Читать книгу Minu maailm. Romantiku(te) heitlused - Tiit Pruuli - Страница 5

Olgu, Artur, ma olin nõus lendama Viini, kui see meie mängureeglite järgi nii läks. Aga ei mingit vaimustust. See on linn, kus õppida suurimat nüüdisaegset kunsti: kuidas jätta endast muljet, kuidas hoida kinni seltskondlikest reeglitest, kuidas teha nägusid, kuidas olla poliitkorrektne.

Nii nagu Viin oli aastasadu Kesk-Euroopa pealinn, on ta olnud ka teeskluse pealinn. Võin selle väite tõestuseks pakkuda ohtralt klassikalisi näiteid.

Näide üks: et ooperiprimadonnad saaksid aadlimeestele rahulikult minetti teha, kaevati Viini ooperimajast üle tee asuvasse Sacheri hotelli maa-alune käik. Väliselt oli kõik korras, keegi ei näinud ontlikke abielumehi oma abikaasasid petmas. Alati kui Sacheri hotellist maailma läinud ülimagusat torti söön, meenub see keelatud armastus. Üle poole lõigu ei suuda seda kunagi süüa – kuradi lääge, neljas lusikatäis ajab igal normaalsel inimesel südame läikima. Aga trendikas. Kui sa pole kodusele tähtpäevale toonud Sacheri torti, oled sa seltskondlikus mõttes täielikult läbikukkunud.

Näide kaks: oi, ma naeran neid eesti tõusikuid, kes postitavad 1. jaanuari hommikul Facebooki pilte endast ja oma kaunis kleidis kaaslasest Musikvereini kuldses saalis! Muidugi on Viini filharmoonikud kõik maailmaklassiga pillimehed, aga igavamat kontserti annab otsida! Juba enne kohustuslikku lõpulugu „Radetzky marssi“ võib rahulikult haigutada – kõik Straussi perekonna polkad ja valsid ning nende esitamise järjekord on ammuste reeglitega kenasti paika pandud. Minimaalne loomingulisus, ei mingit vabadust, kõik on viisipäraselt ette määratud.

Kui tahate päriselt Straussi valsse kuulata, nende saatel tantsides taevasse tõusta, oma partneri kõrvalesta hammustada, siis minge Doonau äärde rannakohvikutesse, seal on sel muusikal veel elu sees. Seal võib tantsides mööda põrandat libiseda ja libastudagi, ilma et keegi seda pahaks paneks.

Ma mõistan Viini poissi, Rudolf Straussi sõpra Stefan Zweigi, kes enda mälestusteraamatus kirjeldab oma lapsepõlve Viini kui kõige karmimate reeglitega paika Euroopas. Just sellisest linnast saidki võrsuda doktor Sigmund Freudi patsiendid, kes seadsid häbenedes sammud Berggasse 19 poole (kus praegu on Freudi muuseum), et lõpuks ometi saada abi oma võltsilt elatud elu normaalsetesse rööbastesse sättimisel.

Ma ei andesta Viinile seda, et kui esimest korda seal käies tahtsin juua kohvi Ringstrassel asuvas kuulsas Imperiali hotellis, ei lastud mind sisse. „Sir, meie hotelli etikett ei tolereeri teksaseid,“ teatas mulle uksehoidja. Vähe sellest, ka samateemaline silt oli uksele paigutatud. Halloo, see on seesama hotell, mille rõdult Hitler anšlussi järel märtsis 1938 austerlaste rõõmuks natsitervituseks käe tõstis! Siit tervitas Juht neid tuhandeid austerlasi, kes olid austanud Saksa armee sissemarssi lillede ja haakristilippudega. Ja mina peaksin sellesse majja sisenemiseks panema selga smokingu?!

Võib-olla tahate, et ma läheks ka Viini kesklinnas kõrguva Heldendenkmal der Roten Armee monumendi juurde ja viiksin sinna punaseid nelke?!

Ei, Kameraden, imege Karli kiriku sambaid!

Olin sellegipoolest meie kokkuleppe kohaselt valmis Viini lendama, sest selle linnaga on seotud veel üks huvitav nägude tegemise näide, mille väikekodanlikule publikule igal võimalusel hea meelega järada viskan.

See on lugu sellest, kuidas Austria keisri ja Ungari kuninga Franz Josephi naine Elisabeth ehk Sisi tapeti juba ammu enne ta tegelikku mõrva. Lause „Nii nad tapsidki meie Elisabethi“ peaks olema sama tuntud ja sümboolne kui lause „Nii nad tapsidki meie Ferdinandi“.

Hakkasin Sisi peale esimest korda mõtlema aastate eest, kui käisin Budapestis üht poliitloengut pidamas ja peatusin Doonau kaldapealsel asuvas saja aasta vanuses soliidses Gellérti spaahotellis. Sellest hotellist jäi meelde kaks asja.

Esiteks loomulikult XX sajandi alguses valminud art nouveau stiilis termid. Nii stiilset supluskohta polnud ma varem näinud. Imeline paistis see maailm. Mu imetlus oli peaaegu sama suur kui 1983. aastal, mil klassivend tõi mulle Ungarist Rubiku kuubiku, mida ma kunagi kokku ei suutnud panna.

Teiseks paistis toona mu hotellitoa aknast Erzsébeti ehk Elisabethi sild. Ütleme ausalt – üsna tagasihoidlik sild, tema lõunapoolne naaber Vabaduse sild, mis valmis 1896, on palju põnevam. Rääkimata põhja pool olevast Széchenyi kettsillast või Margareti sillast. Asja uurides selguski, et Elisabethi auks ehitatud originaalse uhke rippsilla lasid sakslased teise maailmasõja lõpus vastu taevast ja praegune sild on vana silla modernistlik tuletis. Millegipärast pildistasin seda aknast kümneid kordi nii ööl kui päeval.

Ja siis hakkas mind huvitama, kuidas sai keiser Franz Josephi seltskondlikult silmapaistmatust naisest üks moodsa maailma esimesi rahvusvahelisi naisikoone. Tükk maad enne Diana Spencerit ja Jacqueline Kennedyt.

Teist korda trehvasin Sisiga paari aasta eest armsas Austria väikelinnas Bad Ischlis, mis oli imperaatori ja ta naise lemmiksuvituskohti. Siin kohtusid nad 1853. aastal, kui Elisabethi ema hertsoginna Ludovika viis oma kaks tütart, 18aastase Helene ja 16aastase Elisabethi, Baierist Bad Ischli kuurorti. Sinna mindi lootuses, et Helene võidab 23aastase Austria keisri Franz Josephi südame. Kuid Franz Joseph armus hoopis noorde Elisabethi, kes oli vaba ja vallatu. Mõlemad tüdrukud olid muide keisri täditütred.

Bad Ischlis Sisi ja Franz Joseph 1854. aastal ka abiellusid. Toonases pulmamajas – Seeauerhausis – on praegu linnamuuseum.

Midagi pole teha, ma olen muuseumi- ja varemehull. Ma tean, et enamasti on neis saalides välja pandud vähe asju, mille kohta ei leiaks internetist pilte ja selgitusi. Aga ma tahan olla kohal, vaadata, mis on vitriinide taga, kappide peal ja trepialustes, tunda lõhna ja kui turvakaamera ei näe, siis katsuda eksponaate näpuga. Mu meelest pole ratsionaalset mõtet sõita Habsburgi külakesse Šveitsis ja vaadata seal üht allesjäänud osakest lossist, kust sai XI sajandil alguse üks Euroopa kõige mõjuvõimsamaid dünastiaid, mille viimane suur esindaja oli Franz Joseph. Ent just nende vanade müüride pärast sõitsin ma kolm tundi Genfist Habsburgi. Olin tunnikese kohal ja sõitsin kolm tundi tagasi. Olin õnnelik.

Austria on eriline muuseumimaa. Mis vähegi väljanäitusele kannatab panna, see sinna ka pannakse: šokolaad ja napsid, heliloojad ja kirjanikud, kuriteod ja surnud, trammid ja kingad, juudid ja roomlased, lossid ja kindlused, keskaegne sõjatehnika ja uusaegsed rahvarõivad, kloostrid ja tuuleveskid, veinid ja piim, korstnapühkijad ja teadlased, hobuvankrid ja mänguasjad, raamatud ja käsikirjad, gloobused ja taevatähed, film ja teater, mesi ja sool, kõige julmemad piinamisriistad ja kõige suurem kapsapea. Kunstist rääkimata. Aa, jaa, kondoomimuuseum ka (Esterhazygasse 26, kui peaks huvi olema).

Miski polegi nagu päris elus, kõik on eksponaadid. Võib-olla oli elu mõne aasta tagusel alastikunsti näitusel, mida oli võimalik ka alasti külastada. Aga see näitus teenis ära paljude viinlaste pahameele. Nii tuli linnas levitatud näituseplakatitel kiiresti mõned tundlikumad kohad punase teibiga üle plaasterdada.

Pulmakingiks said Franz Joseph ja Elisabeth keisri emalt, Baieri printsessilt ja Austria ertshertsoginnalt Sophielt Bad Ischlis asunud Kaiservilla. Tollesse, tänaseni Habsburgide perele kuuluvasse imperiaalsesse residentsi läksin eelkõige seepärast, et käia kohas, kus keiser kirjutas alla esimese maailmasõja vallandanud dokumendile – sõjakuulutusele Serbia kuningriigi vastu. Tahtsin teada, mida võis ta oma aknast tolle allkirja kirjutamise hetkel näha: mägesid, Trauni jõge, talupoegi, Inglise stiilis parki, purskkaeve.

Sisi eluajal räägiti temast vähe ja ega teda eriti tuntudki. Pigem peeti teda ekstsentriliseks preiliks ja pandi pahaks, et teda armastatud keisri kõrval ametlikel üritustel nõnda harva näha sai. Kui Marilyn Monroe legendi on aidanud elus hoida ta salapärane surm 1962. aastal, siis Sisi ikooniks kujunemise eelduseks oligi saatuslik atentaat 1898. aastal, proua oli siis 61aastane. Pärast seda tegelikult suhteliselt juhuslikku surma sai alguse seltskonnadaami imelise elu tulevärk – päris elu läks segi klišeede ja legendidega. Käivitus terve tööstus: mälestusmündid, pildid, muuseumid. Korraga sai Sisist palavalt armastatud iludus, kes õnnetult hukkudes talletus rahva südamesse. Ja see kestab tänini.

Tegelikult oli ses elus neetult palju silmakirjalikkust. Nii nagu toonases Austria ühiskonnas üldse – kui tahtsid olla seltskonna liige, pidid käituma seltskonna kehtestatud normide järgi.

Nende reeglite järgimise karm traagika andis tooni ka Sisi ja Franz Josephi ainukese poja Rudolfi loos.

Franz Joseph oli veendunud, et tema pojast, kroonprintsist, peab saama sõjaväelane nagu tema ise. Ehkki Sisi soovis lapsi ise kasvatada ja nendega koos aega veeta, nõudis ämm, et naine oleks imperaatoriga ja et laste kasvatamist juhiks tema.

Rudolf sai esimese mundri kaheaastaselt ja juba seitsmeselt pidi tundide viisi vihmas ja külmas „vastupidavust treenima“. Ema viibis lapsest sisuliselt aastaid eemal. Kui Sisi lõpuks poja lähedale pääses, leidis ta eest õrnahingelise, sõjaväelise karjääri jaoks kaunis sobimatu poisi ja nõudis kasvatusmeetmete ümbervaatamist. Aga töö Rudolfi kallal oli germaani põhjalikkusega juba tehtud.

Samamoodi nagu ema tundis Rudolf snobistliku kõrgseltskonna suhtes vastumeelsust ja veetis täiskasvanuna üha rohkem aega lemmikkohtades – kõrtsides. Tema lool oli üsna etteaimatav lõpp – 1889. aastal lasi Rudolf end koos armukesega maha, igatsetud tunnustus isalt jäigi saamata. Sisi kandis sealtpeale elu lõpuni peaaegu kogu aeg musta ning saavutas läheduse veel vaid kahe inimesega – oma kolmanda tütre ja ungarlasest armukesega.

Tänapäeval paneks arstid talle ilmselt diagnoosiks mingit sorti depressiooni. Tuues ettekäändeks oma kehva tervise või ka ettekäändeid toomata reisis Sisi väga palju, ta tundis end kõikjal paremini kui õukonnas. Mulle imponeerib, kui põhjalikult ta oma reise planeeris. Teiseks meeldib mulle, et Sisi armastas sõita rongiga. Muidugi käisin ma Viini tehnikamuuseumis ja vaatasin luksusvaguneid, millega ta terve Euroopa läbi sõitis.

Kolmandaks imponeerib mulle tema armastus meresõitude vastu. See kirg oli nii suur, et Sisi lasi tätoveerida oma õlavarrele ankru, mis pälvis keisri pahameele.

See naine oligi natuke hull, võib-olla sama hull kui Baieri kuningas Ludwig II, kellega tal arvati armusuhe olevat. Aga hullusest olulisem oli tema ja Franz Josephi erinev kasvatus ja erinev suhtumine teatraalsetesse reeglitesse, mis kammitsesid Euroopa eliiti toona ja kammitsevad praegugi.

9. septembril 1898 ründas itaalia anarhist Luigi Luccheni ühel Genfi tänavanurgal Sisit. Ta oli tegelikult tulnud tapma Orleansi printsi. Too oli aga reisiplaane muutnud ja Luigile sobis veelgi prominentsem ohver kenasti. Tänapäevase turisti vaatevinklist on mõrva positiivne tagajärg see, et praegu asub kuriteopaigal Sisi imeline monument, mille juurest avaneb suurepärane vaade Genfi järvele.

2004. aastal avati Viini kuninglikus palees Sisi muuseum, mis on siiani ülipopulaarne. Suvistel nädalavahetustel valmistuge sabas seisma. Kakskümmend aastat pärast Sisi surma anti välja terve raamatusari, mis põlistas legende ja tegi õnnetu iluduse üle maailma tuntuks. Veelgi enam kuulsust lisas noore filminäitleja Romy Schneideri kehastatud Sisi 1950ndatel vändatud Austria filmitriloogias. Ilmusid ka elulooraamatud, näidendid, elutõde jäi loodavast legendist üha kaugemale. Nii nagu Sisi oli ehitanud oma päris elu sisse ühe irreaalse elu, konstrueeriti pärast ta surma neist kahest kokku veel kolmas poolreaalsus.

Sisi suri tütre sõnul just nii, nagu oli alati soovinud – kiiresti, arstide abita, lähedastele pikalt muret valmistamata. Kui Franz Joseph sellest kuulis, ütles ta kohustuslikud sõnad: „Te ei kujuta ette, kui väga ma seda naist armastasin.“ Ma ei tea, kui siiras see oli. Mees, kellele toodi abikaasa asemel juba aastaid prostituute, võis muidugi oma naist endiselt armastada. Võis. Miks ei võinud, püüan end ikka ja jälle veenda. Võis, kui elatakse mitmes maailmas korraga. Selles maailmas, kus Franz Joseph tegelikult elada tahtis, ta võib-olla armastaski oma Sisit.

Sel korral võtsin Viinis kavva kaks asja.

Esiteks käia ära Viini kalmistu matusemuuseumis, sest viinlasele pole midagi olulisemat sellest, kuidas ta oma matusetseremoonial välja näeb. Ja ma veendusin, et need riided, matusevankrid, puusärgid ja muud aksessuaarid, mida kultuurne kadunuke matustel vajab, on selgelt üle minu võimaluste. Seega otsustasin puhtmaterialistlikel kaalutlustel mitte surra.

Teiseks tahtsin kohtuda ühe diplomaadiga, lootuses, et see viib järgmise diplomaatilise kohtumiseni. Leppisime Dave’iga trehvamise Cafe Centrali. Olin pisut hiljaks jäämas, parkisin oma rendi-Škoda nurga taha, kuhu tegelikult poleks tohtinud autot jätta, ja tormasin kohvikusse. Austria juudi kirjanik Hans Weigel on öelnud, et kohv on Viini elanikele justkui osa nende hingest. Nagu šotlastele viski, baierlastele õlu, Reini jõe oru elanikele vein, eestlastele puskar.

Minu hing tahab pidevalt midagi magusat. Tellisin Kaiserschmarren’i, praetud jahukänkrad, mida nad hellitavalt pannkookideks nimetavad, maitseks lisatud natuke rosinaid, ohtralt suhkrut ja ploomimoosi. Väidetavalt Franz Josephi auks leiutatud roog, mida ta sõi olenevalt tujust kas põhiroaks või magustoiduks.

Rääkisime Austria aktuaalsetel poliitilistel teemadel, sellest, kuidas aastakümneid hoiti kramplikult kinni neutraliteedipoliitikast ja milliste tulemusteni see on nüüd viinud.

Ütlesin, et kuigi siin on tohutult palju Türgi, endise Jugoslaavia ja üldse Ida-Euroopa päritolu elanikke, ei ole ma siiski kuulnud, et Austrias viimasel ajal sisserändajatega probleeme oleks.

„Ma kohtusin hiljuti Türgi saadikuga, kes oli enne olnud oma maa esindaja Kreekas,“ tasandas Dave häält, ehkki poleks olnud vaja sosistada, sest selles melus ja matsutamises ei kuulnud me dialoogi keegi. „Too ekstsellents ütles mulle raki-napsi pakkudes, et Austrias on kümneid kordi rohkem Türgi-vaenulikkust kui Kreekas. Kujutad ette – rohkem kui Kreekas! Seal on Küpros ja kogu muu omavaheline vaen, aga ikka on siin halvem.“

„Aga väliselt paistab ju kõik üsna ordnung ja akuraat olevat,“ püüdsin Austria lippu kõrgel hoida.

„Austerlased on olnud tohutult head PR-tegelased. See, kuidas nad on teinud Beethovenist austerlase ja Hitlerist sakslase, väärib kõrgeimat tunnustust. Ma arvan, et avalikke suhteid ei leiutanud mitte härrad Hill ja Knowlton, vaid ikka mõni Austria juut, kes USAsse põgenes,“ naeris Dave.

Seepeale rääkisime natuke mu kõige olulisemast plaanist – tahtsin nimelt kokku saada Austria värske presidendi Alexander Van der Belleniga, kes võiks vabalt Eesti Viini saatkonnast endale Eesti vabariigi passi taotleda. Dave, kes kandis tagasihoidlikku, aga ilmselgelt staatust rõhutavat Swarovski lipsunõela, lubas selle asja korda ajada.

Kui olime oma kohvitamise lõpetanud, astusime koos välja. Ümber nurga oma auto poole kiigates nägin rõõmuga, et mingit parkimistrahvi polnud ma saanud. Aga hullem saabus hetke pärast.

Dave paistis sõnu otsivat. „Mm, tead, kui see kohtumine presidendiga peaks õnnestuma, ära sõida sinna selle Škodaga. Esiteks ei armasta austerlased Škodasid, korralikud kodanikud sõidavad ikka Mercedestega. Teiseks ei armasta austerlased tšehhe, aga sel Tšehhi autol on lisaks veel ka Tšehhi numbrimärk,“ osutas Dave asjaolule, mida ma polnud lennujaamast autot rentides tähelegi pannud.

Dave’i korraldatud kohtumisele Van der Belleniga Hofburgi lossi sõitsin ma musta Mercedes-Benziga.

Olin kenasti ette valmistunud. Teadsin, et Van der Bellen kuulub nende kahekümne protsendi austerlaste hulka, kel on vähemalt üks vanem immigrandi taustaga.

Olin arhiivis läbi lugenud Alexanderi isa, vana Alexander Van der Belleni 1932. aastal kirjutatud eestikeelse palvekirja Eesti vabariigi kohtu- ja siseministrile, kus ta teatab, et on alates 1919. aastast Eestis elanud, eesti keele omandanud, Tartu ülikoolis õppinud ja soovib saada Eesti kodanikuks. Väga ilusa käekirjaga kirjutatud kiri.

Kohe vestluse alguses tekkis meil härra presidendiga väike dissonants, sest tema tahtis rääkida Euroopa arengutest, Austria Vabadusparteist, kes tegi koostööleppe Ühtse Venemaaga, äärmusparempoolsete tõusu- ja languskõveratest, mina aga tema ja enda sugulastest. Olin nimelt üht internetis olevat genealoogiasaiti uurides jõudnud üsna lähedale tõdemusele, et mina ja Van der Bellen võime olla sugulased. Üks väike lüli oli veel puudu, selle pärast nüüd siin olingi.

Haarasin jutujärje pisut ebadiplomaatiliselt enda kätte.

„Härra Bundespräsident, minu üks esiema oli 1830. aastal sündinud Eva Waht, kes sai lapse kellegi mõisniku või tähtsa saksaga. Selle tõenduseks on mu tädil alles kallis kaelaehe, mille saks olla pärast lapse sündi tüdrukule kinkinud. Sellele lapsele pandi nimeks Mari ja temast sai minu vanaisa emaema. Eva ja Mari elasid ja töötasid Kavastu mõisas Tartumaal. Kavastu mõis kuulus maailmarändur Alexander Middendorffi suguvõsale. Üsna tõenäoline, et Alexander see lapsetegija oligi ja minugi nii-öelda maailmaränduri geenid on temalt päritud.“

President kergitas kulme, otsmikule tulid rõõmsad kurrud, ta sõbralik lühikese halli habemega nägu muutus veel sõbralikumaks. „Huvitav, väga huvitav.“

„No just, ja veel huvitavamaks läheb,“ olin rõõmus, et nii tähtis tegelane mu juttu tõsiselt suhtub.

„Teie isa Alexander Van der Bellen seenior sündis 1898. aastal Pihkvas ja suri 1966. aastal Austrias. 1941. aasta kevadel sõitis ta järelümberasujana Hitleri kutsel Saksamaale.“

Belleni otsmikukurrud kadusid. Kartes ilmselt, et hakkan nagu poliitilised oponendid ta perekonda natsidega koostöös süüdistama.

Tegin kiire pöörde. „See osa on selge ja teada, aga huvitav on praegu just varasem periood, aastast 1763, kui teie perekond tuli Venemaale ja elas Peterburis ja Pihkvas. Teatavasti elas Peterburis ka Middendorffi isa.“

Mõistsin, miks presidendihärra mulle nii mõistmatult otsa vahtis. Aga kohe kavatsesin teda valgustada.

„Sündmused, millele tahan teie tähelepanu juhtida, olevat toimunud kõikjal Euroopas tuntud Oldenburgide perekonna väljapaistva liikme Peter von Oldenburgi palees Dvortsovaja naberežnajal, majas number 2, kus praegu asub riiklik kultuuriinstituut. Just selles majas kohtusid teie ja maadeuurija Middendorffi esivanemad ja tegid meid omavahel sugulasteks.“

Olin jõudnud oma jutu kulminatsioonini. Veel mõned detailid ja me võinuksime anda DNA-analüüsid.

Nägin, et Van der Bellen kohmitseb midagi lauaplaadi all. Hetk hiljem läks vastuvõtutoa uks lahti ja sisse astus presidendi adjutant, kes vaatas meid, noogutas ja teatas: „Vabandage mind, härra president, aga teile on kabinetis väga kiireloomuline telefonikõne.“