Читать книгу Mis hundi suus, see hundi oma - Стивен Кинг - Страница 4

Morris haaras magamistoa kapi ülemiselt riiulilt voodikatte ja asetas selle Rothsteini peale, kes lösutas nüüd tugitoolis, pea ülemine osa läinud. Ajud, mis olid välja mõelnud Jimmy Goldi, Jimmy õe Emma ja Jimmy eneseküllased, pooleldi alkohoolikust vanemad – nii Morrise enda vanemate moodi –, kuivasid nüüd tapeedil. Morris ei olnud päris šokis, ent ta oli kindlasti hämmeldunud. Verd oli ta oodanud, samuti auku silmade vahel, aga mitte sellist kõhrede ja kondipuru rikkalikku orgiat. Ta arvas, et see tähendas kujutlusvõime puudujääki, põhjust, miks ta suutis lugeda ameerika moodsa kirjanduse hiiglasi – neid lugeda ja hinnata –, aga mitte iialgi olla üks neist.

Freddy Dow tuli kabinetist, mõlemal õlal pungil spordikott. Curtis tuli tema järel, pea maas ja käed tühjad. Ühtäkki pani ta sammu juurde, liikus kaarega Freddyst mööda ja sööstis kööki. Tagahoovi avanev uks käis pauguga vastu majaseina, kui tuul selle enda hoolde võttis. Siis kostis öökimise helisid.

„Tal on nagu süda paha või,” ütles Freddy. Tal oli annet silmanähtava konstateerimisel.

„Endal kõik korras?” küsis Morris.

„Jep.” Freddy läks tagasi vaatamat esiuksest välja, seisatas korraks ja võttis kätte terrassipingile toetuva sõrgkangi. Nad olid valmistunud sissemurdmiseks, aga esiuks oli olnud lukustamata. Köögiuks samuti. Näis, et Rothstein oli usaldanud täielikult Gardalli seifi. Kui rääkida viletsast kujutlusvõimest.

Morris läks kabinetti, vaatas Rothsteini korras lauda ja kaetud kirjutusmasinat. Vaatas pilte seintel. Seal rippusid kirjaniku mõlemad eksabikaasad, näod naerul, noored ja ilusad viiekümnendate stiilis rõivastes ja soengutega. Oli omamoodi huvitav, et Rothstein hoidis mahajäetud naisi kohas, kus need said teda v1aadata kirjutamas, ent Morrisel polnud aega selle peale mõelda ega uurida kirjutuslaua sahtlite sisu, mida talle oleks meeldinud vägagi teha. Aga kas oli sellist uurimist üldse vaja? Lõppude lõpuks olid tal nüüd märkmikud. Tal oli kirjaniku mõtete sisu. Kõik, mis too oli kirjutanud sestsaati, kui oli kaheksateist aastat tagasi avaldamise lõpetanud.

Freddy oli võtnud esimeses järjekorras sularahaümbrikud (loomulikult, raha oli see, millest Freddy ja Curtis aru said), ent seifiriiulitel oli ikka veel palju märkmikke. Need olid Moleskine’id3 , sellised, nagu oli kasutanud Hemingway, sellised, millest Morris oli unistanud noortevanglas, kus ta oli unistanud kirjanikuks saamisest. Aga Riverview noortevanglas anti nädalas ainult viis lehte viletsast materjalist Blue Horse’i paberit, millest vaevalt et piisas „Suure ameerika romaani” alustamiseks. Juurde palumine ei aidanud. Ühe korra oli Morris pakkunud Elkinsile, varustusametnikule, et võtab talt kümmekonna lisalehe eest suhu, ent Elkins oli talle rusikaga näkku löönud. Veidi naljakaski, kui võtta arvesse kogu seda tahtevastast seksi, millele teda oli sunnitud üheksakuulise karistuse jooksul, harilikult põlvili ja rohkem kui korra nii, et ta enda räpased aluspüksid olid talle suhu topitud.

Ta ei pidanud oma ema ainsaks süüdlaseks nende vägistamiste eest, ent ta vääris oma osa sellest süüst. Anita Bellamy, kuulus ajalooprofessor, kelle raamat Henry Clay Frickist oli nimetatud Pulitzeri auhinna kandidaadiks. Nii kuulus, et naine arvas end teadvat moodsast ameerika kirjandusest kõike. Just vaidlus Goldi triloogia üle oli Morrise ühel õhtul maruvihasena ja eesmärgiga end täis juua kodust välja ajanud. Mida ta ka tegi, ehkki oli alaealine ja nägi alaealine välja.

Alkohol ei saanud Morrisega hästi läbi. Ta tegi purjus peaga asju, mida ei suutnud hiljem meenutada, ja need polnud kunagi head asjad. Tol ööl olid nendeks asjadeks sissemurdmine, vandalism ja kaklus piirkonna turvamehega, kes üritas teda kinni hoida, kuni politsei kohale tuleb.

See juhtus peaaegu kuus aastat tagasi, ent mälu oli endiselt värske. See kõik oli olnud nii rumal. Auto ärandamine, lõbusõit läbi linna ja siis masina mahajätmine (võib-olla pärast armatuurlaua täis kusemist) oli üks asi. Mitte tark, aga väikese vedamise korral võisid sellest ikkagi pääseda. Aga sissemurdmine Sugar Heightsis? Topeltrumal. Ta polnud sellest majast mitte midagi tahtnud (vähemalt mitte midagi, mida ta oleks hiljem mäletanud). Ja siis, kui ta tõesti tahtis midagi? Siis, kui ta pakkus oma suud mõne sitase Blue Horse’i paberilehe eest? Rusikaga näkku. Nii et ta oli naernud, sest seda oleks teinud Jimmy Gold (vähemalt enne seda, kui Jimmy Gold kasvas suureks ja müüs end maha millegi eest, mida ta nimetas Kuldseks Dollariks), ja mis sai edasi? Taas rusikaga näkku, isegi kõvemini. Ninaluu murdumise tuhm prõksatus oli teda nutma ajanud.

Jimmy poleks kunagi nutnud.

Morris vahtis ikka veel ahne pilguga Moleskine’i märkmikke, kui Freddy Dow naasis veel kahe spordikotiga. Tal oli käes ka kulunud sangadega nahkkott. „See oli sahvris. Koos miljoni oa- ja tuunikalakonserviga. Saa siis aru, ah? Kummaline tüüp. Võib-olla ootas ta akropolüpsist. Lähme Morrie, liiguta ennast. Keegi võis seda pauku kuulda.”

„Siin pole ühtegi naabrit. Lähim maja on kahe miili kaugusel. Ole rahulik.”

„Vanglad on täis tüüpe, kes olid rahulikud. Me peame siit jalga laskma.”

Morris hakkas märkmikukuhjasid kokku korjama, kuid ei suutnud panna vastu kiusatusele ühte sisse vaadata, lihtsalt et kindel olla. Rothstein oli olnud kummaline tüüp ja polnud täiesti võimatu, et ta oli kuhjanud oma seifi tühje märkmeplokke, arvates, et võib nendesse kunagi midagi kirjutada.

Aga ei.

Vähemalt see oli täis Rothsteini väikest korralikku käekirja, kõik lehed, ülevalt alla ja servast servani, äärele jäi ainult juuksekarva jagu vaba ruumi.

…polnud kindel, miks see tema jaoks oluline oli ja miks ta ei suutnud uinuda, kui selle hilise kaubarongi tühi vagun teda läbi unustatud maapiirkonna Kansas City ja sellest kaugemale jääva uinuva maa poole viis, Ameerika täis kõht puhkamas oma tavapärase teki all, ent Jimmy mõtted pöördusid ikka ja jälle tagasi…

Freddy patsutas teda õlale, ja mitte õrnalt. „Tõmba oma nina sellest asjast välja ja pane kraam kokku. Üks meil juba oksendab sisikonda välja ja on üsna kasutu.”

Morris kukutas märkmiku ühte kotti ja haaras sõnagi lausumata järgmise peotäie, mõtted peas võimalustest säramas. Ta unustas kogu selle löga elutoas teki all, unustas Curtis Rogersi, kes oksendas oma sisikonda rooside või tsinniate või petuuniate või ükskõik mille peale, mis maja taga kasvas. Jimmy Gold! Sõidab kaubavagunis läände! Rothstein siis ikkagi polnud veel temaga lõpetanud!

„Need on täis,” ütles ta Freddyle. „Vii need välja. Ma panen ülejäänud reisikotti.”

„Sa nimetad seda kotti niimoodi?”

„Ma arvan küll.” Ta teadis seda. „Mine nüüd. Siin on peaaegu kõik.”

Freddy sättis spordikottide rihmad üle õla, ent jäi veel hetkeks paigale. „Oled sa nende asjade suhtes kindel? Sest Rothstein ütles…”

„Ta oli asjade koguja, kes püüdis oma kraami päästa. Ta oleks öelnud ükskõik mida. Mine, mine.”

Freddy läks. Morris laadis viimase Moleskine’ide partii reisikotti ja tuli, selg ees, kapist välja. Curtis seisis Rothsteini laua juures. Ta oli näomaski maha võtnud, nad kõik olid. Ta nägu oli lubivalge ja tema silmade ümber olid šokist tekkinud tumedad ringid.

„Sa ei pidanud teda tapma. See polnud nii mõeldud. Seda ei olnud plaanis. Miks sa seda tegid?”

Sest ta pani mind end lollina tundma. Sest ta needis mu ema ja seda võin vaid mina teha. Sest ta nimetas mind poisikeseks. Sest teda tuli karistada selle eest, et ta muutis Jimmy Goldi üheks nendest. Peamiselt sellepärast, et ühelgi taolise andega inimesel ei ole õigust seda maailma eest varjata. Ainult et Curtis ei saaks sellest aru.

„Sest see muudab märkmikud väärtuslikumaks, kui me need maha müüme.” Mis ei juhtu enne, kui ta on neist iga viimasegi sõna läbi lugenud, aga Curtis ei saaks aru vajadusest seda teha ega pidanud seda teadma. Freddy samuti mitte. Morris püüdis jätta kannatlikku ja mõistlikku muljet. „Nüüd on meil kogu John Rothsteini looming, mida on eales võimalik hankida. See muudab avaldamata kraami veelgi väärtuslikumaks. Sa ju saad sellest aru, eks ole?”

Curtis kratsis ühte kahvatut põske. „Noh… vist küll… jah.”

„Ja ta ei saa iialgi väita, et need on võltsingud, kui need välja ilmuvad. Mida ta oleks teinud, lihtsalt selleks, et meile käru keerata. Ma olen lugenud tema kohta palju, Curtis, peaaegu kõike, ja ta oli üks pahatahtlik sitapea.”

„Noh…”

Morris hoidis end tagasi ega öelnud See on sinusuguse madala mõistusega inimese jaoks äärmiselt sügav teema. Selle asemel ulatas ta reisikoti. „Võta. Ja hoia kindad käes, kuni autos oleme.”

„Sa oleksid pidanud sellest meiega varem rääkima, Morrie. Me oleme sinu partnerid.”

Curtis hakkas välja minema, siis pöördus ringi. „Mul on üks küsimus.”

„Milline?”

„Kas sa tead, kas New Hampshire’is kehtib surmanuhtlus?”

Nad sõitsid mööda kõrvalteid läbi New Hampshire’i kitsa põhjaosa Vermonti. Freddy juhtis Chevy Biscayne’i, mis oli vana ja ei torganud silma. Morrisel olid süles püss ja Rand McNally avatud kaart. Ta vajutas aeg-ajalt laelambi sisse ja uuris seda, et nad varem valmis vaadatud marsruudist kõrvale ei kalduks. Tal polnud vaja Freddyle meelde tuletada, et too kiirust ei ületaks. See polnud Freddy Dow’ esimene rodeo.

Curtis lebas tagaistmel ja varsti kuulsid nad tema norskeid. Morrise arvates oli tal vedanud, ta näis olevat oma õuduse välja oksendanud. Morris arvas, et võib minna aega, enne kui ta ise korralikult öö läbi magada saab. Ta silme ees olid endiselt mööda tapeeti alla nõrguvad ajud. Tema mõtteis ei kummitanud tapmine, vaid raiskulastud talent. Terve elu lihvimist ja kujundamist sai purustatud vähem kui sekundiga. Kõik need jutud, kõik need visioonid − ja välja tuli ainult midagi kaerahelbepudru taolist. Milles oli selle kõige mõte?

„Nii et sa arvad tõesti, et me suudame need tema väikesed raamatukesed maha müüa?” küsis Freddy. Ta oli jälle selle teema juures tagasi. „Ma mõtlen, tõsise papi eest?”

„Jah.”

„Ja pääseme ise puhtalt?”

„Jah, Freddy, ma olen kindel.”

Freddy Dow vaikis nii kaua, et Morrise arvates oli küsimus lahendatud. Siis võttis teine taas samal teemal sõna. Kaks sõna. Kuivalt ja kõlatult. „Ma kahtlen.”

Hiljem, kui ta taas kinni istus – seekord enam mitte noorte kinnipidamiskohas –, mõtles Morris: Just sel hetkel otsustasin ma nad tappa.

Aga mõnikord öösiti, kui uni ei tulnud, tagumik kuum ja huugamas ühest tosinast seebiga libestatud persenussist duširuumis, möönis ta endamisi, et see polnud tõsi. Ta oli teadnud kogu aeg, et see juhtub. Nad olid nürimeelsed ja elukutselised kurjategijad. Varem või hiljem (tõenäoliselt varem) jääb üks neist mingi muu asjaga vahele ja tekib kiusatus vahetada teadmisi selle öö kohta kergema karistuse vastu või üldse karistusest pääsemise vastu.

Ma lihtsalt teadsin, et nad peavad minema, mõtles ta neil kambriöödel, kui Ameerika täis kõht puhkas oma tavapärase teki all. See oli vältimatu.

New Yorgist põhja pool, kui koidik polnud veel saabunud, ent näitas siiski silmapiiri tumedat joont nende selja taga, keerasid nad lääne poole, Route 92-le, maanteele, mis kulgeb enamasti I-90-ga paralleelselt Illinoisini välja, kus see keerab lõuna poole ja hääbub lõpuks Rockfordi tööstuslinnas. Sellisel kellaajal oli teel väga vähe sõitjaid, ehkki nad kuulsid (ja mõnikord ka nägid) suurte veoautode liikumist neist vasakule jääval osariikidevahelisel maanteel.

Nad möödusid sildist PUHKEPLATS 2 MIILI ja Morris mõtles „Macbethile”. Kui seda teha tuleb, siis parem juba teha kiiresti. Võib-olla mitte täpne tsitaat, aga käib kah.4

„Teeme seal peatuse,” ütles ta Freddyle. „Mul on vaja põis tühjaks lasta.”

„Tõenäoliselt on neil ka müügiautomaate,” ütles oksendaja tagaistmelt. Curtis oli nüüd istuma tõusnud, juuksed pööraselt ümber pea kleepunud. „Ma võtaks hea meelega mõned pähklivõiga küpsised.”

Morris teadis, et ta peab plaanist loobuma, kui puhkeplatsil on teisi autosid. I-90 oli imanud endasse suurema osa transiitliiklusest, mis mööda seda maanteed kulges, aga varahommikust alates oli siin rohkesti kohalikke sõitjaid, kes põrutasid ühest väikelinnast teise.

Puhkeplats oli hetkel tühi ja vähemalt osaliselt tänu sildile HAAGISSUVILATE ÖINE PARKIMINE KEELATUD. Nad peatasid auto ja ronisid välja. Linnud sädistasid puuvõrades, arutasid möödunud öö asju ja tegid plaane algavaks päevaks. Mõned puulehed – selles maailma piirkonnas need alles hakkasid kolletuma – langesid aeglaselt maapinnale ja lendlesid üle platsi.

Curtis läks müügiautomaate uurima, Morris ja Freddy astusid külg-külje kõrval tualettruumi meeste poole suunas. Morris ei tundnud end eriti närviliselt. Ehk oli ütlusel „pärast esimest korda läheb kergemalt” tõepõhi all.

Ta avas Freddyle ühe käega ukse ja võttis teisega pintsakutaskust püstoli. Freddy tänas pead pööramata. Morris lasi uksel kinni langeda ja tõstis alles siis relva. Ta viis toru vähem kui tolli kaugusele Freddy Dow’ kuklast ja vajutas päästikule. Lask kõlas keraamiliste plaatidega vooderdatud ruumis madala valju kärgatusena, ent igaüks, kes kuulis seda kaugemalt, oleks arvanud, et see on mootorratta mootori paugatus I-90-l. Tema mureks oli Curtis.

Ta poleks pidanud muretsema. Curtis seisis endiselt snäkkide nurgas, puidust räästa ja roostes sildi TEEÄÄRNE OAAS all. Ühes käes oli tal pakk pähklivõiküpsiseid.

„Kas sa kuulsid seda?” küsis ta Morriselt. Seejärel, nähes relva, siiras segaduses: „Mille jaoks see on?”

„Sinu jaoks,” ütles Morris ja tulistas teda rindu.

Curtis kukkus maha, aga – see oli šokk – ei surnud. Ta ei tundunud olevat suremisele isegi lähedal. Ta väänles asfaldil. Üks langenud leht tegi ta nina ees hundiratast. Tema keha alt hakkas immitsema verd. Ta hoidis endiselt küpsiseid käes. Ta tõstis pea, rasvased mustad juuksed tolgendamas silme ees. Ümbritsevate puude taga sõitis veoauto mööda Route 92 unnates ida poole.

Morris ei tahtnud Curtist teist korda tulistada, siin väljas ei olnud püssilasul seda õõnsat tagasilöögi heli ja pealegi võis keegi iga hetk platsile keerata. „Kui see tuleb ära teha, siis oleks hea, kui see tehtaks ära kiiresti,” ütles ta ja laskus ühele põlvele.

„Sa tulistasid mind,” ütles Curtis, tema hääl kõlas hingetult ning jahmunult. „Sa, raisk, tulistasid mind, Morrie!”

Mõeldes sellele, kui meeletult ta seda hüüdnime vihkas – ta oli vihanud seda kogu elu ja isegi õpetajad, kes oleksid pidanud aru saama, kasutasid seda –, keeras ta püstoli teistpidi ja hakkas Curtist päraga pähe taguma. Kolm kõva lööki ei muutnud eriti midagi. Lõppude lõpuks oli see kõigest 38-kaliibrine tukk ja mitte piisavalt raske, et tekitada enamat peale kergete vigastuste. Curtise juuste alt hakkas verd immitsema ja see voolas mööda ta tüükalist lõuga alla. Ta oigas, vaatas Morrisele meeleheitel siniste silmadega otsa. Ta vehkis jõuetult käega.

„Lõpeta ära, Morrie! Lõpeta ära, see on valus!”

Persse. Persse, persse, persse.

Morris libistas relva tagasi taskusse. Selle pära oli nüüd verest ja juustest lige. Ta läks käsi kuue sisse pühkides tagasi Biscayne’i juurde. Ta avas reisijapoolse esiukse, nägi, et võtit pole süütelukus ja ütles endamisi vittu. Sosistades nagu palvet.

92-l sõitis mööda paar autot, siis üks pruun UPSi veomasin.

Ta kõmpis tagasi tualettruumi juurde, avas ukse, põlvitas maha ja hakkas Freddy taskuid läbi otsima. Ta leidis autovõtmed vasakust rinnataskust. Ta tõusis püsti ja kiirustas tagasi snäkiniši juurde, olles kindel, et sõidu- või veoauto oleks selleks ajaks juba sisse keeranud, liiklus muutus kogu aeg üha tihedamaks, kellelgi tekiks vajadus oma hommikukohv põiest välja lasta ja ta peaks ka tolle tapma ja tõenäoliselt ka järgmise pärast toda. Ta silme ette kerkis kujutlus ühendatud pabernukkudest.

Ent esialgu veel mitte kedagi.

Ta istus Biscayne’i, mis oli seaduslikult ostetud, ent kandis nüüd Maine'i osariigist varastatud numbrimärki. Curtis Rogers vingerdas aeglaselt mööda tsemendist jalgteed tualettide poole, tõmmates end kätega edasi ja lükates jõuetult jalgadega tagant, jättes endast maha verise teeraja. Võimatu oli täiesti kindlalt teada, aga Morrise arvates tahtis ta jõuda meeste ja naiste ukse vahel asuva tasulise telefoni juurde.

See ei pidanud niimoodi minema, mõtles ta süütevõtit keerates. See oli hetke ajel tekkinud rumal mõte ja tõenäoliselt saadakse ta kätte. See viis ta mõtted sellele, mida Rothstein oli enne lõppu öelnud: Palju sul üldse aastaid on, kakskümmend kaks? Kakskümmend kolm? Mida tead sina elust, kirjandusest rääkimata?

„Ma tean, et mina ei ole müüdav,” ütles ta. „Nii palju ma tean.”

Ta lükkas Biscayne’ile käigu sisse ja sõitis aeglaselt tsemendist jalgteel roomava mehe poole. Ta tahtis sealt jalga lasta, tema aju röökis talle, et ta sealt jalga laseks, aga seda tuli teha ettevaatlikult ja ilma suurema kärata, kui oli hädapärast vaja.

Curtis vaatas selja taha, silmad räpaste juuste džunglitihniku taga pärani ja õudusest tulvil. Ta tõstis jõuetult käe, püüdes näidata, et teine peatuks, siis aga Morris teda rohkem ei näinud, sest kapott varjas vaatevälja. Ta sihtis hoolikalt ja liikus edasi. Auto esiots jõnksatas üle äärekivi. Männipuukujuline õhuvärskendi tahavaatepeegli küljes kõikus ja hüples üles-alla.

Siis ei olnud midagi… ega midagi… ja siis jõnksatas auto uuesti. Kostis summutatud plumps, väikese kõrvitsa lõhkemise heli mikrolaineahjus.

Morris keeras rooli vasakule ja tunda oli veel üht jõnksatust, kui Biscayne tagasi parkimisplatsile laskus. Ta heitis pilgu peeglisse ja nägi, et Curtise pea on kadunud.

No ei. Mitte päris nii. See oli seal, aga asfaldile laiali määritud, laiaks litsutud. Selles sodis ei läinud küll mingit annet kaduma, mõtles Morrie.

Ta sõitis väljapääsu poole ja, kui oli kindel, et maantee on tühi, pani kiirust juurde. Tal oli vaja peatuda ja uurida auto esiotsa, eriti rehvi, mis oli sõitnud üle Curtise pea, aga ta tahtis kõigepealt kakskümmend miili kaugemale jõuda. Vähemalt kakskümmend.

„Ma näen oma tulevikus autopesu,” ütles ta. See tundus talle naljakas (ekstraordinaarselt naljakas − sõna, millest ei Freddy ega Curtis oleks aru saanud) ja ta naeris valjusti ning pikalt. Ta sõitis täpselt lubatud kiiruse piires. Ta vaatas, kuidas miilid odomeetril vahetusid, ja isegi üheksakümnega sõites tundus iga vahetus viis minutit aega võtvat. Ta oli kindel, et rehv oli jätnud platsi väljasõiduteele verise jälje, aga veri oli nüüdseks kummilt maha sõidetud. Juba ammu. Ent ikkagi oli taas aeg keerata teisejärgulistele teedele, võib-olla isegi kolmandajärgulistele. Tark tegu oleks peatuda ja visata kõik märkmikud – raha samuti – metsa. Aga seda ta ei tee. Seda ei tee ta mitte kunagi.

Võimalused on viiskümmend-viiskümmend. Võib-olla paremad. Lõppude lõpuks ei näinud autot keegi. Ei New Hampshire’is ega puhkeplatsil.

Ta jõudis mahajäetud restorani juurde, peatus selle kõrval platsil ja uuris Biscayne’i esimest ning tagumist paremat rehvi. Talle näis, et kõik näeb kokkuvõttes üsna kena välja, aga esistangel oli pisut verd. Ta rebis maast natuke umbrohtu ja pühkis selle ära. Ta istus taas autosse ja sõitis lääne poole. Ta oli valmis teetõketeks, aga neid ei olnud.

Teisel pool Pennsylvania piiri, Gowandas, leidis ta ühe mündiautomaadiga autopesula. Harjad harjasid, veejoad loputasid ja auto tuli välja puhtana kui prillikivi – nii alt kui ülevalt.

Morris sõitis lääne poole, suundus väikese räpase linnaresidentsi poole, mille nimi oli Suure Järvistu Pärl. Ta pidi mõnda aega vaikselt sitsima ja tahtis kohtuda ühe vana sõbraga. Samuti oli kodu see koht, kuhu saabudes peavad nad su vastu võtma – tõde, mida kuulutas Robert Frost –, ja see vastas eriti tõele siis, kui polnud kedagi, kes oleks kadunud poja tagasituleku pärast vinguma hakanud. Kuna vana hea isa oli juba aastaid tagasi seitsme tuule poole haihtunud ja vana hea ema veetis sügissemestri Princetonis külalislektorina röövelparunitest rääkides, oli maja Sycamore Streetil tühi. Polnud küll eriti soliidne maja nii kuulsa ja tähtsa õpetaja kohta – rääkimata sellest, et tegu oli kunagi Pulitzeri kandidaadiks nimetatud kirjanikuga –, ent selles tuli süüdistada vaid vana head isa. Pealegi polnud Morrisel olnud kunagi midagi seal elamise vastu. See oli emale vastumeelt olnud, mitte talle. Morris kuulas uudiseid, aga seal ei räägitud midagi romaanikirjaniku mõrvast, kes oli tolle Time’i kaaneloo järgi „hüüdnud vaiksete viiekümnendate aastate lastele, et nood üles ärkaksid ja ise häält teeksid”. Vaikus eetris oli hea uudis, aga mitte ootamatu – Morrise noortevangla allika sõnul käis Rothsteini majateenija ainult korra nädalas. Peale selle oli veel üks remondimees, aga tema käis ainult siis, kui kutsuti. Morris ja tema surnud partnerid olid valinud vastava aja, mis tähendas, et oli reaalne loota, et surnukeha leitakse alles kuue päeva pärast.

Sellel pärastlõunal möödus ta Ohio maakohas küünist, kus kaubeldi vanavaraga, ja tegi tagasipöörde. Pärast mõningast ringivaatamist ostis ta kahekümne dollari eest kasutatud kastkohvri. See oli vana, ent tundus tugev. Morris pidas seda poolmuidu saaduks.