Читать книгу Jää hüvasti, mr. Shakespeare - Teet Kallas - Страница 4

3.

Оглавление

Jaan Ploompuu armastas raamatukogusid. Kõige rohkem meeldisid talle lugemissaalid. Rahulik jahedus, paberitolmu, puidu ja laki lõhn, lehtede krabin, vaiksed sosinad ja summutatud köhatused, mõni aknasse või riiulitehämarusse suunatud mõtlik pilk. Inimeste ilusad laubad — Jaan oli ammu märganud, et lugemisse süvenenud inimese otsmik tundus alati kõrge ning selle kohal näis mõnikord heljuvat tabamatu kuma. Seletamatud, peaaegu astraalsed õhuhoovused saalis. Oli see vaimsus või hoopis igavik, mis mõnel heal päeval puudutas oma kerge hingusega su hõrenevaid kuklakarvu?

Lugemissaalides oli hea aura. Jaan oli lugemissaalides mõtelnud ja töötanud. Ühest lugemissaalist oli ta omal ajal endale naisegi leidnud. Lugemissaalides tundis ta ennast loomulikult, enesekindlalt ja turvaliselt.

Oma kabinetti või töötuba polnud kirjanik Ploompuul kuni viimase ajani olnud. Aga ikka oli ta tahtnud midagi lugeda, midagi õppida, midagi üles märkida, lakke vaadates vaikusest neid kõige täpsemaid sõnu ja lauseid kinni püüda — või vähemalt mõni mõte lõpuni mõtelda. Natuke valgust, natuke õhku, natuke ruumi ja palju vaikust oli ta soov. Ent ikka oli ta ümber toimunud midagi muud: padjasõda kooliinternaadis, õllepidu tudengiühikas, raadio hääled ja teleri värvid väikekorteris, naise ja ämma omavahelised probleemid sealsamas või õhukeste vaheseintega suvilas, kolleegide naerud, sõnelused, suitsutunnid õpetajate toas, poja häälekas kasvamine ja kasvatamine — lühidalt, see oli inimese ajalik elu oma loomuliku helitaustaga.

Nüüd oli tal siis viimaks ometi korralik kolmetoaline korter uuslinnas, aga ta polnud seal veel kodunenud.

Jaan oli konservatiiv. Ta võttis küll teadmiseks uue kodu akendest avaneva kauni vaate järvele ja metsatukkadele, aga ta ei usaldanud raudbetooni kalki hõngu. Ta kahtlustas halbade bioväljade hõljumist oma kolmanda korruse kõrgusel, salajasi roostekülmi veesooni korteri all maapõues ja mitmeid muid ohte.

Öösiti kolistas keegi ta vannitoas. See polnud rott ega kummitus, see oli kindlasti midagi veel halvemat.

Aga lugemissaalid! See oli midagi muud. See oli tema maailm.

Varematel aegadel oli ta tihti käinud V. suurimas lugemissaalis kirjutamas. Ennekõike didaktiliste lastejuttude sarja esivanemate ajaloost — need nõudsid teabeteoste uurimist.

Käis nüüdki kord-kaks nädalas, kuigi naine seda enam heaks ei kiitnud. Astrid nimetas uue korteri nurkmise toa kabinetiks ning soetas sinna asjakohast atribuutikat: ühe naljaka pliiatsiteritaja ning komplekti märkmeblokke. Haa! Asi oli tegelikult üsna rumal — lugemissaalis töötas mõnda aega üks haruldaselt kena neiu, kellel, tõsi küll, olid pisut paksud sääred.

Tema nimi oli Pilleriin ja see ütles tegelikult kõik. Pilleriin oli üks selle uue tundmatu põlvkonna eesnimesid, mida Ploompuu nooruses veel olemaski polnud. (Selle mõtles välja üks tubli naisterahvas, eks ikka lastekirjanik!). Võib-olla võisid pealinna vananevad kirjanikud endale tõesti lubada flirti kohalike Pilleriinide või Annekatrinitega, provintsis oli see võimatu. Siin oli kõik lihtne ja range. Aga mis salata, Jaan Ploompuu sai Pilleriini seiramisest tõesti silmarõõmu ning mõnikord vahetas ta neiuga mõne naljatleva lause.

Aga see oli ka kõik.

Ploompuu oli konservatiiv. Ja seda peaaegu kõiges. Tema vältis vapustusi ja hindas perekonna terviklikkust. Tema kirjutas oma jutte nagu vanastigi: terava pliiatsi või musta pastakaga. Kirjutusmasinat ta kartis, kuna see tärises ohtlikult ning kõrvulukustavalt nagu heinaniiduk.

Arvutid tekitasid temas tasast õudust. Ta oli neid eemalt vaadanud, ei eales käega puudutanud.

See maailm polnud tema jaoks.

Teda lohutas teadmine, et Tallinnaski elasid mõned kirjanikud, kes kirjutasid käsitsi, üks koguni täitesulepeaga — viimane oli muide elav klassik, mitmesse suurde võõrkeelde tõlgitud mees. Või mine sa tea… neid täitesulepeasid. Ehk oli see legend? Tallinna ja Tartu mehed kujundasid oma imagot. Nemad ei põrganud millegi ees tagasi. Üks teine elav klassik näiteks müstifitseeris sedavõrd oma kasse, et keelas sõpradel ja austajatel endale juubeliks lilli tuua, kuna ta kassid neid vihkavat. Haa — mine sa neid täitesulepäid ja kasse tea! On keegi enne kuulnud, et kassid vihkavad lilli?

Aga noh, nii oli neil seal Tallinnas ja Tartus. Seal oli elu keerulisem. Seal tuli orbiidil püsimiseks hullematki välja mõtelda.

…Ajalehti oli palju, lugemist vähevõitu. Mis seal ikka — uus peaminister kritiseeris juba ettevaatlikult oma eelkäijat, presidendi abikaasa keeldus taas intervjuust, majandusminister sõitis Albaaniasse (miks?), üks pank läks pankrotti ja teine lõi õitsele, kroon oli ikka veel stabiilne, Venemaal oli jälle mingi metsik duumaskandaal, Vasknarvas laskis aga üks purjus kaitseliitlane kogemata piirivalvurite lehma maha, Türi linnas valiti vapustav tissimiss… Rohkem ta lugeda ei viitsinud. Mis sa vanamees ikka uurid, „kuidas naise pärast mõõdukalt ogaraks minna”, mis sa ikka parastad, et keegi parempoolne naispoliitik sõitis trammis jänest ja lisaks sellele oli keskkoolitüdrukuna saanud teise koha sügisesel komsomoli jooksukrossil.

Jaani meelekohad tuikasid tuimalt. Lehed mõjusid täna halvasti. Ta tõstis paki kõrvale. See kaalus umbes kolm kilogrammi. Umbes niisama palju kui viiskümmend õhukest lasteraamatut. Ta muigutas skeptiliselt huuli. Talle ei meeldinud raiskamine. Jah — kuidas tema kirjandushuvilise poisikesena oli pidanud maal vanaisa kodus vanade „Rahva Häälte” valgetele servadele kirjutama… See polnud üldse naljakas.

Ja äkki teadis kirjanik Ploompuu, mida ta hetkel tegelikult tahab. Ta tahtis lugeda William Shakespeare’i sonette!

Ta teadis ka, millest see tuli: pihlakast. Pihlakast ja igavikutundest.

Shakespeare’i sonette oli ta viimati lugenud ülikoolipäevil. Mingit erilist tundmust (fiilingut, nagu väitsid mõned kaaslased) polnud need tollal tekitanud.

Või kui, siis natuke alaväärsustunnet.

Need olid ebainimlikult täiuslikud värsid.

Nüüd tahtis Jaan saada ülevat tundmust.

Kuidas see oli juhtunud, et ta oli aastakümneid lugenud ükskõik mida, isegi Brežnevi memuaare, kokaraamatuid ja pornožurnaale — ning kordagi polnud ta käsi enam sirutunud Shakespeare’i sonettide järele?

Kui järele mõtelda, oli see lihtsalt masendav.

Jaan Ploompuu vangutas pead, tõusis järsult ja läks läbi saali leti juurde. Pilleriin heitis oma kastanikarva juuksed ujeda liigutusega silmilt ja jäi talle küsivalt otsa vaatama. Ta silmad olid helesinised, leebelt niisked. Korraks nägi Ploompuu neis iseenda argist ja kulunud peegeldust. Oma tõredat hobusenägu, oma kohmakaid prille, oma vanamoodset vallavanema­habet. Vana mees küll, kaks aastat üle poolesaja, aga ometi läbis teda korraks soe ja nõutu hoovus. Ehk oli see märguanne kõiksusest? Seal ei tohiks vanusevahel ju mingit tähtsust olla…

„Teate mis, ma tahaksin veidi Shakespeare’i sonette sirvida,” ütles Jaan Ploompuu intelligentselt. Tal oli tuhm, natuke nuriseva värvinguga bariton. Koolmeistrihääl, mis muud. Ta polnud endaga rahul. Ta polnud loomulik. Ja ta valetas peaaegu pahaselt:

„Pean nimelt paari kommentaari kontrollima.”

Pilleriini sinisilmad lõid raamatuhämaruses särama. Viivuks vaid, aga küllaldaselt selleks, et sünnitada Jaani hinges taas seda piinlikku soojust, aga ka ähmast kahtlust, et kas pole selle kena neiu näol tegemist kalgis argielus aina harvemaks jääva nähtusega — fanaatikuga? Raamatukoguhulluga, kellele on inglise klassiku luule tellimine ühe kohaliku kirjamehe poolt sedavõrd erandlik päevasündmus, mis lubab tal uskuda, et ta pole elanud asjata, episood, mida tahaks sõpradega jagada.

„Seitsmes köide,” reageeris neiu silmapilkselt ja tõttas riiulite varju.

Kulm kortsus, asus Jaan Ploompuu tellimislehte täitma. Teda näris nüüd ootamatu, aga aus küsimus: seisis ta siin nüüd ikka tõesti isand Williami või hoopis neiu Pilleriini pärast? Ja kui tõepoolest viimase pärast, siis kui narr see asi võis kõrvalt välja paista? Saalis nohises umbes pool tosinat kumava laubaga kaaslinlast. Polnud põhjust loota, nagu saaks kohalik kirjanik selles toas inkognito toimida, sonetiraamatut tellida.

Juba Pilleriin tuligi, oranži ümbrispaberiga paks köide ettesirutatud kätel. Tüdruk oli õhevil. Kuni ta kaarti täitis ja paberitega sekeldas, lõi Jaan raamatu lahti ja jõudis 530-dalt leheküljelt lugeda:

„Mõnd uhkeks teeb ta kunst, mõnd sünnipära, mõnd varakus, mõnd jälle kehajõud, mõnd õnnestavad rõivad, karrasära, mõnd jaht, head hobuse- ja koeratõud…”

Rohkem polnud talle Shakespeare’i sonettide jaoks aega antud.

Ta tähelepanu äratas midagi muud ja piisavalt tavatut. Algul silmanurgast, siis juba otsekohese huviga jäi ta vaatama kaht valepeal sisenenud meest. Nood tammusid avastendide ees. Üks stend kandis nime „Kodukandi kirjanikke”. Seal tolmasid teiste seas ka kolm Jaan Ploompuu jutukogu. Jaani mäletamist mööda oli see näitus püsinud puutumatuna vähemasti neli aastat. See oli tegelikult lihtsalt üks säärane vana mööblitükk, mis kedagi ei seganud ja mida keegi ei märganud.

Aga nüüd uurisid kaks meest seda süsteemse huviga.

See selleks, aga need mehed olid politseinikud. Mõlemad noored, vibajad ja kohmakad.

Selline pilt oli lugemissaali jaoks tõesti midagi uut.

Pilleriin pöördus umbusklikult politseinike poole. Pool tosinat lugejat tõstsid samuti üksmeelselt ja häiritult pead. Aga Jaani habemesse tekkis heasoovlik muhelus. Mõnus oli vaadata oma noore riigi noori korravalvureid, kel kenad mundrid seljas ja kõrvalestad lapselikult roosad. See pilt sisendas usku ja lootust.

Asi edenes, riik tugevnes. Juba külastasid raamatukogu politseinikudki.

Jaan pani Shakespeare’i seitsmenda köite tasakesi kinni. Ja kuulis samas tahtmatult politseinike kahekõnet.

„Kuule, tuleb välja, et see Grigori Datunov on eesti kirjanik? Kes oleks võinud arvata,” imestas üks.

„Mitte mingi hinna eest,” ütles teine ja kirjutas midagi märkmikku.

„Vähe sellest,” ütles Ploompuu, köhatas hääle puhtaks ja jätkas sõbralikult: „Gregori, nagu me teda hüüame, elab põhiliselt maakodus. Linnas liigub ta harva — tema on rohkem loodusemees. Ta on rahvuselt venelane, kuid valdab lõunaeesti murrakuid paremini kui ükski teine eesti kirjanik. Veel on kriitika kinnitanud, et Gregori on üks meie kirjanduse parimaid stiliste.”

„Ah nii…?” tänas üks politseinik. „Te andsite meile väärtuslikku infot.”

„Pole tänu väärt,” ütles Ploompuu.

„Te paistate asja tundvat,” lausus söakam korravalvur. „Ehk oskate meid veelgi aidata? Me otsime üht kodanikku ja kuna teda tööl, kodus ega suvemajaski polnud, andis ta abikaasa meile nõu siia sisse astuda.”

„Püüan kindlasti, kuigi pole kindel, et…” alustas Ploompuu elavalt. Ta hääl oli nüüd lahti läinud, tuhm kõla kadunud, turi sirgeks tõmbunud, ta oli nüüd heas jutuvormis nagu mõnes õnnestunud koolitunnis. Ta tajus endal inimeste huvilisi pilke. Ta tunnetas ilusa raamatulaenutaja vaikset vaimustust.

„Me otsime härra kirjanik… ee, üks silmapilk… härra Jaan Ploompuud, jah, just,” ütles politseinik märkmikku kiigates.

Jaani suu vajus lahti. Esimene reaktsioon oli tumm hirm. Mis muud kui refleks vanadest aegadest, mil veel miilitsat ja iseäranis julgeolekut sai kardetud. Oma ebameeldivad kogemused mõlemaga olid temalgi olnud. Mingi sekeldus kadumaläinud karvamütsi ümber, mingid õpilaste seas ringeinud masinakirjatekstid… Aga siis läks tume lumm üle. Härra kirjanik Ploompuu tõmbus erksalt kikki.

„Soo-soo?” muheles ta silma kissitades. „Pean vist patu üles tunnistama. Mina see mees olengi.”

Politseinikud vahetasid üllatunud ja kergendunud pilgu. Alles nüüd märkas Jaan Ploompuu, et noormeeste näod olid piisavalt murelikud ja isegi veidi higised.

Üks politseinik võttis nüüd mapist valge ümbriku.

„Meid on volitatud… See, et… Me peame selle kirja teile käest kätte üle andma,” ütles ta.

„Allkirja vastu!” lisas teine.

Nende erutus nakatas Jaanigi.

„Härra Ploompuu… Te olete ju ikka Eesti Kirjanike Liidu liige, eks?” küsis söakam politseinik. „Meil paluti seda igaks juhuks täpsustada. Millegipärast.”

„Seda küll,” kinnitas Jaan. Mõtles järele ja naeratas malbelt: „Ma vist nägin ennist teie autot tänaval. Te sõitsite minust kaks korda mööda.”

„Täiesti võimalik,” nõustusid noored politseinikud. „Kahjuks ei osanud peatuda. Järgmine kord oleme targemad. Nii et paluks siia nagu allkirja või nii,” ulatati talle mapp. Jaan kirjutas hetkegi kõhklemata näidatud reale oma nime. Oma riik ja oma politseinikud ei saanud oma kirjanikule halbu sõnumeid tuua. Ta jõudis kviitungit meenutaval paberil märgata teistki allkirja: see oli järve taga elava Ullo Tillaku jõuline autogramm.

„Kui see millegipoolest oluline on,” rääkis ta pastakat kinni klõpsatades, „siis Gregori on meie kandis kõige staažikam liidu liige.”

„See on huvitav küll,” ütles üks politseinik. „Meie täidame vaid korraldust, aga ma ei mõista… kuidas tema siis ära unustati?”

„Asi on nimes, usu mind,” ütles teine. „Ka minul on ebaharilik nimi, Ponitowski, ma olen natuke poola päritolu või nii ja ma saan neist asjadest hästi aru! Mulle ei tahetud omal ajal hästi kodakondsustki anda, mäletad küll! Selle asjaga on meil üle pakutud.”

Oli näha, et sellele noormehele meeldis intelligentne ja probleemikas suhtlemine.

„Jah, aga kiri,” meenutas Jaan Ploompuu vaikselt.

„Vabandust, härra kirjanik. Siin see on.”

Politseinikud ulatasid talle aupaklikult ümbriku. See tegu käis neil tõesti nagu mitmuses — üks andis ja teine elas kaasa. Nad ei lahkunud. Nad jäid viisakalt, ent kindlalt paigale. Nad ootasid midagi.

Jaan silmitses ümbrikut. Sellel puudusid küll margid, ilutses aga võimas kolme lõviga vapipitsat. Tema nimi oli trükitud elegantses šriftis. Küllap mingi… laserprinteriga!? Tal hakkas kõhe.

Ja siis märkas ta saatja aadressi.

Jaan muutus väga tõsiseks. Ta langetas pea ja pöördus tunnete varjamiseks ära. Nii palju, kui see saalike võimaldas. Ainult Pilleriin nägi ta õhetavat põsenukki.

Härra kirjanik Jaan Ploompuule oli isikliku kirja läkitanud Vabariigi Peaminister.

Sellel oli märkus: väga kiire.

Kolme hüüumärgiga.

!!!

Jää hüvasti, mr. Shakespeare

Подняться наверх