Читать книгу Monogrammimõrvad - Sophie Hannah - Страница 3

Nii algas see kõik neljapäeva õhtul 1929. aasta 7. veebruaril, siis kui „Pleasanti” kohviku väikeses söögisaalis teekanne täis laotud viltuste riiulite all ristusid Hercule Poirot’, Jennie ja Fee Springi eluteed.

Peaksin vist täpsustama, et nii see paistis algavat. Ma nimelt kahtlen sügavalt, kas tõestisündinud lool saab üldse olla mingi kindel algus ja lõpp. Ükskõik millise vaatenurga alt lähenedes võid sa näha, kuidas algus ajab oma juured kaugesse minevikku ja lõpp hargneb etteaimamatusse tulevikku. Keegi ei saa päriselt öelda, et „nii, ongi kõik” ja loole joone alla tõmmata.

Õnneks on tõestisündinud lugudel ikkagi kangelased ja kangelannad. Olemata ise üks neist ja lootmata kunagi selleks saada, olen ma liigagi teadlik, et nad on väga tõelised.

Ma ise ei viibinud tol neljapäeva õhtul kohvikus. Mu nime küll mainiti – Edward Catchpool, Poirot’ politseinikust sõber, Scotland Yardi uurija, aastaid mitte kuigi palju üle kolmekümne (tegelikult kolmkümmend kaks) –, kuid mind ennast polnud kohal. Olen siiski otsustanud Jennie loost täieliku ülevaate anda, täites lüngad isiklikult kogetus teistelt kuulduga. Õnneks saan kasutada Hercule Poirot’ jutustust ja temast paremat tunnistajat ei oska tahtagi.

Ma ei kirjuta seda lugu mitte kellegi teise tarbeks peale iseenda. Kui olen tööga valmis saanud, kavatsen teksti senikaua üle lugeda, kuni nende ridade nägemine ei tekita minus enam sellist vapustust nagu praegu, kirjutamise ajal – kuni „kuidas ometi võis see juhtuda” asendub tõdemusega „jah, nii see tõesti oli”.

Varem või hiljem pean hakkama nimetama seda millekski muuks kui „Jennie looks”. Pealkirjana on see lihtsalt mannetu.

Hercule Poirot’d kohtasin ma esimest korda poolteist kuud enne mainitud neljapäeva õhtut, siis kui ta asus elama Londoni pansionaati, mis kuulub proua Blanche Unsworthile. Tegemist on ruumika, laitmatult puhta ja korraliku majutusasutusega, mille fassaad on rangelt ruudukujuline, samas kui sisemus ei saaks olla enam naiselikum – igal pool ohtralt volange, sitse-satse ja lehvikesi. Mõnikord ma isegi kardan avastada hommikul tööle jõudes, et mu varruka või kinga külge on kleepunud salongi mööbli küljest lavendlikarva ilunarmad.

Erinevalt minust pole Poirot mitte pansionaadi alaline elanik, vaid ajutine külaline. „Siin ma veedan vähemasti ühe kuu kosutavat jõudeelu,” teatas ta mulle esimesel õhtul pärast pansionaati saabumist. Ta ütles seda otsustaval toonil, nagu kujutaks ette, et ma hakkan teda ümber veenma. „Minu aju, see kipub üle kuumenema,” selgitas ta. „Nii palju rahutuid mõtteid… Siin, mina usun, nad veidi rahunevad.”

Küsisin, kus ta elab, eeldades, et ta vastab: „Prantsusmaal.” Sain alles veidi hiljem teada, et ta pole mitte prantslane, vaid hoopis belglane. Kuid vastuseks mu küsimusele läks Poirot akna juurde, tõmbas pitskardina kõrvale ja osutas kõige rohkem kolmesaja jardi kaugusel kõrguvale laia fassaadiga elegantsele hoonele. „Te elate seal?” imestasin. Pidasin seda mingiks naljaks.

„Oui. Ma ei tahtnud kolida kodust liiga kaugele,” seletas Poirot. „Väga meeldiv on, et mina saan oma maja näha – nii paitab silma see vaade!” Ta pilgust paistis nii suur uhkus, et korraks mulle isegi tundus, nagu oleks ta mu olemasolu unustanud. Kuid ta jätkas: „Reisimine on muidugi suurepärane. See innustab – ja siiski puhkust ei anna. Aga kui mina ei vii ennast ära oma kodust, siis pole lootust Poirot’ ajul, et temale saaks osaks üks vacance10! Ikka ja alati midagi tuleb vahele, mis see ka poleks. Kodus sind leitakse liiga kergesti üles. Comme toujours11 tuleb kas sõber või võõras väga tähtsa asja pärast – alati on see nii ütlemata tähtis asi! – ja jälle peavad väikesed hallid ajurakud hakkama tööle ja jälle nemad ei saa endale energiat laadida. Aga nii – Poirot on kuuldavasti ära sõitnud Londonist mõneks ajaks, kui tema tegelikult puhkab seal, kus tunneb ennast koduselt ja kus teda keegi ei saa segada.”

Seda kõike ta mulle rääkis ja mina muudkui noogutasin, justkui ta jutt oleks täiesti loogiline, samal ajal endamisi mõeldes, et vananemine süvendab inimese veidrusi.

Proua Unsworth ei valmista neljapäeviti kostilistele õhtusööki – neljapäeva õhtuti käib ta oma kadunud abikaasa õde külastama – ja tänu sellele avastaski Poirot „Pleasanti” kohviku. Ta kurtis mulle, et ei saa näidata ennast oma tavalistes lemmikkohtades, sest ta ei tohiks ju Londonis viibida, ja palus mul soovitada mõnd restorani, kuhu „teiesugune inimene võiks minna, mon ami12, aga toit oleks seal esmaklassiline.” Siis ma rääkisingi talle „Pleasantist”, kitsukesest, pisut iseäralikust kohvikust, kuhu juhuslikult sinna sattunud kliendid üha uuesti tagasi lähevad.

Tol neljapäeva õhtul – Jenniega kohtumise õhtul – jõudis Poirot koju alles kümme pärast kümmet, tunduvalt hiljem kui harilikult. Mina istusin salongis kaminale hästi lähedal, suutmata siiski sooja saada. Hetk pärast seda, kui välisuks oli avanenud ja sulgunud, kuulsin Blanche Unsworthi Poirot’le midagi sosistamas – ilmselt oli perenaine esikus tema tulekut oodanud.

Ma ei kuulnud ta sõnu, kuid oskasin arvata, mida ta ütles: et ta on tõsiselt mures ja tema mure põhjuseks olen mina. Poole kümne ajal meheõe juurest tagasi jõudnud, oli ta endale kindlalt pähe võtnud, et mul on midagi viga. Ma nägin kohutav välja – nagu ma poleks midagi söönud ega suudaks uinuda. Kõike seda oli ta mulle ise öelnud. Muuseas, ma hästi ei taipa, mismoodi saab inimese välimus näidata, et ta pole söönud. Kas ma olin siis õhtul silmanähtavalt kõhnem kui samal hommikul pärast söögilauast tõusmist?

Perenaine uuris mind iga nurga alt ja pakkus järgemööda välja kõik selle, mis oleks pidanud mu kiiresti terveks ravima, alustades kriisiolukorras enim levinud rohtudest nagu toit, jook ja murede ära kuulamine. Kui ma olin kõik pakkumised nii viisakalt, kui vähegi oskasin, tagasi lükanud, tuli ta lagedale erakordsemate abinõudega: ürtidega täidetud padi ja tumesinine pudel, mis sisaldas hirmsa haisu, kuid tervendava toimega vedelikku, mida ma oleksin pidanud tilgutama oma vannivette.

Tänasin teda, kuid keeldusin. Perenaine vaatas salongis meeleheitlikult ringi, pilk otsimas midagi, mis hajutaks nagu võluväel kõik mu mured, kui ma vaid luban tal seda enda peal proovida.

Nüüd siis veenis ta sosinal Poirot’d, et too mõjutaks mind lehkavat sinist pudelikest või ürdipatja siiski vastu võtma.

Neljapäeva õhtuti on Poirot harilikult juba kell üheksa „Pleasantist” tagasi ja end salongis lugema sättinud. Kui mina tol õhtul kell veerand kümme Bloxhami hotellist koju jõudsin, kindlalt otsustanud enam mitte mõelda sellele, mida olin seal näinud, lootsin ma väga, et Poirot istub nagu tavaliselt oma lemmiktugitoolis ning on valmis minuga vaimukat vestlust arendama, nii nagu meil oli juba tavaks saanud.

Ta ei olnud seal. Tema puudumine tekitas täna minus mingi seletamatu kõigest eemaldumise tunde, justkui oleks mul pind jalge alt kadunud. Poirot on korrapäraste harjumustega inimene, ta ei riku naljalt rutiini – „See on igapäevane muutumatu rutiin, Catchpool, mis kindlustab inimesele tema hingerahu,” oli ta mulle rohkem kui kord kinnitanud – ja ometi oli ta nüüd kojutulemisega tervelt veerand tundi hilinenud.

Kell pool kümme välisukse kolksatust kuuldes lootsin südamest, et see on tema, kuid saabuja oli hoopis Blanche Unsworth. Oleksin peaaegu kuuldavalt äganud. Kui sa juba ise enda pärast mures oled, siis on viimane, mida sa vajad, sellise inimese seltskond, kelle lemmiktegevus on teha sääsest elevanti.

Kartsin tõsiselt, et ma ei suuda sundida ennast järgmisel päeval Bloxhami hotelli naasma, kuigi teadsin hästi, et mul pole pääsu. Just sellest ma püüdsingi pingsalt mitte mõelda.

„Ja nüüd,” arutlesin endamisi, „on Poirot viimaks tagasi ja tema ka tunneb minu pärast muret, sest Blanche Unsworth on talle südamele pannud, et ta seda teeks.” Tundsin, et kõige õigem oleks vältida nende mõlema seltskonda. Kui polnud võimalust vestelda millestki tühisest ja meelelahutuslikust, eelistasin üldse mitte rääkida.

Poirot astus elutuppa, mantel seljas ja kaabu peas, ning sulges enda järel ukse. Ootasin, et ta külvab mu üle küsimustega, kuid tema lausus hoopis hajameelselt: „Kell on juba palju. Mina käin ja käin mööda tänavaid, otsin kogu aeg, aga ei saavuta midagi peale selle, et jään hilja peale.”

Ta oli ilmselgelt murelik, kuid mitte minu pärast, kindlasti ei huvitanud teda küsimus, kas ma olen täna söönud või kavatsen süüa. See oli mulle suureks kergenduseks. „Te käisite midagi otsimas?” küsisin.

„Oui. Üht naisterahvast nimega Jennie, mina väga loodan, et ta on veel elus ja mitte pole mõrvatud.”

„Mõrvatud?” Tundsin järsku jälle, kuidas pind kaob jalge alt.

Ma teadsin küll, et Poirot on kuulus detektiiv. Ta oli rääkinud mulle mõnest tema lahendatud juhtumist. Kuid ta oli ju kavatsenud tööst veidikeseks puhkust võtta ja täna poleks ma mingil juhul tahtnud tema suust seda sõna kuulda, eriti veel lausutuna sellise rõhuga.

„Milline see teie Jennie välja näeb?” küsisin. „Kirjeldage mulle. Ma võib-olla nägin teda. Eriti, kui ta on mõrvatud. Kui täpsem olla, siis ma nägin täna õhtul kahte mõrvatud naist ja ühte meest, nii et teil ehk veab. Mehe välimusest ei saanud küll järeldada, et ta nimi võiks olla Jennie, aga need teised kaks…”

„Attendez13, mon ami.” Poirot’ tasakaalukas hääl katkestas mu jampsimise. Ta võttis kaabu peast ja asus mantlit lahti nööpima. „Siis oli Madame Blanche’il õigus – teid miski painab? Ah, kuidas ma kohe ei märganud seda – teie olete ju näost kahvatu. Mu mõtted, need olid kaugel ära. Nad pagevad eemale, kui näevad Madame Blanche’i lähenemas! Aga palun, nüüd teie räägite Poirot’le ära immédiatement14: mis teeb teile muret?”

„Kolm mõrva teevad mulle muret,” vastasin talle. „Ja kõik kolm on minu jaoks midagi seninägematut. Kaks naist ja üks mees. Tapetud eri tubades.”

Muidugi olin ma varemgi palju kordi vägivaldse surmaga kokku puutunud – olin töötanud Scotland Yardis peaaegu kaks ja olnud politseinik viis aastat –, kuid enamasti oli sündmuspaigal kohe näha, et mõrvar oli kaotanud enesevalitsemise: kas oli keegi ägedushoos vägivaldseks muutunud või ennast nii purju joonud, et ei andnud endale oma tegudest enam aru. Bloxhami juhtum oli hoopis teistsugune. Kes iganes see ka polnud, kes hotellis kolm tapatööd toime pani, oli ta oma tegu pikalt ette planeerinud, võibolla isegi kuid. Kõik kolm sündmuspaika jätsid mulje, nagu oleks tegemist mingi võika kunstiteosega, mille varjatud tähendust ma lahti mõtestada ei osanud. Mind hirmutas avastus, et seekord polnud mu vastane mitte järjekordne tasakaalutu võllaroog, nagu ma harjunud olin, vaid külmavereline, kalkuleeriv kurjategija, kes ei kavatse kaotajaks jääda.

Sain isegi aru, et mu suhtumine oli tarbetult pessimistlik, kuid ei suutnud süngeid eelaimusi maha raputada. Kolm omavahel sarnanevat laipa – see mõte pani mul külmavärinad üle selja jooksma. Manitsesin ennast, et ei tohi lasta vastumeelsusel foobiaks areneda, seda juhtumit tuli vaadelda täiesti tavalise roimana, olgugi et see pealtnäha hoopis eriline paistis.

„Kolm mõrva, igaüks ise toas ja samas majas?” küsis Poirot.

„Mitte elumajas, vaid Bloxhami hotellis. Piccadilly Circuse ääres. Teie vist ei tea seda hotelli?”

„Non.”

„Ma polnud seal enne tänast kordagi sees käinud. Pole just sedasorti koht, kuhu minutaoline niisama sisse jalutaks. Meenutab uhket lossi.”

Poirot istus väga sirge seljaga. „Kolm mõrva, sama hotell ja toad on erinevad?” jätkas ta.

„Just, kusjuures kõik mõrvad on pandud toime veidi varem täna õhtul üpris lühikese aja sees.”

„Täna õhtul? Ja ometigi teie olete praegu siin. Miks te pole hotellis? Mõrvar – kas tema on juba kätte saadud?”

„Kahjuks mitte. Ei, lihtsalt…” Jäin vait ja köhatasin. Juhtumiga seotud faktidest rääkimine ei valmistanud mulle raskusi, kuid mul polnud vähimatki tahtmist seletada Poirot’le, millist mõju oli hotellis nähtu mulle avaldanud, ega öelda talle, et vaevalt viis minutit pärast sündmuspaigale jõudmist oli mul tekkinud vastupandamatu soov sealt viivitamatult lahkuda.

See, kuidas need kolm olid nii korralikult otsekui lautsile pandud: käed sirgelt külgedel, peopesad vastu põrandat, jalad koos…

Lautsile pandud. Kujund tungis vägisi mu alateadvusse, et tirida sealt päevavalgele aastatetagune mälestus ühest pimedast ruumist, toast, kuhu mind varases lapsepõlves oli sunnitud sisenema ja kuhu ma oma kujutlusvõimes tõrkusin uuesti minemast. Olin kindlalt otsustanud hoiduda sellest oma elupäevade lõpuni.

Elutud käed, peopesad allapoole.

„Hoia ta kätt, Edward.”

„Ärge muretsege, sinna jäi piisavalt palju politseinikke,” teatasin kiiresti valju häälega, et hajutada vastumeelset mälupilti. „Homme hommikul on mul paras aeg tagasi minna.” Kuna Poirot paistis ootavat täiendavat selgitust, lisasin: „Ma tundsin, et pean pisut pead tuulutama. Tunnistan ausalt, et ma pole veel kunagi elus näinud midagi nii kummalist nagu need kolm mõrva.”

„Kummalist – mis mõttes?”

„Kõigil ohvritel oli midagi suus, üks ja sama ese.”

„Non.” Poirot vibutas mulle sõrme. „See pole mitte võimalik, mon ami. Üks ja sama ese ei saa ühekorraga olla kolmes erinevas suus.”

„Kolm äravahetamiseni sarnast eset,” täpsustasin. „Kolm mansetinööpi, pealtnäha ehtsast kullast. Kaunistatud monogrammiga. Samad initsiaalid peale graveeritud: PIJ. Poirot? Kas te tunnete ennast halvasti? Te näete välja…”

„Mon Dieu!” 15 Ta oli püsti tõusnud ja kõndis nüüd toas edasitagasi. „Teie ei saa veel aru, mida see tähendab, mon ami. Ei, teie ei saa veel midagi aru, sest te pole ju kuulnud minu kokkusaamisest Mademoiselle Jenniega. Kiiresti, ma jutustan teile, kuidas see juhtus, siis mõistate.”

Poirot’ arusaamine mingi loo kiiresti ära rääkimisest erineb suuresti enamiku inimeste omast. Tema silmis on igal üksikasjal võrdne kaal, olgu siis tegemist tulekahjuga, milles hukkub kolmsada inimest või lohukesega lapse lõual. Mõttetu oleks paluda tal kiiresti põhisündmuseni jõuda, seetõttu seadsin mina ennast mugavamalt istuma ja lasksin tal omatahtsi heietada. Kui ta oma jutustusega viimaks valmis sai, oli mul tunne, et viibisin ise seal kohvikus ja olin kogenud kõike kuuldut isiklikult, sest see paistis mulle järsku tõelisem kui nii mõnigi päriselt läbi elatud olukord.

„Milline ebatavaline sündmus,” nentisin. „Ja et see leidis veel aset samal õhtul Bloxhami kolme mõrvaga. Kui imelik kokkusattumus.”

Poirot ohkas. „Kardan, et kokkusattumus see pole, mu sõber. Muidugi tuleb ette ka kokkusattumusi aeg-ajalt, aga siin on seos selgelt näha.”

„Peate vist silmas toime pandud mõrvu ja hirmu saada mõrvatud?”

„Non. See on üks seos, jah, aga mina pean silmas veel midagi muud.” Poirot lõpetas salongis ringi kõndimise ja pöördus näoga minu poole. „Teie ütlete, et kolme ohvri suust te leidsite kolm kuldset mansetinööpi, mille peal oli monogramm PIJ?”

„Täpselt nii.”

„Mademoiselle Jennie, tema ütles mulle väga selgelt: „Teie peate mulle lubama: kui mind leitakse surnuna, siis te keelate oma politseinikust sõbral minu tapjat otsida. Oo, ma loodan, et keegi ei avaks suud! See kuritegu peab jääma lahenduseta.” Mida teie arvates tähendab see: „Ma loodan, et keegi ei avaks suud.”?”

Kas Poirot tegi nalja? Ilmselt mitte. „Olgu,” vastasin, „see on ju päevselge. Naine kartis, et ta tapetakse, kuid ei soovinud kurjategijale karistust ning avaldas lootust, et mitte keegi ei lobise midagi välja, mis võiks tapja isiku paljastada. Naine millegipärast leidis, et tema ise on ainus, keda tuleb karistada.”

„Teie valite tähenduse, mis on esimesel pilgul kõige ilmsem,” ütles Poirot. Tabasin ta hääles kerge pettumuse. „Aga nüüd küsige enda käest, kas nendel sõnadel võib olla veel teine tähendus: „Ma loodan, et keegi ei avaks suud.” Mõtelge oma kolme kuldse mansetinööbi peale.”

„Need pole minu omad,” ütlesin rõhuga ja soovisin sel hetkel, et saaksin kogu juhtumi endast võimalikult kaugele lükata. „Heakene küll, ma juba taipasin, kuhu te tüürite, aga…”

„Teie taipasite mida? Je conduis ma voiture à quoi16?”

„Nojah… „Ma loodan, et keegi ei avaks suud” võib tõesti, kui fantaasia käiku lasta, tähendada ka seda, et palun ärge avage nende kolme mõrvatu suud Bloxhami hotellis.” Tundsin samas, et olin seda naeruväärset teooriat pooleldi tunnustades ennast narriks teinud.

„Exactement 17 !„ Loodan, et mitte keegi ei ava nende suud ega leia üles kolme kuldset mansetinööpi, mis kannavad initsiaale PIJ.” Kas pole võimalik, et hoopis seda Jennie pidas silmas? Et talle olid teada kolm mõrvatut hotellis ja ühtlasi see, et nende tapja kavatseb tappa ka teda ennast?”

Minu vastust ära ootamata jätkas Poirot fantaseerimist. „Ja need tähed PIJ, nende initsiaalide kandja, tema on selles loos tähtis tegelane, n’est-ce pas? Jennie – tema teab seda. Tema teab, et kui need initsiaalid päevavalgele tulevad, ollakse juba mõrvari jälgedel ja Jennie tahab seda takistada. Alors18, teie peate kurjategija kätte saama, enne kui on liiga hilja Jennie jaoks, muidu Hercule Poirot ei anna seda endale andeks mitte iialgi!”

Tema sõnad ajasid mind ärevusse. Tundsin niigi painavat vastutust mõrvar tabada ega vajanud enam täiendavat pinget, mida kujutas endast väljavaade jääda vastutavaks ka selle eest, et Poirot ei anna endale mitte iialgi andeks. Kas ta mind vaadates nägi tõesti enda ees meest, kes on suuteline võtma kinni niisuguse mõrvari, kellel tuleb pähe asetada ohvri suhu monogrammiga mansetinööp? Ma ise olen alati olnud sirgjooneline inimene ja saan kõige paremini hakkama sirgjooneliste ülesannetega.

„Mina arvan, et teie peaksite minema tagasi hotelli,” ütles Poirot. Ta pidas muidugi silmas, et viivitamatult.

Kolme hotellitoa meenutamine ajas mulle külmavärinad peale. „Piisab täiesti, kui ma lähen sinna homme varahommikul,” ütlesin aeglaselt sõnu valides ja hoolega vältides Poirot’ välkuvate silmade pilku. „Tahan, et te teaksite – ma ei kavatse ennast sellega naerualuseks teha, et seostan teie Jenniet hotellis toimunuga. See tekitaks ainult segadust. Teie esitasite mulle oma oletuse tema sõnade võimaliku tähenduse kohta ja mina esitasin enda oma. Teie variant on muidugi põnevam, aga minu oma on mitu korda tõenäolisem.”

„Ei ole,” väitis Poirot kaljukindlalt.

„Me peame siis eriarvamusele jääma,” teatasin otsustavalt. „Ma kahtlustan, et kui me küsiksime kas või saja inimese käest, siis nad kõik nõustuksid minuga ja mitte teiega.”

„Mina kahtlustan sama asja.” Poirot ohkas. „Lubage teid siiski ümber veenda, kui ma suudan. Meie rääkisime siin sellest, kuidas ohvritel oli midagi suus – mäletate?”

Muidugi ma mäletasin.

„Teie olete haritud inimene ja räägite oma emakeelt õigesti. Mademoiselle Jennie, tema on toatüdruk, aga räägib ka nagu haritud inimene, kasutab elegantseid väljendeid. Tema rääkis mulle tundeliselt „õigluse jaluleseadmisest”. Ja ütles veel: „Mingit abi pole loota ja isegi kui oleks, siis mina ei vääri seda.” Mademoiselle Jennie on naisterahvas, kes kasutab inglise keelt nii, nagu seda on ette nähtud kasutada. Seega siis, mon ami…” Poirot oli jälle püsti tõusnud. „Seega! Kui õigus on teie poolel ja Jennie avaldas lootust, et mitte keegi politseile midagi välja ei lobiseks, siis ta oleks valinud teised sõnad, midagi dramaatilist. Aga tema sõnad olid: „Ma loodan, et keegi ei avaks suud,” mis kõlab liiga tavaliselt naise kohta, kes muidu kõneles minuga nii erutatult.”

Vaatasin talle alt üles otsa, kael kange, liiga segaduses ja väsinud, et kohe vastata. Kas ta mitte ise polnud mulle kirjeldanud, kuidas Jennie paaniliselt kartis? Niipalju kui mina tean, ei pööra paanikas inimesed oma sõnavarale erilist rõhku.

Olin seni pidanud Poirot’d üheks kõige intelligentsemaks meheks, keda ma teadsin, kuid võib-olla olin eksinud. Kui tal oli kalduvus sedasorti mõttetustega lagedale tulla, siis polnud mingi ime, et ta oli pidanud vajalikuks oma ajule pisut puhkust anda.

„Loomulikult teie ütlete mulle nüüd, et Jennie oli ahastuses ja sellepärast ei valinud sõnu nii suure hoolega,” jätkas Poirot. „Aga ometi – kui see üks lause jätta kõrvale, siis Mademoiselle oli muidu oma kõnes väga emotsionaalne ning kui mul peaks õigus olema, siis see väljend ei sobinud tema suhu!”

Ta lõi käed võidukalt kokku ja oli ise oma järeldusega nii rahul, et ma ei suutnud hoiduda sarkasmist: „Vaimustav, Poirot. Üks mees ja kaks naist on tapetud ja mina peaksin juhtumi ära lahendama, aga kõigepealt rõõmustama selle üle, et Jennie, kes ta ka poleks, räägib nii ilusat inglise keelt.”

„Ja Poirot samuti, ka tema on rõõmustab,” ütles mu kõigutamatu sõber, „selle pisukese edusammu, selle avastuse üle, mis meie teiega tegime. Non.” Naeratus kadus ta näolt. „Mademoiselle Jennie ütles täpselt seda, mida ta ütelda tahtis. „Loodan, et keegi ei avaks suud nendel kolmel mõrvatud inimesel.”

„Nagu soovite,” pomisesin vastuseks.

„Homme pärast hommikueinet teie naasete Bloxhami hotelli,” ütles Poirot. „Mina tulen järele hiljem, siis kui olen otsinud esmalt Jenniet.”

„Teie?” Olin mõnevõrra kimbatuses. Mu keelele tõusis keeldumine, kuid samal hetkel ma juba teadsin, et Poirot neid sõnu minu suust ei kuule. Kuigi ta oli kahtlemata kuulus detektiiv, oli tema mõttekäik osutunud esialgu pigem naeruväärseks, aga kui ta pakkus oma seltsi, ei tahtnud ma sellest keelduda. Poirot on vankumatult enesekindel ja mina pole seda kaugeltki mitte – sel hetkel kaalus see üles kõik muu. Tema huvi minu juhtumi vastu oli mind juba pisut turgutanud.

„Oui,” vastas Poirot. „Kolm mõrva on toime pandud, ühendab neid väga eriline üksikasi – monogrammiga mansetinööp ohvri suus. Otse loomulikult lähen ma Bloxhami hotelli.”

„Kas te mitte ei pidanud pingutust vältima ja ajule puhkust andma?” imestasin mina.

„Oui. Précisément 19 .” Poirot põrnitses mind kurjalt. „Kuidas saan mina puhata, istuda päev otsa siin toolil ja mõtelda selle peale, kuidas teie ei räägi mitte kellelegi minu kohtumisest Mademoiselle Jenniega, mis on ometi üliväga tähtis üksikasi! Mina ei saa aega maha võtta, kui tean, et Jennie lippab ringi mööda Londoni linna ja annab oma mõrvarile suurepärase võimaluse teda tappa ja panna oma neljas mansetinööp tema suhu.”

Poirot kummardus toolil istudes mulle lähemale. „Palun ütelge mulle, et vähemalt selle peale te olete juba kindlasti ise tulnud, et mansetinööbid on alati paarikaupa. Kolm on Bloxhami hotelli ohvrite suus. Aga kus on siis neljas, kui mitte mõrvari taskus, kes tahab poetada selle Mademoiselle Jenniele suhu, kui on tema esmalt ära tapnud?”

Kardan, et ma puhkesin naerma. „Poirot, see on ju lihtsalt tobe. Jah, tõepoolest, mansetinööpe on alati kaks, aga seletus on lihtsamast lihtsam: mõrvar kavatses tappa kolm inimest ja kasutas seepärast ainult kolme mansetinööpi. Te ei saa ometi kasutada neljanda mansetinööbi teooriat millegi tõestamiseks – kindlasti mitte selleks, et seostada hotellis toime pandud mõrvu oma Jenniega.”

Poirot’ ilme väljendas äärmist põikpäisust. „Kui üks tapja kasutab mansetinööpe sellisel kombel, mon ami, siis ta on alustanud mõttest, et neid on paarikaupa. See on mõrvar ise, kes juhtis meie tähelepanu neljanda mansetinööbi ja selle läbi neljanda ohvri peale, mitte Hercule Poirot!”

„Aga… Kuidas me teame siis, et ta ei kavatse tappa koguni kuut või kaheksat inimest! Mis siis, kui mõrvar käib ringi, taskutes kõlisemas veel näiteks viis mansetinööpi PIJ monogrammiga?”

Minu hämmastuseks noogutas Poirot nõusoleku märgiks ja kiitis: „Terane tähelepanek.”

„Ei, Poirot, see polnud terane tähelepanek,” ütlesin ahastades. „Ma võtsin selle ju õhust. Teile võib mu kujutlusvõime muljet avaldada, aga kindlasti mitte minu Scotland Yardi ülemustele.”

„Teie ülemused – nendele ei meeldi, et teie kaalute erinevaid võimalusi? Jah, muidugi mitte,” andis Poirot ise oma küsimusele vastuse. „Ja nemad on siis need kõrged ametnikud, kes vastutavad mõrvari tabamise eest. Nemad ja teie. Bon. Just sellepärast peabki Hercule Poirot homme minema Bloxhami hotelli.”