Inimsuhete ajalugu

Оглавление

Theodore Zeldin. Inimsuhete ajalugu

EESSÕNA

1. Kuidas inimesed on korduvalt lootuse kaotanud ja kuidas uued kohtumised ja uus prillipaar annavad neile taas elujõudu

2. Kuidas mehed ja naised on tasapisi õppinud huvitavalt vestlema

3. Kuidas inimesed, kes oma juuri otsivad, alles hakkavad piisavalt kaugele ja sügavale vaatama

4. Kuidas mõni inimene on üksinduse vastu immuunseks muutunud

5. Kuidas armastuses uusi vorme leiutatakse

6. Miks kokakunst on kaugemale arenenud kui seks

7. Kuidas iha, mida mehed naiste ja teiste meeste vastu tunnevad, on sajandite jooksul muutunud

8. Kuidas lugupidamine on võimust ihaldusväärsemaks muutunud

9. Kuidas need, kes ei taha ise käske jagada ega nendele alluda, võivad vahendajaks hakata

10. Kuidas inimesed on uusi hirme leides vanadest hirmudest vabanenud

11. Kuidas uudishimust on saanud vabaduse võti

12. Miks on järjest raskem oma vaenlasi hävitada

13. Kuidas oskus oma murede eest põgeneda on edasi arenenud, kuid põgenemiskohta leida on endiselt raske

14. Miks kaastunne isegi kivisel pinnal õisi ajab

15. Miks sallivust pole kunagi piisavalt

16. Miks mõjuvõimsad inimesed ka pärast seksuaalset vabanemist tihtipeale eluga rahul ei ole, isegi kui nad võivad endale lubada kõike, mida tarbimisühiskond pakkuda suudab

17. Kuidas turistidest kujuneb maailma suurim rahvas ja kuidas nad õpivad nägema mitte üksnes seda, mida nad otsivad

18. Miks on meeste ja naiste vaheline sõprus alati nii habras olnud

19. Kuidas isegi astroloogid oma saatust trotsivad

20. Miks pole inimestel aega olnud mitut elu elada

21. Miks isad ja lapsed nüüd üksteiselt midagi muud ootavad

22. Miks on kriis perekonnas vaid üks aste suuremeelsuse evolutsioonis

23. Kuidas inimesed valivad elulaadi ja kuidas see neid tegelikult ei rahulda

24. Kuidas inimesed muutuvad üksteise vastu külalislahkemaks

25. Mis juhtub, kui hingesugulased kokku saavad

TÄNUAVALDUS

SAATEKS

Отрывок из книги

Meie mõttemaailmas elutsevad mitmesugused vaimud. Toon siinkohal ära oma uurimistöö tuntud vaimudest, kes meile julgust annavad, laiskadest, kes meid tõrksaks teevad, ja peaasjalikult nendest hirmuäratavatest lummutistest, kes meile hirmu nahka ajavad. Minevik kummitab meid, kuigi aeg-ajalt on inimesed mineviku suhtes oma seisukohta muutnud. Tahan näidata, kuidas inimene saaks tänapäeval värske pilguga nii omaenda elu kui terve inimkonna julmuste, vääritimõistmiste ja rõõmude ajalugu ümber hinnata. Selleks et uue vaatenurga all tulevikku vaadata, tuleb ka mineviku mõistmiseks alati uus vaatenurk leida.

Alustan iga peatükki ühe tavalise inimese portreega, kellel on soove ja kahetsusi, mille hulgas vahest teiegi midagi tuttavat leiate, kuid keda samal ajal ahistavad ammu unustatud allikatest pärinevad eluhoiakud. Vaimumaailm on pelgupaigaks paljudele erinevatest sajanditest pärit ideedele, nii nagu meie keha koosneb erineva vanusega rakkudest, mis muutuva kiirusega uuenevad ja hävinevad. Ma ei kavatse hakata üksikisikute ainulaadsust seletama nende perekonna või lapsepõlve kaudu, vaid suunan pilgu hoopis kaugemale: näitan, kuidas nad arvestavad – või eiravad – eelmiste, kaugemate põlvkondade kogemust, ja kuidas nad jätkavad terve maailma paljude, olgu siis elavate või juba kadunud ühiskondade heitlusi, alates asteekidest ja babüloonlastest kuni jorubade ja zoroasterlasteni, kelle hulgas neil on palju rohkem hingesugulasi, kui nad aimata oskavad.

.....

Niisama tähtsad on olnud ka kohtumised teiste inimeste ja paikadega, mis on andnud inspiratsiooni ja julgust nüristavate, kivinenud tavade hülgamiseks. Iga kord kui toimub kohtumine, kus midagi ette ei võeta, on tegemist võimaluste luhtumisega, just nagu siis, kui Juliette’i tööandjatel ei tulnud pähegi aidata naisel karjääriredelil edasi jõuda, millest ta ometi unistas. Enamikul kohtumistel ei luba uhkus või ettevaatlikkus inimesel oma sügavamaid tundeid väljendada. Maailma müra koosneb vaikimistest.

Selle asemel et alustada Antiik-Kreeka filosoofia kokkuvõttega, nagu see tavaks on kujunenud, kui vabadusest juttu tehakse, toon pigem näite ühestainsast inimesest, kes suutis kokku liita õiged isikud ja õiged olukorrad, kuigi tal kulus selle segu valmistamiseks pool eluaega. Domenikos Theotokopulos, kunstnikunimega El Greco (1541–1614), oleks kahtlemata jäänud tähtsusetuks ja tundmatuks kunstnikuks, pidevalt tavapäraseid ikoone maalima, vormi ja välislaadi vangistusse, kui ta poleks sõlminud sidemeid teistega ja õppinud, kuidas välja pressida inimlikkust nende käest, kel seda üldse ei paistnud olevat. Ammutanud kõik vähegi võimaliku mitmesugustest põlistest oskustest oma kodusaarel Kreetal – mida valitsesid veneetslased, jagasid ortodokssed ja katoliiklikud kristlased, hoidsid minevikus kinni põgenikud, kes väljasurevat bütsantsi kunsti põlistasid –, lisas ta oma pärandile uusi mõõtmeid välismaale reisides. Itaalias kohtas ta vähe tuntud horvaadi maalikunstnikku Julio Gloviot, keda kutsuti „makedoonlaseks” ja kelle tutvuse kaudu sai temast Tiziani õpilane. Siinkohal oleks ta võinud end väga kergesti taas ahelaisse panna tühise pseudo-itaalia portretistina, kes teeb mida kästakse; kuid ta ihaldas midagi enamat kui jäljendamine. Niisiis asus ta kolmekümne viie aastaselt elama Toledosse. Kui küsiti, miks, vastas ta: „Ma pole kohustatud sellele küsimusele vastama.” Ohtlik oli avalikult kuulutada, ei siin tunneb ta end vabana, et siin pole rivaale teda piiramas, ja et tema auahnust maalida „ausamalt ja sündsamalt” kui Michelangelo – nagu ta seda ise ütles –, saab teoks teha ainult siin piirilinnas. Toledo kõmises erutatult vastu, sest teadis, mida tähendavad nii sallivus kui tagakiusamine; selles linnas olid kunagi külg külje kõrval elanud kristlased, musulmanid ja juudid; ühel selle kuningatest oli olnud au nimetada end Kolme Usu Keisriks ja teine oli lasknud raiuda epitaafi oma hauakivile kastiilia, araabia ja heebrea keeles; ja ometi nägi El Greco, kuidas üle tuhande oletatava ketseri kohaliku inkvisitsioonikohtu ette tiriti. Siin, elades vanas juudikvartalis ühtaegu üksi ja seltskondlikult, oli ta ümbritsetud reformatsioonivastaste vaimsest kirest ja filosofeerivatest sõpradest, kes õhutasid teda näiliselt kokkusobimatuid lepitama, maalima jumalikkuse ja inimlikkuse ühtepõimumist, leidma julgust värve otse lõuendile panna, ilma eelnevalt ette joonistamata, nagu oleks iseloom liiga voolav, et seda tugevate joontega piiritleda. Ta nägi maali kui osa üksikisiku tundmaõppimise ja mõistmise otsinguist.

.....