Fournier’ks, sest vanaproua hoiakus näis miski seda tingivat.

Nad kõik andsid oma panuse, et külalismajas asjad sujuksid. Pisikese Imogeni ülesanne oli ilmselt külalisi võluda. Iga kord, kui ta tuppa roomas või tatsas, naeratati talle ning öeldi, kui hea laps ta on ja kui ilus. Ta lubas neil oma pead patsutada, ennast sülle võtta ja paitada oma siidiseid pruune juukseid, sest see näis neile meeldivat ning ta oli juba päris pisikesena aru saanud, et külalistele tuleb meeltmööda olla.

Imogen oli mõnikord mõtisklenud, missuguseks oleks kujunenud elu siis, kui tema ja Carol jäänuksid Provence’i. Carol jutustas sageli sealsetest päikselistest päevadest ja soojadest õhtutest, kergest lavendlija sidrunilõhnast ning majast, mis oli täis naeru. Aga siis muutus kõik: madame Fournier kohtas seitsmekümne kahesena meest, kellega tahtis abielluda, ning otsustas külalismaja maha müüa. Agnes ja Berthe olid mõelnud, et ostavad selle ära, aga just sel ajal sai Agnes New Yorgist nii hea tööpakkumise, et ei raatsinud seda tagasi lükata, ning nõnda sõitsid nad Berthe’iga mõlemad Ühendriikidesse. Nad kutsusid Carolit ja Imogeni endaga kaasa, aga Carol ei saanud tööviisat ja pealegi ei teadnud ta, kas tahab lasta tütrel New Yorgis üles kasvada. Madame Fournier oli leidnud talle seitsmesaja kilomeetri kaugusel Hendayes Delissandes’ide suvekodus majapidajanna koha.

Nende lahkudes oli valatud pisaraid, aga Imogen seda ei mäletanud. Ei mäletanud midagi ka lennust Biarritzi. Pingutas mis ta pingutas, esimene selge mälestus oli see, kuidas avanes Villa Martine’i värav ja Denis Delissandes pahandas poegadega.

Äkiline telefonihelin ehmatas teda nõnda, et Imogen lausa hüppas ja pistis vaistlikult käe kotti, enne kui andis endale aru, et tema telefon vedeleb juppideks lõhutuna mitmes Prantsusmaa paigas. Samal ajal võttis üks uksest välja astuv mees pintsakutaskust oma telefoni ja hakkas rääkima. Imogen pigistas nina sõrmedega kinni ja südamelöögid aeglustusid jälle.

Kuidas olen ma lasknud asjadel nii kaugele minna? küsis ta endalt ning nõjatus tuge otsides vastu seina. Kuidas on minust saanud inimene, kes võpatab vähimagi asja peale? Ja kas siiatulek aitab mul tõesti muutuda uuesti selleks Imogeniks, kes olin varem?

Kui Imogen tagasi jõudis, oli hotelli fuajee täis äsja saabunud inimesi. Ta möödus neist kaarega ja läks aeda, kus väikese basseini ümber olid mõned lamamistoolid ja aiapingid. Ühel lamamistoolil toksis ülinappides bikiinides teismeline piiga oma iPadi, samal ajal kui üks väike poiss sulistas vanemate valvsa pilgu all rõõmsalt basseinis. Poolvalvsa pilgu all, täpsustas Imogen endamisi, sest mõlemad näppisid nutitelefoni. Telefonita olen ma moodsast maailmast täiesti ära lõigatud, mõtles ta. Ei tea, kas mul õnnestub ellu jääda?

Imogen istus ühe laua äärde ja sirutas oma pikad sääred välja. Ta oli end linnas ringi kõndides ära väsitanud, tal oli palav ja ning jalad valutasid. Imogen kahetses, et polnud trikood kaasa võtnud. Aga Vince oleks hakanud seda nähes pinnima, mis tööreis see niisugune on, kus läheb vaja ujumisriideid. Ta oleks ju võinud valetada, et see on mõeldud hotelli basseini jaoks (kui seal üldse basseini oli), kuid siis oleks mees vihastanud, et naine läheb ametireisile, kus on aega ujumas käia. Küllap oleks ta basseini kohta järele uurinud ning kui seda poleks olnud ... Imogen väristas õlgu. Ma võin endale trikoo osta, ütles ta endale, vaadates, kuidas poiss, pea ees, basseini hüppab ja end seejärel välja vinnab, et uuesti hüpata. Võin teha just seda, mida tahan. Selleks ma ju ära tulingi.