Читать книгу Aurelia tee - Siiri Laidla - Страница 4

Mitmes kord see tal juba kolida oli? Aureliale ei meenunud. Õieti polnud ta neid kordi kunagi kokku arvanud. Pärast kooli lõpetamist, siis tudengina, edasi noore perena sobiliku töökoha ja eluruumi otsinguil, hiljem tütre seltsis, viimaks üksipäini. Vaid lapsepõlvekodu püsis Aurelial meeles kui „üks kindel linn ja varjupaik“. Ta vanemad leidsid tolles vaikses alevis töö ja korteri. Lapsena oli seal kena kasvada, kuid hiljem muutus alevi sumbunud õhustik neiule ahtaks. Ta ihkas sealt pääseda, niipea kui kool seljataga. Pääseski, lausa mitme­kümneks aastaks.

Nüüd tuli jälle minna. Sinna, vaiksesse alevisse. Koju. Ring oli täis saanud.

„Täna on esimene aprill. Parim päev uuteks algusteks, saab ise tünga ja võib teisi tögada,“ ühmas Aurelia köögikapi uksenupu küljes rippuvat kalendrit eemaldades kerge enese­irooniaga. Temal polnud täna seda hirmu ega rõõmu, et keegi võinuks aprillinaljadega lagedale tulla. Naine oli üksi. Akendele nõrgus linna kohal pidama jäänud tinahallist pilve­palakast langevaid raskeid piisku. Paokil õhuaknast sisse voogav õhk oli kleepjalt niiske, samas paljutõotavalt kevade­hõnguline. Vihmasagar lõi tänavatolmu kinni ning andis mullapõues tärkamisvalmis seemnetele hoogu juurde.

See mulla ja tolmu lõhn võinuks isegi erutavalt mõjuda, kui pea kevademõtteid täis ja keha ootusest rambe. Paraku ei kuulunud Aurelia nende õnnelike sekka, kellele kevad tähendas ikka ja alati uut algust, ihu- ja hingepungade puhkemist, tervise paranemist ja kõike muud, mida positiivsel eluskaalal kulgejad kogesid. Teda, nii kummaline kui see oligi, tabas kevaditi pigem hirmusegune ebalus. Kui mitte just masendus, siis ikkagi mingi käsitamatu „taaskäivituskartus“. Pikalt vinduvast talvest küll võitjana väljunud keha oli jõuvarud ammendanud. Ei aidanud siin apelsinide, hapukapsa ega sibulapealsete söömine, teeseenejoogi lürpimine, idude närimine, keha ergutamine külma vee või solaariumipäikesega, ammugi mitte apteegivitamiinid. Keha ei lasknud end ära petta. Keha vajas virgumiseks aega ja harjumist, nõnda nagu sinilill samblapõues tasa ja pikkamisi valguse poole sirutus. Kes aga sellist luksust endale lubada sai!? Töö tahtis tegemist, elu elamist, arved tasumist, kurbus kurvastamist, rõõm rõõmustamist. Nii tormasidki kevadväsimusega kergesti toime tulevad inimesed valgusele ja soojusele avasüli vastu, ei olnud neil mingeid kohanemisraskusi ega ebalust.

Vahest oleks Aureliagi, saba seljas, sinna-tänna tormanud nagu karjalaskepäeva vasikas. Kuid ta liigesed kippusid kuritihti valutama ja pikad valged valurikkad päevad pigem hirmutasid. Mida nende päevadega peale hakata? Ei saanud ju peidus olla nagu prussakas põrandapraos. Kevad nõudis elujõudu, elujaatust, mida tuli leida iseenda energiavarudest. Perearst reipusepillide retsepti välja ei kirjutanud.

Aureliale meeldis hoopis november oma kaduvuse, hämaruse ja salapäraga. Nõidade, hingede ja nukrameelsete poeetide lemmikaeg. Ta leidis end ühismeeles loodust räsiva pahura sügiskuuga, mida vaid vähesed armastusväärseks pidasid. See avaldus juba lapsena. Temaealised ootasid ju enamasti ikka kuuma suve ja lumerohket talve, kui sai supelda või liugu lasta, igatahes lustida. Väikest Aurit köitis pigem talveks valmistumise metoodiline õhin, mida võis kogeda vanaema ja ema tegutsemist nähes. Mahukas kelder täis hoidiseid, kartuleid ja juurikaid; hapukapsad ja soolaseened tünnidesse ladustatud, moosiriiulid koorma all lookas. Virnade viisi kootud villaseid salle, kampsuneid, käpikuid ja kapukaid. See oli paratamatus, et talv külma ja nälja kätte koolemata üle elada.

Aurelia täiskasvanuelu kulges ühest keskküttega korterist teise, kus keldrit polnudki või seda liigse soojuse tõttu ei kasutatud. Supermarketid pakkusid aastaringi nii hoidiseid, juurikaid kui ka turvalist soojust, valgust ja kaasinimeste seltsi, kas või näiliselt, andes petlikke lubadusi, et küllus ja kaaslased ei kao iial. Pole põhjust ega vajadust talve ees põlvi nõtkutades hirmu tunda.

Tema perenaiseoskusi, mida ema ja vanaema kõrval sai hoolega õpitud, kõiki neid moose, letšosid, vekke ja salateid ei vajanud praegu keegi. Tütar oli kodunt välja lennanud, juba mitu aastat võõrsil. Mees, tütre isa aga ... oli veel kaugemal. Paar lähemat suhet uue partneri otsingul ei viinud kuhugi. Ju ei otsinud Aurelia piisava visadusega. Olles kaotanud elu suhtes usalduse ja enesekindluse, peletas naine ilmselt ka need vähesed, kes võinuksid temast huvituda.

Aurelia kinnitas endale, et naudib tegelikult üksiolemist, kui ei pea kellestki sõltuma ega võõraid muresid muretsema. Või kui just ei naudi (kuidas saab nautida millegi või kellegi puudumist?), siis on ta rahulikumaks, hingeliselt püsivamaks muutunud. Iseenda seltskonnas ei saa ju pettuda? Varasemas elus tuli liigagi palju teiste eest hoolitseda, enda soove ja vajadusi tõrjudes. Ent kuigi naine korrutas üksiolemise mõnu mantrat endale hommikul ja õhtul, kärises see vahel ta ümbert nagu krepp-paberist rüü. Märjaks nutetud padi ei valetanud. Tunne, et teda pole õigupoolest kellelegi tarvis, ajas vahel ahastuse äärele.

„Kas tõesti on nii, et üksnes iseenda rõõmuks elamine on vahel nii kurnav, haiget tegev?“ küsis ta, kuulajaks vaid omaenda kõrvad. „Miks tahab inimene olla otsekui koorma­hobune, lastiks pere, vastutus, töö, eluraskused, toime­tulekurõõmud ja -mured? Ja kui ta sellest koormast viimaks vabaneb, ei oskagi nagu olla? Eluaeg rakkes, võib iseolemine hirmutavana tunduda. Vähemalt kehtib see minu puhul, teiste üksikuks jäänute või saanute eest ei oska kõnelda.“

Selgus, et elu iseenda austavas seltskonnas polnudki nii tore. Jah, ta võis jätta juuksed nädalaks pesemata – mis oli tegelikult kurnatud juuste tervise turgutamiseks ainuõige tegu. Vanasti, kui seltskonda rohkem asja oli, pesi ta neid vahel kaks korda päevas, mispeale juuksed näljastreigi korraldasid ja peast hoopiski lahkuda ähvardasid. Nüüd, kui ei pidanud pidevalt kellegi jaoks ilus välja nägema, said juuksed ometi rahu. Ta võis kas või kogu ööpäeva pidžaamas ringi tuiata, ei mingit triikimist-viikimist. Ta võis puuksu lasta just siis, kui puuks tuli. No jah, võinuks hambad ja kaenlaalusedki pesemata jätta, aga omaenda ihulehkadesse uppumist ta siiski privaatsuse võlude sekka ei arvanud. Lihtsalt – kombekohaste kohustuste ja suhete kadumine sõelus välja selle, mida pidada oluliseks, mida mitte.

Aurelial oli tavaks endaga aru pidades poolihääli kõnelda, kuigi see harjumus vahel ka veidrates olukordades välja lõi, näiteks poes toidukraami valides või bussi oodates. Mõnigi kaaskodanik seiras omaette pomisevat naisterahvast kahtlustavalt, et ega tegu hullu või joodikuga ole. Ei olnud. Kuigi jah, kumbki seisund Aureliale üdini võõras polnud.

Mööbel jäi üürikorterisse paigale.

„Omanik oli ruumid asjalikult sisustanud,“ arvas Aurelia. „Minusugune keskmiselt vähenõudlik üürnik võib siin end enam-vähem mugavalt tunda. Kas ka koduselt? No seda on ajutisest eluasemest küll palju tahta. Kodutunnet rendilepingusse sisse ei kirjutatud. See kas on või ei ole elanikul endal kaasas.“

Aurelia patsutas köögikapi kreemvalgeid uksi otsekui tänuks hea teenistuse eest. Temale kuulus majakraamist vaid mõni asjake, mida ta igasse elupaika kaasa vedas: isa meisterdatud, naljatamisi sansukastiks tituleeritud saarepuine sepissangadega rõivakirst, üks Viini tool, rohekalt läbi­kumava klaaskupliga laualamp, täispuhutav kummimadrats; kriimuliseks mängitud kõlakastiga kuuekeelne Cremona kitarr (millel Aurelia oskas võtta kolme molli ja viie duuri akorde, aga vahel piisas seltskonnas meeleolu loomisest ja laulujoru algatamisest ka vähesest, kuna teised ei osanud sedagi); elektriradiaator, paar köögividinat, hunnik raamatuid. Ning auväärses eas Naumanni-õmblusmasin, Singeri sugulane, mis hoolika kõpitsemise-õlitamise järel võinuks kindlasti töökorda saada. Ammustel aegadel õmbles Aurelia vanaema selle masina abil perele riided selga, vuristas kokku laudlinad, kardinad ja voodipalakad, tegi tellimustöidki. Õpetas plikaohtu Aurilegi masina käsitsemise selgeks. Praegu oli Naumanni väljaveninud veorihm lontis ja uut polnud kuskilt saada. Ega Aurelia eriti otsinud ka. Kindlasti olnuks võimalik see rihm välja võluda. Tarvitses vaid ostusoovist arvutis teada anda. Kuid naine tundis, et tema ja Naumanni taasühinemise aeg polnud veel saabunud. Ning ega vist saabugi.

Sest Aurelia sõrmed ei tahtnud enam perenaise sõna kuulata, kippusid kirvendama ja kangeks tõmbuma. Vahel ei saanud ta väiksemaid pluusinööpegi kinni. Ka kitarriduure võtta oli võimatu. Esiti pidas naine seda ajutiseks hädaks, aga paistis, et tõbi oli liigestesse löönud selleks, et jääda.

Ka tänane hommik oli alanud Aurelia jaoks kangestunud ja valulike liigestega. Ettevaatlikult võimeldes, sirutusi ja painutusi tehes sai naine oma keha enam-vähem töökorda, vere voolama ja lümfi liikuma. Vägisi ligi tükkiv ärevus ikkagi jäi. Ent ta keeldus sel hommikul oma tervisele või õigemini haigusele mõtlemast. Oli tarvis tegutseda. Kolimistöö vajas nobedaid näppe ja musklite rammu. Küll hiljem, kui töö tehtud, võis aietada ja oietada. Seniks pidid leevendust tooma valuvaigistid. Ja kuuma kohvi sisse lisatud brändilonks.

Telefonist kostsid Oginski „Poloneesi“ esimesed taktid, õieti küll selle meistriteosega vaevu sarnanev elektrooniline plinin. Anti teada, et kolimisauto on poole tunni pärast kohal. Nii et Aureliale jäi järjekordse mineku eel aega veidi istuda ja mõtiskleda. See vene komme „peresjadim pered dorogi“ sobis talle. Kohvi ta enam valmistama ei hakanud, vastavad tarvikud olid sisse pakitud ja mineku ootel. Brändipudeli põhjas leidus paari sentimeetri jagu joodavat. Aurelia keerutas pudelit sõrmede vahel, suutmata otsustada, kas see tühjaks juua, sisu plastpudelisse ümber villida või pudel kõige täiega prügikotti visata. Klaastaarat kaasa vedada olnuks ju mõttetu. Enne lõunat „tarbima“ hakata veelgi mõttetum. Hommikukohvisse niristatud piisake oli nagu suhkru asemel, pigem maitse kui joobe jaoks, aidates veidi ka vererõhku tõsta. Tihti­peale oli Aurelia ärgates uimane, nagu oleks tal öösel veri soontes hangunud. Siis kõlbas kange kohv brändilisandiga suisa arstirohu eest.

Aurelia silmitses hajameelselt kord pudelit, kord mineku­ootel mööblitükke ja muud kraami, mida ta endaga truult kaasa vedas. Miks ei võinud sellestki loobuda? Kõik oma raamatud oli ta ammu läbi lugenud, kummimadrats vajus alati hommikuks lössi (ilmselt oli kuskil mikroauk), Viini tool logises igast tapist, kitarri polnud ta juba ammu vutlarist välja võtnud ... Jah, kunagi vurises Naumanngi ühtelugu, tuletades meelde vanaema õpetatud oskusi, aga nüüd, kus rõivaid sai igast kaltsukast, enam mitte ...

Vahel näis naisele, et oli oma vanaema välja mõelnud. Et toda põldude vahele metsatukka peitunud ookerkollast, tükati sammaldunud halli viilkatusega majakest polnud olemas olnudki. Ei taimeaeda ega punase sõstra põõsaid, mille rubiinidena päikeses sillerdavad marjakobarad magusat elamust tõotasid, kuid mille hapu mahl suu krimpsu kiskus; ei olnud kolme mesitaru, mille lähedale minek rangelt keelati, kuid kuhu tüdruk salamisi ikka ligi hiilis, kuulatades mesilaste uminat ja lootes näha, kuidas need pisimutukad magusaid meepiisku kokku kannavad; polnud searasvas praetud krõbedaservalisi pannkooke, mida vanaema maasikatoormoosiga serveeris, ega jahedasse sahvrisse hapnema pandud piimalaarist võetud esimest kulbitäit võdisevat hapupiima, mis maitses paremini kui mis tahes jäätis; polnud Punikut, keda vanaema karjamaal kolm korda päevas ketitamas ja lüpsmas käis; polnud kentsakaid lehmakooke ega Auri väljasirutatud käe eest alatasa eemale putkavaid lambaid, kes sabajupi alt ühtelugu läikivmusti pabulaid poetasid, ise kahtlustavalt tüdruku näpuvahel peituvat leivatükki piieldes. Linnaplikat nad päriselt usaldama ei hakanudki, kuigi õhtul laudahämaruses võtsid pakutud leivatükikesed siiski vastu, ise esijalga hoiatavalt vastu maad kopsides. Aurelia meelest olid lambad rumalad. Ta oleks neile sõbralikult „Pää-pää-päka-päka-pässi“ laulnud, sõrmedega nende sooja lambalõhnalisse villakasukasse auke vajutanud. Lambad, totud, usaldasid hoopis vanaema, kes ühel hommikul otsustas pirakate kääride abil neil naha maha võtta. Talutas aga ühe lambukese teise järel naabri-Liide abiga keset õue, sidus looma jalad kõvasti kinni ja asus nüsima. Ei aidanud määgimine, rapsimine ega kollaste lambasilmade ahastav pilk. Hiljem sai väiksele suvitajale selgeks, et nahk jäeti utele alles, ainult kasukas kooriti seljast maha. Nahavõtmist tal õnneks pealt vaadata ei tulnud. Aga nende linnakodu üleelusuurust tugitooli ehtis pehme lambanahk, mis Aurile väga meeldis ...

Vanaisa sellesse mälestuspagasisse kuigivõrd ei kuulunud. Ta oli küll olemas, toimetas päevad läbi laudas või maja ümbruses, niitis aovalgel kastepehmet heina, meisterdas värkstoas nipet-näpet, rehapulki või taburetti, käis koos küla jahimeestega ka jäneseid laskmas, mispuhul tavaliselt ketis peetud koer Boi sai oma tõupuhta hagija võimeid näidata. Tuli kesk­hommiku paiku väsinult tuppa, kui tema, Aurelia, alles unest virgus, kuna solgipange juures erutatult sumisev kärbseparv leidis ka lapse magusat unesülge eritava suunurga üles ega lasknud tal viimast unenägu lõpuni vaadata. Vanaisa vaikiv kohaolek oli küll tunda, kuid jutumees ta polnud, lapselast põlvel ei hüpitanud ega vana aja lugusid ei pajatanud. Ainult nohises, kui miski vastukarva oli. Näiteks kui Aurelia raadiost tuleva ilmateate ajal valjusti sädistama kippus. Ilmateade oli püha vaikuse aeg. Või kui papa avastas tüdruku laudas kesikule marjaaiast näpatud maasikaid söötmas. Või kanadele näitamas, kuidas vihmavari lahti käib, mispeale nood arutult kaagutades rüsinal aida alla pagesid. Maasikaid kasvatati vana aukliku pitskardina varjus, et pasknäärid ja muud sulelised neid pihta ei paneks. Aurile kui parandamatule maias­mokale oli maasikapeenral käimine samuti keelatud. Marjad olid piiratud ressurss, millest vanaema talveks moosi keetis. Linnaplika aga pugis marjadest kere täis ja pakkus sealegi! Ennekuulmatu raiskamine!

See-eest oli vanaema otsekui muinasjutust välja astunud võlutegelane. Päeval nägi ta välja nagu toonased talupere­naised ikka oma pikas undrukus ja vanunud-luitunud kampsuni­pässikus, põll ees ja kirju sitsirätik pead ehtimas. Õhtul toimus aga metamorfoos. Kui vanaema hallikasvalge linase, rinde pealt pilutikandiga ehitud öösärgi ülle tõmbas, oma hallid hõredad juuksed rätiku alt vabastas ja proteesi suust eemaldas, muutus ta Auri meelest kui mitte pärisnõiaks, siis igatahes nõia sugulaseks. Hea nõia. Sest see hambutu suu oskas nii ilusaid laule laulda ja jutte vesta, et laps neid kuulates unehõlma vajus, enne kui õhtuti sageli ligi hiiliv koduigatsus peale tuli.

Need maasuved ... Neid kogunes Aurelia ellu mitte ­rohkem kui neli-viis, ent mälestustes muutusid need üha pikemaks, soojemaks, tähendusrikkamaks. Talviseid külaskäike ei meenunudki. Kui, siis sai korraks nii-öelda läbi hüpatud. Et näha, kuidas vanadel läheb, vahel ka metsa veerest kuuseke pühadeks kaasa võtta, Boile pai teha ja peagi turvalisse linna naasta. Nõnda ei osanud Aurelia kasina talutare lumme uppunud romantikat taga igatseda, kuigi armastas karget talveõhku, mis sisse hingates ninakarvakesed üllatusest kihelema pani, ja ootas esimest lund nagu mingit parema ja puhtama tulemise tõotust. Enamasti pisenes see küll lörtsiseguseks sopaks ja libeduseks, mida ükski normaalne inimene nautimisväärseks ei pidanud. Aga hetk, see puhasvalge lumehetk, oli ikkagi ehe ja mõjus.

Üks lüli Aurelia mälestustest oli aga justkui puudu. Temast tosin aastat vanem vend Almer. Ju tingis selle suur vanusevahe. Polnud midagi meenutada ei koos veedetud suvedest ega millestki muust. Kui vend ülikooli õppima asus, oli Auri alles lasteaiamudilane. Ka hilisemad kokkupuuted jäid põgusaks. Keda selles süüdistada? Ema, kes sünnitas suure vanusevahega lapsed? Venna eraklikku iseloomu? Süüd polnudki. Nüüd aga oli Aurelia naasmas vanematekoju, kus viimastel aastatel tema vend elas. Pärast vanemate surma otsustati, et korter jääb Almerile, Aurelia saab oma osa rahas kätte. Mullu suvel aga lahkus mees elust, omal soovil, sealsamas korteris. Miks? Kes teab? Niisama salapärane, üksik ja kinnine nagu elus, oli veli ka surmas. Ja nüüd oli Aurelia kolimas enesetapja korterisse. Ta ei tahtnud sellele praegu mõelda. Edaspidi jätkub mõtlemisaega küll ja veel. Küllap hakkavad seal seinadki temaga kõnelema.

Praegu otsis Aurelia kolimisauto ootel pidepunkti ikkagi oma varasest lapsepõlvest.

„Mamma ja papa olid nagu viimsed mohikaanlased, need päris piimapuki-pärismaalased,“ pajatas Aurelia brändipudelile. „Kuuled või? Va tummahammas. Ise ei kõssagi, küll oskad sa aga inimeste keelepaelu lahti sõlmida. Igatahes, vanad surid ju ka peaaegu korraga, paar kuud oligi vahet. Papal oli ­leukeemia, aga mammal polnudki diagnoosi, lihtsalt läks mehele igatsusest ja igavusest järele. Süda lakkas tuksumast. Nad olid ju nagu paarisrakend. Jah, need endisaegsed abielud, selliseid enam ei tehta ... Surmatunnistusele märgiti „südame seiskumine“. Mis sa sellest arvad, ah?“

Aurelia silmitses viivuks pudelit, otsekui oodates, et see tema käes kõnelema hakkab. Siis, vastust saamata, valas ta järelejäänud märjukese ikkagi plastpudelisse ja viskas tühja taara hiigelsuurde musta prügikotti. Ega kallist kraami võinud raisku lasta. Naise mõtted aga siirdusid visalt mamma ja papa juurde, oli siis põhjuseks kolimiseelne ärevus või üritasid vanavanemad talle uueks alguseks sealt kusagilt tähtede tagant jõudu soovida. Sest nii palju kui Aurelia ennast mäletas, rändas ta mõtteis keeruliste otsuste ja olukordade puhul ikka sinna, Tiigialliku tallu, mida tegelikult ju enam olemaski polnud. Mille hinguse ainus mäletaja ning seega elushoidja oligi vist tema, Aurelia. Reaalselt oli too maatükk ju olemas küll, kuid seal toimetasid võõrad inimesed, hoopis teisest ajast ja teise hingamisega.

Õige varsti pärast vanavanemate surma algas Eestis hea uus aeg, ühtlasi külaelu kataklüsm, sisseharjunud korra lagunemine, suur peataolek. Nii et tema, Aurelia, oli üks viimaseid sellest põlvkonnast, kes sai veel endisaegset väiketalunikest maavanade-suve nautida. Tõsi, naudinguks muutus see aegamisi, sedamööda, kuidas see kõik ajavoolus üha kaugemale kandus. Toona, seal ajavoolu taga, muutus vanavanemate juures suve veetmine teismeliseohtu piigale ühel hetkel vastumeelseks. Ta hakkas kippuma trenni ja õpilasmalevasse, arheoloogilistele väljakaevamistele või taskuraha teenimiseks juhutööle. Nii et lambad, kesikud ja lehmad, maapiim ja keelatud maasikad kadusid Auri suvedest ja kadus ka väiketalupidamine kui eluviis.

Aurelia raputas oma hooletult hobusesabasse kammitsetud pähklikoorekarva juukseid, nagu soovides vägisi pähe tikkuvaid meenutusi eemale peletada. Praegu polnud meelisklusteks aega, polnud ka mahti juuksurikülastust broneerida, kuigi naise värvist ja vormist välja kasvanud juuksed vajasid hädasti värskendavat lõikust. Nagu kõike muudki siin ilmas, jagati Aurelia meelest ka naisterahvastele juukseid ebaõiglaselt. Kellele rikkalik pahmakas, kellele rasused või kuivetunud salgud. Tema osaks oli variant „rasuse ja kuiva segu“.

„Nagu katkutud vares. Nagu vana nõudepesuhari,“ määratles ta vahel oma soengut. Juuksurid soovitasid sel puhul poisipealõikust, mis lubanuks juustel kohevamana paista, ent Aureliale oli see mõte vastumeelt. Niigi oli ta oma neljakümne üheksa eluaasta kohta liiga kandiline ja poisilik. Luider just nagu polnud, kuid kehal puudus naiselik volüüm, see oli ülalt alla otsekui puutüvest välja raiutud. Kui veel ka juuksed poisi­peaks pügada, võis teda viimati eksikombel meheks pidada.

„Meestega on lugu veelgi karmim,“ leidis Aurelia endale teiste hädas lohutust. Jah, nii mõnigi noorena rokkstaariliku lõvilakaga noorsand avastas kolmekümnendatesse jõudes pealaelt reetliku paljaku, mis aina laienedes tekitas küsimuse: olla või mitte olla? Kas kõigi tuntud ja tundmatute vahenditega juuksekao vastu sõdida? Või leppida geneetilise koodiga, mis määras mehe osaks varase kiilaspäisuse. Jah, karvad mängisid elus olulist rolli, tee mis tahad. Oli siis sisemise iluga kuidas oli.

Aurelia tõusis. Miski nagu ragises: oli see diivanvoodi vedru või tema kondibukett? Ettevaatlikult tegi ta pöiaringe, masseeris sääremarju, raputas tuimaks kippuvaid sõrmi. Liigutamine oli vältimatu. Kolikastid tuli välisukse juurde tarida. Siimu-nimeline noormees, Aurelia endise töökaaslase poeg, oli oma kaubikuga juba teel. Naine ei tahtnud tegusa noormehe nappi aega kuritarvitada. Selles, et kaasaegsed kahekümnendates eluaastates noormehed on enamasti tegusad ja hõivatud, ta ei kahelnud. Kuidas muidu saanuks kõik asjad aetud ja tööd tehtud? Aga eks nendegi hulgas leidus igasuguseid. Mõni rabas juba pere rakkes ja mitmel muul rindel, seda ülimaks õnneks ja eneseteostuseks pidades, mis sest, et vahel oli raske. Kui poleks raskust, ei saaks ju kergust millegagi võrrelda. Mõni teine oli neljakümneselt mitu kooselu seljataha jätnud, mõni otsis ennast ja elu mõtet üksikuna kuni kuldse keskeani ja kauemgi. Vanuselised piirid olid ähmastunud, nagu ka muud seni sajandeid kehtinud piirid. Abielu mõiste sealhulgas. Ju oli see aja märk. Kõik muutub, jõgi voolab. Kuid jõesäng püsib. Nii mõnedki uuendused jõuavad ringiga vanasse sängi tagasi.

Abielus valusasti kõrvetada saanud Aurelia ei omanud kooselu suhtes mingeid illusioone, ei poolt- ega vastuhäält. Ajavoolust kantuna kulges ta teadmatusse. Kas selles voolu­sängis tuli ette kärestikke, hauakohti, laugeid abajaid, koduseid sadamaid – kes teab?

Kulunud servadega kinga- ja veinipudelikarbid, täis vanu fotosid ja kirju, troonisid rõivakirstu ja banaanikastide otsas. Neid tassis Aurelia endaga püsikindlalt ühest elupaigast teise nagu kass poegi, raatsimata neist vabaneda. Mitte veel. Viimasel ajal seisid fotokarbid küll suletuna, tal polnud isu neid avada. Siiski andis teadmine, et vanad pildid on kusagil käeulatuses olemas, naisele sõnulseletamatut tuge. Samuti kirjad. Ema kirjad maal suvitavale väikesele Aurile. Kirjad pioneerilaagrisse, malevasse, kirjad sõpradelt ja maavanadelt, sünnipäevakaardid klassiõdedelt, ajakirjade kaudu leitud kirjasõpradelt, armastuskirjad, kirjad lastelt ... Palju-palju kirju. Lisaks veel vanemate kirjavahetus, mida ta ei tihanud ei tuleroaks ega muuseumisse anda. Ega muuseumid oleks neid vastu võtnudki, ruumi vähe ja kultuuriväärtus ilmselt kesine, et mitte öelda olematu. Tema, Aurelia, nii ei arvanud. Kätkesid vanad kirjad ju nii palju teavet küll omaaegse eluolu, suhete, moe ja liikluse, kas või kirjapaberi, margi ja kirjutusvahendi kohta. Nii otsustas ta omamoodi arhivaari mängida ja vähemasti need kirjad, mis tema valduses, alles hoida.

Padja ja lambavillatäidisega teki oli ümberasuja pruuniruudulise pleedi sisse pambuks köitnud. Toanurgas ootasid minekut neli banaanikasti rõivakraamiga. Kõik seljariided ei mahtunud kirstu ära.

„Mul on liiga palju träni kogunenud,“ tõdes Aurelia. „Peaks osa taaskasutusse viima.“ See oli küll üpris enese­kriitiline mõte. Polnud tal tavamõistes kodukraami ju ollagi. Elas nagu linnuke oksal. Praegu ei olnud mahti seda träninatukest sortima hakata. Selle töö jaoks jätkus uues kodus aega piisavalt. Kindlasti jätkus. Esialgu polnudki tal muud peale hakata. Remondiga andis oodata, plaanid teha, töömehed leida. Naine teadis, et seal, kuhu ta läheb, polnud euro­remonti tehtud, kuid kõik, mida vähenõudlikuks eluks vaja, toimis enam-vähem veatult.

Millal ta vennal viimati külas käis? Eelmisel kevadel, kui Almer korra helistas ja pakkus õele kasutamiseks korteri juurde kuuluvat aiamaad. Tema ei tegevat sellega midagi ja olevat paha, kui maalapike söötis seisaks. Ah et miski ikkagi häiris Almerit? Mitte see, milline seapesa ta korter välja nägi, vaid et aiamaa risakile jääb?

„Kuidas sa seda ette kujutad? Et sõidan ülepäeviti sinna su maja taha taimi kastma ja rohima?“ oli naine venna naiivsest pakkumisest suisa jahmunud. Ja isegi solvunud: eluaeg ootas ta vanemalt vennalt mingit abi või tuge, aga nüüd pakkus too talle söötis peenramaad ...

Aurelia nähvas Almerile, et naat, nõges ja võilill ongi need kõikse vängemad väetaimed. Kasvatagu neid, külvaku piparmünti ja kummelit kah sekka ja ongi ökotaimla olemas. Kui see ei sobi, siis andku peenramaa mõnele kohalikule rohe­näpule. Igaks juhuks sõitis ta siiski kohale nii-öelda olukorraga tutvuma. Tol korral kohtutigi viimast korda. Almer andis õele korterivõtme, igaks juhuks. Paistis, et venda painas mingi hingeline raskus, aga kuna ta sellest kõnelda ei soovinud, ei hakanud ka Aurelia pinda käima. Nende suhted olid asjalikult rabedad, või rabedalt asjalikud, südamepuistamine sinna ei kuulunud.

Kuni ühel kaunil suvelõpupäeval kutsuti Aureliat venna laipa tuvastama ...

Uksele koputati. Kolimisabi jõudis kohale. Nüüd läks kiireks. Kolimine, nii läbimõeldud ja organiseeritud kui see oligi, tekitas Aurelias siiski kerget paanikat. Ust avama tormates komistas ta kastivirna otsa, mispeale üks fotokarpidest liikvele läks ja maha prantsatas. Põrand täitus piltidest, nagu oleks sügistormis vaher kõik oma lehed korraga maha puistanud.

„Terekest!“ Uksel seisva jässaka noormehe heatujuline bariton kajas kõrgete võlvidega hämaras trepikojas ootamatult valjusti. Tema keeglikuulina paljas kiilaspea läikis roosakalt, nagu oleks koridoris väike päike tõusmas. Aurelia pidi tahtmatult suunurka kerkivat muiet peopesaga varjama. Just äsja oli ta meeste kiilaspäisusele mõelnud ja nüüd seisis elus näide otse siinsamas! Naine manas näole töise, ametliku ilme.

„Noh, kas läheb kolimiseks? Abivägi on kohal! Siim Sirge teie teenistuses,“ raporteeris noormees kentsakalt kummardudes. Aurelia turtsatas. Vahel juhtus, et inimese olek ja välimus sobisid tema nimega suurepäraselt kokku, vahel aga vastupidi. See tüsedusele kalduv lüheldast kasvu mehepoeg võis ju iseloomult sirge olla, aga paremini sobinuks talle perekonna­nimeks näiteks Kukkel või Padi. Nooruses oli Aurelia onomastikahuvist kantuna nimede päritolu ja algtähendust uurinud ning sel teemal kursusetöögi teinud, jõudes päris huvitavatele järeldustele. Ilmnes, et mõnigi perenimi kujunes välja selle või teise „vahmiili“ välimuse põhjal. Kellest sai Pikk, kellest Sirge, kellest Laiapea, kellest Kenapea. Või tegevusharu järgi: Siidirätsep, Sannamees, Sepp, Kokk. Ja nii edasi. Kõigele, mis loodud, andsid nimetusi ju inimesed, vastavalt oma arusaamadele, tavadele ja usule. Selle temaatika uurimispõld oli otsatu, pakkudes ehedat avastamisrõõmu.

Ometi ei leidnud Aurelia endas ajalooteadlase, -õpetaja ega arhiivitöötaja eeldusi. Need elukutsed nõudsid pedantsust, püsivust ja kannatlikkust, mida temal polnud. Hea, et ta sellest õigel ajal aru sai. Tõsi, haridus ei pidavat matsi rikkuma ... Tegelikult andis ajaloo tudeerimine hea üldhariduse. Leidus ju poliitikutegi hulgas suhteliselt palju ajaloolasi. Dissidentide ja kirikuõpetajate hulgas enamgi veel. Kuid need mängumaad jäid Aurelia jaoks õpetajaametist veelgi kaugemale. Mis oli õigupoolest kummaline, arvestades, et tema ema töötas alevikoolis algklasside õpetajana, hiljem ka õppealajuhatajana. Ning isa andis mitu-setu aastat koolipoistele tööõpetuse tunde. Ta oli hinnatud, nii-öelda kuldsete kätega tegija, keda poisid endale eeskujuks seadsid. Neist mõnelgi polnud kodus isa, aga meistrimehest paps – see olnuks suisa omaette vaatamisväärsus. Aurelia isa oleks koolis kauemgi tunde andnud, ent tal puudus vastavat haridust tõendav dokument. Sellest sugenes isegi pahandus, et kuidas ja miks töötab õppealajuhataja alluvuses erihariduseta pereliige ... Lõpuks leidis isa rakendust majandi remonditöökojas. Kõik olid rahul. Ka need, kes alatihti meesõpetajate defitsiidi üle kurtsid.

Nüüdki meeldis Aureliale inimeste välimuse ja nime kokku­sobivust võrrelda. Nende arvatavaid etnilisi juuri avastada. Selle teemaga tegeles omal ajal hoogsalt ka Aurelia eksabikaasa, kes ühel hetkel asus mingi jonnaka järjekindlusega krüptojuute ja muid „kahtlase“ päritoluga tegelasi paljastama. Mis selle tegevuse eesmärk oli ja kas keegi sai õnnelikumaks, teades, et nii Karl Marx kui ka kange Adolf ja isake Stalin olid juudid? Oh, Mait Kook kaevus veelgi sügavamale, jõudes lõpuks reptiilide ja vandenõuteooriate pärusmaale, kust ta enam välja ei pääsenudki. Kogu too nõukaaja ajupesu kokkuvarisemisele järgnenud uus ajupesu, new age, kui ridamisi hakkas ilmuma esoteerilisi trükiseid ja ajakirju, alates eneseabiõpikutest kuni kolmanda silma avamise juhenditeni ... Mait läks vooluga kaasa. Seal kuskil ta nüüd voolas.

Kuidas Aurelia endale küllaltki harvaesineva nime sai, ta õigel ajal oma vanematelt küsida ei märganud. Ja nüüd polnud kedagi, kellelt aru pärida.

„Kipub kolimiseks minema tõesti. Mina olen Aurelia Kook, sündinud Sanglepp,“ kostis naine. „Kutsuge mind Koogiks või Kooguks – kuidas soovite.“ Viivu seisid nad üsna pidetult ukseavas, otsekui taipamata, mille puhul see põgus kohtumine õigupoolest vajalik oli. Igatahes mitte perekonnanimede üle arupidamiseks.

„Mamps rääkis jah, et pöördute lapsepõlvekoju tagasi,“ teadis noormees. „Täitsa vahva ju. Ma mõtlen, et see on ju ikka positiivne asi, mida taga igatseda. Enamasti. Väga paljudel pole enam paika, kuhu tagasi minna. Nii käivad nad kas või mõttes kodukotuse maalapikest suudlemas. Mnjah.“

Siim Sirge uudistas enda vastas seisvat naist, kes ei kostnud lapsepõlvekodu teemal silpigi. Mingi heitlikkus kumas sellest nurgeliste õlgadega kogust. Energiat, elevust ja minekuõhinat, mis elukohavahetuse kui uue algusega ju kaasnema pidanuks, polnud sugugi märgata. Pigem piidles naise kõrgevõitu põsesarnade ja tugeva lõuaga kahvatust näost põrkuv rohekas­hallide silmade pilk tulijat umbusklikult, isegi tõrjuvalt, otsekui kavatseks Siim teda vägisi minema viia.

„Muidugi, mis see minusse puutub, kuhu te kolite,“ lisas noormees tagasi tõmbudes. „Sõbrad ütlevad kah, et mul on lobamaania, ei oska piiri pidada ja muutun ühtelugu liiga familiaarseks. Nii et – kas tohin sisse astuda ka või pean ära minema?“

„Oi, jaa, palun-palun,“ puterdas Aurelia. Tema kahvatuile põsenukkidele ilmus närviline õhetus. „Vabandust, ma ei ... Ma ei tahtnud teid pahandada. Siin juhtus ennist väike äpardus. Fotod kukkusid maha. Kõik puha sassis ja pilla-palla. Pidin just koristama asuma. Ja nüüd raiskan teie aega.“ Ta taandus ukselt, et abilist tuppa lasta.

Siim Sirge seiras põrandal vedelevaid kümneid, õigemini sadu ülesvõtteid üllatunud pilgul.

„Ohoo! Siin oleks nagu mingi arhiiv vastu maad lennanud. Ausalt, ma pole elu sees nii palju fotosid korraga näinud.“

„See on nii jah, aga karpe on lausa viis,“ selgitas Aurelia sunnitud naeratuse saatel. „Kunagi ammu jäid vanavanemate fotod minu kätte hoiule. Siis vanemate omad – ja neid oli palju. Mu enda lapse- ja koolipõlvepildid, nooruses tehtud klõpsud. Lapsedki olid kõvad pildistajad, aga ega need tänapäeva noored oma rännuteedel vanu fotosid ju kaasas tassi. Esiti olid pildid ikka albumites nagu kord ja kohus, aga kui nende virn juba maast laeni ulatus, otsustasin karpide kasuks.“

Aurelia märkas, et Siim Sirge pilk uitas üsna kärsitult küll tema, küll kolilaadungi vahet.

„Oi, andke andeks, küllap on teil kiire, aga mina kukkusin lobisema,“ vabandas ta.

„Ei-ei, ma kuulan huviga,“ tähendas noormees. Tal oli piinlik selle ilmselt üksildase naisterahva juttu katkestada. „Inimese jaoks peab ikka aega leidma.“ Ja ta võttis diivanil istet. Tegelikult polnud ju kiiret kuhugi. Siim oli kolimisabi tarvis piisavalt aega varunud.

„Kui ilusti te ütlesite! No jah. Pole mul olnud südant neid ära hävitada, kuigi paljudelt piltidelt vaatavad vastu võõrad näod. Mulle pakub huvi kõik muu, mis fotodele on jäädvustunud: rõivastus, interjöör, mööbel, soengumood, linna­vaated, maastikud, vanad majad, mis nüüdseks lammutatud ... Ka võõraid nägusid on põnev uurida ja oletada, et kes nad sellised on. Mida nad mu vanemate või vanavanemate jaoks tähendasid. Kahju jah, et vaid üksikute ülesvõtete taga leidub infot. Valdav osa on ikka nagu piltmõistatused. Ja mulle ­millegipärast meeldib neid mõistatusi lahendada.“

„Mulle ka,“ nõustus Siim. „Tegelikult on mul endalgi mõistatustega seotud hobi. Koostan ühele väljaandele ristsõnu. Inimesed lahendavad neid, otsivad vastuseid ja arendavad halle ajurakke. Nii et oleme justkui ühte jalga pidi samas paadis.“ Ta pugistas kohmetult oma mitte just õnnestunud võrdluse üle naerda.

„Jah, aga teist jalga pidi oleme hoopis erinevate põlvkondade paadis,“ tähendas Aurelia. Seejärel osutas ta pruunist kunstnahast kogukale karbile.

„Minu varalaegas! Siin sees on vanad kirjad. No see on täitsa omaette teema. Teate, vanasti käis suhtlemine ju kirjatsi. Ma pole raatsinud ühtki kirja minema visata. Ja ka mitte telegramme. Need on omamoodi huumorinurgake! Vahel tundub, et olen nagu elus arhiiv. Kuigi jah, see arhiiv ei huvita kedagi peale mu enda. Kunagi võtsin isegi ajaloomuuseumiga ühendust, et kuhu saaks lähikondsete kirjavahetuse tallele panna, aga vastus oli ebamäärane. Kirjandusmuuseumgi polnud mu kraamist huvitatud. Aga seda, mis neid huvitaks, nagu kuulsuste kirjavahetust ja fotosid, kuigi palju ei pakuta. Või on pärijad taibanud, et sellist varandust niisama annetada pole mõistlik. Parem juba see oksjonile panna, kollektsionääridele müüa, raamatuks vormida.“

Viivuks leidis Aurelia end sõudmas tuttaval jõel. See oli teema, mis talle tuttav ja omane. Ei kartnud ta siin laineid ega kärestikke ega uppumist. Kuid taas tuli reaalsusse naasta.

„Aitab jutust küll, olen teid niigi oma lobaga tüüdanud.“

Kerge, otsekui kahetseva ohkega patsutas Aurelia kirja­laegast. Viimastel aastatel polnud sinna kuigi palju lisa tulnud. Kirjavahetus kidus. Küllap oli see moodsa aja paratamatus. Või kui mitte just paratamatus (sest paberit, ümbrikke, marke ju ikka müüdi veel, isegi mõned postkastid olid ­endiselt alles), siis olid inimestel ehk vahetamist väärt mõtted otsa saanud? Telefoni ja arvuti abil sai olulise info kiirelt edastada, ka tühjast-tähjast lobiseda, päevauudiseid vahetada. Paberkiri nõudis aga süvenemist, väljendusoskust, teadmist, et „sõnad lendavad, kirjutatu jääb“. Ja mõtteid, neid loomulikult ennekõike. Et keegi võis su ümbrikku pistetud mõtteid aastaid tallel hoida ja lugeda, võis mõnda inimest ehk heidutada?

„Ei-ei, mis te nüüd, päris põnev on,“ kostis Siim Sirge, taibates, et siin küll kiiresti hakkama ei saa.

„Eks mullegi meeldi vahel pilte klõpsutada. Ja mul on praegugi väljamaa ristsõnakoostajate hulgas kirjasõpru, just keele arendamise pärast, ja markide pärast kah.“

Nagu nutipõlvkonna noormehed ikka, tarvitas Siim pildistamiseks põhiliselt telefoni. Paberkandjale ilmusid sealt vaid harvad eksemplarid. Teismelisena oli temagi vaimustunud sünnipäevaks kingitud digifotoaparaadist, ent püsivamat huvi sellest ei kujunenud. Ja kas pidanukski? Inimesi oli haaranud omamoodi pildistamishullus. Kõike sai kerge vaevaga jäädvustada, niisama kergesti ka kustutada. Sellega oli nagu kõige muuga siinilmas: kui miski muutus igapäevaseks, kaotas see oma võlu. Imet tabada oli üha keerulisem. Vahel näis, et inimesed ei jaksagi enam imestada.

„Isal oli vannituppa ajutine pimik sisse seatud,“ jätkas Aurelia. „Noh, et kui vanni- ega pesupäeva polnud ette näha, sai sellest pisikesest kamorkast fototöötluse võlumaa. Teate, see oli nagu salapärase tumepunase valgusega nõiaköök, mis tõmbas mind alati ligi, kui ta pilte ilmutas. Võisin seal paar tundi jutti taburetil istudes isa tööd jälgida. Imetleda valgele paberile kujutise ilmumist, uudistada suurendusaparaati ja tunda kõigi nende müstiliste kemikaalide vaevu aimatavat lõhna. Ja isa lõhna. Isa oli fotograafiast hullupööra sisse võetud. Temast oleks võinud professionaalne päevapiltnik saada. Aga saatus tahtis teisiti. Tema silmanägemine ... tal oli tööõnnetus ... “ Naine vakatas. „No näete nüüd, jälle kukkusin lobisema,“ kohmas ta vabandades. „Igatahes oli pimikuga igavene jama, sest kempsupott oli sealsamas, ema kolkis vahel päris vihaselt ukse taga ja tänitas, et kas ta peab endale pissipoti ostma,“ lisas Aurelia isateemast eemaldudes püüdlikult muretul toonil. „Ma korjan fotod kohe kokku. Siis saame tegutsema hakata.“

„Lubage, ma aitan,“ pakkus Siim. Ta kükitas pildikuhila juurde, silmitsedes põgusalt üht ja teist ülesvõtet.

„Nii vahvad lumememmed,“ märkis ta. „Üleni lumised lapsukesed, ei paista hangede vahelt väljagi. Kas need on teie põngerjad? Jah, kui see siin pildil on tõesti Eestimaa talv, siis on teil õigus. Üks väike foto võib tõepoolest öelda rohkem kui tuhat sõna. Ma mõtlen seda kliimasoojenemise värki, ja et püsiva lumega külma talve või selliseid hangesid, nagu sellel fotol näha, minusugune noor poiss õigupoolest ei mäletagi.“

Aurelia muigas mehe enesemääratluse üle. Noor poiss. Vana poiss. Vanapoiss. Nüüdsel ajal on igavene noorus moes. Elukestev õpe. Uued väljakutsed. Vanus on vaid number. Ahvatlev võimalus olla teises ja kolmandaski nooruses tegus ning arvestatav ühiskonnaliige, mitte kuskil hoolde­kodus või tagakambris vaevu hingitsev haigustest puretud rauk (see sõna oli käibelt kadunud, asendunud märksa leebemate sõnadega „vanur“ või „eakas“, otsekui saaksid sõnad asja olemust muuta). Nagu pimedasse kapinurka unustatud üksik villane, koidest puretud sokk. Kaotanud paarilise, olemise mõtte, kaotades aegamisi oma kunagist soojust ja pehmust, muutudes mitte kellelegi vajalikuks. Või kui siiski, siis üksnes koidele.

„Suur tänu sulle, kõikvõimas meditsiin,“ pomises Aurelia, kes visa järjekindlusega ligi hiilivat valu ennetada püüdes salamisi kaks valuvaigistavat tabletti suhu pistis ja pudelivett peale jõi. „Sa lased mul kaua elada, aga ka kaua kannatada. Toogu need pillid mulle leevendust, aamen.“ Siis laskus ta kükakile Siimu juurde, kes vist ikka veel lumememmeks muutunud kubujusside kohta selgitust ootas. Jah, need seal pildi peal olid ...

Järsku läbistas Aurelia põlvi väljakannatamatu valuviirg. See algas kuskilt niuetest ja jõudis sekundiga põlvisse. S-s-sa raisk, kui valus! Naine laskus oietades istuli.

„Kurat küll!“ pressis Aurelia läbi hammaste. „Aii-i! No nüüd on küll jama.“ Ta üritas valu trotsides püsti saada, kuid põlveliigesed ei allunud soovile. Aurelia rohekashallidest silmadest peegeldus otsatu piin ja viha – viha oma nurjatu keha suhtes, mis teda nii alatult alt vedama kippus, just siis, kui oli tarvis tegus ja toimiv olla. Naine vajus hädisena kesk põrandat külili.

„Proua, mis teil juhtus?“ Noormehe hääl oli siiralt murelik. „Kas saan kuidagi aidata? Soovite vett? Ma kohe toon ...“

„Ei ... las olla ...“ Aurelia üritas häälele võimalikult reibast tooni anda, samal ajal end tahtejõu varal istukile sundides. „Lihtsalt – aih! See läheb kohe üle. Artriit, raisk. Ja radikuliit. Mõlemad. Ega seda veega parandada saa. Kohe-kohe.“

Kuidagimoodi ajas naine end käpuli, siis püsti ja liipas häbistatult nagu vana kronu diivanile istuma. Mööblitükk krääksatas korraks otsekui etteheitvalt. Või oli see diivani ajutise perenaisega ühtsuse väljendus, sest mõlema kulunud karkass ja vedrud vajanuksid väljavahetamist? Või oli see hüvastijätukrägin? Korteriomaniku lahtikäiv diivanvoodi, ilmselt paljude üürnike poolt kasutatud, jäi nüüd Aureliast maha, olles vaikiv tunnistaja naise unenägudele ja ka unetutele öödele, mida leevendasid vahel valuvaigistid, aga vahel ei aidanud needki.

Siim Sirge järgnes naisele, teadmata, mida öelda või teha. Viimaks võttis ta Aurelia kõrval istet. Paar minutit valitses toas kohmetu vaikus.

Valu hakkas pisitasa järele andma. Ju ei sobinud liigestele järsk kükitamine. Lisaks ka kolimisega kaasnev närvipinge, mille arstid olid ära keelanud, täpsemalt küll selgitamata, kuidas see reaalselt võimalik oleks. Aurelia teadis, et ei tohi järske liigutusi teha ega raskusi tõsta, kuid nimelt sellega oli ta hommiku otsa tegelnud. Siin ta nüüd oli: kükitamas kolikuhja otsas, võimetu isegi teesklema, et on igati toimetulev ja kebjakas nooruslik daam. Tal oli Siim Sirge ees häbi.

„Mis nüüd edasi saab?“ uuris noormees ettevaatlikult. Ega temagi end kuigi mugavalt tundnud. „Kas lükkate kolimise homseks?“

Aurelia raputas heitunult pead. „Ei-ei, ma lubasin omanikule korteri tänase päeva jooksul vabaks anda. Tal juba uued kostilised ootamas.“ Naine ohkas, otsides aknaklaasil nutvatelt vihmaniredelt pidepunkti ja vastust. Kuid vastus viibis. Tuli ise midagi ära otsustada. „Aga ilmselt pole minust praegu raskuste kandmisel asja. Nii piinlik. Paluda teid appi ja nüüd selline lugu.“

Sedaaegu, kui Aurelia valu ja häbiga võitles, tõusis Siim ning suundus sansukasti juurde. Ta asis selle sangad tugevasti pihku ja tõstis kasti raksti! oma rinnale.

„Oo, see on paljas pilbas – võrreldes sellega, mida ma iga päev jõusaalis üles kangutan!“ teatas noormees lõbusa hooletusega, ehkki oli näha, kuidas ta käed ootamatu raskuse tõttu kergelt võdisesid. Aurelia vahtis seda musklite demonstratsiooni jahmunult pealt, suutmata otsustada, kas naerda või nutta. Pigem ikka rõõmustada, et endisel töökaaslasel nii tugev poeg oli. Igatahes näitas „kolimisabi“ üles hämmastavat jõudu ja tarmukust. See sisendas lootust. Lootust, et vanemate­koju naasmine siiski täna teoks saab. Muud lootused jättis naine hetkel saatuse hooleks.

„Issake! Kirst on ju hiiglama raske,“ ahhetas Aurelia siiski. „Ega ma seda esimest korda ühest kohast teise tari! Mida te jändate sellega, nikastate veel selja ära, siis oleme siin nagu kaks santi.“ Ometi ärgitas nähtud jõuharjutus teda tegutsema. Ei tohtinud valule alla anda. Valu saadab teda ilmselt ka edaspidi. Kuni lõpuni välja. Oleks aeg harjuda.

Hambad ristis, ajas Aurelia end diivanilt püsti. Kui juba, siis juba. Tuli endas pesitsevad jõuvarud üles leida. Ründava tiigri või tigeda härja eest jaksas ka lombakas paksmagu puu otsa ronida, ise hiljem taipamata, kuidas see võimalik oli. Samasugust adrenaliinitulva koges hetkel ka Aurelia.

„Oo, te olete nii tugev!“ ei olnud naine kiitusega kitsi. „Seda poleks osanud arvatagi. Vabandust, te paistate ju päris tavalise noormehena, mitte atleedina, aga tuleb välja, et vägilane! Pange see kirst nüüd ometi maha,“ lisas ta, kui jõumees ikka veel keset tuba seisis, sansukast rinnal, veresooned higist niiskeid oimukohti paisutamas. Seda, et ka tema ülekoormuse tõttu kokku variseks, polnud tõesti vaja. Nõnda arvas ka Siim. Mõistes, et antud olukorras oli tarvis mitte niivõrd meherammu kui mehelikku mõtlemist, pani noormees ka selle kehtima.

„Proua, teeme nüüd nii, et teie korjate need fotod tasakesi üles. Kiiret pole kuhugi, päriselt ka. Kas saate juba liikuda? Näidake, kas saate.“

Aurelia tegi paar ettevaatlikku sammu. Laskus tasahaaval põlvili. Sai küll. Peaasi, et ei rabistaks, aegamisi toimetades kuulas keha täiesti sõna. „Ma pole mingi proua,“ pomises ta sealjuures. „Invaliid olen.“ Olukord ei olnud tõepoolest proua vääriline.

„No vot! Tubli on,“ kiitis Siim vaese kannatanu edusamme nähes. „Mina hakkan tavaari autosse viima. Kui teil olemine kehvemaks läheb, siis jätame asja katki.“

Nii sündiski, et põhikolija oli abivalmis noormees, samal ajal kui Aurelia põrandalt fotosid noppis. Ta vaatas hoolega diivanialuse üle, et ükski pilt kogemata maha ei jääks. Siim sai ka Naumanniga edukalt hakkama. Õnneks asus korter esimesel korrusel. Ikkagi võttis töö noormehe päris võhmale, ruumis levis vänge higilõhn, nii et Aurelia pidi akna pärani avama.

Siis viimaks tuli päriselt lahkuda. Laual lebas Aurelia tänukaart üürileandjale. Uks lukku. Võti postkasti. Kaubik võttis paigalt.

„Oot-oot,“ meenus korraga Siimule. „Proua, te unustasite ju akna lahti!“

Tuli minna seda sulgema.

On see halb märk? käis Aurelial mõte peast läbi. Lahkumise järel tagasipöördumine pidi ju halba tähendama. Veelgi jubedam olnuks mõelda, mis võinuks juhtuda, kui aken oleks lahti jäänud. Esimene korrus ju, pätid ja vargad liikvel ...