Читать книгу Jaak Lipso - Tiit Lääne - Страница 7

Olen sündinud Tallinnas, kus elasime Kalamajas, Leigri tänavas. Seal samas lähedal elas ka tulevane jalgpallur Vello Tiido, kellelt sain vist esimese spordipisiku. Ta oli hiljem Eesti koondise väravavaht, meie mõistes kõva tegija. Nii et esimene spordiala oli mul jalgpall. Kaks esimest klassi käisin Tallinnas ka koolis.

Imelik küll, aga tõmbasin siis juba suitsu. Esimese suitsu tegin juba lasteaias, olin siis kuue aastane. Tulin lasteaiast ja Kalevi ning Salme tänava nurga peal otsustasin proovida. Ei saanud seda kuidagi põlema, sest puhus vali tuul. Lõpuks sain tossama ja astusin uhkelt kodu poole, kuid just siis pidi mulle vastu tulema meie majas elanud kingsepp. Kus tegijaid, seal nägijaid.

Järgmisel hommikul äratas ema mind vitsaga ja sain oma esimesed triibulised. Sest kingsepp oli emale minu peale kaevanud. Ta oli läinud ema käest küsima, et kas ta teab, et väike Jaak juba suitsetab.

Ema ajanud vastu, et poiss ei suitseta.

“Aga täna tuli ta küll lasteaiast, suits ees,” imestanud kingsepp.

Suitsu tõmbasin ka hiljem, tippsportlane olles. Mitte küll palju, aga siiski. Kõige huvitavam oli see, et suits oli mõnes mõttes nagu sportliku vormi indikaator. Kui olid koondise rasketes laagrites, siis ei tahtnud esialgu suitsu nähagi. Kui aga juba tuli tunne, et pärast lõunasööki võiks suitsu ette panna, siis see oli tundemärk, et vorm hakkab tulema. Elu läheb ilusamaks. Praegu mõtlen muidugi, et milleks seda jama mul üldse vaja oli. Selliste koormustega treenida ja siis veel kopse rikkuda, pahvida seda saasta sisse. Enam nii ei teeks.

Siis, 1949. aastal kolisime perega Tartusse, sest isa oli surnud ja et õde hakkas õppima Tartu Ülikoolis, oli niiviisi majanduslikult kergem. Samas majas kuhu me kolisime, elasid ka hilisemad tennisemängijad Peeter ja Jüri Lamp. Nende uhal hakkasin ma tennist mängima. Minu sporditee tegelik algus oli seotud aga ikka Tartu 1. keskkooli ja õpetaja Endel Arandiga. Ta oli fantastiline õpetaja, kes sisendas igaühele kuidagi märkamatult spordiarmastust. Tema võimlemistunnid olid korrektsed ja väljapeetud. Igal õpilasel pidid olema mustad püksid ja valge maika. Kellel neid polnud, siis sai Arandi käest osta. Koolil oli oma suusabaas.

Tegin nendel aastatel peaaegu kõiki alasid: mängisin tennist ja korvpalli, ujusin, ratsutasin, võistlesin kergejõustikus, suusatamises, uisutamises. Ratsutamisega tegelesin sellepärast, et elasime Tähtvere linnaosas ja seal oli ratsabaas kohe kõrval. Hobused meeldisid mulle väga ja läksin ratsabaasi uudistama. Seal treenisid siis sellised mehed nagu Jüri Villemson ja Eino Rahumäe, mõlemad hilisemad nimekad sportlased, Liidu meistrid. Seejärel läksin ujuma ja ka seal olin päris andekas. Treener Voldemar Hünerson tuli mulle mootorrattaga järele: et tulgu ma trenni, mul on annet. Minu põhidistants oli 400 meetrit vabalt. Ujumine meeldis ja võibolla oleksin selle ala juurde jäänudki, kuid mulle tehti seal ülekohut. 1954. aastal jõudsin Leningradi I üleliidulisele koolinoorte spartakiaadile. Samal kevadel pidin Tartu võistkonnas pääsema ka Minskis toimunud üleliidulisele noorte võistlustele, aga treenerid otsustasid sohki teha. Minu asemel võeti kaasa üks vanem poiss, kelle sünniaasta muudeti dokumentidel hilisemaks ning lõpuks võistles ta veel vale nime all.

Tegelikult ujus see poiss Minskis kehvalt. Olen kindel, et ma oleks temast kiirem olnud, sest parandasin igal stardil isiklikku rekordit. Mulle öeldi aga siis, et sa oled alles nii noor ja andekas, küll sinu aeg veel tuleb. Sellest mulle aitas, viskas nii ära, et tulin ujumisest ära. Lisaks oli mul piisavalt spordialasid, millega tegeleda.

Lipso annet spordis läbi lüüa näitas tema justkui iseenesest Eesti koolinoorte paremikku jõudmine mitmel alal. Tulemused tulid kiiresti.

1954. aastal tegi ilma ujumises, juba järgmisel aastal tennises. Eesti noorte meistrivõistlustel 15-16aastaste klassis jõudis Lipso paarismängus koos Jüri Lambiga finaali ja kelle vastu? Toomas Leiuse. Eesti läbi aegade kuulsaim tennisemängija tuli siis koos Tiit Kaskneemiga Eesti noortemeistriks, Lipso sai hõbeda. Üksikmängus katkes Lipso võidutee veerandfinaalis.

Jõudsin veerandfinaali Rein Parmase vastu. Võitsin avaseti, kaotasin teise ja juhtisin otsustavas setis 5:0, viimases geimis olin ees 40:15. Tegutsesin väga agressiivselt, kogu aeg jooksin võrku. Viimase palli otsustasin lüüa kindla peale ja loobusin võrku jooksmisest. Suurest ettevaatlikkusest kao- tasin seti 5:7 ja lõpuks kogu matši 1:2. Küll see oli kibe! Virutasin reketi pilbasteks ja ütlesin, et ma seda lolli mängu enam ei mängi. Muidugi, hiljem võtsin jälle reketi pihku.

Tartu meistriks tulin ka suusatamises. Päris tugev olin kiiruisutamises. Kergejõustikus ennustati samuti suurt tulevikku. Hüppasin hästi kõrgust, karjapoisiga ületasin 1.80. Jooksin hästi. Heited-tõuked olid tugevad, kuulitõukes tulin Tartu linna noortemeistriks. Seda ilma igasuguse tehnikata. Paar sammu ja läks, tegin ka trennipoistele ära.

Spordi juures vaimustas mind kõige enam võistlus. Tahtsin kogu aeg võistelda. Igav trenn oli minu jaoks nuhtlus. Ma ei saa aru sportlastest, kes ainult treenida tahavad, kuid võistlemisest püüavad kõrvale hiilida. Isegi treenerid. Näiteks August Sokk ütles ükskord, et treeneritöö oleks väga hea amet kui neid võistlusi ei oleks.

Ma ei saa sellest aru. Mina oleks sportlase ja treenerina ainult võistelnud, aga paraku see pole võimalik, ka trenni tuleb teha.

Ilmselt oli võimeid mul mitme ala peale ja see ajas ka treenerid minu pärast omavahel riidu. Samas oli hea, et sain erinevaid alasid teha. Praeguse pearahasüsteemi juures saab laps korraga tegeleda ainult ühe alaga, aga siis ahmisin erinevaid alasid nagu õhku. Ühesõnaga tegin kõike ja kõige vähem võibolla mängisin seejuures korvpalli. See pani tulevikuks sellise aluspõhja, et tee mida tahad.

Lõpuks oli Edgar Naarits see, kes mind hakkas korvpalli juurde meelitama. Kuid ega ma siis sellest suurt hoolinud. Olin pikk ja vibalik ning tundsin ennast võibolla kuidagi ebakindlalt. Lisaks nägin kõrvalt neid intriige, mis korvpalli juures olid ja see mind eriti ei ahvatlenud. Tookordsetel oktoobriparaadidel toodi tänavatele igasugust atribuutikat. Mina pidin sõitma peatribüüni eest läbi hobuse seljas. Seda juhtus siis nägema Edgar Naarits, kes oli mind silmanud koolidevahelistel võistlustel. Naarits olla siis öelnud: ”Poiss on sündinud korvpallur, aga näe, istub hobuse seljas!” 1956. aasta jaanuaris võeti mind siiski Tartu Kalevi noortekoondisse ja käisin Moskvas üleliidulisel turniiril. Istusin pingil ja vaatasin teisi. Väljakule ei saanud ma vist kordagi. Treenerid Naarits ja Viru ütlesidki, et minu ülesanne on vaadata. Ju nad lootsid, et see aitab mind siduda korvpalli külge.

Tegelikult ei osanud ma siis üldse mängida ja minu koht oligi pingil. Ütlesin aga siis teistele poistele, et pange tähele: järgmisel aastal olen turniiri parim mängija.

Velleste arvas selle peale, et küllap olen lolliks läinud.

“Küll sa näed,” jäin endale kindlaks. Ja olin ka.

Üheksandas klassis jäi Lipso istuma. Mitte sellepärast, et õppimisega üldiselt probleeme oleks olnud, vaid… Lipsole ei meeldinud vene keel ja ta ei suutnud ära teha venekeelset etteütlust. Diktanti.

Ma ei võtnud üldse vaevakski vene keelt õppida, sest oskasin keelt võibolla isegi õpetajast paremini. Olin juba kuueselt vene keele selgeks saanud, kuid kiusliku õpetaja vastu tekkis lihtsalt trots. Lõpuks sain vene keeles kahe. Jäin suvetööle ja järeleksamile, kuid ei õppinud ka suvel midagi juurde. Sügisel tegin eksami uuesti kahele ja olingi istuma jäänud.

Pärast seda vahetasin kooli, 2. keskkoolist läksin 1. keskkooli. Seal ootas ees n-ö korvpalliklass, nii et minu korvpallurikarjääri mõjutas istuma jäämine ja kooli vahetus oluliselt. Spordikaaslased Avo Jans ja Peeter Loog astusid siis ligi ja lubasid mulle peksa anda, kui ma korvpalli trenni ei tule. Samal sügisel läks tõsiseks trenniks. Tavaliselt treenisin kolm korda päevas: treening ülikooli spordikoolis, siis Tartu linna spordikoolis ja õhtul veel Kalevi meestega. Õhtuks olin nii läbi, et Tähtvere mäest ülessaamisega olid tegu, jalad tegid all vinta-vänta. Kui pool kaksteist kodu poole vaarusin, ei seisnud enam hästi jalgadel.

Koolitöid tegin osaliselt juba päeval kohe pärast tunde ära. Hommikuks panin kella kuueks helisema ja siis õppisin ülejäänud osa ära. Nii jäi õhtusteks treeninguteks rohkem aega. Õppimine pidi aga korras olema, muidu poleks trenni ega võistlustele lubatud. Mahv oli kõva, kuid kõik see tegi mind ainult tugevaks.