Читать книгу Laululindude ja madude ballaad - Suzanne Collins - Страница 5

3

Оглавление

Coriolanus seisis tühjal perroonil ja ootas oma tribuudi saabumist, pikavarreline valge roos hoolikalt pöidla ja nimetissõrme vahel. Tüdrukule kingituse viimine oli olnud Tigrise mõte. Ta oli lõikuspäeva õhtul saabunud väga hilja, kuid Coriolanus oli ärkvel püsinud ja teda oodanud, et temaga nõu pidada, rääkida talle oma alandustest ja hirmudest. Tigris ei lasknud nende vestlusel lootusetusse kalduda. Küll Coriolanus saab autasu, peab saama! Ja teeb ülikoolis hiilgavat karjääri. Mis puutub korterisse, siis kõigepealt peavad nad välja uurima üksikasjad. Võib-olla see maks ei puudutagi neid, ja kui puudutabki, siis võib-olla mitte niipea. Ehk suudavad nad maksu jaoks siiski piisavalt kokku kraapida. Kuid Coriolanus ei tohi millestki sellisest üldse mõelda. Ainult Näljamängudest ja sellest, kuidas neil edu saavutada.

Tigris rääkis, et Fabricia peol olid kõik Lucy Gray Bairdi pärast arust ära olnud. Tema tribuudil on „tähe omadused“, olid Fabricia sõbrad joobunult posca’t luristades teatanud. Nõod olid ühel meelel, et Coriolanusel tuleb endast tüdrukule hea esmamulje jätta, et tal tekiks soov poisiga koostööd teha. Poiss ei tohiks kohelda teda kui vangimõistetut, vaid kui külalist. Coriolanus oli otsustanud tüdrukuga varakult rongijaamas kohtuda. See annaks talle juhendajana edumaa ja võimaluse võita tüdruku usaldus.

„Kujuta ette, kui hirmus tal võib olla, Coryo,“ oli Tigris öelnud. „Kui üksinda ta võib end tunda. Kui mina oleksin tema asemel, siis oleks suureks abiks kõik, mida sa teeksid, et ma tunneksin, et sa minust hoolid. Ei, veel rohkemgi. Nagu ma oleksin väärtuslik. Vii talle midagi, mõni talisman, mis näitab talle, et ta on sinu jaoks väärtuslik.“

Coriolanus mõtles vanaema roosidele, mis olid Kapitooliumis endiselt hinnatud. Vana naine poputas neid hoolega katuseaias, mis katusekorteriga kaasas käis, nii lageda taeva all kui ka väikeses päikese köetavas kasvuhoones. Aga vanaema jagas oma lilli laiali hoolikalt nagu teemante, nii et Coriolanusel oli tulnud teda tükk aega veenda, et oma iludus kätte saada. „Ma pean temaga sideme looma. Nagu sa isegi alati ütled, sinu roosid avavad mis tahes uksed.“ Vanaema lubaski talle ühe roosi, mis andis tunnistust sellest, kui mures ta nende olukorra pärast on.

Lõikustseremooniast oli möödas kaks päeva. Linnas oli endiselt lämbe ning raudteejaamas hakkas juba küpsetama, ehkki alles oli koitnud. Coriolanus tundis ennast laial inimtühjal perroonil silmatorkavana, aga ta ei saanud riskida rongi mahamagamisega. Ainus informatsioon, mille ta oli saanud oma alumise korruse naabrilt, mängumeistriks õppivalt Remus Dolittle’ilt, oli see, et rong pidi saabuma kolmapäeval. Remus oli hiljuti lõpetanud ülikooli ning tema pere oli kasutanud kõiki oma tutvusi, et saada talle ametikoht, kus makstaks piisavalt ja mis oleks stardipakuks tulevikku. Coriolanus oleks võinud Akadeemia kaudu täpsemalt uurida, aga ta ei teadnud, kas seal kortsutataks rongi vastu minemise peale kulmu. Iseenesest polnud ühtegi reeglit kehtestatud, kuid ta arvas, et enamik tema klassikaaslasi ootab oma tribuutidega kohtumisega järgmisel päeval Akadeemia järelevalve all toimuva kokkusaamiseni.

Möödus tund, seejärel teine, ent kusagilt ei paistnud ühtegi rongi. Päike kõrvetas läbi jaamakatuse klaaspaneelide. Higi nirises mööda Coriolanuse selga alla ja roos, mis oli hommikul paistnud nii majesteetlik, hakkas alla andma ja longu vajuma. Coriolanus hakkas juurdlema, et äkki oli kogu see asi läbimõtlematu ja tüdruk ei tänagi teda niisuguse tervituse eest. Mõnele teisele tüdrukule, tavalisele tüdrukule avaldaks see muljet, aga Lucy Gray Bairdis ei olnud midagi tavalist. Õigupoolest oli seesuguses tüdrukus, kes sai hakkama nii jultunud etteastega vahetult pärast linnapea solvamist, midagi heidutavat. Ja see kõik oli toimunud veel pärast mürgise mao pistmist teise tüdruku pluusikaelusesse. Muidugi polnud kindel, et madu oli mürgine, aga sinnapoole ju mõtted tavaliselt tüürivad? Tegelikult ajas see tüdruk hirmu nahka. Ja siin ta seisis, koolivorm seljas, roos peos nagu armunud koolipoisil, lootes, et tüdruk … mida? Arvab, et ta on tore? Hakkab teda usaldama? Ei tapa teda kohe ära?

Tribuudi koostöö oli möödapääsmatult vajalik. Eile oli Satyria korraldanud juhendajate koosoleku, kus räägiti lähemalt nende esimesest ülesandest. Varasematel aastatel olid tribuudid Kapitooliumi saabumise järgsel hommikul otse areenile läinud, aga nüüd, kui mängu olid kaasatud Akadeemia õpilased, oli graafikut pikendatud. Oli otsustatud, et iga juhendaja intervjueerib oma tribuuti, saades viis minutit, et esitleda teda televisiooni otsesaates tervele Panemile. Kui inimestel on kellelegi pöialt hoida, võivad nad Näljamängude vaatamisest isegi huvitatud olla. Kui kõik läheb hästi, näidatakse kõike parimal eetriajal – ehk kutsutakse juhendajaid oma tribuute mängude ajal isegi kommenteerima. Coriolanus lubas endale, et tema viis minutit tulevad õhtu kõige meeldejäävamad.

Veel üks tund roomas mööda ja ta oli valmis juba alla andma, kui korraga kostis sügavalt tunnelist rongivile. Esimesel paaril sõjakuul oli see vile tähendanud isa saabumist lahinguväljalt. Isa oli tundnud, et sõjateenistus suurendab tema kui relvamagnaadi legitiimsust perekonna äris. Suurepärase strateegina ning oma raudsete närvide ja domineeriva olemusega oli ta auastmestikul kiiresti edasi liikunud. Selleks, et näidata avalikult oma poolehoidu Kapitooliumile, läks Snowde perekond tavaliselt üheskoos jaama, Coriolanus oma sametülikonnas, ja jäi suurmehe naasmist ootama. Kuni selle päevani, mil rong tõi vaid sõnumi, et ülestõusnu kuul oli leidnud oma sihtmärgi. Kapitooliumis oli raske leida kohta, mis ei olnud seotud mõne kohutava mälestusega, kuid see siin oli eriti halb koht. Coriolanus ei saanud öelda, et ta oleks seda eemalseisvat ja karmi meest kohutavalt armastanud, aga ta oli kindlasti tundnud isa kaitset. Isa surm seostus hirmu ja haavatavusega, millest tal polnudki õnnestunud lahti saada.

Rong sõitis vilet lastes jaama ja jäi pidurite kriginal seisma. See oli lühike rong, ainult vedur ja kaks vagunit. Coriolanus ootas, et tema tribuut aknast paistma hakkaks, ent taipas siis, et vagunitel polegi aknaid. Need polnud reisi-, vaid kaubavagunid. Tabadega kinnitatud rasked metallketid hoidsid kaupa kindlalt luku taga.

Vale rong, mõtles ta. Võib vist sama hästi ka koju tagasi minna. Kuid siis kostis ühest kaubavagunist ilmeksimatult inimese hüüatus ja Coriolanus jäi paigale.

Coriolanus ootas, et rahuvalvajad kohale tormaksid, aga kakskümmend minutit ei teinud keegi rongist väljagi, alles siis ilmusid rööbaste juurde mõned rahuvalvajad. Üks neist vahetas nähtamatuks jääva rongijuhiga paar sõna ja aknast visati välja võtmekimp. Rahuvalvaja uitas aeglaselt esimese vaguni poole, sorides võtmete hulgas, enne kui leidis õige, pistis selle tabalukku ja keeras. Lukk ja ketid langesid eest ning rahuvalvaja lükkas raske ukse kõrvale. Vagun paistis tühi. Rahuvalvaja võttis kumminuia ja kolkis vastu uksepiita. „Hästi, kõik see mees, hakake liikuma!“

Ukseavasse ilmus pikk tumepruuni naha ja lapitud kotiriidest rõivastega poiss. Coriolanus tundis ära Clemensia sihvaka, kuid lihaselise tribuudi 11. ringkonnast. Tema kõrvale astus sarnase nahavärvi, kuid kõhetu keha ja raiuva köhaga tüdruk. Mõlemad olid paljajalu, käed enda ees raudus. Vaguni uks jäi maapinnast umbes pooleteise meetri kõrgusele, seepärast istusid mõlemad vaguni servale, enne kui ennast kohmakalt perroonile kukutasid. Üks triibulises kleidis ja punase kaelarätiga väike haiglase jumega tüdruk roomas ukse juurde, kuid ei suutnud ilmselt välja mõelda, kuidas vagunist maha saada. Rahuvalvaja tõmbas ta ühe ropsuga alla ja tüdruk maandus raskelt, kammitsetud kätega hädavaevu kukkumist takistades. Seejärel sirutas rahuvalvaja käe vagunisse ja tiris välja poisi, kes paistis kümneaastane, aga pidi olema vähemalt kaksteist, ning sikutas ka tema perroonile.

Selleks hetkeks oli vaguni raske kopitanud sõnnikuhais jõudnud Coriolanuseni. Nad transportisid tribuute loomavagunites, ja pealegi mitte väga puhastes. Ta mõtiskles, kas neile on süüa antud ja kas neid on välja värske õhu kätte lastud või pandi nad kohe pärast lõikuspäeva siia luku taha. Ta oli küll harjunud nägema tribuute ekraanil, kuid polnud end korralikult ette valmistanud nendega näost näkku kohtumiseks ning tundis korraga kahju- ja vastikustunnet. Nad olid tõesti olevused teisest maailmast. Lootusetust ja jõhkrast maailmast.

Rahuvalvaja liikus edasi teise vaguni juurde ja tegi luku lahti. Uks paiskus valla ja nähtavale ilmus Jessup, 12. ringkonna tribuut, kissitades ereda valguse käes silmi. Coriolanus tundis, kuidas temast jõnks läbi käis, ja tõmbus ootusärevusest pingule. Kindlasti on tüdruk sealsamas. Jessup hüppas jäigalt perroonile ja keeras end näoga tagasi rongi poole.

Lucy Gray Baird astus valguse kätte, raudus käed pooleldi silmade ees, mis veel valgusega kohanesid. Jessup sirutas käed välja, randmed teineteisest nii kaugel, kui ahelad lubasid, ja tüdruk langes ettepoole, lastes poisil ennast pihast kinni püüda ja üllatavalt graatsilise kaarega perroonile panna. Siis patsutas ta poissi tänutäheks varrukale, kallutas pea kuklasse ja ahmis endasse jaamale siravat päikest. Ta hakkas sõrmedega kobamisi juukseid siluma, sõlmi lahti harutama ja põhutükikesi välja nokkima.

Coriolanuse tähelepanu pöördus hetkeks rahuvalvajatele, kes vagunisse ähvardusi karjusid. Kui ta siis pilgu tagasi pööras, vaatas Lucy Gray ainiti tema poole. Poiss ehmus natuke, aga siis meenus talle, et ta on peale rahuvalvajate ju ainus inimene perroonil. Sõdurid vandusid juba, kui nad ühe endi hulgast rongi peale upitasid, et vastupunnivaid tribuute kätte saada.

Kas nüüd või mitte kunagi.

Ta läks mööda perrooni Lucy Gray juurde, ulatas talle roosi ja noogutas napilt. „Tere tulemast Kapitooliumi!“ ütles ta. Tema hääl kõlas veidi karedalt, sest ta polnud juba mitu tundi sõnagi lausunud, aga tema meelest lisaski see talle veidi küpsust.

Tüdruk mõõtis teda pilguga ja hetkeks kartis poiss, et ta kõnnib minema või, veel hullem, hakkab tema üle naerma. Selle asemel sirutas tüdruk käe ja noppis Coriolanuse käes oleva roosi küljest õrnalt ühe õielehe.

„Kui ma väike olin, vannitati mind petipiimas ja roosiõites,“ ütles ta viisil, mis tegi ta ebatõenäolised sõnad täiesti usutavaks. Ta libistas sõrmega üle särava valge lehepinna, pistis õielehe suhu ja sulges mõnuledes silmad. „Maitseb nagu uneaeg.“

Coriolanus vaatas teda uurivalt. Tüdruk nägi välja teistsugune kui lõikuspäeval. Jumestus oli maha pühitud, kui välja arvata mõned plekid siin-seal, ja niimoodi paistis ta noorem. Tema huuled olid lõhenenud, juuksed lahti ning vikerkaarevärviline kleit kortsus ja tolmune. Linnapea löögi jälg põsel oli muutunud sügavlillaks sinikaks. Aga midagi oli veel. Coriolanusel oli jälle mulje, et ta vaatab etendust, kuid seekord eraviisilist.

Silmad avanud, pööras tüdruk kogu oma tähelepanu Coriolanusele. „Sa ei näe sedamoodi välja, nagu sa peaksid siin olema.“

„Arvatavasti ei peakski,“ tunnistas poiss. „Aga ma olen sinu juhendaja. Ja ma tahtsin sinuga kohtuda omadel tingimustel. Mitte mängumeistrite.“

„Aa, mässaja,“ vastas tüdruk.

Kapitooliumi elanike huulilt kõlas see sõna nagu mürk, kuid tüdruk ütles seda heakskiitvalt nagu komplimenti. Või pilkas ta Coriolanust? Poisile meenus, et tüdruk kannab taskus madusid ja tavapärased reeglid tema puhul ei kehti.

„Ja mida mu juhendaja minu heaks teeb peale rooside kinkimise?“ küsis ta.

„Ma annan endast parima, et sinu eest hoolitseda,“ vastas Coriolanus.

Lucy Gray vaatas üle õla sinnapoole, kus rahuvalvajad parajasti kaks poolnälginud last perroonile viskasid. Tüdruk murdis perrooni vastu esihamba ja poiss sai kukkudes mitu teravat lööki.

Lucy Gray naeratas Coriolanusele. „Nojah, edu sulle, kenake,“ lausus ta ja läks tagasi Jessupi juurde, jättes Coriolanuse roosiga sinnapaika.

Kui rahuvalvajad hakkasid tribuute jaama peasissekäigu poole ajama, tundis Coriolanus, et tema võimalus libiseb käest. Ta ei olnud tüdruku usaldust võitnud. Ta ei olnud teinud midagi muud, kui tüdrukut ehk hetkeks lõbustanud. Kindlasti mõtles Lucy Gray, et poisist pole mingit kasu, ja võib-olla oli tal õiguski, kuid arvestades seda, mis kõik kaalul oli, pidi ta vähemalt proovima. Ta pistis jooksu ja jõudis tribuutide salgale ukse juures järele.

„Palun vabandust,“ ütles ta vastutavale rahuvalvajale. „Mina olen Coriolanus Snow Akadeemiast.“ Ta viipas peaga Lucy Gray poole. „See tribuut määrati Näljamängude ajaks mulle. Kas ma tohiksin teda tema elukohta saata?“

„Sellepärast sa oledki terve hommiku siin jõlkunud? Et etendusele viiva auto peale saada?“ küsis rahuvalvaja. Ta haises alkoholi järele ja tema silmad olid servadest punased. „Igatahes, härra Snow. Löö kampa.“

Alles siis nägi Coriolanus veokit, mis tribuute ootas. Pigem ratastel puur kui veok. See oli ümbritsetud raudvarbadega ja kaetud teraskatusega. Tema mõtted läksid vilksamisi tagasi lapsepõlveaegse tsirkuse juurde, kus ta oli näinud metsloomi – suuri kaslasi ja karusid – suletuina just sellistesse puuridesse. Käsku järgides sirutasid tribuudid käed raudade eemaldamiseks ette ja ronisid puuri.

Coriolanus hoidis eemale, kuid märkas siis, et Lucy Gray vaatab teda, ja teadis, et käes on otsustav hetk. Kui ta nüüd taganeb, on kõik läbi. Tüdruk arvab, et ta on argpüks, ja lööb talle lõplikult käega. Ta hingas sügavalt sisse ja vinnas ennast puuri.

Uks löödi ta selja taga pauguga kinni ja veok hakkas järsku liikuma, lüües Coriolanuse tasakaalust välja. Ta haaras vaistlikult paremale jäävatest raudvarbadest ja lõi oma lauba kahe varva vastu, kui paar tribuuti talle kaela sadas. Ta lükkas end jõuliselt tahapoole ja keeras ümber, jäädes kaasreisijatega silmitsi. Kõik hoidsid nüüd vähemalt ühest metallvarvast kinni, välja arvatud murtud hambaga tüdruk, kes klammerdus oma ringkonna poisi jala külge. Kui veok mürinal mööda laia avenüüd edasi sõitis, hakkasid nad kohanema.

Coriolanus teadis, et oli teinud vea. Ta tundis isegi värskes õhus lämmatavat haisu. Tribuudid olid loomavaguni lehast läbi imbunud, see segunes pesemata ihude lõhnaga ja ajas Coriolanusel südame pahaks. Nii lähedalt nägi ta selgelt, kui kasimata nad on, kui verd täis valgunud on nende silmad, kui sinikaid täis nende jäsemed. Lucy Gray oli surutud puuri eesnurka ja tupsutas kleidiservaga värsket kriimu laubal. Paistis, et ta ei tee Coriolanuse kohalolust väljagi, kuid teised jõllitasid poissi nagu metsik loomakari hellitatud puudlit.

Vähemalt olen ma paremas seisundis kui nemad, mõtles ta ja surus käe roosivarre ümber rusikasse. Kui nad ründavad, on mul võimalus. Aga kas oli? Nii mitme vastu?

Veok võttis hoogu maha ja laskis mööda rahvast täis värvilise trammi. Ehkki ta oli puuri tagumises otsas, tõmbus Coriolanus küüru, et teda ei märgataks.

Tramm läks mööda, veok hakkas uuesti sõitma ja Coriolanus julges end taas sirgu ajada. Tribuudid naersid, või vähemalt mõned neist irvitasid ta ilmselge ebamugavushetke üle.

„Mis lahti, ilus poiss? Oled vales puuris või?“ küsis 11. ringkonna poiss, kes ei naernud sugugi.

Varjamatu vihkamine ehmatas Coriolanust, kuid ta püüdis seda mitte välja näidata. „Ei, see on täpselt see puur, mida ma ootasin.“

Poiss sirutas kiiresti käed, pani oma pikad kriimulised sõrmed ümber Coriolanuse kõri ja lükkas teda. Ta käsivarred pressisid Coriolanuse vastu trelle. Allasurutuna otsustas Coriolanus ainsa liigutuse kasuks, mis teda kooliõue kähmlustes kunagi alt polnud vedanud, ja virutas põlvega kõvasti vastasele kubemesse. Ringkonna poiss ahmis õhku ja vajus teda lahti lastes kägarasse.

„Ta võiks sind praegu tappa.“ 11. ringkonna tüdruk köhis Coriolanusele näkku. „Ta tappis ühe rahuvalvaja 11. ringkonnas. Keegi ei saanud teada, kes seda tegi.“

„Ole vait, Dill,“ urises poiss.

„Mis sellest enam?“ küsis Dill.

„Tapame ta kõik koos,“ ütles tilluke poiss tigedalt. „Ega see meie jaoks midagi hullemaks tee.“

Mitu tribuuti pomises nõusolevalt ja astus lähemale.

Coriolanus tõmbus hirmust kangeks. Nad tapavad ta? Kas nad kavatsevad ta tõesti siinsamas surnuks peksta, keset päist päeva, keset Kapitooliumi? Korraga oli talle selge, et seda nad kavatsevadki. Mis neil lõppude lõpuks ikka kaotada oli? Coriolanuse süda hakkas rinnus taguma, kui ta kergelt küüru tõmbus, rusikad ees, oodates viivitamatut rünnakut.

Nurgast kõlas Lucy Gray meloodiline hääl, lõpetades pingelise hetke. „Meie jaoks võib-olla mitte. Aga kas sul kodus pere on? Keegi, keda nad seal karistada saaksid?“

See paistis teiste tribuutide indu veidi vähendavat. Tüdruk vingerdas teiste hulgast läbi ning jäi nende ja Coriolanuse vahele seisma.

„Pealegi,“ ütles ta, „on ta minu juhendaja. Ta peaks mind aitama. Mul võib teda vaja minna.“

„Kuidas sul saab juhataja olla?“ küsis Dill.

„Juhendaja. Te kõik saate endale juhendaja,“ selgitas Coriolanus, püüdes kõlada olukorra peremehena.

„Kus nad siis on?“ nõudis Dill. „Miks nad siia ei tulnud?“

„Ju te siis ei innustanud neid,“ lausus Lucy Gray. Ta pööras pilgu Dillilt Coriolanusele ja pilgutas talle silma.

Veok pööras kitsale kõrvaltänavale ja jõudis tupikusse. Coriolanus ei saanud aru, kus nad täpselt on. Ta proovis meenutada, kus tribuute eelmistel aastatel hoiti. Kas mitte tallides, kus elasid rahuvalvajate hobused? Jah, enda meelest oli ta midagi sellist kuulnud. Niipea kui nad kohale jõuavad, otsib ta mõne rahuvalvaja ja selgitab asja, võibolla palub vaenulikkusele osutades ka kaitset. Lucy Gray silmapilgutust arvestades tasub tal ilmselt sinna jääda.

Nüüd tagurdas veok ühe hämaralt valgustatud hoone, võib-olla laohoone juurde. Coriolanus tundis riknenud kala ja vana heina muskust meenutavat lõhna. Segaduses, püüdis ta ümbrust paremini uurida ja tema pilk peatus kahel avaneval metalluksel. Üks rahuvalvaja avas veoki tagaukse; enne kui keegi sai hakata maha ronima, kallutas veok nad kõik külmale niiskele tsementpõrandale. Mitte põrandale, pigem nagu liutorusse, sest pind oli nii suure kaldega, et Coriolanus hakkas otsekohe allapoole libisema, teised kukil. Ta pillas roosi käest, püüdes millestki kinni haarata, ent ei leidnud midagi. Nad libisesid oma kuus meetrit, enne kui maandusid puntras sõmeral pinnasel. Päike siras Coriolanuse peale, kui ta puntrast välja rabeles. Ta komberdas paari meetri kaugusele, kohendas ennast ja kangestus õudusest. Need ei olnud tallid. Ehkki ta polnud siin palju aastaid käinud, mäletas ta kõike selgesti. Liivariba. Kõrgele üles kerkivad kunstkaljud. Rida kaardu painutatud metallvarbasid, millesse olid graveeritud viinapuuväädid ja mis kaitsesid publikut. Varbade vahelt jõllitasid teda Kapitooliumi laste pilgud.

Ta oli loomaaia ahvipuuris.

Laululindude ja madude ballaad

Подняться наверх