Читать книгу Tillud vabamehed - Terry Pratchett - Страница 6

II peatükk

Preili Tick

Tiffany luges teadet ja naeratas.

„Ahaa,” ütles ta. Sissepääsu juures polnud midagi, millele koputada ja ta lisas veidi valjema häälega: „Kopp, kopp”.

Naisehääl telgi sisemusest küsis: „Kes seal on?”

„Tiffany,” ütles Tiffany.

„Milline Tiffany?” küsis hääl.

„See Tiffany, kes üritab mitte nalja teha.”

„Või nii. Kõlab paljutõotavalt. Astu sisse.”

Ta lükkas ukselapatsi kõrvale. Telgi sisemuses oli hämar, umbne ja palav. Väikese laua taga istus kondine inimkogu. Tal oli õhuke ja väga terav nina ning ta kandis suurt musta õlgkübarat, mida ehtisid paberlilled. Kübar oli sedasorti näo jaoks täiesti sobimatu.

„Kas te olete nõid?” küsis Tiffany. „Mul poleks selle vastu midagi.”

„Väga kummaline küsimus,” lausus naine kerge üllatusega. „Sa ju tead, et teie Parun on siinmail nõiad ära keelanud, ja esimene asi, mida sa mult küsid, on: „Kas te olete nõid?” Miks ma peaksin nõid olema?”

„Te kannate ju üleni musta,” ütles Tiffany.

„Ükskõik kes võib musta kanda,” kostis naine. „See ei tähenda veel midagi.”

„Ja te kannate õlgkübarat, millel on lilled,” jätkas Tiffany.

„Ahaa!” ütles naine. „Siis on ju asi selge. Nõiad kannavad kõrgeid terava tipuga kübaraid. Rumal laps, seda teavad ju kõik.”

„Jah, aga nõiad on ka väga kavalad,” kostis Tiffany rahulikult. Naise sätendavates silmades oli midagi, mis julgustas teda jätkama. „Nad liiguvad ringi salamisi. Võimalik, et tihti ei näe nad üldse nõia moodi väljagi. Ja siia tulev nõid teaks kindlasti Parunit ja nii kannaks ta sellist kübarat, mida nõiad inimeste arvates kunagi ei kanna.”

Naine vahtis talle otsa. „See oli vapustav arutluskäik,” ütles ta lõpuks. „Sinust saaks hea nõiaotsija. Kas sa tead, et nõidu põletati? Nii et ükskõik, millist kübarat ma ka ei kannaks, sinu arvates näitab see ikka, et ma olen nõid?”

„See teie kübaral istuv konn on ka väikeseks vihjeks,” kostis Tiffany.

„Tegelikult olen ma kärnkonn,” sõnas loom, kes oli Tiffanyt paberlillede vahelt piilunud.

„Te olete kärnkonna kohta väga kollane.”

„Ma olen tõbisevõitu,” kostis kärnkonn.

„Ja te räägite,” ütles Tiffany.

„Selle peale on teil ainult minu sõna,” kostis kärnkonn lillede vahele kadudes. „Te ei saa midagi tõestada.”

„Ega sul juhuslikult tikke pole?” küsis naine Tiffanylt.

„Ei.”

„Olgu. Ma lihtsalt kontrollisin.”

Tekkis järjekordne paus, mille vältel naine Tiffanyt pikalt silmitses, otsekui püüdnuks ta milleski selgusele jõuda.

„Minu nimi,” ütles ta lõpuks, „on preili Tick^[1.]. Ja ma tõesti olen nõid. See on nõia jaoks muidugi väga hea nimi.”

„Te mõtlete verdimevat parasiiti?” küsis Tiffany otsaesist kurrutades.

„Kuidas palun?” küsis preili Tick kalgilt.

„Puugid,” ütles Tiffany. „Lambad koguvad neid. Samas, tärpentini kasutades...”

„Ma mõtlesin seda, et see kõlab nagu „müstiline”,” sõnas preili Tick.

„Aa, te mõtlete kalampuri või sõnamängu,” ütles Tiffany^[2.].„Sellisel juhul oleks veelgi parem, kui te oleksite preili Teak, kõva võõramaine puit, sest see kõlaks nagu „mystiik”, või siis te võiksite olla preili Take, mis kõlaks...”

„On näha, et meie vahele on tekkinud tõeline säde,” ütles preili Tick. „Võimalik, et ellu ei jää kedagi.”

„Te oletegi tõesti nõid?”

„Oh paa-lun,” sõnas preili Tick. „Jah, jah, ma olen nõid. Mul on kõnelev loom, kalduvus teiste inimeste hääldamist parandada – see oli muuseas „kalambuur”, mitte „kalampur” – ja huvi toppida oma nina teiste asjadesse ning – just täpselt – terava tipuga kübar.”

„Kas ma võin nüüd vedru vajutada?” küsis kärnkonn.

„Jah,” sõnas preili Tick jätkuvalt Tiffanyt silmitsedes. „Sa võid vedru vajutada.”

„Mulle meeldib vedru vajutada,” sõnas kärnkonn kübara taha peitu roomates.

Kostis klõpsatus ja aeglane uap-uap heli ning siis hakkas kübara keskosa mahapudenevate paberlillede vahelt aeglaselt ülespoole kerkima.

„Ee...” ütles Tiffany.

„Kas sa tahad midagi küsida?” küsis preili Tick.

Kübara tipp moodustas viimase uapi saatel täiusliku teraviku.

„Kuidas te teate, et ma kohe praegu minema ei jookse ja Parunile kõike ära ei räägi?” küsis Tiffany.

„Sest sul pole vähimatki tahtmist seda teha,” kostis preili Tick. „Sa oled täiesti võlutud. Sa tahad i s e nõiaks saada, eks ole? Küllap sa tahad ka luuaga lennata?”

„Oh jaa!” Ta oli tihti lendamisest unistanud. Preili Ticki järgmised sõnad tõid ta tagasi maa peale.

„Tõesti? Kas sulle meeldib kanda väga, väga pakse pükse? Usu mind, kui mina pean lendama, siis kannan ma kaht paar villaseid pükse ja nende peal veel üht purjeriidest paari, mis, usu mu sõnu, pole sugugi naiselikud, ükskõik kui palju pitse sa nende külge ka ei õmbleks. Seal üleval võib väga viluks muutuda. Inimesed unustavad selle ära. Ja siis veel soeng. Ära soengu kohta üldse pärigi. Ma ei taha soengust rääkidagi.”

„Aga kas te ei saa siis soojaloitsu kasutada?” küsis Tiffany.

„Saaksin küll. Aga nõid ei tee sedasorti asju. Kui ma kasutaksin enda soojendamiseks nõidust, siis hakkaksin ma seda ka igasuguste muude asjade puhul kasutama.”

„Aga kas nõiad just seda ei peakski te...” alustas Tiffany.

„Kui sa nõidumise selgeks õpid, t õ e l i s e l t selgeks õpid, nii et oled kõik selgeks õppinud, mis nõidusest õppida on, siis on sul kõige tähtsam asi veel õppida,” ütles preili Tick.

„Mis asi?”

„Kuidas seda mitte kasutada. Nõiad kasutavad nõidust ainult siis, kui kohe üldse teisiti ei saa. See nõuab suurt vaeva ja seda on raske valitseda. Me teeme muid asju. Nõid jälgib tähelepanelikult kõike, mis ümberringi toimub. Nõid kasutab oma pead. Nõid on endas kindel. Nõial on alati nöörijupp...”

„Mul on alati nöörijupp kaasas!” hüüatas Tiffany. „See kulub alati marjaks ära!”

„Tore. Kuigi nõiaamet ei keerle ainult nöörijupi ümber. Nõiale pakuvad huvi väikesed üksikasjad. Nõid näeb asjadest läbi ja ümber. Nõid näeb kaugemale kui enamik teisi. Nõid näeb asju, mis tulevad teiselt poolt. Nõid teab, kus ta on ja millal ta on. Nõid märkaks Jenny Rohehammast,” lisas ta. „Mis juhtus?”

„Kust te teate, et ma nägin Jenny Rohehammast?”

„Ma olen nõid. Mis sa arvad?” kostis preili Tick.

Tiffany vaatas telgis ringi. Seal polnud kuigi palju vaadata isegi nüüd, kus ta silmad olid hämarusega harjunud. Õuehelid tungisid summutatult läbi paksu telgiriide.

„Ma arvan...”

„Jah?” küsis nõid.

„Ma arvan, et te kuulsite, kuidas ma seda õpetajale ütlesin.”

„Õige. Ma kasutasin lihtsalt oma kõrvu,” ütles preili Tick, jättes tinditassi täiesti mainimata. „Räägi mulle sellest koletisest, kelle silmad olid sama suured kui kaheksatollise läbimõõduga supitaldrikud. Kuidas on supitaldrikud üldse sellega seotud?”

„Sellest kollist räägitakse ühes minu raamatus,” seletas Tiffany. „Seal öeldakse, et Jenny Rohehambal on silmad suured nagu supitaldrikud. Seal on ka pilt, aga see ei ole eriti selge. Ma mõõtsin siis supitaldriku üle, et ma saaksin täpne olla.”

Preili Tick asetas käe lõua alla ning naeratas Tiffanyle kummaliselt.

„Kas see oli ikka õige?” päris Tiffany.

„Mida? Ah jaa. Jah. Ee... jah. Väga... täpne. Räägi edasi.”

Tiffany rääkis talle võitlusest Jennyga, kuid ei maininud igaks juhuks Wentworthi, et preili Tick sellesse imelikult ei suhtuks. Preili Tick kuulas tähelepanelikult.

„Miks praepann?” küsis ta. „Sa oleksid võinud mõne kaika otsida.”

„Praepann tundus lihtsalt parem mõte,” kostis Tiffany.

„Hah! Seda see oligi! Kui sa oleksid kaigast kasutanud, siis oleks Jenny sind nahka pannud. Praepann on rauast. Seda liiki olendid ei talu rauda.”

„Aga see on ju koletis juturaamatust!” ütles Tiffany. „Miks ta meie väikses jões välja ilmus?”

Preili Tick silmitses Tiffanyt mõnda aega ja küsis siis: „Tiffany, miks sa tahad nõid olla?”

See oli saanud alguse „Hää Lapse Muenasjuttude Raamatust”. Tegelikult oli see alguse saanud paljudest asjadest, aga kõige rohkem just juttudest.

Kui ta väike oli, oli ema neid talle ette lugenud ja hiljem luges ta neid juba ise. Ja kõigis juttudes oli kusagil nõid. Vana kuri nõid.

Ja Tiffany oli mõelnud: Kus on tõendid?

Lood ei rääkinud kunagi sellest, miks ta kuri oli. Piisas sellest, et ta oli vana naine, et ta oli üksi ja et ta nägi veider välja, kuna tal polnud hambaid. Piisas sellest, et teda nimetati nõiaks.

Kui aus olla, siis ei esitanud raamat mitte millegi kohta tõendeid. Seal räägiti „kenast printsist”... kas ta oli tõesti kena, või nimetasid inimesed teda selliseks vaid seepärast, et ta oli prints? Või siis „tüdruk, kes oli sama kaunis kui pikk oli päev”... aga milline päev? Talve keskel peaaegu ei läinudki õues valgeks! Jutud ei tahtnud, et sa mõtleksid, nad tahtsid lihtsalt seda, et sa usuksid, mida sulle räägitakse...

Ja sulle räägiti, et vana nõid elas üksinda imelikus majakeses, mis oli tehtud piparkoogist või mis jooksis suurtel kanajalgadel ringi, ning rääkis loomadega ja oskas nõiduda.

Tiffany teadis ainult üht vana naist, kes elas üksinda imelikus majakeses...

Tegelikult mitte. See polnud päris õige. Aga ta teadis ainult üht vana naist, kes elas imelikus majakeses, mis liikus ringi, ja see naine oli Vanaema Aching. Ja ta teadis nõidusi, lambanõidusi, ja ta rääkis loomadega, ent temas polnud midagi kurja. See tõestas, et lugusid ei tasunud uskuda.

Ja siis oli veel üks teine vana naine, kelle kohta kõik ütlesid, et ta on nõid. Ja see, mis temaga juhtus, tegi Tiffany väga... mõtlikuks.

Igatahes eelistas ta nõidasid kenadele printsidele ja eriti nendele rumalatele itsitavatele printsessidele, kel oli sama vähe mõistust kui põrnikal. Lisaks oli neil kaunis kuldne juus ja Tiffanyl seda polnud. Tema juuksed olid pruunid, lihtsalt pruunid. Ta ema nimetas neid kastanpruunideks, või mõnikord punakaspruunideks, kuid Tiffany teadis, et need olid pruunid, pruunid, pruunid, just nagu tema silmadki. Pruunid nagu muld. Ja kas raamatus oli seiklusi ka inimestele, kel olid pruunid silmad ja pruunid juuksed? Ei, ei, ei... kõik lood olid heledate juuste ja siniste silmade või roheliste silmadega punapeade jaoks. Kui sul olid pruunid juuksed, siis olid sa ehk ainult teener või puuraiuja või midagi sarnast. Või piimatüdruk. Sellisel asjal aga ei kavatsenud ta juhtuda lasta, isegi kui ta oskas hästi juustu valmistada. Printsi temast ei saaks ja printsessi samuti mitte, ka puuraiujaks ta ei taha hakata ja nii saab temast nõid, kes teab asju, just nagu teadis Vanaema Aching...