Читать книгу Auru juurde - Terry Pratchett - Страница 2

Mittemiskit on raske mõista, kuid multiversum on seda täis. Mittemiski jõuab kõikjale, ta on millestki alati ees, ja tohutus mitteteadmise pilves ihkab mittemiski saada millekski, pääseda välja, liikuda, tunda, muutuda, tantsida ja kogeda – lühidalt öeldes olla miski.

Ja nüüd leidiski ta taevas triivides selleks võimaluse. Mittemiski oli millegi olemasolust muidugi teadlik, kuid see miski oli teistsugune, hoopis teistsugune, ja nii libises mittemiski vaikselt millegi sisse, hõljus alla, kõiksugu mõtted meeles, maandus õnnekombel kilpkonna seljas, väga suure kilpkonna seljas, ja kiirustas veel enam saama millekski. Ta tajus stiihiaid, nendest pole aga miski parem, ja korraga suutis ta nad kinni haarata! Sööt oli toiminud.

*

Kõik, kes on näinud Ankhi jõge, mis libiseb mööda kõikvõimalike jälkustega täidetud sängi, mõistavad, miks nii suur osa Ankh-Morporki elanike kalalisest toidust peab tulema Quirmi kalalaevastikelt. Et linnakodanikke ei tabaks kohutavad kõhuhädad, peavad Ankh-Morporki kalakaupmehed hoolitsema, et varustajad tooksid saagi linnast väga-väga kaugelt.

Parimate mereandide pakkuja Bowden Jeffriese jaoks olid need kakssada miili, mis lahutasid Quirmi kalasadamat tema klientidest Ankh-Morporkis, terve talve, sügise ja kevade kahetsusväärselt pikk maa, suvel aga oli see lihtsalt sulaselge õnnetus, sest siis muutus terve Suurde Linna viiv maantee – niivõrd, kui seda maanteeks sai nimetada – horisontaalseks kõrgahjuks. Inimene, kes on pidanud tegelema tonni palavuse kätte jäänud kaheksajalgadega, ei unusta seda kunagi: see hais püsib mitu päeva, käib sul igal pool järel ja tahab isegi magamistuppa kaasa tulla. Seda ei saa riietest iialgi välja.

Rahvas on väga nõudlik, kuid Ankh-Morporki eliit ja tegelikult ka kõik teised tahtsid Jeffriese kala, isegi kõige palavamal ajal. Kuigi Jeffries oli omaenda kätega ehitanud jääkeldri ja teine jääkelder oli valmimas, ajas olukord talle lihtsalt nutu peale.

Seda ütles ta ka oma sugulasele Relief Jeffriesele, aiapidajale, kes vaatas oma õlut ja lausus: „See on alati nii. Keegi ei taha väikeettevõtjat aidata. Kas sa kujutad ette, kui kiiresti maasikad kuuma käes plögakuulikesteks muutuvad? Ma võin sulle täitsa öelda: väga kiiresti. Pilgutad korra silmi ja ongi läinud, täpselt siis, kui kõik maasikaid tahavad. Ja küsi kressikasvatajatelt, kui raske on seda neetud kraami linna tuua. See vajub kohe ära nagu teise päeva jumalateenistus. Me peaksime valitsusele palvekirja saatma!”

„Ei,” ütles Bowden. „Mulle aitab. Kirjutame hoopis ajalehte! Niimoodi hakkavad asjad liikuma. Kõik kurdavad puuviljade ja köögiviljade ja mereandide üle. Vetinari peab väikeettevõtjate hädadest aru saama. Mille jaoks me siis mõnikord makse maksame?”

Dick Simnel oli kümneaastane, kui tema isa lihtsalt kadus nende pere sepikojas Sheepridge’is kõrgahjutükkide ja lendava metalli pilves, roosa auru sees. Teda ei leitudki selles kõrvetava niiskuse kohutavas hägus, kuid selsamal päeval vandus noor Dick Simnel oma isa jäänuste juures, et ta teeb aurust oma teenri.

Tema emal oli aga teine plaan. Tema oli ämmaemand ja ta ütles naabritele: „Titasid tuleb igal pool. Mina juba tööta ei jää.” Niisiis otsustas Elsie Simnel oma poja tahte vastaselt viia ta eemale sellest paigast, kus nüüd tema arvates kummitas. Ta pakkis oma vara kokku ja koos läksid nad Elsie isakoju Sto Lati lähedal, kus inimesed ei kao seletamatul kombel kuuma roosasse aurupilve.

Varsti pärast kohalejõudmist juhtus tema pojaga midagi olulist. Ühel päeval, kui Dick ootas, millal ema ühelt raskelt sünnituselt tagasi jõuab, astus ta majja, mis tundus huvitav ja mis osutus raamatukoguks. Algul paistis Dickile, et seal on ainult peps ja peenutsev kraam, puha kuningad ja luuletajad ja armunud ja lahingud, kuid ühest pöördelise tähtsusega raamatust leidis ta millegi, mida nimetatakse matemaatikaks, ja arvude maailma.

Ja just sellepärast võttis ta umbes kümme aastat hiljem ühel päeval kokku viimase kui julguseraasu ja lausus: „Mäletad, ema, kui ma eelmine aasta üt’sin, et lähen semudega Uberwaldi mägedesse matkama? Nooh, see oli nagu… natike… nagu vale, aga väga pisike.” Dick punastas. „Ma leidsin tegel’t papsi vana kuuri võtmed ja, noh, läksin tagasi Sheepridge’i ja katsetasin natike ja…” Ta vaatas emale kartlikult otsa. „Ma vist tean, mis ta valesti tegi.”

Dick oli valmis karmideks vastuväideteks, kuid pisaratega – nii paljude pisaratega – polnud ta arvestanud ja ta lisas, üritades ema lohutada: „Sina ja onu Flavius andsite mulle ‘ariduse, tänu teile tean ma arvusid, isegi aritmeetikat ja seda imelikku värki, mille on välja mõelnud filosoofid Epheebest, kus isegi kaamelid oskavad varvaste peal logaritme arvutada. Paps kõike seda värki ei teadnud. Mõte oli tal õige, aga… teh-no-loogiaga pani ta mööda.”

Nüüd laskis Dick ka emal rääkida ja ema ütles: „Ma tean, et sind, kallis Dick, juba tagasi ei ‘oia, sa oled täpselt sama kangekaelne kui su isa, jäärapäine. Kas seda sa küünis viimasel ajal teedki? Tekoloogiat?” Ta vaatas poega süüdistavalt ja ohkas siis. „Ma saan aru, et sind takistada ma’i saa, aga ütle mulle ühte: kuidas need sinu logarütmid sind kaitsevad, et suga ei läeks samamoodi kui sinu vaese papsiga?” Ta hakkas uuesti nuuksuma.

Dick tõmbas kuuetaskust asja, mis meenutas miniatuurse võluri jaoks valmistatud saua, ja vastas: „See kaitseb mind, ema! Mina oskan kasutada arvutuslükatit! Mina käsutan siinust nii nagu ise tahan, koosinust samamoodi, ja ma oskan tangensi ja ruuduvõrrandi välja rehkendada! Jäta nüüd muretsemine, ema, ja tule kohe koos minuga küüni! Sa pead teda nägema!”

Lootes kõige tõenäosuse kiuste, et tema poeg on endale tüdruku leidnud, laskis proua Simnel end vastu tahtmist vedada suurde küüni, mille Dick oli sisustanud samamoodi kui nende väikese töökoja Sheepridge’is. Küünis jäi ta abitult vaatama suurt metallist ringi, mis võttis enda alla suurema osa põrandast. Mööda metalli tuiskas ringiratast mingi asjapuu, mis tegi niisugust häält nagu puuri pandud orav ja lõhnas väga kampri moodi.

„Siin ta ongi, ema! Vaata, kuidas kihutab!” ütles Dick uhkelt. „Mina kutsun teda Raudseks Relsiks!”

„Aga mis see on, poeg?”

Dick naeratas hiiglama laialt ja vastas: „See on sihuke asi, mida nimetatakse pro-to-tüübiks, ema. Kui tahad inseneriks saada, peab sul proto-tüüp olema.”

Ema naeratas hädiselt, kuid Dicki ei saanud tagasi hoida. Sõnad voolasid ise välja.

„Asi on selles, ema, et enne, kui sa tahad miskit teha, peab sul olema sellest miskine ettekujutus. Üks neist raamatutest, mis ma raamatukogust leidsin, rääkis arhitektiametist. Ja selles raamatus ütles see mees, kes selle kirjutas, et enne järgmise suure maja püstipanemist tegi ta alati päris pisiksed mudelid, et saada aimu, kuidas kogu see asi välja hakkab nägema. Ta ütles, et sellega on kõvasti nokitsemist, aga ainult aeglaselt ja põhjalikult saab midagi uut tehtud. Ja sellepärast katsetangi ma Relssi tasapisi, vaatan, mis toimib ja mis mitte. Ja tegelikult olen ma enda üle üsna uhke. Alguses tegin ma raja puust, aga ma arvan, et see masin tuleb hirmus raske, niisiis lõhkusin ma puust ringi tulepuudeks ja läksin tagasi sepikotta.”

Proua Simnel vaatas küünipõrandal ringiratast jooksvat väikest aparaati ja küsis inimese toonil, kes püüab väga aru saada: „Toda küll, poiss, aga mis see teeb?”

„Noh, mul on meeles, mida paps ütles, kui ta vaatas, kuidas teekann keeb ja selle kaas survest üles ja alla käib, ja tema ütles mulle, et ühel päeval ehitab keegi suurema teekannu, mis jaksab üles tõsta rohkem kui kannukaane. Ja mina usun, et nüüd ma tean, kuidasmoodi õiget kannu ehitada, ema.”

„Ja kellele sellest kasu on, kallis poiss?” küsis ema tõsiselt. Ja tema poeg vastas, silmad hõõgumas. „Kõigile, ema. Kõigile.”

Ikka veel kerge mõistmatuse udus proua Simnel vaatas, kuidas Dick rullis lahti suure ja üsna räpase paberilehe.

„Selle nimi on joonis, ema. Joonis peab olema. See näitab, kuidas kõik asjad kokku käivad.”

„Kas see käib selle pro-to-tüübi juurde?”

Poiss vaatas oma armastavat ema ja mõistis, et siin on vajalik lähem seletus. Ta võttis emal käest ja ütles: „Ema, ma tean, et sinu jaoks on siin ainult miskised jooned ja ringid, aga kui sa kõiki neid ringisid ja jooni ja muid sihukesi asju tead, saad sa aru, et see on mootori pilt.”

Proua Simnel pigistas poja kätt ja küsis: „Mida sa sellega ette kavatsed võtta, kallis Dick?”

Ning noor Simnel naeratas laialt ja vastas rõõmsalt: „Muudan asju, mida on vaja muuta, ema.”

Proua Simnel vaatas oma poega natuke aega kummaliselt, siis tundus, et ta jõudis mingile raskele otsusele, ja ta ütles: „Tule siis kaasa, kallis poiss.”

Ta viis Dicki tahapoole ja nad ronisid redelist üles pööningule. Seal näitas proua Simnel pojale tugevat meremehekasti, mis oli tolmuga kaetud.

„Sinu vanaisa andis selle mulle, et ma annaks selle sulle, kui minu arust on õige aeg. Siin on võti.”

Proua Simnelil oli hea meel, et Dick ei rabanud võtit kohe oma kätte. Ta isegi vaatas kasti hoolikalt, enne kui selle lahti tegi. Kui ta kasti kaane üles tõstis, sai õhk korraga kulla kuma täis.

„Sinu vanaisa oli väikestviisi nagu mereröövel, siis aga pööras ta usklikuks ja hakkas natike kartma ning viimased sõnad, mis ta mulle surivoodil ütles, olid: „See poiss teeb ühel päival miskit suurt, kallis Elsie, pane mu sõnu tähele, aga olgu ma neetud, kui ma tian, mis see on.”

Linnarahvas oli üsna harjunud klopsimise ja kolkimisega, mis iga päev sepikodadest kostis – see piirkond oli sepikodade poolest kuulus. Kuid paistis, et kuigi noor Simnel oli teinud oma sepikoja, oli ta otsustanud sepistusärisse mitte astuda, võib-olla selle hirmsa juhtumi pärast, mille tõttu härra Simnel vanem sellest maailmast nii ootamatult lahkus. Kohalikud sepad harjusid õige pea valmistama noorele härra Simnelile salapäraseid asju, mille ta oli neile piinliku hoolega joonistanud. Ta ei öelnud kellelegi, mida ta täpselt ehitab, aga kuna sepad teenisid sellega palju raha, polnud neil selle vastu midagi.

Uudis pärandusest läks muidugi liikvele – kuld imbub alati ühel või teisel viisil välja – ja põhjustas linnarahva hulgas kõvasti kuklakratsimist, iseäranis linna kõige vanemate elanike hulgas, kes istusid kõrtsi ees pingil ja ütlesid: „Sa kuri kannikas, mina sellest aru ei saa! Poisile langes hunnik kulda sülle ja tema teeb sellest hunniku vanarauda!”

Dick Simnel naeris, naersid ka kõik teised, kuid nad vaatasid ikka edasi, kuidas ta käis sisse ja välja vana ja peaaegu mahajäetud küüni väikesest väravast, mis oli kogu aeg kahe tabalukuga kinni.

Simnel oli leidnud kohalike seast paar parajat poissi, kes aitasid tal kõike vajalikku teha ja ühest kohast teise toimetada. Aja jooksul kerkis küüni kõrvale terve hulk kuure. Tööle võeti veel poisse, vasarate kõlksumine kostis terve päeva ja tasapisi imbus nõndanimetatud kohalikku teadvusse informatsioon.

Nähtavasti oli noor Simnel teinud pumba, huvitava pumba, mis pumpas vett väga kõrgele. Siis viskas ta kõik nurka ja ütles midagi sellist et: „Meil on vaja terast, mitte rauda.”

Noor Simnel töötas mingi imelise „ettevõtmise” kallal, nagu ta ise ütles, ja laudadele laotati tohutud paberipoognad. Peab küll tunnistama, et teinekord tuli ette plahvatusi, ja siis kuulis linnarahvas poiste „punkrist”, kuhu oli mitmel puhul olnud hea sisse hüpata, kui toimus järjekordne väike… vahejuhtum. Lisaks oli kuulda senitundmatut, aga kuidagi kodust ja rütmilist „tšuhhitamist”. See heli oli tõesti päris meeldiv, peaaegu hüpnootiline, ja see oli imelik, sest mehhaaniline elukas, kes seda tekitas, paistis elusam, kui oleks võinud arvata.

Ümbruskonnas pandi tähele, et härra Simneli ehk „Rauahullu” Simneli – nagu teda nüüd kutsuti – kaks lähimat kaastöölist, noored mehed, uste taga toimuvate salapäraste asjade preestrid, paistsid kuidagi teistsugused, täiskasvanumad ja eneseteadlikumad. Ja mitte mingi meelitamine õlle või naistega kõrtsis ei suutnud neid sundida küüni hinnalisi saladusi reetma.1 Nüüd käitusid nad nii, nagu on kohane lõõskava sulatusahju valitsejatele.

Ja siis tulid muidugi veel need päikselised päevad, mil noor Simnel ja tema väed kaevasid küüni taha väljale pikad kraavid ja täitsid need metalliga, sulatusahi aga lõõmas päeval ja ööl ning kõik vangutasid pead ja ütlesid: „Hullumeelsus.” Ja nii see muudkui kestis, tundus et igavesti, kuni igavesti sai otsa ning kopsimine ja kolkimine ja sulatamine lõppes. Siis tõmbasid härra Simneli käealused suure küüni väravad laiali ja maailm täitus suitsuga.

Sto Lati selles osas toimus midagi väga harva, niisiis aitas sellest, et rahvas kokku jookseks. Enamik inimesi jõudis kohale just parajaks ajaks, et näha, kuidas nende poole suundub mingi puhkiv ja aurav koletis, mille kiiresti keerlevad rattad ja võnkuvad vardad ilmuvad ja kaovad suitsu ja hägu sisse, ja selle kõige kohal oli nagu mingi suitsu ja tule kuningas Dick Simnel, nägu pingsast keskendumisest krimpsus. Oli pisut rahustav, et see koletis tundus olevat inimese kontrolli all – kuigi mõtlikumad pealtvaatajad oleksid võinud lisada: „Ja mis siis? Kirves on ju ka!” ning seada end plehkupanemiseks valmis, kui aurav, hüplev, pöörlev ja vehkiv masin küünist välja sõitis ja põllule seatud rööbastele kihutas. Nüüd põgenesid pealtvaatajad – kellest enamasti olid saanud pealtjooksjad ja mõnel juhul ka pealtummisjalutormajad –, laiali ja hakkasid kaebama, välja arvatud muidugi ükskõik kui vanad väikesed poisid, kes vahtisid lummutist päranisilmi ja vandusid kohapeal, et neist saavad ühel päeval selle kohutava tossava masina juhid, igatahes. Auru valitsejad! Sädemete käskijad! Välgunoolte kutsarid!

Ja väljas triivis viimaks ometi vabaks saanud suits sihikindlalt küünist eemale, maailma suurima linna poole. Algul liikus ta aeglaselt, kuid kogus aina kiirust.

Hiljem selsamal päeval, pärast mitut võidukat tiiru lühikesel rajal, võttis Simnel koos abilistega istet.

„Wally, Dave… mul hakkab kõlisev otsa saama, poisid,” ütles ta. „Öelge mõlemad oma emale, las nad panevad teie asjad kokku ja teevad võileibu kaasa, siis tooge ‘obused välja. Me lähme Raudse Relsiga Ankh-Morporki. Ma olen kuul’d, et see on kõikse asjalikum koht.”

Loomulikult kohtus Ankh-Morporki türann isand Vetinari mõnikord Uberwaldi valitsejanna leedi Margolottaga. Miks ta poleks pidanud? Ta sai vahel ju Koomi oru lähedal kokku ka trollide teemantkuningaga ja Uberwaldi all isegi päkapikkude Alumise Kuninga Rhys Rhyssoniga. Kõik teadsid, et seda nõuab poliitika.

Jah, poliitika… See salajane liim, mis ei lase maailmal sõtta variseda. Varem oli sõdu olnud väga sageli, selgelt liiga sageli, kuid nagu teadis iga koolipoiss – vähemalt neil päevil, kui koolipoisid lugesid ka midagi tõsisemat kui kirja kartulikrõpsupakil –, oli üsna hiljuti üks tõeliselt hirmus sõda, Koomi oru viimane sõda, juhtunud peaaegu ning päkapikkudel ja trollidel oli õnnestunud sellest pääseda mitte päris rahuga, kuid vähemalt kokkuleppega, millest kunagi võiks loodetavasti välja kasvada rahu. Suruti käsi, olulisi käsi, neid suruti innukalt ja nii sündiski lootus, lootus, mis oli habras nagu mõte.

Tõepoolest, mõtles isand Vetinari tõllas Uberwaldi poole loksudes, kuulsa Koomi Oru Leppe järelhõõguses tunnistati isegi härjapõlvlasi viimaks mõistusliku liigina ning neid hakati piltlikult öeldes kohtlema kui vendi, kuigi päris sugulaseks nendega tingimata saada ei tahetud. Kaugelt vaadates, mõtiskles isand Vetinari, võiks lausa arvata, et maailmas valitsebki rahu, olukord, mis lõpeb mingil ajal alati sõjaga.

Tõld tabas järjekordset päratusuurt teemuhku ja isand Vetinari võpatas. Ta oli lasknud tõllaistmed lisapolstriga varustada, kuid mitte miski ei suutnud Uberwaldi-reisi paremaks muuta, iga auk oli endiselt nagu karistus, mis tõi sügavaid kannatusi. Edasijõudmine oli väga aeglane, kuigi peatused klaksitornide juures lasksid tema sekretäril Drumknottil hankida igapäevaseid ristsõnamõistatusi, ilma milleta ei saanud isand Vetinari oma päeva täielikuks lugeda.

Väljast kostis kolksatus.

„Püha taevas! Kas me peame tõesti kõigist teeaukudest läbi sõitma, Drumknott?”

„Andke andeks, härra patriits, kuid paistab, et kõrgeauline leedi Margolotta ei suuda ikka veel Wilinuse kuru ümbruse röövleid täielikult ohjes hoida. Ta roogib need iga natukese aja tagant välja ja kahjuks on see kõige ohutum marsruut.”

Väljast kostis hüüdmist ja jälle kolkimist. Vetinari puhus lugemislambi ära ja mõni hetk hiljem surus üks raevuka väljanägemisega isik vastu pimedat tõllaakent vibupüssi noole ja teatas: „Tulge kõigi oma väärtasjadega välja, muidu läheb teil halvasti, on selge! Ja ei mingeid trikke! Me oleme palgamõrtsukad!”

Isand Vetinari pani raamatu rahulikult käest, ohkas ja ütles Drumknottile: „Paistab, Drumknott, et meid pidasid kinni palgamõrtsukad. Küll on… tore.”

Nüüd oli Drumknotti näol kerge muie. „Tõepoolest, väga tore, härra patriits. Teile ju meeldib alati palgamõrtsukatega kohtuda. Ma hoian eemale, härra patriits.”

Vetinari tõmbas mantli ümber, astus tõllast välja ning lausus: „Vägivallaks pole põhjust, härrased. Ma annan teile kõik, mis mul on…”

Ja kõige rohkem kahe minuti pärast ronis kõrgeauline patriits tagasi tõlda ning andis kutsarile märku edasi sõita, justkui poleks midagi juhtunud.

Mõne aja pärast küsis Drumknott lihtsalt uudishimust: „Mis seekord juhtus, härra patriits? Ma ei kuulnud midagi?”

Tema kõrval istuv isand Vetinari ütles: „Nemad ei kuulnud samuti, Drumknott. Heldene aeg, sellest on nii kahju. Paneb mõtlema, miks nad ometi lugema ei õpi. Siis tunneksid nad ära vapi minu tõllal ja teaksid, mida oodata!”

Kui tõld jõudis kiiruseni, mida võiks nimetada hootiseks, ja Drumknott oli saanud natuke aega mõelda, tähendas ta: „Aga teie vapp, härra patriits, on ju must, mustal taustal, ja praegu on väga pime.”

„Õigus küll, Drumknott,” vastas isand Vetinari ilmega, mis temal täitis naeratuse aset. „Kujutad ette, see ei tulnud mulle pähegi.”

*

Leedi Margolotta lossis oli midagi vältimatut. Kui suured puidust uksed aeglaselt avanesid, kriiksusid kõik uksehinged. Lõppude lõpuks on ju olemas selline asi nagu ühiskonnale vastuvõetav atmosfäär. Milline vampiir elaks lossis, mis vajaduse kohaselt ei kriiksu ega äga? Igorid ei lubaks seda ja nüüd tervitaski selle lossi Igor isand Vetinarit ja tema sekretäri ning juhatas nad tohutusse eessaali, kus laes rippusid õõtsuvad ämblikuvõrgud. Ning valitses tunne, ainult tunne, et kusagil all keldris kisendas keegi.

Ja loomulikult, mõtles Vetinari, on see loss koduks imepärasele naisterahvale, kes tegi vampiiridele selgeks, et peadpööritavalt sageli hauast tagasipöördumine on päris tobe, ja kes mingil moel veenis neid oma öist tegutsemist koomale tõmbama. Lisaks sellele tõi ta Uberwaldi kohvi, asendades nõnda ühe kohutava iha teisega.

Leedi Margolotta oli alati napisõnaline ja asjalik ning täpselt selline oli ka jutuajamine, mis järgnes mõni päev hiljem toimunud suurepärasele õhtusöögile. „Gragid teevad jälle pahandust. Jälle gragid, Havelock! Nii pika aja järel! Ja nüüd on asi feel hullem, täpselt nagu sa ennustasid, kallis Havelock. Kuidas sa seda küll ette nägid?”

„Kallis proua, trollide teemantkuningas küsis minult täpselt sedasama, aga ma saan öelda ainult, et see on mõistuslikel olenditel parandamatult loomuses. Lühidalt öeldes ei saa kõik ühel ajal rahul olla. Kui pärast Koomi Oru Leppe allakirjutamist ja kinnitamist tuli lippude lehvitamine ja tulevärk ja kätesurumine ja tõotusteandmine, arvasite teie, et sellega ongi kõik, on mul õigus? Mina isiklikult pidasin seda ainult vahepalaks. Lühidalt öeldes, Margolotta, on rahu see aeg, kui järgmine sõda haub.

Kõigi soove on võimatu täita, kõigile päkapikkudele on aga veel mitu korda raskem korraga meele järele olla. Kui ma räägin trollide teemantkuningaga, siis on tema trollide hääletoru, ta räägib kõigi trollide eest. Trollid on mõistlikud ja jätavad poliitika täielikult tema hooleks.

Või võtame kas või teid, kõrgeauline leedi: teie räägite kõigi Noxi2… elanike eest ja enamik teiega sõlmitud kokkuleppeid on üsna, nojah, leplikud… Kuid päkapikkudega on tõeline häda. Sa hakkad just uskuma, et räägidki nende tõelise juhiga, kui maa alt kargab välja järjekordne metsik grag ja kõik keeratakse jälle pea peale, kõik lepped muutuvad tühiseks ja usalduseks pole mingit võimalust! Nagu te teate, on tervel Kettal igas kaevanduses oma „kuningas” – päkapikud ise ütlevad nende kohta dezda-knik3. Kuidas sellise rahvaga üldse asju ajada? Iga päkapikk on sisimas türann.”

„Nooh,” lausus leedi Margolotta, „Rhys Rhysson tuleb ju asjaolusid arvestades päris hästi toime ja meie kõrgemal Uberwaldis…” nüüd kõrgeauline leedi peaaegu sosistas „toetame fäga progressi. Aga see on tõsi: kuidas saab niimoodi lõpliku fõidu võtta, seda ma tahaksin teada.”

Patriits pani klaasi ettevaatlikult käest ja lausus: „See pole kahjuks kunagi täielikult võimalik. Asjaolud muutuvad, inimesed muutuvad. Ainus, mida me teha saame, on tulevikku hoolikalt, läbimõeldult ja sihikindlalt aidata, et maailm rahu poole tüüriks, isegi kui see tähendab, et me peame mõned kõige suuremad ohud enneaegselt hauda saatma.

Kuid ma pean ütlema, et ettevaatlik uurimine ja maailma poolt meie ette seatud asjade hoolikas jälgimine annavad mõista, et Alumine Kuningas – keda ma, nagu protokoll nõuab, enne teie juurde tulekut külastasin – kujundab juba mingit plaani. Kui ta sellega välja tuleb, paiskame meie kõik jõud tema toetuseks. Ta võtab tuleviku osas väga tõsised riskid. Ta usub, et aeg on küps, eriti kuna Ankh-Morporkis on nüüd kõigile teadaolevalt maailma suurim päkapikkude kogukond.”

„Kuid mulle tundub, et tema rahfale ei meeldi miski kaasaegne just üleliia. Ja ma pean tunnistama, et ma mõistan, miks see nii on. Progress põhjustab neile, kes üritafad maailmas rahu hoida, nii palju muret. See on nii… ettearvamatu. Kas ma tohiksin sulle meelde tuletada, Havelock, et palju-palju aastaid tagasi ehitas üks Epheebe filosoof juba masina, mis oli fäga fõimas, hirmutavalt fõimas. Kui nad oleksid aurujõul töötava mootoriga tegelemist jätkanud, fõiks elu olla praegu hoopis teistsugune. Kas sinu meelest pole see murettekitaf? Kuidas me saame tulefikku mõjutada, kui mõni lollpea fõib ehitada mehhanismi, mis muudab kõik!”

Isand Vetinari niristas viimase tilga brändit oma klaasi ja lausus rõõmsalt: „Kallis proua, ainult narr üritaks ühiskonna progressi peatada. Rahva hääl on jumalate hääl – loomulikult mõistliku valitseja poolt suunatuna. Ja seepärast arvan ma, et kui on aurumasina aeg, siis aurumasin ka tuleb.”

„Ja mida sina enda arust teed, päkapikk?”

Noor päkapikk Magnus Magnusson ei pööranud algul eriti tähelepanu vanemale päkapikule, kelle nägu, niipalju kui seda näha oli, oli selgelt pahur – see oli sedasorti päkapikk, kes polnud ise nähtavasti kunagi noor olnud –, niisiis kehitas Magnus õlgu ja vastas: „Ärge pange pahaks, auväärne, aga enda arust ma kõnnin ega sega kedagi, lootes, et teised teevad sama. Meil pole ju mingit rotti kitkuda?”4

Räägitakse, et hea sõna võidab võõra väe, kuid sellel väitel on pigem lootuslik iseloom ja praegu osutus see absoluutselt valeks, kuna isegi ladus ja hästi läbimõeldud hea sõna võib vale isiku marru ajada, kui tema meeltes valitseb raev, ja just seda meelteseisundit see vana päkapikk praegu nautiski.

„Miks sul kiiver tagurpidi peas on, noor päkapikk?”

Magnus oli üsna muretu päkapikk ja seepärast tegi ta täpselt vale asja, nimelt proovis loogikat.

„Noh, auväärne, kiivril on minu skaudimärk. Skaudid – teate, mida need teevad? Käiakse vabas õhus. Keegi ei tee pahandust, kõik teenivad kogukonda.”

Paistis, et selle heasoovliku palvelauluga Magnus siin sõpru ei leia. Tema ohutunnetus hakkas hilinenult palju kiiremini tööle. Ta ei meeldinud sellele vanale päkapikule kohe mitte üldse ja nende lühikese sõnavahetuse ajal oli nende juurde lonkinud veel mitu päkapikku, kes mõõtsid Magnust pilguga, nagu kavatseksid temaga kaklema hakata.

Magnus oli esimest korda üksinda Noxi ja Schmaltzbergi kaksiklinnas, ta polnud oodanud, et teda siin niimoodi vastu võetakse. Siinsed päkapikud ei paistnud nende päkapikkude moodi, kellega koos ta oli Siirupikaevanduse teel üles kasvanud, ja ta hakkas taganema ning seletas kiiruga: „Ma tulin lihtsalt vanaema vaatama, kui teil midagi selle vastu pole. Ta on haige ja ma tulin kaugelt Ankh-Morporkist kohale, sain vankritelt küüti ja magasin kõik ööd heinakuhjades ja küünides. Ma tulin väga kaugelt…”

Ja siis läks lahti.

Magnus oli kiire jooksja, nagu Ankh-Morporki Rotudele5 kohane ning joostes üritas ta välja mõelda, mida ta valesti oli teinud. Tal oli Uberwaldi jõudmiseks läinud terve igavik ja ta oli päkapikk ja need, kes teda taga ajasid, olid ju ka päkapikud…

Talle meenus, et Ankh-Morporkis oli ajalehtedes olnud mingi lugu selle kohta, et mõnes päkapikukogukonnas ei taheta endiselt kuuldagi organisatsioonidest, kus on ka trollid, päkapikkude traditsioonilised, sisseharjunud vaenlased. Magnuse skaudirühmas oli muidugi ka trolle ja need olid kõik toredad poisid, viimase kui üheni. Natuke aeglase mõtlemisega, aga ta oli mõnikord neist mõnel külas käinud ja nemad temal ka. Alles nüüd meenus Magnusele, et mõnikord olid vanad trollid ja vanemad päkapikud pahased lihtsalt sellepärast, et pärast sadu aastaid, mille jooksul nad olid üritanud üksteist maha lüüa, oleksid nad nüüd pidanud olema üheainsa käepigistusega justkui sõpradeks saanud.

Magnus oli alati teadnud, et Alumise Kuninga All-Linn on hämar paik ja päkapikkudele see sobib, sest päkapikud on alati hämarusega hästi läbi saanud, aga siin tajus Magnus mingit sügavamat pimedust. Sel raskel hetkel tundus talle, et tal pole maailmas ühtki sõpra peale vanaema, aga nüüd paistis, et teda lahutab linna teisest servast, kus vanaema elas, hulk probleeme.

Nüüd ta juba hingeldas, kuid ta kuulis endiselt tagaajajate hääli, kuigi sügavamal asuvad koridorid ja käigud olid selja taha jäänud ja ta suundus maa-alusest Schmaltzbergi linnast välja. Ta mõistis, et peab tagasi tulema mõni teine kord… või teistmoodi.

Ta peatus korraks, et hinge tõmmata, ja tema teele astus omamoodi apla ilmega väravavalvur.

„Ja kuhu sinul selline kiire on, Ankh-Morporki härra? Tagasi valguse kätte ja oma trollist sõprade juurde, jah?”

Valvuri hellebard rabas Magnuse jalust ja siis hakkas tõsine jalgadega tagumine. Magnus veeretas end eest ära ja hüüdis nagu mingi refleksi mõjul: „Tak ei taha, et me temast mõtleksime, aga ta tahab, et me mõtleksime!”

Ta ägas ja sülitas ühe hamba välja ning nägi, et tema poole tuleb veel üks päkapikk. Tema ahastuseks paistis, et uustulnuk on keskealine ja heal järjel, ning see tähendas, et mingit sõprust pole siit oodata. Kuid selle asemel, et tagumisega ühineda, röögatas päkapikk vasarate langemist meenutava häälega: „Tead, noor päkapikk, mitte kunagi ei tohi kaitset lõdvaks lasta…”

Uustulnuk virutas valvurist ründaja kiiduväärse raevukuse ja imeliselt ülemäärase vägivaldsusega maha ning kui valvur oiates lebama jäi, tõmbas Magnuse püsti.

„Tead, poiss, sa jooksed paremini kui enamik päkapikke, keda ma tean, aga sinusugune poiss peaks teadma, et Ankh-Morporki päkapikud pole praegu just armastatud, vähemalt mitte siinkandis. Ega nad ausalt öeldes mullegi väga meeldi, aga kui juba võitluseks läheb, siis olgu see aus.”

Nende sõnade juures andis ta mahapaisatud valvurile väga tugeva jalahoobi ja lisas: „Mina olen Häbelik Häbeliksson. Sina aga, poiss, peaksid mikrorõngasriidest särgi ligi võtma, kui tuled vanaema vaatama, ise nagu Ankh-Morporki reklaam. Ja mul on häbi näha, et minu kaaspäkapikud kohtlevad noort päkapikku nii halvasti lihtsalt selle pärast, mis tal seljas on.” Punktiks sellele kõnele oli järjekordne hoop maas lamava valvuri pihta.

„Aga seda ma pean ütlema, poiss, ma pole tõesti näinud ühtegi päkapikku nii kiiresti silkamas kui sind! Joosta sa oskad, sulatõsi, aga nüüd on võib-olla paras aeg õppida hoopis peitupugemist.”

Magnus pühkis riided puhtaks, vaatas oma päästjat ja lausus: „Häbelik Häbeliksson! Te olete ju legend!” Ja ta taganes sammu. „Ma olen teist palju lugenud! Te hakkasite gragiks, sest teile ei meeldi Ankh-Morpork!”

„Võib-olla ei meeldigi, noor päkapikk, aga ma ei seedi pimedas tapmist, mida need närukaeltest süvamaa-päkapikud ja uuristajad armastavad. Minule meeldib võidelda nii, et vaatad vastasele silma!”

Seda öeldes virutas Kiivrilahke langenud valvurile oma tohutu rautatud saapaga veel ühe raske hoobi.

Siis ulatas üks maailma tuntumatest ja austatumatest päkapikkudest Magnusele käe ja ütles: „Las sinu anne päästab su nüüd. Nagu sa ütlesid, ei nõua Tak, et me temast mõtleksime, aga pea meeles, et ta nõuab, et me mõtleksime, ja sina võiksid natuke mõelda sellele, kuidas oma riietust kohendada, kui jälle vanaema vaatama tuled. Pealegi ei tarvitse Ankh-Morporki mood ka talle meeldida. Oli kena tutvuda, välejalg, aga nüüd lase siit jalga, nii et kannad välguvad – järgmisel korral ei tarvitse ma läheduses olla.”

*

Uberwaldist kaugel päripöörde poole mõtiskles söör Harry Kuningas selle päeva tegemiste üle. Kõik tundsid teda Kullajõe Kuninga nime all, sest ta oli teeninud varanduse, toppides oma nina mitte lihtsalt teiste asjadesse, vaid sinna, kus teised asjal käisid.

Tavaliselt oli Harry lõbus mees ja hea seedimisega, kuid mitte täna. Lisaks oli ta armastav abikaasa ning hellitas Euphemiat, oma kauaaegset naist, lausa tobedalt, kuid kahjuks ei kehtinud täna ka see. Peale selle oli Harry ka hea tööandja, kuid ka seda ei saanud täna öelda, sest täna tegi tema kõht talle põrgut hiidlesta tõttu, mille kohta võiks kurvastusega öelda „pole ammu merd näinud”. Harryle ei meeldinud see hiidlest juba siis, kui see oli tema taldrikul, kuna hiidlest on kala, kes kipub sööjale hukkamõistvalt otsa vaatama, viimased paar tundi kujutas Harry aga ette, kuidas see neetud elukas vahib samasuguse pilguga tema kõhu sisemust.

Harry meelest oli häda selles, et Euphemial olid endiselt meeles vanad head ajad, kui nad olid veel vaesed nagu kirikurotid ja pidid seepärast rahaga kokkuhoidlikult ümber käima. Sellised harjumused hoiavad inimesest visalt kinni, täpselt nagu see rumala peaga ära söödud kalagi, kes oli juba mõnda aega ujunud kuskil Harry soolestikus ja ähvardas ujuda veel palju kaugemale.

Kahjuks oli Harryt kasvatatud teadmisega, et kõik taldrikule pandu tuleb ära süüa, ja see tähendas, et ära tulebki süüa absoluutselt kõik. Kui ta oli viimaks pääsenud poti pealt, mille seest see neetud kala tundus teda jälle seiravat, tõmbas ta veepaagi ketti sellise innuga, et tema naine, keda ta vahel kutsus Hertsoginnaks, sõneles temaga. Ja kuna sõnadele järgnevad tihtipeale teised sõnad, lendasid peagi mõlemas suunas inetud, kurjad sõnad, mille Harry oleks nüüd hea meelega visanud järele sellele õnnetule kalale, kellest kõik alguse oli saanud. Kuid selle asemel läks tema ja tema naise vahel lahti asi, mida nad olid alati nimetanud vabavõitluseks. Ja loomulikult oskas Effie, kes oli sündinud Harry kõrvalrentslis, sellistes olukordades anda vähemalt sama palju, kui ise sai, eriti, kui tal oli võimalik relvana kasutada üsna väärtuslikku ja kaunist joogikannu. Effiel oli selline hääl, mis võiks tänavamüüja punastama panna, ja ta nimetas Harryt „sitakuningaks”, nii et Harry tegi midagi sellist, mida ta kunagi, mitte kunagi teha ei tahtnud, nimelt tõstis käe oma naise vastu. Eriti poleks ta tahtnud seda teha sellepärast, et kaunis joogikann, millega tema naine oli relvastatud, oli lisaks ka päris raske.6

Harry teadis, et loomulikult läheb see üle, see läks alati üle, ja tõeline abieluharmoonia voolab jälle majas oma harjunud kohale. Kuid ikkagi hulkus söör Harry terve pärastlõuna oma valdustes nagu vana lõvi. „Sitakuningas”, nojah, seda küll, aga tänu temale olid linnatänavad puhtad, igatahes palju puhtamad kui enne Harry Kuninga dünastia tulekut. Ringi uidates mõtiskles ta, et tema töö põhineb kõigil neil jälkustel, millele inimesed ei taha mõelda ja mille nad tahavad selja või tagumiku taha jätta. Seepärast ei olnud ühiskonna kõige kõrgema laua ääres talle kohta. Muidugi oli ta rüütliks löödud, ta oli söör Harry, aga ta teadis, et Effie oleks tahtnud kogu selle räpase äri unustada.

„Sa oled ju rikas nagu Kreosoot,” ütles Effie. „Kas sa ei leia siis mingit muud tegevusala – teeksid midagi sellist, mida inimesed tahavad, mitte sellist, mida neil vaja on?”

Üldiselt ei olnud Harry filosoofias kuigi kõva käsi. Ta oli oma saavutuste üle uhke, kuid mingi tilluke osa temast oli Effiega ühel meelel ja uskus, et tema jaoks on olemas midagi enamat kui puhta laga7 tagaajamine ja hoolitsemine, et linna reoveemahutid üle ei ajaks. Keegi pidi loomulikult ka selle eest hoolitsema – ja juba palju aastaid ei teinud Harry seda ju ise, ta maksis mustusevedajatele, äkituukritele ja nüüd ka tervele härjapõlvlaste armeele, kes musta töö ära tegid. Kuid ikkagi tundus talle, et nüüd oleks tal vaja ametit, mis oleks mehine, kuid poleks põlastusväärne.

Äraolevalt laskis ta lahti oma viimase juristi, päkapiku, kes oli jäänud vahele, väikesed räpased sõrmed firma kassas, ja tal õnnestus seda teha, ilma et ta oleks seda väikest raipenahka isegi trepist alla visanud.

Tavatult masenduses Harry jätkas ringiluusimist, üritades närve rahustada. Oma tööstushoovi servale jõudes nuhutas ta õhku, niipalju kui julges. Tuul oli Naba poolt, Harry pööras näo sellele vastu ja tabas mingi hullutava lõhna: mehise lõhna, sihikindla lõhna, lõhna, mis tahtis ta maailma viia, ja see lõhn oli paljutõotav.

Niiske von Lipwigi ja Adora Belle Kallikese suhe oli kindel ja rõõmus, väga tõenäoliselt seetõttu, et nad olid teineteisest sageli kaua eemal, kuna Adora Belle oli täielikult hõivatud Suure Toru juhtimisest, Niiske aga tegeles Kuningliku Pangaga, Postiteenistusega ja Mündikojaga. Hoolimata sellest, mida arvas isand Vetinari, tegi Niiske neis asutustes siiski tõelist tööd, milleks oli vähemalt tema enda arvates kõigi nimetatud asutuste tööshoidmine. Kõik toimis, tegelikult toimis kõik lausa väga hästi, aga Niiske meelest toimis kõik tänu sellele, et teda oli Pangas või Mündikojas või Postimajas alati näha, tema oligi Pank, Postiteenistus ja Mündikoda.

Ta vestles töötajatega tühjast-tähjast, rääkis nende tööst, küsis, kuidas läheb nende abikaasadel, kuna ta oli meelde jätnud vestluskaaslase kõigi perekonnaliikmete nimed. See oli anne, imeline anne, ja see andis suurepäraseid tulemusi. Kui sa kõigi oma töötajate vastu huvi tunned, tunnevad nemad huvi oma töö vastu, ja nõnda oli eluliselt tähtis, et ta oleks alati kohal ja hoiaks võluväe voolamas.

Mis puutub Adora Bellesse, siis temal olid klaksid juba veres, see oli tema pärand – ja häda kõigile, kes ei lasknud tal neile pühenduda8, isegi kui seda takistas tema abikaasa.

Miskipärast toimis süsteem sama hästi kui nemad ise ja nii võisid nad palgale võtta ülemteener Crossly ja ka proua Crossly9. Nende majas Kaljase avenüül oli ka aednik, kes paistis kuuluvat maja juurde. Krõbe10 oli ka üsna lahtiste kätega ja üpris jutukas, kuigi Niiske ei saanud ühestki tema sõnast aru. Ta oli pärit kuskilt maakohast ja kasutas sõnavara, mis teoreetiliselt oli pärit morporki keelest, kuid kus tegelikult oli palju õlgi ja sõnnikut ning igas jutuajamises pidi kõvasti tööd tegema silp „ööh”. Ta valmistas aia serval seisvas hütis siidrit, kasutades eelmise omaniku hoolikalt hellitatud õunapuude vilju. Lisaks pesi ta endastmõistetavalt aknaid ning tegi oma üüratu suure tööriistakasti abiga, mis oli täis kõikvõimalikke haamreid, saage, puure, kruvikeerajaid ja peitleid, naelakotte ja teisi esemeid, mida Niiske ei tundnud ega tahtnudki tundma õppida, Niiske elu lihtsaks, kusjuures Krõbe ise sai võimalik et kõige rikkamaks töömeheks ümbruskonnas.

Niiske von Lipwig oli kunagi ka ise rasket tööd teinud ja ta ei näinud sellel mingit tulevikku, kuid seda vaadata võis ta tundide kaupa, muidugi tingimusel, et seda teeb keegi teine ja oli selge, et teistele see meeldib, niisiis kehitas ta õlgu ja rõõmustas, et Krõbe on rõõmuga töömees, tema aga ei pea tõstma midagi joogiklaasist raskemat. Tema töö oli ju nähtamatu ja põhines sõnadel, mis õnneks pole kuigi rasked ja mida pole vaja õlitada. Tema sulikarjääri ajal olid sõnad teda hästi teeninud ja nüüd oli Niiske üsna rahul, et sai neid ühiskonna hüvanguks rakendada.

Pankuril ja sulil on vahe, tõepoolest on, ja kuigi see on väga-väga tilluke, tundis Niiske vajadust rõhutada, et see on siiski olemas, pealegi hoidis isand Vetinari tal kogu aeg silma peal.

Niisiis olid kõik rahul ning Niiske läks igal hommikul tööle väga puhaste riiete ja väga puhta südametunnistusega.

Kui ta oli end oma isiklikus vannitoas11 pesnud ja juba mainitud puhtad riided selga pannud, läks Niiske vaatama oma naist, harjutades teel sinna naeratust ja üritades lustakas välja näha. Adora Bellet ei võinud kunagi teada12, mõnikord oli ta üsna terav. Ta juhtis nüüd ju ikkagi tervet klaksisüsteemi.

Lisaks meeldisid talle härjapõlvlased ja just selle pärast elasidki mõned härjapõlvlased maja seina vahel ja teised katusel. Nad haisesid, kuid nende hais polnudki nii väga hull, kui esimesest jahmatusest üle said. Plussiks oli aga see, et härjapõlvlased olid võtnud klaksid oma kõhna ja sitkesse südamesse, viimane kui üks neist. Rattad ja kangid lummasid neid. Niiske teadis, et tavaliselt redutavad härjapõlvlased koobastes ja ebatervislikes kohtades, millest inimesed ei hooli, kuid nüüd, mil neid koheldi ühtäkki nagu inimesi, olid nad avastanud, et nende elemendiks on hoopis taevas. Nad ronisid klaksitorni kiiremini, kui ükski inimene suudaks joosta, ning klakside lõgisev, kolisev ja pidevalt usinalt töötav masinavärk oli nad täielikult endasse haaranud.

Pärast kõigest mõnda linnas veedetud kuud olid härjapõlvlased klaksisüsteemi tõhusust Sto tasandikul kolmekordistanud. Nad olid pimeduse olendid, kuid nende valgustaju oli tähelepanuväärne. Katusel oli härjapõlvlasi terve pahakond13, aga kui sa tahtsid, et klaksid lendaksid kiiresti, ei kasutanud sa seda sõna valjusti. Muinasjuturaamatute paharetid olid lõpuks leidnud oma koha ühiskonnas. Selleks oli vaja ainult tehnoloogiat.

*

Kui Dick Simnel söör Harry Kuninga tööstushoovile astus, polnud tal aimugi, kuidas peene rahvaga rääkida. Tal õnnestus siiski pääseda mööda eesruumist, kus inimesed olid üsna sapised ja paistsid arvavat, et nende kohus on kindlustada, et söör Harry Kuninga juurde ei pääseks ilmaski mitte keegi, eriti aga võidunud olekuga noormehed, kellel on hõõguv pilk ja kes pingutavad kõigest väest, et näha auväärsed välja oma äärmiselt vanades riietes, mis vajaksid väravavalvurite arvates natuke kohendamist, võib-olla näiteks lõkkes. Kuid Dick oli sihikindel nagu herilane ja terane nagu habemenuga, niisiis laekus ta lõpuks härda palujana hiiglasuure mehe kirjutuslaua ette.

Punase näoga ja kannatamatu Harry vaatas üle laua ja ütles talle: „Poiss, aeg on raha ja minul on palju tegemist. Sa ütlesid sekretär Nancyle, et sul on miskit, mis võiks mulle meeldida. Jäta nüüd see nihelemine ja vaata mulle otsa. Kui sa oled järjekordne õnneotsija, kes tahab mind lohku tõmmata, siis lendad sa sellest Kuramuse14 trepist alla, enne kui arugi saad.”

Dick vaatas Harryle hetke sõnagi lausumata otsa ja ütles siis: „Härr’ söör Kuningas, ma tegin masina, mis saab viia inimesi ja kaupu peaaegu igale poole ja sellel pole ‘obuseid vaja ja see töötab vee ja söe peal. See on minu masin, mina ehitasin selle ja ma võin selle veel paremaks teha, kui te leiate võimaluse sellesse natuke raha sisse panna.”

Harry Kuningas pistis käe taskusse ja tõmbas välja raske kulduuri. Dick märkas tahes-tahtmata ka kuulsaid kuldsõrmuseid, mida söör Harry kuuldavasti alati kandis, võimalik, et ühiskondlikult aktsepteerivate ja äärmiselt väärtuslike asendajatena lööginukkidele.

„Kas ma kuulsin õigesti? Sinu nimi oli Simnel, eks ole? Sa saad viis minutit, et minu huvi äratada ja kui mulle tundub, et sa oled järjekordne tüssumeister, kaod sa siit tüki maad kiiremini, kui tulid.”

„Minu kallis ema ütleb alati, et oma silm on kuningas, härra Kuningas, sellepärast olen ma valmistunud. Kui ma saan poisid ja ‘obused kutsuda…” Dick köhatas ja jätkas: „Ma pean ütlema, härra söör Harry, et ma julgesin nad parkida otse teie hoovi väravate taha, sest ma rääkisin inimestega ja kõik ütlesid, et kui Harry Kuningas tahab, et midagi toimuks, peab see toimuma kähku.” Ta ebales. Kas Harry silmis välgatas miski?

„Nooh,” porises magnaat üsna tehtult. „Noormees, aeg on küll raha, aga jutt ei maksa midagi. Ma tulen viie minuti pärast välja ja ma loodan väga, et sul on mulle midagi head näidata.”

„Aitäh, söör Kuningas, see on teist väga lahke, härra, aga me peame kõigepealt katla vabisema saama, härra, niisiis läheb meil selle tüdrukuga kõigest kaks tundi, härra.”

Harry Kuningas võttis sigari suust ja mühatas: „Mida?! Vabisema?”

Dick naeratas närviliselt. „Küll te näete, härra, küll te näete.”

Õige pea pärast seda ja täpselt õigel ajal mähkusid söör Harry valdused suitsu ja auru sisse ning Harry Kuningas nägi ja oli tõepoolest hämmastunud.

Ja Harry Kuningas oligi tõepoolest hämmastunud. See metallist asjandus meenutas natuke putukat, mingid osad sellest käisid kogu aeg ringi ja kogu kaadervärk oli varjatud tema enda tekitatud suitsu- ja aurupilvest. Harry Kuninga ees oli kehastunud sihikindlus. Ja veel selline sihikindlus, mis tõenäoliselt ei küsi kunagi vaba päeva vanaema matustel käimiseks.

Harry karjus üle lärmi: „Kuidas sa seda asja kutsusid, poiss?”

„Raudne Relss, härr’ Kuningas. See on masin, mille juures kasutatakse jõu tootmiseks auru paisumist ja kiiret mahajahutamist. See jõud tekitab lokomotsiooni – see tähendab liikumise. Ja kui te lubate meil selle tüdruku jaoks rööpad maha panna, siis saab alles tõeliselt näha, mida ta suudab.”

„Rööpad?”

„Just nimelt, härra. Tema jookseb nimelt rauast tee peal.”

Wally liigutas mingit kangi ja korraga kostis hääl, mis meenutas kiimas mardust.

„Andke andeks, aga aur tuleb välja lasta. Siin ongi kõikse tähtsam auru taltsutamine. Te kuulsite, kuidas see tüdruk laulab, ta tahab liikuda, tema jõud läheb raisku, kui ta niisama istub. Andke mulle aega ja ma panen ümber teie valduste prooviraja maha. Juba õite pea jookseb see tüdruk siin ringi, ma luban teile.”

Harry oli ebatavaliselt vaikne. Masina mürin oli omamoodi lummav. Jälle kaikus üle Harry tööstushoovi auru metalne, eksinud hinge karjet meenutav hääl ja Harry avastas, et ei suuda lahkuda. Harry polnud mees, kellele oleks meeldinud sisevaatlused ja muu selline jama, aga nüüd mõtles ta, et see, see on tõesti asi, mis väärib lähemat uurimist. Ja siis märkas ta rahva nägusid, härjapõlvlased ronisid välja, et vahtida seda uut raevutsevat saatanat, mis oli siiski kahe poisi kontrolli all, kellel olid peas sonimütsid ja kellel hammaste osas oli väga vähesest rääkida.

Harry seadis mõtted korralikult ritta, pöördus Dick Simneli poole ja lausus: „Härra Simnel, ma annan teile kaks päeva aega, see on kõik. Te saate võimaluse, ärge seda raisku laske. Nagu ma ütlesin, on mul palju tegemist. Teil on kaks päeva, et mulle midagi rabavat näidata. Laske käia.”

Päkapikud ja inimesed istusid ja kuulasid pingsalt „Siirupikaevuri”15 nurgas istuvat vanapoissi, kes võis olla inimene, kuid kellel oli habe, mida oleks ihaldanud iga auväärne päkapikk, ja kes oli otsustanud jagada nendega oma teadmisi siirupikaevandamise maailmast.

„Tulge lähemale, poisid, pange minu topsik täis ja ma räägin teile ühe sünge ja räpase loo.” Ta vaatas ühemõtteliselt oma tühja joogikannu, keegi heasoovlik isik asendas selle kõrtsikülastajate naeru saatel täis kannuga ning mees rüüpas õlut ja alustas jutuga.

Aastaid tagasi avastati Ankh-Morporki all paljude süldade sügavusel ootamatult süvasiirupi varud ja nagu kõik siirupikaevurid teavad, on sügavamalt saadud siirupil parem tekstuur ja seepärast ka parem maitse. Selles osas oli vähemalt Ankh-Morporki päkapikuklannide vahel väga vähe hõõrumist, nii et küsimuse, kes tohib avastatud kohas kaevandada, lahendasid vanapoisid, nii päkapikud kui inimesed, omavahel täiesti sõbralikult.

Kõik tunnistasid, et maa all töötamises ei saa päkapikkude vastu keegi, kuid vanemate kaevurite kurvastuseks olid väga vähesed Ankh-Morporki päkapikunoored üldse mingisugusest kaevandamisest huvitatud. Niisiis võtsid vanad hallid päkapikud rõõmuga vastu kõik kohalikud kaevurid, kes tahtsid Ankh-Morporki auväärsete tänavate all töötada, ükskõik mis liigist nad olid, lihtsalt selleks, et võiks jälle rõõmuga näha, kuidas siirupit õigesti toodetakse. Niisiis jätkasid kaevurid, ükskõik kes nad olid, oma räpast tööd ja otsisid küütlevat süvasiirupit.

Siis aga juhtus midagi Krahvkonna lähedal, kus päkapikkudest kaevurid olid tegelnud ühe üsna korraliku siirupisoonega, millest osa asus maa all, mis tollal kuulus päkapikkude Alumisele Kuningale. Nendel mitte väga kaugetel aegadel olid poliitilised suhted inimeste ja päkapikkude vahel pisut närvilised.

Pöördepunkt tuli päeval, kui oli tekkinud tumeda iirise varing – see maavara on äärmiselt hinnaline ja väga haruldane, kuid kõik siirupikaevurid kardavad seda, sest sellel on kalduvus ootamatult käikudesse vajuda. Pealtnägijate sõnul kaevasid maa all nii inimesed kui päkapikud, mõlema poole poliitikud aga vaidlesid neid lahutava poliitilise lõhe kohal. Suuremalt jaolt jäi varing siirupisoone inimestele kuuluvale poolele, paljud mehed jäid järelejätmatu kleepuva uputuse pärast maa alla lõksu.

Jutustaja mõtles hetke ja lisas: „Kui nüüd mõtlema hakata, võis see olla ka päkapikkude poolel…” Ta jätkas häbelikult: „Noh, see pole enam tähtis, kelle poolel see oli, sellest on nii palju aega möödas. Siirupisoont teiselt poolt kaevandavad kaevurid kuulsid, et seal on palju kaevureid lõksus, nad ei pääse välja ja upuvad rafineeritud suhkruderivaatide alla, ja nemad ütlesid: „Tulge, poisid, võtame tööriistad ja päästame nad sealt välja.””

Vanamees tegi jälle korraks pausi, võib-olla suurema mõju saavutamiseks, ja ütles siis: „Aga loomulikult tähendas see, et nad pidid minema läbi kahe kuramuse turvatõkke, kus olid relvastatud valvurid. Lisaks veel sellised valvurid, kellele ei läinud kaevurid eriti korda ja kes igatahes ei kavatsenud vaenlast oma pinnale lasta.”

Jälle tähendusrikas paus, siis läks lugu lennuga edasi. Kõik kaevurid olid tõkete taha kogunenud. Keegi ütles: „Me ei saa nendega kähmlema hakata, neil on relvad!” ja siis vaatasid nad üksteisele nii-öelda selgineva pilguga otsa ja keegi teine hüüdis: „Aga meil on ka, kui mõtlema hakata, ja meie relvad on suuremad!” Ja ta raputas oma tohutut rusikat ja lisas: „Ja meie kaevandame iga päev, mitte ei passi niisama ega tee uhket nägu.”

Ja nii tormasid nad tõkkele peale nagu üks päkapikk – või nagu üks mees, kuidas keegi – ja valvurid, kes said aru, et neil ei õnnestu neid enam hirmutada, pistsid jooksu, kui kirkade ja labidatega kaevurid nende poole kihutasid, ja mõlemal pool maagisoont päästeti kuuskümmend kaevurit väga kleepuvast olukorrast.

Midagi ametlikku pärast ei juhtunud, sest ametlikkus ei tahtnud selle häbiga mingit tegemist teha.”

Vanapoiss vaatas ringi ja säras, nagu oleks ta ise olnud üks neist kaevuritest, ja väga võimalik, et oligi, ja tema kann valati jälle täis ja ta lausus mõtlikult: „Aga see oli muidugi vanasti. Oleks praegu ka vanad ajad…”

Natuke enne teise päeva lõppu õnnestus Simnelil ja tema poistel panna Raudne Relss aeglaselt ja sihikindlalt mööda Harry tööstushoovi üles seatud ringikujulist rada popsutama.

Ja Harryle hakkas tahes-tahtmata silma, et masina välisilme oli muutunud ja see paistis nüüd kuidagi… siledam kui enne. Tegelikult oleks Harry tahtnud öelda lausa elegantne, kuigi viiekümnetonnist terasest kolakat on raske elegantseks nimetada, kuid jah, mõtles Harry, miks ka mitte? See poleks tohtinud ilus olla, kuid ta oli. Ta põrises, haises, urises ja suitses, kuid oli nii ilus.

Dick ütles rõõmsalt: „Me ei kiirusta, härra Harry. Me peame tugeva tee maha panema, enne kui ta saab õieti kihutada, aga ta kasvab südame külge, on ju tõsi? Ja kui me oleme ta päris valmis eh’tanud ja järelvankrid ja muud sihukesed asjad taha pannud, ei suuda enam miski seda tüdrukut peatada.”

Jälle „tüdruk”, mõtles Harry. See peaks tegelikult olema ju meessoost, aga miskipärast jäi see „tüdruk” talle külge nagu kleebitult.

Ja siis tõmbus Harry niigi üsna kortsus kulm veel enam kortsu. Oli selge, et see noormees tunneb oma tööd, ja ta ütles, et see masin võib vedada inimesi ja kaupu… aga kes tahaks sellise suure kolksuva koletisega sõita?

Teisest küljest haises hoov auru ja söe ja kuuma rasva järele – mehised, terved lõhnad… Jah, Harry annab neile poistele veel natuke aega. Võib-olla nädala. Süsi pole ju kallis ja ta ei maksa neile midagi. Harry Kuningas taipas, et on ebatavaliselt rõõmsas tujus. Jah, anname neile veel natuke aega. Ja see hais oli hea, mitte selline, millega tema ja Effie olid aastaid leppima pidanud. Igatahes, anname neile aega, aga neil peab ikkagi silma peal hoidma, et nad ennast lõdvaks ei laseks. Harry tõstis pilgu, üleval pilgutasid järelejätmatult klaksitornid ja Harry Kuningas nägi tulevikku.

*

Tuul klaksitornide kohal puhus Naba poolt, jahedalt ja sihikindlalt, ning Adora Belle Kallike kujutas ette, et näeb siit tornist maailma servani välja. Ta hindas selliseid hetki. Need tuletasid talle meelde aega, kui ta oli väike, päris väike, ema riputas tema hälli torni tipu külge ja hakkas ise sõnumeid kodeerima, lastes tütrel mitmesaja jala kõrgusel maapinnast rõõmsalt laliseda. Tegelikult olid ema sõnutsi olnud Adora Belle esimesteks sõnadeks „ülekande lõpp”.

Ja nüüd paistis udust selgesti Cori Celesti, mis sätendas nagu tohutu roheline jääpurikas. Adora Belle pingutas lauldes ülemise rõdu rullikuid. Ta oli kabinetist välja pääsenud, ta oli sellest nii kaugel kui võimalik ja see oli hea tunne. Tema tavaline töökoht paistis siia isegi kätte. Tegelikult paistsid siia kätte ilmselt kõigi töökohad, kuid praegu tegeles Adora Belle õrnade väikeste mehhanismidega ja nautis maailma, kus tal pruukis vaid sirutada käsi ja ta võis puudutada päikest, vähemalt piltlikult öeldes. Unelustele tegi lõpu üks selle torni härjapõlvlastest.

„Ma tõin kakskümmend rullikut ja pudeliga kohvi – väga hügieeniline, ma puhastasin kruusi ise oma käega ära ka! Mina. Hämariku Seest Pimedus,” lõpetas härjapõlvlane uhkelt.

Adora Belle vaatas ülalt alla nägu, mille armastamiseks läheks vaja tervet pataljoni meeleheitel emasid, kuid naeratas siiski ja ütles: „Tänan. Ma pean ütlema, et olendite kohta, kes on suurema osa elust koopas elanud, olete te siin väga hästi kohanenud. See on uskumatu, et te ei karda isegi kõrgust, see hämmastab mind kogu aeg. Ja aitäh veel kord, kohv on tõesti hea ja veel soe ka.”

Hämariku Seest Pimedus kehitas õlgu, nii nagu ainult härjapõlvlased seda suudavad. Mulje oli umbes selline, nagu oleks kotitäis madusid tantsima hakanud.

„Preilna ülemus, härjapõlvlastele kohanemine tuttav. Kui ei kohane, ei ela! Pealegi läheb siin kõik hästi, kõik kombes. Härjapõlvlased austavad! Ja kuidas härra Natuke Märjal läheb?”

„Niiskel on kõik korras, kallis sõber, ja te kindlasti teate, et minu abikaasale ei meeldi see nimi, mille te talle panite. Ta arvab, et te narrite teda sihilikult.”

„Kas te tahate, et me järgi jätaks?”

„Ei-ei! See õpetab talle alandlikkust. Ma arvan, et selles osas peaks ta lausa ülikooli minema.”

Härjapõlvlane muigas vandeseltslase moodi, ta nägi, et Adora Belle hoiab end tagasi, et mitte naerma hakata, nende pea kohal aga saatsid klaksid lakkamatult oma sõnumeid maailma.

Adora Belle suutis klaksitorne vaadates peaaegu sõnumeid lugeda, kuigi selleks pidi olema väga-väga kiire. Härjapõlvlased olid aga veel kiiremad. Ja kes oleks arvanud, et nad eristavad nii hästi värve? Nüüd, mil pärast pimeduse saabumist kasutati uusi suuremaid ja värvilisi luuke, suutis enamik inimestest jälgijaid eristada väga selge ilmaga nelja-viit, võib-olla kuut värvi, aga kes oleks osanud ettegi kujutada, et äsja koopast välja tulnud härjapõlvlased suudavad üleloomulikult kombel teha vahet isegi punasel ja ruskel, kui enamikul inimestel pole aimugi, mis pagan see ruske täpselt on?

Adora Belle vaatas korraks Hämariku Seest Pimeduse poole ja mõtles jälle kord sellele, et just tänu härjapõlvlastele on klaksiliiklus nüüd palju kiirem, täpsem ja sujuvam kui eales varem. Ja kuidas ta saaks neile tõhusama töö eest tasuda? Mõnikord ei viitsinud härjapõlvlased oma palka väljagi võtta. Neile meeldisid rotid ja rottidest polnud Ankh-Morporkis kunagi puudust, aga kuna Adora Belle oli tõepoolest ülemus16, tundis ta endal kohustust üritada neile väikestele nohikutele selgeks teha, et tegelikult on peale klaksisõnumite kodeerimise ja dekodeerimise maailmas ka palju teisi asju. Sellele mõeldes ta peaaegu judistas ennast. Härjapõlvlased armastasid tööd aktiivselt ja kinnismõtteliselt. Kui võimalik, töötasid nad päevad ja ööd läbi.

Adora Belle teadis, et kuna tema uksel oli silt „Ülemus”, peaks ta teoreetiliselt hoolitsema nende heaolu eest, kuid härjapõlvlasi endid nende heaolu ei huvitanud. Nemad tahtsid ainult kodeerida ja dekodeerida ning tegid pausi ainult siis, kui trollitädi tuli rotikäruga. Tõepoolest! Neile meeldis nende töö ja nad lausa elasid selles. Kui palju on ülemusi, kes peavad ringi käima ja töötajaid käskima, et nad lõpuks töötamise lõpetaksid ja koju läheksid? Aga härjapõlvlased ei läinud ka siis koju, nad tahtsid jääda klaksitorni ning öistel tundidel mujal olevate härjapõlvlastega klaksi teel lobiseda. Paistis, et parema meelega nad lobisevad kui söövad, ja nad isegi magasid tornis, vedasid väikesed õlekotid üles juhuks, kui loodus sunnib nad korraks tukastama.

Adora Belle oli nende eestkostjatele peale käinud, et loodaks fond selleks ajaks, kui härjapõlvlastel ja nende lastel peaks tulema soov ühiskonnas kõrgemale liikuda. Niisiis olid vaid õige natuke pärast seda, kui Ankh-Morporki kõrgseltskonnale esitleti suurejooneliselt Seene Pisarate imepärast muusikalist annet, härjapõlvlastest saanud inimesed, kummalised inimesed, kuid ikkagi inimesed. Loomulikult haisesid nad endiselt, aga ega kõike korraga ei saagi.

Kõik uudne levib Ankh-Morporkis nagu mõni piinlik haigus – nii mõtles söör Harry Kuningas järgmisel hommikul, kui vaatas tööstushoovi, mille väravate ja aia tagant piilus oletusi sumisev rahvas. Harry tundis oma kaaslinlasi läbi ja lõhki, nagu öeldakse, nad olid uudsuse ja eksootika rõõmsad orjad, suurte silmadega vahtijad. Terve rahvahulk pööras nagu üks mees pead, et jälgida Raudset Relssi, nad olid nagu kuldnokaparv ja kogu selle aja tšuhhitas Raudne Relss edasi ning Dick lehvitas veduri platvormilt, õhk aga oli täis tahma ja lõhnu. Ja ikkagi, mõtles Harry, on see täielik heakskiit. Keegi ei protesteerinud, keegi ei kartnud. Kuigi nende ees oli teadmata kust tulnud koletis. Nende sekka oli ilmunud tuldpurskav lohe, kes ajas välja suitsu ja söepuru, aga nemad tõstsid oma lapsed üles, et need paremini näeksid, ja lehvitasid sellele.

Mis kummaline võluvägi… Harry parandas end: mis kummaline mehhaanika võis selle taga olla? Siin oli koletis – ja kõik olid sellest vaimustuses.

Ma pean need sõnad endale selgeks tegema, mõtles Harry juba kabinetist lahkudes: „vedur”, „katel”, „kepsmootor”, „molübdeendisulfiid”17 ja kõik see muu väsitav, kuid põnev aurumasinakeel.

Dick Simnel oli märganud, et Harry vaatab neid. Ta vähendas tasapisi Raudse Relsi kiirust, kuni see peatus peaaegu märkamatu nõksatusega. Dick hüppas platvormilt alla ja hakkas Harry poole tulema ning Harry nägi tema silmis võidurõõmsat pilku.

Harry ütles: „Tubli poiss, aga ole ettevaatlik, ole väga, väga ettevaatlik. Praegu pead sa iga sammu juures ette vaatama. Ma vaatasin, mis näoga rahvas oli, nina vastu minu aeda surutud. Nende väiksed näod olid puha kipras, nagu öeldakse. Nad on sellest asjast sisse võetud ja kes on millestki sisse võetud, see on nõus raha kulutama.

Kõige tähtsam asi äris ongi välja rehkendada, kellele see raha läheb, ja asi on nii, kallis poiss, et siin on džungel ja mina olen rohkem kui lihtsalt multimiljonär, palju rohkem. Mina tean, et rõõmus käesurumine on küll väga tore ja sõbralik, aga kui äriks läheb, ei saa ilma nende kuramuse juristideta hakkama, sest selles džunglis olen mina gorilla! Ütle nüüd mulle oma juristi nimi ja mina lasen oma juristil temaga ühendust võtta, et nad saaksid rääkida nagu jurist juristiga ja dollarid kokku lüüa. Keegi ei tohi öelda, et Harry Kuningas pügas poissi, kes taltsutas auru.

Annab see sulle siis midagi või ei, aga ma rahastan sind teatud piirini, see on selge, sest mina arvan, et sinu masinal on suured võimalused, tohutu suured võimalused. Nii et nüüd olen mina sellest huvitatud ja kui ajalehed sellest kuulevad, on sellest huvitatud juba kõik.”

Dick kehitas õlgu ja ütles: „Noh, söör Harry, see on vahva, et te mind aitate, nii et ma arvan, et mulle sobib kõik, mis te pakute.”

Harry Kuningas peaaegu kisendas: „Ei, ei, ei! Sa meeldid mulle, sa meeldid mulle väga, aga äri on… noh, äri on äri!” Nüüd oli Harry nägu võtnud ruske tooni. „Ei tohi teisele inimesele öelda, et sa oled kõigega nõus, mida nad tahavad! Kaubelda tuleb, poiss! Ei tohi juhmilt vahtima jääda! Inimene peab kauplema. Ta peab kõvasti kauplema!”

Korraks võttis maad vaikus, siis lausus poiss: „Härra Kuningas, enne seda, kui ma ots’stasin Ankh-Morporki tulla, rääkisin ma kõik asjad oma emaga läbi – tema on väga nutikas naisterahvas, peab olema, kuna minu paps on juba ammu kusagil pilvedes, kui te aru saate, mis ma öelda tahan. Ja tema ütles, et kui keegi tahab sinuga suures linnas äri ajada, Dick, tee nigu sa oleksid tohmakas ja vaata, kuidas ta sind kohtleb. Kui ta on sinu vastu aus, kuigi sa oled tohmakas, siis võid sa teda ilmselt usaldada. Ja siis võid sa talle näidata, kui arukas sa tegelikult oled. Ja teate, minule tundub, et teie olete aus nagu kell. Ma lähen ja otsin endale nüüd kohe juristi.” Ta jäi kõhklema. „Ee… kust ma sellise juristi saaks, keda usaldada võiks? Võib-olla ma pole nii nutikas, kui ise arvan.”

Söör Harry pahvatas südamest naerma. „See on raske küsimus, poiss, ja juhtumisi on see küsimus, mille ka mina pidin endale hiljuti esitama. Minu sõber Mustrum Ridcully Ülikoolist rääkis mulle alles eile ühest juristist, kes on õige ja sirge nagu raudkang. Las sinu poisid näitavad Raudset Relssi omapäi edasi, sina tule istu minu tõlda, kuigi see pole midagi selle tõlla kõrval, mille sina siia tõid, või mis? Mis? Tule siis, poiss, lähme juba.”

Juristide gildi hoones kohtusid Harry Kuningas ja Dick Simnel härra Välgunoolega, kellel oli seal kontor. Härra Välgunool oli üllatavalt suur ja üllataval kombel oli ta lisaks ka troll. Troll, kelle hääl meenutas vaikselt voolavat laavat.

„Te tahate kindlasti teada minu soovitusi, härrased. Ma olen Ankh-Morporki Juristide Gildi liige ja lõpetasin oma õpingud siinsamas linnas härra Slanti juures,” lausus härra Välgunool. „Mul on praksis Ankh-Morporkis ja lisaks olen ma ainus troll, kellel on luba töötada Alumise Kuninga kuningriigis. See ei puutu küll otseselt asjasse, söör Harry, aga ühtlasi olen ma ka trollide teemantkuninga vennapoeg, kuid ma pean muidugi lisama, et trollisuguvõsade iseloomu tõttu ei anna sõna „vennapoeg” meie suhtest päris täielikku pilti.”

Ta kõneles nagu professor, kuid tema hääl oli nagu professoril, kes on otsustanud rääkida kajavas koopas. Tema näojooned meenutasid ligikaudselt kõiki trolle, kui vaataja ei otsinud just reetlikke märke ega pannud tähele hoolikalt mördiga kaetud kohti, taimse elu rikkust nähtavates õõnsustes ning loomulikult ka tabamatut sära ja võib-olla ka küütlemist, mis valguse käes õrnalt silma hakkas. See ei karjunud vaatajale otseselt näkku, kuid oli selgelt olemas.

„Ja te saite kindlasti juba aru, ma olen tõesti läbinisti teemandist ega saa seepärast valetada, sest muidu puruneksin ma kildudeks. Pealegi pole mul vähimatki kavatsust valetada. Teie jutu järgi, härrased, tundub mulle, et te olete jõudnud kokkuleppele, kumbki teist ei taha mängida ebaausalt, te mõlemad soovite teist õiglaselt kohelda ja seepärast panen ma ette – võimalik, et paljud minu gildikaaslased ei kiidaks seda heaks –, et ma oleksin teie mõlema esindaja ja jurist. Trolliõigus on tähelepanuväärselt lihtne ja arusaadav, jääb üle ainult loota, et see oleks nii ka igal pool mujal. Aga kui te peaksite tülli minema, ei võta ma hiljem teilt kummaltki tööd vastu.”

Välgunool naeratas, väikesed valgussädemed sähvisid läbi kabineti nagu tulevärk.

„Ma koostan lühikese dokumendi, mida mujal nimetataks võib-olla kokkuleppimise lepinguks. Ja nagu öeldud, esindan ma teid mõlemat, mitte ainult ühte teist. Ma olen teemandist ega saa lubada, et kellelegi ülekohut tehtaks. Ma soovitan teil jätkata oma projektiga, härrased, mis minu meelest on suurepärane, ja jätta paberitöö minu hooleks. Ma loodan teiega homme tööstushoovis kokku saada.”

Tõllaga tagasi sõites Harry ja Dick vaikisid, kuni Dick märkis: „Päris tore tegelane. Juristi kohta.”

Kui nad jõudsid tagasi tööstushoovile, oli härjapõlvlane Billy Kaval, kes oli palju aastaid Harry juures töötanud, ähmi täis – kuigi ta ise seda ei teadnud, kuna ta ei teadnud seda väljendit – ja ootas neid juba värava juures, kui tõld selle ees peatus.

Ta seletas palavikuliselt: „Ma panin värava kinni, söör Harry, aga paistab, et nad roniks kõigest üle, et seda… seda… seda elukat näha! Ma seletan neile küll kõikse aeg, et meil põle siin lõbupark.”

Hakkas juba hämaraks minema, kuid pealtvaatajate pilgud jälgisid endiselt Raudset Relssi, kes sõitis Simneli poiste poolt tagant utsitatuna mööda rada ja pildus õhtuhämarikku sädemeid, nagu tahaks universumile märku anda, et ta on tulnud, et jääda. Ja kui enamik uudistajaid oli vastumeelselt koju õhtust sööma läinud, hiilisid mõned Harry härjapõlvlased hoovile, et ajastu suurimat imet näha. Nad tõepoolest hiilivad, mõtles Harry, kuid mitte nagu murdvargad – nad hiilivad lihtsalt sellepärast, et keskmise härjapõlvlase keha on hiilimiseks loodud. Nüüd aga tantsisid nad Raudse Relsi ümber ja Simneli poistel oli omajagu tegemist, et väikesi härjapõlvlasesõrmi ohtlikest kohtadest eemal hoida.

Nüüd seisis Raudne Relss paigal ja laskis vahel välja auru- või suitsupahvaku, samal ajal kostsid imevaiksed tärisevad hääled, mis uurisid inseneridelt: „Mida see teeb, härra?”, „Mis siis saab, kui ma seda vajutan, härra?”, „Saan aru, härra, see siin armatuuri küljes on tossutoru.”

Harry ja Dick läksid Dave’i ja Wally juurde, kes seisid Raudse Relsi kõrval ja vastasid küsimuste turmtulele. Harry oli oodanud, et poisid hakkavad härjapõlvlaste pärast kurtma, kuid nägi enda üllatuseks, et nad hoopis naeratavad rõõmsalt.

„Paistab, et nad saavad sellele pihta! Igatahes!” ütles Wally. „Neid huvitab kõik! Me peame neil silma peal ‘oidma, aga paistab, et nad saavad aru, ilma et me peaks midagi ütlema, see on uskumatu!”

Ning Harry vaatas ja imestas. Härjapõlvlased, need pisikesed raipenahad, üsna meeldisid talle, nii nagu igale tööandjale meeldiksid usinad töötajad, aga kuidas on võimalik, et härjapõlvlane saab aru aurumasinast? Ilmselt oli see neil lihtsalt loomuses. Nende väikesed nässakad näod tõmbusid keerulisi metallist asju nähes naeratusest kortsu. See on aja märk, mõtles Harry, ja paistab, et praegu on härjapõlvlaste aeg.

Simnel vaikis hetke, nagu koguks auru järgmiseks mõtteks, siis aga lausus kuidagi ettevaatlikult: „Võiks lausa arvata, et see on neile sünniga kaasa antud!”

„Ei saa öelda, et ma oleks üllatunud, Dick,” vastas Harry. „Klaksi omad räägivad sama juttu. See on imelik, aga tundub, et nad saavad igasugu mehhanismidest nagu iseenesest aru, nii et ole ettevaatlik – neile meeldib kõiki asju käigu pealt lahti võtta, et näha, mida need teevad. Aga paistab, et kui nad on aru saanud, kuidas see töötab, panevad nad kõik jälle kokku tagasi. Nad ei taha paha, neile meeldib lihtsalt parimatega koos nokitseda, ja kujutad ette, mõnikord teevad nad need asjad paremaks! Kuidas seda seletada? Aga mina teie asemel laseksin ühel teist kolmest Raudse Relsi all magada, et nad väga omaloomingut tegema ei hakkaks.”

Järgmisel päeval äratas Niiske von Lipwigi õrnalt Crossly, kes ei olnud veel aru saanud, mis suhe tema isandal unega on, kuigi oma seisukoha selgekstegemiseks pööras Niiske teise külje ja ütles: „Mõm-mõm-oehmõm-oeh-mõm-minema!” Kolm minutit hiljem reageeris ta äratamisele samamoodi, seekord kordas ta sama lauset aina valjemini kolm korda, rõhuga viimasel sõnal.

Seejärel – et olla täpne, siis viisteist minutit hiljem – kiskus Niiske von Lipwigi unenäojumala rüpest mitte just kõige õrnemalt välja tonksimine relvateravikuga, mis kuulus ühele Ankh-Morporki paleevalvuritest, liigist, mis Niiskele juba niigi eriti ei meeldinud, sest nad olid raskepärased ja juhmid. Tõsi, seda oli Niiske arvates ka suurem osa Linnavahtkonnast, kuid enamik vahtkondlastest olid juhmid loominguliselt ja humoorikalt ning seepärast olid nad palju huvitavamad. Nendega sai vähemalt rääkida ja nad segadusse ajada, paleevalvurid aga… noh, nemad oskasid ainult tonksida ja nad oskasid seda üsna hästi. Neile oli arukas tüli mitte tekitada, niisiis pani Niiske, kes oli täiesti kursis, kuidas need asjad käivad, end pahuralt riidesse ja läks valvurite järel paleesse, kus teda kahtlemata pidi ootama kohtumine isand Vetinariga.

Patriits ei olnud ebaharilikul kombel mitte oma kirjutuslaua taga, vaid tegeles millegagi, mis toimus suurel poleeritud laual – see laud võttis enda alla poole Piklikkabinetist. Otse öeldes ta mängis. See tundus naeruväärne, kuid seda ei saanud salata: ta vaatas pingsalt mingit lelu, väikest vankrit või käru, mis oli paigutatud väikestele metallrööbastele ja sai neid mööda ilma igasuguse nähtava põhjuseta pidevalt ringiratast vuhiseda. Kui Niiske köhatas, ajas patriits end püsti ja ütles: „Aa, härra Lipwig. Nii kena, et te tulite… viimaks. Öelge, mida te sellest arvate?”

Pisut segaduses Niiske vastas: „See näeb välja nagu laste mänguasi, härra patriits.”

„Tegelikult on see suurepäraselt valmistatud mudel millestki palju suuremast ja ohtlikumast.” Isand Vetinari jätkas valjemalt, nagu ei räägiks mitte ainult Niiskega, vaid terve maailmaga: „Mõned ütlevad ehk, et mul oleks olnud lihtne seda ära hoida. Vaikne stiletilöök siin, veiniklaasi poetatud lisandid seal – ja paljud probleemid oleksid ühe hoobiga lahendatud. Nii-öelda teravaotsaline diplomaatia… muidugi kahju, kui seda peab kasutama, kuid seda on võimatu vaidlustada.

Võib-olla ütleksid mõned, et ma ei pööranud toimuvale piisavalt tähelepanu, jätsin oma kohustused unarusse ning lasksin mürgil maailma ettekujutusse imbuda ja seda päästmatult muuta. Võib-olla oleksin ma pidanud midagi ette võtma, kui nägin, kuidas Quirmi Leonard sirgeldas oma pliiatsijoonise „Krahvinna Quatro Fromaggio tualetti tegemas” servale midagi väga selle mänguasja sarnast, kuid loomulikult lööksin ma ennem kildudeks kõige hinnalisema antiikvaasi, kui laseksin kõverdada juuksekarvagi sellel äärmiselt kasulikul ja auväärsel peal. Ma arvasin, et sellega läheb samuti kui tema lennumasinatega ja need jäävadki kõigest mänguasjadeks.

Aga nüüd on asi jõudnud niikaugele. Leidureid ei saa usaldada: nad konstrueerivad millelegi mõtlemata, tulevikku arvestamata ja vastutustundetult täiesti kohutavaid asju, lihtsalt selle pärast, et armastavad seda teha, nii et ausalt öeldes laseksin ma nad parema meelega ketti panna, et nad ei saaks paha teha.”

Nüüd tegi isand Vetinari pausi ja lisas siis: „Ja ma saaksingi seda silmapilk teha, härra Lipwig, kui need armetud olevused ainult nii neetult kasulikud ei oleks.”

Ta ohkas ja Niiske muutus murelikuks. Niiske ei olnud kõrgeaulist patriitsi veel kunagi nii lööduna näinud, ta vaatas väikest vankrit, mis käis väikestel rööbastel ringiratast ja täitis saali denatureeritud piirituse lõhnaga. Vaatepilt oli kuidagi hüpnootiline, vähemalt isand Vetinarile.

Kellegi käsi langes hääletult ja jubedusttekitavalt Niiske õlale. Ta pöördus kiiresti – ja tema ees oli Drumknott, kerge naeratus suul.

„Mina soovitan teha nägu, et te ei kuulnud midagi, härra Lipwig,” sosistas ta. „Nii on kõige parem, kui tal on selline, ee… süngem hetk…” Drumknott jätkas sosinal: „See on muidugi suuresti seotud selle ristsõnaga. Te ju teate, kuidas ta sellesse suhtub. Mul on kavas toimetajale isiklikult kirjutada. Härra patriitsi meelest on ristsõna sujuv lahendamine tema võimete testiks. Kuid ristsõna peaks ju olema haarav ja hariv mõtteülesanne.”

Drumknotti tavaliselt roosa nägu hakkas punetama ja ta lisas: „Igatahes olen ma kindel, et see ei peaks olema piinamisvahend, ja ma olen täiesti kindel ka selles, et sellist sõna nagu „džuulep” ei ole olemas. Õnneks taastub kõrgeauline patriits kohutavalt kiiresti, niisiis olen ma kindel, et kui te ootaksite, kuni ma kohvi teen, oleks ta jälle tema ise veel enne, kui te jõuate öelda „hukkamiskäsk”.”

Tegelikult vahtis isand Vetinari tõesti seina veel ainult kaheksa minutit, siis tundus, et tal õnnestus end kokku võtta. Ta vaatas heatujuliselt Drumknotti ja noogutas vähem sõbralikult Niiskele, kes oli salamisi vaadanud kõigile nähtavalt laual vedelevat poolikut ristsõna.

Niiske ütles reipalt, kuid parimate kavatsustega: „Kõrgeauline patriits, kindlasti te teate, et džuulep on harvakasutatav võõrsõna ja… Lihtsalt mõtlesin, tahtsin ainult abiks olla, härra patriits.”

„Tean,” vastas isand Vetinari süngelt.

„Ka ma saaksin veel kuidagi abiks olla, kõrgeauline patriits?” päris Niiske, mõistatades, kas ta oligi voodist välja tonksitud ainult lahendamata ristsõna pärast või mingi lelu imetlemiseks.

Isand Vetinari vaatas Niisket hetke ülalt alla ja lausus siis jäiselt: „Kuna te otsustasite sel raskel ajal lõpuks siiski meiega ühineda, härra Lipwig, ütlen ma teile, et kunagi elas mees nimega Ned Simnel, kes valmistas viljakoristuseks mehhaanilise seadme, mis töötas salapärasel jõul. Võib-olla ongi praeguste probleemide juured just seal, kuid õnneks tema masin ei töötanud, vaid kippus hoopis lõhkema ja leekidesse lahvatama, niisiis maailma tasakaal säilis. Kuid loomulikult on nii, et mehed, kes juba kalduvad nokitsema, nokitsevad oma väikestes kuurides aina edasi! Ja mitte ainult seda. Nad leiavad ka naisterahvad, korralikud, mõistlikud naisterahvad, kes seletamatutel põhjustel nõustuvad nendega abielluma ja väikesi nokitsejaid juurde sigitama.

Üks nendest sigitistest, eelmainitud Simneli võsuke, punnitas nähtavasti nokitseda isa kuuris ja tahtis ilmselt näha, kas tema oma lõputu uudishimuga suudaks saavutada seda, mis tema isal kahjuks saavutamata jäi. Ja nüüd on see noormees loonud masina, mis õgib puitu ja sütt, sülitab leeke, reostab taevast, ajades sellega kahtlemata hirmu nahka kõigile elusolenditele paljude miilide raadiuses, ning teeb lärmi nagu jumalad. Vähemalt nii ma olen kuulnud.

Kõige tipuks leidis noorhärra Simnel tee meie hea sõbra Harry Kuninga juurde. Ja nähtavasti on neil kahel nüüd mõttes mingi ettevõtmine, mida nimetatakse vististi… raudteeks.”