Читать книгу Inglid meie elus - Terje Möldri - Страница 5

Tere, mina olen Terje. Ma olen sündinud Eestimaal ja ma olen eestlane. Ma armastan Eestimaad, olen alati armastanud. Seega valmistab mulle suurt rõõmu rääkida teile, mu kallid lugejad, kuidas me saaks aidata ennast ja seeläbi kogu Eestimaad ning siinkohal ei lõpe see ime, vaid see puudutab kõiki meid kes me elame siin planeedil Maa. Me saaks olla eeskujuks, me saaks teisi aidata, luues maailma imelisi valgusrikkaid inimesi. Me saame aidata meid kõiki, kes me olme siin Maal veetmas oma eluteed. Seda saame teha kui kõigepealt aitame iseendid. Kui meie sees valitseb rahu ja tasakaal ning kindel teadmine mida me siin maailmas teeme, siis me külvame seda rahu ja tarkust ka kõikjale, eriti sinna kellega me tihedalt kokku puutume.

Kui ma siia maailma kehastusin, siis mingil kindlal põhjusel valisin kehastumiseks just selle maa, just need vanemad, sest just nii saan ma kõige paremini rakendada oma elueesmärki. Ja nii valisite ka teie enda elupaigaks Eestimaa. Me kõik oleme mingis osas sarnased, me kõik oleme ühenduses. Maa liidab meid. Kui keegi vaatab meid eemalt, siis meil kõigil on see miski tabamatu joon - me oleme eestlased. Meil on palju sarnast. Nii nagu te võite vaadata ühe pere lapsi, õdesid, vendi - nad võivad olla kõik väga erinevate nägudega, iseloomujoontega ning püüdlusetega, kuid neis on miskit väga ühist millest võib kohe ära öelda, et nad on ühe pere lapsed. Nii võib ka ära öelda, et need inimesed on ühe riigi elanikud.

Ma arvan, et ma valisin Eestimaa, kuna eestlased on väga maagiline rahvas. Eesti rahavas on ajast aega uskunud millegisse enamasse, kui see lihtne materjaalne maailm me ümber. Eestlane pole võtnud kuulda teglasi, kes tulevad ütlema, et järgides neid viib ta teid jumalani ja pole kummardanud kujukesi riiulil. Kui eestlane tahtis rääkida Jumalga, läks ta metsa - hiiemetsa pühade puude juurde ja nende kohinas vestles jumalaga. Kui ta vajas oma elus abi, siis ta rääkis maaemaga ning paljude teiste vastava ala tegelastega. Eestlane on alati pidanud pühaks maad, millest on ta sündinud ja kes teda toidab. Ning südames pöördunud Isa poole, kes on ta loonud. Tegelikult pole eestlane neid nii nimetanud. Ta pidas neid silmas nimetustega „taevataat” ja „maamemm” ja veel palju teisi nime. Just suupärane eesti keelele ja meelele.

Iidne eestlane austas oma vanemaid ja nende vanemaid. Ta teadis, et neis on tarkus ja tõetera. Eestlane armastas ja hoidis ka oma lapsi ja nägi neis jõudu, mis viib elu edasi ja annab neile toidu kui nad ise kord on vanad ja väetid, ning on nende kord pakkuda abi sõnas ja toes. Jah, paljud sellised iidsed tarkused on vajunud unustustehõlma ja uus maailmakord on tulnud peale, kuid see iidne seeme on meis kõigis alles.

Öeldi, et eestlased on paganad ja neil pole usku. Nad ei käi kirikutes ja ei kummarda seal. Nad ei loe piiblit ja ei pea seda raamatut kõigist ülimaks. Kuid just selline teguviis oli aegade algusest säilinud viis Jumalaga suhtlemiseks, sest kus mujal sa saad temaga ühendust kui tema loodu juures, kuulates ennast ja saades vastuseid endast. Jumal elab meis kõigis ja just selle osakese kaudu saame olla temaga otseühenduses. Eestlane läks metsa - iidsesse hiiemetsa Jumalaga rääkima ja nõu küsima. Just selles vaikuses ja rahus saad kuulda oma sisehäält, mille kaudu räägib kõigi meiega Jumal. Seda usku on nüüd tagantjärgi nimetatud taarausuks. Nagu me teame, tuli võõrvõim sisse ja eestlastele suruti mõõga ja piitsaga peale uus usk ning nende endine eluviis ja usk Jumalasse keelati.

Kuid nüüd on aeg, et see iidne tarkus leiaks jälle tee meie südametesse ja meie laaned saavad me rahvast aidata kõiges, mida kohtame oma eluteel.

Meenutagem, kuidas elasid me esivanemad, kes austasid oma maad, tegid suure armastusega tööd ja oskasid ka elust rõõmu tunda, pidutsedes üheskoos. Oli neilgi igapäevast muret ja vaeva. Omavahelisi tülisid, kadedust ja kisklemisi. Kuid kui tuli võõra vägi, hoidis eestlane kokku. Nii nagu me võime riileda oma õdede ja vendadega, võime end lakkamatult nedega võrrelda ja isegi kadestada, on armastus sellest kõigest üle ja kui tuleb aeg, siis me seisame koos ühisel nõul ja ühisel jõul. Ja iidsed esivanemad mühisevad koos meiega meie laantest vastu. Meenutame jälle seda jõudu ja väge, mida endis kanname. Jah, meil on olnud keerukaid aegu ning palju võõrvõimu, ning palju verd on valatud me maal. Kuid me oleme suutnud säilitada oma esivanemate tarkused ja kombed. Hoidnud need elus oma südameis ning saame neid ka täna oma lastele edasi anda.

Kõrgemad jõud

Nii nagu idamaades ei ole nende kõrgematel abilistel tiibu, nii ka eestlased uskusid nähtamatutesse jõududesse, millel ei olnud tiibu. Jumala abilistele on ilmunud tiivad tänu pühapiltidele, mida kunstikud on kujutanud.

Inglid on jumala sõnumitoojad ning iga maal esineva ja oleva aspekti juures on oma ingel või vaim, kui seda nii kutsuda. Vanad eestlased uskusid ja rääkisid külmataadi ja tuuleemaga. Viljaõnne paluti ka vastavalt olendilt, metsa minnes räägiti ikka metsavanaga, sood ja järved kihasid sookollidest ja näkineidudest. Teati, et on olemas teatud jõud ning nendega pidi läbi saama ning kui nendega koostööd teha, võisid nad tuua sulle jõukuse ning kergendada su tööd või kui neid jõude välja pahanadada, siis oli ka karistus kiire tulema. Tavalised olid jutud kus kirjeldati, et need olevused inimesele lausa lihast ja luust inimesena ilmutanud ja siis salapäraselt kadunud ning asjaosaline saanud siis maagilise kingi mida ta just vajas. Seepärast pajatati ikka tarku jutte, et kui keegi sellisesse olukorda satub, siis oma ülla meelega ka kinki väärib. Hoolimatutele kõneldi ka tagajärgedest, mis neid võib oma kehva loomu tõttu tabada.

„Kui teed tööd siis tuleb armastus”

„Kui teed tööd siis tuleb ka armastus” on tõde ja õigus. Töö toob inimeses esile kõrgemad tunded. Kui tore on ju vaadata päevale järgi kui see on täis tegemisi, mis rõõmsaks teeb rinna kui saab mõõta oma tegemisi pilguga. Töö ei jäta ruumi laiskusele, lohakusele, liiderlikusele, lodevusele, meeleheitele, kurbusele, õgradlusele, vihale. Mõelge, kui teed kõvasti mõnd tööd siis need tunded ju kõik kaovad või hajuvad või sa lihtasalt ei saa teha tulemuslikku tööd kui neid tundeid tunned. Kuid ta võib viia uhkuse, ihnuse, kadeduseni. Kuid selle, nagu iga tõve vastugi, on rohtu. Seda ravis eestlane tänu ja auga.

„Tänan oma igapäevase leiva eest”

Eestalne austas ja tänas leiba. Oma toidu sümbolit. Tänas ja andis isegi suud kui ta selle hooletult maha pillas. Ta tegi seda loomulikult, ilma sundimata ja kuskilt lugemata.

Elutarkuste edasiandmine

Eestlane ei lugenud raamatuid - ta vestles. Eestlased istusid oma pimedatel öödel üheskoos ja elatanud eided-taadid pajatasid iidseid lugusid ja andsid edasi tarkusi. Läbi mängu ja laulu ning salmide anti tulevastele põlvedele edasi kõik tarkused ja teadmised. Igaüks lisas ka midagi oma elukogemusest juurde. Just seeläbi on iga põlvkond teisest arenenum ja edasipüüdlikum, kui ikka sinus peitub kogu iidsete esiemade ja -isade vägi, teadmised ja au.

Au ja austus

Iidne eestlane austas nii meest kui naist võrdselt. Ta austas oma kodu. Oma kodutalu - see oli püha. Püha oli maa millele rajatud talu oma kätega, hoole ja armastusega. Peremees oli tähtis põldudel ja kõigil rasketel välitöödel. Perenaine oli tähtis kodustel töödel ja ta oli leivategija ning koduhoidja. Tema käes oli kogu külluse võti ehk tema käes oli varasalvede ja aitade võti. Mida mees koju tõi seda naine kamandas ja jagas.

„Vara üles hilda voodi nii see jõukus majja toodi.”

Juba vanad eestlased valdasid iidseid teadmisi jõukuse toomisest ja ka selle hoidmisest.

Jõukuse põhialus on töökus, mis on laiskuse vastand. Lapsi hoiatati laiskuse eest, seda kirjeldati ka olevusena keda nähti majja tulevat. Kui too juba majja lastud, oli nälg ka kohe majas, kes siis parrele oma kondiseid jalgu kõlgutama asus. Ainus ravim selle vastu oli töökus ja virkus. Mida sa oma käega ei puutund, sinna asus elama laiskus ja nälg ka kohe takkapihta. Oma maad sa pidid tundma ja igas kohas kasvõi niisama tõstma-toimetama, veelgi enam suure au ja armastusega korda säedma, talle kasututuse andma. Mida enam sa sedamoodi toimisid, seda enam polnud kohta sinu kodutalus, kuhu need kaks selli saaks elama asuda.

Jõukus ja taevariik

„Et ennem läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas mees taevariiki”? Öelge kuidas oleks vanale tugevale taluperemehele öelda, et jõukus on midagi halba? Et ta ei pääse sellega taevariiki. Kuidas sa ei pääse siis rahulikule unele, kui oled terve elu ausat tööd teinud? Isegi pärast tööd täis päeva on kontides mõnus rammestus ja saad minna magusale väljateenitud unele. Oled andnud leiva endale, oma vanavananematele, vanematele ja lastele. Loonud korras ja jõuka talu, mida pärandada oma lastele ja lastelastele. Kuidas ütled sellele taluperemehele, et parem palveta ja laula mantraid päev läbi, et maiste asjadega tegelemine on halb? Ta peaks sellist selli narriks, kes räägib jumalikust küllusest ja ise käib ringi räbalates ja kerjab kui sant, kes tööd ei mõista teha. Mis on säänasest maailmale kasu? Kus on siin see jumalik küllus. Kui siinkohal üldse rääkida jõukuse kahjulikkusest, siis selleks on ihnus. Kuid talumees teadis ja hoiatas ka oma lapsi ihnuse eest. See kes kraabib kokku vara aga ei raatsi seda kellegiga jagada, see jääb kurvaks ja üksikuks. Seda nähtust nad nimetasid, et „andis kuradile sõrme”. Selliseks peeti inimest, kes aina raha ja asju kokku kraapis, lubamata seda ka enesele kasutada. Kui elus teha tööd ja toimetada vaid raha ja vara enda pärast, siis on see halb sellele inimesele enesele ja sellega saavad kannatada needki, kel on olnud taevane kokkulepe temaga kokku puutuda. Ihne mõtleb vaid sellele, kuidas saada ja kokku koguda. Seda kõike saab tasakaalustada armastusega, et tehakse tööd, et pakkuda head ja paremat oma perele, sõpradele, sugulastele ja kõigile, kellega neil on rõõm elus kokku puutuda.

Teine tähtis külluse allikas on heatahtlikkus ja ennekõike teistele andmine. See ei tähenda, et pead niipalju andma, et enesel püksid jalast, vaid et oled abivalmis. Alati aitad teisi ja pakud oma abi neile, kes seda vajavad. Näiteks talumees ei läinud kunagi tühja kaarikuga teele vaid ikka käis naabrite poolt läbi, kas neil on ka miskit asja vaja või midagi vaja sealt tuua või miskit sinna viia, kuhu ta teel oli. Kui oli mõni suurem töö, siis sai terve küla kokku ja tehti kõik ära ühisel jõul. Koos tehes läks töö jõudsamalt ja oli lõbusam ka. Iga mees tuli oma tööriistaga, mis teda hästi teenis ja millega töö sujus. Tuldi ka oma moonaga, mida teistega jagati. Naerdi ja lauldi tööd tehes. Noored lausa tantsisid ennem tööd. Niimoodi oli kena oma kallist teist poolt ka kohata. Eks ikka töö näitas ära, mis masti mees või naine on.

Igas maailmapaigas on üks eestlane.

Juba iidsetel aegadel oli eestlastel kombeks rännata maailmas ringi. Selle au osaliseks sai noorim poeg. Kui vanem võttis üle vanemate talu ja asus nende elutööd jätkama, siis nooremal oli kohustus rännata maailmas ringi ja tuua kaasa sealt õpitud teadmised ja kogemused, et neid siis meie elu parendamiseks kasutada. Oli asju mis tulid ja siis jälle läksid. Muutudes aja jooksul tarbetuks ning ununesid. Kuid oli asju mis olid tulnud, et jääda. Need võeti omaks ja see segunes vanaga ning peatselt oli ta osake elust.

Puhastus ja tervendus

Vanad eestlased puhastasid end saunas. Ja ka oma kodutaret puhastati. Kurjad vaimud aeti välja põletades kadakat. Ning kanti kaelas pihlakapuutükki. Väga tähtis oli hoida puhas tare, siis oli see enamasti vaid naiste töö. Ennast puhastati saunas, kus viheldi minema kõik haigused, hädad ning kurjad vaimud.

Iidsetest aegadest peale on usutud puhastmise jõusse ja väesse. Puhastati, keha, hinge ja vaimu.

Tervendavaks ja noorendavaks peeti pesta ennast allikaveega ning sellest sai ravim ka haigele, kui tark sinna sõnad peale luges. Raviti ka ussimürgiga. Ussirohuks nimetati seda ja sest ajast on ravimite ja apteekide sümboliks jäänud uss ja karikas. Sümboliseerides ravimit ja vett.

Kuidas eestlane puhkas ja pidutses

Pärast suuri töid ja aastaajast olenevaid tegemisi oli ikka suur puhkus ja pidu. Ja kui oli ikka pidu siis oli see korralik pidu. Kokku tuli terve küla või vahel ka kogu kihelkond. Suvel peeti pidu väljas ja talvel mõnes suurema talu rehetoas, kuhu veeti selleks otstarbeks lauad ja toolid. Maha pandi pehmenduseks õled, kus siis lapsed hullasid ja tantsust väsinud täiskasvanud hetkekst puhkama heitsid. Söödi ja joodi ning vihuti tantsu. Mängisid pillid ja kõik laulsid - nii vanad kui noored, nii lapsed kui vanurid. Loomulikult oli ikka nõnda, et mõne häält oli kohe eriti kena kuulda ja siis tal paluti ikka rohkem üksi ka laulda või mõne pill puudutas hinge kohe eriliselt ja ta siis ka mängis rohkem. Räägiti ka palju nalja ja mõistujutte. Vanad vestlesid iidsetest aegadest, eriti oli see suureks rõõmuks lastele, kes nende ümber juttu kuulama kogunesid. Iga külaline võttis oma söögi kaasa ja eks siis hakkas ka silma, kes kõige maitsvamat toitu mõistis teha. Selga pandi paremad enda tehtud rõivad ja eks seeläbi hakkas ka silma, kel selle peale rohkem annet ja oskust. Selle juurde viidi ka hiljem oma riiet, et lasta õmmelda perele riideid selga. Tuldi hobustega ning kindlasti tajuti ka, et mõni sai loomadega paremini hakkama ning mõistis nende keelt, eks ikka edaspidi kui oli miskit muret oma hobusega, millele oma tarkus peale ei hakanud, mindi tema jutule. Mõni oskas väga hästi loomi pidada ja tema lihaloomad olid eriti prisked, teati et tema käest on hea lisa kaubelda kui endil puudu jäi, sest tal oli seda rohkem kui tal enese perele tarvis läks. Mõni mõistis ka hästi ravimtaimi ja kui kellegil peo käigus miskit katki läks, siis tal oli ikka kaasas mõnd salvi, mis valu ära võttis ja haava kiirelt parandas. Nii mõnigi küsis nõu oma mõne ihuliikme häda korral, mida ta siis lahkelt avitas. Sellised peod olidki väga head, et tutvustada oma andeid ja oskusi ning ühtlasi näidata, mis puust sa tehtud oled. Nii mõnigi leidis enesele sealt elukaaslase. Mehed ja naised oli tugevad ja terved, harva kimbutas kedagi mõni tõbi või muu häda, milles selgusele jõudmisel küsiti siis ka alati targa nõu. Ka tark tuli alati peole, kuigi elas ta teistest eemal metsa sees või mäe peal. Teadis suuri tarkusi, tundis tähti ning ravis hädalisi, kes tema juurde tee leidsid.

Tark

Iga küla teadis tarka, kes elas lähedalolevas metsas eraklikku elu. Korjas ravimtaimi, mõsitis loomade keelt, oskas lugeda taevatähti, rääkis Jumalaga ja sai seega anda inimestele nõu nende elu ja tervise kohta. Tark oli muuhulgas rahvatohter, aga ka unenägude ja jõudude ning märkide seletaja. See võis olla nii mees kui naine. Neid kutsuti teadmataat või teadjanaine.

Tuleb välja, et nüüd on selleks targaks raamat. Ning selle läbi kõneleme meie, keda vanasti võis kutsuda ka teadmataat ja teadmanaine.

Tänapäeval on kõik need tarkused ka leidnud tee raamatute vahele ning tuhanded külade targad on avaldanud oma tarkused raamatu lehtede vahel, et veelgi enam inimesi saaks abi ja tarkust, kuidas oma eluga edasi minna. Paljude juures käivad siiani inimesed, keda nad siis oma tarkuse ja väega aitavad. Just sellised oleme ka meie Terje ja Taavi. Meie oleme siia kehastudes valinud enestele ka sellise rolli.

Kuid, kes meie – Terje ja Taavi - siis oleme? Ja kes täpsemalt on Jumal, kuidas sündis inimene? Kes on inglid? Mida nad teevad? Kuidas jagunevad? Kuidas nad saavad meid igapäevaelus aidata? Sellest ja paljust muust hakkamegi teile pajatama.

Sättige aga ennast mugavalt sisse. Mähkige endale ümber mõnus soe tekk. Pange käeulatusse lemmik jook, ning tulge koos meiega iidsesse võlumaailma, mis on eksisteerinud kogu aeg, kuid on mõneks ajaks peidetud saladusteloori taha. Avame siis saladuskatte ja toome teieni meie kogutud tarkuse.

Tänan teid, et olete lugemas ja meiega!

TERJE JA TAAVI, KES ME OLEME

Kes me siis oleme? Väga tihti, kui ma pöördun Jumala poole ja me vestleme ütleb Jumal mulle: „Meenuta kes sa oled!”

Mina olen Möldri talu perenaine Terje Möldri ja minu kaasa on Möldri talu peremees Taavi Möldri. Me oleme Taaviga „poolekesed”. Ühe hinge kaks osa, kes siin maisuses said kokku, et luua midagi imelist. Seda nähtust nimetavad inglid ka „kaksikleegiks”. Koos ja kokku me moodustame terviku, olles ise samas täiuslikud hinged, täiuslikud Jumala loomingud. See antud jutt võib tunduda hooplemisena, et me oleme täiuslikud ja kui aus olla, siis leidub veel aegu kus ma nii ennast ei tunne, isegi mitte sinnapoole. Kuid kui jälle taastub otseühendus Jumalaga, kaob selline mõtteviis kohe, kuigi on ka minul palju õppetunde, mida ma suure huviga tahan siin Maal õppida, ei tähenda see seda, et ma peaks seejuures ennast halvasti ja väärtusetuna tundma. Jumala ja inglite silmis me juba oleme täiuslikud ja meie ülessanne on õppida ka endid nii nägema.

Kuidas me siis oleme õppinud endid nii nägema ja kuidas inglitega suhtlema? Meie teed Taaviga on sarnased ja samas kordumatult unikaalsed, kuid kuna me oleme „kaksikleegid” siis on need nagu kahe erineva režissööri tehtud filmi samast teemast.

Ühel päeval, kui Taavi oli 14-aastane, hakkas ta järsku kuulma oma Kaitseinglit. Selle kaitseingli hääl oli justkui mõte, mis pöördus isikuliselt tema poole või nagu hääl, mis on unenäotegelastel. See hääl muutus järjest selgemaks ja kuuldavamaks, kuni ta oli võimeline nägema juba oma Kaitseingli piirjooni. Sellest ajast peale on kaitseingel õpetanud talle elutee tarkusi ning Kõiksuse seadusi, rääkides lihtsalt ning naljatades näidete abil, mis leidsid aset tema igapäevaelus. Täpsemalt on kõigist nendest olukordadest ning õpetustest kirjutatud ka tema raamatusarjas „Sõdalas-ingli ärkamine”.

Minu selgeltnägemise võime ja võime teisi aidata oli alati minuga aga ma ei teadnud seda, ei teadvustanud ja tegelikult isegi kartsin. Kartsin, et pean oma elu muutma ja ei ole selleks valmis või ei saa hakkama. Pean lahkuma töölt ja hakkama elama elu, mis ei kahjusta mind ja teisi. Tajusin, et see saab olema võitlus, kuid ei võtnud seda ette. See teadmine tuli harva ja koputas tasa mu hingele. Järgnes mõte ja valu, et jätkan endistviisi ja siis pikka aega ei meenunud sellest midagi. Aga siiski mu anne oli kogu aeg mu sees ja spontaanselt võitis see kõik ja avaldus. Ma nägin nägemusi tulevikust, vaime, ingleid, haldjaid ja muid olendeid aga ei osanud sellega midagi peale hakata. Ma kuulsin oma kõrvadega ingleid, deemoneid, vaime ja ka inimeste mõtteid. Mulle tuli tähtsaid teadmisi teiste inimeste kohta aga ma avaldasin neid neile liiga ebakindlalt ja segaselt, et nad ei võtnud mind kuulda vaid pidasid veidrikuks. Mõnikord olin ka rohkem endaga kooskõlas ja rääkisin Jumalaga. Pidasin seda nii loomulikuks, ei tulnud pähegi, et see on midagi teisiti ja erilist. Mõnikord nägin mõnda olukorda, lindu või situatsiooni ja teadsin, et see on märk ja väga tähtis. Rääkisin teistele - peeti hulluseks. Enda viis see kõik tasakaalust välja ja ma ei osanud sellega midagi peale hakata. Aga kui astusin sammu, et hakkan ostima vastuseid nendele küsimustele...

Kui esimest korda tegin ühe raamatutest lahti, mida olin hunnikute viisi koju toonud aga polnud kordagi lugenud, siis hakkas tee mulle avanema ja ma hakkasin liikuma. Ma ei saa öelda, et see oleks olnud kerge. Sest võitlused ja jõukatsumised toimusid endaga aga ma saan öelda, et see oli palju-palju lihtsam kui ma arvasin, et see saaks olema. See oli täis inglite õnnistusi ja imesid. Tee rullus minu ees samm sammult lahti nagu punane vaip kuningliku koja ees. Ma astusin laia maailma, minu maailma ja avaldusid minu aarded - minu erilised anded ja oskused. Nii uskumatud, kuid siiski tuttavad ja omad. Olin neid ammu teadnud, lapsepõlves kalliks pidanud, salaja unistanud, mõnikord isegi kadestanud neid, kes selles juba meistrid, neid kes julgesid tunnistada endale oma andeid ja võtsid ka midagi ette, et seda arendada, sellega tegeleda. Praegugi on mul pinnale tulnud andeid mille välja ütleminegi teeb hinge valu ja seda tehes voolavad pisarad. Nii sügavale hinge olin need peitnud, et ainult suure armastuse vägi suudab need tasapisi nähtavale tuua. Just sellist suurt ja tingimusteta armastust saavad inglid meile pakkuda. Astudes suure sammu oma vaimsel arengul, viis see valgustuseni. See oli imeline hetk kus ma mõistsin, et olen üks Jumalaga, kõigi ja kõigega. Ma ei ole kunagi üksi, minuga on kõik inglid ja ma olen ühenduses kogu Kõiksusega. Tundsin kuidas olen puhas armastus ja see suundub minust väljapoole, maailma. Tundsin rahu ja kõiketeadvust. Ma tajusin, et ei oota enam, et keegi väljast tuleks ja teeks mu maailma korda, et keegi annaks mulle armastust ja rõõmu. Mina ise olin kõik see. Seisin seda tundes kolme kuuse juures, olin seda juba pikalt ette näinud ja tajunud sellega kaasnevat märki. Minu suurimaks rõõmuks viis see samm veelgi suurema rõõmu ja õnneni kui seda on olemine Jumalaga üks. Ma sain üheks ka oma hinge teise poolega. See on see, mille poole me püüdleme läbi paljude elude ja kehastuste ja siis äkki ma olingi ta leidnud või hoopis tema minu. Sai võimalikuks see, et me kohtume. Jutustan sellest natuke ka lähemalt.

Ühel kaunil kevadpäeval, kui kohtusime mu vaimse õpetajaga, et suunduda me tavapärasesse kohta palvetama ja mediteerima, rääkis ta, et me ühisesse vaimsesse klubisse tulid uued liikmed, kes on nii toredad. Millegi pärast sattusin kohe elevusse kui olin seda kuulnud. Kui olin saanud oma tavapärase annuse teadmsi ja tarkusi, mida mu inglitaoline vaimne õpetaja mulle jagas, kiirustasin kui lennates koju arvuti juurde, et neid uusi liikmeid vaadata. Ma nägin, et olid tulnud poiss ja tüdruk. Ma vaatasin poissi ja lugesin ta kommentaare... siis istusin kuskil kümme minutit käed süles ja vangutasin pead. Kogu mu olemus oli nagu „kui oled midagi väga kaua oodanud või midagi kaua valmistanud, siis nüüd lõpuks on see kohal, see on valmis”. Ma lihtsalt istusin ja mõttes tänasin jumalat ja iseend, kordasin sõnu, et nüüd on kõik tehtud. Ma olen kõik õigesti teinud. Nüüd on kõik, mis oli vaja teha, tehtud. Kõik klubi ja mu vaimse teega. Ma istusin ja tundsin rahu ja seda, et kõik on paika loksunud. Ma peaks ütlema, et vaatasin selle noormehe pilti aga tema nägu ei olnud ju seal näha, oli vaid tema käsi, mis küündis päikese poole. Õhkasin mõttes veel, et maailmal on veel lootust kui sellised inimesed on olemas. Me klubi vibratsioon on imeline kui sellised inimesed meid leiavad. Ma olin nii ülevas meeleolus ja tahtsin talle kirjutada: „Tänan, et oled olemas!”

Jätsin kirjutamata, sest ei tahtnud teist inimest oma innukusega ära ehmatada. Seda suurem oli mu üllatus, kui ta mulle mõne aja pärast ise kirjutas sama fraasi: „Tänan, et oled olemas!”

Hiljem, sel päeval ma käisin ringi nii õnnelikult ja rääkisin oma kodustele ka, et teate kui suurepärane inimene tuli meie klubisse. Sama rääkisin ka õpetajale. Pean mainima, et teised ei kogenud sama ja neile valmistas mu reaktsioon suurt üllatust. Isegi õpetajale algul, sest iga päev tuli meile ju uusi liikmeid, mis sellest nii suuresti vaimustuda. Me hakkasime kirja teel selle noormehega suhtlema. Ta tundus imeline. Ma tundsin kuidas nüüd ma ei ole enam kunagi üksi ja mul on terveks eluks sõber kõrval. Ma tundsin kuidas ta ümbritses mind roosa uduga ja kaitses mind oma mõttega. Ma tundsin seda ja olin rahulik, rahulikum kui kunagi varem oma elus. Tänu oma vaimse õpetaja julgustusele ja abile me hakkasime kirjutama selle noormehega ka MSN`is otse. Ma ei julgenud seda teha. Ometi kord elus ma olin häbelik. Mul oli nii suur austus selle inimese olemuse suhtes. Ta tundus mulle nii püha ja eriliselt valgusrikas inimene. Ma polnud kunagi kohanud tema sarnast. Siis võttis mu vaimne õpetaja kätte ja viis meid ka kokku. Sõidutas mind tema juurde. Kui me silmad kohtusid, nägin nendes sügavust, nagu kosmost... sügavsinist sädelevat lõputut tarkust... nägin tema hinge suurust ja olemust, tema igavikulist hinge. Tema kõrval oli lausa põletav olla... nii tahtsin haarata tal käest ja joosta teistest kaugemale heinamaale, heita heinale kõrvuti pikali ja vaadata taevasse...

Ma nägin, et ka tema otsis meeleldi võimalust olla minu kõrval. Kui istusime autos üksteise kõrval lihtsalt pidin võtma tal käest. Ma ei tahtnudki lahti lasta. Lõpuks kui hakkasime minema, saime ka põhjendatud põhjuse kallistada. Kui kallistasime, hakkas maailm keerlema me ümber. Ma nägin meie eelmisi elusid koos. Ma tundsin tohutut armastust. Ta oli mu pooleke. Minu kaksikleek. Ma olin ta leidnud!

Nii kaua olin otsinud. Nii kaua olin kannatanud. Aga nüüd ta siis oli mu ees ja me olime üksteist leidnud. Järgnev läks väga kiirelt ja nagu mu armsam ütles, oli see vaid kui taustamuusika. Kuigi meie elud ja olud olid erinevad, kolisime peatselt kokku tema juurde elama ja abiellusime samal aastal. Mõni aeg me vaid kallistasime koos ja öösiti hoidsime üksteist kaisus, nii uskumatu tundus, et me olemegi lõpuks koos. See kestis kuskil aasta. Siis hakkasime tasapisi oma õnne uskuma ja meisse tuli kirgastav rahu ja õnn. Me aitame parandada üksteise hingehaavad ja kurvad lapsepõlvekogemused ning ellu viia unistused, ootused ja lootused. Ta on mu teine pool. Ta täidab mind suurima armastusega, mida ma eales oleks osanud oodata või ette kujutada. Me täiustame üksteist. Me oleme nagu ühe hinge kaks osa. Mõlemale meeldivad ühed ja samad asjad siin elus, samas kui oskused selle täideviimiseks on jagatud me kahe vahel. Alati me üllatusime, kuidas meile meeldisid samad laulud ja tegevused meie minevikes, kui me polnud veel kohtunud. Kui mulle varem tundus, et millegi tegemiseks ja saavutamiseks jääb mul midagi puudu, siis nüüd on see puuduv osa minu kaasas, minu poolekeses. Koos me moodustame kõigis olemis tahkudes nullpunkti. Näiteks kui mina olin keskendunud naudingutele, siis kaasa oli endaga väga karm. Koos me saavutame tasakaalu - mina distsiplineerin ennast ja kaasa lubab endale rohkem naudinguid. Me oleme tasakaalustanud selle mõistlikusega ja mõõdukusega. Me oleme koos mõne aastaga teinud rohkem, kui ma kogu oma eelneva elu jooksul. Seda, et me olme teistmoodi paarike, märkavad kõik, kes meiega rohkem koos on.

Kui olime koos nautinud õnnistavat aega, tundsin soovi valgustust ka maailmale pakkuda. Seni me olime tegeledud sellega, et tervendanud abivajajaid ingliteraapa kaugraviga. See on lihtsalt imeline kui palju inimesi leidis meie juurde tee ja nad said osa inglite õnnistavast tervendusest. Me tegime ka koostööd ühes ingliteemalises raamatus, mis avas ka minu suure südamesoovi – esineda inimeste ees ja inspireerida neid oma jutuga vaimsusest ja inglitest. Suured tänud kõigile, keda kohtasin sel teel. Kõik ingliseminarid, kus ma olen osalenud ja mida ise korraldanud ning kõik sellega seonduv, oli ingli imesid täis. Kogu tee kui me läksime seminarile, oli täis inglimärke ning erilisi olukordi. Alati oli pärast seda püha tunne.

Koos sellel imelisel teel oleme Taaviga avastanud palju Kõiksuse teadmisi, seadusi, mida anname nüüd edasi ka Sulle, kallis lugeja!