Читать книгу Depeche Mode: kultusbändi lugu - Simon Spence - Страница 7

Selleks et Depeche Mode’i olemusest aru saada, tuleb kõigepealt mõista Basildoni, Petri tassi, milles bänd kasvas ja kujunes. Basildon oli niinimetatud tulevikulinn, mis pärast Teist ilmasõda kerkis mudast ja mitte millestki. Tehislik elukeskkond loodi selleks, et pakkuda kodusid umbes 80 000 Ida-Londoni elanikule. Julge sotsiaalse eksperimendi laiemaid tagajärgi ei osatud siis veel ette näha.

Depeche Mode’i liikmed kuulusid esimesse põlvkonda, kes selles eksperimentaallinnas üles kasvas. Iseenesestmõistetavalt oli brutaalne ja pealetükkivalt uuenduslik muusika, mida Vince Clarke, Martin Gore, Andrew Fletcher ja Dave Gahan mängima hakkasid, tihedalt seotud nende Basildonis veedetud lapsepõlvega ja ükski bändiliige ei ole seda ka eitanud.

Basildonist pidi saama kõikide oma haljasalade, luksuslike majade ja kõikvõimalike töökohtadega töölisklassi unelmate elukeskkond. Moodsates tehastes pidid õnnelikud töölised tootma plasti, elektroonikat, autosid ja teisi tulevikuasju ning elama rõõmsamat, tervemat ja helgemat elu. Nagu Depeche Mode’i muusikaski, oli Basildonis kõik uuenduslik, modernistlik ja pidevas arengus, seal ei olnud midagi räpast ega inetut.

Uus tulevik oli sündinud ja need neli noormeest olid justkui teiselt planeedilt pärit elukeskkonna esimesed laborirotid. Pole sugugi üllatav, et kui nad esmakordselt väljaspool Basildoni esinesid, nimetati Londoni muusikameedias bändiliikmeid marslasteks, või et esimest korda said nad kuulsust maitsta just seoses futuristide liikumisega.

Et Basildoni linna täielikult mõista, peaksime rääkima Peter Lucasega, kelle sulest on ilmunud kolm raamatut, mis pakuvad uuslinnade loomise ja arengu kohta subjektiivset nägemust ja põhjalikku ajaloolist materjali. Kahjuks aga teatasid tema endised tööandjad Basildoni linnavolikogus ja kohaliku ajalehe Evening Echo toimetuses, et tõenäoliselt on Peter siit ilmast lahkunud. Ta oli koos naisega mõnda aega Portugalis elanud ja pensionieas Inglismaale Dovercourti naasnud, aga see toimus rohkem kui kümme aastat tagasi ja sellest ajast saadik ei olnud temast keegi midagi kuulnud.

1986. aastal ilmunud raamatus „Birth Of A City” on autori foto ja kui selle põhjal järeldusi teha, peaks Peter nüüd olema umbes 80-aastane, kui ta muidugi veel elavate kirjas on. Ma ei andnud alla, kaevasin edasi ja leidsin Dovercourtis elava Peter Lucase aadressi. Maja oli ostetud 2001. aastal, kuid 2010. aasta mais uuesti maha müüdud. Telefoninumbrit ma ei leidnud ja mul ei jäänud midagi muud üle, kui maja praegustele elanikele kiri saata ja ootama jääda.

Isegi Peteri kolme Basildoni-teemalist raamatut („Basildon: Behind The Headlines”, (1985), „Birth Of A City”, (1986) ja „Basildon” (1991)) on raske leida. Kirjastajad on juba ammu kirjanikuga kontakti kaotanud. Neid teoseid lugedes meenus mulle Dave Gahani kunagine ütlus, et „Depeche Mode on uutmoodi linnast pärit uutmoodi bänd”. Sarnase teema tõstatas ka bändiliikmete hea sõber Robert Marlow, kes kirjeldas Depeche’i kõla kui Basildoni heli, mis pärineb uuslinna müüridelt.

Uue linna esimese nurgakivi pani paika Essexi krahvkonna esindaja söör Francis Whitmore 1950. aasta 10. novembril toimunud piduliku tseremoonia käigus. Tegemist oli Kagu-Essexi suurmeiereide kompleksiga, millele anti silmapaistev nimetus tööstuslinnak Number üks. Tseremoonia toimumispäev langes kokku esimese Basildoni arenguplaani ilmumisega, mille looja oli saladusehõnguline Basildoni arenduskorporatsioon. Plaani kohaselt pidi „21. sajandi esimese linna” elanike arv olema 83 700 inimest.

Uute linnade seaduseelnõud esitles vastvalitud leiboristlik valitsus esmakordselt 1946. aastal. Seadus oli osa Clement Attlee partei ambitsioonikast nägemusest sõjajärgse Inglismaa paremast tulevikust, mis muu hulgas hõlmas heaoluriigi ja riikliku tervishoiusüsteemi loomist. Kaks aastat hiljem, 1948. aasta 25. mail kiitis regionaalminister Lewis Silken heaks plaani rajada Basildoni piirkonda 50 000 elanikuga üheteistkümnes uuslinn.

Riigi juhtiv linnade planeerija professor Patrick Abercrombie lähtus aedlinnade ja modernismi ideedest ja tegi ettepaneku vähendada Londoni elanike arvu, kolides üle poole miljoni inimese ümber uuslinnadesse, mis pidid asetsema sõõrina pealinna ümber. Uute aedlinnade ja pealinna vahele pidi jääma roheline ala.

Uued linnad pidid toimima iseseisvate regionaalüksustena. Tööd pidid pakkuma kohalikud tehased ja ettevõtted – ärid, millel on ruumi ja võimalusi kasvada ning areneda ja mille töötajad ei pea päevast päeva kodu ja töökoha vahet sõeluma. Idee oli loogiline ja veenev, andes mõista, et Suurbritannia on helgele tulevikule suunatud ja mitmekülgsele majandustegevusele avatud riik, ülerahvastatud suurlinnadele oli olemas alternatiiv. See oli moodsa aja algus.

Uute linnade seaduseelnõud tutvustades ütles Silken: „Võimalik, et uutes linnades tekivad uut tüüpi kodanikud – terved, endast lugupidavad väärikad inimesed, kellel on ilu- ja kultuuritunnetust ja kodanikuuhkust. Tahan, et uuslinnad oleksid värvikirevad ja säravad – need peavad olema kaunid. Võimalik, et loome täiesti uut tüüpi arhitektuuri. Uute linnade elanikes tuleb arendada ilumeelt. Uued linnad võivad kujuneda nii disaini- kui ka eluviisieksperimendiks.”

Aastatel 1946–1950 oli plaanis ehitada Londoni ümber kaheksa satelliitlinna: Stevenage, Hemel Hempstead, Hatfield, Welwyni aedlinn Hertfordshire’i, Crawley Sussexisse, Harlow ja Basildon Essexisse ning Bracknell Berkshire’i. Mujale Inglismaale planeeriti lisaks neile rajada lähiaastatel veel kuus aedlinna. Raportis oli kirjas, et iga linna ehituseks kulub umbes 10 miljonit naela ja nende arendamisele kulub keskmiselt 20 aastat. Prognoos oli parimal juhul optimistlik ennustus. 1970. aastal tunnistas Silken: „Meil puudusid praktilised teadmised selle kohta, milliseid organisatoorseid ja rahalisi ressursse uute linnade rajamine nõuab. Samuti ei osanud me ette näha, millised sotsiaalsed probleemid sellises elukeskkonnas tekkida võivad.”

Iga uuslinna ehitamist juhtis spetsiaalselt ametisse määratud arenduskorporatsioon, kellele anti ettenähtud piirkonnas põllumajanduslikult väärtusliku maa soetamiseks ostueesõigus ja eraldati vajalikud summad ehitustegevuseks. See kõik tähendas laiaulatuslikku maa natsionaliseerimist ja ainulaadset ning ennenägematult suurt avalike hoonete ehitusprogrammi.

Uusi linnu reklaamiti kui hüpet tulevikku, võimalust pääseda saastatud, ebatervetest ja ebafunktsionaalsetest ning tehaste suitsu sisse mattunud slummidest. See pidi olema uue ajastu algus, milles kõik on puhas, kus inimeste töökohad asuvad jalutuskäigu kaugusel kodudest ja kus elukeskkonda rikastavad haljasalad ning mitmekülgsed vaba aja veetmise võimalused. Avalikkusele maaliti pilt Victoria ajastu agulite kohale kerkivatest moodsatest, moraali tõstvatest, säravatest, valgusküllastest, laitmatult puhastest, valgetest ja ruumikatest elamispindadest, koolidest ja haiglatest.

„Pelgalt käsitööoskusest mineviku vigade ja tegematajätmiste vältimiseks ei piisa,” teatas uute linnade volikogu eesistuja ja üks BBC asutajaid lord John Reith. „Minu nägemuse järgi on meie kohus keskenduda pigem tsivilisatsiooniküsimustele, kasutada ära võimalust luua, kujundada ja ellu viia tulevate põlvkondade jaoks midagi suurepärast, et nad saaksid elada õnnelikku, täisväärtuslikku ja harmoonilist elu.”

Esimeses kavandatavas uuslinnas Stevenage’is kuulutasid Silken ja Reith oma teooriaid kurtidele kõrvadele. Mõte nende kukile elama asuvast 70 000 uustulnukast, kellest valdava enamiku moodustasid endised slummielanikud, oli sealsele 7000 põlisasukale äärmiselt vastukarva. Kohalik ajakirjanik E. M. Forster teatas, et uus linn on „nagu meteoriit, mis ähvardab iidset ja kaunist Hertfordshire’i hävitada”. Vastuseisu ja juriidilisi vaidlusi põhjustas ka uute linnade rajamine Crawleysse, Hemel Hempsteadi ja Harlow’sse.

Silken sai meedias hüüdnime Silkengrad, viide sovetlikule autoritaarsusele. Teiste seisukoht oli veidi laiem. Näiteks lugupeetud Frederick Osborn ütles, et „paljude linnaelanike hääl peaks kaugemale kostma kui väheste maainimese oma”.

Osborn oli olnud Ebenezer Howardi parem käsi ja Aedlinnade liikumise üks asutajaid. Uute linnade seadus põhineski peamiselt selle liikumise ideedel ja ideaalidel. 1926. aastal Letchworthi rajatud Howardi aedlinn ja selle projekti edukus oli Inglismaa regionaalpoliitikasse ja maastikukujundusse jõudnud juba oma jälje jätta, kuna pärast Esimest maailmasõda kasutas valitsus Howardi teooriaid ja ideid olemasolevate linnade laiendamisel ja uute äärelinnade loomisel.

Howardi pooldajaid oli varem saatnud ka mõningane edu. Näiteks Hampsteadi rohelusse mattuv eeslinn, kus kasvas üles Depeche Mode’i edule tõuke andnud plaadifirma Mute boss Daniel Miller, kujunes tõepoolest paigaks, kus romantikud ja äärmuslased idüllilises harmoonias külg külje kõrval elasid, kuid sõjaaegne eeslinnastumine oli kõike muud kui Aedlinnade liikumise põhimõtted ette olid näinud. Linnad lihtsalt valgusid korrapäratult laiali, ehkki Howardi esialgne linnamudel püüdis just seda vältida. Enne 1938. aasta Rohevöö seaduse jõustumist tekkinud üks viimaseid eeslinnu, mille kasv väljus igasuguse kontrolli alt, oli Dagenham. See oli ühtlasi ka Martin Gore’i sünni- ja kodupaik enne seda, kui tema perekond 1960-ndate alguses Basildoni kolis.

Umbes 18 000 koduga Dagenham ehitati Londoni maakonnavolikogu algatusel linna idaossa. Selles ei olnud midagi aedlinnalikku. Linnaosas ei pakutud peaaegu mingeid sotsiaalteenuseid, seal puudusid koolid, haiglad ja kauplused. Perekonnad lõigati ühiskonnast ära ja nende liikumine tööle või kooli oli aeganõudev ning kulukas. Dagenhami hakati kutsuma „ebakohaks”.

Uuslinnade programmi koostajad suhtusid Aedlinnade liikumise kontseptsiooni suurema lugupidamisega. Püüti luua iseseisvaid ja isetoimivaid kogukondi, mille kujundamisel võeti eeskujuks 1920-ndatel ja 1930-ndatel moodi läinud modernism. Šveitsi arhitekt Le Corbusier ja tohutu suured, lausa elajalikud betoonkonstruktsioonid mängivad uute linnade arhitektuuris ja filosoofias olulist rolli. Le Corbusier nägi modernismi selle kõige äärmuslikumal kujul – tema jaoks tähendas see vähemalt kolme miljoni elanikuga linna, mis on ehitatud ülisuurtest betoonblokkidest ja mida liigendavad kiirteed, sirgjoonelised pargid ning haljasalad. Tema kuulsad sõnad on, et maja on elamiseks mõeldud masin.

Valitsuse jaoks oli kõige olulisem küsimus hind ja modernistlik liikumine pooldas ridaelamute ja kortermajade ehitamist betoonpaneelidest, mille masstootmine oli odav. Majad pidid olema tohutud konstruktsioonid, mis on omakorda osadeks jaotatud. Tänavaid, elumaju ja terveid linnaosi sai ehitada ühekorraga masstootmise tähe all. Niimoodi projekteeriti ja ehitati ka enamik Basildoni linnajagudest.

Stevenage’is kestis avalik debatt kolm aastat, enne kui apellatsioonikohus ja lordide koda leidsid, et uuslinnade rajamine esindab rahvuslikke huve. Esimene elurajoon ehitati sinna siiski alles 1956. aastal. Basildoni ehitamine käis selleks ajaks juba täie hooga. Püsti oli pandud üle 2500 uue elumaja ja elanike arv oli peaaegu 10 000.

Laindoni ja Pitsea vahele jääv peaaegu 3300-hektarilisel maalapil asuv Basildon oli koht, kus algas tulevik. Seda plaaniti küll ehitama hakata uuslinnadest eelviimasena, aga tegelikult oli see esimene Londoni satelliitlinn, kus ehitustööd lahti läksid.

Kogu Basildoni piirkond kuulus väikese Billericay linna haldusalasse. Linnavalitsuse juhtkond oli erinevalt Stevenage’i linnavolikogust väga huvitatud, et uuslinn otse nende õuele kerkiks. Billericay haldusalas elas 42 500 inimest ja neist 25 000 elas Laindonis ja Pitsea’s, kus suurel osal kodudest puudus kanalisatsioon, elekter ja veevärk. Elanikele elementaarsete mugavuste tagamine ja teede rajamine oli täielikult Billericay linnavalitsuse õlul.

Billericay linnapea Alma Hatt tegi väsimatult ergutustööd, et Basildoni uuslinna võimalikult ruttu ehitama hakataks. Ta avaldas survet nii Essexi maakonnanõukogule kui ka valitsusele. Linnapea peamine argument oli, et piirkonna ida- ja lääneosa vahel eksisteerisid juba niigi tihedad sidemed, kuna paljud idas asuvad Laindoni ja Pitsea elanikud on pärit piirkonna läände jäävatest küladest. Hatt ei näinud uuslinna ehitamises lahendust ainult Laindoni ja Pitsea probleemidele, see pidi pakkuma ka hulgaliselt uusi töökohti, mille maksutulu omakorda kasvataks linnavalitsuse sissetulekuid.

Sama mõte vilksas läbi ka Lewis Silkeni kirjas, millega ta andis esialgse nõusoleku uuslinna rajamiseks Basildoni, põhjendades seda sellega, et Ida-Londoni ülerahvastatud ja tööstushoonetesse uppunud piirkonnas elavad inimesed vajavad kiiremas korras uusi elamispindu ja paremaid elamistingimusi. Silkeni kirjast innustust saanud Hatt teatas kohalikus meedias, et Basildonist saab kõige eeskujulikum linn kogu Essexi maakonnas. Hatt läkski ajalukku mehena, kes Basildonile elu andis.

Silken soovis, et uuslinna nimi ei viitaks Laindonile ega Pitsea’le. Ta ütles, et nende piirkondade raskused oleks kõige parem unustada, kuna need ei olevat just „maailma kõige helgemad paigad”. Laindoni, Pitsea, Langdon Hillsi, Vange’i ja nende vahele jääva tillukese Basildoni küla elanikud seda seisukohta ei jaganud. Neile jäi mulje, et nende arvamusega ei arvestata ja neid tahetakse protsessist lihtsalt välja jätta. Nende jaoks ei olnud see piirkond mingi mõttetu maakate kolgas, mille võib kaardilt lihtsalt ära kustutada, vaid idülliline maakodu. See oli nelja sajandi jooksul inimeste vajadustega kohanenud paik. Kunagi oli see Essexi maakonna osa olnud tüüpiline põllumajanduspiirkond. 1800. aastate lõpus andis talupidamistele saatusliku hoobi Londoni ja rannikul asuva Southendi linna vahele ehitatud raudtee, mis läbis ka Laindonit ja Pitsea’d. Tänu sellele muutus tundmatuseni ka maastik. Talunikud müüsid oma põllumaad kokkuostjatele, kes omakorda need tükkideks jagasid ja kruntidena töölisklassile müüsid. Tavaliselt oli ühe maalapi suurus kõigest 7 hektarit.

Krunte reklaamiti äärelinnade ajalehtedes ja Londoni rongijaamades. Kuulutused olid sageli eksitavad ja lubadus „veevärk saadaval” tähendas enamasti peaaegu kolme kilomeetri kaugusel asuvat veetoru. Öeldi, et Pitsea on niivõrd tervislik elukeskkond, et seal ei ole arsti ja pole vajagi. Vange’i põhjavesi pidavat ravima rahhiiti, seedehäireid, reumat, kroonilist seljavalu ja närvisüsteemi haiguseid. Erijuhtudel pakuti ostjatele ka tasuta rongisõitu Pitsea’sse ning reisijatele pakuti enne tehingu sõlmimist tasuta lõunat ja klaas šampanjat. Paljud krundiomanikud ei ehitanud oma maalapikesele midagi. Mõned värsked maaomanikud ei saanud pärast tasuta rongisõitu arugi, et nad endale krundi olid soetanud või siis rebisid ostu-müügilepingud puruks ja viskasid koduteel rongiaknast välja.

Väike hulk Londoni idaosa jõukamal järjel olevaid elanikke hakkas piirkonda siiski emigreeruma ja osa neist ehitas sinna päris korralikud kahekordsed tellistest villad. Teised lõid püsti tagasihoidlikumad puidust ja asbestist maapealsed paradiisid, kuhu perega suviti ja nädalavahetustel Londoni sudu eest õndsalt pakku poeti.

Enamik maast, kus nüüd asub Basildoni uuslinn, pandi müüki aastatel 1885–1910, aga suurejooneline müügikampaania ei osutunud eriti edukaks. Pakkumine ületas nõudmise mitmekordselt. Kruntide ostubuum sai uuesti hoo sisse alles 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel. Piirkonda asus elama mitu tuhat uusasunikku, kes saabusid peamiselt Londoni idaosast. Põllumajandusest mitte mõhkugi taipavad inimesed unistasid oma maalapist; nende seas oli räsitud sõjaveterane, äsja pensionile jäänud abielupaare ja noori idealiste – kõik õnnelikud, et Londonist tulema said.

Talvel muutusid maalapid poriseks õudusunenäoks, aga inimesed elasid selle üle, lohutades end teadmisega vabadusest ja võimalusest elada maal. Paljudes tillukestes sarades, mis olid mõeldud nädalavahetuse pelgupaikadeks, hakati elama aastaringselt. Nende omanikud elatasid end köögiviljakasvatusega või käisid Londonis tööl. Aastatel 1921–1941 kasvas Billericay haldusala rahvastik peaaegu kolmekordseks. Kõige rohkem uusasukaid saabus Laindoni ja Pitsea piirkonda. Kui valmisid Londonit ja Southendi ühendavad liiklusmagistraalid A127 ja A13, mis läbisid ka Vange’i ja Pitsea’d, muutus piirkond sisserändele veelgi avatumaks.

Laindonisse ja Pitsea’sse hakkasid tekkima kauplused, et teenindada kasvavat elanikkonda. Elu oli endiselt karm ja puudusid kõige elementaarsemad mugavused, aga kogukond oli soe ja kokkuhoidev ning elukeskkond sidus. Teed valgustasid moosipurkidesse asetatud küünlad, majade vahel liikusid voorimehed, kõikjal olid korralikult sissetallatud jalgradade võrgustikud. Inimesed kaevasid ise endale kaevud, kasvatasid ise endale köögivilja, pidasid küülikuid, kanu ja kitsi. Mõte võimalikust sundmüügikäsust, et modernsele uuslinnale ruumi teha, elanikke ei vaimustanud. Kohalik Elanike kaitse ühing nimetas uuslinna „koletiseks”: „Maa kaotamine oleks südantlõhestav hoop neile, kes on aastaid selle nimel pingutanud, et neile kuuluks killuke kodumaa mulda”.

1948. aasta 7. oktoobril sõitis regionaalminister härra Lewis Silken isiklikult kohale, et Laindoni High Roadi koolis kõnega esineda (samas koolis õppis hiljem Vince Clarke). Silkenit kogunes kuulama üle 1500 inimese, paljud kuulasid kõnet valjuhäälditest, seistes kooliesisel mänguväljakul. Silken kutsus inimesi üles tundma ühiskondlikku vastutust Ida- ja Lääne-Hami elanike ees, nende endi „suguseltsi” ees, kelle kodud on rusudeks pommitatud ja 20 000 inimest on ootejärjekorras, et endale uus elupaik saada.

Ta tundis kaasa neile, kes olid oma kodud „suuri ohverdusi” tehes aastate jooksul üles ehitanud ja soovisid oma elupäevade lõpuni seal „rahus ja vaikuses” elada. Silken kinnitas, et tema eesmärk on ehitada, mitte lõhkuda. Tal ei olnud mingit kavatsust lammutada (suures mahus) juba olemasolevaid hooneid, vaid tegi ettepaneku ehitada uue linna süda Pitsea ja Laindoni vahele jäävale tühjale alale.

„Basildonist saab linn, mida inimesed kõikjalt maailmast külastama tulevad,” ennustas Silken. „Sellest saab koht, kus kõik ühiskonnaklassid võrdseina ja sundimatult läbi käivad ja koos ühiseid kultuuri- ja vaba aja asutusi külastavad. Me ei tee Basildonist inetut ja räpast kivilinna, nagu seda on paljud teised moodsad linnad. Sellest tuleb täpselt selline paik, mida inimesed väärivad – parim võimalik linn, mida kaasaegsed teadmised, majandus, teadus ja tsivilisatsioon luua võimaldavad.”

Nii Silkeni kõne kui ka päev olid ajaloolised; see oli Basildoni uuslinna tegelik sünnipäev. Ehitusmäärus jõustus 1949. aasta 4. jaanuaril ehk veidi vähem kui kuus kuud pärast uuslinnade loomisplaani mainimist komisjonis. Ükski teine uuslinn ei hakanud kerkima nii kiiresti.

Depeche Mode’i lugu saabki alguse sellest hetkest. Nende sügavaimad juured on seal, kuhu tulevikulinn ehitati, nad võrsusid just sellest üdini romantilisest kunagisest põllumaast, mida katsid sarad, sood ja võsad. Laindonit ja Pitsea’d peetakse tänapäevani Basildoni linnaosadeks. Vince, Martin ja Andy sündisid ja kasvasid Laindonis, Dave nimetas oma koduks Pitsea’d.

Maale kolinud koknisid, kes olid enda kodud kõigest kättejuhtuvast ja mudaste teede äärest leitud materjalist kokku klopsinud, peeti lindpriideks ja idealistideks. Nende ligadi-logadi elustiil, higi ja visadus ning tugev kogukonnavaim muutis paiga Inglismaa Mississippiks. Kui seda mõtet edasi arendada, võib Vince Clarki nimetada inglise Robert Johnsoniks ja Martin Gore’i inglise Bo Diddleyks.

Võib-olla ei olegi see pelgalt juhus, et Depeche Mode’i algusaastate looming räägib sarnast keelt sotsiaalselt ja majanduslikult ühiskonnast kõrvale jäänud bluusipioneeridega, väljendades samasugust võõrandumise tunnet ja religioosset intensiivsust. Kas nad lõid tahtmatult esimese originaalse Briti bluusi? Kindlasti. Depeche Mode oli esimene Briti bänd, mis sai populaarseks, ilma et nende muusikas oleks ameerika bluusi mõjutusi. Basildoni bluus oli moodne bluus, see sündis metsikust pärandist ja tohutust lõhest, mis valitses uuslinna puudutavate unistuste ja lootuste ning õudusunenägu meenutava reaalsuse vahel, kui Basildonist sai Chavlandi pealinn.

Mitmes mõttes suudame selle lõhega samastuda ja ilmselt on see üks paljudest põhjustest, miks miljonid inimesed Depeche Mode’i armastavad. See on meie ajastu lugu: Basildon pidi olema tulevik, see oli sotsialistlik unelm ja ideaal, mille lämmatas ameerikaliku tarbimismentaliteedi hall betoonfassaad.

Peter Lucas räägib oma raamatus samuti Basildoni bluusist, aga tema seostab seda sellega, kuidas noored emad asusid 1950-ndate alguses lootusrikkalt uude linna elama, kuid leidsid, et nende uus kodu on kõle ja masendav. Just nende naiste pojad valasid uue maailma tohutu tühimiku muusikasse. Vince’ist, Martinist, Fletchist ja Dave’ist said tuleviku teejuhid, modernse metropoli sõnumitoojad. Neis oli täpselt nii palju tõelist jumalat, et need tunded lugudesse kirjutada. Ostukeskused, televiisor, betoon ja plastmass ei jõudnud nende vaimu lämmatada. Nende hingest tulev muusika oli uutmoodi hingetu, nende bluusis oli uutmoodi kurbust ja mõnes mõttes ka lunastust.

Basildon oli sotsiaalne eksperiment, hüpe tundmatusse. See ei olnud lihtsalt uus linn, vaid kätkes endas ka uut eluviisi. Linna käekäigu eest vastutas seitsmeliikmeline arenduskorporatsiooni juhatus, mille eesotsas istus Briti arhitektide kuningliku instituudi president söör Lancelot Keay. Seitsmest juhatuse liikmest oli kohalik ainult üks mees. Juba komisjoni loomisel otsustati, et peakorter peaks uuslinna territooriumist eemal asuma ja see tehtigi kättesaamatusse kaugusesse – Bowers Giffordisse. Avalikele debattidele ja konsultatsioonidele energiat ei kulutatud. arenduskorporatsioon oli äärmiselt autoritaarne üksus, mille iga sammu kontrollis valitsus.

Arenguplaanis nimetas söör Lancelot projekti „julgeks sotsiaalseks eksperimendiks” ja väitis, et „sellest saavad kasu tuhanded kitsastes oludes elavad inimesed ja nad pääsevad üüratutest kulutustest, mida nad tööle ja koju sõitmiseks teevad”.

„Suure plaaniga” pandi paika Basildoni areng järgmiseks 35 aastaks. Tegemist oli muljet avaldavalt suurejoonelise ehitusprojektiga. Dokumendis oli kirjas, et Basildon rajatakse kõikidest ülejäänud uuslinnadest kõige suuremale alale ja ka selle elanike arv on suurim: 83 700.

Kokku pidi Basildon katma rohkem kui 3100 hektarit, idast läände pidi tulevane linn olema kümme kilomeetrit pikk ja põhjast lõunasse viis kilomeetrit pikk. Enne ehitustööde algust paiknes umbes 1720 hektaril hajaasustus ja 1400 hektaril „kõikuva väärtusega” põllumaa. Üheks probleemiks, mida „Suures plaanis” toonitati, oli asjaolu, et maa ja hooned kuulusid peaaegu 30 000 erinevale omanikule. 8550 majapidamisest oli kanalisatsiooniga ühendatud vaid paar tuhat. Elumajadest vastas 1936. aastal vastu võetud Eluasemeseaduse nõuetele vaid 3000. Ehitada tuli 126 kilomeetrit uusi sõiduteid.

„Suures plaanis” oli otsustatud ka linna põhiplaan ja linna elutähtsaimaks osaks pidi saama südalinn. Kui Basildoni linn tahtis majanduslikult edukaks saada, tuli keskenduda linnaelule. Komisjon teatas, et kui südalinn rajada täpselt piirkonna keskele, „võib see olla lahendus, kuidas teineteisest pea kuue kilomeetri kaugusel asetsevat Laindonit ja Pitsea’d kokku sulandada”. Linna plaaniti rajada ka kaks tööstuslinnakut, kuhu jõudmiseks ei kuluks bussi või jalgrattaga üle 15 minuti ja mis pakuksid tööd 16 000 inimesele.

Eluasemed pidid paiknema üheksas linnajaos. Selleks taheti rajada kolm täiesti uut elurajooni ja ülejäänud kuus kavatseti ehitada juba asustatud piirkondadesse, milleks olid Laindon, Lee Chapel, Langdon Hills, Vange, Basildon ja Pitsea. Nendesse linnaosadesse kavatseti ehitada 15 suurt elumajade kvartalit koos koolide, kaupluste ja mänguväljakutega. Kõik algkoolid pidid asuma kodudele piisavalt lähedal, et lapsed jõuaks kooli jalgsi ja ohutult.

Veel plaaniti linna rajada neli kaupluste, äri- ja teeninduspiirkonda, mis pidid pakkuma tööd vähemalt 20 000 inimesele. Kolm neist pidid asuma Laindoni, Pitsea ja Basildoni rongijaamade vahetus läheduses, neljas Laindoni põhjaosas ja see oli mõeldud rohkem esmatarbekaupade jaoks. Detailplaneeringud koostati ka administratsiooni-, kommerts-, kultuuri- ja vaba aja hoonete tarvis. Sotsiaalasutuste ehitamiseks ei olnud valitsus mingeid garantiisid veel andnud ja komisjonil tuli selleks alles nõusolekut ja luba paluda.

Veel plaaniti ehitada parkimisplats 2000 auto jaoks, mis oli teiste linnadega võrreldes palju suurem, aga ikkagi ebaadekvaatne otsus, kuna järgmise 15 aasta jooksul kasvas autode arv linnas neljakordseks. Linnaarhitekt söör Patrick Abercrombie arvestas, et linnaelanikest omab tulevikus autot maksimaalselt 16 protsenti. 1966. aastaks oli aga mootorsõiduk juba rohkem kui pooltel linnakodanikel.

Töösturid ja ettevõtjad ei olnud Basildonist eriti huvitatud, igatahes oli neid oluliselt vähem, kui arenduskorporatsioon soovinud oleks, kuid tööandjate leidmine ei olnud ainus mure. Tööstuslinnakutele mõeldud maa-ala oli varem kasutatud põllumaana, selle ostmine oli lihtne ja hind soodne – kõigest 200 naela 938 hektari eest. Tunduvalt problemaatilisem oli niinimetatud sarade piirkond.

Inimestele meeldis maaelu, olgugi see primitiivne. Nad ei olnud valmis sellest loobuma ja nad ei tahtnud asuda elama uuslinna kortermajade rajooni. 1951. aasta veebruaris kogunesid Laindoni, Vange’i, Pitsea ja Basildoni elanikud parlamendi alamkoja juurde, et meelt avaldada. Nad ei soovinud oma maalappe maha müüa ja nimetasid sundmüügikäsku „legaliseeritud rööviks”.

Leiboristide partei oli 1951. aasta valimised kaotanud ja Basildoni uuslinna esimene esindaja parlamendis oli konservatiiv söör Bernard Braine. Hiljem maaomanike protestidele tagasi mõeldes ütles ta Peter Lucasele: „Hullemat algust on Basildonile raske ette kujutada. Laindonis ja Pitsea’s elas juba 25 000 inimest. See oli raskustega harjunud, karm ja iseseisev rahvas, kes oli põgenenud Londoni müra ja tossu eest maale. Leiboristide valitsus sattus maa natsionaliseerimise mõttest liiga hoogu ja otsustas, et talupidamised peavad kaduma ja maa tuleb turuhinnast väiksema hinnaga sundmüügi korras kokku osta.” Söör Bernardi sõnul võttis uus konservatiivide valitsus vastu otsuse, et talupidajatele tuleb õiglast kompensatsiooni maksta. Braine arvas, et just see otsus „suunaski Basildoni tagasi rööbastele”.

Uuslinnade programmi töötas välja leiboristide partei. 1951. aasta Britannia festivalil tutvustati linnade tulevikuvisiooni, need pidid olema tulvil moodsat arhitektuuri ja vaid jalakäijatele mõeldud alasid, aga selle idee lämmatasid konservatiivid, kes pidasid programmi leiboristide isalikuks idealismiks. Üks märk sellest, et uuslinnade programmil puudus selge siht ja vastaspartei toetus, oli see, et Basildoni kodudest ehitati garaaž ainult 14 protsendile, kuigi valitsus tegi kõvasti lobitööd, et üha rohkemad kodanikud endale auto soetaksid.

Esimesed uue linna elanikud saabusid oma uutesse kodudesse 1951. aasta 15. juunil. Selleks ajaks oli valmis ehitatud kuus elamut. Härra ja proua Walker koos kahe lapsega, üks 6-aastane ja teine 15-kuune, olid viis aastat korterijärjekorras olnud ja sel ajal Ida-Londoni agulis laohoonet meenutavas ajutises varjupaigas elanud. Nüüd kolisid nad looduse keskel asuvasse uhiuude majja, kus oli korralik köök, vannituba ja aed.

Arenduskorporatsiooni ehitusbrigaadid tegutsesid väledalt. 1953. aasta lõpuks oli valminud juba 1000 uut maja. Nende elanikeks olid peamiselt tööstuslinnaku töölised või ehitajad, enamik neist saabus Ida- ja Lääne-Hamist ja kõik kurtsid, et võrreldes Londoni üüridega on uute korterite kommunaalkulud liiga kõrged. Uuslinna oli ehitatud üheksa uut tehasehoonet, kus tegutsesid näiteks kõplaid valmistav Rotary Hoes, polstreid tootev Freedman Upholstery Company, põrandafirma Nufloor Limited ja telekommunikatsiooniga tegelev Marconi Wireless Telegraph Company. 1956. aastaks pakkus 19 tehast ja 34 väiksemat ettevõtet tööd rohkem kui 4000 inimesele. Äsja valminud tööstuspiirkonda nimetati Marconi linnakuks ja järgmine linnak juba kerkis.

Elamurajoonide detailplaneering oli hoolega läbi mõeldud. Need ehitati naabruskonna ideoloogia põhimõttel, mis tähendas seda, et liiklus ja jalakäijad on teineteisest rangelt eraldatud. Selle eesmärk oli tagada lastele turvaline mängukeskkond ja koolitee. Majade vahele rajati kõnniteede võrgustik. Sõiduteed lõppesid tavaliselt elumajade taga, kust pääses mööda jalgradu maja ette, haljasaladele ja teiste sarnaste elamukomplekside juurde. Igasse naabruskonda pidid tulema kauplused, kool, kõrts, kirik ja kogukonnakeskus või kultuurimaja seltsielu edendamiseks. Samasugust linnamudelit kasutati esmakordselt 1920-ndatel aastatel New Jerseys Radburnis.

Peagi oli kakssada perekonda uuslinna ümber majutatud, peamiselt ehitustööliste pered, aga uute elurajoonide ümber paiknevad maapiirkonnad olid praktiliselt puutumata. Uued asunikud avastasid üsna varsti, et nende luksuslike kodude läheduses ei pakuta piisavalt sotsiaal- ja kommunaalteenuseid, ka kaupluseid oli liiga vähe.

Esimesena valmis Fryernsi elamurajoon, kus elas hiljem ka Dave Gahan. Naabruskonda ümbritsesid mudaväljad ja lähim kauplus asus kolme kilomeetri kaugusel Pitsea’s. Koolide ehitamisega oldi samuti pidevalt graafikust maas. Olemasolevad algkoolid olid ülerahvastatud ja lapsi tuli Basildonist bussidega kaugematesse koolidesse sõidutada. Fryerns sai oma koolimaja alles kolm aastat pärast elumajade valmimist.

Samal ajal kui Basildonis valitses karjuv vajadus kõikvõimalike sotsiaalteenuste järele, kärpis konservatiivide valitsus pealinna eelarvet ja väljaminekuid. Arenduskorporatsioon keskendus hoonete ehitusele ja elukeskkonna sotsiaalne areng oli teisejärguline. Elumajade ehitamist linna eelarvekärped ei mõjutanud ja neid muudkui kerkis.

Uusasunike tüüpiline peremudel oli järgmine: noor perekond, kus mees töötas tehases ja naine kasvatas kodus vastsündinut, lootes peagi veel lapsi saada. Basildoni hakati peagi nimetama titekärude linnaks. Paljud noored emad kaebasid, et nad tunnevad end üksildasena ja igatsevad lähedaste järele. Kui Basildoni kurbus riiklike ajalehtede esikaaned vallutas, kutsuti appi psühhiaatrid. Elu maal erines oluliselt Ida-Londoni kihaval peatänaval elamisest, kus meelelahutus ja poed on käeulatuses ning sõbrad ja sugulased lähedal. Noored naised tundsid end keset hiiglaslikke betoonist elurajoone ühiskonnast äralõigatuina ja igatsesid tagasi endist elu.

Alguses maksti töölistele vähe palka, aga eluasemekulud olid väga kõrged. Kodud olid kasinalt sisustatud. Mööbel, vaibad ja muu vajalik osteti sageli järelmaksu või pangakrediidiga. Võlgade tasumiseks ja sissetuleku kasvatamiseks tegid mehed tööl ületunde. Naised tundsid end veelgi rohkem mahajäetuna ja perekonnad lagunesid. Paljud kolisid tagasi Londonisse. Basildoni märksõnadeks said abielulahutus, alkoholism ja depressioon.

Samal ajal kerkis väljadele ja põldudele uusi elumaju nagu seeni pärast vihma. Ühe aastaga (1955–1966) ehitati üle 1000 uue kodu. Fryerns oli endiselt suurim elurajoon, aga ääretu Barsable ei jäänud sellest enam palju maha. Uusasunike arv pidi peagi saavutama 15 000 piiri. Enamik elanikest saabus Ida- ja Lääne-Hamist, kuid tuldi ka Dagenhamist, Ilfordist, Hackneyst, Romfordist, Hornchurchist, Tottenhamist, Hendonist, Walthamstowst, Willesdenist ja Leytonist.

Kust tahes inimesed ka ei saabunud, nad kõik leidsid, et sotsiaalteenuste areng oli talumatult aeglane. Kõigepealt ilmus linnaossa postkast, siis telefoniputka, seejärel kõrts (Crane) ja algkool. Fryernsisse tekkisid ka tööriistapood, apteek, uudistetoimetus, toidukauplus ja kalapood. Ühiskondlike hoonete puudumine andis Basildoni esimestele elanikele tõuke ise midagi ette võtta ja paradoksaalsel kombel see tugevdas kogukonnavaimu. Vabatahtlikud ehitasid elumajade keskele esimesed puidust seltsimajad ja käivitasid huviringe.

Pitsea ja Laindoni peamine maa- ja kinnisvaraomanik oli nüüdseks arenduskorporatsioon, ehkki neid piirkondi ei olnud arendustegevus peaaegu üldse puudutanud. Maaomanikele makstav kompensatsioon oli talutava suuruse saavutanud ja paljud elanikud soostusid oma maalapid maha müüma. Sellele vaatamata tuli ette ka juhtumeid, kui mõni põikpäine majaomanik jahipüssiga katusele ronis, riigilipu korstna otsa kinnitas ja igasugusest koostööst keeldus. Aset leidsid ka mõned traagilised juhtumid, mil bürokraatiateerull mõnest pensionieas vanapaarist lihtsalt üle sõitis ja nad jõuga kodust välja tõstis. Kompensatsiooni suurus sõltus sellest, mis värviga oli maalapp detailplaneeringul tähistatud. Tehaste ja elumajade jaoks mõeldud kruntide eest maksti korralikult, aga maa eest, kuhu kavatseti ehitada vaba aja veetmiseks mõeldud või ühiskondlikke hooneid, maksti oluliselt väiksemat kompensatsiooni. Kinnisvaraärikatel ei jäänud hea teenimisvõimalus märkamata ja nad asusid agaralt maad ostma ja müüma, et sellega vaheltkasu teenida.

Esimene külapiirkond, kus arendustegevus lahti läks, oli Laindoni Lee Chapel. Viissada kodu lõhuti maha, et teha ruumi viiele hiiglaslikule elamurajoonile. Mujal lükkus linnakeskuse ehitamine erinevate tagasilöökide tõttu edasi. 1957. aasta juunis saabusid mudasele ehitustandrile Gloucesteri hertsog ja hertsoginna, et avada südalinnas Southernhay peatänav. Valmis oli saanud 41 kauplusega kvartal ja plaanis oli ehitada veel kaks samasugust. Hertsog nimetas keskuses asuva pargi Gloucesteri pargiks, millele viitas väike kahe puu vahele kinnitatud tahvel. Kuningliku paari visiit lõppes tööstuslinnaku Number üks külastusega. Seal põikasid nad sisse Marconi tehasesse, kus said teada, et Basildonis on nüüd 6000 uut kodu, mille elanikest 70 protsenti töötavad tööstuslinnaku 58 tehases.

Esimene kesklinnaäri avati Basildonis 1958. aastal ehk tervelt seitse aastat pärast esimese uusasuka saabumist. See oli rätsepatöökoda ja valmisriietekauplus. Mõne aja pärast avati selle kõrval ka jalatsipood. Seejärel avati turg ja aasta hiljem tegutses südalinnas juba 28 kauplust.

Arenduskorporatsiooni administratiivhoone Keay’s House (nimetatud linnaplaneerija söör Lanceloti järgi) ehitati linna keskväljakule kahe kurikuulsa kortermaja Brooke House’i ja Freedom House’i kõrvale, mille arhitekt oli söör Basil Spence. Brooke House on nüüdseks kantud muinsusväärtuste nimekirja, mis tekitab lahkarvamusi veel praegugi. Spence, kelle tööde hulka kuulub ka uus Coventry katedraal, andis näo kogu Basildoni südalinnale ja seda võib nimetada modernistliku arhitektuuri suurteoseks.

Südalinna lääneserva püstitati kuulus William Lamberti pronksist purskkaevuskulptuur „Ema ja laps”, mis maksis 4000 naela ja mille valmimisele kulus terve aasta. Kuju pidi sümboliseerima uuslinnaelu tähtsaimat elementi: noort ema lapsega. Skulptuurist sai Basildoni linna sümbol. (Linnas on veel üks vähem kuulus kreeka poeeti Homerost kujutav skulptuur.)

Mõne aja pärast tegutses kesklinnas juba 200 kauplust, nende hulgas oli kaubanduskeskus, juuksurisalong ja kõrts nimega Bullseye’s, millest sai hiljem Dave Gahani lemmikpaik. See oli esimene vaid jalakäijatele mõeldud modernistlik südalinn Inglismaal, millest sai oluline tõmbenumber. 1960-ndate alguses loeti ühel laupäeval kokku 1400 autot, mille omanikud olid tulnud Basildoni keskusesse päeva veetma ja sisseoste tegema. Kiiresti sündis plaan ehitada mitmekorruseline parkimismaja 5000 autole. Südalinna väljapoole laiendamine oli keeruline, kuna elumajad paiknesid otse keskuse kõrval. Linna keskus oli projekteeritud spetsiaalsele kogukonnale siis, kui ühiskonnas toimusid suured muutused.

1950-ndate aastate lõpus oli Basildoni rahvaarv peaaegu 30 000. Kesklinn hakkas kuju võtma, elamispindu oli piisavalt, tööstuslinnakus Number üks oli vabu äripindu rohkem kui küll ja teine tööstuslinnak oli valmis. Endiselt puudusid linnas haigla, postkontor, rongijaam ja vaba aja veetmise võimalused olid kasinad. Linnas ei olnud ka tuletõrjedepood, esmaabipunkte ega politseijaoskonda.

Üks sotsiaalelu arendav ja teretulnud paik Basildonis siiski oli, millest sai 30 aastaks teismeliste ja noorukite peamine koosviibimiskoht. Kirikukomisjoni hoone anti üürile firmale Mecca Limited, kes tegi sellest 1000 inimest mahutava tantsusaali. Mõni aeg hiljem nimetati see Raqueli ööklubiks, kus toimusid ka Depeche Mode’i esimesed kontserdid.

Tänu Mecca Limitedile sündis esimene Basildoni popstaar Graham Bonney, kelle perekond kuulus tüüpiliste uusasukate hulka. Graham sündis Ida-Londonis Stratfordis. Tema vanemad kolisid Fryernsi 1954. aastal, kui poiss oli 11-aastane. „Pärast sõda tahtsid kõik Ida-Londonist pääseda,” rääkis Graham. „Olin kogu lapsepõlve mänginud pommirahe tekitatud varemetes ja äkitselt sattusime maale. Maju oli ümberringi väga vähe. Alguses oli Basildon parim paik, mida üks laps võis soovida. See andis kõikidele lootust, et elu läheb aina paremaks. Üheteistaastase poisikese jaoks oli see nagu maapealne paradiis.”

Graham kolis vanematega neljatoalisesse korterisse. Peagi sündis perre veel tütar ja nende juurde kolisid ka vanavanemad. Graham nagu paljud teisedki uuslinna esimesed elanikud leidis, et Basildon on fantastiline koht. „Ainuüksi see, et meil oli korteris tualett, oli taevalik,” meenutas ta. „See, et korteris oli vann, oli täiesti uskumatu. Stratfordis kasutasime pesemiseks õue posti otsa riputatud plekist asjandust, kuhu vesi sisse pandi. Basildoni elamistingimused olid palju paremad. Kui meenutan, milline oli linn siis, kui sinna kolisime ja milline see oli viis aastat hiljem, on seda raske uskuda. Sinna olid tekkinud koolid, kesklinn, Mecca, seltsimajad ja uued kõrtsid.”

Rock’n’roll’i jumaldav Bonney jättis kooli pooleli, lõi kampa linna peal tuntud Peter Cacketti ja müürsepast Tommy Berryga ning moodustas ansambli Expresso Five. Bänd esines Pitsea kinoruumides, kohalikes kultuurimajades ja koolides nagu Depeche Mode 25 aastat hiljem. „Kuna meelelahutust oli vähe, tegime seda ise,” rääkis Bonney.

Expresso Five oli esimene Basildoni bänd ja ühtlasi esimene ansambel, kes Mecca tantsusaalis üles astus. „Meccas käisid ainult lapsed,” meenutas Bonney. „Vahel tulid kohale ka üksikud emad ja isad, aga nemad istusid tavaliselt baaris. Tantsusaali vallutasid Itaalia ülikondades noored mod’id1.

1960-ndate algusest kuni keskpaigani võis Londoni mod’e Basildonis massiliselt kohata. Londoni noorte jaoks oli Basildoni Mecca vahepeatus teel Southendi. Nad sõitsid motorolleritega Meccasse ja sealt edasi Southendi, et veeta öö rannas.

Expresso Five läks 1963. aastal laiali ja mõneks ajaks täitis tühimiku Basildoni Mecca majabänd Dave Clark Five. (Vahetevahel esinesid klubis ka The Who ja The Kinks.) Graham Bonney alustas soolokarjääri ja saavutas Saksamaal tohutu populaarsuse, täpselt nagu mõni aeg hiljem ka Depeche Mode. Bonney 1966. aastal sündinud lugu „Supergirl” vallutas seal kõik edetabelid, mis innustas teda laulma edaspidi ainult saksa keeles. Tema järgmiseks hitiks saigi lugu „Das Girl Mit Dem La La La”. Bonney mõistis, et rokkmuusika nõuab läbi löömiseks liiga palju pingutusi ja hakkas Saksa šlaagreid laulma. „Das Girl” oli järjekordne hitt ja Bonney on tänaseni Saksa publiku seas nõutud esineja.

Veel üks seik, mis andis põhjust uskuda, et Basildon oli õitsele puhkemas, oli kuuldus, et Ford Motor Company tahtis sinna ehitada võimsa 5000 inimesele tööd pakkuva traktoritehase. Fordi huvitas tööstuslinnakute Number üks ja Number kaks vahel paiknev 40-hektariline maatükk. Valitsus soovis, et tehas rajataks Põhja-Inglismaale, aga Henry Ford lendas isiklikult läbirääkimisteks kohale, et see ikkagi lõunasse ehitataks. Lõpuks, arenduskorporatsiooniga aru pidamata, eraldas valitsus Fordile 100-hektarilise territooriumi, mis olevat ettevõttele maksma läinud 10,5 miljonit naela.

Ford meelitas Basildoni terve hulga uusi töölisi, nende hulga ka Gore’i perekonna. Firma rääkis ka plaanist luua Basildoni tehniline uurimiskeskus, mis kindlustaks töökoha veel 3200 inimesele ja pakuks muu hulgas tööd kõrgepalgalistele juhtivtöötajatele, inseneridele ja tehnikutele. Just selliseid inimesi arenduskorporatsioon Basildoni ootaski, et sealset kogukonda veidi tasakaalustada, pealegi ei oleks neile kõrgete üüride maksmine üle jõu käinud nagu lihttöölistele.

Äri õitses. Tehastes töötas juba ligi 31 000 inimest ja ettevõtteid tuli üha juurde. Standard Telephones & Cables rentis 10-hektarilist territooriumi ja kavatses tööd pakkuda veel 2500 inimesele. Seebi ja parfüümide valmistaja Yardley & Co teatas samuti, et plaanib Basildonis vabriku avada. Edinburghi hertsog lendas isikliku helikopteriga kohale, et avada Carrerase tubakavabrik. See tehas hakkas maailmas esimesena sigarette tootma täielikult automatiseeritud liinil. Saabus ka teisi ettevõtteid: Ilford, Teleflex Products, Carson Ltd ja York Shipley Ltd. York Shipley oli Nottinghami külmkapi- ja jahutusseadmete tootja. Tänu tehase avamisele saabus Basildoni suur hulk perekondi Nottinghamist, nende hulgas ka Fletcherid. Pärast Basildoni kolimist töötas Andrew Fletcheri isa palju aastaid Carrerase tubakavabrikus.

1960-ndate keskpaigaks, kui tulevase Depeche Mode’i liikmete pered olid äsja Basildoni saabunud, oli linnapilt tundmatuseni muutunud: linna oli ehitatud 12 000 uut kodu, rajatud oli 61 kilomeetrit uusi sõiduteid ja elanike arv oli kasvanud 63 750-ni. Arenduskorporatsioonile kuulus nüüd 1916 hektarit maad ja 7400 hoonet väärtusega 7,9 miljonit naela. Linna loomiseks oli maha lammutatud 4000 kunagist majapidamist, nende hulgas ka kaks üle 500-aastast ajaloolist ehitist Vange Hall ja Laindon Hall.