Отрывок из книги
„Kallis proua Synne Hõim-Räigel,” sõnasin kandikut magamistoas põrandale pannes, „siin on teie võrratu hommikukohv ja mõned saiakesed.”
Synne keeras ennast minu poole ja vaatas kelmikalt teki alt välja. Ma ei saanud aru, miks ta üldse sellise palavusega tekki kasutas, sest juuli keskpaik oli nii tapvalt kuum, et isegi öösel võis tunda, kuidas kuumalaine raskelt üle voodi käis. Vihma ka ei tulnud ja ma ei kujutanud ette, mis meie kevadel maha pandud kartulist edasi saab. Mingid varred olid küll üleval, aga kas all ka midagi oli, ma ei teadnud.
.....
„Ära võta mu isa lubadusi väga tõsiselt,” hoiatas Synne madalamale vajunud päikese käes silmi kissitades. „Ta on kerge lubama, aga lubaduste täitmisega tekib probleeme. Kalale võid sa teinekord koos Laurise või onu Hinnoga minna.”
Oh, Synne, minust pole enam kalameest, mõtlesin endamisi, kuid valjult ma seda välja ei öelnud. Äkki on Laurisest asja, arvasin. Saabki mõneks ajaks minema ämma juurest, kes nüüd uljalt friikartuleid kasvatab. Ei olnud friikartulid. Kartulikrõpsud ka mitte. Pagan, ma enam ei mäletagi, mis ta kevadel maha pani! Ah soo, need olid kurgid, tuli mulle viimaks meelde. Lilit loodab nendega tohutu varanduse teenida, kuigi suurem osa tema põllunduse rahast oli minu käest laenatud ja ma tahtsin seda tagasi saada. Vähemalt olin nii talle öelnud, ent ausalt öeldes oli mul täiesti suva, kas saan selle mõnikümmend tuhat oma pangakontole tagasi.
.....
