Читать книгу Nähtamatud akadeemikud - Terry Pratchett - Страница 2

Ankh-Morporki Kuninglikus1 Kunstimuuseumis oli kesköö.

Muuseumi uuele töötajale Rudolph Puistajale meenus umbes kord minutis, et üldiselt oleks olnud arukas rääkida kuraatorile oma pimedusekartusest, hirmust kummaliste helide ees ja, nagu ta nüüd teadis, hirmust absoluutselt kõige ees, mida ta nägi (ja kõige ees, mida ei näinud, kui mõtlema hakata), kuulis, haistis ja tundis öise valvekorra lõpututel tundidel mööda selga üles ronimas. Polnud mingit mõtet endale korrutada, et muuseumis on kõik asjad ja olendid surnud. Sellest polnud sugugi abi.

See tähendas, et ta torkab silma.

Ja siis kuulis ta nuuksatust. Karjatus oleks parem olnud. Kui sa karjatust kuuled, on asi vähemalt selge. Vaevukuuldav nuuksatus on selline asi, mis paneb su ootama ja kuulatama, sest sa ei ole kindel.

Puistaja tõstis laterna, väriseva käega. Siin ei oleks tohtinud kedagi olla. Muuseum oli kindlalt lukus, keegi ei pääsenud sisse. Ega ka välja, turgatas Rudolphile pähe. Ta kahetses väga, et see mõte talle pähe tuli.

Ta oli keldris, mis polnud tema vahiringis kõige hirmsamate kohtade seas. Seal olid peamiselt lihtsalt vanad riiulid ja kapid, täis asju, mis olid peaaegu, kuid täiesti kindlalt mitte lõplikult ära visatud. Muuseumitele ei meeldi midagi ära visata, sest pärast võib välja tulla, et see oli väga tähtis.

Jälle nuuksatus ja heli, nagu… kraabitaks midagi keraamilist?

Järelikult on kusagil tagumistel riiulitel rott? Aga rotid ju ei nuuksu?

„Kuule, ma ei taha sind otsima tulla!” hüüdis Puistaja siiralt ja tõelevastavalt.

Ja riiulid plahvatasid. Puistajale tundus, et see juhtus aegluubis, keraamiliste nõude ja kujude tükid hõljusid tema poole lennates laiali. Ta kukkus selili ja laienev pilv lendas temast üle, tabas riiuleid ruumi teises servas ja hävitas need täielikult.

Puistaja lebas pimeduses põrandal, suutmata liigutada, ja ootas, et iga hetk rebivad tema kujutlustes tunglevad viirastused ta tükkideks…

Sealtsamast päevased töötajad ta leidsidki, sügavas unes ja üleni tolmusena. Nad kuulasid tema segaseid seletusi, kohtlesid teda lahkelt ja nõustusid, et tema iseloomutüübile sobiks paremini mõni teine elukutse. Nad mõistatasid natuke aega, mis tal hakanud oli, sest öövalvurid on ka parimal juhul üsna hämmeldusseajavad inimesed, kuid siis heitsid need mõtted peast… sest nad leidsid ühe asja.

Seejärel leidis härra Puistaja töö lemmikloomapoes Pelikoli trepil, kuid lahkus kolme päeva pärast, kuna kassipoegade ainitine pilk pani ta õudusunenägusid nägema. Mõne inimese vastu on maailm väga julm. Kuid Puistaja ei rääkinud kellelegi hunnitust sätendavast naisest, kes hoidis pea kohal suurt palli, naeratas talle ja haihtus siis. Ta ei tahtnud, et teda imelikuks pidama hakatakse.

Kuid võib-olla oleks nüüd paras aeg rääkida vooditest.

Lektroloogia, voodeid ja nendega seotut uuriv teadus, on vahel äärmiselt kasulik ja võib öelda voodi omaniku kohta väga palju, isegi kui selleks on ainult tõdemus, et ta on väga teadlik ja leidlik sisekujundaja.

Nähtamatu Ülikooli ülemkantsler Ridcully voodi näiteks läheb vähemalt pooleteise voodi ette, kuna sellel on kaheksa posti. Tema voodi juurde kuulub väike raamatukogu ja baarikapp ning selle sisse on osavalt ära peidetud eraldi uksega kemps, mis on üleni mahagonipuust ja messingist ning aitab vältida neid öiseid pikki ja külmi retki läbi maja, millega käib alati kaasas oht komistada toatuhvlite, tühjade pudelite, saabaste ja kõigi teiste takistuste otsa, mis seatakse inimese teele, kes palvetab pimeduses, et järgmine asi, mille vastu ta oma varba ära lööb, oleks ööpott või siis vähemalt miski, mida on lihtne pärast ära puhastada.

Trevor Usutava voodi on igal pool: sõbra toa põrandal, igas tallilakas, mis on lukust lahti jäetud (see on tavaliselt palju paremini lõhnav variant), või mõnes tühjas majas (kuigi neid on tänapäeval väga harva leida); ta magab ka tööl (aga on alati ettevaatlik, sest paistab, et vana Smeems ei maga kunagi ja võib talle iga hetk peale sattuda). Trev saab magada igal pool ja teebki seda.

Glenda magab raudvoodis2, mille vedrud ja madrats on end aastate jooksul õrnalt ja lahkelt tema keha järgi vorminud, tekitades ruumika lohu. Selle lookas sängi põhja hoiab põrandast kõrgemal kõdukiht, mis koosneb väga odavatest ja kolletanud armastusromaanidest – sellistest romaanidest, mille jaoks on loomulik sõna „pihik” kasutamine. Glenda sureks, kui keegi sellest teada saaks, aga võib olla sureks hoopis teadasaaja, kui Glenda saaks teada, et ta on teada saanud. Tavaliselt on tema padja peal väga vana karumõmm, kelle nimi on Tudi.

Traditsiooniliselt, kaastundereeglite raamatu järgi, peaks sellisel karul olema ainult üks silm, aga Glenda lapsepõlves tehtud õmblemisvea tõttu on tal silmi kolm, seega on ta rohkem valgustatud kui keskmine karu.

Juliet Stollopi voodi kohta kuulutas selle müüja tema emale, et see on sobiv printsessile, ja see on enam-vähem samasugune kui ülemkantsleri voodi, kuigi peaaegu igas mõttes vähem samasugune, kuna voodi moodustavad gaasriidest eesriided, mis ümbritsevad väga kitsast ja väga odavat voodit. Nüüd on Julieti ema juba surnud. Seda võib järeldada tõsiasjast, et kui voodi kasvava tüdruku raskuse all kokku vajus, tõstis keegi selle õllekastide peale. Iga ema oleks hoolitsenud, et õllekastid oleksid vähemalt roosaks värvitud ja kroonidega kaunistatud nagu kõik muu selles toas.

Härra Nap oli seitse aastat vana, kui sai teada, et mõned kasutavad magamise jaoks spetsiaalset mööblieset.

Nüüd oli kell kaks öösel. Nähtamatu Ülikooli iidvanades koridorides ja sammaskäikudes valitses imal vaikus. Ka raamatukogus oli vaikne ning vaikne oli ka saalides. Vaikust oli nii palju, et seda oli kuulda. Kuhu ka ei läinud, toppis see su kõrvad nähtamatuid ebemeid täis.

Pinks!

Imevaikne heli voolas mööda, vedela kulla hetk haudvaikuses.

Jälle võttis ülemistel korrustel maad vaikus, kuni selle katkestas Smeemsi, küünlaselli paksutallaliste, reeglistikus ette nähtud susside sahin – Smeems tegi pikas öös oma kontrollkäiku ühe küünlajala juurest teise juurde ja võttis oma reeglistikus ette nähtud korvist küünlaid. Teda abistas selle juures (Smeemsi hootise nurina järgi otsustades mitte piisavalt) üks küünlaniristaja.

Smeemsi nimetati küünlaselliks, sest just niimoodi kirjutati see ametinimetus ülikooli kroonikasse, kui see ametikoht peaaegu kaks tuhat aastat tagasi loodi. Ülikooli küünlajalgade, seinalühtrite ja, mis pole sugugi vähem tähtis, kroonlühtrite täitmine oli lõputu töö. Tegelikult oli see kõige tähtsam töö ülikoolis, vähemalt küünlaselli arvates. Muidugi oleks Smeems olnud surve all nõus tunnistama, et ülikoolis olid ka mingid teravatipuliste kübaratega mehed, aga nemad tulid ja läksid ning olid tavaliselt ainult ees. Nähtamatu Ülikool ei olnud akende poolest rikas, nii et ilma küünlasellita oleks see ühe päevaga pimedusse mattunud. Võimalus, et võlurid astuvad korraks lihtsalt välja ja palkavad tohutu rahvamassi hulgast mõne teise, kes suudab redeli otsa ronida, taskud küünlaid täis, ei olnud Smeemsile kunagi pähe tulnud. Tema oli asendamatu nagu kõik teised küünlasellid enne teda.

Ja nüüd kostis tema selja tagant kolin – reeglistikus ette nähtud kokkupandav treppredel tehti lahti.

Smeems pöördus välkkiirelt. „Hoia seda kolakat õigesti, pagan võtaks!” sisistas ta.

„Andke andeks, isand!” ütles ajutine õpipoiss, üritades taltsutada seda libisevat, sõrmilömastavat koletist, milleks iga treppredel muutub esimesel võimalusel, tihtipeale aga ka ilma igasuguse võimaluseta.

„Ja ole vaiksemalt!” möirgas Smeems. „Kas sa tahad eluks ajaks niristajaks jääda?”

„Tegelikult mulle päris meeldib niristamine…”

„Häh! Ambitsioonide puudumine on töölisklassi needus! Noh, anna siia!”

Küünlasell haaras redeli täpselt samal hetkel, kui tema õnnetu abiline selle kokku pani.

„Andke andeks, härra…”

„Tahikastmistõrre juures on alati ruumi veel ühele, et sa teaksid,” porises Smeems, puhudes haiget saanud sõrmenukkidele.

„Selge, härra.”

Küünlasell vahtis poisi halli, ümmargust, kavaluseta nägu. Sellel näol oli kõigutamatult heasüdamlik ilme, mis oli väga rahutukstegev, eriti kui sa teadsid, kellele see nägu kuulub. Ja Smeems teadis, kellele see nägu kuulub, kuid mitte seda, kuidas teda nimetatakse.

„Mis su nimi oligi? Ma ei saa ju kõigi nimesid meelde jätta.”

„Nap, härra Smeems. Ühe p-ga.”

„Kas sa arvad, et üks pee teeb asja paremaks?”

„Tegelikult mitte.”

„Kus Trev on? Täna peaks tema vahetus olema.”

„Ta jäi raskelt haigeks. Palus mul tema asemel tulla.”

Küünlasell mühatas. „Ülemistel korrustel töötamiseks peab nett välja nägema, Napakas!”

„Nap, härra. Andke andeks, härra. Mina sündisin mittenetina, härra.”

„Noh, vähemalt ei näe sind praegu keegi,” tunnistas Smeems. „Hea küll, tule minu järel ja püüa välja näha vähem… noh, püüa lihtsalt vähem välja näha.”

„Selge, isand, aga ma mõtlen, et…”

„Sulle ei maksta mõtlemise ees, noor… mees.”

„Üritan mitte mõelda, isand.”

Kaks minutit hiljem seisis Smeems Imperaatori ees ja kohaselt hämmastunud Nap tunnistas seda.

Hõbehalli küünlavaha mägi täitis kivikoridoride üksildase ristumiskoha peaaegu täielikult. Selle küünla – ülima küünla, mida pilk suutis vaevu haarata ja mis oli loodud paljude-paljude tuhandete küünalde riismetest, mis olid üheks suureks tervikuks tilkunud ja voolanud – leek paistis ainult kumana lae all, see oli liiga kõrgel, et midagi eriti valgustada.

Smeemsi rind paisus uhkusest. Tema ees oli Ajalugu.

„Imetle, Napakas!”

„Jah, härra. Imetlen, härra. Ja ma olen Nap, härra.”

„Selle küünla otsast vaatavad meie peale alla kaks tuhat aastat, Napakas. Sinu peale vaatavad nad muidugi kaugemale alla kui minu peale.”

„Täpselt nii, härra. Väga hästi öeldud, härra.”

Smeems põrnitses ümmargust sõbralikku nägu, kuid ei näinud seal midagi peale lihvitud usinuse, mis oli peaaegu hirmutav.

Smeems mühatas, tegi siis redeli lahti, kusjuures tema pöial sai ainult natuke näpistada, ja ronis ettevaatlikult üles, kuni kõrgemale minna enam ei saanud. Sellest mägilaagrist ülespoole olid küünlasellide põlvkonnad raiunud hiigelküünla Naba-poolsele küljele astmed ja neid korras hoidnud.

„Naudi vaatepilti, poiss!” hüüdis Smeems, kelle tavalist pahurust oli selline kokkupuude ülevusega pisut leevendanud. „Ühel päeval võid sina olla see… inimene, kes püha küünla tippu ronib!”

Hetkeks oli Napil raske varjata ilmet, nagu loodaks ta tõsiselt, et tulevikul on tema jaoks varuks midagi enamat kui üks suur küünal. Nap oli noor ja seetõttu ei olnud tal austust vanuse vastu, mida tunnevad peamiselt… jah, vanad. Siis aga tuli rõõmus mitte-päris-naeratus tema näole tagasi. See ei kadunud sealt kunagi kauaks.

„Jah, härra!” ütles ta, kuna tavaliselt sellest piisas.

Mõned väitsid, et Imperaator oli süüdatud samal õhtul, kui Nähtamatu Ülikool asutati, ja polnud sellest peale kordagi kustunud. Igatahes oli Imperaator hiiglasuur – just selline monstrum tekib siis, kui igal õhtul umbes kahe tuhande aasta kestel süüdatakse eelmise küünla hubisevatest jäänustest uus jäme küünal ja surutakse tugevasti sooja vaha sisse. Mingit küünlajalga ei olnud loomulikult enam näha. See oli peidus kusagil vahaste voogude tohutus massis alumisel korrusel.

Umbes tuhande aasta eest oli ülikool lasknud alumise korruse koridori lakke suure augu teha ja nüüd oli Imperaator sellest juba seitsmeteistkümne jala kõrgusel. Kokku oli seal kolmkümmend kaheksa jalga puhast, ehtsat, nirisenud küünalt. See täitis Smeemsi uhkusega. Tema hoolitses küünla eest, mis kunagi ei kustunud. See oli kõigile eeskujuks: valgus, mis kunagi ei väsi, leek pimeduses, traditsioonide majakas. Ja traditsioone võeti Nähtamatus Ülikoolis väga tõsiselt, vähemalt siis, kui meeles oli.

Ja nüüd tegelikult…

Kaugusest kostis heli, mis kõlas, nagu oleks suurele pardile peale astutud, sellele järgnes aga hüüe: „Ohoo, megapood!” Ja siis läks lahti tõeline põrgu.

Pimedusest sööstis välja mingi… elukas.

Kõik teavad väljendit „pole liha ega kala”. See elukas oli nii ühte kui teist, lisaks oli tema küljes juppe, mis pärinesid olenditelt, kes on võõrad teadusele, õudusunenägudele ja isegi kebabivalmistajatele. Igatahes oli seal midagi punast, kõvasti lehvimist, ja Nap oli kindel, et ta nägi vilksamisi tohutu suurt sandaali, kuid muidu olid seal veel hullumeelsed, pöörlevad, hüplevad silmad, tohutu kollase- ja punasekirju nokk – ja siis kadus elukas juba teise hämarasse koridori, tuues lakkamatult kuuldavale umbes selliseid hääli, nagu tekitavad pardikütid, enne kui teised pardikütid nende pihta lasevad.

„Hohoo! Megapood!” Kust see hüüe tuli, jäi selgusetuks. Paistis, et see tuli kõikjalt. „Seal ta kargab! Hoo, megapood!”

Hüüdega ühinesid hääled igast küljest. Kõigi koridoride hämarusest, välja arvatud see, kuhu elukas oli äsja põgenenud, kappasid välja iseäralikud kogud, mis osutusid, nagu Imperaatori hubiseva valguse paistel selgus, ülikooli õppejõudude kogu auväärsemateks liikmeteks. Kõik võlurid olid kaksiratsi turskete, kõvakübaratega korrapidajate seljas, keda nad kihutasid edasi õllepudelite abil, mis olid nööriga seotud pika kepi otsa, nagu traditsioonid nõudsid.

Jälle kõlas eemalt nukker prääksumine ning üks võlur vehkis sauaga ja karjus: „Lind on lendu läinud! Hoo, megapood!”

Tunglev võlurkond, kelle ratsude rautatud saapad olid Smeemsi kipaka redeli juba puruks trampinud, läks kõik ühekorraga trügides ja tõugeldes liikvele, et paremat kohta saada.

Natuke aega kajasid kauguses veel hüüded: „Ahoi! Megapood!” Kui Nap oli kindel, et võlurid on läinud, ronis ta oma peidupaigast Imperaatori tagant välja, korjas redeli jäänused üles ja vaatas ringi.

„Isand?” küsis ta kartlikult.

Ülevalt kostis mühatus. Nap vaatas üles. „Kas teiega on kõik korras, isand?”

„On parem olnud, Napakas. Kas sa minu jalgu näed?”

Nap tõstis laterna. „Jah, isand. Kahju, et redel katki läks.”

„No võta siis midagi ette. Mina pean kinnihoidmisele keskenduma.”

„Ma mõtlesin, et mulle ei maksta mõtlemise eest, isand.”

„Kas sa üritad targutada?”

„Targutada mitte, aga kas ma tohin üritada nii tark olla, et teid elusalt ja tervelt alla aidata?”

Vastuse puudumine oli karmiks vastuseks. Nap ohkas ja tegi lahti suure lõuendist tööriistakoti.

Smeems, kes peadpööritavas kõrguses küünla külge klammerdus, kuulis alt salapärast kraapimist ja kõlksumist. Siis, vaikselt ja nii äkitselt, et ta ahhetas, kerkis tema ette mingi terav asi, mis kõikus vaikselt.

„Ma kruvisin kolm suurt küünlakustutamisritva kokku, isand,” ütles Nap alt. „Ja te näete, et nende otsa on pandud lühtrikonks, eks? Ja seal on köis. Näete? Ma arvan, et kui te saate köie ümber Imperaatori tõmmata, ei libise see eriti ja teil peaks olema võimalik ennast aeglaselt alla lasta. Aa, ja seal on tikutoos ka.”

„Mille jaoks?” ühmas Smeems ja sirutas käe konksu järele.

„Ma märkasin tahes-tahtmata, et Imperaator on kustunud,” vastas alt rõõmus hääl.

„Ei ole ta midagi!”

„Ma arvan, et te leiate siiski, et on, sest ma ei näe…”

„Napakas, selle ülikooli kõige tähtsamas osakonnas ei ole kohta halva silmanägemisega isikutele!”

„Andke andeks, isand. Ei tea, mis mul hakkas. Ühtäkki näen ma leeki!”

Ülevalt kostis tikutõmbamise heli ja laes laienes kollane valgussõõr – küünal, mis kunagi ei kustunud, oli põlema pandud. Varsti pärast seda laskus Smeems väga kärmelt põrandale.

„Väga osav, isand,” kiitis Nap.

Küünlasell nipsas tardunud vahanire oma särgi pealt, mis oli juba niikuinii räämas.

„Väga hea,” sõnas ta. „Aga sa pead hommikul tagasi tulema, et konks ära…” Kuid Nap ronis juba mööda nööri üles nagu ämblik. Teiselt poolt tohutut küünalt kostis kolin, kui teibad maha kukkusid, siis aga laskus poiss nagu kaljuronija tagasi alla isanda juurde, konks kaenla all. Ja nüüd seisis ta Smeemsi ees nagu usinuse ja küüritud (kuid halvasti riietatud) tõhususe kehastus. Selles oli midagi peaaegu solvavat. Ja küünlasell ei olnud sellega harjunud. Ta tundis, et tal on kohustus sellel poisil natuke kraade maha võtta, tema enda pärast.

„Kõik küünlad siin ülikoolis tuleb süüdata pika küünlaga, leek tuleb võtta teise küünla küljest, poiss,” lausus ta karmilt. „Kust sa need tikud said?”

„Ma ei tahaks öelda, härra.”

„Või niimoodi? Räägi juba, poiss!”

„Ma ei tahaks, et kellelgi pahandusi tuleks, isand.”

„Sinu ustavus teeb sulle au, aga ma nõuan,” ütles küünlasell.

„Ee… need kukkusid välja teie kuue taskust, kui te üles ronisite.”

Kaugusest kostis veel viimane hüüe: „Megapood on kinni püütud!” Kuid Imperaatori ümber kuulatas jahmunud vaikus, suu lahti.

„Sa eksid, Napakas,” ütles Smeems aeglaselt. „Ma usun, et sa leiad, et tikud pillas maha mõni härrastest.”

„Ah, muidugi, kindlasti just nii see pidigi olema. Ma pean õppima mitte tegema ennatlikke järeldusi.”

Jälle tekkis küünlasellil tunne, et midagi on tasakaalust väljas. „Noh, siis me ei räägi sellest rohkem,” oli ainus, mis ta öelda oskas.

„Mis siin enne juhtus?” küsis Nap.

„Ah see? See kõik kuulub härraste maagiliselt oluliste võlutegevuste juurde. See on kriitilise tähtsusega, et maailm õigesti toimiks, igatahes, just nimelt. On isegi võimalik, et nad panid sellega tähed õigele kursile. Saad aru, see on üks neist asjadest, mida me peame tegema,” lisas ta, poetades end nende sõnadega ettevaatlikult võlurite seltskonda.

„Lihtsalt et paistis, et see oli üks kõhn mees, kellele oli suur puust part rihmadega pea külge seotud.”

„Jah, see võis tõesti niimoodi tunduda, kui mõtlema hakata, aga meiesugustele see paistabki niimoodi, sest meile pole antud okuldilist nägemist.”

„Kas te peate silmas, et see oli mingi sümbol?”

Smeems keerutas end asjaolusid arvestades üsna hästi välja, kuigi selle teemaga oli ta nii õhukese jää peal, et kalad tundsid juba tema aluspükste vastu huvi. „Just nimelt,” teatas ta. „See võib olla millegi sümbol, mis ei tundu nii tobe.”

„Täpselt, isand.”

Smeems pööras pilgu alla ja vaatas poissi. See pole ju tema süü, mõtles ta, tema ei saa sinna midagi parata, et ta on see, kes ta on. Hetkeks valdas teda ebatavaliselt lahke meeleolu.

„Sa oled tark poiss,” ütles ta. „Pole mingit põhjust, miks sa ei võiks ühel päeval niristajate ülemaks saada.”

„Tänan, härra,” vastas Nap, „aga kui te pahaks ei pane, siis mina lootsin, et ma saan rohkem värskes õhus olla, nii-öelda.”

„Aa,” tegi Smeems, „sellega võib väheke… keeruliseks minna, võib vist öelda.”

„Jah, härra. Ma tean.”

„Lihtsalt et palju on… noh, asi pole ju minus, see on… see on… noh, tead küll. Asi on inimestes. Tead ju küll, millised nad on.”

„Jah. Ma tean, millised inimesed on.”

Näeb välja nagu hernehirmutis, räägib peenelt nagu härrasmees, mõtles Smeems. Terane nagu nuga, inetu nagu junn. Ta tahtis kaastundest selle väikese… mehikese iseäralikult kerakujulist pead patsutada, kuid loobus siis sellest mõttest.

„Kõige parem on, kui sa jääd alla küünlakeldrisse,” ütles ta. „Seal on hea soe, sul on oma madrats, seal on mugav ja kindel olla, eks?”

Smeemsi kergenduseks poiss vaikis, kui nad mööda koridore sammusid, kuid siis lausus Nap mõtliku häälega: „Ma lihtsalt mõtlesin, härra… Kui tihti see küünal, mis kunagi ei kustu, on… mitte ära kustunud?”

Smeems surus salvava vastuse alla. Mingil moel ta teadis, et pikemas plaanis ei tuleks sellest midagi head.

„Küünal, mis kunagi ei kustu, ei ole selle aja jooksul, mis mina küünlasell olen olnud, kustunud kolmel korral, poiss,” lausus ta. „See on rekord!”

„Kadestusväärne saavutus, härra.”

„Igatahes, kurat võtaks! Eriti kui arvestada kõiki neid imelikke asju, mis viimasel ajal on juhtunud.”

„Või nii?” imestas Nap. „Kas juhtunud on midagi imelikumat kui tavaliselt?”

„Noor… mees, kogu aeg juhtub imelikumaid asju kui tavaliselt.”

„Üks nõudepesijatest ütles, et eile muutusid tesseraktilisel korrusel kõik tualettruumid lammasteks,” märkis Nap. „Ma tahaksin seda näha.”

„Mina sinu asemel ei läheks nõudepesuruumist kaugemale,” pistis Smeems kähku. „Ja ära muretse selle pärast, mida härrad teevad. Nemad on maailma kõige helgemad pead, usu mind. Kui neilt näiteks küsida…” Ta vakatas korraks ja üritas välja mõelda midagi eriti keerulist, näiteks: „Palju on 864 korda 316…?”

„273 024,” vastas Nap mitte päris sosinal.

„Mida?” küsis rööpast välja löödud Smeems.

„Lihtsalt mõtlesin valjusti, isand,” ütles Nap.

„Aa. Selge. Ee… Aga just nii see ongi. Neil on silmapilk vastus valmis.

Kõige helgemad pead maailmas,” lausus Smeems, kes uskus, et kordamine muudab kõik tõeks. „Kõige helgemad pead. Tegelevad universumi asjadega. Kõige helgemad pead!”

„Noh, see oli lõbus,” ütles ülikooli ülemkantsler Mustrum Ridcully, ja räntsatas nii raskelt õppejõudude Mitteühise Toa tugitooli, et see oleks ta peaaegu püsti tagasi paisanud. „Me peame seda mingil ajal kordama.”

„Jah, ülemkantsler. Kordamegi. Saja aasta pärast,” vastas uus traditsioonideülem rahulolevalt, pöörates hiiglasuure raamatu lehti. Ta jõudis krabiseva leheküljeni, millel oli pealkirjaks „Megapoodi jahtimine”, märkis üles kuupäeva ja aja, mis oli kulunud eelnimetatud megapoodi leidmiseks, ja kirjutas selle alla uhke kaarega oma allkirja: Ponder Stibbons.

„Mis see megapood üldse on?” küsis määratlemata uuringute õppetool, valades endale portveini.

„Ma arvan, et mingit sorti lind,” vastas ülemkantsler ja viipas käega serveerimiskäru poole, millel olid joogid. „Mulle kõigepealt!”

„Algne megapood leiti nõudehoiuruumist,” märkis traditsioonideülem. „See põgenes õhtusöögi ajal ja põhjustas, nagu minu eelkäija tuhat ükssada aastat tagasi ütles…” ta vaatas raamatust järele „”toelise lustiliku mürgeli, kui koeik kawalerid ajasid seda mööda ülikooli hooneid suure loebususe ja hää tujuga taga”.”

„Miks?” küsis surmajärgse suhtlemise teaduskonna juht, haarates mööduva joogikäru pealt osavalt karahvini tujutõstva vedelikuga.

„Oh, megapoodil ei tohi lasta vabalt ringi joosta, doktor Hix,” vastas Ridcully. „Küsige ükskõik kellelt.”

„Ei, ma mõtlesin, et miks me peame seda iga saja aasta järel jahtima,” ütles surmajärgse suhtlemise teaduskonna juht.3

Vanemlausuja pööras näo ära ja pomises: „Oh pühad jumalad…”

„See on traditsioon,” seletas määratlemata uuringute õppetool, keerates endale sigaretti. „Traditsioonid peavad olema.”

„Traditsioonid on traditsioonilised,” toetas Ridcully. Ta viipas ühe teenri lähemale. „Ja ma julgen öelda, et megapoodi tagaajamine tegi mul kõhu üsna tühjaks. Kas te saaksite tuua juustuvalikud üks kuni viis, palun? Ja, hmm, natuke külma rostbiifi, sinki, mõned küpsised ja muidugi marineeritud aedviljade kärud.” Ta vaatas teiste poole. „Kas keegi tahab veel midagi?”

„Mina mekutaksin natuke puuvilja,” vastas raskestimõistetavate nähtuste õppejõud. „Kuidas sinuga on, Raamatukoguhoidja?”

„Uuk,” uratas kamina ees laiutav kogu.

„Jah, loomulikult,” nõustus ülemkantsler. Ta andis ootavale teenrile märku. „Tooge puuviljakäru ka. Hoolitsege selle eest, Downbody. Ja… võib-olla peaks toidu tooma see uus tüdruk? Teda peaks Mitteühise Toaga harjutama.”

Ta oleks justkui võlusõnad lausunud. Kogu ruum, mille laealune oli sinisest suitsust hägune, oli korraga täis mingit rasket, kummaliselt sisukat vaikust, mis üldiselt tulenes igatsevatest unelustest, mõnel üksikul juhul aga kaugetest mälestustest.

Uus tüdruk… Juba selle mõtte peale hakkasid vanad südamed ohtliku kiirusega põksuma.

Ilu sekkus väga harva NÜ igapäevaellu – ülikool oli sama maskuliinne kui mustade sokkide ja piibusuitsu hais, vahel aga, arvestades õppejõudude hoolimatust piipude tühjakskoputamisel, ka suitsevate sokkide hais. Majapidajanna proua Whitlow oma kõlksuva võtmerõnga ja tohutu korsetiga, mille kriuksumise peale määratlemata uuringute õppetool iga kord minestas, valis tavaliselt töötajaid suure hoolega, nii et need olid küll naissoost, kuid mitte ülemäära. Tavaliselt olid nad usinad, puhaste kommetega ja roosapõsksed: lühidalt öeldes sedasorti naisterahvad, kes pole kunagi kuigi kaugel kodusest ruudulisest riidest ja õunapirukast. Võluritele, kellele ei meeldinud samuti õunapirukast väga kaugel olla, sobis see väga hästi, kuigi ruuduline riie võis nende poolest olla, aga ei tarvitsenud.

Miks siis oli majapidajanna Julieti tööle võtnud? Mis tal ometi mõttes oli? See tüdruk tuli ülikooli nagu uus planeet päikesesüsteemi ja taevas lõi kergelt võppuma. Ja tõepoolest, kergelt võppus ka Juliet.

Tavade ja kommete tõttu võlurid ei abiellunud – teoreetiliselt sellepärast, et naised juhivad tähelepanu vajalikelt asjadelt kõrvale ja ei mõju võluelunditele hästi –, aga nüüd, mil Juliet oli nädal aega ülikoolis töötanud, olid paljusid õppejõude haaranud nende jaoks (peamiselt) senitundmatud ihad ja kummalised unenäod, neil oli üsna raske, kuid nad ei saanud täpselt aru, mis lahti on: Juliet oli midagi enamat kui lihtsalt ilus. Temas oli selline kauniduse essents, mis liikus temaga kaasas ja levis ümbritsevasse õhku. Kui ta mööda kõndis, tundsid võlurid kihku kirjutada luuletusi ja osta lilli.

„Võib-olla on teil huvitav teada, härrased,” lausus uus traditsioonideülem, „et täna oli kõige pikem megapoodijaht selle traditsiooni dokumenteeritud ajaloos. Ma pakun, et me peaksime tänasele megapoodile kiitust avaldama…”

Ta mõistis, et tema sõnad olid langenud kurtidele kõrvadele. „Ee… härrased?” ütles ta.

Ta tõstis pea. Kõik võlurid vahtisid kuidagi hingestatult midagi, mis iganes nende peas toimus.

„Härrased?” kordas Ponder ning seekord kostis kollektiivne ohe, võlurid ärkasid neile äkitselt peale tulnud unelustest.

„Mis on?” küsis ülemkantsler.

„Ma lihtsalt märkisin, et tänane megapood oli kõigist teadaolevatest kahtlemata kõige parem. See oli Rincewind. Ametlik megapoodi peakate sobis talle väga hästi, kui kõike arvesse võtta. Ma arvan, et Rincewind läks pikutama.”

„Mida? Ah see. Ja-jah. Muidugi. Tubli mees,” heitis Ridcully ja võlurid alustasid aeglast plaksutamist ja vastu lauda tagumist, mis on teatud vanuse, teatud klassi ja teatud vööümbermõõduga meeste juures kiituse märgiks, saates seda hüüetega „Väga-väga hea!” ja „Tubli poiss!” Kuid kõigi pilgud püsisid kindlalt uksel ja kõrvad tõusid kikki, et kuulda toidukäru kolinat, mis kuulutaks uue tüdruku ning muidugi ka sadat seitset sorti juustu ja rohkem kui seitsmekümne vürtsi, terava kastme ja muu toidukõrvase saabumist. Uus tüdruk võis olla küll ilu võrdkuju, kuid NÜ ei olnud koht, kus inimene juustu meelest laseb.

Noh, igatahes juhib see tüdruk kõigi mõtted mujale, mõtles Ponder, lüües raamatu laksuga kinni, ja just seda oli ülikoolil praegu vaja. Pärast Dekaani lahkumist oli siin keeruline olnud, väga keeruline. Kes on enne kuulnud, et keegi lahkuks töölt NÜ-s? See oli asi, mida lihtsalt ei juhtunud! Vahel lahkuti küll häbiga, kasti sees või, mõningatel juhtudel, tükkidena, aga siin ei olnud mingit lahkumise traditsiooni. NÜ-s oli võluril koht kogu eluks ja tihti veel pikaks ajaks pärast seda.

Traditsioonideülema amet oli paratamatult jäänud Ponder Stibbonsile, kuna tema osaks jäid tavaliselt kõik tööd, mis nõudsid inimest, kelle arvates kõik peaks toimuma õigeaegselt ja numbrid peaksid klappima.

Kui ta oli aga läinud rääkima eelmise traditsioonideülemaga – keda, nagu kõik ühel meelel olid, polnud viimasel ajal eriti ringi liikumas nähtud –, oli ta õnnetuseks teada saanud, et see mees oli juba kakssada aastat tagasi surnud. Selline olukord ei olnud siiski midagi täiesti uut. Ponder, kes oli palju aastaid Nähtamatus Ülikoolis olnud, ei teadnud seniajani, kui palju seal täpselt õppejõude on. Kuidas nende kõigiga järge pidada sellises kohas, kus sadade kabinettide peale on üksainus aken, kuid ainult väljastpoolt vaadates, ja kus toad ekslevad öösel oma ustest eemale, rändavad märkamatult läbi suikuvate saalide ja seavad end sisse hoopis kusagil mujal?

Oma kabinetis võib võlur teha, mida tahab, ja vanadel aegadel oli see tähendanud peamiselt kõige suitsetamist, mis pähe tuli, ja tohutute peerukärtsude laskmist ilma vabandust palumata. Tänapäeval tähendas see aga oma kabineti laiendamist kõrvaldimensioonidesse. Isegi ülemkantsler tegi seda, nii et Ponderil oli raske midagi öelda: ülemkantsleril oli vannitoas poole miili pikkune lõheoja ja ta väitis, et just oma toas nokitsemine ei lase võluritel pahandust teha. Ja nagu kõik teadsid, see oligi nii. Tavaliselt sattus pahandustesse hoopis tema, Ponder.

Ta ei teinud sellest numbrit, sest nüüd nägi ta oma eluülesannet hoopis selle tule kohendamises, mis hoidis Mustrum Ridcully rõõmsalt podisemas ja tegi ülikoolist õnneliku paiga. Nagu koer peegeldab oma peremehe tujusid, nii on iga ülikool oma rektori peegel. Nüüd sai Ponder kui ainus inimene ülikoolis, kes oli ise kuulutanud, et on täiesti terve mõistusega, asjade käiku suunata, nii palju kui võimalik, püüda vältida pahameelehooge, mida tõi kaasa isiku mainimine, keda varem oli kutsutud Dekaaniks, ja leida võimalusi anda ülemkantslerile nii palju tegevust, et tal poleks aega Ponderile jalgu jääda.

Ta tahtis Traditsioonide Raamatu juba käest panna, kui rasked lehed end lahti lõid.

„Kummaline.”

„Oh, need vanad köited muutuvad väga jäigaks,” märkis Ridcully. „Teinekord on neil justkui elu sees.”

„Kas keegi on kuulnud professor H.F. Pullunderist või doktor Erratamusest?”

Võlurid lõpetasid ukse jälgimise ja vahetasid pilke.

„Tuleb kellelegi tuttav ette?” küsis Ridcully.

„Ei ette ega taha,” torkas hilisruunide lektor lõbusalt.

Ülemkantsler pöördus vasakule. „Aga sulle, Dekaan? Sina tead kõiki vanu…”

Ponder ägas. Ülejäänud võlurid panid silmad kinni ja tõmbusid pingule. Asi tõotas halba.

Ridcully tunnistas kahte tühja tooli, mille mõlema peal oli kannika jälg. Paar auväärset võlurit tõmbasid endale kübara näo peale. Nüüd oli sellest juba kaks nädalat möödas, aga asi ei olnud sugugi paremaks läinud.

Ridcully hingas sügavalt sisse ja möirgas: „Reetur!” – kohutav sõna kahe lohukese jaoks polstrinahas.

Määratlemata uuringute õppetool müksas Ponder Stibbonsit, andes märku, et täna on jälle ohverdamiseks välja valitud tema.

Jälle.

„Ta jättis meid peotäie hõbeda pärast!” hüüdis Ridcully kogu universumile.

Ponder köhatas. Ta oli väga lootnud, et megapoodijaht viib ülemkantsleri mõtted sellelt teemalt kõrvale, kuid Ridcully mõtted sattusid aina tagasi Dekaani peale, nii nagu keel liigub tagasi tühja koha juurde, kus oli olnud hammas.

„Ee, kui aus olla, siis ma usun, et tema töötasu on vähemalt…” alustas Ponder, kuid Ridcully praeguses tujus ei oleks ükski vastus õige olnud.

„Töötasu? Mis ajast võlurid palga eest töötavad? Me oleme üdini akadeemikud, härra Stibbons! Meie ei hooli tühisest rahast!”

Kahjuks oli Ponder selgelt loogiline mõtleja, kes otsis segaduse hetkedel abi faktidest ja aususest, kuid neist ei olnud vihase ülemkantsleri juures mingit tolku, kui kasutada kohast akadeemilist terminit. Ja Ponder unustas sellistel puhkudel strateegilise mõtlemise – see on kaasakadeemikutega suheldes alati viga, selle tõttu tegi ta nüüd aga veel ühe vea ja võttis appi terve mõistuse.

„See on sellepärast, et me ei maksa tegelikult eriti millegi eest,” lausus ta, „ja kui kellelgi on natuke raha vaja, võtab ta lihtsalt meie suurest purgist…”

„Meie oleme selle ülikooli tuum, härra Stibbons! Me võtame ainult niipalju, kui meil vaja on! Me ei aja rikkust taga! Ja eriti ei võta me vastu „kriitilise tähtsusega ametikohta, millega kaasneb atraktiivne tasustamispakett”, mida kuradit see ka ei tähendaks, „ja teised hüved, kaasa arvatud kõrge pension”! Pension, kas te kuulsite? Millal enne on mõni võlur pensionile läinud?”

„Noh, doktor Kõrvaparuk…” alustas Ponder, kes ei suutnud end tagasi hoida.

„Ta lahkus, sest ta abiellus!” nähvas Ridcully. „See pole pensionileminek, see on sama hea kui surm.”

„Aga doktor Majapääsuke?” küsis Ponder.

Hilisruunide lektor lõi talle jalaga vastu pahkluud, aga Ponder tegi ainult: „Ai!” ja jätkas: „Ta oli raskes seisundis konnade tõttu, kellega ta tööalaselt kokku puutus!”

„Kui hunti kardad, ära vetsu mine,” pomises Ridcully. Nüüd oli õhkkond natuke rahunenud ja teravatipulisi kübaraid kergitati kartlikult. Ülemkantsleri väikesed hood kestsid ainult mõne minuti. See oleks olnud lohutavam, kui poleks tõsiasja, et ligikaudu iga viie minuti järel tuletas miski talle jälle meelde Dekaani läbinisti reeturlikku käitumist, nimelt seda, et Dekaan oli tavalise ajalehekuulutuse peale kandideerinud töökohale ühes teises ülikoolis ja selle ka saanud. Niimoodi võlukunsti valitsejad ei käitu. Nemad ei istu riidekaupmeestest, köögiviljamüüjatest ja saapameistritest komisjoni ette (kuigi need on imelised inimesed, kahtlemata, maa sool, aga ikkagi…), et neid hinnataks ja mõõdetaks nagu mõnda tõuterjerit (kindlasti loeti tal hambad ka üle!). Dekaan oli kogu võlurite vennaskonda alt vedanud, täpselt nii see oli…

Koridorist kostis rataste kiuksumist ja kõik võlurid tõmbusid ootusest kangeks. Uks avanes ja esimene ülekoormatud toidukäru lükati sisse.

Kõlas terve rida ohkeid, kõik pilgud koondusid käru lükkavale teenijatüdrukule, seejärel aga oluliselt valjemaid ohkeid, kui võlurid mõistsid, et tüdruk pole, kui nii võib öelda, õige.

Ta ei olnud inetu. Teda oleks võinud nimetada liiga… koduseks, kuid sellisel juhul oleks see üsna kena kodu, puhas ja korralik, roosid ukse ees, uksematil sõnad „Tere tulemast!” ja õunapirukas ahjus. Aga praegusel hetkel ei olnud võlurite mõtteis hämmastaval kombel mitte toit, kuigi mõned neist ei saanud ikka veel päriselt aru, miks siis mitte.

Tegelikult oli ta päris kena tüdruk, kuigi tema rind paistis olevat mõeldud kaks jalga pikema tüdruku jaoks; kuid ta ei olnud SEE.4

Võlurid muutusid nukraks, kuid elavnesid tunduvalt, kui toidukärude karavan tuppa lookles. Miski ei tõsta niimoodi tuju kui väike eine kell kolm öösel, kõik teavad seda.

Noh, mõtles Ponder, vähemalt möödus see õhtu, ilma et midagi oleks ära lõhutud. Vähemalt parem kui teisipäeval.

Igas asutuses on üldteada tõsiasi, et kui sa tahad, et midagi ära tehtaks, tuleb see anda teha kellelegi, kes on juba niigi väga hõivatud. See on olnud paljude mõrvade põhjuseks – ühe asutuse direktor näiteks suri, kuna tema pea suleti korduvalt üsna väikesesse kaustakappi.

NÜ-s oli selleks hõivatud inimeseks Ponder. Ta oli hakanud sellest mõnu tundma: esiteks ei olnud suuremat osa töödest, mida tal paluti teha, vaja teha ja enamikul kõrgematest võluritest oli ükskõik, kui need tegemata jäid, tingimusel, et neid ei pidanud tegemata jätma nemad ise. Pealegi oskas Ponder mõelda välja väga tõhusaid väikesi süsteeme aja säästmiseks, eriti uhke oli ta oma süsteemi üle koosolekuprotokollide kirjutamiseks: selle oli ta välja töötanud Hexi, ülikooli mõtlemismasina abil, millest oli aina rohkem abi. Eelmiste protokollide üksikasjalik analüüs koos Hexi hämmastava ennustusoskusega võimaldasid etteantud muutujate lihtsa valiku põhjal – nagu päevakord (mille määras niikuinii Ponder ise), osalejad, hommikusöögist möödunud aeg, õhtusöögist lahutav aeg ja nii edasi – koostada protokollid enamasti juba enne koosolekut.

Kokkuvõttes arvas Ponder, et ta andis oma panuse, et NÜ saaks püsida valitud kursil, milleks oli heasüdamlik, dünaamiline paigalseis. Asjade seisu niimoodi hoidmine pakkus alati rahuldust, sest oli teada, mis oleks teine võimalus.

Aga raamat, mis end ise lahti lööb, oli Ponderi meelest anomaalia. Ja nüüd, samal ajal kui tema ümber tõusid hommikusöögieelse õhtusöögi hääled, silus ta avanenud lehekülje sirgeks ja hakkas hoolega lugema.

Glenda oleks hea meelega mõne taldriku vastu Julieti armsat tühja pead puruks löönud, kui tüdruk lõpuks öökööki ilmus. Vähemalt oleks ta sellest hea meelega ja üsna sihikindlalt mõelnud, kuid ei olnud mingit mõtet endast välja minna, sest tema viha sihtmärk ei pannud eriti tähele, mida teised mõtlevad. Julietis ei olnud kübetki tigedust, tal oli lihtsalt väga raske mõista, et keegi võiks üritada tema vastu halb olla.

Niisiis ajas Glenda läbi sõnadega: „Kus sa olid? Ma ütlesin proua Whitlow’le, et sa oled tõbine ja läksid koju. Sinu isa muretseb ennast haigeks! Ja teistel tüdrukutel on raskem.”

Juliet vajus toolile nii graatsilise liigutusega, et see tundus lausa laulvat.

„No ma käisin ju jalgpalli vaatamas! Me mängisime nende Pimekaevu väärakate vastu.”

„Kella kolmeni hommikul?”

„No reeglid on ju sihuksed: mäng käib, kuni aeg saab täis, keegi saab surma või värav lüüakse.”

„Kes võitis?”

„I’tea.”

„Sa ei tea?”

„Kui ma ära tulin, otsustati parajasti peahaavade järgi, kes võitis. Ja ma käisin seal Näruse Johnnyga.”

„Ma mõtlesin, et sa jätsid ta maha.”

„No ta käristas mulle õhtusöögi välja.”

„Sa ei oleks pidanud minema. Sa ei tohiks sellistes kohtades käia.”

„Nagu sina teaks?” nähvas Juliet, kes vahel pidas küsimusi vastusteks.

„Hea küll, pese siis nõud ära, eks?” lõpetas Glenda. Ja mina pean need pärast üle pesema, mõtles ta, kui tema parim sõbranna suurte keraamiliste kraanikausside juurde hõljus. Juliet otseselt ei pesnud nõusid, ta pigem ristis neid kergelt veega. Võlurid ei ole sedasorti inimesed, kes märkaksid taldrikul eelmise päeva kuivanud muna, kuid proua Whitlow nägi selle mitme toa kauguselt ära.

Juliet meeldis Glendale, tõepoolest meeldis, kuid vahel mõistatas Glenda, miks see nii on. Muidugi olid nad koos üles kasvanud, aga Glendat oli alati hämmastanud, kuidas saab Juliet, kes oli nii kaunis, et poisid muutusid närviliseks ja teinekord minestasid, kui ta mööda kõndis, olla igas asjas nii… noh, juhm. Tegelikult oligi üles kasvanud ainult Glenda. Julieti osas ei olnud ta kindel: vahel oli Glendal tunne, et tema oli üles kasvanud nende mõlema eest.

„Kuule, sa pead ju neid ainult natuke küürima, muud midagi,” heitis ta, kui nõusid oli mõni sekund loiult vette kastetud, siis aga võttis harja Julieti täiuslikust käest ja mõtles, kui rasv äravoolutorust alla läks: juba jälle. Tegelikult lausa jälle jälle. Kui kaua see juba kestnud on? Isegi tema nukkudega pidin tema eest mina mängima!

Taldrikud lõid Glenda käe all üksteise järel kiiskama. Miski ei aita tõrksaid plekke nii hästi puhastada kui allasurutud viha.

Nii et Närune Johnny, mõtles Glenda. Pühad jumalad, see poiss haiseb ju kassipissi järele! Ta on ainus poiss, kes on nii loll, et usub, et tal oleks Julietiga võimalus. Taevas küll, Julietil on selline keha, aga ta käib ainult täielike puupeadega! Mida ta ilma minuta teeks?

Pärast seda põgusat elevusehetke läks öököögis töö jälle vanaviisi edasi ja need, keda oli nimetatud „teisteks tüdrukuteks”, jätkasid oma tuttavate ülesannete täitmist. Peab ütlema, et enamiku puhul neist oli tüdrukupõlv lõppenud juba kaua aega tagasi, aga nad olid head töötajad ja Glenda oli nende üle uhke. Proua Hedges valitses juustulaudade üle nagu ei keegi teine. Mildred ja Rachel, kes olid ametlikult palgal köögiviljakokkadena, olid osavad ja usaldusväärsed – tegelikult oli see just Mildred, kes oli välja mõelnud kuulsa punapeedi-koorejuustu-võileibade retsepti.

Kõik oskasid oma tööd. Kõik tegid oma tööd. Öököögi peale võis kindel olla ja Glendale meeldis kindlus.

Tal oli kodu, kuhu minna, ja ta vaatas hoolega, et ta käiks seal vähemalt korra päevas, kuid elas ta öököögis. See oli tema kants.

Ponder Stibbons tunnistas raamatulehte enda ees. Tema pea täitus koledate küsimustega, mille hulgast kõige suurem ja koledam oli lihtsalt:

Kas on mingit võimalust, et keegi saaks selle minu süüks ajada? Ei. Väga hea!

„Ee… kahjuks paistab, et siin on üks traditsioon, mida me vist ei ole üsna pikka aega täitnud, ülemkantsler,” ütles ta, kusjuures tal õnnestus murelikkust mitte välja näidata.

„Aga kas see on oluline?” küsis Ridcully end sirutades.

„See on traditsiooniline, ülemkantsler,” vastas Ponder etteheitvalt. „Kuigi ma võiksin minna nii kaugele, et väita, et nüüd on kurvastaval kombel saanud traditsiooniks selle traditsiooni mittejärgimine.”

„No aga siis on ju kõik korras,” ütles Ridcully. „Kui me suudame teha traditsiooni mingi teise traditsiooni mittejärgimisest, on see ju kahekordselt traditsiooniline, või mis? Milles siis asi on?”

„See on Ülemkantsler Purgis Biggeri Pärand,” ütles traditsioonideülem. „Ülikool teenib Biggeri valdustelt väga hästi. Nende suguvõsa oli väga rikas.”

„Mnjah. See nimi tuleb tõesti tuttav ette. Tubli mees, et meile pärandi jättis. Mis siis sellega on?”

„Ee… oleks hea, kui minu eelkäija oleks mõnele traditsioonile rohkem tähelepanu pühendanud,” jätkas Ponder, kes uskus, et halbu uudiseid tuleb kuulajatele tilkhaaval sööta.

„Olgem ausad, ta oli ikkagi surnud.”

„Jah, muidugi. Võib-olla, härra ülemkantsler, peaksime me, khm, võtma traditsiooniks traditsioonideülema tervise kontrollimise?”

„Oh, tema tervis oli üsna hea,” heitis ülemkantsler. „Ta oli lihtsalt surnud. Surnu kohta oli ta päris hea tervise juures.”

„Temast oli järel ainult tolmuhunnik!”

„See ei tähenda veel, et ta haige oli,” märkis Ridcully, kes uskus, et kunagi ei maksa alla anda. „Põhimõtteliselt tähendab see, et tema seisund oli stabiilne.”

Ponder ütles: „Pärandiga on seotud üks tingimus. See on väikeses kirjas.”

„Oh, väikest kirja ei viitsi ma kunagi lugeda, Stibbons!”

„Mina viitsin. Seal seisab „… ja nii peab see jätkuma, kuni Ülikool saadab oma meeskonna palli tagumise mängule ehk Waeste Poiste Loebule.””

„Waeste Poiste Loebule?” kordas määratlemate uuringute õppetool.

„See on naeruväärne!” hüüatas Ridcully.

„Naeruväärne või mitte, ülemkantsler, aga selline on pärandi kasutamise tingimus.”

„Aga me ei osale nendes mängudes juba aastaid,” ütles Ridcully. „Rahvajõugud tänaval, kõik togivad ja taovad ja kisavad – ja need olid mängijad! Aga samas olid pealtvaatajad peaaegu sama hullud! Igas võistkonnas oli mitusada meest! Üks mäng võis kesta mitu päeva! Sellepärast need ära lõpetatigi.”

„Tegelikult neid otseselt ära ei lõpetatudki, ülemkantsler,” pistis vanemlausuja. „Meie enam ei käi, seda küll, ja gildide liikmed samuti. See mäng polnud enam härrasmeestele sobilik.”

„Aga ikkagi on tingimused sellised,” lausus traditsioonideülem, ajades sõrmega lehe peal järge. „Siin on veel igasuguseid tingimusi. Oh heldene aeg. Oh häda. See pole võimalik…”

Ta luges edasi, liigutades hääletult huuli. Kõik toasolijad küünitasid vaatama nagu üks mees.

„Noh, lao lagedale, mees!” möirgas Ridcully.

„Ma arvan, et ma peaksin paari asja kontrollima,” vastas traditsioonideülem. „Ma ei tahaks teid ilma põhjuseta muretsema panna.” Ta vaatas lehele. „Oh sa pigine põrgu!”

„Mis lahti on, mees?”

„Noh, paistab, et… Ei, oleks ebaõiglane teil õhtu ära rikkuda, ülemkantsler,” protestis Ponder. „Kindlasti sain ma valesti aru. Nad ei saa ju mõelda… Oh, püha taevas…”

„Lühidalt ja kokkuvõtlikult palun, Stibbons,” urises Ridcully. „Mina olen ju selle ülikooli ülemkantsler. Ma olen kindel, et see on minu ukse peal kirjas.”

„Muidugi, ülemkantsler, aga minust oleks inetu, kui ma…”

„Härra Stibbons, ma olen teile väga tänulik selle eest, et te ei taha minu õhtut ära rikkuda,” ütles Ridcully. „Aga mina ei kõhkle homme teil tervet päeva ära rikkumast. Seda silmas pidades – mida kuradit te öelda tahate?”

„Ee, paistab, ülemkantsler, et, ee… Kas te teate, millal me viimati mängust osa võtsime?”

„Teab keegi?” küsis Ridcully kõigilt kohalviibijatelt. Pominal peetud aruteluga jõuti konsensusele, mille ligikaudseks sisuks oli: „Umbes kakskümmend aastat tagasi, natuke siia-sinna.”

„Mis see „umbes” täpselt oleks?” küsis Ponder, kes vihkas sedasorti ebamäärasust.

„Oh, nii enam-vähem kakskümmend aastat. Umbkaudu. Midagi sinnapoole, kui nii võib öelda. Kahekümne aasta tuuris. Saate aru küll.”

„”Tuuris”?” kordas Ponder. „Kas ei saaks natuke täpsemalt?”

„Milleks seda vaja on?”

„Kui ülikool ei ole mänginud Vaeste Poiste Lõbu kakskümmend aastat, läheb pärand tagasi ülemkantsler Biggeri elusolevate sugulaste kätte.”

„Aga mees, see mäng keelati ju ära!” ei jätnud ülemkantsler järele.

„Ee… mitte otseselt. Kõik teavad, et isand Vetinarile see mäng ei meeldi, aga nagu ma olen aru saanud, vaatab Vahtkond asjale läbi sõrmede, kui mängu peetakse kesklinnast väljaspool ja see püsib kaugematel tänavatel. Ma arvan, et kaasaelajaid ja mängijaid on tunduvalt rohkem kui Vahtkonna palgal olijaid kokku, nii et ilmselt on neil targem vaadata sellele pigem läbi sõrmede, kui vaadata oma murtud sõrmi.”

„See oli päris osav sõnaseadmine, härra Stibbons,” märkis Ridcully. „Te üllatate mind.”

„Tänan, ülemkantsler,” vastas Ponder. Tegelikult oli ta selle lause leidnud „Ajalehe” juhtkirjast – võluritele „Ajaleht” eriti ei meeldinud, sest seal kas ei trükitud nende sõnu üldse ära või trükiti need ära piinlikkusttekitava täpsusega.

Julgust saanuna lisas Ponder: „Ja ma tahaksin juhtida teie tähelepanu tõsiasjale, et NÜ seaduste järgi pole mingitel keeldudel tähtsust. Võlurid ei pea sellistest keeldudest välja tegema. Meie ei allu tavamaailma seadustele.”

„Loomulikult. Kuid üldiselt on ikkagi mugav linnavõime tunnustada,” lausus Ridcully, valides sõnu nii hoolikalt, et piltlikult öeldes viis ta mõned neist välja, et neid päikesevalguse käes lähemalt uurida.

Võlurid noogutasid. Nemad olid kuulnud Ridcully sõnu sellistena: „Vetinaril on küll väikesed puudused, aga ta on kõige tervema mõistusega inimene, kes meil mitme sajandi jooksul troonil on olnud, ta jätab meid rahule, ja kunagi ei tea, mis tal varuks võib olla.” Sellele ei saanud vastu vaielda.

„Hea küll, Stibbons, mida te soovitate?” küsis Ridcully. „Viimasel ajal räägite mulle probleemist alles siis, kui olete sellele lahenduse juba välja mõelnud. Ma austan seda, kuigi see on natuke jube. Teil on kindlasti mingi võimalus, kuidas me saaksime välja vingerdada.”

„Ma arvan küll. Ma mõtlesin, khm, et me võiksime võistkonna kokku panna. Võitmise kohta pole pärandi tingimustes sõnagi öeldud. Me peame ainult mängima, muud midagi.”

Küünlakeldris oli alati imeliselt soe. Õnnetuseks oli seal ühtlasi ka äärmiselt niiske ning üsna mürarohke – kaootilisel ja ootamatul moel. Asi oli selles, et keldri lae alt jooksid läbi ülikooli keskküttesüsteemi ja kuumaveetorustiku hiiglaslikud torud, need rippusid laes metall-lintide küljes, mille lineaarne paisumine oli mõnel suurem, mõnel väiksem. Kuid see oli alles algus. Seal olid ka tohutud torud, mis tasakaalustasid sluuditaset terves ülikoolikompleksis, viimasel ajal streikima hakanud antroopiliste osakeste voolu allasurumissüsteemi toru, ventilatsioonitorud, mis ei töötanud korralikult sellest ajast saadik, kui ratast ringiajav eesel haigeks jäi, ja veel ühed väga vanad torud, mis meenutasid ainsana ühe eelmise ülemkantsleri õnnetut katset panna ülikoolis käima väljaõpetatud marmosettidel põhinev sidesüsteem. Teatud kellaaegadel plahvatas kogu selles torustikus maaalune sümfoonia, mis koosnes mulinatest, plännidest, rahutukstegevatest orgaanilistest nirisemishelidest ja vahel ka seletamatust kolkimisest, mis kajas läbi kõigi keldriruumide.

Süsteemi kaootilisust võimendas tõsiasi, et kokkuhoiu mõttes olid suured rauast kuumaveetorud isoleeritud vanade riietega, mis olid nööridega kinni tõmmatud. Kuna mõned neist riideesemetest olid mingil ajal kuulunud võlurite garderoobi ja kõiki loitse pole võimalik välja saada, ükskõik kui kõvasti ka ei küüriks, pritsis keldris hooti värvilisi sädemeid ja vahel lendas välja mõni pingpongipall.

Kõigest hoolimata tundis Nap end küünlakeldris vahatõrte keskel koduselt. See oli murettekitav: mägismaal oli tema üle irvitatud, et ta ise on tõrres valmis tehtud. Kuigi vend Kangesti Kaer oli talle öelnud, et see on tobe jutt, kutsus vaikselt mullitav küünlavaha teda. Siin oli ta rahulik.

Nüüd juhtiski küünlakeldrit tema. Smeems ei teadnud seda, sest ta viitsis haruharva keldrisse tulla. Trev muidugi teadis, aga kuna tänu sellele, et Nap tema töö ära tegi, võis ta veeta rohkem aega kusagil tühermaal konservitoosi tagudes, oli ta rahul. Teiste niristajate ja valajate arvamus ei olnud tegelikult oluline: kui sa töötasid juba küünlakeldris, tähendas see, et sa olid tööturu põhja jõudes ainult kiirust lisanud ja läbi aluskalju tunginud. See tähendas, et sul pole enam isegi niipalju karismat, et kerjusena leiba teenida. See tähendas, et sa põgened millegi eest, võimalik, et jumalate endi eest, või deemonite eest sinu sees. See tähendas, et kui sa tõstad pilgu, näed sa kõrgel üleval ühiskonna põhjakihti. Niisiis oli kõige parem püsida siin soojas hämaruses, kus oli piisavalt süüa, ei pidanud kartma ebamugavaid kohtumisi ja – Nap lisas mõttes – peksu.

Ei, valajad polnud probleemiks. Nap aitas neid, kuidas suutis. Elu ise oli neid nii kõvasti nahutanud, et neil polnud enam jõudu kedagi teist nahutada. See tuli kasuks – kui inimesed saavad teada, et sa oled härjapõlvlane, on oodata ainult pahandusi.

Nap mäletas, kuidas külainimesed tema peale karjusid, kui ta väike oli, ja sõnadele järgnesid varsti kivid.

Härjapõlvlane. See oli sõna, millega käis kaasas vankrikoorma raskune taak. Ükskõik, mida sa ütlesid või tegid, sõitis see vanker sinust üle. Nap oli näidanud inimestele enda ehitatud asju, aga kivid purustasid need, samal ajal kui külaelanikud kriiskasid nagu jahikullid ja karjusid jälle sõnu.

See oli lõppenud päeval, kui linna saabus vaikselt jutlustaja Kangesti Kaer – kui linnaks saab nimetada käputäit onne ja ühte kinnitambitud porist tänavat –, kes tõi… andestuse. Kuid sel päeval ei tahtnud keegi andestust.

Pimeduses nuuksus oma madratsi peal troll Betoon, kes oli Plaadist, Lõikajast, Lindist ja Lössist täiesti tohm ja oleks tõmmanud ninna isegi rauapuru, kui Nap ei oleks teda tagasi hoidnud.

Nap süütas uue küünla ja keeras oma isetehtud niristamismasina üles. Masin hakkas rõõmsalt vurisema ja puhus küünlaleegi kaldu. Nap töötas keskendunult. Hea niristaja ei pööra küünalt kunagi: nii-öelda metsikult ei tilgu küünlad kunagi rohkem kui ühes suunas, nimelt tuuletõmbe suunas. Pole ime, et võluritele Napi tehtud küünlad meeldisid. Küünlas, mis paistab olevat tilkunud korraga kõigis suundades, on midagi segadusseajavat. See ei lase keskenduda.5

Ta töötas kiiresti ja pani korvi juba üheksateistkümnenda korralikult niristatud küünla, kui kuulis koridori kivipõrandal loobitava konservikarbi kolinat.

„Tere hommikust, härra Trev,” ütles Nap pead tõstmata. Hetk hiljem maandus tema ees otsa peale tühi konservikarp, lihtsalt ja ilma tseremooniata, nagu mosaiikpildi tükk, mis kohale asetatakse.

„Kust sa teadsid, et mina tulen, Põlvik?”

„Teie leitmotiivi järgi, härra Trev. Ja ma eelistaksin, kui te kutsuksite mind Napiks, tänan väga.”

„Mis motiiv see oli?” küsis hääl tema selja tagant.

„See on korduv teema või muusikaline käik, mis seostub kindla isiku või paigaga, härra Trev,” vastas Nap, asetades veel kaks sooja küünalt hoolega korvi. „Ma viitasin teie armastusele taguda jalaga konservikarpi. Te paistate olevat heas tujus. Kuidas läinud on te päev?”

„Misasja?”

„Kas Fortuuna soosis eile Pimekaevu võistkonda?”

„Mis sa jahvatad?”

Nap laskis latti veel madalamale. Võib olla ohtlik, kui sa ei sobi teiste sekka, ei ole abivalmis, ei ole ettevaatlik. „Kas te võitsite?”

„Äkää. Jälle viik ühegi punktita. Lihtsalt ajaraiskamine. A’ see oli muidugi lihtsalt sõprusmäng. Keegi ei saanud surma.” Trev vaatas korvi, mis oli täis elutruult niristatud küünlaid.

„Sa oled sitaks suure hunniku küünlaid teinud, poiss,” ütles ta lahkelt.

Nap kõhkles jälle hetke ja siis küsis väga ettevaatlikult: „Kas hoolimata vihjetest ekskrementidele olete te rahul suure, kuid täpsustamata hulga küünaldega, mille ma teile niristasin?”

„Pagan, mis see veel tähendas, Põlvik?”

Nap otsis palavikuliselt sobivat tõlget. „ Kas ma sain hästi hakkama?” proovis ta.

Trev laksas talle käega turjale. „Igatahes! Tubli töö! Respekt! A’ tead, sa pead paremini rääkima õppima. Niimoodi ei pea sa tänaval viit minutit kah vastu. Keegi viskab sind kindlasti pooliku tellisega.”

„Seda on ennegi, see tähendab ennemgi… juhtun’d,” ütles Nap keskendudes.

„Mina ei saa aru, miks mõned sellest nii suure numbri teevad,” lisas Trev heldelt. „Hea küll, olid kunagi mingid suured lahingud – mis siis sellest? See kõik juhtus ammu ja kusagil kaugel, eks ole, ja trollid ja päkapikud olid ju sama hullud kui teie omad, on mul õigus? Sest noh – härjapõlvlased? Mis seal siis ikka nii väga oli? Te ju lõikasite ainult kõrisid läbi ja virutasite üht-teist. Mõnel tänaval siin kandis peetakse seda päris viisakaks käitumiseks.”

Ilmselt on see tõsi, mõtles Nap. Kui Tume Sõda haaras Kaug-Uberwaldi, ei saanud keegi erapooletuks jääda. Võib-olla oligi seal keegi tõeliselt halb, kuid nii kummaline kui see ka pole, tundus alati, et halb oli just teine vaenupool. Võib-olla oli see nakkav. Miskipärast esinesid härjapõlvlased kõigis neis segadusseajavates ajalugudes, mis olid kirja pandud või mida lauludes edasi kanti, väikeste tigedate argpükstena, kes kogusid omaenda kõrvavaiku ja olid alati teisel poolel. Kui tuli aeg härjapõlvlaste lugu üles kirjutada, ei olnud tema rahval kahjuks isegi pliiatsit.

Naerata kõigile. Armasta kõiki. Ole abivalmis. Kogu väärtust. Napile meeldis Trev. Nap oskas väga hästi teha nii, et teised talle meeldiksid. Kui teised sulle meeldivad, on natuke tõenäolisem, et sina hakkad ka neile meeldima. Iga raasuke kulub marjaks ära.

Kuid paistis, et Trev tõepoolest ei lase ajalool end häirida ja ta oli aru saanud, et kui küünlakeldris on keegi, kes mitte ainult ei ürita küünlarasva süüa, vaid teeb ka ära suurema osa tema tööst ja sealjuures paremini, kui ta ise viitsiks seda kunagi teha, on see vara, mida peab kaitsma. Pealegi oli Trev juba loomult laisk, välja arvatud jalgpalli osas, ja kitsarinnaline viha oleks nõudnud liiga palju pingutust. Trev ei pingutanud kunagi liiga palju. Trev kõndis mööda elu nagu mööda lillevälja.

„Isand Smeems käis teid otsimas,” tähendas Nap. „Ma ajasin asja korda.”

„Tänud,” ütles Trev, ja oligi kõik. Ei mingeid küsimusi. Trev meeldis Napile.

Aga nüüd see poiss seisis ja vahtis Nappi, nagu üritaks aru saada, kellega on tegemist.

„Tead sa mis,” ütles ta lõpuks. „Tule üles öökööki ja mangume endale midagi hommikusöögiks, nõus?”

„Ei-ei, härra Trev,” tõrjus Nap ja oleks äärepealt küünla käest pillanud. „Ma arvan, et seda ei tohiks – vabandust, „tohiss” – ma teha.”

„No kuule, keegi ei saa teada. Ja seal on üks paks tüdruk, kes oskab hirmus hästi süüa teha. Parim toit, mida sa saan’d oled.”

Nap kõhkles. Ole alati nõus, ole alati abivalmis, sobitu alati seltskonda, ära kunagi kedagi hirmuta.

„Ma vist tulen’s ikka kaasa,” ütles ta.

Praepanni küürimisel, kuni sa näed sellel oma peegelpilti, on palju eeliseid, eriti kui sa oled muidu hellitanud mõtet, kuidas selle panniga kellelegi vastu pead virutada. Glendal polnud tuju Trevi näha, kui poiss trepist üles tuli, talle kukla peale musi andis ja rõõmsalt küsis: „Tere, tibu, mis siin ’ead pakutakse?”

„Sinusugustele ei pakuta siin midagi, Trevor Usutav,” vastas Glenda ja peletas ta panniga vehkides eemale, „ja käperdada pole vaja, tänan juba ette!”

„Kas sa ei ’oidnud oma poisi jaoks midagi soojas?”

Glenda ohkas. „Soojendusahjus on ülejääkidest tehtud köögiviljahautist ja kui sa peaksid kellelegi vahele jääma, ära ütle sõnagi,” ütles ta.

„Täpselt õige asi mehe jaoks, kes on terve öö orja moodi tööd raban’d!” kiitis Trev, patsutas Glendat selgelt liiga familiaarselt ja suundus praeahjude poole.

„Sa käisid jälle jalgpalli vaatamas!” nähvas Glenda. „Sa käid alati, kui mäng on! Mis töö see ka on!”

Poiss naeris ja Glenda põrnitses tema kaaslast, kes hakkas kähku taganema, nagu oleks Glenda pilk soomustläbistav.

„Ja te peaksite ennast pesema, enne kui siia tulete,” jätkas Glenda, rõõmustades, et vähemalt üks sihtmärk ei naerata talle laialt ega pillu õhusuudlusi. „Siin valmistatakse ikkagi toitu!”

Nap neelatas. See oli tema elu kõige pikem jutuajamine naisterahvaga, kui mitte arvestada kõrgeaulist leedit ja preili Ravineuri, aga ta polnud veel sõnagi öelnud.

„Ma kinnitan teile, et ma käin regulaarselt vannis,” protesteeris ta.

„Aga sa oled hall!”

„Noh, mõned on mustad ja mõned on valged,” ütles Nap, olles nutu äärel. Miks, oh miks oli ta keldrist lahkunud? Seal oli kena ja lihtne, ja vaikne ka, kui Betoon polnud jälle rauaoksiidi tarbinud.

„Nii see ei lähe. Ega sa viimati zombi pole, mis? Ma tean, et nad pingutavad kõigest väest ja keegi ei saa parata, kui ta ära sureb, aga ma ei kavatse kõike seda uuesti läbi teha. Igal inimesel võib sõrm supi sisse sattuda – aga niimoodi, et see kausi põhjas ringi veereb? See pole õige.”

„Mina olen elus, preili,” lausus Nap abitult.

„Jah, aga elus mis asi, seda tahaksin ma teada.”

„Ma olen härjapõlvlane, preili.” Nap ebales seda öeldes. See tundus valena.

„Mina mõtlesin, et härjapõlvlastel on sarved,” märkis Glenda.

„Ainult täiskasvanutel, preili.” Noh, see oli tõsi, mõne härjapõlvlase puhul.

„Ega sa midagi koledat ei tee, mis?” nõudis Glenda, puurides Nappi pilguga.

Kuid Nap mõistis juba, et see oli lihtsalt lõkke viimane hõõgus: tüdruk oli ära öelnud, mida tahtis, ja nüüd käis veel ainult väike etendus, et näidata, kes siin ülemus on. Ja ülemused võivad endale vahel heldust lubada, eriti kui sa jätad mulje, et oled natuke hirmul ja tunned piisavalt aukartust. See toimis.

Glenda ütles: „Trev, too härra…?”

„Napile,” ütles Nap.

„Too härra Napile ka hautist. Ta näeb poolnälginud välja.”

„Mul on väga kiire ainevahetus,” kaitses end Nap.

„Olgu pealegi,” vastas Glenda, „peaasi et sa minu köögi ainetega midagi vahetama ei hakka. Mul on juba küllalt…”

Tema selja tagant kostis prantsatus.

Trev oli toiduliua maha pillanud. Ta seisis paigal nagu nott ja vahtis Julietti, kes vastas talle sügavalt põlgliku pilguga. Lõpuks ütles Juliet häälega, mis sillerdas nagu pärlikee: „Said isu täis jõllitada vä? On ikka ülbus siia selle kaelakaltsuga lehvitama tulla. Kõik teavad, et Pimekaevu omad on täiesti ’aledad. Beasly ei saaks palli koti sees kah kohale viidud!”

„Ah nii, ah nii? Ma kuulsin, et kõrvukad olid teist läinud nädalal lõdvalt üle sõitnud. Kõrvakiilu tänava omad! Kõik teavad, et nad mängivad nagu vanamemmed!”

„Ah, sa’i tea midagi! Just eelmisel päeval oli Obadus Püstine türmist välja saan’d! Tahaks näha, kuidas Pimekaevu omadele meeldib, kui see teist üle trambib!”

„Vana Obadus? Häh! Kaitseb ta hästi, seda küll, a’ joosta ta’i suuda, ainult sörkida! Me teeme talle ära nagu naksti…”

Glenda pann lajatas vastu pliidirauda. „Aitab juba, teie mõlemad! Ma pean päevaks kõik korda tegema ja ma ei taha, et jalgpall minu kena puhta köögi ära räämaks, saate aru? Sina oota siin, tüdruk, ja sina, Trevor Usutav, kobi tagasi oma keldrisse, ja see liud peab olema homme õhtuks siia puhtalt tagasi toodud, muidu võid edaspidi mõnelt teiselt sööki nuiata, on selge? Võta oma väike sõber kaasa. Oli meeldiv tuttavaks saada, härra Nap, aga te võiksite endale parema seltsilise leida.”

Glenda vakatas. Nap paistis nii nõutu ja ähmi täis. Jumalad aidaku, mõtles Glenda, ma käitun jälle nagu mu ema. „Ei, oodake.” Ta kummardus, tegi ühe ahjuukse lahti ja tuli teise suure liuaga Trevori ja Napi juurde. Küpsetatud õunte lõhn täitis köögi. „See on teile, härra Nap, minu poolt. Teil on vaja natuke liha luudele, muidu viib tuul teid ära. Sellele võllaroale ärge andke, sest ta on üks ahne manguja, küsige ükskõik kellelt. Mina pean nüüd koristama hakkama ja kui te just aidata ei taha, poisid, siis kaduge minu köögist! Aa, ja seda liuda tahan ma ka tagasi!”

Trev haaras Napil õlast. „Tule, kuulsid ju, mida ta ütles.”

„Kuulsin, ja ma võin aidata küll…”

„Tule juba!”

„Tänan väga, preili,” jõudis Nap öelda, kui teda juba trepist alla tiriti.

Glenda voltis pajalapi korralikult kokku ja vaatas neile järele.

„Härjapõlvlased…” sõnas ta mõtlikult. „Kas sa oled varem härjapõlvlast näinud, Juuli?”

„Mise?”

„Kas sa oled kunagi härjapõlvlast näinud?”

„I’tea.”

„Mis sa arvad, kas tema on härjapõlvlane?”

„Mise?”

„Härra Nap. Mis sa arvad, kas ta on härjapõlvlane?” küsis Glenda nii kannatlikult, kui suutis.

„Siis on ta küll peenike härjapõlvlane. Sest noh, ta rääkis, nigu oleks raamatuid lugen’d ja…”

See oli avaldus, mis näitas Glenda arvates Julieti puhul peaaegu kriminaaluurijale kohast tähelepanuvõimet. Glenda pöördus ja avastas oma üllatuseks, et Juliet oli hakanud midagi lugema – või siis vähemalt pingsalt sõnu vahtima. „Mis sul seal on?” küsis ta.

„See on „Mu Mulin”. Siin räägitakse umbes et mida tähtsad tegelased teevad.”

Glenda vaatas üle sõbranna õla, kui see ajakirja lappas. Glenda arusaamist mööda oli kõigil neil tähtsatel tegelastel täpselt ühesugune naeratus ja nad kandsid aastaajale sobimatuid rõivaid. „Mis nad siis nii tähtsaks teeb?” uuris ta. „Kas lihtsalt see, et nad on ajakirjas?”

„Siin on moenõuanded ka,” ütles Juliet õigustavalt. „Näe, siin öeldakse, et sel hooajal on moes kroomitud ja vasest mikrorõngasriie.”

„See lehekülg on päkapikkudele,” ohkas Glenda. „Tule juba, võta oma asjad ja ma saadan su koju.”

Juliet luges ikka veel, kui nad hobuomnibussi ootasid. Julieti selline ootamatu pühendumine trükisõnale tegi Glenda murelikuks. Viimane asi, mida ta tahtis, oli see, et tema sõbrannale mingid kummalised mõtted pähe tuleksid – seal oli nii palju tühja ruumi, kus need saaksid ringi põrgata ja kahju teha. Glenda ise luges järjekordset odavat romaani, millele ta oli „Ajalehest” kaaned teinud. Ta luges nii, nagu kassid söövad: vargsi ja ettevaatlikult, et keegi ei märkaks.

Kui hobused bussi ees juba Dolly Õdede linnajao poole kõmpisid, võttis Glenda kotist salli ja mässis äraolevalt randme ümber. Tema isiklikult vihkas vägivaldset jalgpalli, aga tähtis oli kellegi hulka kuuluda. Kui sa ei kuulunud kellegi hulka, võis see tervisele ohtlik olla, eriti pärast mõnda suurt mängu. Kodurajoonis oli tähtis näidata, et sul on õiged värvid. Oli tähtis teiste hulka sobituda.

Mingil põhjusel tuli tal selle mõtte peale otsekohe meelde Nap. Küll on ikka kummaline poiss. Natuke nagu inetu, aga väga puhas. Haises seebi järele ja paistis nii pabinas olevat. Tema juures oli midagi…

Õhk Mitteühises Toas oli muutunud külmaks nagu sulavesi.

„Härra Stibbons, kas te tahate öelda, et meie peaksime osalema mängus, mis sobib pättidele, matsidele ja jõhkarditele?” nõudis määratlemata uuringute õppetool. „See on võimatu!”

„Ebatõenäoline, seda küll. Aga võimatu? Ei,” vastas Ponder väsinult.

„Aga loomulikult on see võimatu!” hüüdis vanemlausuja, noogutades õppetoolile. „Me vahetaksime jalahoope inimestega, kes on pärit rentslist!”

„Minu vanaisa lõi ühel võistlusel Pimekaevu vastu kaks väravat,” lausus Ridcully vaikselt ja asjalikult. „Tol ajal ei suutnud enamik inimesi terve elu jooksul ühtegi väravat lüüa. Ma arvan, et kõige suurem väravate arv, mille üks inimene oma elu jooksul on löönud, on neli. Sellega sai hakkama muidugi Dave Usutav.”

Võluritest käis läbi kiire ringimõtlemise ja uute positsioonide kindlustamise laine.

„Jah, aga siis olid ajad muidugi teised,” märkis vanemlausuja, kelle hääl oli korraga puhtaks siirupiks muutunud. „Ma olen kindel, et isegi kogenud oskustöölised võtsid vahel lõbu pärast mängust osa.”

„Nendele, kes minu vanaisale ette jäid, polnud see eriline lõbu,” ütles Ridcully kerge muigega. „Ta oli rusikavõitleja. Ta lõi inimesi raha eest siruli ja kõrtsid saatsid tema järele, kui eriti ohtlik kisma oli lahti läinud. Muidugi läks kisma selle peale mingis mõttes veel ohtlikumaks, aga siis käis see peamiselt juba tänaval.”

„Kas ta viskas inimesi majast välja?”

„Loomulikult. Kui aus olla, siis tavaliselt küll esimeselt korruselt, ja ta tegi alati akna enne lahti. Ta oli väga leebe inimene, nagu ma olen aru saanud. Ta teenis leiba mängutooside valmistamisega – väga peen töö, ta võitis nende eest auhindu. Muide, ta oli täiskarsklane ja üsna tõsiusklik. Rusikavõitlus oli lihtsalt väike juhutöö. Ma tean kindlalt, et ta ei rebinud vastasel kunagi küljest midagi, mida ei saanud jälle tagasi külge õmmelda. Korralik mees, kõik kinnitavad seda. Kahjuks pole ma ise teda näinud. Ma kahetsen kogu aeg, et mul pole midagi, mis mulle vanapoissi meenutaks.”

Nagu üks võlur vaatasid õppejõud Ridcully tohutuid kämblaid. Need olid praepanni suurused. Ridcully ragistas sõrmenukke. Ragin kajas toas.

„Härra Stibbons, nii et me peame ainult võistlema ja kaotama?” küsis ülemkantsler.

„Täpselt nii, ülemkantsler,” vastas Ponder. „Tuleb lihtsalt alla jääda.”

„Aga kaotamine tähendab seda, et me ei võida, on mul õigus?”

„Jah, nii see on.”

„Siis olen ma üsna kindel, et me peaksime võitma, või kuidas teile tundub?”

„No tõepoolest, Mustrum, sa lähed juba liiale,” ütles vanemlausuja.

„Kuidas, palun?” küsis Ridcully kulme kergitades. „Kas ma tohiksin teile meelde tuletada, et ülemkantsler on selle õppeasutuse põhikirja järgi esimene võrdsete seas?”

„Muidugi on.”

„Väga hea. Noh, mina see olengi. Ma usun, et rõhk on siin sõnal „esimene”. Ma näen, et te kritseldate midagi oma väiksesse märkmikusse, härra Stibbons?”

„Jah, ülemkantsler. Ma üritan välja arvutada, kas me tuleksime toime ilma pärandita.”

„Tubli poiss,” ühmas vanemlausuja, põrnitsedes Ridcullyt vihaselt. „Ma teadsin, et paanikaks pole põhjust.”

„Tegelikult ongi mul rõõm teatada, et me saaksime ilmselt hakkama minimaalsete kärbetega,” jätkas Ponder.

„Vat nii!” ütles vanemlausuja, vaadates võidurõõmsalt esimest võrdsete seas. „Nägite, kuidas läheb, kui lihtsalt mitte paanikasse sattuda.”

„Täpselt,” sõnas Ridcully rahulikult. Ta lisas, samal ajal kui tema pilk oli endiselt vanemlausujale naelutatud: „Härra Stibbons, kas te oleksite nii kena ja valgustaksite ka meid – mida need minimaalsed kärped endast tegelikkuses kujutavad?”

„Pärandiks on fond,” vastas Ponder ikka veel usinalt kirjutada kribides. „Meie käsutuses on märkimisväärne sissetulek Biggeri fondi haldajate väga arukatest investeeringutest, aga põhiosa ei tohi me puutuda. Sellest hoolimata katab pärandist saadav tulu – andke andeks, et ma nüüd olen pisut ebatäpne – ligikaudu kaheksakümmend seitse protsenti ülikooli söögiarvetest.”

Ta ootas kannatlikult, kuni sumin oli vaibunud. Hämmastav, mõtles ta, kuidas inimesed vaidlevad numbritele vastu, isegi kui nende argumendiks on ainult „need peavad olema valed”.

„Ma olen kindel, et laekur pole nende arvudega nõus,” ütles vanemlausuja hapult.

„Nii see on,” sõnas Ponder, „aga kahjuks ainult sellepärast, et tema meelest on koma lihtsalt üks paras tüütus.”

Võlurid vahetasid pilke.

„Kes siis meie rahaasjadega tegeleb?” küsis Ridcully.

„Möödunud kuust alates mina,” vastas Ponder, „aga ma olen rõõmuga nõus loovutama selle kohustuse esimesele vabatahtlikule.”

See toimis. Kahjuks toimis see alati. „Sellisel juhul,” ütles Ponder äkitselt maad võtnud vaikuses, „olen ma kaloritabelite põhjal töötanud välja toidusedeli, mis kindlustab kõigile siinviibijatele kolm toitvat söögikorda päevas…”

Vanemlausuja kortsutas kulmu. „Kolm söögikorda? Kolm söögikorda? Milline inimene sööb kolm korda päevas?”

„Selline, kes ei saa endale üheksat söögikorda lubada,” vastas Ponder otse. „Me tuleme rahaga läbi häda toime, kui meie toidusedeli põhiosa moodustavad tervislikud teraviljatooted ja värsked köögiviljad. Nii võiksime jätta alles juustulaua, kus on valida, ütleme, kolme sorti juustu.”

„Kolm juustusorti pole mitte valik, vaid karistus!” hüüatas hilisruunide lektor.

„Teine võimalus on jalgpallimängus osaleda,” ütles Ridcully ja lõi käed heatujuliselt kokku. „Ühes mängus. See on kõik. Kui raske see ikka on?”

„Näiteks nii raske, kui saapanaelu täis nägu,” torkas määratlemata uuringute õppetool. „Seal tallatakse inimesi munakivisillutise sisse!”

„Kui midagi muud üle ei jää, leiame vabatahtlikke üliõpilaste hulgast,” ütles Ridcully.

„”Üliõpilaste kuhjast” oleks õigem öelda.”

Ülemkantsler naaldus tooli seljatoele. „Härrased, mis teeb võlurist võluri? Kas osavus võlukunstiga ümberkäimisel? Jah, muidugi, aga meie siin laua ümber teame, et seda ei ole sobiva mõistusega inimesel raske saavutada. Selleks pole vaja võlukunsti, kui nii võib öelda. Püha taevas, isegi nõiad saavad sellega hakkama. Kuid võlukunsti tõeliseks kasutamiseks on vaja teatud meelelaadi, mis uurib pisut sügavamalt maailma ja selle toimimist, seda, kuidas maailma hoovused suunavad inimsaatust ja nii edasi ja nii edasi. Lühidalt öeldes peab võlukunsti kasutaja olema isik, kes usub, et garanteeritud ülikoolilõpetamine on väärt mõningast ebamugavust nagu näiteks tänava kündmine hammastega.”

„Kas sa soovitad tõsiselt, et me jagaksime teaduslikke kraade ainult tühipaljaste kehaliste võimete eest?” küsis määratlemata uuringute õppetool.

„Ei, muidugi mitte. Ma soovitan tõsiselt, et me jagaksime teaduslikke kraade suurepäraste kehaliste võimete eest. Kas ma tohiksin teile meelde tuletada, et mina olin viis aastat ülikooli sõudemeeskonnas ja sain Pruunide auhinna.”

„Ja palun ütle, mis sul sellest kasu on olnud?”

„Noh, minu uksel on silt „ülemkantsler”. Kas te mäletate, miks? Tollane ülikooli nõukogu asus väga mõistlikule seisukohale, et võib-olla oleks paras aeg valida ülikooli etteotsa keegi, kes pole loll, hull ega surnud. Ma tunnistan, et enamikku neist omadustest ei saa nimetada tavamõttes kvalifikatsiooniks, aga mulle meeldib uskuda, et sõudemeeskonnas õpitud juhtimisoskused, taktikatundmine ja loov sohitegemine olid samuti suureks abiks. Ja niisiis sattusin ma oma pattude eest – mille sooritamist ma ei mäleta, aga mis pidid olema üsna jubedad – ühest nimest koosneva nimekirja etteotsa. Kuidas see oligi, kas valida oli kolm juustu, härra Stibbons?”

„Jah, ülemkantsler.”

„Lihtsalt kontrollisin.” Ridcully kummardus laua kohale. „Härrased, ma panen ette homme hommikul – väike parandus, juba käimasoleval hommikul – Vetinarile teatada, et meie ülikoolil on kavas jälle kord jalgpalli mängida. Ja Vetinarile teatamise ülesanne langeb mulle, sest mina olen esimene võrdsete seast. Kui keegi teist tahab ise Piklikkabinetis õnne proovida, peab ta ainult ütlema.”

„Vetinari hakkab kindlasti midagi kahtlustama,” märkis määratlemata uuringute õppetool.

„Vetinari kahtlustab alati. Tänu sellele ta siiamaani patriits ongi.” Ridcully tõusis. „Ma kuulutan koosoleku… see tähendab ülemäära pikaks veninud öise eine lõppenuks. Härra Stibbons, tulge kaasa!”

Ponder kiirustas ülemkantslerile järele, surudes raamatuid vastu rinda – ta oli rõõmus, et sai ettekäände jalgalaskmiseks, enne kui võlurid tema vastu pöörduvad. Halbade uudiste toojat ei armasta keegi, eriti kui need halvad uudised on tühjal taldrikul.

„Ülemkantsler, ma…” alustas ta, aga Ridcully tõstis sõrme suule.

Pärast küllastunud vaikusehetke algas korraga rüsin, nagu võitleksid inimesed vaikselt.

„Tublid poisid,” ütles Ridcully ja hakkas mööda koridori astuma. „Ma mõtlesingi, kaua läheb, enne kui nad taipavad, et nad ei tarvitse nüüd tükk aega lookas toidukärusid näha. Mul on kiusatus ootama jääda ja vaadata, kuidas nad välja taaruvad, rüüd toidukraamist punnis.”

Ponder jäi talle otsa vaatama. „Kas see pakub teile lõbu, ülemkantsler?”

„Heldene aeg, muidugi mitte,” vastas Ridcully, silmad sädelemas. „Kuidas teile selline asi üldse pähe saab tulla? Pealegi pean ma mõne tunni pärast Havelock Vetinarile ütlema, et me kavatseme tema selgele soovile vastu astuda. See, et harimatu rahvajõuk üksteisel jalgu alt lööb, on üks asi. Ma arvan, et Vetinarit ei rõõmusta võimalus, et meie nendega kampa lööme.”

„Muidugi mitte, härra ülemkantsler. Ee, on üks pisiasi, väike mõistatus, kui nii võib öelda… Kes on Nap?”

Ponderile tundus, et paus oli oluliselt pikem kui vajalik, kuni lõpuks küsis Ridcully: „Ja Nap on…?”

„Ta töötab küünlakeldris.”

„Kust te teate, Stibbons?”

„Mina tegelen palkadega. Küünlasell ütles, et Nap ilmus lihtsalt ühel ööl välja, kaasas kiri, kus seisis, et ta tuleb tööle võtta ja talle miinimumpalka maksta.”

„Ja siis?”

„See ongi kõik, mida ma tean, ülemkantsler, ja seda sain ma teada ainult sellepärast, et ma küsisin Smeemsilt. Smeems ütleb, et Nap on hea poiss, aga natuke imelik.”

„Siis peaks ta siia ju täpselt sobima. Tegelikult ta juba sobibki siia.”

„Nojah, ülemkantsler, sellega on kõik korras, aga nähtavasti on ta härjapõlvlane ja üldiselt, noh, see on nagu selline kummaline traditsioon, aga kui mõne uue liigi esimesed esindajad linna tulevad, alustavad nad Vahtkonnas…”

Ridcully köhatas valjusti. „Vahtkonnaga on see häda, et seal esitatakse liiga palju küsimusi. Mina usun, et meie ei peaks neid matkima.” Ta silmitses Ponderit ja, nagu paistis, jõudis mingile otsusele. „Te ju teate, et teid ootab siin ülikoolis hiilgav tulevik, Stibbons.”

„Jah, härra ülemkantsler,” vastas Ponder süngelt.

„Seda silmas pidades soovitan ma teil härra Napi täielikult unustada.”

„Andke andeks, ülemkantsler, aga nii lihtsalt ei lähe!”

Ridcully põrkas eemale, nagu oleks seni koomas lebanud lammas talle kallale tunginud.

Ponder ründas edasi, sest kui sa oled kaljuservalt alla hüpanud, on sinu ainsaks lootuseks nõuda raskusjõu ärakeelamist.

„Mul on siin ülikoolis kaksteist ametit,” ütles ta. „Mina teen kogu paberitöö, mina teen kõik arvutused. Tegelikult teen mina kõik, mis nõuab natukenegi pingutust ja kohusetunnet! Ja ma jätkan selle tegemist, kuigi mulle pakuti Ylbenecki Ülikoolis laekuri kohta! Mul oleksid alluvad! Minu käe all töötaksid päris inimesed, see poleks ainult sauaga võluri koht. Nii et… Kas… Te… Usaldate… Mind? Mis Napi juures nii tähtsat on?”

„Nii et see närukael üritas sind ka minema meelitada?” pahvatas Ridcully. „Oh, valusam kui ussi salvav hammas on tänamatu Dekaan! Kui madalale ta veel saab laskuda? Kui palju ta sulle…”

„Ma ei küsinud,” lausus Ponder vaikselt.

Korraks jäi kõik vaikseks, siis patsutas Ridcully Ponderile õlale.

„Härra Napiga on selline probleem, et teda tahetakse tappa.”

„Kes tahab?”

Ridcully vaatas Ponderile pikalt silma. Tema huuled liikusid tummalt. Ta kõõritas kord üles, siis alla, nagu teostaks keerulisi arvutusi. Siis kehitas ta õlgu.

„Ilmselt kõik,” ütles ta.

„Palun võtke veel seda suurepärast õunapirukat,” pakkus Nap.

„Aga ta andis selle ju sulle,” ütles Trev muiates. „Ma ei jõua seda näägutamist ära kuulata, kui ma sinu piruka nahka pistan.”

„Aga te olete minu sõber, härra Trev,” lausus Nap. „Ja kuna see on minu pirukas, võin ma ise otsustada, mida sellega teha.”

„Äkää,” ütles Trev tõrjuva käeliigutusega. „Aga sa saad mulle ühe väikse asja juures vahemeheks olla, tänuks selle eest, et ma olen mõistev ülemus, kes laseb sul töötada täpselt nii palju, kui sa ise tahad.”

„Ma kuulan, härra Trev,” ütles Nap.

„Umbes keskpäeva paiku tuleb Glenda tööle tagasi. Ausalt öeldes ei käigi ta siit eriti ära. Mine ja küsi temalt, mis on selle tüdruku nimi, keda ma täna köögis nägin.”

„Kas selle tüdruku, kes teie peale karjus, härra Trev?”

„Just sellesama,” vastas Trev.

„Loomulikult teen ma seda,” lausus Nap. „Aga miks te preili Glendalt ise ei küsi? Ta ju tunneb teid.”

Trev muigas jälle. „Tunneb jah ja just sellepärast ta mulle ei ütlekski. Kui minu käest küsida – ja minu käest võib küsida küll –, siis tahaks Glenda sind paremini tundma õppida. Ma pole kunagi näinud naisterahvast, kes oskaks nii hästi kõigile kaasa tunda.”

„Minu juures ei ole suurt midagi, mida tundma õppida,” ütles Nap.

Trev heitis talle pika mõtliku pilgu. Nap ei olnud silmi töölt tõstnud. Trev ei olnud näinud kedagi, kes nii kergesti süveneda suudaks. Teised, kes küünlakotta tööle sattusid, olid natuke imelikud, see oli sinna tööle saamiseks peaaegu nõutav, aga see väike tumehall tegelane oli imelik justkui vastassuunas. „Tead, Napakas, sa peaksid rohkem väljas käima,” märkis Trev.

„Oh, ma arvan, et seal ei meeldiks mulle üldse,” vastas Nap, „ja kas ma tohiksin meelde tuletada, et minu nimi on lihtsalt Nap, aitäh.”

„Kas’a jalgpallimängu oled näinud?”

„Ei, härra Trev.”

„Siis viin ma su ’omme mängu vaatama. Ma ise muidugi ei mängi, aga ma ei jäta ühtegi mängu vahele, kui vähegi saab,” ütles Trev. „Ilmselt pole seal kellelgi terariistu kaasas. Varsti ’akkab hooaeg, kõik teevad alles sooja.”

„Noh, teist on väga kena mind kutsuda, aga ma…”

„Tead mis, ma tulen sulle siia kell üks järele.”

„Aga mind hakatakse vaatama!” kurtis Nap. Ja oma peas kuulis ta kõrgeaulise leedi häält, mis oli rahulik ja jahe nagu alati: Ära hakka silma. Sulandu rahva sekka.

„Ei hakka nad midagi. Usu mind,” kinnitas Trev. „Ma hoolitsen selle eest. Lase pirukal hea maitsta. Mina lähen.”

Ta võttis kuuetaskust konservitoosi, laskis oma jala peale kukkuda, viskas õhku, tonksas paar korda saapaninaga, nii et toos keerlema hakkas ja vilkus nagu mõni taevakeha, siis aga andis sellele tugeva jalahoobi, nii et see kihutas läbi tohutu hämara keldri, lennates vaiksel klobinal paari jala kõrguselt üle tõrte. Igasuguse loogika vastaselt peatus konservikarp mõne jala kaugusel vastasseinast, pöörles hetke kohapeal ja hakkas siis tagasi lendama – veel suurema kiirusega kui enne, nagu hämmastunud Napile paistis.

Trev püüdis toosi vaevata kinni ja pistis tagasi taskusse.

„Kuidas te seda teete, härra Trev?” küsis Nap jahmunult.

„Pole kunagi mõelnud,” heitis Trev. „Aga mind on alati imestama pannud, miks kõik teised seda ei oska. Asi on ju ainult pöörlemises. See pole raske. Homme siis näeme, eks? Ja ära unusta selle tüdruku nime küsida.”

Hobuomnibussiga ei saanud palju kiiremini kui kõndides, aga nii ei pidanud kõndima sina, ja bussil olid istmed sees ja katus nende kohal ja seal oli sõjakirvega valvur, nii et kokkuvõttes oli sõit koidueelsetel niisketel ja hallidel tundidel oma kahepennist hinda täiesti väärt. Glenda ja Juliet istusid kõrvuti ja kõikusid vaikselt bussi kiikumise rütmis, mõlemad olid mõtetesse vajunud. Vähemalt Glenda oli mõtetesse vajunud, Juliet võis päästmatult vajuda ka poolde mõttesse, kui tal sedagi peas leidus.

Kuid Glendast oli saanud asjatundja, kui oli vaja arvata, millal Juliet rääkima hakkab. See meenutas väga tunnet, mille järgi meremees saab aru, et tuul on pöördumas. Väikesed märgid olid näha, justkui peaks mõte Julieti kauni pea kõigepealt üles soojendama ja käima panema, enne kui midagi toimuda saab.

„Kes see poiss oli, kes tuli lobi küsima?” küsis ta elegantse ükskõiksusega – ilmselt vähemalt enda arvates elegantse ükskõiksusega, või õigemini, enda arvates elegantse ükskõiksusega, kui ta oleks teadnud, mida „elegantne” tähendab.