Читать книгу Antiliibanon 2011 - Tiit Pruuli - Страница 15

Teatrietendus Solarise kultuurikeskuses hakkab lõppema. See on olnud üks kurb lugu sellest, kuidas eestlased on end vabatahtlikult vaimselt pantvangistanud, istuvad kapseldunult oma ängide ning komplekside puntras ja ainuke, mida nad veel teha oskavad, on suur söömaorgia etenduse finaalis. See stseen on midagi sellist nagu Monty Pythoni „Elu mõttes“, kus mister Creosote sööb ja oksendab, oksendab ja sööb.

Et mis siis on eestlaste elu mõte?

Keset meeletut õgimist peab näitleja Gert Raudsep nagu vastuseks sellele küsimusele võltspateetilise kõne:

„Nagu öeldakse: minevik on fakt, tulevik on see, mida on võimalik muuta.

Elame uuel ajastul. Oleme eestlased, aga saanud ka eurooplasteks. Usun, et mitte ükski sajanditagune idealist ei võinud tegelikult aimata, kui suur on olnud selle loosungiga võetud ülesanne. Toona vajati siinmail eurooplust kui sõõmu värskendavat õhku. Euroopa oli peaaegu kättesaamatu ihalus. Täna aga, võib öelda, algabki Euroopa juba Eestist. Algab siitsamast. Tulevik on meie. Ja me peame seda uskuma. Sest kui me ei usu, pudeneb riik liivana sõrmede vahelt. Sest nagu on öelnud Nietzsche: kui vaatad kuristikku, vaatab kuristik ka sinusse. Elagu Eesti!“

Mis asi see siis on? See jutt on enamalt jaolt pärit Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipi kõnest parteikaaslastele ühel hiljutisel kongressil. Aga siin, sellises kontekstis, selliste lisanditega, selliselt stiliseerituna, muudab see irooniaks kogu erakonna, kogu Eesti elu mõtte.

Paet on NO99 suur fänn, toetanud kultuuriministrina selle teatri loomist ja nautinud enamikku novaatorliku trupi etendustest.

„Kurat, Eesti ei pudene liivana sõrmede vahelt,“ kinnitab Paet iseendale. Ta plaksutab siiski mõne minuti pärast entusiastlikult koos teistega. Seejärel astub Paet rahulikul ja väärikal sammul väljapääsu poole ning laskub koos abikaasaga garderoobi. Poolel teel lülitab Paet sisse mobiiltelefoni ja see hakkab kohe närviliselt piiksuma. Telefon rabeleb nagu kaldale visatud kala. Ministri mobiil annab märku kümnetest vahepeal saabunud ja vastuseta jäänud tekstisõnumitest. Esimene, mille Paet lahti lööb, on ministeeriumi kantslerilt Alar Streimannilt: „Koguneme kohe välisministeeriumi 10. korrusel.“ Mis on juhtunud? Ministrile tulevad millegipärast esimestena meelde pronksiöö 2007 ja Vene-Gruusia sõda 2008.

Kuigi Eesti ei ole just esimene riik, kes maailmapoliitikat suunab, on välisministeeriumi kahekümneaastase ajaloo jooksul olnud nii mõnedki kriisiolukorrad, mida on tulnud ka öösiti lahendada. Sel aastal on selliseid situatsioone olnud juba kaks – esiteks hakkas Tuneesiast alguse saanud Araabia kevad jaanuari lõpus rulluma üle eestlastele üliolulise turismimaa Egiptuse ja teiseks oli alles selle kuu alguses Jaapanis suur maavärin, mille järel pidi tegelema Eesti kodanike leidmisega sellest kaosest ja lähedaste ning avalikkuse informeerimisega.

Teine Paetile avanenud sõnum selgitab: „Tahtis info Liibanonist – 7 in roovitud!“

Minister jätab naise üksi koju sõitma ja tormab üle Islandi väljaku ministeeriumi poole.