Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 7

Mina aga jäin ikka endale kindlaks, et pelgalt peeru laskmiseks pole mõtet nii pikka reisi ette võtta.

“Mõelge ise, kui palju on ’meerikas huvitavaid kohti. Mina tahaksin käia New Yorgis, Chicagos, New Orleansis, Las Vegases, Los Angeleses ja San Franciscos. Iga linna peale kuluks umbes nädal, ütlemaks, et oled selles ikka olnud ja üht-teist näinud. Chicagos on ropult bluusi- ja džässiklubisid, kus õhtuti istuda. Sama võib väita New Orleansi kohta: Bourbon Streetil käib elu kogu ööpäev, seal pole keegi kuulnudki öisest alkoholimüügi keelust. Enamasti öeldakse USA kõrtsides kell kaks öösel, et nüüd on kööga, aga seal tuiavad inimesed varahommikuni napsiklaasidega ringi.”

“Jooma kavatsedki sinna minna või?” päris Viirelaid.

“Napsi saab võtta siingi,” arvas ka Varblane, “kus sa veel nii odavalt kärakat saad, kui Viinahavval?”

“Seda küll, kuid New Orleansis saab viski ja õlle kõrvale kuulata ehedat cajun’it ja zydeco’t.”

“Kes need veel on?”

“Tegemist on Louisanas levinud bluusi ehk siis folgi vormiga,” seletasin varmalt. “Cajun’id on lõunasse kolinud Kanada prantslaste järglased ja nende muusikas täidab suupilli osa akordion. Väga lahe muusika, laulud on enamasti kreoolikeelsed. “Muda mere ääres, porikalda peal ...” olete ju kõik kuulnud. Originaalis esitab seda üpris kopsakas moorlasemutt Queen Ida imepisikese lõõtsaga – fantastiline.”

“Nojah ja Chicago on ju linnabluusi sünnilinn,” soostus Varblane.

“Just nimelt. Mul on juba praegu ühe klubi aadress olemas – Buddy Guy’s Legends asub South Wabashil majas nr 754,” kiitlesin mina.

“San Franciscost saan ma ka veel aru, hipid, Haight-Ashbury, psühhedeelia, raamatupood City Lights jne, aga, mida sa, Holv, Los Angelesest otsid? Lähed Disneylandi või,” õelutses Varblane.

“Ja lähengi,” põrutasin vastuseks. “Oled sa, Hannes, ise kunagi üheski lõbustuspargis käinud? Muuseas, väga lõbus on.”

“Kitš jääb ikka kitšiks,” oli Varblane kindel.

“Kahtlemata, aga ega siis kogu aeg saa ka ainult vaimu panna. Muuseas, mis raamatupoest sa rääkisid?”

“City Lights on sõltumatu raamatupood. Ferlinghetti, üks biitnikest, asutas selle viiekümnendate alguses. Selle poe väljaandena ilmus esimest korda ka Ginsbergi “Howl” (“Ulg”). Praegu peetakse seda Ameerika üheks paremaks poeemiks, tollal aga taheti nii Ginsberg kui ka Ferlinghet oksa tõmmata. Pood tegutseb seniajani, kõrval on ka kohve, kus võib kohata vägagi huvitavaid tüüpe.”

“Kui kaua sihuke reis siis sinu arust kestaks?” tundis huvi baarimees Haimur.

“Kui arvestada ühe linna kohta umbes nädal, siis lihtne arvutus näitab, et umbes kaks kuud – kuidagi peab ju ka ühest kohast teise saama, mis võtab samuti aega.”

“Kavatsed sõita lennuki või rongiga?” küsis Varblane.

“Kõik sõltub hinnast. Tõenäoliselt on kõige õigem liikuda ringi autoga. Selle võib rentida või siis häda korral osta – mingi vana panni.”

“Kui meie bändiga USA-s olime, veeti meid ringi autosuvilaga,” sekkus vestlusse Jaan Sööt. “Väga soodne liiklusvahend: kuus magamiskohta, köök, duširuum ja isegi peldik on olemas. Ööpäevas maksime selle eest vaid 25 taalrit.”

“Pagana pihta, see on tõesti odav. Öömaja ja liiklusvahend ühes koos. Kui minna kuuekesi, läheks ööbimine maksma vaid, no hea küll, viis dollarit näo pealt. Ja bensiin on ju ’meerikas meie omast kaks korda odavam! On sul olemas selle inimese kontaktid, kes teile selle suvila muretses?” tundsin huvi.

“Tahad kohe minema põrutada või?” irvitas Varblane.

“Kohe või mitte, aga sellised väärt kontaktid ei jookse kunagi mööda külgi maha,” väitsin mina. “Kas sellise autokämperi juhtimiseks on vaja eriluba või piisab B-kategooriast?”

“Seda ma ei oska öelda,” vastas Jaan, “aga Ameerikas ringi sõites peab olema väga tähelepanelik, liiklust ja liiklusvahendeid käsitlevad seadused on igas osariigis erinevad.”

“Ausalt?”

“Nii palju võin ma igatahes öelda, et näiteks New Jersey osariigis ei või sul autosalongis olla isegi suletud korgiga alkoholi – kui leitakse, väänatakse kohe ränk trahv.”

“No aga kuidas nad siis poest ostetud käraka koju saavad?” elavnes Varblane. “On ikka jabur maa ja jaburad seadused!”

“Kui tähele oled pannud, siis on autodel olemas ka sellised asjad nagu pakiruumid,” turtsus Sööt.

See uudis võttis Varblase tummaks ja ta läks leti ette uut õlut tooma.

“Anna veel üks Sass, aga pane see mulle raamatusse kirja.”

Haimur tõmbas leti alt musta raamatu ja lõi selle Varblase nime kohalt lahti.

“Sul, Hannes, on juba 228 krooni ees.”

“Palgapäeval maksan ära.”

“Mis sa, Holv, arvad, kui pikk kogu marsruut võiks olla?”

“Ei tea, eks kõik sõltub sellest, kui palju ette võtta. Ookeanist ookeanini peaks linnulennult olema umbes viis tuhat kilomeetrit. Maksimaalselt tuleb ära kasutada USA-s elavaid tuttavaid, kelle juures saaks öömaja.”

“On sul seal palju tuttavaid ees?”

“Praegu ei tule küll rohkem ette kui Saul ja Epp Willimanticus Connecticuti osariigis. Aga on ju sõpru ja neil võib seal olla omakorda sõpru, kes peavarju ei keela. Ja, mehed, ärge unustage loodust, uskuge mind, USA-s on, mida vaadata. Võtame või Niagara joa või Suure kanjoni. Kui juba üle ookeani sõita, tuleb reisist välja pigistada maksimum.”

Kaugemale ei õnnestunud teemat arendada, sest kell oli saanud neli ja Ameerikast saabuvad uudised lõid igasugused päevaplaanid segi. Meile, Viinahavvas istunutele, tõi esimese uudise New Yorki tabanud tragöödiast noka vahel sekretär Ruta. Ta tormas kohvesse ja hüüdis:

“Ameerikas toimub kurat teab mis. CNN katkestas kõik saated, sest reisilennuk lendas Maailma Kaubanduskeskuse ühte pilvelõhkujasse.”

“Mis sa plärad, tüdruk,” sähvas Varblane, “arvatavasti reklaamitakse järjekordset Hollywoodi paska, kus Mikihiir inimkonda päästma asub!”

“CNN üldiselt ei tegele eriti sellist laadi reklaamiga,” arvasin mina.

“Tulge ja vaadake ise, kui ei usu!” tegi Ruta ettepaneku.

“Mis siin ikka niisama jahuda,” arvas Tiina, “lähme ja vaatame tõesti.”

Jõudsime üles kaminaruumi just sel hetkel, kui teine lennuk WTO lõunatorni põrutas.

“Kas see sama pauk oligi?” küsisime.

“Ei, see on juba teine lennuk. Näete, teine torn juba põleb,” laiutas Ruta käsi.

Kuulasime telediktori üsna närvilisi ja segaseid seletusi ega saanud millestki aru. Kaubanduskeskuse tornid põlesid tõepoolest ning need üpris sürrealistlikud kaadrid vaheldusid kaadritega õnnetuse ajal Manhattani lõunatipus olnud inimeste hüsteerilistest kommentaaridest.

“Uskuge mind,” jäi Varblane endale kindlaks. “Varsti võite siin samas Tartus näha samu kaadreid filmis, kus Superman või mõni muu jõujuurikas inimkonda päästab.”

“Ole vait ja lase kuulata!” panime tal suu kinni.

Sündmused aga muutusid üha dramaatilisemaks, võimalus, et tegemist on uue orsonwellsiliku tüngaga, muutus üha väiksemaks: telediktor teatas, et kolmas reisilennuk rammis Washingtonis Pentagoni. Keegi ei rääkinud eriti midagi, need, kes suitsetasid, tõmbasid närviliselt suitsu, teised seisid niisama, vaat et mokk töllakil. Kavatsesime juba alla tagasi minna, kui tuli teade, et Ameerika Ühendriikide õhuvägede lennuk tulistas alla neljanda reisilennuki, mille arvatav sihtmärk oli Kapitoolium või Valge Maja.

Lõpuks maandusime ikkagi tagasi Viinahavda, kuid endised jututeemad olid peast pühitud, räägiti vaid CNN-ist nähtud jalustrabavatest kaadritest ning arutati, millega õigupoolest siis tegemist oli.

Tolle aasta 11. septembri sündmustel olid meie seltskonnale sellised tagajärjed, et Tiina Viirelaiul jäigi USA-s käimata, sest kõik lennud tühistati, minul aga kinnistasid nähtud kaadrid ja nendega seotud emotsioonid teadvuses kindla plaani niisama jutujätkuks välja käidud idee kindlasti teoks teha. Salata ei saa sedagi, et kirjeldatud kurva päeva sündmused mõjutasid tugevasti ka meie reisi 2004. aastal.