Читать книгу Vilja teine elu - Tiit Pruuli - Страница 3

Asusime seda raamatut kirjutama arvamises, et fookuses on lähiajaloo poliitsündmused ja Keskerakonna siseheitlused. Aga nagu dokumentaalteose puhul tihti juhtub, ei tea sa alustades, mis dokumente ja materjali elu pakub ning kuhu sa välja jõuad. Lisaks poliitajaloole koorus siit välja veel üks teema.

Järjest enam hakkas meid kirjutamise käigus huvitama selle loo inimlik pool. See, kuidas usinast erasekretärist ja säravast armukesest sai allaheitlik elukaaslane ja abielunaine, tööriist ja käsutäitja. Ja kuidas õnnestus Viljal sellest lõputuna näivast alandusterattast lõpuks välja rabeleda, iseseisvuda ja uut elu alustada. Mis olid need kompensatsioonimehhanismid, mida ta mustadel masendushetkedel pidi kasutama, et vaimselt püsti jääda? Kas hingelist üksindust kompenseeris võimu juures olemine? Kas seismine mehe kõrval, keda ihaldasid paljud, mõjus eneseuhkusele positiivselt? Kas kõrgseltskonnas olemine oli väärt vere maitset katkinäritud huultest? Oli see Eesti, mille nimel ta ohvreid tõi?

Meid huvitas, miks kõik Vilja noorusaja kaaslased – sõbrad, õpetajad, õppejõud – rääkisid andekast ja rõõmsameelsest neiust, aga hilisematest tuttavatest peavad paljud teda isikliku initsiatiivita käsutäitjaks. Mis, miks ja millal murdus, alistus, vabatahtlikult alla andis?

Ja muidugi küsisime me endalt kirjutamise käigus ka seda, kas Vilja on ses loos kannatanu või oskuslik manipulaator. Kas ta soovib selle raamatu abil kätte maksta oma endise elu rikkujaile või on see aus ja omakasupüüdmatu pihtimus?

Kõik kaardid trumpässast padaemandani olid meie ees laual.

Vilja elust on ennegi kirjutatud. Aga kõik need kirjutised vajavad selgitusi ja tekstikriitilist lugemist.

Raamat „Valguses ja varjus 1995” ilmus küll Vilja Laanaru nime all, aga suure osa sellest on tegelikult kirjutanud Edgar Savisaar. Teksti täiendasid veel Küllo Arjakas ja Kalle Klandorf, kes märgib avameelselt, et nad töötasid käsikirja kallal Edgariga kahekesi, ilma Viljata.

Edgar Savisaare tellimusel pani Urmi Reinde kokku raamatu „Ema, kes võitis”, mis pakub perekond Savisaarte vaadet nn rongaema protsessile. Samuti on rongaemaga seonduvast juttu vastaspoole, Enno Tammeri raamatus „Mälu võim. Minu kuritööd aastaist 1998–2003”.

Märkimisväärsel hulgal on Vilja elu kajastatud paljudes naiste- ja ajaviiteajakirjades. Vähe leiame teda poliitanalüüsidest või poliitikute mälestustest. Seda kõike arvestades võtsime me selle töö ette kõheldes. Muu hulgas ka seetõttu, et mõlemal autoril on teemaga ka isiklik seos.

Ajal, mil Vilja ja Edgar koos elasid, oli Kalle Muuli üks perekonna enim põlatud meediategelasi. Raamatu „Valguses ja Varjus” kollektiivne autor nimetab Muulit „oma komplekse välja elavaks ajakirjanikuks”.

Tiit Pruuli suhtles Edgar Savisaarega aastaid üsna intensiivselt, koos arutati poliitikat ja peeti pidusid. Savisaar on hoidnud eri aegadel häid isiklikke suhteid mitmete teiste erakondade poliitikutega (Heiki Kranichi ja Neinar Seliga Reformierakonnast, Peeter Lorentsiga Koonderakonnast). Natuke samasuguseks sidepidajaks Mart Laari ja Isamaaga oli ka Pruuli.

Oleme püüdnud kirjutades unustada kõik isiklikud emotsioonid ja varasemad kogemused ning lähtuda rangelt ainult nendest objektiivsetest materjalidest, mida see teema pakkus.

Intervjueerisime selle raamatu jaoks väga paljusid inimesi. Olgu nad kõik siinkohal tänatud, ka need, kelle nimed nendel lehekülgedel intervjueeritavatena ei ilmu. Paraku saime ka ridamisi selliseid vastuseid: aga igal juhul ilma ES nõusolekuta ma sellest ei räägi; e-aadress õige, kuid ei näe vajadust Teiega kohtuda; ma ei tahaks hakata seda teksti täiendama, ei enda nime all, veel vähem „anonüümse ajaloolasena”.

Palju materjale jäi meile paraku kättesaamatuks. Edgar ja Vilja Savisaare abieluvara leping sätestas päris täpselt, millised isiklikud asjad kuuluvad Edgarile. Mitmeid isiklikke asju, mis olid Hundisilma talus, ei hakanud Vilja lepingusse kirja panema. Need asjad, muu hulgas pildid ja märkmed, on seal siiamaani – ta ei saanud neid tagasi, vaatamata mõlema poole advokaatide omavahelisele suhtlemisele selle raamatu kirjutamise ajal.

Viidates käimasolevatele kriminaalasjadele ei vastanud meie küsimustele ka kaitsepolitseiamet.

Nii et me oleme teadlikud mõnedest lünkadest selles teoses, kuid kahjuks ei ole nende täitmine hetkel meie võimuses.

Kokkuvõttes tahame lisaks paljudele abilistele tänada eelkõige Viljat, et ta usaldas ülevaate oma elust meie hekseldada, kirjutamata seejuures vähemalgi määral ette, milline peaks olema selle raamatu sisu. See ei ole kangelasromaan ega poliitiline reklaamtoode, vaid julgelt avalikkuse ette astuva naise karm tõde oma elu pimestavatest tõusudest, häbistavatest langustest ja taas iseendaks saamisest.

Peategelane, kelle meie seda raamatut kirjutades leidsime, oli piiritult ja usalduslikult Edgar Savisaart armastanud naine. Vilja armastas seda, mille eest võitles Edgar. Armastas Eesti vabadust, armastas Rahvarinnet, armastas Keskerakonda. Ta oli valmis Edgarit aitama kuni enesesalgamiseni. Selle tingimusteta armastuse nimel neelas ta paljud asjad alla. Kuni tajus ühel hetkel, et „Edgar tallab minul, kuigi ma pole veel laip”.

Kalle Muuli

Tiit Pruuli

Nõmmel, september 2014 – november 2015