Читать книгу Punane ja must - Stendhal - Страница 17

On hoituna veel sügavamad ohked

ja magusam on varastatud pilk,

ja pole pattugi, kuid puna puhkeb.

Byron, «Don Juan», I, 74.

Proua de Rênali karakterist ja nüüdsest õnnest sõltuv inglilik pehmus muutus veidi ainult siis, kui ta mõtles oma toaneitsile Elisale. See tüdruk oli mingi pärandi saanud ning läks küree Chélani juurde pihtima, tunnistades seal üles, et ta kavatseb Julieniga abielluda. Küree tundis tõelist rõõmu oma sõbra õnne aga ääretu suur oli ta üllatus, kui Julien kindla tooniga seletas, et preili Elisa pakkumine pole talle vastuvõetav.

«Vaadake ette, mu laps, mis sünnib teie südames,» ütles küree kulmu kortsutades. «Kui te mõtlete loobuda tollest enam kui küllaldasest varandusest ainult oma elukutse pärast, siis soovin ma teile õnne selle teie elukutse puhul. Olen juba viiskümmend kuus aastat olnud Verrières’i küreeks, ja ometi tagandatakse mind peatselt, nagu näha on. See kurvastab mind, kuigi mul on kaheksasada liivrit sissetulekuid. Ma ütlen teile seda sellepärast, et te endale asjata illusioone ei teeks selle kohta, mis teid preestriametis ootab. Kui te mõtlete lipitseda võimumeeste ees, siis olge kindel oma igaveses hukatuses. Te võite ju jõukaks saada, aga siis peate kahju tegema vaestele, meelitama abiprefekti, linnapead, iga tähtsamat meest, ja täitma nende soove. Selline käitumine, mida suures maailmas kutsutakse elutarkuseks, ei tarvitse veel ilmalikule inimesele tingimata tähendada hukatust, aga meiesugune peab valima: kas tahad rikkaks saada siin maailmas või teises, keskteed ei ole. Minge, mu armas sõber, mõtelge järele, tulge kolme päeva pärast tagasi ja andke siis mulle lõplik vastus. Ma näen kurvastusega, kuidas teie hinge põhjas hõõgub hämar leek, millest ma ei saa kuidagi välja lugeda preestrile nii tarvis minevat kasinust ja täielikku loobumist maistest hüvedest. Ma tean, et te oma vaimuga kaugele jõuate, aga lubage endale ütelda,» lisas heasüdamlik küree, endal pisarad silmis, «et kui te hingekarjaseks saate, siis värisen ma teie hingeõnnistuse pärast.»

Julienil oli häbi oma meeleliigutusest: esimest korda elus tundis ta, et teda keegi armastab; ta nuttis õnnetundest ja kadus oma meelehärdusega teiste silmade alt ära suurde metsa ülal Verrières’i mägedes.

«Kust see säärane meeleolu mul?» küsis ta endalt viimaks. «Ma tunnen; et võiksin sada korda oma elu jätta selle hea küree Chélani eest, ja eks olnud see ometi tema, kes mulle äsja selgeks tegi, kuivõrd põikpea ma olen. Teda tuleb mul kõigepealt petta, aga tema näeb mind läbi. See salaja hõõguv tuli, millest ta mulle kõneleb, ongi minu kavatsus jõuda haljale oksale. Ta arvab, et ma pole väärt preestriks saama, ja seda silmapilgul, mil ma arvasin loobumisega viiekümne luidoori suurusest sissetulekust anda talle kõige parema tunnistuse oma vagadusest ja kutsumusest.»

«Tulevikus,» mõtles Julien edasi, «toetun ma ainult neile karakteriomadustele, mida ma olen elus järele proovinud. Kes oleks võinud ütelda, et mina tunnen mõnu pisarate valamisest! Et ma hakkan armastama seda, kes mulle tuleb tõendama, et ma olen ainult loll!»

Kolm päeva hiljem leidis Julien ettekäände, mille ta oleks pidanud leiutama juba esimesel päeval. Selleks ettekäändeks oli mingi laim, aga mis puutus see asjasse? Pärast pikka kõhklust tunnistas ta küreele, et leidub põhjus, mida ta aga ei saa lähemalt seletada, kuna see võiks kahjulikuks osutuda kolmandale isikule, ning see põhjus olevatki teda algul tagasi hoidnud tollest kavatsetud abiellumisest. See tähendas Elisa käitumise hukkamõistmist. Härra Chélan leidis Julieni käitumises teatavat ilmalikku, võõrast tuld, mis poleks tohtinud elevil hoida noort leviiti.

«Armas sõber,» ütles küree Julienile, «olge pigem tubli ja jõukas talupoeg, keda austatakse ja kes on haritud, kui preester ilma sisemise kutsumuseta.»

Neile uutele manitsustele vastas Julien üsna hästi, vähemalt mis sõnadesse puutub: ta leidis kohe niisuguseid sõnu, mida oleks tarvitanud iga noor tuline seminarist, aga toon, millega ta neid ütles, ja tuli, mille leeki ta silmad ei saanud varjata, erutasid härra Chélani.

Julienist ei tule mõtelda liiga palju halba; tema tarvitas hoolikalt lauseid, mis hästi sobisid kavalaks ja ettevaatlikuks teesklemiseks. Oma aastate kohta tuli ta sellega hästi toime. Mis aga puutub kõnetoonisse ja liigutustesse, siis oli ta elanud talupoegade keskel ja suured eeskujud olid tal puudunud. Ent niipea kui tal avanes võimalus kokku puutuda härrasmeestega, muutus ta imetlusväärseks niihästi oma žestidelt kui ka sõnadelt.

Proua de Rênal imestas, et ta toatüdruk polnud sugugi õnnelikumaks muutunud oma pärandi tõttu; ta nägi teda sageli küreed külastavat ja sealt pisarsilmil koju tulevat. Viimaks kõneles Elisa talle ka oma abiellumiskavatsustest.

Proua de Rênal tundis end äkki haiglasena; ta oli nagu palavikus ega saanud und; tal oli ainult siis parem, kui ta lähedal viibis toatüdruk või Julien. Ta mõtted keerlesid ainult nende ja nende tulevase abieluõnne ümber. Nende väike ja kasin majapidamine, kus tuli läbi ajada viiekümne-luidoorise sissetulekuga, paistis ta kujutluses veetlevais värvides. Julien võis väga hästi hakata advokaadiks Bray’s, selles abiprefektuuri asukohas, mis asub Verrières’ist kaks penikoormat eemal; sel juhul saaks ta teda aeg-ajalt näha.

Proua de Rênal arvas päris tõsiselt, et ta läheb hulluks; ta kõneles sellest oma mehele ja jäi viimaks tõeliselt haigeks. Samal õhtul märkas ta, et toatüdruk, kes teda parajasti teenis, nuttis. Proua vihkas Elisat sel hetkel väga ja kohtles teda karmilt; varsti palus ta aga andeks. Elisa pisarad hakkasid nüüd veelgi ohtramalt voolama; ta ütles, et kui armuline proua lubab, siis jutustab ta temale kogu oma õnnetusloo.

«Kõnelge,» vastas proua de Rênal.

«Ah, armuline proua, ta ütles mulle ära. Pahad inimesed on talle minust nähtavasti halba kõnelnud ja ta usub neid.»

«Kes ütles ära?» küsis proua de Rênal vaevalt hingates.

«Kes muu, armuline proua, kui Julien ikka,» vastas toatüdruk nuuksudes. «Härra küree ei jaksanud ta vastupanu murda; härra küree leiab, et ei tohiks ausat tütarlast sellepärast veel tagasi lükata, et ta on teenija. Pole ju härra Julieni isagi midagi paremat kui lihtne puutöömees; ja tema ise, enne kui tuli armulise proua juurde, millest ta elas?»

Proua de Rênal ei kuulanud enam; ta õnnetunne oli nii tohutu suur, et riisus talt peaaegu mõistuse. Ta laskis toatüdrukul mitu korda kinnitada, et Julien on ikka tõepoolest lõplikult ära öelnud ning pole mingit lootust teda parema otsuse juurde juhtida.

«Ma teen omalt poolt veel viimase katse,» ütles ta toatüdrukule, «ma kõnelen Julieniga ise.»

Järgmisel päeval pärast lõunat lubas proua de Rênal enesele selle mõnusa naudingu, et kaitses oma rivaali, ja võis siis terve tund aega kuulata, kuidas Julien Elisa käe ja varanduse otsustavalt tagasi lükkas.

Vähehaaval jättis Julien maha oma mõõdetud vastused ja hakkas lõpuks proua de Rênali arukaile nõuandeile teravmeelselt vastu vaidlema. See ei jaksanud vastu panna õnnetulvale, mis pärast nii paljusid ahastuspäevi nüüd ta hinge üle ujutas. Ta nõrkes täiesti. Kui ta jälle toibus ja oma toas lamas, saatis ta enda juurest kõik minema. Ta oli sügavasti hämmastunud.

«Kas ma siis tõesti Julieni armastan?» küsis ta viimaks eneselt.

See avastus, mis igal muul ajal oleks ta paisanud sisepiinadesse ja teda hingepõhjani erutanud, näis talle nüüd imeliku vaatemänguna, millest ta ise osagi ei võtnud. Kõigest läbielatust nii väsinud hing ei olnud enam kirgedeks suuteline.

Proua de Rênal tahtis käsitööd tegema hakata, aga jäi sügavasti magama. Kui ta ärkas, ei olnud ta enam nii löödud, nagu ta oleks pidanud olema. Ta oli liiga õnnelik selleks, et näha midagi halvana. Naiivsena ja süütuna ei olnud see heasüdamlik provintsinaine iialgi oma hinge piinanud, et sellest välja pigistada mõnda uut tundevarjundit oma elamusele või õnnetusele. Olles enne Julieni tulekut täiesti allutatud oma majapidamisasjadele, nagu see on saatuse poolt määratud igale korralikule provintsi-perekonnaemale, mõtles proua de Rênal kirgedest umbes nõnda, nagu meie mõtleme loteriist: kindel tüssamine – ja ainult hullud usuvad, et neil on õnne.

Helistati õhtusöögile. Proua de Rênal punastas väga, kui kuulis Julieni häält, kes tuli koos lastega. Armastus oli teda veidi kavalamaks teinud: et seletada oma punastust, kaebas ta hirmsat peavalu.

«Nii on kõik naised,» ütles härra de Rênal laialt naerdes. «Ikka on selle masinavärgi juures midagi rikkis!»

Kuigi proua de Rênal oli juba harjunud sedalaadi vaimukustega, puudutas mehe toon teda siiski valusasti. Et veidi oma meelt lahutada, vaatas ta Julieni otsa. Kui Julienil sel hetkel oleks olnud kas või kõige inetum nägu, oleks see talle ikkagi meeldinud.

Härra de Rênal oli väga agar jäljendama õukondlaste kombeid, ning niipea kui saabusid esimesed ilusad kevadilmad, asus ta elama Vergy alevisse, mille on kuulsaks teinud Gabrielle de Vergy traagiline sündmus. Mõnisada sammu eemal vanaaegse gooti kiriku maalilistest varemetest asus härra de Rênali päralt olev nelja torniga vana loss ja aed, mille põhiplaan oli joonistatud Tuileries’ järgi paljude pöökpuude veeriste ja kaks korda aastas pöetavate kastanipuude alleedega. Õunapuid täis istutatud lähedane väli oli sobiv jalutuskäikudeks. Aia tagumises osas kasvas kaheksa või kümme suurepärast kreeka pähklipuud; nende määratu suur lehestik tõusis peaaegu kaheksakümne jala kõrguseni.

«Igaüks neist neetud pähklipuudest võtab mult ära pool vakamaad vilja,» lausus härra de Rênal, kui ta naine neid imetlusega oli vaadelnud. «Vili ei saa nende varjus kasvada.»

See maastik paistis proua de Rênalile uuena; ta imetlus tõusis ülima vaimustuseni. Teda vallanud tunne andis talle hoogu ja julgust. Kui teisel päeval pärast Vergysse jõudmist härra de Rênal linnavalitsemise asjus Verrières’i tagasi sõitis, palkas proua omal kulul töölisi. Julien oli talle andnud idee rajada väike liivateerada viljapuuaia ümber kuni suurte pähklipuudeni, nii et lapsed saaksid seal juba hommikul jalutada, jalgu kastes märjaks tegemata. See mõte ei nõudnud teostamiseks kahtekümmet nelja tundigi. Proua de Rênal oli kogu päeva Julieniga töölisi juhtimas.

Kui linnapea Verrières’ist tagasi tuli, oli ta juba valmis tehtud tee puhul väga üllatunud. Ka proua de Rênal oli tema tulekust üllatunud: ta oli täiesti unustanud tema olemasolugi. Kaks kuud pahandas härra de Rênal selle jultunud omavoli, selle nii tähtsa «paranduse» pärast, mis oli ette võetud temalt luba küsimata; pahandajat lohutas veidi ainult see asjaolu, et proua oli kõik selle teostanud omal kulul.

Proua de Rênal veetis oma päevi sellega, et jooksis lastega viljapuuaias ja püüdis liblikaid. Valgest gaasriidest olid neil meisterdatud mahukad torbad, millega hakati püüdma «lepidopteere». Selle barbaarse nime õpetas Julien proua de Rênalile, kes oli Besançonist tellinud toreda Godart’i teose, ja tal oli prouale nii mõndagi jutustada nende loomakeste omapäraseist eluviisidest.

Halastamatult pisteti neist nööpnõelad läbi ja asetati nad suurde pappkasti, mille samuti Julien oli seks otstarbeks korda seadnud.

Sel kombel tekkis proua de Rênali ja Julieni vahel viimaks mingi jutuaine ning Julienil ei tulnud enam julmalt piinelda vaikusesilmapilkude pärast.

Nad vestlesid vahetpidamata ja äärmise innuga, kuigi enamasti hoopis süütuist asjust. Selline liikuv, askeldusega täidetud ja rõõmus elu meeldis kõigile, välja arvatud Elisa, kes kaebas liigse vaeva üle. «Isegi mitte karnevali ajal, kui Verrières’is peole mindi, ei hoolitsenud proua de Rênal nõnda oma välimuse eest,» mõtles ta endamisi, «ta vahetab nüüd kleite kaks-kolm korda päevas.»

Kuna meie sihiks pole kellelegi meelitusi ütelda, siis ei hakka me ka sugugi salgama, et proua de Rênal laskis oma suurepärase nahavärvi tõttu enesele teha ikka säärased kleidid, mis jätsid käsivarred ja rinnaesise küllalt paljaks. Oma vormidelt oli ta kaunis ja selline riietamisviis sobis talle suurepäraselt.

«Teie lähete järjest nooremaks, proua,» ütlesid ta Verrières’i sõbrad, kui nad vahel Vergysse õhtusöögile tulid. (See oli üks sealseid kõnekäände.)

Imelik asi, mida ehk vähe usutakse: proua de Rênal andus nii agarale hoolitsemisele oma välimuse eest ilma tagamõtteta. Ta tundis sellest puhast lõbu ja, ilma et ta midagi seejuures oleks mõtelnud, istus ta Elisaga oma uute riiete kallal kogu aja, mis üle jäi liblikajahist laste ja Julieni seltsis. Ainsa sõidu Verrières’i tegi ta selleks, et osta uusi kleidiriideid, mis parajasti olid Mulhouse’ist pärale jõudnud.

Ta tõi Vergysse kaasa ühe noore proua, oma sugulase. Abiellumisest saadik oli proua de Rênal märkamatult sõbraks saanud proua Derville’iga, kes kunagi oli olnud üks ta kaaslasi Sacré-Coeuri kloostris.

Proua Derville naeris palju oma täditütre «pööraste mõtete» üle. «Ise ei tuleks ma iialgi sellistele ideedele,» ütles ta. Oma ootamatuist mõtteist, mida Pariisis oleks nimetatud teravmeelsuseks, tundis proua de Rênal mehe juuresolekul häbi, nagu kunagi lollustest. Kuid proua Derville’i juuresolek andis talle julgust. Ta avaldas temale oma mõtteid algul arglikult, kui aga daamid pikemaks omavahele jäid, elavnes proua de Rênal ning muidu nii pikk ja igav hommikupoolik möödus silmapilguna, tekitades mõlemas hoopis lõbusa meeleolu. Seekord aga leidis arukas proua Derville oma täditütre olevat palju vähem lustilise, küll aga õnnelikuma kui varem.

Mis puutub Julienisse, siis elas temagi maal päris lapselikku elu ning oli õnnelik, joostes liblikate järel samuti nagu ta kasvandikud. Pärast nii suurt enesekitsendust ja kavaldamist oli ta nüüd siin eemal inimeste pilkude eest, ja tundes vaistuliselt, et proua de Rênalilt pole midagi karta, andus ta täiesti elamisrõõmule, mis ju selles eas ikka on tugev, liiati veel keset maailma ilusaimaid mägesid.

Proua Derville’i saabudes tunnetas Julien sedamaid temas sõpra. Kohe näitas ta prouale ilusat väljavaadet, mis avanes uue rajatud tee lõpul suurte pähklipuude alt; tõepoolest oli see võrdne kõige selle imetlusväärsega, mida pakuvad Šveits ja Itaalia järved, kui mitte veelgi toredam. Kui minna üles mööda järsku mäekallakut, mis siit mõni samm eemal algab, siis jõuab varsti sügavate kuristikkude äärde, mille külgi palistavad peaaegu alla jõe kaldani laskuvad tammed. Siia, nende järsult-lõheliste kaljude tippu, viis Julien oma kaks sõbratari, olles ise õnnelik ja vaba, – enamgi veel, tundes end selle maja isandana, ning mõnules nende vaimustusest meeltülendavate vaadete ees.

«See on minule nagu Mozarti muusika,» ütles proua Derville.

Julieni silmis rikkus Verrières’i ümbruskonda ta kadedate vendade ja despootliku ning alati toriseva isa lähedus. Vergys polnud jälgegi neist kibedaist mälestustest. Esmakordselt oma elus ei tundnud ta enda ümber ühtegi vaenlast. Kui härra de Rênal linna sõitis, ja seda juhtus sageli, söandas ta lugeda; aga varsti, selle asemel et lugeda öösel, hoolikalt peites oma lambi kummulipööratud lillevaasi alla, võis ta magama heita. Päeval, oma õppetundide vaheajal, kadus ta kaljude vahele, peos raamat, mis sai talle elu ainsaks juhiseks ja vaimustuseesemeks. Ta leidis siit õnne, joovastust ja nõutuil silmapilkudel ka lohutust.

Nii mõnigi lause, mis Napoleon naistest oli ütelnud, samuti mitmesugused vaidlused tolle aja moeromaanide väärtuse kohta, viisid Julieni esimest korda mõtteile, mis igale teisele temaealisele oleksid ammugi tundunud omastena.

Saabusid palavad päevad. Tavaliselt veedeti õhtuid hiigelpärna vilus mõni samm majast eemal. Siin valitses sügav hämarus. Ühel õhtul kõneles Julien millestki väga elavalt; talle tegi suurt lõbu hästi kõnelda, pealegi noorte naiste ees; käega vehkides puudutas ta kogemata proua de Rênali kätt, mis nõjatus tavalise värvitud aiatooli seljale.

Käsi tõmbus kähku tagasi; Julienil välgatas peast läbi mõte, et ta kohus on jõuda niikaugele, et seda kätt mitte enam tagasi ei tõmmataks, kui tema seda puudutab. Mõte kohustusest, mida on vaja täita, ja kartus naeruväärsuse või pigem alamustunde ees – juhul, kui ta niikaugele ei jõua, peletas sedamaid ta südamest eemale igasuguse rõõmu.