Читать книгу Tänavalapsed. Uus algus - Tea Kask - Страница 7

Poisid jõudsid ühe suure maja juurde, mille ümber sagis palju rahvast – ühed läksid sisse ja teised tulid välja. Ken kamandas Mattiase ukse lähedale seisma ja õpetas: „Kui süüa tahad, siis seisa siin, siruta üks käsi ette ja ütle mööduvatele inimestele: „Palun anna üks kroon, mu kõht on tühi!”” Näitas veel Mattiasele ette, kuidas olla, ning jooksis ise veidi eemale ja jäi maja nurga juures seisma.

Mattias hakkas oma kerjamislauset ütlema, teadmata, et see ongi kerjamine. Algul kordas Mattias seda lauset mitu korda vaikse häälega, kuid keegi nagu ei märganudki teda. Siis ta köhatas ja sõnas valjult: „Palun anna üks kroon, mu kõht on väga tühi!” Ja ennäe imet, see oli nagu võlulause: mitu onu ja tädi peatusid tema ees, igaüks otsis taskust krõbisevaid pabereid ja andis talle. Kümmekonna minuti pärast oli Mattiasel pihus mitut värvi pabereid, mida ta jooksis Kenile näitama. Ta lausus imestunult: „Ma ju küsisin raha, kuid nad andsid mulle neid pabereid.” Ken selgitas: „See ongi raha ning selle eest saame süüa osta. Esimese korra kohta vedas sul tohutult: sa teenisid nii palju raha. Lähme poodi!”

Ken võttis mingi korvi ja riiulite vahel kõndides pani sinna saia, limpsi, vorsti, kommi... Mattiasel polnud aga aega poeriiuleid jälgida, ta vaatas ainiti korvi, kuhu Ken toidupoolist ladus, ja unistas, kuidas nad varsti kõike seda sööma hakkavad. Toidu eest maksnud, läksid poisid tagasi tänavale. „Nüüd lähme minu urkasse ja sööme seal kõhud täis,” ütles Ken. Mattias oli valmis talle ükskõik kuhu järgnema, sest tal oli peas üksainus mõte: „Varsti saan süüa.”

Poisid jõudsid mingi vana maja ette. „Trepist üles lähme vaikselt, tule minu järel,” lausus Ken. Nad ronisid nii kõrgele, kui trepp viis. Ühest väikesest uksest sisenedes seletas Ken: „See ongi minu urgas. Kõigepealt sööme ja siis heidame magama.”

Ruum oli hämar. Mattias märkas üllatusega, et seal oli igasugust kola, sealhulgas mitu voodipõhja, toolid, üks laud, isegi kaks pehmet tugitooli.

Mattias leidis, et tugitool on tema jaoks parim, ja potsatas sinna istuma. Ken ulatas talle vorstijupi, suure saia ja limpsipudeli. Mattias võttis need vastu, pani endale sülle ja hakkas vaikides sööma. Kui ta ka väikesed mahapudenenud saiatükid oli üles korjanud ja suhu toppinud, ulatas Ken talle ühe kommi. Mattiase kõhuvalu oli järele andnud ja ta oli kõhutäie eest Kenile väga tänulik, kuid ta ei osanud seda kuidagi väljendada. Ta mõtles hetke ja sõnas: „Sa oled nii hea. Ma tahaksin, et sa oleksid minu vend.” Ken naeratas ja vastas: „Ah, see pole midagi. Mul endal oli ka kõht tühi.” Rohkem nad ei rääkinud. Üle pika aja tundis Mattias ennast jälle hästi. Midagi polnud karta: keegi ei kurjustanud, kõik oli rahulik. Peagi vajus ta sügavasse unne.

Mattias ärkas jutuvada peale. Keegi oli tulnud. Ta piilus silmanurgast ja nägi võõraid poisse, kes vaidlesid millegi üle. Aknast vaatas sisse päikesekiir. Ruumis oli küll üsna soe, kuid jälle oli tulnud piss ning märg püks oli ebameeldivalt külm.

Ta jäi veel lesima ja jälgis vaikselt sagimist, kuni keegi poistest küsis: „Kes sina, pätakas, oled?”

„Pole ma mingi pätakas, olen Mattias,” vastas ta, mispeale poisid naerma hakkasid. Väike Mattias ajas end kiiresti püsti ja nägi, et kõik poisid olid temast palju suuremad, üks oli lausa nagu onu. Nad seletasid kõvasti omavahel ja väike Mattias ei huvitanud neid rohkem.

Asja lähemalt uurides märkas Mattias, et onu moodi poiss hoidis käes süstalt ning kamandas: „Kes on esimene? Teeme ära!” Mattias ehmatas, läks kiiresti lähimasse nurka ja istus maha, sest süsti ta kartis. Talle meenus, kuidas arst teda oli süstinud. Kuid Mattiasele ei tahtnud keegi süsti teha. Poisid süstisid üksteist ning Mattias mõtles, et küll on palju haigeid poisse.

Ka Keni ei süstinud keegi. Ta tuli Mattiase juurde ja küsis vaikselt: „Kas sa kardad? Nad ei tee sulle midagi, süstivad ja lähevad jälle ära. Need on narkarid.” Ken pani näpu suule, mis tähendas, et olgu ta tasa. See oli aga üleliigne, sest Mattias oli niigi nagu hirmunud jänes. Ta ei saanud aru, kes on narkar, kuid ta ei julgenud seda Keni käest ka küsida.

Natukese aja pärast lahkus seltskond urkast lõbusas tujus ja suure lärmiga. Ken ja Mattias jäid kahekesi. Ken tõi eelmise õhtu söögi jäänused – vorsti ja saia. Limonaad oli otsas. Toanurgas seisis purk veega, mida nad kuivale toidule peale jõid.

„Kas meil on iga päev nii palju toitu?” küsis ta.

„Küllap on, kui me tööd viitsime teha,” vastas Ken.

Mattias ei saanud hästi aru ja seepärast päris edasi: „Kas me lähme kuskile tööle?” – „Ei, kerjamine on meie töö. Nägid ju, et saime raha, kui ilusti palusime.”

„See on nii lihtne töö,” arvas Mattias ja rõõmustas, et ta oli just Keniga kokku sattunud. Uus elu tundus talle põnev. Korraks tuli meelde ka vanaema, kes tema arvates oleks kindlasti kade olnud, kui oleks näinud, kui hästi nad Keniga olid söönud. Ken tõusis, kõndis toas edasi-tagasi ja ütles siis: „Nüüd lähme tööle. Äkki veab ka täna.” Nad läksid tänavale ja Mattias kiirustas Kenile järele.

Möödus palju päevi. Iga päev käisid nad „tööl” ja teenisid raha, mille eest õhtuti toitu ostsid. Raha jäi ülegi, nii et nad said ka mõned mänguasjad osta. Mattiasel oli nüüd kaks väikest autot, millega ta rõõmuga mängis; Ken oli pidanud paremaks lauamängu, mida nad õhtuti kahekesi mängida said.

Poiste elu oli üsna muretu ja rahulik. Ainult Mattiasel oli üks mure – ta tahtis endale puhtaid pükse, sest peaaegu igal ööl läksid ta püksid märjaks ja pissihais oli tugev. Aga vahetuspükse polnud, tuli leppida. Päeval, kui nad tänaval kõndisid, kuivasid püksid enam-vähem ära.

Mattiasele lausa meeldis tänaval kerjata. Ta teadis juba, et mida rohkem paberist raha, seda rohkem osta saab, ja seepärast mõtles ainult sellele, kuidas rohkem teenida. Nii mõnigi lahke andja arvas, et tal ei olegi kodu, raha anti talle aga ikkagi. Peagi taipas ta, et mida rohkem räbalais nad on, seda kergemini raha antakse.

Vahel osteti Mattiasele ja Kenile suur hamburger, mis oli ülihea, vahel andis keegi oma portsjoni friikartuleid. Kui selline võimalus avanes, sõid poisid kõhu nii täis, et õhtul oli raske olla.

Ühel hommikupoolikul, kui Mattias tänaval kerjas, tuli tema juurde üks poiss ja küsis sosinal: „Mis sina siin teed, miks sa kodus ei ole?” Mattiasele paistis päike silma ja ta ei saanud kohe aru, kes teda kõnetab. Pannud käe päikesevarjuks silmile, vaatas ta ülespoole ja tundis kõneleja ära. „Martin, sina, kust sa oskasid mind leida?” vadistas ta rõõmsalt. Mattiasel oli nii hea meel venda näha ning ta seletas: „Mul on nii palju raha!” Ta näitas peos olevaid pabereid. „Mul on ka mänguautod ja sõber Ken. Meil on palju süüa...” Mattias oleks tahtnud edasi rääkida, kuid Martin katkestas tema jutu.

„Käisin kodus, kuid sind ei olnud. Ema ei teadnud, kus sa oled, ja nii ma sind tänavatelt otsima hakkasin,” rääkis Martin. „Aga nüüd oleme koos ja enam ma sind üksi ei jäta. Tule, lähme.”

„Ma pole üksi. Ma ju ütlesin, et mul on sõber Ken,” ajas Mattias vastu. „Näe, ta seisab seal nurga peal.” Ta näitas käega sinna, kus Ken oli seista lubanud ja kus ta ka seisis.

Martin ja Ken said tuttavaks ning nende jutt läks kohe tänavatele, kus võisid liikuda politseinikud. Mattias kuulas poiste juttu pealt ja arutles endamisi: et Ken ja Martin on vist tuttavad, neil on nii palju rääkida. Tema ei teadnud politseist midagi, ainult taipas, et politseid peab kartma.

„Poisid,” segas Mattias teiste jutu vahele, „kes see politsei on?”

„Küll ma sulle pärast räägin,” kõlas Martini lühike vastus. „Nüüd tuled sa minuga, Kenil on sinutagi tegemist.” Mattiasel oli kahju Kenist lahkuda. Ta lausus lohutavalt: „Me tuleme sind varsti vaatama, mängi niikaua minu autodega.”

Väikemees tahtis ka vennale näidata, kui osav kerjaja ta juba on, ja küsis seepärast arglikult: „Martin, kas ma võin veel natuke raha teenida?” Martin aga ei nõustunud: „Lähme parem poodi, mul on ka natuke raha. Näita, palju sul on?” Ta võttis Mattiase käest raha ära ja edasi kõndides luges selle üle.