Читать книгу Tõeline Jumalaosake - Taavi Jakobson - Страница 7

Sel laupäeval Elton siiski oma esimese artiklini ei jõudnud. Otsustamine, mis teemal ja kui laiahaardeliselt alustada, oli keeruline ülesanne. Pärast pikka kaalumist jõudis ta järeldusele, et laiem nano-osakeste – mis oli ka ju ta enda uurimisvaldkond – käsitlus oleks ava-artikliks parim teema. Kiire guugeldus näitas, et Eesti laiatarbemeedias ei olnud sel teemal hiljuti põhjalikke artikleid ilmunud. Oli vaid paar pseudoteaduslikku heietust, mille lugemine kinnitas Eltonile veelgi kindlamalt, et tal on aeg inimeste harimiseks sulg haarata. Enne kirjutama asumist vaatas ta veel kiirelt üle viimased arengud rahvusvahelises teadusajakirjanduses – ei saa ju inimesi vananenud infoga eksitada – kuni uppus uute põnevate artiklite ahvatlevasse voogudesse. Õhtu saabudes sikutas Ott ta viimaks tagasi reaalsesse ellu, teavitades, et viimane aeg on minema hakata, kui neil vähimgi plaan sel õhtul kinno jõuda on.

Oma mõttest tavameediale söödav teadusartikkel kirjutada Elton ei loobunud. Esialgne helge unistus õigepea valmis saavast kirjatööst asendus esimese nädala jooksul kerge süümekaga, et ta ei olnud tööga veel alustanud. Kolmanda nädala lõpuks oli süütunne kasvanud nii suureks, et ta teavitas kõiki oma sõpru nädalavahetuse plaanide tühistamisest, et saaks rahulikult artiklile keskenduda. Ott ei teinud sellest probleemi.

Laupäeva lõunaks oli Eltonil paigas juba artikli kondikava ning pealkiri „Nano-osakeste salapärane maailm.“ Ta oli endaga rahul. Pealkiri kõlas kutsuvalt. Iga valmiskirjutatud lõik suurendas ta indu ja usku sellesse, et sissejuhatav osa füüsikat tavatarbijaile tutvustavast sarjast saab mitte ainult sisukas, vaid ka seikluslikult põnev. Õhtuks oli valmis viis lehekülge soravat teksti, mida illustreerisid paar värvikat skeemi ja tabelit. See oli teema, mida Elton tundis läbi ja lõhki. Ehkki artikli valmimise järel oli tal kihk see kohe toimetusse saata, otsustas ta oodata hommikuni. Uinumise-eelne aeg oli täis unistusi sellest, kuidas füüsika nüüd viimaks ometi lisaks igapäevasele vaimsele väljakutsele talle ka kuulsust toob. Unistused jätkusid ülevoolavalt meeldivates unenägudes.

Pühapäeva hommik läks kirjatööle viimase lihvi andmiseks. See lisa-aeg oli väga oluline – selgus, et Elton oli olnud ebatäpne paari viite kuupäevades. Kui ta oli need näpukad kiirelt parandanud, kohendas ta veel ühte skeemi. Paar lauset olid mitmeti mõistetavad ja said ümber kirjutatud. Veendumaks, et ta tõepoolest oli artikli kirjutanud mittefüüsikutele arusaadavas keeles, näitas ta seda ka oma vanematele, kes kiitsid kirjutise igas mõttes heaks ja teatasid nagu ühest suust, et saavad lõpuks aru, millega Elton päevad läbi tegeleb.

Pärast lõunasööki kirjutas ta valmis kaaskirja, lisas artikli sellele ja ... luges igaks juhuks oma kirjatöö veel kord läbi. Sedapuhku oli kõik korrektne ja artikkel läks läbi internetiavaruste toimetuse poole lendu. Igati välja teenitud tuntus varitses mõne päevatee kaugusel.

Lähinädalatel kirjutas innustunud Elton veel mitu artiklit: „Kuidas nanoteadus meie elu mõjutab“, „Kas on alust pidada metallilisi nano-osakesi mürgiseks“ ja – tema enda vaieldamatu lemmik - „Quo vadis, nanotehnoloogia.“ Viimases poolfilosoofilises artiklis lahkas ta lisaks füüsika pärusmaale kuuluvatele teemadele ka teaduse ja eetika ning teaduse ühiskondliku kasulikkuse teemasid. Selle kirjatöö trükkis ta välja ja riputas kodulabori kohviku teadetetahvlile üles.

Seda vana ja kulunud määratlematu kangaga kaetud teadetetahvlit mäletas Elton tudengiaegadest saadik. Aeg-ajalt torgati nööpnõela otsa sinna mõni artiklialge, mida kolleegid siis kohvi kõrvale lugesid, arvustasid ja kritseldasid. Vähem kui nädalaga sai must-valgest paberist sini-puna-must-hall-valge paber – vastavalt pliiatsitele, mis esimesena kitli rinnataskust kätte juhtus. Paar kohvilärakat oli samuti pea kohustuslik kujunduselement. See traditsioon elas vapralt edasi hoolimata võimalusest oma töid sotsiaalmeedias (ka labori oma kinnises võrgus) kommenteerimiseks välja panna.

Elton oli rahul – juba esimeste päevadega oli ta töö üsna korralikult ära soditud. Raske oli end tagasi hoida ja oodata kolleegide kommentaaride lugemisega kuni traditsiooniline nädalane avalikustamisperiood läbi sai. Reede õhtul, kui enamus kolleege oli juba lahkunud, otsustas doktor Kobar, et nüüd on aeg arvustuste lugemiseks. Ta võttis piduliku sündmuse puhul värske kohvi, teadetetahvlilt enda väga kirjuks muudetud üllitise ja sulges end oma kabinetti.

Nagu ikka, oli kommentaarides väga palju kasutut. Mõni tekst oli loetamatu, ükskõik kui tõsiselt Elton ka seda üritas, lisaks olid seal mõned suvalised mahakriipsutatud telefoninumbrid ja märkmed ning paar sudokut – artiklite valgeid servi kasutati enamasti ka käepäraste märkmepaberitena. Muu aga oli äärmiselt positiivne. Kiitust nendes kommentaarides ei jagatud peaaegu kunagi – seda ta ei oodanudki, aga ei olnud ka nii sagedasi otseselt materdavaid märkusi. Pigem juhiti tähelepanu kohtadele, mis vajaksid rohkem süvitsi minemist või teema pikemat avamist. Elu oli ilus.

Kahjuks oli aga labori kohviku teadetetahvel ainus meedium, mis Eltoni artiklitele hämarat päevavalgust võimaldas. Toimetustelt ei tulnud ta kaastööde kohta isegi ühtegi vastust. Vaikses lootuses, et asi nii käibki, vaatas ta nende nädalate jooksul ilmunud lehed (eriti paksemad nädalalehed) topelt ja ülipõhjalikult läbi. Kasutult.

See ei löönud Eltonit veel verest välja. Kui nano-osakesed ei pälvi meedia tähelepanu, tuleb minna veel sügavamale – subatomaarsele tasemele. Seoses CERNiga oli see parasjagu ka kuum teema. Elementaarosakesed ei olnud küll ta uurimisvaldkond, kuid populaarteadusliku artikli tarbeks oli tal teadmisi kordades rohkem kui tarvis. Veidi lisauurimistöid ja valmis kolm lihtsas keeles artiklit ta uutest väikestest sõpradest – bosonitest ja fermionidest. Kahjuks olid ka need määratud oma avaldamist igavesti ootama jääma.

„Kõik on ju ilusasti kirjutatud,“ ütles Ott, kellele ta meedia ootamatu leiguse üle kurtis, artiklite läbilappamise järel. „Võiks isegi öelda, et sul on kirjanduslikku annet. Aga saa aru – sa räägid teemal, mis on lugejate jaoks selgelt üle pea. Vähemalt nii arvavad toimetajad, kelle enda jaoks on su artiklid kohe kaugelt üle pea.“ Ott pistis järgmise marineeritud silgu suhu ja jätkas mõnevõrra halvenenud diktsiooniga: „Kirjuta teemadel, mis müüvad. Hirm müüb. Kuulsused müüvad. Ära kirjuta nendest pisiasjadest. Nanostuff on liiga väike. Elementaarosakesed - veel hullem. Ära kirjuta ka liiga suurtest. Sinivaalad huvitavad siiski ainult rohelisi ja rohelised omakorda ei huvita kedagi. Ära mine äärmustesse – tõde on enamasti skaala keskel. Kirjuta inimestest – veel parem kui näiteks mõnest tõsielusarjas kuulsaks saanud ilusast tütarlapsest. Tee temaga koos pilt ja intervjuu ... kui sa seda muidugi julged teha.“

Eltoni urahtust sügava rahuldustundega ignoreeriv Ott jätkas: „Sinu kirjanduslik talent sinna juurde ja oledki kohe arvestatav ajakirjanik.“ Oti nägu lõi järsku särama: „... või kirjuta UFOdest – rohelised siiski huvitavad inimesi, kui tegu on teiselt planeedilt tulnud Greenpeace’i vendadega. Kui oma planeedil hakkas pealikutele nende öko-jutt pinda käima, saadetigi nad siia vaatama, kui tuksi on võimalik ühe planeedi loodus keerata. Et vaadaku ja ärgu virisegu. Roheline kuub selga, marss raketti ja Maa poole!“

Elton lükkas silgutaldriku endast järsu liigutusega eemale. „Tead, veame kihla, et mu füüsika-teemaline artikkel avaldatakse massmeedias veel sel suvel. Kui ma kaotan, on esimesed viis drinki igal klubiõhtul minu kulul.“

Eltoni sissetulekud jäid Oti omadele kõvasti alla. Lauale pandud panus oli selles kontekstis väga kõrge. Ott, kes ei tahtnud ilmselgele kaotusele vastu kappavat sõpra nöörida, vaidles vastu „Ei, mängime ikka tõsiste panustega. Kui kaotad, pesed ühe aasta jooksul igal laupäeval kõik siia kraanikaussi kogunenud nõud puhtaks, kandes ruudulist põlle ja pearätikut.“

„Olgu, pervo. Ja kui ma võidan ...“

„Kui sa võidad, siis viin ma meie firma sekretäri aasta jooksul Brasiiliasse ekskursioonile.“

Elton mühatas: „See ei kõla ju sugugi ohverdusena. Samas ... arvestades, et sa ei ole julgenud temaga – kaua te samas majas juba töötate – kaks aastat – sõnagi vahetada ... mnjaa ... OK, pakkumine vastu võetud.“ Löödi käed. Et aga kokkulepped olid sõlmitud pika aja peale, otsustati need ka paberile kirja panna. Ott leidis põrandalt mingi vana paberarve. Selle pöördele kirjutati kihlveo tingimused ja riputati köögi seinale vajalike paberite hoidlana toimiva naela otsa. Õhtu jätkus nagu ikka: vastastikused ergutuskõned Oti korteris, ööklubi, standardne põgenemistee.

* * *

Elton vahtis tühja pilguga tühja ekraani. Tuba oli pime, mis juuli keskpaigas tähendas seda, et kell oli kaugelt üle südaöö. Mitte ühtegi mõtet ei tulnud pähe. Ta oli kõik, millest kirjutada tasus, artiklitesse pannud ja minema saatnud. Ainult et miski ei töötanud. Kas tõesti siis ainus teadusesarnane asi, mis sobib, on see paganama ... gobon – meenus paari kuu tagune vestlus Oti köögis. Just, General Obvious Bullshit of Nescience. Kas tõesti ainult sügav teadmatus ja rumal hirmutamine on avaldamist väärt?

Võibolla polegi ajakirjanikud need, keda süüdistada. Tänapäeva füüsika on muutunud tavainimesele tajutamatuks ja ausaltöelda on nii mõnigi prominentne uurimissuund rangest teaduslikkusest üsna kaugel. Või siis vähemalt ei ole suudetud selle paikapidavust reaalses maailmas tõestada. Stringiteooria, supersümmeetria või seesama hirmuäratav veiderainegi on ju praegusel ajal rangelt võttes veel fantaasiad. On see üldse enam teadus või ollakse liikumas kuhugi religiooni ja filosoofia piirimaile? Objektiivse reaalse maailma seletamise püüetest on uskumatu kergusega minema libisetud. Ulmekirjandusest eristab mõningaid teooriaid vaid see, et väidete taga seisvatel inimestel on teaduskraadid, millega ulmekirjanikud reeglina eputada ei saa.

Eltonile meenusid õhtud, mil ta kohtingukaaslastest katsealustega füüsikana paistva jama usaldatavust proovis. Võibolla ei olnudki see jama, mida ta rääkis. Võibolla oli ta uute teooriate sünni juures, lihtsalt ise seda teadmata, mõtles ta irooniliselt.

Jah, hirm ja fantaasia ... Aga kui segada päris teaduslikku teksti pisut filosoofiat ja usku ... ja fantaasiat? Iga paradigmaatiline muutus eeldab ju millegi esialgu uskumatu ja ulmelise sisse toomist. Kui teha seda positiivses võtmes, mitte inimesi hirmutades, kas ka siis oleks asjal menu? „Tahate pseudoteadust – aga palun!“ pöördus ta mõttes määratlematu võhikute, teda mitte avaldanud ajakirjanike, puhtast teadusest eemaldunud füüsikute ja ülejäänud maailma ebaõiglusest koosneva pilve poole.

Ent udutamine ei tundunud õige. Ta oli seni suutnud tumedate jõudude ahvatlusele vastu seista ja püsis kindlalt vaid puhta ja eksperimentidega tõestatava teaduse leeris. Aga muinasjutud, turgatas talle pähe. Puhas fantaasia, kuid annab edasi oma aja moraalseid tõekspidamisi ja ellujäämiseks vajalikke õpetussõnu. Kuid muinasjuttude kohta teavad ju kõik, et need on puhas kujutelm. Ei tea ju! Sihtgrupp – lapsed – usuvad neid täiesti siiralt. Vaid muinasjutuvestjad luiskavad teadlikult. Ülla eesmärgi nimel. Kui ma kasutan ulmet selleks, et panna inimesi füüsika vastu huvi tundma ... ei olekski see ju nii halb? Või kui suudan algatada debati, mis õpetab inimesi eristama pseudoteadust päris teadusest? Mnjah, kuid kuhu tõmmata piir?

Eetilise piiri vedamisest mõtisklemine tundus suurustlemisena – seni ei olnud ta kriipsukestki enda ees seisvale digitaalsele paberile saanud. Olgu, kõigepealt teema. Talle meenus just loetud artikkel neutriinodest ja nende võimest liikuda pikki distantse läbi mateeria, ilma et „kumbki osapool“ seda märkaks. Inimkeha läbib igas sekundis miljardeid neutriinosid. Kõlab ulmeliselt, aga tõestatud ja reaalne teadus. Okei, kirjutame neutriinodest, mis kihutavad valguskiirusel läbi mateeria. Selle teema abil avaldamise latist ilmselt veel üle ei hüppa.

Mis siis saab, kui mõni neutriino on eriline? Näiteks parempoolse käelisusega, erinevalt seni leitud ja tõestatud vasakukäelistest. Oijah, lihtsalt deklareerida, et parempoolse kiraalsusega neutriino võiks eksisteerida, on kindel viis kirjutada otse toimetaja prügikasti. Pole selles väites ju midagi uut ega põnevat. Kuidas see osake põnevaks muuta? Inimesi huvitab ju ikka see, mis neisse puutub … Kuidas mõjutaks see osake inimest, keda ta läbib? Või vastupidi, kuidas suudaks inimene mõjutada seda erilist neutriinot? Või selle erilise neutriino kaudu kogu seda meeletut neutriinode parve, mis igal ajahetkel pea valguskiirusel läbi universumi vuhiseb? Võiks olla ju päris huvitav, aga kas piisav, et avaldamisõiguseni jõuda? Ja mis see mõju võiks olla?

Keerame vinti juurde ... Mitmed varasemad teoreetikud on sisse toonud täiendavaid dimensioone, mis peaks aitama maailma paremini kirjeldada kui teada-tuntud neljamõõtmeline aegruum. Kuhu see tee viib? Nii, aeg, kolmemõõtmeline ruum ja ... objektiivse reaalsuse mõõde. Mõõde, mis määrab ära reaalse tuleviku kõigist võimalikest! Eltoni pulss kiirenes, ta tundis end millegi väga lähedal olevat. Igas ajahetkes ja ruumi punktis on võimalik vaid üks aegruumi olek sellel skaalal, kuid enne sellesse hetke sisenemist on võimalikke tulemusi mitmeid. Kas teravikule asetatud pliiats kukub vasakule või paremale, kas tööleruttaja jõuab bussile, kas võimalik armastajapaar satub istuma samale pingile, kas pilvitus päästab Kokura või Nagasaki?

Kui see paremakäeline neutriino suudab tekitada fluktuatsioone neutriinode väljas mingis aegruumi osas, äkki on võimalik tekitada resonants, mis põrgatab aegruumi teise võimalikku tulevikku? Alul tekiks reaalsuse paindumine ühes aegruumi osas, see omakorda tooks kaasa sündmuste muutumise laine. Nagu kaoseteoorias – väike muutus sisendites toob kaasa hiiglasliku muutuse väljundites. Just! GOBON on hoopis General Objectivity Bending Obtrusive Neutrino^[1.] – agressiivne neutriino, millel on tema erilise spinni tõttu võime painutada reaalsust ... vastavalt isiku, keda ta parajasti läbib, biovälja võngetele. Ei, bioväli on juba liiga muinasjutumaa. Või kas on? Bioväli, energiate võnkumised ... Võib-olla ei ole nende seos veel avastatud? Võnked on võnked. Ma ei pea midagi tõestama – suured teadlased on väitnud asju palju enne nende tõestamist. Neutriinode olemasolugi ju tõestati alles paar aastakümmet peale seda, kui Pauli nende olemasolu ennustas. Nojah, temal oli piisavalt teoreetilist alust nende ennustamiseks, mina ainult spekuleerin. Aga äkki nii peabki, lasen lihtsalt oma meeled vabaks. Võib-olla on kõik see mu alateadvuses olemas ja teadvus lihtsalt segab tõeliselt suurte avastusteni liikumisel? Ei lase nii suurt teadvuse hüpet läbi, kuna ei oska praeguste mõtte- ja teadmismallidega seda seletada. Nii peabki teadust tegema! Elton tegi enda peegelpildile arvutiekraanil hullu teadlase grimassi ja näitas keelt. Kui vint korralikult üle keerata, saavad kõik asja veidigi jagavad inimesed aru, et see on provokatsioon ja fantaasia. Et ta ei mõtle seda tõsiselt. Muidu võiks olla päris piinlik.

Nii - gobonid tekitavad aegruumis hajuva murdlaine neutriinode väljas. Ütleme, et selles laines omandavad neutriinod hetkeks laengu ja asuvad seeläbi vastasmõjusse muude osakestega. See vastasmõju võiks esile kutsuda fermionide muundumise footoniteks ... ja tagasi! Kuid tagasi tekiks mateeria juba nihkununa ajas või ruumis. Või mõlemas. Ja protsessi käigus kaotavad neutriinod taas laengu. Elton hakkas kirjutama. Algul aeglaselt, siis järjest kiiremini, teksti lõikude kaupa ekraanile paisates ja siis sama suurte hulkadena kustutades. Sõrmed paistsid teksti kirjutama mõistuse sekkumiseta, nii mõnigi mõte jõudis teadvusse alles ekraanilt lugedes. Ajataju kadus. Aeg-ajalt vilksatasid teadvusesse mälupildid ruudulistest vihikutest, millesse ta lapsepõlves imemasinaid oli joonistanud. Peas hõljus erilise selguse udu. Pärast mitmetunnilist tihedat klaviatuuriklõbinat saabus vaikus.

„Gobonite esile kutsutud reaalsuse paindumine tekitab indiviidis, keda see läbib, lühiajalise segaduse, kuna katkestab senise aegruumi kulu. Enamasti tuntakse seda kui déjà-vu või jamais vu efekti. /../ Mitmed usundid tunnevad juhtumeid, kus palju gobonied ühte indiviidi tabab. Enamasti nimetatakse seda valgustumiseks või nägemuseks. /../ Kui gobonite mass ületab teatava kriitilise piiri, paindub objektiivne reaalsus vastavalt indiviidi subjektiivsetele subatomaarsete osakeste võngetele, mis omakorda on kooskõlas tema teadvuse ja alateadvusega. Selle kriitilise piiri välja selgitamiseks on vaja teha veel hulgaliselt katseid. /../ Gobonite tekke- ja liikumistrajektoorid on praegusel hetkel ennustamatud.“ Elton vaatas oma teksti hämmeldunult. Ta oli kõik need sõnad kirjutanud, aga siiski tundus see kõik veider ja võõras. Mis see nüüd siis oli? Teaduseks ei saa seda nimetada. Samas baseerus asi ju osakeste standardmudelil ... nii laias laastus. Väga laias laastus, kuid siiski. Järelikult teadus.

Ta lisas oma jutule – mis andis päris pika populaarteadusliku artikli mõõdu välja - paar neutriinosid kujutavat illustratsiooni, elementaarosakeste kolme generatsiooni kujutava tabeli, pealkirjastas kirjatöö ja saatis kindluse mõttes kolmele toimetusele. Saatis kiiresti ära, et väsinud pea enne send nupu vajutust kirjutuslauale ei vajuks. Veel olulisem - et mitte hakata järgmisel hommikul kõhklema. Pole vaja ju ilmaasjata närvipinget. Senine kogemus: kuuest artiklist null avaldatut rääkis selget keelt. Avaldamise tõenäosus – null. Milleks raisata aega mingi otsuse langetamiseks, mis nagunii mingit mõju ei oma. Pealegi – kui tõesti kirjatükk avaldatakse, ei tee see midagi halba. Kui üldse mingit mõju omab. Suures osas on jutt hariv: kui keegi juhtub seda tõesti lugema, on ta pärast fermionidest ja footonitest vähemalt midagi kuulnud ... gobon on vaid vürts muidu magedaks hinnatud leemes. Elton kukkus voodisse ja uinus hetkega – viimaste tundide intensiivne vaimne pingutus oli ta lõpuni ära kurnanud.

* * *

Kööki astunud Elton hoidis ennast raskustega tagasi. Ta püüdis näole manada igapäevast neutraalset ilmet, kuid igaüks, kes teda veidigi tundis (või inimloomust üldiselt) ja oleks korrakski teda silmitsenud, oleks mõistnud, et midagi suurt on just juhtunud. Ott aga ei vaadanud tema poole. Elton asetas oma arvutikoti toolile ja avas selle nii aeglaselt kui suutis. Siis aga ta kannatus katkes – ta haaras kotist mõneleheküljelise käsikirja ja lõi selle sõbra ette lauale. Nietzshe „Zarathustra“ lugemisse süvenenud Ott võpatas ja vaatas sõbrale otsa. Mitte üllatunult – nad olid ikka vastastikuseid üllitisi lugenud ja ega sellised vastastikused ehmatamisedki harvad olnud. Pigem ootas ta Eltonilt selgitust, millega seekord tegu, kuid vastuseks kõlas vaid: „Loe!“

Eks ta siis hakkas lugema, kohati valjusti pobisedes. „Nii ... Gobon suudab mõjutada sündmuste kulgu mitte ainult praeguses hetkes vaid aegruumi nihutamise, ehk painutamise, fenomeni läbi ka vahetus minevikus ja tulevikus. /../ Gobonid võivad pärineda Päikeselt ... kuid tõenäolisem on, et gobon – tüüpi neutriinod kanduvad meieni Siiriuselt. /../ Gobonite avastamiseks, suunamiseks ja tekitamiseks on vaja tänapäeva füüsikale veel tundmata meetodeid.“

Jõudnud artikli lõppu jäi ta hämmeldunult aknast välja vaatama. Vaatas kohe tükk aega enne kui midagi ütles. „Mis see nüüd siis on? ... Sinu teadusartikkel? Või oled otsustanud ulmekirjandusega alustada? Ei, su artikkel see ei saa olla. Ongi? Täitsa segi oled pööranud. Sõbralik soovitus – joo midagi rahustavat ja puhka paar nädalat. Siis proovi uuesti. Mis sellesse … üllitisse puutub, siis söön ma oma vanad sokid ära, kui keegi peaks selle asja kusagil avaldama.“

Elton oskas seda vastust oodata. Sõna lausumata võttis ta kotist Oti sokid, mille oli enne vannitoa põrandalt kaasa rabanud, tõmbas need sirgeks ja asetas ükshaaval hoolikalt lauale. Sokkide omaniku hämmeldus kasvas piirini, mida oleks suutnud tekitada vaid pilt Eltonist kirglikult suudlemas ööklubi kuumima tüdrukuga. „Mäh?“ suutis ta vaid küsida.

Elton kummardas veel kord oma koti sisemusse ja tõmbas sealt välja värske nädalalehe, mis oli tagurpidi kokku murtud nii, et tema artikkel – küll arusaamatuseni kärbitud kujul – Otile laualt otsa vaatama jäi. Ott vaatas artiklit, siis sokke, mõtles hetke ja teatas: „Neid ma ei söö. Mul on ühed veel vanemad. ... Aga igal juhul – õnnitlen! Kuidas see siis juhtus ... ja mis jutt see üleüldse on? Kuule – kas gobon ei olnud mitte see Hiina kondoomi-asi?“ Elton noogutas ja rääkis oma hiljutisest kirjutamise ööst.

„Aga ikkagi – kuidas on võimalik, et sina, kes sa oled puhta teaduse jünger ja pseudoteaduslike asjade pärast valmis kogu maailma ajakirjandusele sõda kuulutama, ise sellise jutu kokku kirjutad? Okei, ulmekana saaksin aru. Aga sa serveerid seda asja ju teadusena...“

„See ongi ju teadus. Lihtsalt olen natuke kaugemale mõelnud tänapäeva füüsika teadmiste piiravatest raamidest. Viimased sajandid on ju igale suuremale läbimurdele eelnenud esialgu uskumatuna paistev idee – tõestamine on toimunud mõnikord isegi aastaid pärast idee autori surma.“

„Seda juttu räägi mõnele oma kohtingu-katsealusele. Tõestamine tõestamiseks. Teadus eeldab mingeidki põhjendusi, sina lased lihtsalt fantaasial voolata ja väidad asju ilma vaevumata neid kuidagigi argumenteerida. Vähemalt teoreetiliselt peaks su jutt ju millelgi baseeruma.“

„See on ju artikkel, mitte teadustöö. Kui ma oleks hakanud siin pikki põhjendusi tooma, ei oleks see ju enam loetav ega avaldatav.“

„Aga on sul kuskil olemas need põhjendused?“

Elton oli löödud. Muidugi ta teadis, et oli hakkama saanud väga küsitava teoga, kuid oma jutu ja teaduse kooskõla asemel oli ta keskendunud sellele, et viimaks ometi on üks tema artikkel trükisõna kaudu inimeste ette ilmutatud. Peitu pugenud piinlikkustunne ronis Oti juttu kuuldes oma urkast välja ja hakkas isukalt Eltoni hinge närima. Õhinast ja enesekindlusest jäid hetkega alles vaid riismed. „Äh, muidugi on sul õigus, aga ära nüüd seda asja kuidagi suureks puhu. Kas keegi selle idiootliku CERNi maailmalõpu-paanika artikli peale midagi ette võttis? Tuldi teilt musta augu poolt allaneelamise vastu kindlustust ostma? Ei tuldud. No näed, ei muuda see artikkel ka mitte kui midagi. Peale selle, et sul seisab aasta jooksul ees unistuste reis unistuste tütarlapsega Brasiiliasse.“

„Oot – mismõttes? Kas sa päriselt ka väidad, et see on füüsikateemaline artikkel või jätkad inertsist? Sokisöömise lõksu sa mind juba meelitasid. Öäk! Ära loodagi mind nüüd reisi-lõksu tõmmata. See asi siin pole füüsika!“

„Muidugi on. Definitsiooni järgi - füüsika on loodusteadus, mis uurib loodust kõige üldisemas mõttes – kõigi mateeriavormide üldisi omadusi. Sobib 100%. Lisaks sellele on mu artikkel ju subatomaarsetest osakestest. See pole lihtsalt füüsika, see on lausa har­ dcore. Kui palju veel vaidled, pead kaks tüdrukut reisile meelitama. Mul ju isegi osakeste standardmudeli tabel lisatud.“

„Käsikirjas küll, aga mitte avaldatud artiklis“, vaidles Ott vastu. „OK, seda ei ole, aga kõik muu ju siiski peab paika.“

„Ära unusta, et füüsika on ka täppisteadus – nii teooria kui praktika peavad rajanema korrektsel mudelil.“

Peale mõningast mõttepingpongi lepiti kokku, et Elton koostab oma teooria matemaatilise mudeli. Kui ta sellega hakkama saab, on ta kihlveo võitnud. Kui ei – suvi ei ole läbi ja tal on veel võimalusi püüda midagi füüsika-teemalist (päris-füüsikateemalist, nagu Ott rõhutas), ajakirjandusse saada. Mõlemad olid rahul. Ott sokisöömise lubadus ei olnud ajaliselt piiratud ja ta lootis leida viisi, kuidas need kõigepealt mingisse pool-söödavasse vormi väljaspool oma seedekulglat lagundada. Peab valima mingid täispuuvillased, et jama ei tuleks. Äkki õnnestub need isegi alkoholiks kääritada?

Elton aga mõtles mudeli peale, millega gobonite käitumist põhjendada. Vaimne väljakutse virgutas ja võimaldas tõrjuda piinlikkustunde taas kuhugi hingesügavuse pimedatesse sopistustesse. Pealegi – eest seisis pea neli nädalat puhkust. Seda tundus piisavalt, et mingi mudel kokku joonistada. Ei pidanud ta seda ju kuidagi reaalsusega siduma ega empiiriliselt tõestama. Mudeli sisemise tasakaalu tekitamine ei olnud teab kui raske ülesanne.

Puhkuse üle oli Eltonil ka teine põhjus rõõmustada – peale artikli ilmumist oli mõte kolleegide silma alla sattumisest mõneti hirmutav. Keegi oli seda ju ikka näinud ja sellest piisas, et mõne tunniga oleks kogu labori-rahvas teavitatud. See oli suisa üllatav kui kiiresti info mõnede sündmuste kohta liikus süsteemis, mille iga komponent püüdles maksimaalse eraldatuse poole.

Enne kui mindi ühiselt puhkuse algust tähistama, päris Ott peaaegu teeseldud murelikkusega: „Nii igaks juhuks – kas sa ikka ise saad aru, et see goboni-asi on jama? Muidu peaks täna äkki napsudega tõsiselt piiri pidama või sind mõnele spetsialistile näitama ...“

„Äh, mis sa ise arvad?“ kvalifitseerus piisavalt adekvaatne vastusena.

1 Üldine Objektiivsust Painutav Agressiivne Neutriino [ ↵ ]