Читать книгу Šoti muinasjutud ja muistendid - Tiia Krass (tõlkija) - Страница 4

Katherine Pähklilemb

Elas kord kuningas, kelle naine suri ning jättis ta maha ainsa tütrega, keda kuningas väga armastas. Väikese printsessi nimi oli Sametpõsk ja ta oli nii kena, armas ja heasüdamlik, et kõik ta isa alamad armastasid teda. Aga et kuningal oli alati palju tegemist riigiasjade ajamisega, oli vaesel väikesel tüdrukul üsna üksildane elu, ning sageli soovis ta, et tal oleks õde, kellega saaks mängida ning kes talle seltsiks oleks.

Seda kuulnud, otsustas kuningas abielluda keskealise krahvinnaga, keda ta naaberõukonnas kohanud oli ja kellel oli samuti tütar, Katherine nimeks, kes oli printsess Sametpõsest vaid veidi noorem ning sobis kuninga arvates hästi tema tütrele mängukaaslaseks.

Nii ta siis abielluski ning omal moel kukkus see hästi välja, sest kaks tüdrukukest hakkasid teineteisele meeldima ja neil oli nii palju ühist, nagu oleksidki nad pärisõed.

Aga teistpidi kukkus see väga halvasti välja, sest uus kuninganna oli halb ja võimuahne naine ning soovis, et tema tütar teeks sedasama, mida ta ise oli teinud, nimelt abielluks suursuguse mehega ning saaks ehk ka kuningannaks. Aga kui ta nägi, et printsess Sametpõsk sirgus imeilusaks nooreks naiseks – palju ilusamaks, kui ta oma tütar –, hakkas ta neiut vihkama ning soovis, et too mingil moel oma ilu kaotaks.

“Sest,” mõtles ta, “milline kosilane kosiks minu tütart, kui ta näeb kasuõde?”

Kuninganna abikaasa teenijate ja kaaskondlaste seas elas keegi vanaeit, kes kanu kasvatas ning oli, nagu inimesed teadsid rääkida, mestis kurjade õhuvaimudega ning oskas nõiduda ja nõia- ning armujooke segada.

“Võib-olla suudab tema mul aidata mu plaanid teoks teha,” lausus kuri kuninganna ja ühel õhtul, kui juba pimenema hakkas, mässis ta endale keebi ümber ja asus vanaeide maja poole teele.

“Saatke tüdruk homme hommikul minu poole, kuid vaadake, et ta enne tulekut ivagi suhu ei saaks,” vastas vanamoor, kui oli külalise ära kuulanud. “Küll ma juba leian võimaluse, kuidas tema ilu lämmatada.” Ja kuri kuninganna läks rahulolevalt koju.

Järgmisel hommikul läks kuninganna printsessi kambrisse, kui see parajasti riietus, ja käskis tal enne hommikusööki tuua ära munad, mida kananaine neile kogunud on. “Ja vaata,” lisas ta, “et sa enne minekut midagi ei söö, sest mitte miski ei too noore neiu põskedesse puna kiiremini, kui söömata värskes hommikuõhus kõndimine.”

Printsess Sametpõsk lubas teha nii, nagu kästud, ja munad ära tuua, kuid talle ei meeldinud söömata välja minna ja pealegi kahtlustas ta, et kasuemal võis sellise ebatavalise käsu andmiseks mõni tagamõte olla ning et ta kasuema tagamõtteid pelgas, siis lipsas ta sahvrisse, kui kuninganna oli trepist alla läinud, ning võttis endale suure tüki kooki. Alles pärast seda, kui ta oli koogitüki ära söönud, läks ta otsejoones vanamoori maja juurde ja küsis mune.

“Tõstke selle poti kaas üles, teie kõrgus, ja seal nad ongi,” ütles vanamoor, osutades suurele potile, mis seisis nurgas, kus eit kanaliha keetis.

Printsess tegigi nii ning leidis potist suure hunniku mune, mis ta korvi ladus, samal ajal kui vanamoor teda kavalalt naeratades vaatas.

“Minge koju oma proua ema juurde, kullake,” ütles ta lõpuks, “ja öelge talle, et ta paremini peale passiks.”

Printsess läks koju ja andis selle ebatavalise sõnumi kasuemale edasi, imestades ise, mida see küll tähendada võiks.

Kuid kui tema ei saanudki vanamoori sõnadest aru, siis kuninganna mõistis neid vägagi hästi. Ta taipas, et printsess oli kuidagi takistanud vana nõia loitsul täide minemast.

Järgmisel hommikul saatis ta kasutütre taas sama ülesannet täitma, ilma et vaesel tüdrukul oleks olnud võimalust sahvrisse minna. Aga kui tüdruk mööda teed nõia maja poole kõndis, läks tal kõht nii tühjaks, et möödudes külarahvast, kes teeveeres herneid korjasid, palus ta neilt endalegi peotäie.

Need andsidki ja tüdruk sõi herned ära ning kordus sama lugu, mis eelmisel päeval.

Vanamoor saatis tüdruku mune võtma, kuid ei saanud teda ära nõiduda, sest too oli juba söönud. Taas käskis vanamoor tal koju minna ja saatis kuningannale sama sõnumi.

Kuninganna oli seda kuuldes väga vihane, sest tundis, et tüdruk veab teda ninapidi, ja hoolimata sellest, et ta ei armastanud vara tõusta, otsustas ta, et saadab järgmisel hommikul ise tüdrukut ning valvab, et too midagi süüa ei saaks.

Niisis läkski ta järgmisel hommikul koos printsessiga vanamoori hurtsikusse, ja nagu kahel eelmiselgi korral, nii saatis vanamoor kõrgest soost neiu nüüdki nurka potikaant tõstma ja mune välja võtma.

Aga selsamal hetkel, kui printsess seda tegi, hüppas tema kena pea otsast ja selle asemele tekkis lamba pea.

Nüüd tänas kuninganna kurja nõida talle osutatud teene eest ning läks rõõmsalt koju, sest ta plaan oli õnnestunud; aga vaene printsess võttis oma pea, pani selle munade sekka korvi ja läks nuttes koju, hoides kogu aeg heki varju, sest häbenes väga lamba pead ning kartis, et teised võivad teda näha.

Nagu öeldud, pidas printsessi kasuõde Katherine teda väga kalliks, ja näinud, millist kurja õele oli tehtud, sai ta väga vihaseks ning kuulutas, et ei jää enam ainsakski tunniks lossi. “Sest,” lausus ta, “kui ema laskis midagi nii hirmsat teha, siis kes teab, mida hullu ta veel teha võib lasta? Ma arvan, et meil oleks parem olla kusagil, kust ta meid kätte ei saa.”

Ta mässis kauni siidrätiku ümber kasuõe pea, et keegi ei näeks, milline too välja näeb, ja pannud tõelise pea korvi, võttis Sametpõsel käest ning kahekesi asusid nad oma õnne otsima.

Nad kõndisid ja kõndisid, kuni jõudsid kauni paleeni, ja selle ette jõudnud, läks Katherine vapralt trepist üles ja koputas uksele.

“Ehk õnnestub mul siin tööd leida,” selgitas ta, “ja ma teenin küllalt raha, et me mõlemad saaksime ära elada.”

Aga vaene printsess tahtis teda tagasi hoida, “Nad ei tee sinuga mingit tegemist,” sosistas ta, “kui näevad, et sul on lamba peaga õde.”

“Aga kes peaks teada saama, et sul on lamba pea?” küsis Katherine. “Hoia aga suu kinni ja rätik pea ümber ja jäta kõik muu minu hooleks.”

Nii läkski ta trepist üles ja koputas köögiuksele, ning kui majapidajanna avama tuli, küsis tüdruk, kas neil on talle tööd anda. “Sest,” ütles ta “mul on haige õde, kellel on kohutav peavalu, ja ma tahaksin talle rahuliku peatuspaiga leida, kus ta öösel puhata saaks.”

“Kas sa oskad haiget põetada?” küsis majapidajanna, kes oli väga liigutatud Katherine’i leebest häälest ja rahulikust olekust.

“Muidugi oskan,” vastas Katherine, “kui su õel on migreen, siis peab ju teadma, kuidas tema eest hoolitseda, teda hellalt kohelda ning müra vältida.”

Nüüd selgus, et kuninga vanim poeg, kroonprints, lamas haigena lossis ja kannatas kummalise haiguse käes, mis näis olevat ta mõistustki mõjutanud. Sest ta oli nii rahutu, eriti öösiti, et keegi pidi teda kogu aeg valvama, et ta endale viga ei teeks, ja selline olukord oli valitsenud juba nii kaua, et kõik olid üsna kurnatud.

Ja vana majapidajanna arvas, et nüüd avaneks hea võimalus mõnigi rahulikum öö veeta ja sõba silmale saada, kui see tragi olekuga tundmatu printsi valvamisega hakkama saab.

Ta jättis tüdruku ukse juurde ja läks kuningaga aru pidama, kuningas tuli välja ja rääkis Katherine’iga ning temagi jäi rahule nii tüdruku hääle kui väljanägemisega, käskis majapidajannal tüdrukutele lossi teises otsas toa anda ning lubas, et kui tüdruk terve öö printsi valvab ja jälgib, et see endale häda ei teeks, siis võib ta tänutäheks hommikul koti hõbepenne saada.

Katherine nõustus varmalt pakkumisega, sest mõtles, et see on printsessile sobiv peatuspaik ning kotitäit hõbepenne ei pakuta just iga päev.

Niisiis läks printsess juhatatud kaugemasse mugavasse kambrisse magama ning Katherine asus haiget printsi valvama.

Prints oli kena ja nägus noormees, kel näis olevat mingi palavik, sest ta mõistus ei olnud päris selge ning ta viskles ja pöörles küljelt küljele, põrnitses murelikult enda ette ja sirutas käsi otsivalt välja.

Kell kaksteist öösel, just enne seda, kui Katherine oli jõudnud mõelda, et noormees vajub kosutavasse unne, nägi ta oma õuduseks, et prints tõuseb voodist, riietub kiiruga, avab ukse ja hiilib trepist alla, justkui kavatseks kedagi otsima minna.

“See on küll imelik,” lausus tüdruk endamisi. “Ma lähen talle õige järele ja vaatan, milles asi.”

Ta hiilis printsi järel uksest välja ja järgnes talle märkamatult alumisele korrusele; aga suur oli tüdruku üllatus, kui ta nägi, et noormees kavatseb kaugemale minna, sest ta pani kübara pähe ja ratsakuue selga, tegi ukse lukust lahti, läks üle hoovi talli ning hakkas hobust saduldama.

Kui noormees oli hobusele sadula selga saanud, juhtis ta looma tallist välja, hüppas talle selga ja, vilistanud vaikselt nurgas magavale koerale, seadis end minema ratsutama.

“Pean talle järgnema ja vaatama, millega see asi lõpeb,” sõnas Katherine vapralt. “Kindlasti on prints ära nõiutud. Haige inimene ju nii ei teeks.”

Ja kui hobune liikuma hakkas, hüppas tüdruk talle selga ja seadis end ratsanikule märkamatult tolle taha istuma.

Niisiis ratsutas see kummaline paar minema ja läbi metsa minnes tõmbas Katherine põõsalt pihuga pähkleid, mis talle suurte kobaratena näkku paiskusid. “Sest,” ütles ta endale, “taevas teab, millal ma järgmine kord süüa saan.”

Ikka edasi ratsutasid nad, kuni olid jätnud rohelise metsa kaugele maha ja jõudnud lagedale nõmmele. Varsti jõudsid nad künkale, kus prints hobuse seisma tõmbas ja ettepoole kummardudes kummalisel sosinal lausus: “Avane, avane, roheline mägi, ja lase noor prints, tema hobune ja koer sisse.”

“Ja,” sosistas Katherine kiiresti, “neiu koos nendega.”

Tüdruku suureks imestuseks kerkis künka tipp silmapilkselt üles ja tekkis piisavalt suur lõhe, et väike seltskond sai siseneda, siis sulgus see taas vaikselt nende taga.

Nad leidsid end suurejoonelisest saalist, mida valgustasid eredalt sajad seinalühtritesse torgatud küünlad. Ruumi keskel oli suur seltskond kõige kaunimaid tüdrukuid, keda Katherine eales oli näinud, kõik sädelevates ballikleitides, roosidest ja kannikestest pärjad juustes. Seal olid ka reipad noorukid, kes seadsid nende kaunite neidudega imeliste muusikahelide saatel tantsusammu.

Kui neiud printsi nägid, tormasid nad tema juurde ja juhtisid ta kohe tantsupillerkaari. Ja nende käte puudutusest näis printsi rammetus haihtuvat, ta oli seltskonnas kõige säravam, muudkui naeris, tantsis ja laulis, nagu poleks ta kunagi teadnud, mis tähendab haige olla.

Keegi ei pööranud Katherine’ile tähelepanu, ta istus vaikselt maha kivile ja jälgis, mis edasi saab. Ja kui ta seal tähelepanelikult ümbrust uuris, märkas ta pisikest lapsukest, kes just tema jalge ees väikese võlukepikesega mängis.

See oli armas väike lapsuke ja tüdruk mõtles just hakata temaga sõprust sobitama, kui üks kaunis neiu möödus ja võlukepikest silmates oma partnerile tähendusrikkalt lausus: “Kolm viibutust selle kepiga ja Katherine’i õde saaks oma kauni näo tagasi.”

Oli see vast uudis! Katherine hakkas hingeldama ja värisevi sõrmi võttis ta taskust mõne pähkli ja veeretas need hooletult lapse poole. Ilmselt ei saanud too pähkleid just väga sageli, sest pillas kepikese kohe maha ja sirutas oma pisikesed käed pähklite järele.

Aga seda Katherine just tahtiski, ta libistas end istmelt põrandale ja nihkus poisikese poole. Siis viskas ta veel paar pähklit sinnapoole ja kui laps neid üles korjas, õnnestus Katherine’il kepike märkamatult üles tõsta ja oma põlle alla peita. Seepeale hiilis ta ettevaatlikult oma istme juurde tagasi ning oli ka viimane aeg, sest just siis kires kukk ja selle hääle peale haihtus kogu tantsijate seltskond – kõik peale printsi, kes jooksis hobuse juurde, hüppas sadulasse ja kiirustas äraminekuga niivõrd, et Katherine jõudis hädavaevu tema taha hüpata, enne kui küngas avanes ja prints kiiresti välismaailma ratsutas.

Kuid tüdruk tuli sellega siiski toime ning kui nad koiduvalgel kodu poole kihutasid, istus tüdruk sadulas, purustas pähkleid ning sõi neid nii kiiresti, kui suutis, sest kogu see seiklus oli ta hullupööra näljaseks teinud.

Kui ta koos kummalise haigega taas lossi oli jõudnud, ootas ta, kuni prints tagasi voodisse läks ja nagu varemgi visklema ja rabelema hakkas, ning jooksis siis oma kasuõe tuppa, kes ikka veel magas, jube pea rahulikult padjal, viibutas kolm korda hoogsalt võlukepiga ning uskuge või mitte, lamba pea kadus ja asemele ilmus printsessi kaunis pea.

Hommikul tulid kuningas ja vana majapidajanna pärima, kuidas prints öö oli veetnud. Katherine vastas, et öö oli olnud rahulik, sest ta tahtis veelgi printsi juurde jääda ja olles juba selgeks teinud, et haldjaneiud, kes rohelise künka all elasid, olid printsi ära nõidunud, otsustas ta välja selgitada, kuidas seda nõidust maha võtta.